1-24-941/37 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1-24-941

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.08.2024. a Tallinnas

Kriminaalasja number

1-24-941 (kohtueelses menetluses 22231700291)

Kohtunik

Kristjan Paluteder

Kohtuistungi sekretär

Ave Mõistlik, Annely Talve

Tõlgid

Zemfira Lampmann, Natalja Smirnova, Ines Üprus, Nadezda

Paukson

Kriminaalasi

Pavel Karsakovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

üldmenetluses

Prokurör

Eve Soostar

Süüdistatav

PAVEL KARSAKOV, isikukood: 38102070211; elukoht:

xxxx; kodakondsus: xxxx, emakeel: xxxx; haridus: xxxx;

töökoht või õppeasutus: S AS.

Kriminaal- ja väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud.

Kaitsja

Vladimir Sadekov

Kannatanu

V. T.

Kannatanu esindaja

Irina Popova

RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada Pavel Karsakov KarS 121 lg 2 p 1 järgi ja karistada teda rahalise

karistusega 200 (kahesaja) päevamäära (21,40 eurot) ulatuses, s.o summas 4280 (neli

tuhat kakssada kaheksakümmend) eurot.

2. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud rahaline karistus 4280 eurot kuulub

kandmisele ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest,

tasudes alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igal kuul vähemalt 356,67

eurot, viimasel kuul tuleb sel juhul tasuda 356,63 eurot.

Rahaline karistus tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004

SEB Pank, kontole nr EE522200221013264447 Swedbank, kontole nr

EE401700017002872300 Luminor Bank või kontole nr EE957700771001523585 LHV

Pank. Maksekorraldusse tuleb märkida viitenumber 99924400001945.

3. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Pavel Karsakovilt riigituludesse:

- sundraha summas 1230 eurot;

- määratud kaitsja tasud summas 172,80 eurot.

Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 1402,80 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu

jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igal kuul vähemalt

116,90 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank,

kontole nr EE522200221013264447 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300

Luminor Bank või kontole nr EE957700771001523585 LHV Pank. Maksekorraldusse

tuleb märkida viitenumber 33312300012974.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

4. Kannatanu esindaja taotlus kannatanule V. T. tema poolt valitud esindajale makstud tasu

hüvitamiseks jätta rahuldamata ning jätta see menetluskulu tervikuna V. T. kanda.

5. Kaitsja taotlus Pavel Karsakovile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks

jätta rahuldamata ja jätta see kulu Pavel Karsakovi kanda.

6. Tsiviilhagi:

-

Kannatanu V. T. poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning VÕS § 1043, §

1045 alusel mõista Pavel Karsakovilt välja V. T. kasuks varalise kahju katteks 290,88

eurot ning mittevaralise kahju katteks 1500 eurot, s.o kokku 1790,88 eurot, mis kanda

V. T. arvelduskontole nr xxxx Xxxx. Mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2

sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumise päevast kuni võlgnevuse kohase

täitmiseni.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu

Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa

kuulutamisest s.o alates 30.08.2024. a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus

tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav hiljemalt 30.09.2024. a.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.

peatüki kohaselt, s.o määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus

tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale.

2 / 15

SÜÜDISTUS

Pavel Karsakovi süüdistatakse selles, et tema 01.02.2022 kella 10:30 paiku, aadressil Xxxx

parkivas veoauto Scania registreerimismärgiga xxxx kabiinis kägistas kannatanut V. T.t

kaelast ja lõi vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku lõua

piirkonda. Pavel Karsakovi tegevuse tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja talle olid

tekitatud tervisekahjustused, millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat: mõlema

silmakoopa murrud, ninaluude murd ninaverejooksuga, mõlemapoolne ülalõualuu murd,

nahamarrastused, hematoomid näol ning rindkerel.

Seega pani Pavel Karsakov toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja

tervise kahjustamise, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli

nädalat, see on KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

POOLTE SEISUKOHAD

Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning leidis, et teod on õigesti

kvalifitseeritud ja süüdistatava süü on täies mahus tõendatud. Prokuröri hinnangul on

kannatanu ütlused usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. Prokurör leidis, et

süüdistatava ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Pole eluliselt usutav, et süüdistatav mäletab

toimunut üksnes selles osas, mida ta arvab endale kasulik olevat. Prokurör leidis, et

süüdistatav on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega. Süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Mitte ühegi kohtus uuritud tõendiga pole kinnitamist leidnud kannatanu õigusvastane tegu

süüdistatava suhtes enne vägivalla tarvitamist süüdistatava poolt tema suhtes ja/või

provotseeriv käitumine tema poolt süüdistatava suhtes vahetult enne vägivallateo asetleidmist.

Lisaks märkis prokurör, et karistuse küsimuse otsustamisel tuleb võtta arvesse ka süüdistatava

suhtumist toimepandusse. Prokurör leidis, et P. Karsakovi süü on keskmine. Arvestades seda,

et süüdimõistmise korral lasub tal kohustus tasuda menetluskulud ja tsiviilhagi, siis ei ole

prokuröri hinnangul rahaline karistus otstarbekas. Prokurör palub P. Karsakov süüdi

tunnistada KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja karistada teda

vangistusega 1 aasta. KarS § 73 alusel jätta mõistetav ja ärakandmata karistus täitmisele

pööramata tingimusel, et P. Karsakov ei pane 1 aasta 1 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut

tahtlikku kuritegu. Menetluskulud kuuluvad hüvitamisele P. Karsakovi poolt. Prokurör palub

kannatanu hagi varalise kahju nõudes rahuldada ning mittevaralise kahju nõudes rahuldada

suuruses, mis vastab kohtupraktikale.

Kaitsja märkis, et vaidlus puudub selles, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis kaklus,

mille käigus mõlemad said tervisekahjustusi. Vaidlus on selles, et mis täpselt toimus ja kelle

ütlused on usaldusväärsed. P. Karsakovil oli põhjendatud alus arvata, et kannatanu ründab

teda ning ta on hädakaitseseisundis. Kaitsja hinnangul ei ületanud süüdistatav hädakaitse

piire. Asjaolu, et kriminaalasi lõpetati kolmel korral ning ka see, et kannatanu esialgselt

nõudis süüdistatavalt lisaks varalisele kahjule ka 25 000 eurot mittevaralise kahjuna, mida ta

lõppkokkuvõttes nõuab firmalt Xxxx töövaidluse raames, viitab kannatanu mitmekordsetele

katsetele saada raha. Eeltoodut arvestades leiab kaitsja, et P. Karsakov tuleb talle

inkrimineeritavas kuriteos õigeks mõista.

Kannatanu esindaja märkis, et mittevaralise kahju nõue on esitatud üksnes tsiviilhagina

kriminaalmenetluse raames. Kannatanu esindaja palub välja mõista mittevaralise kahju hüvitis

kohtu äranägemisel. Kannatanu esindaja tõi välja ka seda, et süüdistatava ütlused kabiini

3 / 15

sisenemise kohta on vastuolus ning seega ebausaldusväärsed. Samas olukorras, kus juht teab

oma õigusi ja kaitseb neid, süüdistatav läks närvi ja muutus agressiivseks.

Kannatanu hinnangul jääb kaitsjat kuulates mulje nagu ta huvituks ainult rahast, kuid see

pole tõsi, sest esindaja poole pöördudes ei olnud rahast juttu.

Süüdistatav ei tunnistanud ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi.

KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava

ütlused, uurinud, avaldanud ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning

hinnanud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt kogumis, on seisukohal, et süüdistatava

Pavel Karsakovi süü talle esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud kogu esitatud

süüdistuse mahus.

2. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et kannatanu V. T. ja süüdistatava P. Karsakovi

suhtlus pingestus juba enne nende kohtumist Xxxx juures. Nimelt on nii kannatanu, tema

esindaja, süüdistatav kui ka kaitsja (kohtu arvates suuresti ülemäära) põhjalikult

keskendunud süüdistuse sisuks olevale teole eelnenud kronoloogiale ja asjaoludele. Nii

puudutati põhjalikult näiteks seda, kas veokijuhist kannatanu saanuks veel talle seaduse

alusel lubatud tööaja sees tööd teha ja kuidas see mõjutas tema töö sisulist kvaliteeti (nt

kauba kohalejõudmise aega). On ilmne, et see sündmuste käik halvendas veokijuhist

kannatanu ja talle tööülesandeid jagava logistiku P. Karsakovi suhteid ja seda võib näha

põhjusena, mis viis lõppastmes reaalse füüsilise konfliktini. Süüdistusversiooni

kontrollimise vaates on selline tõdemus konflikti põhjuse kohta kohtu arvates ka piisav

ehk kohus ei pea hakkama siinkohal täpselt hindama seda, kas P. Karsakovil oli õigus

nõuda V. T.lt jätkuvat töötamist või kas viimasel oli õigus tööst keelduda sel põhjusel, et

temale kui veokijuhile seadusega lubatud tööaeg on täis saanud.

3. Vaidlust pole ka selles, et pärast seda, kui V. T. ei vastanud enam 01.02.2022. a P.

Karsakovi kõnedele, läks P. Karsakov sõiduki asukohta Xxxx. Kohtu hinnangul ei ole

alust kahelda üldjoontes P. Karsakovi ütlustes osas, mis puudutab seda, kuidas ta pidi V.

T.lt tööülesannete täitmist nõudma ja kuidas ta pidi tulema V. T.t Xxxx juurest n-ö otsima.

Kummagi seisukohad lahknevad selles, mis toimus veoki juures või selle kabiinis.

Mõlema ütluste põhjal joonistub välja see, et kummalgi oli oma nägemus sellest, kuidas

autojuht peab seadusega ettenähtud töö- ja puhkeaega korraldama.

4. Kirjalike tõendite usaldusväärsust ei ole pooled sisuliselt kahtluse alla seadnud.

Peaasjalikult taandub poolte argumentatsioon sellele, kas usaldusväärseks saab pidada

süüdistatava või kannatanu ütlusi ja kuidas kumbki versioon kirjalike tõenditega suhestub.

See on ka mõistetav, sest kuriteosündmuse kohta ei ole vahetuid tunnistajaid või salvestisi.

Seega tuleb kohtul just kummagi ütluste usaldusvääruse küsimusele tavapärasest

põhjalikumalt tähelepanu pöörata.

5. Kohus peab kannatanu V. T. ütlusi usaldusväärseteks. Mõningad ebatäpsused peksmist

puudutavates detailides (mitu korda ja kuhu lõi jne) on seletatavad sellega, et ilmselgelt

mäletab kannatanu paremini talle tõsisemat valu ja vaevusi põhjustanud vigastusi ning

lisaks on sündmusest möödunud palju aega. V. T. ütlused on üldjoontes olnud siiski ajas

muutumatud. Seda kinnitab tema poolt käte (rusikate) ja jalgadega löömise kohta antud

ütluste kokkulangevus mh politseiametniku poolt koostatud ettekandega (kd II tl 1),

4 / 15

politseiametnike rinnakaamera salvestisega, nende vaatlusprotokolliga (kd II tl 30), ütluste

olustikuga seostamise protokolliga (kd II tl 7), teabesalvestise (häirekeskusele tehtud

kõne) vaatlusprotokolliga (kd II tl 28). Samuti on kannatanu ütlused vigastuste ulatuse ja

tekkemehhanismi kohta kooskõlas asjas koostatud meditsiinidokumentide ja

vaatlusprotokollide ning fotodega. Nii on erakorralise meditsiini osakonnas ta avaldanud,

et tekkis vaidlus ülemusega, kes lõi mitu lööki rusikaga näkku ja põlvega vastu alalõuga.

Lisaks kaebas ta valu kaela piirkonnas, on raske neelata (kd II tl 18). Seega on ta

avaldanud ka meditsiinitöötajatele selle, kes talle vigastusi tekitas ja kuidas need tekitati.

6. Kohus ei näe kannatanu ütlustes vastuolusid ka selles osas, et ta ei rääkinud kohapeal

politseiametnikele ja kõnes häirekeskusele sellest, et teda kägistati. Kannatanu on seda

asjaolu kohtus ka veenvalt selgitanud – temalt küsiti, mis juhtus ja ta kirjeldas juhtunut,

temalt küsiti küsimusi ja ta vastas (kd I tl 39pö). Selline asjaolu on kohtu hinnangul

seletatav ka sellega, et neil hetkedel olid tal mitmed tõsisemad vigastused, mis endast talle

tugevamalt märku andsid – näokolju hulgimurrud, sh silmakoopa, ninaluu ja lõualuu

murrud ning samuti olid tal purunenud proteesid (kd II tl 16, 18, 20, 23). Seega ei saa ette

heita seda, et kannatanu tähelepanu keskendus vaid teda rohkem häirivate või raskemate

vigastuste kirjeldamisele. Sellest hoolimata on ta peagi pärast toimunut ehk erakorralise

meditsiini osakonnas maininud ka kaelavigastusi – patsiendikaardil on ta kirjeldanud

muuhulgas valu kaela piirkonnas ja neelamisel ning tal diagnoositi mh kaela muude

piirkondade pindmine vigastus (kd II tl 18). Sellise vigastuse tekitamisele just 01.02.2022.

a peksmise ajal viitab ka asjaolu, et tema läbivaatusel 01.02.2022. a on näha tema kaelal

näha tumedamaid jälgi (kd II tl 4; V. T.t kujutav vormikaamera salvestis, nt 00:37, 01:07

jne). Hiljem pildistas kannatanu enda sõnul paar päeva hiljem haiglas viibides oma kaela,

kus on näha selgelt hematoomi (kd II tl 77).

7. Kaitsja on seadnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka seeläbi, et leiab, et

kannatanu ei olnud usaldusväärne töötaja, temaga olid probleemid, ta valetas tööandjale,

ta oli kohusetundetu. Kohus tõdeb, et kohtus selgus, et V. T. oli varem kahjustanud ühel

töösõidul tööandja vara, kuid ta sai võimaluse selle kahju hüvitamiseks. Samuti avaldus nt

tunnistaja R. I. aga ka P. Karsakovi ütlustest, et V. T.ga oli erimeelsusi tööülesannete

täitmisest arusaamisel. Väga oluline on siiski aga tähele panna, et R. I., kes oli Xxxx-s

algselt V. T.ga tegelenud logistikuks, märkis, et tegemist oli n-ö argipäevaste

probleemidega, mis ei olnud kindlasti põhjuseks, et temaga töösuhe lõpetada ja neid tuleb

ette kõigi autojuhtidega. Näitena tõi R. I. välja, et V. T. eeldas logistikult rohkem tema eest

asjaajamist ja ta esitas küsimusi stiilis „kust sa tead, et ma sinna jõuan“. Ka polnud

kannatanul kauba laadimise kohas julgust või piisavat keeleoskust küsimaks seda, kaua

laadimine aega võtab. R. I. sõnul on venekeelsed logistikud M. ja P. Karsakov

kannatanuga töötades hakkama saanud, kuid on olnud konflikte (kd I tl 54). Kohus on

seisukohal, et R. I. ütlustest ei saa teha kindlasti järeldust selle kohta, et kannatanu oleks

olnud tööandja suhtes pahatahtlikult meelestatud ja sellest tingituna ebausaldusväärne.

Asjaolu, et tööülesannete täitmisel võis olla puudujääke, ei muuda ühegi isiku ütlusi

automaatselt ebausaldusväärseteks, nagu seda leiab kaitsja. Liiatigi esines tunnistaja R. I.

sõnul sedalaadi probleeme kõigi juhtidega.

8. Kaitsja poolt väidetavat valetamist töö- ja puhkeaja kohta ei saa pidada asjakohaseks

kriitikaks. Ilmne on see, et V. T. lähtus nende arvestamisel jäigalt sellest, mida talle

sõidumeerik näitas. Arvestades, et esmajoones vastutab vahetult just autojuht selle eest, et

ta töö- ja puhkeaja nõudeid ei rikuks, ei ole põhjust sellist jäika suhtumist juhile ette heita.

Süüdistatav ja tunnistaja R. I. on kõnelenud võimalustest tööaega paremini planeerida.

5 / 15

Veendumust, et V. T. siiralt uskus, et temale lubatud sõiduaeg on läbi ja ta ei või veokit

juhtida, süvendab ka asjaolu, et kohtus märkis ta, et Xxxx värava tagant liigutas auto

hoovi kohapeal olnud ettevõtte töötaja (kd I tl 44pö).

9. Kohus ei pea P. Karsakovi ütlusi usaldusväärseks osas, mis puudutab seda, kuidas V. T.ga

toimunud konflikt füüsiliseks muutus ja mis täpselt veokikabiinis toimus. Iseäranis ei ole

tema ütlused usaldusväärsed osas, kus ta on väitnud, kus ta täpselt veokis paiknes, et V. T.

ründas teda, et V. T. haaras mingi eseme järele ja et ta tundis ohtu oma elule nii võimaliku

relvana kasutatava eseme kui kukkumisohu tõttu. Esiteks tuleb siinkohal tähele panna, et

P. Karsakov ei ole seoses rüseluse või peksmisega kuigivõrd ütlusi andnud, ta väidab end

neid asjaolusid mitte mäletavat. Seda on ta põhjendanud situatsioonist tingitud

šokiseisundiga. Kohus seda põhjendust usutavaks ei pea. Selle vastu räägib ainuüksi see,

et ta mäletab väga täpselt suhteliselt ebaolulisi detaile. Ta on andnud väga detailseid ütlusi

selle kohta, milline oli tema suhtlus kannatanuga antud veose kohaletoimetamise teemal ja

mis tingis vajaduse minna V. T. veoki juurde. Samuti mäletab ta enda sõnul, kuidas ta

veoki ukse vahel paiknes, sh mitmendal veoki trepiastmel paiknes, et ta kabiini ei

sisenenud, kuidas lahkus kiiresti (kd I tl 69-71pö). Kuid tema väljenduses „mingi

kaklemisega“ seoses ei mäleta ta just kui midagi. Tema sõnul kummagi käed läksid

üksteise peale, löömine oli sümboolne, täpsemalt ta ei mäleta (kd I tl 66pö). Väidetavast

mälu mõjutanud šokiseisundi esinemest ei saa rääkida ka põhjusel, et ta P. Karsakov

lahkus sündmuskohalt autoga, naasis sinna hiljem ja on nt politseiniku vormikaamera

salvestisel täiest rahulik, koostöövalmis, seletab juhtunut. Seega on kohtu hinnangul

väidetav mittemäletamine tingitud üksnes soovist mitte anda end süüstavaid ütlusi.

10. Kõnesoleval vormikaamera salvestiselt ilmneb ka oluline vastuolu P. Karsakovi poolt

kohtus antud ütlustega. P. Karsakov andis kohtus ütlusi, et kabiini ta ei sisenenud ja ta oli

vaid kabiini sisenemiseks ettenähtud trepi viimasel astmel, mis asub veokiukse taga.

Vormikaamera salvestisel on ta aga üsna vähe aega pärast sündmust selgitanud, et

kannatanu istus veokis voodi peal ja ühel hetkel hakkas kätega vehkima ja n-ö välja

viskama ja siis ei olnud tal „muud teha, kui end kaitsta“. Ka on ta seletustes tõdenud, et

tema väidetav kaitsmine oli sümboolne ja see oli kabiinis sees (salvestisel 01:50). See

iseloomustab vastuolusid P. Karsakovi ütlustes. Kohus osundab, et arvestades juhiistme

paigutust ja voodi peal istumise võimalust (jalad kahe istme vahel) polnuks kannatanul

sellelt kauguselt võimalik hakata n-ö trepiastmel viibivat P. Karsakovi lööma või lükkama.

Niisamuti polnuks P. Karsakovil (kohtus antud ütluste kohaselt) võimalik V. T.t voodi

peale lükata. Seega on P. Karsakovi ütlused vastuolulised juba selles osas, mis puudutab

seda, kas ta viibis kabiinis sees või oli sellest valdavalt väljas, seistes trepiastmel. Selliselt

on P. Karsakov hakanud end kohtus distantseerima üldse võimalusest, et tema asend

olnuks selline, et ta saanuks V. T.le taolisi vigastusi tekitada. Sedalaadi ütluste andmise

vajadust võib ka näha selles, et kohtule esitatav P. Karsakovi ebakindel asend maapinnast

kõrgemal võimaldab näidata enda olukorda haavatavana (kukkumisoht) ning väita, et ta

tõrjus õigustatult V. T. rünnet.

11. P. Karsakovi ütlustes esineb ka sisemisi vastuolusid. Näiteks väitis ta kohtus prokuröri

küsimustele vastates esmalt, et kätega vehkimine algas siis, kui V. T. hakkas tema poole

liikuma ja kätega vehkima, kui ta oli trepi kolmandal astmel. Veidi hiljem on ta aga

väitnud, et ta ei mäleta, kes kätega vehkimist alustas, ta ei mäleta, kas tema käed

kannatanut puutusid ja „see oli juba maadluses“ (kd I tl 69pö). Samuti on ta väitnud, et

kannatanu haaras mingi eseme järele, kuid milles see haaramisliigutus seisnes, väidab ta

end mitte mäletavat. Need sisemised vastuolud ütlustes ei ole seletatavad. Lisaks viitab

6 / 15

ütluste sisu ja nende andmise viis sellele, et P. Karsakov on siiski ristküsitluse käigus

olnud kimbatuses tema versiooni toetavate vastuste leidmisega. Süüdistatava kirjelduses

„maadlust“ ei saanuks toimuda sel viisil nagu ta algselt kirjeldas – ehk V. T. talle kabiinist

ukse suunas lähenemas. Kohtule jääb selgusetuks ka see, kuidas saab mäletada kindlalt

tüüpi liigutust (haaramist), kuid samal ajal ei mäleta süüdistatav seda, milles see liigutus

seisnes.

12. Lisaks on süüdistatava versioon V. T. ja P. Karsakovi paiknemisest veoki kabiinis ja selle

ukse vahel täielikult vastuolus kannatanu usaldusväärsete ütlustega selle kohta, kuidas P.

Karsakov oli kabiini sisenenud, istus juhiistmel ja teatud aja pärast asus teda peksma.

Kõige märkimisväärsemana ei ole P. Karsakovi ütluste järgi seejuures üldse võimalik

kannatanule taolisi vigastusi tekitada, sest veoki ukse vahel trepil seistes ei ole võimalik

kätega vehkides tekitada tõsiseid näo- ja koljuluude murde ega kannatanut kägistada. Küll

aga on neid võimalik tekitada just kannatanu poolt kirjeldatud viisil – veoki kahe istme

vahel olles, istuvat kannatanut kägistades ning rusikaga ja põlvega lüües.

13. Nii kannatanu kui süüdistatava ütluste elulise usutavusega seoses tuleb märkida, et

süüdistatav ega kaitsja ei ole esitanud ühtegi usutavat versiooni, mis selgitaks seda, kuidas

kannatanu sedavõrd tõsised vigastused sai. Väljapakutud kukkumine veokist ei ole

kinnitust leidnud ja on täielikult vastuolus lisaks kannatanu ütlustele ka

meditsiinidokumentidest nähtuvaga. Täielikult oletuslikuks tuleb pidada seda, et kaitsja

väitel võis kannatanu süvendada talle tekitatud vigastusi pärast P. Karsakoviga toimunud

konflikti, millele viitab see, miks P. Karsakov oli sündmuskohale tulles üllatunud, kui

öeldi, et V. T. viidi haiglasse. Puudub igasugune loogiline põhjendus sellele, miks peaks

kannatanu endale sellises ulatuses tervisekahjustusi tekitama ning sellele ei viita ka mitte

ükski olemasolev tõend.

14. Vägivalla kasutamist P. Karsakovi poolt kinnitavad V. T. ütlused selle kohta, kuidas P.

Karsakov hakkas teda kägistama peale seda, kui kannatanu oli öelnud, et tal on

puhkepaus. Kannatanu tõukas süüdistatava eemale armatuurlaua vastu ning peale seda lõi

P. Karsakov kannatanut põlvega lõua piirkonda (kd I tl 40). Kõik kannatanu poolt kohtus

kirjeldatud ja ka ütluste olustikuga seostamisel ette näidatud liigutused (kägistamine,

löömine, tõukamine) saavad tekitada just selliseid vigastusi, nagu on fikseeritud

meditsiinidokumentides ja mille tekitamist P. Karsakovile süüks pannakse. Kannatanul

tuvastati kokkuvõtvalt kolju- ja näoluude hulgimurrud (mõlema silmakoopa murrud,

ninaluude murd, ülalõualuu murd), ninaverejooks, marrastused ja hematoom näos,

hematoom rinnaku keskel, lõua piirkonnas marrastus, kaela muude piirkondade pindmine

vigastus (kd II tl 22-24). Neid vigastusi fikseerivaid tõendeid ei ole kahtluse alla seatud ja

kohtu arvates selleks ka mingit alust ei ole. Vaidlust pole tekkinud ka selles, et osad

nendest vigastustest on sellised, millest paranemine kestab üle 4 nädala. Vigastustest

paranemise kestust on hinnanud kohtuarst-ekspert A. A., kes leidis, et paranemine kestab 4

nädalat kuni 4 kuud.

15. Kaitseversioonis rõhutakse läbivalt sellele, et P. Karsakov oli hädakaitseseisundis ja ta

tegutses enesekaitsel V. T. rünnaku tõrjumisel. Asjas pole tuvastatav hädakaitseseisundi

esinemine. Kõige olulisemana välistab siin selle see, et väidetav hädakaitseseisundis olek

lähtub P. Karsakovi versioonist, mille järgi oli ta veoki ukse vahel, kartis talle agressiivselt

lähenevat V. T.t ning oli kukkumisohus. Tegelikkuses leidis eespoolt tuvastamist see, et

sellises positsioonis P. Karsakov väidetava kaitsetegevuse ajal üldse olla ei saanudki, vaid

ta oli kabiinis sees. Sellele lisaks on P. Karsakov väitnud, et V. T. pani prillid peast ära ja

7 / 15

hakkas talle lähenema, tegi haaramisliigutuse, ta kartis, et V. T. võtab mingi eseme.

Kohtupraktikas on leitud, et rünnet kaitsev isik peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb

kaitseolukorras, ning sellest oma tegevuses lähtuma. Kui aga süüdlase tegevus ei ole

kaitsetahtest kantud, pole alust kõnelda õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS

§ 28 lg 1 mõttes ega ka hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest (RKKKo 3-1-1-71-14,

p 8). Eelnevalt kohus tõdes, et P. Karsakov ei osanud seda haaramisliigutust kuidagi

sisustada. Lisaks on tema positsioon väidetava noa olemasolust oletuslik, sest see lähtub

tema ettekujutusest, et „autojuhtidel peab olema võimalus oma ruumi ja ennast kaitsta“

ning et V. T. oli „sel momendil väga agressiivne“ (kd I tl 69pö). Kohus rõhutab, et miski ei

viita V. T. agressiivsusele sõiduki kabiinis. Ka juhul, kui saaks arvestada P. Karsakovi

ütlusi V. T. prillide peast mahapanemise ja tõusmise kohta, ei ole põhjust pidada neid

kuidagi agressiivsuse ilminguteks. Mis puutub P. Karsakovil tuvastatud näovigastusi, siis

tuleb tõdeda, et need on minimaalsed ja on iseloomulikud näiteks kergemale

küünistamisele. Siinses asjas ei olegi välistatud, et kannatanu poolt kirjeldatud sündmuste

järjekorras (esmalt kägistamine, siis löömine), püüdis ta kägistamise ajal oma kätega

tabada P. Karsakovi nägu. Eespool tuvastatud asjaoludel on välistatud ka väidetav

kannatanu nn teoprovokatsioon. Tegelikkuses polnud kannatanul seal asukohas autos

puhates või magades põhjust arvata, et sinna saabub ootamatult P. Karsakov, kellega ei

olnud ta juba mitu päeva suhelnud (kd I tl 72).

16. Tasub tähele panna, et selleks, et P. Karsakov saanuks nõuda V. T.lt töötamist ehk

sõidukiga sõitmist, pidi ta fikseerima sõidumeeriku näidud ja sellest teadmisest lähtuvalt

nõudma V. T.lt tööle asumist. Seega on ilmne, et enne füüsilist kokkupuudet toimus

kummagi vahel ka arutelu sel teemal, nagu on kirjeldanud seda kannatanu. Arvestades, et

P. Karsakov oli veendunud selles, et V. T. peab tööd tegema asuma ning see arusaamine oli

tal juba enne sündmuskohale minekut pikema aja jooksul. Seda iseloomustab näiteks

kohtule esitatud kirjavahetus, milles P. Karsakov on pidevalt nõudnud V. T.lt töötamist, sh

puhkeaja nõudeid rikkuvalt (mida ta põhjendas võimaliku erandiga). Kannatanu ja

süüdistatav on andnud suuresti kokkulangevaid ütlusi selle kohta, kuidas P. Karsakov

nõudiski 01.02.2022. a ennelõunal kannatanult tööleasumist. P. Karsakovi iseloomustas

tunnistaja R. I., kui tööasjades maksimalisti (kd I tl 53). Arvestades P. Karsakovi taolist

iseloomistust, tema nõudlikkust ja järjepidevust, ei ole välistatud, et V. T. veelkordne tööst

keeldumine oli midagi sellist, mis teda tõsiselt ärritas ja viis selleni, et ta asus V. T.t

kägistama ja kui V. T. seda tõrjus, reageeris ta sellele tugevamalt, sh löökidega, mis

paiskasid V. T. temast eemale.

17. Kohtu hinnangul on P. Karsakov teo toime pannud kavatsetult. KarS § 16 lg 2 kohaselt

paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu

teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Siinsel juhul P.

Karsakov esmalt kägistas kannatanut ja seejärel lõi teda kokku vähemalt kahel korral nii,

et sellest purunesid mh ninaluu ja lõualuu, esinesid silmakoopa murrud. Vähemalt üks

löökidest oli tehtud jalaga (põlvega) ja seda nii, et ta toetas end samal kätega. Seega

soovis P. Karsakov kannatanu suhtes vägivalda kasutada, ta tegi seda sihipäraselt viisil,

mis ilmselgelt põhjustab valu ja tervisekahjustusi. Lisaks tuleb tähele panna, et P.

Karsakovile on etteheidetud enamohtliku tagajärje (rohkem kui 4 nädalat paranevate

tervisekahjustuste) põhjustamist. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole siiski alust arvata, et

P. Karsakov seadis eesmärgiks sedavõrd raskete vigastuste tekitamise. Sellele viitab see, et

ta oli üllatunud, kui kuulis kannatanu seisunist. Samas vastutab KarS § 19 järgi isik ka

enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kohus

tuvastas eelnevalt, et P. Karsakovi löögid on kausaalselt seoses põhjustatud vigastustega.

8 / 15

Üldise elukogemuse pinnalt saab pidada tõenäoliseks seda, et tugevam rusikalöök või

toetuspunkti abil tehtud põlvelöök purustab näokoljus olevaid luid (silmakoopaluud, nina-

või lõualuu). Selliste löökide puhul ei ole võimalik rääkida sellest, et kannatanule

põhjustatud enamohtlik tagajärg oleks ebatüüpiline. Lisaks tuleb tõdeda, et selline tagajärg

oli P. Karsakovile ettenähtav. Taoliste tugevate löökidega kannatanu nägu pekstes pidi P.

Karsakov võimalikuks pidama, et ta võib põhjustada ka sedavõrd rasked vigastused, mille

paranemine kestab enam kui 4 nädalat, kuid ta lootis oma kohusetundetuse tõttu seda

siiski vältida.

18. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

KARISTUS

19. Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena Pavel Karsakovi karistusregistri

väljatrükki, mille kohaselt puuduvad tal varasemad kriminaal- ja väärteokaristused ning

Maksu- ja Tolliameti teatisi.

20. Kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks

isiku süü. Kohtul tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning

võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti

õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada toimepandud kuriteo

raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi

tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine

määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr.

21. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest näeb seadusandja ette rahalise

karistuse või kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks

rahaline karistus 265 päevamäära ulatuses või 2,5 aastat vangistust.

22. Hinnates P. Karsakovi süü suurust KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemises, arvestab kohus süüteo toimepanemise asjaolusid ja vägivalla

intensiivsust. Esmalt on süü suuruse hindamisel oluline arvesse võtta kannatanu suhtes

kasutatud vägivalla intensiivsust ja korduvust. Süüdistatav kägistas kannatanut kaelast

ning lõi teda vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku

lõua piirkonda. Sellise tegevuse tagajärjel tekkisid kannatanul tervisekahjustused, millest

paranemine kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Täpsemalt tuvastati

kannatanul näokolju hulgimurrud ja pindmised vigastused. Kannatanu on kohtuistungil

kirjeldanud, et põlvega löögi tagajärjel lendasid tal proteesid suust ning algas verejooks.

Raviasutuses pidi ta viibima pikemajaliselt (kd I tl 40pö). Kannatanu on kohtuistungil

öelnud, et tal läheb nägemine koguaeg halvemaks ja ta peab pidevalt apteegist ravimeid

ostma (kd I tl 41), kuid see väide ei ole kuidagi tõendatud. Seega ei ole püsivaid

tervisekahjustusi kannatanul tuvastatud. Eeltoodud kirjelduse pinnalt saab asuda

seisukohale, et kannatanule tekitatud füüsiliste tervisekahjustuse intensiivsus oli KarS §

121 lg 2 p 1 mõttes keskmine. Samuti tuleb süü suuruse hindamisel arvestada, et

süüdistatav kasutas teo toimepanemisel kannatanu suhtes vägivalda mitmel korral ning

pärast peksmist ei kutsunud ta kannatanule abi, vaid lahkus ja suundus lõunale. Seega,

9 / 15

arvestades kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust ning teo toimepanemise

asjaolusid saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü on keskmine.

23. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus P. Karsakovi käitumises ei

tuvastanud. Oma viimases sõnas on ta öelnud, et ei soovinud kannatanule kahju tekitada,

vaid käitus enda siseveendumuse järgi. P. Karsakov ei ole toimepandut kahetsenud, vaid

on läbivalt nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses otsinud õigustusi oma käitumisele.

Seda ilmestab ka tema varasem loobumine oportuniteedi kohaldamisest kohtueelses

menetluses, olukorras, kus kohtus ei ole tema versioon kinnitust leidnud ja ta on oma

ütlustes teadlikult jätnud paljud aspektid kohtule avaldamata.

24. Kuigi kohus on andnud hinnangu, et teo toimepanemisel KarS § 121 lg 2 p 1 mõttes on

süüdistatava süü keskmises määras, leiab kohus, et süüdistatavale on siiski võimalik

mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Seejuures on kaalukaks

asjaolu, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaal- või väärteokorras karistatud. Ka

pärast käesolevas asjas arutusel olevat sündmust ei ole P. Karsakov uusi rikkumisi toime

pannud. Seega puudub alus arvata, et P. Karsakovi puhul on tegemist isikuga, kes kaldub

vägivaldsele käitumisele ning kellelt võiks oodata samalaadsete tegude kordumist.

Tegemist oli ühekordse intensiivse ründega kannatanu suunas, mis oli ajendatud töösuhte

käigus tekkinud konfliktist. Puutuvalt karistusliiki märgib kohus, et KarS § 56 lg 2 ls 1

kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada kergema karistusega. Prokurör on taotlenud P. Karsakovi karistamist

tingimusliku vangistusega. Kohus ei nõustu prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi

osas. Kohus ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiksid raskema karistusliigi

kohaldamist. Kohtu hinnangul ei esine ka selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et

kergem karistus ei mõjutaks süüdistatavat edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma.

Seega leiab kohus, et P. Karsakovi puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada

kergema karistuse ehk rahalise karistuse kohaldamisega. Arvestades karistuse mõistmise

üld- ja eripreventiivseid eesmärke, peab kohus põhjendatuks mõista Pavel Karsakovile

KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahaline

karistus 200 päevamäära ulatuses. Kuivõrd P. Karsakovi keskmiseks päevasissetulekuks

on 21,35 eurot (ümardatuna – 21,40 eurot, kd II tl 67), siis on mõistetava rahalise karistuse

suuruseks 4280 eurot.

25. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud,

milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale

mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka

tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest

vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas

korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik.

Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise

asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise

vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne

eripära (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla

esmajoones siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. P. Karsakovi

karistusregistri väljatrükist nähtub, et tal puuduvad varasemad kriminaal- ja

väärteokaristused. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada ka asjaoluga, et teo

toimepanemisest on möödunud enam kui 2,5 aastat ja veel 2023. aastal on P. Karsakovi

suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 202 alusel (kd II tl 47). Samas on P.

Karsakov oportuniteedist ja lisakohustuste täitmisest hiljem loobunud, kuna ta ei leia, et ta

10 / 15

on sündmuses süüdi (kd II tl 57). Arvestades ka P. Karsakovi kohtuistungil väljendatud ja

ümberlükatud seisukohti (tegutsemine väidetavas hädakaitses, sündmuse asjaolude teadlik

varjamine ja moonutamine) on ilmne, et ta ei ole juhtunust enda jaoks vajalikke järeldusi

teinud. Süüdistatav selgitas, et ta konsulteeris tuttavate ja sõpradega, kes soovitasid võtta

uue kaitsja ja asja vaidlustada. Taoline alusetu lootus vastutusest pääsemisele on tegelikult

kaasa toonud selle, et õigusrahu saavutamine asjas on võtnud kaua aega, iseäranis

kannatanu jaoks. Eelneva põhjal leiab kohus, et karistusest tingimuslik vabastamine ei

mõjutaks süüdistatavat vajalikus ulatuses ning seetõttu tuleb mõistetud rahaline karistus

reaalselt ära kanda. Arvestades P. Karsakovi sissetulekuid ja nii rahalise karistuse kui ka

väljamõistetavate menetluskulude suurust ning ka seda, et kohus mõistab süüdistatavalt

välja hüvitised nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõudes, siis peab kohus

põhjendatuks rahalise karistuse tasumine ajatada. Kohus määrab, et KarS § 66 lg 1, 3

alusel kuulub mõistetud rahaline karistus 4280 eurot kandmisele 12 kuu jooksul igakuiste

osamaksetena

TSIVIILHAGI

26. Kannatanu V. T. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 290,88 eurot ning

mittevaralise kahju nõudes summas 25 000 eurot, s.o kogusummas 25 290,88 eurot.

Samuti palub kannatanu süüdistatavalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõudelt alates tsiviilhagi

esitamisest kuni nõuete täieliku rahuldamiseni. Hiljem on kannatanu esindaja muutnud

mittevaralise kahju hüvitise summat ning palunud see välja mõista kohtu äranägemisel.

TsMS § 376 lg 6 kohaselt võib hageja põhinõude vähendamise taotluse esitada ka mh

suuliselt kohtuistungil. Seega arvestab kohus kannatanu esindaja hilisemat taotlust

mõista välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel.

27. Kaitsja on esitanud väite selle kohta, et kannatanu on samasisulise nõude mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot esitanud ka tsiviilkohtumenetluses P.

Karsakovi tööandja vastu ning selle peaks välja mõistma tööandjalt ja P. Karsakovilt

solidaarselt. Seoses märgituga juhib kohus tähelepanu, et töövaidluskomisjoni otsuse

kohaselt on kannatanu taotlenud välja mõista tööandjalt töölepingu ülesütlemisega seoses

hüvitis summas 25 000 eurot. Töövaidluskomisjon on kannatanu taotluse läbi vaadanud

ning välja mõistnud rikkumise eest hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses (kd II tl 86-90).

Seega ei ole ka kaitsja sellekohane väide asjakohane, kuivõrd tegu on töölepingu

rikkumisest (mitte tervisekahjustuse tekitamisest) tuleneva nõudega ning selle katteks on

juba välja mõistetud hüvitis töövaidluskomisjoni poolt.

28. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava

poolt kannatanu tervise kahjustamine süüdistuses märgitud ulatuses. Eespool leidis

tuvastamist see, et 01.02.2022. a kägistas süüdistatav kannatanut kaelast, lõi teda

vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku lõua piirkonda.

Sellise tegevuse tagajärjel tundis kannatanu valu ning tal tekkisid tervisekahjustused,

millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Täpsemalt on

tal tuvastatud näokolju hulgimurrud: mõlema silmakoopa murd, ninaluude murd

ninaverejooksuga, mõlemapoolselt ülalõualuumurd, nahamarrastused ja nahaalused

verevalumid näol ja nahaalused verevalumid rindkerel (kd II tl 16). Arsti poolt määrati

lamamisrežiim üks nädal ning soovitati füüsilist tööd vältida kaks nädalat (kd II tl 21).

Sündmuse käigus purunes ka kanntanu ülemine hambaprotees (kd II tl 18).

11 / 15

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud

isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane

eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse

tekitamisega. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud

süüdistatava poolt kannatanule eelpool kirjeldatud kehavigastuste tahtlik tekitamine.

Seega tuleb asuda seisukohale, et eksisteerib põhjuslik seoses süüdistatava P. Karsakovi

tegevuse ja kannatanule kahju tekkimise vahel.

29. Kannatanu esindaja on hagis välja toonud hüvitise suuruse põhjenduseks järgmist.

Tekitatud vigastuste tõttu tundis kannatanu pikemat aega füüsilist valu, luumurdudega

kaasnes füüsiline valu, ebamugavustunne ja ajutine töövõime kaotus ning elukvaliteedi

langus. Samuti tundis kannatanu füüsilist valu kaelapiirkonnas ning pärast juhtunut oli

tal raskusi neelamisega. Lisaks on välja toodud, et peale Põhja-Eesti Regionaalhaiglas

viibimist vajas kannatanu järelravi SA-s Keila Haigla, kus ta viibis ajavahemikul 02.02.-

11.02.2022. a. Nimetatud asjaolu nähtub tsiviilhagi lisadest nr 7 ja 8 (SA Keila Haigla

õendusepikriisid). 02.03.2022. a (s.o enam kui kuu aega peale juhtumit) kaebas

kannatanu arsti visiidil valu üle nina piirkonnas ja kurgus ning arst tuvastas, et nii

välisnina kui ka vahesein on viltu ja ninakäigud turses. Nimetatud asjaolu nähtub

tsiviilhagi lisadest nr 9 ja 10 (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriis). Kohus leiab, et

kannatanu esindaja poolt tsiviilhagis märgitud mittevaralise kahju hüvitise aluseks

olevad faktilised asjaolud on täies ulatuses tõendatud ka kriminaaltoimikus olevate

tõenditega. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriisist ning kohtuarsti arvamusest

nähtuvad kannatanule tekkinud vigastused ning ka see, et tal soovitati mitte töötada kahe

nädala jooksul (kd II tl 16-26). Kannatanu järelravi vajadust kinnitavad SA Keila Haigla

epikriisid, millest on tuvastatav, et kannatanu viibis ravil Keila Haiglas ajavahemikul

02.02.-11.02.2022. a ning 02.03.2022. a arsti vastuvõtul tuvastati tal turses ninakäigud

(kd II tl 40-43).

30. Kohus viitab, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab

kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2

kohaselt tuleb kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse

rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaralise

kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise

kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel

asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus

oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest

mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo nr 3 2 1-19-08 p

13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku

psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb

eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende

suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo

nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise

määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist

kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

31. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus, et süüdistatav tekitas ühe

kuriteoepisoodi käigus kannatanule nii keskmisi kui ka kergemaid tervisekahjustusi.

Tekitatud vigastused haiglaravi vajadust ei tinginud, kuid hagile lisatud epikriisist

12 / 15

nähtub, et kannatanu viibis pärast sündmust kuu aega Keila haiglas õendushooldusel.

Kannatanu on välja toonud ka seda, et ta tundis pikemat aega füüsilist valu ja

ebamugavustunnet ning tekitatud vigastused põhjustasid tal elukvaliteedi languse.

Samuti kaasnes luumurdudega ajutine töövõime kaotus. Talle soovitati arsti poolt

nädalast lamamisrežiimi (kd II tl 21), mis piirab küllalt tõsiselt igapäevaelu. Kõike

eelnevat arvestades peab kohus kannatanu põhjendusi temal ründe tagajärjel valu

tundmise ja jätkuvalt esinevate vaevuste osas eluliselt usutavateks. Kahtlust pole ka

selles on ka see, et kõik eelpool nimetatud asjaolud põhjustavad elukvaliteedi languse.

32. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama

ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu

hinnangul on kannatanu poolt esialgselt nõutud mittevaralise kahju hüvitise suurus

(summas 25 000 eurot) põhjendamatult suur ning see ei ole kooskõlas kohtupraktikaga

tervisekahjustuse tekitamise kohtuasjades. Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika

kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022.

aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid

kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise puhul väljamõistetud summad

vahemikku 100–12000 eurot. Seejuures oli keskmine hüvitis 1752 eurot ja mediaan 1000

eurot (analüüsi lk 49). Kohus arvestab ka asjaoluga, et eelpool viidatud kohtupraktika

analüüsi kohaselt mõisteti nt 1000 euro suurune hüvitis juhtumil, kus hageja kaotas löögi

tagajärjel neli hammast, purunes lõualuu ning tal oli peapõrutus (lk 53). Riigikohtu poolt

läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded

kriminaalasjades 2018.–2020. aastal nähtub, et 1000-eurone hüvitis mõisteti kannatanule

juhtumil, kus talle põhjustati peaajuvapustus, ninaluu murd, parema silmakoopa põhja

murd, põrutushaav silmalaul, näo paremapoole turse ja kahe lõikehamba murd ning

1000-eurone hüvitis mõisteti kannatanule juhtumil, kus kannatanu sai süüdistatava

löögist peaajupõrutuse, silmaümbruse lahtise haava ja hematoomid mõlema silma ümber.

Kannatanul langes elukvaliteet ja heaolu pikaajalisest valust (lk 36). Seega jäävad

kohtupraktikast tulenevalt taoliste tervisekahjustuste puhul väljamõistetud hüvitised

vahemikku 100-2000 eurot. Arvestada tuleb sedagi, et käesolevaks hetkeks on võrreldes

kohtupraktika analüüsides vaatluse all olnud perioodidega elukallidus tõusnud.

Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid, kannatanule tekitatud

keskmisi, mitteeluohtlikke vigastusi ja püsivate tervisekahjustuste puudumist arvestades

peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 1500 eurot.

33. Varalise kahju osas on kannatanu nõudnud haiglaravi ja hambaravi kulude hüvitamist.

Täpsemalt soovib kannatanu haiglaraviga seotud kulude hüvitamist, mis seondub SA

Keila Haigla õendusabiga, mille omaosaluse katteks pidi ta tasuma arve summas 119,34

eurot ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla visiidiga, mille katteks pidi ta tasuma 5 eurot.

Nimetatu nähtub tsiviilhagile lisatud arvetest ja maksekviitungitest (kd II tl 34-37), mille

järgi on kannatanu nimetatud arved tasunud. Seoses purunenud hambaproteesi vahetusega

soovib kannatanu Hanzadent OÜ hambaravi vastuvõtu tasu hüvitamist summas 16,54

eurot ja ülemise hambaproteesi vahetamise tasu hüvitamist summas 150 eurot.

Tsiviilhagile lisatud arvest ja maksekviitungist (kd II tl 38-39) nähtuvalt on kannatanu

vastavad summad tasunud. Proteeside purunemine nähtub ka sündmuskohal

politseiametniku poolt tehtud fotolt (DVD-plaadil, foto „Sõiduk 6“). VÕS § 127 lg 1

kohaselt tuleb kannatanu asetada kahju hüvitamise läbi samasugusesse olukorda kui kahju

ei oleks põhjustatud ning VÕS § 132 lg 1 tuleb asja hävimise korral maksta hüvitist, mis

vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavale mõistlikule kulutusele. Kohus märgib,

et VÕS § 127 lg-s 5 väljendatud põhimõtte kohaselt ei tohi kahju hüvitamise nõude

13 / 15

rahuldamine viia kannatanu rikastumiseni ehk selle olukorrani, kus kannatanu oleks pärast

temale tekitatud kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju

tekitanud sündmuseta. Kohus on seisukohal, et kõikide eelpool nimetatud arvete tasumine

tulenes P. Karsakovi süülisest tegevusest. Kannatanu pidi haiglaravil (sh õendusravil)

viibima P. Karsakovi tegevuse tulemusel saadud vigastuste tõttu. Samuti purunesid

süüdistatava tegevuse tagajärjel kannatanu ülemised hambaproteesid, mistõttu pidi ta

nende parandamiseks pöörduma hambaravikliinikusse.

34. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu V. T.

tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas ning mõista süüdistavalt P. Karsakovilt

kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot. Varalise kahju osas

peab kohus põhjendatuks rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses ning välja mõista

süüdistatavalt kannatanu kasuks välja hüvitise summas 290,88 eurot, s.o 124,34 eurot

haiglaravi kulu katteks ning 166,54 eurot hambaraviga seotud kulude katteks.

35. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus rahuldab kannatanu taotluse viivise

väljamõistmiseks ning määrab, et P. Karsakovilt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1

lauses 2 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumise päevast kuni võlgnevuse kohase

täitmiseni.

MENETLUSKULUD

36. Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt.

KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha

suurus 1,5-kordne palga alammäär, s.o alates 01.01.2024. a summas 1230 eurot, mis tuleb

P. Karsakovilt välja mõista. Praeguses asjas on menetluskuludeks ka määratud kaitsjale

makstud tasud ja kannatanu esinduskulud. Kaitsjatasud on kohtueelses menetluses kokku

olnud 172,80 eurot (kd II tl 61) ja kannatanu lepingulise esindaja esinduskulu summas 60

eurot (kd II tl 110). Kuivõrd kannatanu lepingulise esindaja E. Vainu esinduskulu

sissenõutavaks muutumise kohta ei ole esitatud kuludokumenti, siis tuleb jätta see kulu

kannatanu V. T. kanda. Seega on P. Karsakovilt väljamõistetavateks menetluskuludeks

sundraha ning kaitsjatasud kokku summas 1402,80 eurot. Tulenevalt menetluskulude

suurusest ja asjaolust, et P. Karsakov peab hakkama tasuma ka temale mõistetud rahalist

karistust ja tsiviilhagist tulenevaid nõudeid, peab kohus võimalikuks väljamõistetavate

menetluskulude hüvitamine ajatada, määrates kulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud

kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena.

37. Kaitsja on esitanud taotluse kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamiseks summas

8512,80 eurot (kd I tl 105). Kuivõrd kohus mõistis P. Karsakovi süüdi, siis vastavalt

KrMS § 180 lg-le 1 jätab kohus kaitsja taotluse P. Karsakovile tema poolt valitud kaitsjale

makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata ning jätab selle kulu P. Karsakovi kanda.

38. Kannatanu valitud esindaja on kohtumenetluses esitanud taotluse temale makstud tasu

hüvitamiseks summas 3742,35 eurot (kd I tl 106). Kohtupraktika kohaselt tuleb vastavale

taotlusele lisada ka kuludokumendid, mis kinnitaks õigusabikulude tasumise kohustuse

tekkimist (RKKKo nr 1-17-3858). Kuivõrd kannatanu esindaja ei ole menetluskulude

taotluse juurde esitanud kuludokumente, millest nähtuks menetluskulude tasumise

14 / 15

kohustus kannatanu poolt, siis jätab kohus vastava taotluse rahuldamata ja kannatanu

valitud esindajatele makstud tasud kannatanu V. T. kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristjan Paluteder

kohtunik

15 / 15