3-24-710/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-710

Haldusasi

X.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2024

otsuse nr 22311200085-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja – X.G , esindajad v.adv-d Paul Keres ja Joonas

Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja O.I

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.07.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.G apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

02.10.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.07.2024

otsus muutmata.

2. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja tema Eestisse saabumise kuupäev

tähemärgiga.

Selgitused

Otsus peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.11.2024.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-710

1. X.G saabus Eestisse XX.XX.XXXX viisa alusel ning talle väljastati elamisluba

ettevõtluseks kehtivusega 21.11.2014–20.11.2017. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ei

pikendanud elamisluba ning keeldus X.G-le muudel alustel elamisloa andmisest.

Halduskohus jättis X.G kaebuse elamisloa andmisest keeldumise peale rahuldamata

(haldusasi nr 3-19-1728). PPA tegi 23.07.2021 X.G-le lahkumisettekirjutuse koos 3-

aastase sissesõidukeeluga Eestisse ja Schengeni alale. Tartu Halduskohus tühistas

23.02.2022 otsusega haldusasjas nr 3-21-1714 lahkumisettekirjutuse sissesõidukeeldu

puudutavas osas.

2. X.G esitas 07.04.2022 PPA-le taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. PPA luges

01.07.2022 otsusega nr 12204070036-1 taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel

otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2023

otsusega haldusasjas nr 3-22-1436 rahuldamata X.G kaebuse PPA 01.07.2022 otsuse

peale.

3. Kaebaja esitas 20.11.2023 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, tuues uue

asjaoluna välja, et ta allkirjastas ja postitas 30.10.2023 Venemaa Föderatsiooni (VF)

saatkonnale Tallinnas avalduse, milles soovis loobuda VF kodakondsusest, põhjendades

seda vastuseisuga VF agressioonile Ukraina vastu. Avalduse sisu tõendab kohtutäitur

Risto Sepa 01.11.2023 koostatud fakti tuvastamise akt. X.G avaldas korduvat taotlust

esitades kartust, et tema vabadus, elu ja tervis satuvad kodakondsusest loobumise

asjaolude ja veendumuste tõttu VF-s ohtu.

4. Politsei- ja Piirivalveamet luges 27.02.2024 otsusega nr 22311200085-1 X.G korduva

taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 punktide 5 ja 7 alusel ning lükkas selle

tagasi. PPA 27.02.2024 otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja tekitas

uue asjaolu rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Taotleja ei olnud Venemaal poliitiliselt

aktiivne ega väljendanud laialdaselt oma vastumeelsust Venemaa võimuorganite suhtes

ega Ukraina sõja vastu. Laiaulatuslik sissetung Ukrainasse algas 24.02.2022 ning

praeguseni on taotleja meelsuse väljendus piirdunud 30.10.2023 kirja saatmisega VF

suursaatkonda Tallinnas. Asjas nr 3-22-1436 ei leidnud tuvastamist seos kaebaja töölt

lahkumise ja Krimmi okupeerimise vahel. Kohtutäitur Risto Sepa 01.11.2023 koostatud

fakti tuvastamise akt pigem viitab rahvusvahelise kaitse andmise tingimuste

moonutamisele. On vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud karistavad igat inimest, kes

on vastu Venemaa peetavale sõjale Ukrainas. Päritolumaa teave lubab järeldada, et

Venemaa ametivõimud võtavad sihikule pigem kõrge profiiliga aktiviste. Kaebaja saab

jätkata oma senist elu ja tegemisi Venemaal ilma tagakiusamise ohuta.

5. X.G esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 27.02.2024 otsuse tühistamiseks ning

kohustamiseks tunnustada teda rahvusvahelise kaitse saajana või täiendava kaitse saajana.

PPA ei viita oma otsuses tõenditele ega asjaoludele, millest saaks järeldada, et kaebaja

esitas korduva taotluse rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamiseks. Ukrainale

poolehoiu ja VF-i relvajõudude vastu hukkamõistu väljendamise eest kuni 15-aastase

vanglakaristuse ettenägemine kujutab endast õigus- ja kohtumeetmeid, mis on olemuselt

diskrimineerivad ja ebaproportsionaalsed. Pagulasseisundi eelnev tuvastamata jätmine on

asjassepuutumatu. Haldusakti andmisel tuleb lähtuda sel ajal teadaolevatest asjaoludest

ning need on 07.04.2022 ja 27.02.2024 vahel muutunud. Korduva taotluse menetlemisel

tuleb võtta arvesse eelnevalt esitatud tõendeid ja asjaolusid.

PPA seisukoht, et kaebaja on 30.10.2023 meelsusavalduse esitanud pahas usus, on väär.

30.10.2023 ei olnud kaebaja 07.04.2022 taotluse kohta veel jõustunud otsust ja Riigikohus

2(11)

3-24-710

veel otsustas kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Menetlusse mittevõtmise

määrus tehti kaebajale teatavaks 07.11.2023. PPA väide, et VF ei ole reageerinud kaebaja

30.10.2023 avaldusele, on spekulatiivne. Ka Eestis ei teavita prokuratuur kahtlustatavat

kriminaalmenetluse alustamisest. Kaebajat on taga kiustatud alates 2014. aastast, kui ta

keeldus Kertši väina sillaga seotud töödest. Et olla tagakiusatu, ei pea olema silmapaistev

isik või aktivist. VF saatkonnale passi ja meelsusavalduse saatmine südametunnistuse

kergendamise eesmärgil eeldas hirmu ületamist. PPA ei ole kaebajat sisuliselt ära

kuulanud, sest pole andnud kaebaja 06.02.2024 seisukohtadele 27.02.2024 otsuses sisulist

vastust.

Alternatiivselt tuleb kaebajale anda täiendav kaitse, kuna VF-i naastes on tõenäoline, et ta

peetakse kriminaalmenetluse raames kinni ja karistatakse vanglakaristusega.

Kaebaja on alates 2014. aastast tegutsenud selles suunas, et omandada Eesti kodakondsus,

sh asunud Eestisse alaliselt elama, juhtinud Eestis registreeritud äriühinguid, õppinud eesti

keelt ja kandnud hoolt oma vanemate eest ajal, mil nad Eestis elasid. Kaebaja soovib

jätkuvalt saada Eesti kodakondsust.

6. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

PPA vaatas 25.03.2023 tehtud rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse üle

eelkõige seoses kaebaja passi saatmisega VF saatkonda ja kaebusele lisatud artiklitega.

Olukord VF-s ei ole muutunud, võrreldes ringkonnakohtu varasema otsuse tegemise

ajaga. Päritolumaa teabest ei nähtu, et VF võimud oleks kodakondsusest loobujaid piiril

kinni pidanud. Fakti tuvastamise aktist tehtud fotodest ei nähtu, et oleks täidetud VF

kodakondsusest loobumiseks vajalik dokumentide koosseis. Kaebaja ei ole esitanud

taotlust Eesti kodakondsuse saamiseks. Kaebaja esitatud artiklid kirjeldavad VF olusid,

mitte aga kaebaja profiili, eluolu ja tegemisi, mistõttu ei ole need kaebajale ülekantavad.

7. Tallinna Halduskohus jättis 24.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

PPA on kaebaja taotluse nõuetekohaselt läbi vaadanud ning võtnud uue asjaoluna arvesse,

et kaebaja saatis 30.10.2023 VF saatkonnale avalduse VF kodakondsusest loobumiseks

ning lisas sellele oma sisepassi ja meelsusavalduse. Kaebaja väiteid keskenduvad suuresti

esmase rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses esitatud väidetele ja seal tuvastatud

asjaoludele, mille kohta ei ole kaebaja esitanud uusi tõendeid.

PPA hindas 01.07.2022 otsuses ja kohtud hindasid haldusasjas nr 3-22-1436 põhjalikult

kaebaja väiteid, mis on seotud Kertši silla ehitamisega, töölt lahkumisega ja sellele

järgnenud väidetava tagakiusamisega ning leidsid, et nende sündmuste tõttu ei

kvalifitseeru kaebaja rahvusvahelise kaitse saajaks. Samuti on üksikasjalikult hinnatud

kaebaja väiteid seoses võimaliku kriminaalmenetlusega. Kohus nõustub nende

põhjendustega. VF-s elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa

riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukraina vastase sõja vastu. Tingimusel et VF ametivõimud

on kaebaja 30.10.2023 edastatud avalduse kätte saanud, võib lugeda, et ametivõimud on

eeldatavasti teadlikud kaebaja meelsusest, aga see ei tähenda tagakiusamist VF-i

naasmisel. Kaebaja ei ole kõrge profiiliga aktivist. Päritolumaa teabe kohaselt on 2024. a

veebruari seisuga alustatud 825 kriminaalasja inimeste vastu seoses nende sõjavastase

tegevusega (mh kuulub siia alla terrorism ja vandalism). Halduskaristuste arv on 2024. a

jaanuari seisuga 8693.

Ehkki kaebaja kriminaalmenetlusi arvestades on tema karistamise tõenäosus poliitiliste

vaadete avaldamise tõttu tavapärasega võrreldes kõrgem, siis eeldatavasti ei ole vähemalt

praeguseni kaebaja 2023. aasta oktoobris tehtud avalduse suhtes menetlust algatatud. VF

saatkond ei ole kaebajaga ühendust võtnud ega avaldusele muul viisil reageerinud.

3(11)

3-24-710

Hindamisel, kas isik on sur place pagulane, tuleb arvestada, et PPA peab hindama seda,

kas asjaolud, millele isik tugineda soovib, on tegelikud või on uute asjaolude eesmärgiks

moonutada asjaolusid. Riigikohus selgitas 12.12.2023 otsuse nr 3-22-2509 p-s 18.8, et

eksiilis toimunud mistahes poliitilise tegevuse arvestamine avaks isikutele ulatusliku

võimaluse moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse saamise

tingimusi. Kaebajal võib olla sisemine vastumeelsus VF võimude tegevuse suhtes, kuid

kaebaja üldine käitumine ei ole olnud siiras. Praegusel juhul tuli PPA-l hinnata, kuidas

suhtuvad VF võimud kaebaja avantüüri seoses kodakondsusest loobumisega. Seda on

PPA teinud. Kohus nõustub, et kaebaja avaldus VF saatkonnale oli provokatiivne ning

paljasõnalised on kaebaja väited, et ta on juba 2014. aastast tegutsenud selles suunas, et

omandada Eesti Vabariigi kodakondsus. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi põhjendust,

miks oli vaja sellise žesti tegemine just 30.10.2023, kui VF annekteeris osa Ukrinast juba

2014. aastal ning alustas täiemahulist sõda 2022. a veebruaris. Kaebaja ise kinnitab, et

30.10.2023 meelsuseavaldus ja VF kodakondsusest vabanemisele suunatud avaldus oli

eeskätt sümboolne žest, mille esmane eesmärk oli kergendada kaebaja südametunnistust,

mh enda nn orjamärgist, st VF passist, vabanemise teel. Kaebaja asus enda

kodakondsusest teatraalselt loobuma pärast seda, kui ta sai aru, et tema 07.04.2022

esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust ei saada edu.

Kaebaja pidi juba Eestisse elama asudes või siis hiljemalt 2016. aastal, kui ta Soomes

kinni peeti, teadma, et väidetavalt kiusati teda VF-s taga juba 2014. aastal ja ta ei saa sel

põhjusel VF-i naasta. Kui kaebajal oleks olnud tõsine kartus tagakiusamise ees, oleks ta

saanud paluda kaitset kohe Eestisse saabumisel või hiljemalt siis, kui tema elamisluba ei

pikendatud.

Eestis elades ei ole kaebaja olnud aktiivne enda poliitilise meelsuse avaldamisel ning

väljaütlemised lähedastele sõpradele eravestlustes ei ole sellised asjaolud, mis võiks olla

Venemaa ametivõimudele teada. Pärast täiemahulise agressioonisõja alustamist ei ole

kaebaja ainus VF kodanik, kes on soovinud loobuda enda kodakondsusest. Kaebaja väited

ohu kohta on oletuslikud ning põhinevad abstraktsel hirmul. Kohtule teadaolevalt ei ole

kaebajat tagaselja süüdi mõistetud. Rahvusvahelise kaitse instituut ei ole loodud selleks, et

kaitsta päritoluriigi kodanikke nende suhtes alustatud kriminaalmenetluste eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X.G esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Otsusest ei nähtu, millisele VRKS § 4 lg-s 1 kirjeldatud pagulase tunnusele kaebaja ei

vasta. PPA 27.02.2024 otsus ei viita ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kaebaja korduv

rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamiseks.

Haldusoran peab tõendama haldusakti aluseks olevaid asjaolusid. VF vanglad, sh

eeluurimisvanglad, on ohtlikud. Kaebaja väited, mis puudutavad tema ärakuulamist ja

Eestist väljasaatmise keelatust, on kohus jätnud vastuseta. Kaebaja pole saanud PPA-lt

sisulist vastust enda vastuväidetele. Kaebaja esitatud uuest tõendist (15.08.2024 artikkel)

nähtub, et VF-s on Ukraina suveräänsust jaatavad ja agressioonisõda hukka mõistvad

poliitilised veendumused karistatavad.

Kohus on VRKS § 4 lg-t 1 vääralt kohaldanud. Kaebaja poliitiliste veendumuste

esinemises ja siiruses ei saa olla põhjendatud kahtlust, sest kaebaja veendumused ei ole

kujunenud pärast 24.02.2022. Kaebaja on ka sõja algusele eelnenud elamisloa taotlemise

menetlustes osundanud asjaolule, et pages Venemaalt seetõttu, et keeldus Kertši väina

silla ehitamisest poliitilistest veendumustest ajendatuna. See, et VF-s kiusatakse

4(11)

3-24-710

kõnealuste veendumustega inimesi taga, on üldtuntud asjaolu. Sel puhul pole kaebaja

tagakiusamine tingitud (ainult) kaebaja enda tegudest, vaid olustikust, mis on kujunenud

kaebaja päritoluriigis temast olenematult. Ukrainasse tungimise järel muudeti VF

kriminaalkoodeksit. PPA selgitus tagakiusamise künnise kohta on kohatu. VRKS § 4 lg-st

1 ei nähtu, et säte eristaks tagakiusamise erinevaid astmeid. Tagakiusamine on ka see, kui

kaitstud gruppi kuulumine on keelatud ja karistatav ning seda keeldu pannakse maksma.

Asjasse puutumatu on kaebaja üldine käitumine või selle siirus. VRKS § 4 lg 1 elementide

hulka need asjaolud ei kuulu. Asjasse puutumatud on kohtu selgitused, et kaebaja

pidanuks viivitamatult pärast Eestisse saabumist 2014. aastal või kinnipidamist Soomes

2016. aastal esitama rahvusvahelise kaitse taotluse. Samuti on asjasse puutumatu see, kas

kaebaja kasutab rahvusvahelise kaitse taotlemist viimase õlekõrrena. Pagulane ei saa

kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Eeldust, et taotlus on esitatud eesmärgiga

kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi, ei saa olla. Tõendeid, mis seaks kahtluse alla

kaebaja poliitiliste veendumuste siiruse, ei ole PPA menetluses esitanud.

Kohus on vääralt kohaldanud VRKS § 4 lg-t 3, leides, et kaebajale ei saa anda täiendavat

kaitset. VF vanglates on kinnipeetavate piinamine ning nende suhtes ebainimlike ja

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine süstemaatiline ja

tavapärane. Kaebajat otsitakse VF-s taga ja kaebaja väljasaatmisel päritoluriiki esineb oht,

et ta võidakse kinni pidada. Kaebaja halvenenud terviseseisundi (südamepuudulikkus)

tõttu tähendaks väärkohtlemise osaliseks sattumine lisaks VRKS § 4 lg 3 p-s 2 toodud

tagajärgedele ka de facto surmanuhtlust. VRKS § 4 lg 3 ei näe kohaldamise eeldusena ette

täielikku kindlust selles, et isiku välisriiki saatmine tooks talle kaasa VRKS § 4 lg 3 p-de

1 ja 2 tagajärjed, vaid tõsise ohu. Kohtu väide, et kaebaja VF-i naastes tema suhtes

väldanud kriminaalmenetlus ei jätku, on oletuslik.

9. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja etteheited valdavalt samad, mis on haldusasjas nr 3-22-

1436 juba läbinud kohtuliku kontrolli. Vastumeelsus VF võimude suhtes ei ole aluseks

saada rahvusvahelist kaitset. Tegemist on kaebaja pahatahtliku käitumisega, mille

eesmärgiks on kunstlikult tekitada aluseid rahvusvahelise kaitse saamiseks. Varjupaiga

taotlemise õigust ei tohi kuritarvitada tagakiusamise teadliku provotseerimisega. Taotleja

ei või oma subjektiivse käitumisega moonutada rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega

ega korda neid täies mahus (HKMS § 200 lg 1).

Korduv rahvusvahelise kaitse taotlus

11. Kaebaja väidab, et VF-i naasmisel hakatakse teda taga kiusama poliitiliste veendumuste

pärast. Kaebaja on seisukohal, et tema poliitilised veendumused pärinevad juba aastast

2014. Samuti väidab kaebaja, et ta on pagulane sur place. Lisaks väidab kaebaja, et VF-i

naasmisel ohustaks teda kinnipidamisasutusse sattumine.

12. Kaebaja väidetele seoses kriminaalmenetluse tõttu vanglasse sattumise ohuga ja 2014. a-l

toimunud sündmustega kui tagakiusamise võimalikele alustele on antud hinnang kaebaja

esimese varjupaigataotluse menetluses ning sellele järgnenud kohtumenetluses nr 3-22-

1436. Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2023 otsus selles asjas on jõustunud. Kuivõrd

nende faktiliste asjaolude osas pole muutusi toimunud, siis ei ole põhjendatud nendes

küsimustes vaidlust taasavada. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

5(11)

3-24-710

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse

aluseks olevatel asjaoludel.

13. Siinses asjas tuleb hinnata, kas kaebaja võib olla pagulane sur place ehk kas kaebaja

Eestis toimunud tegevusest tingitud asjaolude tõttu võib ta olla omandanud pagulase

staatuse päritoluriigist väljaspool viibides.

14. Direktiivi 2011/95/EL1 art 5 lõige 1 sätestab, et põhjendatud tagakiusamishirm või reaalne

oht suure kahju kannatamiseks võib lähtuda sündmustest, mis on aset leidnud pärast seda,

kui taotleja lahkus päritoluriigist. Siinsel juhul kaebaja allkirjastas ning postitas Eestis

viibides 30.10.2023 VF-i saatkonnale Tallinnas avalduse, milles soovib loobuda VF

kodakondsusest, põhjendades seda vastuseisuga VF agressioonile Ukraina vastu. See on

uus asjaolu, millele kaebaja tugines korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel.

15. Isegi kui kaebajal on pärast 30.10.2023 juhtumit tekkinud põhjendatud kartus

tagakiusamise ees ja ta tuleb seetõttu lugeda sur place pagulaseks, on riigil alus keeluda

talle varjupaiga andmisest. Direktiivi 2011/95/EL art 5 lõike 3 järgi võivad liikmesriigid

otsustada, et taotlejale, kes esitab korduva taotluse, ei anta üldjuhul pagulasseisundit, kui

tagakiusamise oht põhineb asjaoludel, mille taotleja on tekitanud oma tegevusega pärast

päritoluriigist lahkumist. Direktiivi 2011/95/EL art 5 lõike 3 eesmärk on jätta korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse alusel pagulasseisund andmata, kui taotleja püüab tahtlikult

asjaolusid fabritseerides rahvusvahelise kaitse andmise menetlust kuritarvitada ja ära

kasutada (Euroopa Kohtu 29.02.2024 otsus asjas nr C-222/22, p-d 31 ja 32).

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinses asjas oli oluline tuvastada, kas

30.10.2023 dokumendi koostamine ja VF saatkonnale saatmine oli tingitud kaebaja siirast

siseveendumusest või oli see tegu tingitud muudest motiividest. Kaebaja väide, et kaebaja

tegude siirus või tegelik eesmärk ei oma tähtsust, ei ole kohtupraktikaga kooskõlas.

Riigikohus on selgitanud, et kuigi võib olla raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud

kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on

sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks,

tuleb isiku tegevuse iseloom siiski välja selgitada (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsuse asjas

nr 3-22-2509, p 18 jj). Euroopa Kohus leidis otsuses C-222/22 (p 38), et pädeval asutusel

tuleb tuvastada, kas isik tegutses siseveendumusest lähtudes. Kui isik tõendab veenvalt, et

ta tegutses oma siseveendumusest lähtudes, välistab see järelduse, et taotlejal on kavatsus

kuritarvitada ja kohaldatavat menetlust ära kasutada.

17. PPA-l tuli VRKS § 18 lg 2 ja § 24 lg 2 järgi vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus läbi

individuaalselt ja erapooletult ning kontrollida esitatud tõendite ja andmete õigsust,

taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning teha selleks vajalikke

menetlustoiminguid (vt ka Euroopa Kohtu 29.02.2024 otsus asjas nr C-222/22, p-d 34–

36). Otsuses C-222/22 selgitas Euroopa Kohus, et varjupaigamenetluse kuritarvitamise

soovi ei saa eeldada ja kõik taotlused tuleb läbi vaadata individuaalselt. Siinses asjas ei ole

PPA ega halduskohus eksinud selle põhimõtte vastu. Taotluse individuaalse läbivaatamise

kohustus ei tähenda samas, et isik vabaneb talle seadusega pandud tõendamiskoormusest.

Rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel teeb PPA hindamisotsuse ning siinses asjas

on ringkonnakohtu hinnangul nii PPA kui ka halduskohus hinnanud asjaolusid ja tõendeid

kogumis ning menetlusnorme järgides. PPA on vaidlustatud otsuses käsitlenud ka kaebaja

06.02.2024 vastuskirjas esitatud väiteid, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL, 13. detsember 2011, mis käsitleb nõudeid, millele

kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse

saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele

seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).

6(11)

3-24-710

PPA pole otsuse tegemisel tema väidetega arvestanud. Ka ringkonnakohtul ei ole asjas

kogutud tõendite pinnalt võimalik asuda teistsugusele seisukohale.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik asjas kogutud tõenditest järeldada, et kaebaja

30.10.2023 tegu oli kantud kaebaja siirast siseveendumusest.

19. Kaebaja väidab, et tema meelsus ei ole tekkinud 30.10.2023, mil ta saatis VF saatkonnale

avalduse, vaid on olnud kaebajal olemas alates 2014. a-st alates ning 30.10.2023

avaldusega soovis kaebaja oma südametunnistust kergendada. Samuti väidab kaebaja, et

ta on olnud poliitilistel põhjusel VF-s tagakiusatud.

20. Rahvusvahelist kaitset taotlev isik peab esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse

koos põhjenduste ning tõenditega. Kaebaja esitas esimese varjupaigataotluse 07.04.2022

ja korduva taotluse 20.11.2023, kuigi saabus Eestisse viisa alusel juba XX.XX.XXXX.

Tal oli elamisluba ettevõtluseks välismaalaste seaduse § 191 alusel kehtivusega

21.11.2014 –20.11.2017. PPA algatas 2017. a-l kaebaja tähtajalise elamisloa

pikendamisest keeldumise menetluse. Seega alustas kaebaja varjupaiga taotlemist alles ca

8 aastat pärast päritoluriigist saabumist, kui oli 2022. a-l ammendanud võimalused

vaidlustada elamisloa andmisest keeldumist ja lahkumisettekirjutust. Seetõttu ei ole

kaebaja väited tema varasemast tagakiusamisest VF-s veenvad. Nendele asjaoludele on

antud hinnang jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2023 otsuses asjas nr 3-22-1436.

21. 30.10.2023 saatis kaebaja VF saatkonnale meelsuseavalduse ning oma sisepassi. Sellele

järgnes 07.11.2023 Riigikohtu määrus kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata

jätmise kohta ning 20.11.2023 kaebaja korduv rahvusvahelise kaitse taotlus. Sündmuste

selline kronoloogia ning kaebaja poliitilise meelsuse väljendamise varasem puudumine

viitab ka ringkonnakohtu hinnangul sellele, et kaebaja 30.10.2023 avaldus oli pigem

kantud tema soovist vältida Eestist väljasaatmist. Seega on kaebaja poliitilise tegevuse

alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk luua n-ö provokatsiooniga

tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus asjas

nr 3-22-2509, p 18.7). Seda järeldust ei väära kaebaja väide, et ta on varasemas

kohtumenetluses, advokaadile või tuttavale avaldanud oma väidetava poliitilise meelsuse

olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited selgelt otsitud ja ka

vastuolulised. On ilmne, et kaebaja on asunud tuginema poliitilise meelsuse olemasolule

alles siis, kui selgus, et kaebaja elamisluba ei pikendata. Seejuures esmalt keskendusid

kaebaja väited pigem tema poolt Eesti majanduse arendamisse panustamisele ja temaga

seotud ettevõtete Eestis tegutsemisele. Aja möödudes ja haldusasjas nr 3-22-1436 leidis

kaebaja, et omab Venemaa võimude vastaseid poliitilisi vaateid ning on poliitilise

tagakiusu ohver. Nii on kaebaja PPA-le 2017–2018 esitatud seisukohtades väitnud, et

kriminaalmenetluse toimingud tema suhtes olid provotseeritud tema eelmiste partnerite

poolt, kelle vastu on kaebajal suured rahalised nõuded. Kaebaja hinnangul poleks vastasel

juhul Venemaa kohtud teinud vahistamist tühistavaid ja keelavaid määrusi ning Venemaa

õiguskaitseorganid oleksid vastanud väljaandmise taotlusele ja nõudnud isiku

väljaandmist Venemaale (vt PPA 10.07.2018 tähtajalise elamisloa keeldumise otsus nr

15.3-3.2/342-1, p 41). Haldusasjas nr 3-19-1728 (tähtajalise elamisloa vaidlustamise

kohtumenetluses) asus kaebaja väitma, et Venemaal toimuva kriminaalemenetluse aluseks

on poliitiline tagakiusamine (kuid sellele tema väited ei keskendunud).

22. Kaebaja ei ole oma väidetavaid veendumusi sisuliselt avaldanud sotsiaalmeedias ega

muud moodi avalikkust mõjutaval moel. Väide, et kaebaja tervis ei ole lubanud tal osa

võtta meeleavaldustest, ei veena kohut, et kaebajal on kunagi olnud selline soov. Kaebaja

terviserike diagnoositi 2023. a juunis ning varem ei ole kaebaja tuginenud sellele, et

tervisega seotud põhjustel oli väidetava poliitilise meelsuse väljendamine võimatu. PPA

7(11)

3-24-710

10.07.2018 otsusest nähtub, et kaebaja koduabilise kinnitusel oli kaebaja sportliku

eluviisiga (PPA 10.07.2018 otsus nr 15.3-3.2/342-1, p 50), mis küll ei tõenda kaebaja

tervislikku seisundit, kuid mõjutab kaebaja üldiste väidete usutavust tervislikel põhjustel

poliitiliste veendumuste mittelevitamise kohta. Asjaolu, et kaebaja oma vanuse tõttu

sotsiaalmeediat ei kasuta, ei tähenda, et isik, kellel on tugevad poliitilised veendumused,

ei saaks muud moodi oma uskumusi edasi anda.

23. Eespoolmärgitu tõttu on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et kaebaja väited sellest,

et 30.10.2023 avalduse tingisid kaebaja siiras vajadus oma olemasolevat poliitilist

meelsust avalikustada, ei ole veenvad.

24. Järgnevalt on vajalik tuvastada, kas kaebajal on tema tegevuse tõttu või üldise olukorra

tõttu VF-s põhjendatud alus karta tagakiusamist. Välismaalast tunnustatakse pagulasena,

kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks

VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise

(või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos.

25. Euroopa Kohus on selgitanud, et tagakiusamishirmu põhjendatuse tuvastamisel tuleb

hinnata, kas isik võib sattuda päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu

alla oma poliitiliste vaadete väljendamise põhimõttelisuse tõttu või isiku võimaliku

osalemise tõttu tegevuses, mille eesmärk on neid vaateid propageerida. See, mil määral on

poliitilised vaated põhimõttelised, ning igasugune tegevus, mille eesmärk on neid vaateid

propageerida, on olulised asjaolud isiku taotluse individuaalsel hindamisel vastavalt

direktiivi 2011/95/EL art 4 lõikele 3. Kui liikmesriigi pädevad asutused korraldavad sellist

hindamist, peavad nad välja selgitama, kas tuvastatud asjaolud kujutavad endast sellist

ohtu, millest tulenevalt on isikul põhjust tema isiklikku olukorda arvestades karta, et teda

ka tegelikult taga kiusatakse (vt Euroopa Kohtu 21.09.2023 otsus asjas C-151/22, p-d 42,

46, 49). Direktiivi 2011/95/EL eesmärk on mh tuvastada ühiste kriteeriumide põhjal

isikud, kellel on tõeline, mitte kunstlikult tekitatud vajadus rahvusvahelise kaitse järele

(viidatud direktiivi 12. põhjendus).

26. Haldusasjas nr 3-22-1436 on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et kaebaja pole olnud

VF võimude huviorbiidis ning kaebaja suhtes algatatud kriminaalasi ei ole poliitiliselt

kallutatud kaebaja väidetava meelsuse väljendamise tõttu. Samuti tuvastati see, et kaebaja

ei olnud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu all muu hulgas

põhjustel, et kaebajal lubati päritoluriigist probleemideta lahkuda ning tema vastu ei

tuntud huvi perioodil, mil kaebaja viibis seaduslikult Eestis või ka siis, kui Soome

ametivõimud ta kinni pidasid ja soovisid tagaotsitavaks kuulutanud riigile üle anda.

27. Kaebaja väidab, et ta pole osalenud meeleavaldustel ning pole teinud postitusi, sest

temavanused isikud ei kasuta sotsiaalmeediat. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see, et

isegi kui kaebajal eksisteerivad tema väidetud poliitilised veendumused, on ta

vabatahtlikult soovinud oma elu korraldada nii, et ta ei väljenda oma väidetavat meelsust.

Seetõttu ei ole kaebaja sattunud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse

tähelepanu alla. Kaebaja ei eristu tavalistest riigivõimu tegevuse suhtes kriitilistest

inimestest, kes kohati võivad väljendada oma rahulolematust mõnele oma tuttavale.

Selliseid inimesi võib ka autoritaarse riigikorraldusega riigis olla palju või isegi enamus,

kuid nad ei satu kõik riigivõimu tagakiusamise ohvriks. Kaebajat ei saa võrrelda

poliitiliste opositsionääride või konkreetse programmiga n-ö ühiskondlike aktivistidega,

kelle tegevus äratab laiemat tähelepanu ja kes võivad ohustada autoritaarse režiimi

püsimist ning kelle vaigistamiseks on riigivõimul seetõttu suurem huvi.

28. Kuna kaebaja ei ole tegelenud oma veendumuste propageerimisega ning kaebaja

väidetavad veendumused ei ole asjaoludest nähtuvalt ka põhimõttelist laadi, mille tõttu

8(11)

3-24-710

võiks kaebaja sattuda potentsiaalsete tagakiusajate huviorbiiti, ei ole kaebaja hirm

tagakiusamise ees põhjendatud. Päritoluriigi teave ei toeta seisukohta, mille kohaselt

kiusab päritoluriik taga igat inimest, kelle tegevus ei ole laiemat avalikkust mõjutanud või

ei ole avalikkusele teada. Seda ei tõenda ka kaebaja esitatud ajaleheartikkel. Päritolumaa

teabest ei nähtu seda, et VF kodakondsusest loobujad oleksid tagakiusamise sihtrühmaks

(dtl 429-430). Kodakondsusest loobumise aktsiooniga võiks kaasneda mingisugunegi

põhjendatud tagakiusamise kartus juhul, kui see ohustaks laialdase ühiskondliku kajastuse

ja reaktsiooni tõttu VF propagandanarratiive. Midagi sellist siinses asjas ei esine.

29. Direktiivi 2011/95/EL art 4 sätestab reeglid faktide ja asjaolude hindamiseks, kusjuures

art 4 lg 5 annab juhised olukorraks, kus taotleja avalduste üksikasju ei toeta

dokumentaalsed või muud tõendid. Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta

dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui

direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 p-des a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud

(vt Euroopa Kohtu 04.10.2018 otsus asjas C-56/17, p-d 86-87). Siinsel juhul ei ole ka

need tingimused täidetud, sest kaebaja avaldused ei ole üldiselt veenvad ja kaebaja ei

taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik (art 4 lõike 5 p-d c ja d).

30. Eespool märgitust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajal puudub õigus

saada rahvusvahelist kaitset, kuna VF-s ei ähvarda teda tagakiusamine VRKS § 4 lg 1

mõttes ka korduva taotluse aluseks olnud uutel asjaoludel.

Kaebaja taotlus täiendava kaitse saamiseks ja väljasaatmise lubatavus

31. Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset (VRKS §

4 lg 3). Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle

suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu (VRKS § 22) ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud

riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2,

direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15 punkt b). EL põhiõiguste harta art 19 lg 2 kohaselt ei

tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine.

Sama sätestab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3,

mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

32. Kaebaja väitel ähvardab teda päritoluriigis karistamine õigusrikkumise eest ning võimalik

vabadusekaotus. Kaebaja väitel on VF vanglad, sh eeluurimisvanglad, ohtlikud, sest

nendes väärkoheldakse vange määral, mis kujutab endast julma ja ebainimlikku

kohtlemist EIÕK artikli 3 tähenduses.

33. Kaebaja tugineb direktiivi 2011/95/EL art 15 punkt b mõttes talle tekkida võivale suurele

kahjule. Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või

karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b

mõttes. Selle suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art

19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab

ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnase sisuga EIÕK art-t 3 (vt

Euroopa Kohtu 17.02.2009 otsus asjas C-465/07, Elgafaji, p 28; 18.12.2014 otsus asjas C-

542/13, M`Bodj, p 38).

34. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta kaebaja väidet ÜRO või muude rahvusvaheliste

inimõigusorganisatsioonide aruanded vms laiapõhjalistel andmetel põhinevad

dokumendid.

35. Puudub info, et üldised tingimused VF vanglates on sellised, et mistahes inimese mistahes

vanglasse paigutamine tekitaks tõsise ohu, et teda koheldakse vastuolus EIÕK art-ga 3.

9(11)

3-24-710

Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis

reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi

kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa

Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-

465/07, C-285/12 ja C-542/13). Mõiste „reaalne oht“ viitab faktilistest asjaoludest

lähtuval riskide hindamisel kohaldatavale tõendatuse tasemele ja selle kriteeriumiks on

tõenäosus, mis ei või kahaneda lihtsalt võimaluseks (kohtujurist P. Pikamäe 11.02.2021

ettepanek asjas nr C-901/19, vt ka Vilvarajah jt vs Ühendkuningriik, p 111). Ainuüksi

võimalikkusest või väikesest tõenäosusest seega ei piisa, ehkki pole ka nõuav, et taotleja

tõendaks seda, et ta igal juhul langeb väärkohtlemise ohvriks.

36. Kaebaja tugineb menetluses väitele, et ta vajab rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema

suhtes algatatud kriminaalasi on poliitiliselt kallutatud. Haldusasjas nr 3-22-1436 on

kaebaja selliseid väiteid hinnatud ja leitud, et need ei ole põhjendatud. Kaebajat võib

seega ähvardada päritoluriigis karistamine õigusrikkumise eest, mis ei kvalifitseeru

tagakiusamisena. Kaebaja kohta on 2014. a-l algatatud kriminaalasi VF kriminaalkoodeksi

§ 201 lg 2 alusel. Seejuures ei ole teada, millises staadiumis on kaebaja kriminaalmenetlus

ning kas ja kui suur karistus kaebajale mõistetaks. Kaebajal on kohustus taluda välisriigis

toimetatavat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevat põhiõiguste riivet. Asjaoludest

nähtub, et kaebaja on saavutanud VF-s oma kaitseõiguse teostamisel ka edu, mistõttu

puudub alus eeldada, et kaebaja puhul pole kohtumenetlus igal juhul õiglane.

37. Ehkki olukord Venemaa vanglates on varieeruv ja kohati ettearvamatu, ei saa seda

abstraktselt pidada isiku elule ja tervisele ohtlikuks määral, mis välistaks isiku sinna

väljasaatmise. Kaebaja viidatud Madalmaade Välisministeeriumi 2023. a märtsis

avaldatud VF päritolumaa teabest nähtub, et ebainimlik kohtlemine ohustab ennekõike

poliitilistel põhjustel kinnipeetud isikuid, milleks kaebaja ei ole. Riigikohtu 01.10.2018

otsuses asjas nr 3-17-1026, p 25 järeldub, et täiendava kaitse andmine võib olla

põhjendatud, kui lisaks vanglate üldisele halvale olukorrale oleks päritoluriigi vanglates

levinud taotleja profiilile sarnanevate isikute piinamine ja muu väärkohtlemine. EIK

märkis otsuses Babar Ahmad jt

vs

Ühendkuningriik

, p-d 178 ja 179, et päritoluriigi

vanglates toimuva väärkohtlemise tuvastamine on väga tihedalt seotud konkreetsete

vangistustingimustega ning seda ei saa kergekäeliselt teha ettevaatavalt, isiku

väljaandmise või väljasaatmise kontekstis; EIK on üldjuhul olnud väga ettevaatlik,

vaoshoitud (very cautious) EIÕK art 3 rikkumise sedastamisel riigi territooriumilt

eemaldamise vaidlustes. Apellandi viidatud EIK otsuses Liu

vs

Poola

tuvastati art 3

rikkumine ÜRO jt EIK kaalukaks peetud raportite alusel, et Hiina vanglates toimuvat

piinamist ning muud väärkohtlemist raporteeritakse sedavõrd usaldusväärselt ning

järjepidevalt ulatuses, et see võimaldab pidada vägivalda üldlevinuks. Siinses asjas ei ole

selliseid asjaolusid tuvastatud. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 22.05.2024 otsuses

asjas nr 3-23-446, p 22, ehkki olukord Venemaa vanglates on varieeruv ning kohati

ettearvamatu, ei saa seda ometi abstraktselt pidada isiku elule ja tervisele ohtlikuks

määral, mis välistaks Venemaale väljasaatmist. Abstraktne hirm vangistuse ees ei ole

täiendava kaitse saamiseks piisav2. See, et olmetingimused ning tervishoiuteenuste

kättesaadavus on Venemaa vanglates halvemad kui Euroopas, ei ole täiendava kaitse

saamise aluseks. Riskid, millega riigi elanikkond või selle osa üldiselt kokku puutub, ei

tekita tavaliselt individuaalset ohtu, mida saaks kvalifitseerida tõsiseks kahjuks VRKS § 4

lg 3 tähenduses (vrd Euroopa Kohtu otsus C-542/13, p-d 35, 36; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 08.11.2018 otsus nr 3-18-636, p-d 5 ja 12, 14.05.2021 otsus asjas nr 3-

2 Qualification for International Protection Judicial analysis. Lk 81. Kättesaadav veebis:

https://euaa.europa.eu/publications/judicial-analysis-qualification-international-protection-

second-edition

10(11)

3-24-710

20-2096, p 29). Ringkonnakohus leidis eespool, et kaebaja ei kuulu selliste isikute hulka,

keda Venemaa riigivõim võiks poliitilistel põhjustel taga kiusata. Samuti ei ole teada

asjaolusid, mille tõttu kaebaja võiks tõenäoliselt sattuda kaaskinnipeetavate

väärkohtlemise objektiks.

38. Teistsugusele järeldusele ei võimalda jõuda ka see, et kaebajal on 21.06.2023

diagnoositud südamekodade virvendus ja laperdus koos kongestiivse

südamepuudulikkusega. Kaebaja tervislik seisund ei ole rahvusvahelise kaitse (sh

täiendava kaitse) andmise aluseks, sest kaebajale on ka VF-s kättesaadav meditsiiniline

abi. Kohtule ei nähtu päritoluriigi teabest ning ka kaebaja ei ole kohtu ette toonud

tõendeid, millest nähtuks, et sellise tervisliku seisundiga isikud jäävad VF-i vanglates

reeglina ravita.

39. Ringkonnakohus on kokkuvõttes seisukohal, et kaebajale on õiguspäraselt keeldutud

rahvusvahelise kaitse andmisest. Eespool toodud põhjendusi arvestades ei ole tema

väljasaatmine Venemaale vastuolus ka non-refoulement’i põhimõttega.

Menetluslikud otsustused

40. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 24.07.2024 otsus muutmata.

41. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

42. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada

tähemärkidega kaebaja nimi ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev (HKMS § 175 lg 3,

VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)