2-23-9052/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler (eesistuja), Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

4. oktoober 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-9052

Kohtuasi

VL avaldus Osaühingu Toletum (likvideerimisel)

pankroti väljakuulutamiseks ja ajutise halduri

nimetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.09.2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

VL määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja): VL (isikukood xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja Allan Viirma

Puudutatud isik (võlgnik):

Osaühing Toletum

(registrikood 11011219; likvideerimisel), lepinguline

esindaja vandeadvokaat F.B

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 05.09.2023 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluses kantud menetluskulud VL kanda.

4. Määrata Osaühingu Toletum (likvideerimisel) määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 1310 eurot 40 senti (käibemaksuga),

ja mõista see VLlt Osaühingu Toletum (likvideerimisel) kasuks välja. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivist alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude

hüvitamiseni.

2-23-9052

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses

(PankrS) ette nähtud (PankrS § 5 lg 2). Pankrotiseadus ei võimalda ajutise halduri nimetamata

jätmise ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada, sest PankrS § 15 lg 5 sätestab

sellise määruse korral ainult ühekordse kaebeõiguse (TlnRnKo 09.01.2023, 2-22-9765/22, p

14 ja TrtRnKo 13.12.2022, 2-22-13504/11, p 14).

Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (kohtumääruse resolutsiooni p-d 3 ja 4) on

menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178

lg 1 alusel Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse

esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

AVALDUS JA MENETLUSE KÄIK

1. VL (võlausaldaja) esitas 22.06.2023 Harju Maakohtule Osaühingu Toletum

(likvideerimisel; edaspidi võlgnik või Toletum) pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt tuleneb

võlausaldaja nõue tsiviilasjas nr 2-18-8364 võlgnikult välja mõistetud menetluskulude

hüvitisest ja sellelt arvestatavast viivisest.

1.1. Harju Maakohus jättis 16.10.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-8364 kõik menetluskulud

Toletumi kanda ja mõistis välja Toletumilt menetluskulud summas 4328 eurot võrdsetes

osades AS-i Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) (edaspidi SLK) ja OÜ Reyna Trade

(pankrotis) (edaspidi Reyna Trade) juhatuse liikme VL kasuks. Tallinna Ringkonnakohus

jättis 28.05.2020 otsusega SLK ja V. L kulud Toletumi kanda ja mõistis Toletumilt

ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks välja 2395,33 eurot võrdsetes osades SLK ja

Reyna Trade juhatuse liikme V. L kasuks. Nimetatud kohtuotsused on jõustunud. Seega tuleb

kohtuotsuste kohaselt Toletumil V. Lle tsiviilasjas nr 2-18-8364 kantud menetluskulude

hüvitisena tasuda kokku 3361,67 eurot (4328+2395,33)/2=3361,67). Harju Maakohtu

16.10.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2020 otsuste kohaselt tuleb hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

1.2. Kohtutäitur alustas võlausaldaja 05.07.2022 täitmisavalduse alusel täitemenetlust

pankrotiavalduses kirjeldatud nõude sissenõudmiseks võlgnikult. Kohtutäitur saatis

18.10.2022 võlausaldajale teatise, mille kohaselt puudub võlgnikul vara, millele

täitemenetluses sissenõue pöörata.

2. Harju Maakohus võttis 28.06.2023 määrusega V. L pankrotiavalduse menetlusse.

3. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu.

3.1. Võlgniku 10.07.2023 seisukoha kohaselt on pankrotiavaldus esitatud vale isiku poolt,

kuna V. L ei ole Toletumi võlausaldaja. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-18-8364

tehtud otsuse kohaselt oli kostjaks III Reyna Trade, keda esindas juhatuse liige V. L. Seega ei

olnud tsiviilasjas nr 2-18-8364 kostjaks V. L, vaid Reyna Trade. Ka menetluskulud mõisteti

välja V. L kui Reyna Trade juhatuse liikme, mitte füüsilise isiku kasuks.

3.2. Toletum ei ole maksejõuetu. Tema varaks on erinevad laenulepingutest tulenevad

nõuded, samuti massinõuded erinevate äriühingute pankrotimenetlustes.

4. Võlausaldaja esitas 19.07.2023 avalduses täiendavad põhjendused, mille kohaselt nähtub

võlgniku 29.09.2022 varade ja kohustuste nimekirjast, et Toletumi kohustused ületavad

oluliselt tema varade väärtust.

2 (8)

2-23-9052

5. Võlgniku 01.09.2023 seisukoha kohaselt ei ole võlausaldaja huvi suunatud nõude

rahuldamisele, vaid Toletumi pankrotti ajamisele. Võlgnik tegi V. Lle ettepaneku tasuda

pankrotiavalduses nimetatud nõue Reyna Trade`ile, kuid võlausaldaja ei vastanud sellele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 05.09.2023 määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas

tsiviilasja menetluse. Maakohus jättis menetluskulud võlausaldaja kanda. Maakohus määras

võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 889,20 eurot ja mõistis selle koos viivisega

võlausaldajalt võlgniku kasuks välja. Maakohus määras tagastada võlausaldajale 19.07.2023

kohtu deposiitkontole tasutud 3000 eurot pärast kohtumääruse jõustumist. Maakohtu määruse

põhjendused olid järgmised.

6.1. Võlgnik vaidleb nõuetele põhjendatult vastu, võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust

piisavalt põhistanud ega nõude olemasolu tõendanud (PankrS § 15 lg 3 p 4). V. Ll kui

füüsilisel isikul ei ole tegelikkuses tekkinud pankrotiavalduses nimetatud ja PankrS § 15 lg 3

p-s 3 nimetatud ulatuses nõuet.

6.1.1. Tsiviilasja nr 2-18-8364 menetluses esitas Toletum hagiavalduse mh Reyna Trade ja

Reyna Trade pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks Reyna Trade pankrotimenetluses.

Tsiviilasjas nr 2-18-8364 tehtud kohtuotsustest nähtub, et nõudele esitasid vastuväite

võlausaldaja, haldur ja võlgnik. Kuni 01.02.2021 kehtinud PankrS §-de 106 ja 104 kohaselt

oli võimalik olukord, kus võlgnikku esindas menetluses kaks seaduslikku esindajat, st nii

Reyna Trade pankrotihaldur kui ka juhatuse liige V. L. PankrS § 104 ei näinud ette juhatuse

liikme võimalust kasutada menetlusõigusi oma nimel füüsilise isikuna. V. L osalemine

tsiviilasja nr 2-18-8364 menetluses tuli lugeda juriidilise isiku tegevuseks tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 1 ja TsÜS § 31 lg 5 järgi. Seega ei saa praegusel juhul olla

võlausaldajaks V. L füüsilise isikuna.

6.1.2. Võlausaldaja ei esitanud kohtule tõeseid andmeid. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-

18-8364 esitatud 04.05.2020 menetluskulude väljamõistmise taotluse ja menetluskulude

nimekirja alusel, et kostjate SLK ja Reyna Trade juhatuse liikme V. L lepinguline esindaja

palus apellatsiooniastme menetluskulud 2395,33 eurot välja mõista üksnes SLK-le. Taotlusele

olid lisatud arved nr 2020044 ja nr 20200475, mille kohaselt esitati need SLK-le. Seega ei

tekkinud maakohtu hinnangul V. Ll kui füüsilisel isikul pankrotiavalduses nimetatud nõuet.

6.2. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda ning määras

kindlaks võlgniku menetluskulude rahalise suuruse.

Määruskaebus

7. Võlausaldaja palub tühistada maakohtu määruse ajutise halduri nimetamata jätmise ning

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning saata asja tagasi maakohtusse

Toletumi ajutise halduri nimetamiseks. Kõik menetluskulud palub võlausaldaja jätta Toletumi

kanda. Võlausaldaja põhjendas määruskaebust järgnevalt.

7.1. Maakohus hindas valesti tõendeid ning kohaldas alusetult PankrS § 15 lg 3 p 4.

Maakohus leidis ekslikult, et esineb pankrotimenetluse alustamist välistav asjaolu – võlgnik

vaidleb nõuetele põhjendatult vastu ja võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt

põhistanud ega nõude olemasolu tõendanud.

3 (8)

2-23-9052

7.2. Nii maa- kui ka ringkonnakohus määrasid tsiviilasjas nr 2-18-8364 tehtud kohtuotsustes

kindlaks võlausaldaja menetluskulude suuruse. Nimetatud kohtuotsused on jõustunud.

Kohtuotsuste resolutsioonid on selgelt arusaadavad ja täidetavad muu otsuse tekstita TsMS §

442 lg 5 järgi. Võlausaldaja praeguses menetluses esitatud nõude hindamisel tuleb lähtuda

üksnes nõude aluseks oleva(te)st jõustunud kohtulahendi resolutsiooni(de)st.

7.3. Lähtudes kohtuotsuste resolutsiooni tekstist ning eesti kirjakeele reeglitest ei ole võimalik

teha muud järeldust kui see, et menetluskulude hüvitist on lisaks SLK-le õigustatud saama

füüsiline isik V. L.

7.4. Selliselt sai kohtuotsusest aru ka kohtutäitur, kes alustas täitemenetlust võlausaldaja

avalduse alusel kohtuotsustega menetluskulude hüvitisena välja mõistetud summade

sissenõudmiseks.

7.5. Põhjendamatu on maakohtu etteheide, et võlausaldaja ei esitanud kohtule tõeseid

andmeid. Pankrotimenetluse kontekstis ei ole oluline, milliseid avaldusi esitasid

menetlusosalised tsiviilasjas nr 2-18-8364. Kohtud lahendasid need tsiviilasja nr 2-18-8364

menetluses, mis on jõustunud kohtulahendiga lõppenud.

7.6. Maakohus järeldas vääralt, et V. Ll kui füüsilisel isikul ei ole tekkinud nõuet PankrS § 15

lg 3 p-s 3 nõutud ulatuses. Võlausaldaja põhinõue on kohtuotsuste kohaselt 3361,67 eurot.

Võlausaldaja nõuete suhtes toimus enne pankrotiavalduse esitamist tulemusteta täitemenetlus.

Seega ei olnud alust kohaldada PankrS § 15 lg 3 p-i 3. Esinevad PankrS § 10 lg 2 p-s 2

sätestatud võlgniku maksejõuetust kinnitavad asjaolud. 18.10.2022 seisuga oli täiteasjas nr

014/2022/1422 tasumata võlg koos täitekuludega 4482,28 eurot. Samuti teatas kohtutäitur, et

võlgnikul puudub vara, millele täitemenetluses sissenõue pöörata.

7.7. Võlausaldaja eesmärk pankrotiavalduse esitamisel on oma nõude sissenõudmine

Toletumilt. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et pankrotiavalduse esitamise eesmärk on

üksnes kohtumenetlus. Võlausaldaja saatis võlgnikule nõudekirja ning esitas täitmisavalduse.

Toletum ei täitnud oma kohustusi ca kolme aasta jooksul ning ka täitemenetluses ei ole

õnnestunud nõuet rahuldada. Seetõttu tuli võlausaldajal oma nõude kasvõi osaliselt

rahuldamiseks esitada pankrotiavaldus.

Edasine menetlus

8. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

võlausaldaja kanda. Võlgniku vastuse kohaselt on nõue vaieldav ja pankrotimenetluse

algatamise eeldused täitmata. Võlausaldaja esitas maakohtule nõude osas valeandmeid.

Maakohtu lahend on põhjendatud ka menetluskulude jaotuse osas.

9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 09.10.2023 määrusega TsMS § 663

lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-ga 659 alusel tuleb jätta

võlausaldaja määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

11. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust

selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt

TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus §-ga 659 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele

märgib kolleegium järgmist.

4 (8)

2-23-9052

12. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul esineb alus jätta võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutine haldur määramata PankrS § 15 lg 3 p 4 järgi,

põhjusel, et võlausaldaja ei ole oma nõude olemasolu tõendanud.

12.1. Pankrotiavalduse esitas V. L eraisikuna (dtl 3). Pankrotiavalduses esitatud nõude

olemasolu tõendamisel tugines võlausaldaja tsiviilasjas nr 2-18-8364 tehtud kohtulahenditele

(dtl-d 7–21). Võlgniku vastuväidete kohaselt ei olnud viidatud kohtuasjas menetlusosaliseks

võlausaldaja, vaid temaga seotud juriidiline isik, ning võlausaldaja osales kohtumenetluses

üksnes juriidilise isiku seadusliku esindajana. Seega seisneb peamine vaidlus asjaolus, kas

tsiviilasjas nr 2-18-8364 tehtud kohtulahenditest tuleneva menetluskulude hüvitamise nõude

puhul on võlausaldajaks V. L füüsilise isikuna või äriühing, mille juhatuse liige oli V. L

tsiviilasja nr 2-18-8364 menetluse ajal.

12.2. Tsiviilasjas nr 2-18-8364 tehtud maakohtu 16.10.2019 otsuse ja ringkonnakohtu

28.05.2020 otsuse resolutsioonide p-d 6 sätestavad: „Välja mõista Osaühingult Toletum

(likvideerimisel) menetluskulud summas 4328 eurot võrdsetes osades aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) juhatuse liikme VL kasuks“ (dtl-d

7 ja 16). Seega tuleneb pankrotiavalduses märgitud nõude aluseks olevatest kohtuotsustest

üheselt, et menetluskulud mõisteti välja mh V. L kui juhatuse liikme, mitte V. L kui füüsilise

isiku kasuks. Kuna kohtuotsuste resolutsioonides on lisaks V. L nimele selgelt kirjas ka

äriühingu nimi ning V. L staatus äriühingu kontekstis (juhatuse liige) ning viidatud on

äriühingu registrikoodile, mitte V. L isikukoodile, järeldub ringkonnakohtu hinnangul

eelnevat grammatilisest tõlgendades, et menetluskulud on välja mõistetud mh V. L kui Reyna

Trade juhatuse liikme kasuks. Seega ei nõustu ringkonnakohus, et kohtuotsuste resolutsiooni

tekstist ning eesti kirjakeele reeglitest tulenevalt ei ole võimalik järeldada muud kui seda, et

menetluskulude hüvitist on lisaks SLK-le õigustatud saama ka V. L kui füüsiline isik.

Seejuures on maakohus lähtunud õigesti TsÜS § 31 lg-s 1 ja lg-s 5 sätestatust, mille kohaselt

omistatakse juhatuse liikme kui juriidilise isiku organi tegevus äriühingule. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb seega ainuüksi kohtuotsuste resolutsioonidest lähtuvalt asuda seisukohale, et

menetluskulusid on õigustatud saama Reyna Trade, mitte V. L füüsilise isikuna.

12.3. Lisaks ei ole V. L füüsilise isikuna menetluskulusid saama õigustatud isik, kuna ta ei

osalenud tsiviilasja nr 2- 18-8364 menetluses füüsilise isikuna.

12.3.1. Maakohus tuvastas 16.10.2019 tsiviilasjas nr 2-18-8364 tehtud otsuses (põhjendava

osa p-d 6 ja 7), et selles menetluses hagejana osalenud Toletumi nõue, mille tunnustamata

jätmist vaidlustati, tulenes Toletumi ja Reyna Trade vahelisest laenulepingust, ning

pankrotimenetluses esitas vastuväite nõudele, mille tunnustamiseks algatati menetlus

tsiviilasjas nr 2-18-8364, samuti V. L Reyna Trade juhatuse liikmena (pankrotiavalduse lisa 1,

dtl 11).

12.3.2. Tsiviilasja nr 2-18-8364 materjalidest nähtub, et Toletum esitas algselt hagiavalduse

mh V. L kui füüsilise isiku vastu. Maakohus jättis 15.06.2018 määrusega hagiavalduse

käiguta ning selgitas hagejale (Toletum), et „Hagiavalduse lisadest nähtuvalt on kostja VL

esitanud OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluses vastuväite hageja nõudele kui

võlgniku OÜ Reyna Trade (pankrotis) juhatuse liige“. /…/ „PankrS § 104 lg-te 1 ja 2 kohaselt

võib vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele esitada ka võlgnik ise. /…/ Kui

võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, oleks täitedokumendi

tähendus, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu hagi nõude või pandiõiguse

tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite.“. Seejärel esitas Toletum puuduste

kõrvaldamise dokumendi, milles palus märkida kostjaks III Reyna Trade, mida esindab

juhatuse liige V. L. Maakohus võttis 28.06.2018 määrusega Toletum nõude tunnustamise hagi

menetlusse. Selles määruses oli kostjana III märgitud Reyna Trade. Tsiviilasja nr 2-18-8364

5 (8)

2-23-9052

edasises menetluses on kostjana III läbivalt märgitud Reyna Trade. Samuti on ringkonnakohtu

26.11.2019 määruses kostjana III märgitud Reyna Trade.

12.3.3. Seega toimusid nii maakohtu- kui apellatsioonimenetlus Reyna Trade, mitte V. L kui

füüsilise isiku suhtes. V. L osales menetluses üksnes juhatuse liikmena. Seega oli tsiviilasjas

nr 2-18-8364 menetlusosaliseks (kostjaks III) ja kohtuotsuste alusel välja mõistetud

menetluskulusid saama õigustatud isikuks Reyna Trade.

12.4. Õige on maakohtu põhjendus, mille kohaselt oli (kuni 01.02.2021 kehtinud) PankrS §

106 ja § 104 regulatsioonist tulenevalt võimalik erandlik olukord, kus võlgnikku esindas

nõuete tunnustamise menetluses kaks seaduslikku esindajat – nii pankrotihaldur (PankrS §

106 lg 1 alusel) kui võlgniku juhatuse liige (PankrS § 104 lg 2 alusel). Kuni 01.02.2021

kehtinud PankrS § 104 lg 2 kohaselt sai hagi esitada siiski üksnes võlgniku vastu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuni 01.02.2021 kehtinud PankrS-i regulatsioon ei

näinud ette juhatuse liikme võimalust kasutada menetlusõigusi oma nimel.

12.5. Eelnevast tulenevalt ei nähtu asja materjalidest, et võlausaldajal kui füüsilisel isikul

oleks nõue võlgniku vastu.

13. Võlausaldaja väitel alustas kohtutäitur täitemenetlust võlausaldaja avalduse alusel

kohtuotsustega menetluskulude hüvitisena välja mõistetud summade sissenõudmiseks.

Täitmisavaldus ja kohtutäituri teade tõendavad täitemenetluse läbiviimist võlgniku suhtes,

kuid mitte võlausaldaja nõuet võlgniku vastu. Lisaks ei ole välistatud, et täitemenetlus

alustatakse vale isiku vastu, ning ka täitemenetluse läbiviimine on vaidlustatav. Seega võib

kohtutäituri teade küll põhistada võlgniku maksejõuetust (PankrS § 10 lg 2), kuid ei tõendada

võlausaldaja nõude olemasolu.

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna praegusel juhul ei ole V. L eraisikuna

võlgniku võlausaldajaks, puudub tal ka PankrS § 9 lg 1 järgi õigus pankrotiavalduse

esitamiseks. Kuigi see on PankrS § 14 lg 1 p 1 alusel pankrotiavalduse menetlusse võtmata

jätmise või läbivaatamata jätmise aluseks, sai pankrotiavalduses esitatud asjaoludest nähtuvalt

kohus vastava asjaolu tuvastada alles asja sisulisel hindamisel. Seega lõpetas kohus õigesti

menetluse PankrS § 15 lg 1 p 4 alusel ajutise halduri nimetamise üle otsustamisel, ja mitte

PankrS § 14 lg 1 p 1 järgi menetlusse võtmise staadiumis (TlnRnKm 12.01.2024, 2-23-

17983/5, p 11).

15. Kuna võlgnikule jääb ajutine pankrotihaldur määramata PankrS § 15 lg 3 p 4 alusel

põhjusel, et võlausaldaja ei ole tõendanud, et temal füüsilise isikuna oleks võlgniku vastu

pankrotiavalduses märgitud nõue, ei ole oluline hinnata, kas esineb ka muid (mh maakohtu

poolt viidatud PankrS § 15 lg 3 p-s 3 sätestatud) aluseid ajutise halduri nimetamata jätmiseks

(TlnRnKo 09.03.2022, 2-21-11098/17, p 33). Samas leidis maakohus õigesti, et V. Ll kui

füüsilisel isikul pankrotiavalduses nimetatud nõuet ei tekkinud. Tsiviilasja nr 2-18-8364

toimikust nähtub, et apellatsioonimenetluses palus kostjate I ja III lepinguline esindaja

04.05.2020 menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ja menetluskulude nimekirjas

mõista Toletumilt SLK kasuks välja tsiviilasja nr 2-18-8364 apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud (tsiviilasja nr 2-18-8364 dtl 598). Selle dokumendi lisaks olnud õigusabi arved

väljastati üksnes SLK-le (tsiviilasja nr 2-19-8364 dtl-d 600–603). Kostjate I ja III lepingulise

esindaja 12.09.2019 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude

nimekirjas palusid kostjad „mõista Toletum OÜ-It välja kostjate AS Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis) ja VL kasuks menetluskulud kokku summas 4468,00 eurot

(käibemaksuta summa)“ (tsiviilasja nr 2-18-8364 dtl 389). Selle dokumendi lisana esitatud

arvetest nähtub, et kõik advokaadibüroo arved on esitatud SLK-le (tsiviilasja 2-18-8364 dtl-d

392–405). V. Lle kui eraisikule või Reyna Trade juhatuse liikmele toimikust nähtuvalt arveid

ei esitatud. Seega nähtub viidatud dokumentidest, et V. L füüsilise isikuna õigusabi kulusid ei

kandnud. Määruskaebuse esitaja leiab, et vaidluses nõude olemasolu üle ei saa lähtuda

6 (8)

2-23-9052

varasemas menetluses esitatud taotlustest olukorras, kus nende suhtes on jõustunud

kohtulahend. Praegusel juhul on aga kohus tuvastanud, et V. L füüsilise isikuna ei olnud ei

formaalselt (tsiviilasja 2-18-8364 kohtuotsuste sõnastusest lähtudes) ega sisuliselt (tsiviilasja

2-18-8364 kohtudokumente kostja III määratluse osas hinnates) menetlusosaliseks ega

menetluskulude hüvitist saama õigustatud isikuks. Mistahes muid tõendeid ei ole võlausaldaja

oma nõude kohta esitanud.

16. Olukorras, kus võlausaldajal puudub võlgniku vastu nõue, ei pea ringkonnakohus

vajalikuks hinnata määruskaebuse väiteid selle kohta, et pankrotiavalduse esitamise eesmärk

ei olnud üksnes kohtumenetlus. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda

määruskaebuse väiteid võlgniku maksejõulisuse kohta.

17. Kuna maakohus ei nimetanud võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, jättis

maakohus menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel põhjendatult võlausaldaja kanda.

Võlausaldaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgniku menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine määruskaebemenetluses

18. Kuna võlausaldaja määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebemenetluse kulud

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlausaldaja kanda.

19. Kookõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks võlgniku

määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. Lepingulise esindaja kulud

määrab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades

mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning menetlusdokumentide sisu ja

mahuga (RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812, p 19.2).

20. Võlgnik esitas 13.09.2024 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on võlgnikule

osutatud määruskaebemenetluses õigusabi kokku 5 tunni 36 minuti ulatuses, tunnihinnaga

195 eurot (käibemaksuta), kogusummas 1310 eurot 40 senti (käibemaksuga) järgmiste

toimingutega:

-

tutvumine määruskaebusega ja kohtumäärusega, suhtlus kliendiga - 18 minutit;

-

suhtlus kliendiga seoses Toletumi määruskaebusele vastamisega - 6 minutit;

-

vastuse koostamine määruskaebusele – 3 tundi ja 36 minutit;

-

vastuse koostamine määruskaebusele, vastuse viimistlemine, kliendiga kooskõlastamine ja

kohtule esitamine – 1 tund ja 24 minutit;

-

tutvumine maakohtu määrusega määruskaebuse rahuldamata jätmise kohta, e-kiri

kliendile - 12 minutit.

20.1. Arvestades maakohtu määruse (ca 6 lk) ja võlausaldaja määruskaebuse (ca 7 lk) mahtu

ning kliendi kohtuasjaga kursis hoidmise vajadust professionaalse õigusabi osutamiseks ja

tagamiseks, on põhjendatud määruskaebusega ja kohtumäärusega tutvumise ja kliendiga

suhtluse ajakulu kokku 24 minuti ulatuses. Arvestades võlgniku vastuse sisu ja mahtu (4 lk)

ning asjaolu, et esindaja ei ole võlgnikku esindanud kohtumenetluses algusest peale ega

menetluses enne määruskaebuse vastuse koostamist ühtegi sisulist kirjalikku seisukohta

kohtule esitanud, on põhjendatud ka määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu viie tunni

ulatuses. Samal põhjendusel on põhjendatud ka 12-minutine ajakulu maakohtu määrusega

tutvumisele ja selles osas kliendiga suhtlemisele. Arvestades eelnimetatud toimingute

tegemise vajalikkust ja mahtu, on võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu

määruskaebemenetluses kokku 5 tundi ja 36 minutit.

7 (8)

2-23-9052

20.2. Võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu 195 eurot (ilma käibemaksuta) vastab

kohtupraktikas vandeadvokaadi poolt osutatud õigusabi eest põhjendatuks peetavale tasule

(TlnRnKo 13.08.2024, 2-22-10884/47, p 34).

20.3. Eelnevat arvestades on võlgniku põhjendatud ja vajalikud menetluskulud

määruskaebemenetluses kokku 1310,4 eurot (käibemaksuga). Kuna võlgnik on avaldanud, et

ta ei ole käibemaksukohustuslane, milline asjaolu nähtub ka äriregistri infosüsteemist, tuleb

menetluskulud määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga.

20.4. Vastavalt võlgniku taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus määruse

resolutsioonis, et võlausaldajal tuleb tasuda võlgnikule hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse määruse jõustumisest kuni

menetluskulude hüvitamiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

8 (8)