2-22-992/71 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-992

Tsiviilasi

K.G hagi Aktiva Finance Group OÜ vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

031/2014/54

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.06.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

K.G apellatsioonkaebus, hind 484,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja K.G (isikukood XXX)

Kostja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepingulised esindajad Anni Kennedy ja Sigrid

Rahkema

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 15.06.2023 otsuse resolutsiooni punkti 1 esimest

lauset selliselt, et hagi rahuldatakse osaliselt.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 15.06.2023 otsus muutmata.

3. Jätta K.G apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus 743,09 eurot ja ringkonnakohtus 484,93

eurot.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus 743,09 eurot ja ringkonnakohtus

484,93 eurot.

5.2. Rahuldada osaliselt K.G hagi Aktiva Finance Group OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2014/54. Tunnistada täiteasja

sundtäitmine lubamatuks 258,16 euro ulatuses, sundtäitmine jätkub

rahuldamata nõude osas 484,93 euro ulatuses.

5.3. Tühistada 14.02.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega

kohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr 031/2014/54 kuni käesolevas

tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni viiviste nõude 260,75 euro ulatuses ja

lisanduvate viiviste osas.

5.4. Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

5.5. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud K.G kanda.

5.6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ hüvitatavate menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtu menetluses 380,25 eurot ja mõista see K.G-lt Aktiva Finance

Group OÜ kasuks välja. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb K.G-l

tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 2 ls 2 ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. K.G (hageja) esitas 20.01.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse (täiendatud 31.01.2022,

01.02.2022, 03.02.2022) Aktiva Finance Group OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2014/54. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise avalduse,

mille kohus 14.02.2022 määrusega rahuldas ja peatas täitemenetluse kuni asjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt mõisteti hagejalt tsiviilasjas nr 2-13-24905 Pärnu Maakohtu

14.11.2013 määrusega kostja kasuks välja põhivõlg 950 eurot, 14.11.2013 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 206,91 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulud 20 eurot,

kokku 1221,91 eurot. Samuti mõisteti hagejalt kostja kasuks välja viivis põhinõudelt 0,06%

päevas alates 15.11.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei

ületaks põhinõuet. Viidatud täitedokumendi ja kostja avalduse alusel alustas kohtutäitur

Katrin Vellet hageja suhtes sundtäitmist täiteasjas nr 031/2014/54. Täitemenetluse nr

031/2014/54 käigus tegi Soome Vabariigi riigiasutus Ulosottolaitos kostja kasuks hageja

kontolt otse väljamakseid (05.11.2017 82,40 eurot ja 11.12.2018 178,35 eurot, kokku 260,75

eurot). Täitemenetluse kestel välisriigist laekunud summade arvel oleks pidanud vähendama

täitmisel olevat põhinõuet, mitte tulevikus tekkivat viivisenõuet, millist nõuet ei olnud

viimase makse laekumise ajaks (11.12.2018) veel esitatud. Nimetatud summad jäid

täitemenetluses arvestamata ja seega oli kostja poolt täiturile esitatud viivisearvestus ebaõige.

Kostja pidi viivisenõude arvestusse viima sisse parandused, võttes arvesse välisriigist

laekunud summade laekumise aega. Seega palus hageja tunnistada täiendavate viiviste osas

täiteasjas nr 027/2014/10248 sundtäitmine lubamatuks.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11.08.2020 esitas kohtutäitur kostjale päringu täiendava viivise osas, kuivõrd kohtulahendi

alusel välja mõistetud võlg sai tasutud 10.08.2020. Kostja palus hagejalt täiendava viivisena

välja mõista 743,09 eurot. Kostja selgitas, et kuigi arvestuse kohaselt olid viivised 806,16

eurot, siis vähendati summat 743,09 eurole, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhinõuet.

Kostjale laekus 14.12.2018 Soomes hagejalt 11.12.2018 kinni peetud summalt 175,76 eurot,

kuivõrd summast arvestati maha ülekande tasud. Märgitud summa võttis hageja ka

viivisearvestuses arvesse. 05.12.2017 väidetavalt Soome kohtutäituri poolt kinni peetud ja

edastatud summat 82,40 eurot kostjale ei laekunud. Isegi juhul, kui kostjale oleks 05.12.2017

laekunud 82,40 eurot ning kostja arvestaks selle põhisumma katteks, oleks viivise nõude

suurus 783,79 eurot ning kostja peaks vähendama viivisenõuet 743,09 euroni, et

kõrvalnõuded ei ületaks põhisummat. Eeltoodust tulenevalt oli kostja viivisearvestus õige ja

põhjendatud.

Kostjale laekus iga päev tuhandeid makseid ning kostja ei saanud kontrollida iga makset

eraldi. Seega tekkis olukord, kus laekumine 175,76 eurot jäi Eesti kohtutäiturile teavitamata.

Samas võttis kostja viivise arvestamisel selle summa põhivõla laekumisena arvesse. Kostja ei

varjanud teadlikult või tahtlikult Soomest laekunud summasid. Hageja sellekohane väide oli

väär, meelevaldne ja tõendamata. Kostjal oli õigus nõuda täiendavat viivist. Tsiviilasjas nr 2-

20-12054 leidis kohus, et puudub alus viivisemäära muutmiseks, samuti ka alternatiivse

nõude viiviste vähendamiseks. Seega oli hageja täiendava viivise nõue õige ning põhjendatud.

Kostja selgitas 01.06.2023 menetlusdokumendis, et Soome täitemenetluse raames laekus

kostjale 14.12.2018 175,76 eurot ja 14.03.2022 82,40 eurot, millises ulatuses luges kostja

osaliselt tasutus täiendava viivise nõude. Seega oli kostja täiendava viivise nõude jääk 484,93

eurot (743,09-175,76-82,40), millises ulatuses oli sundtäitmine põhjendatud. Kostja ei

varjanud teadlikult või tahtlikult Soomest laekunud summasid. Makse 82,40 eurot tehti alles

pärast korduvaid kostja pöördumisi Soome täituri poole. Enne 14.03.2022 laekumist oli

sundtäitmine põhjendatud ka 567,33 euro (743,09 -175,76) ulatuses, kuna kostjale ei olnud

selleks hetkeks Soome täituri poolt raha laekunud. Kostja teatas kohtutäiturile, et nõude jääk

on 484,93 eurot.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnistas täiteasja sundtäitmise lubamatuks 258,16 euro

ulatuses ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus märkis, et sundtäitmine jätkub

rahuldamata nõude osas, s.o 484,93 eurot.

Käesoleval juhul võttis kostja sissenõutava viivise arvutuses arvesse Soome Vabariigi

riigiasutuse Ulosottolaitos poolt hagejalt kinni peetud summat ja hageja vastupidised väited

olid ebaõiged. Kohtutäiturile esitatud viivisearvutusest nähtuvalt võttis kostja arvesse Soome

Vabariigist kostja kontole 14.12.2018 laekunud 175,76 eurot. Samuti esitas kostja oma

arveldusarve väljavõtte, mille kohaselt hagejalt 2017. aasta detsembris kinni peetud 82,40

eurot laekus kostjale alles 14.03.2022. Samas esitas kostja alternatiivse viivisearvutuse,

millest nähtus, et isegi kui oletada, et viidatud 82,40 eurot oleks kostjale laekunud 05.12.2017,

olnuks kostjal sellegipoolest õigus saada viivist 783,79 eurot, mis oli suurem summa, kui

kostjal oli tegelikult õigus täitedokumendi alusel hagejalt sisse nõuda (743,09 eurot). Seega

oli kostja viivisearvutus iseenesest õige. Kostja võttis hageja tasutud summasid põhinõude

tasumisena arvesse nii nagu hageja õigeks pidas. Kostja viivisearvestusest nähtusid põhinõude

katteks laekunud summad ja laekumise kuupäevad. Viivisearvestus oli korrektne.

Käesoleval juhul põhistas hageja, et väljaspool Eesti täitemenetlust peeti temalt 05.12.2017

kinni 82,40 eurot ja 11.12.2018 kinni 178,35 eurot (tegelik laekumine kostja kontole

14.12.2018 175,76 eurot). Kostja esitas arvutused, millest nähtus, et kostja võttis neid

laekumisi põhinõude kustutamisena arvesse ja tegi viivisearvutused nende summade

laekumisi arvestades. Kostja viivisearvutusega mittenõustumisel oleks hagejal tulnud välja

tuua õige arvutuskäik, mida hageja ei teinud. Kostjal oli õigus nõuda täiendavat viivist Pärnu

Maakohtu 14.11.2013 maksekäsust tulenevalt. Kostja õigus leidis tuvastamist ka Harju

Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja nr 2-20-12054 raames. Samade poolte vahel toimunud

vaidluses leidis kohus, et puudus alus viivisemäära muutmiseks, samuti ka alternatiivse nõude

viiviste vähendamiseks. Seega oli kostja täiendava viivise nõue 743,09 eurot põhjendatud.

Samas möönis kostja, et hageja väide on õige selles, et pärast viidatud ja Eesti kohtutäiturile

teatamata jäänud laekumist (175,76 eurot), jätkas kohtutäitur sissenõudjale välisriigist üle

kantud summa sissenõudmist põhivõlana, mistõttu tekkis olukord, kus hagejalt välisriigis

täitemenetluse ajal sisse nõutud ja kostjale üle kantud summa on sisse nõutud põhivõlana ka

täitemenetluses, s.o kahekordselt. Kuivõrd Soome täitemenetluse raames laekus kostjale

14.12.2018 175,76 eurot ja 14.03.2022 82,40 eurot, luges kostja osaliselt tasutuks täiendava

viivise nõude. Kostja täiendava viivise nõude jääk oli seega 484,93 eurot. Kohus nõustus, et

nimetatud ulatuses oli sundtäitmine põhjendatud. Enne 14.03.2022 laekumist oli sundtäitmine

põhjendatud 567,33 euro ulatuses (743,09 -175,76). Kostja selgitas, et teavitas kohtutäiturit, et

nõude jääk on 484,93 eurot. Seega oli kostja 10.08.2020 viivisearvutus õige, kuid kostja jättis

arvestamata, et 175,76 eurot oli selleks ajaks laekunud kahekordselt.

Kohtu hinnangul ei saanud olla kostjale etteheidetav, et Soome Vabariigi täiteasutus ei

kandnud õigel ajal üle 2017. aastal kinnipeetud summat vaid tegi seda 4,5 aastat hiljem.

Kohus ei tuvastanud kostja pahatahtlikkust, vastuvõtuviivitust ega hea usu põhimõtte

rikkumist. Seega ei saanud täiendav viivisnõue olla tervikuna põhjendamatu või ebaseaduslik.

Sissenõudjal oli kohustus kontrollida enne nõude sundtäitmisele esitamist nõude suurust. Kui

sissenõudja eksib, võib tema vastu esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuid

see ei muuda tervet nõuet olematuks või ebaseaduslikuks. Eeltoodust tulenevalt asus kohus

seisukohale, et hagi on osaliselt põhjendatud. Täiteasja sundtäitmine tuli tunnistada

lubamatuks 258,16 euro ulatuses.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

sundtäitmine jätkub ja teha uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine täiendavate viiviste

osas tervikuna lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige lahendi

tegemise. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite täiendavate viiviste eksliku

arvestusmetoodika kohta. Täiendava viivise lõpliku arvestuse sai teha alles pärast

täitedokumendis rahaliselt kindlaks määratud põhivõla, kõrvalnõuete ja kulude täielikku

rahuldamist. Täiendavat viivist ei saanud arvestada ega esitada enne täitmismenetluses oleva

nõude rahuldamist ning enne täitmisavalduse alusel koostatud täitmisteate täitmiseks

esitamist.

Maakohus järeldas ekslikult, et raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatud imperatiivsete

kohustuste rikkumine on lubatav ja sellest ei tulene kostjale õiguslikke tagajärgi. Hagejal

puudus süü välisriigist temalt sisse nõutud summa õigeaegse üle kandmata jätmise osas.

Kostja kinnitus, et tema esitatud täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetluse ajal kostja

kontole laekunud makse jäi raamatupidamiskohuslase raamatupidamises märkamata, tõendas

RPS § 4 rikkumist. Kostjale kehtisid raamatupidamiskohustuse järgimisel kõrgendatud

standardid. Varjates välisriigist laekunud makseid käitus kostja vastuolus hea usu põhimõttega

ning tal puudus õigus nõuda hagejalt täiendavat viivist.

Laekumise varjamine ja teatamata jätmine nii kohtutäiturile kui hagejale tekitas hagejale

kahju, sest kostja kontole laekunud summa nõuti sisse teistkordselt täitemenetluses. Kostja ei

saanud nõuda hagejalt enda kohustuse rikkumise eest täiendavat viivist, kuivõrd sellisel juhul

muutuks hea usu põhimõtte rikkumise lubamatus sisutühjaks klausliks, millele ei järgne

õiguslikke tagajärgi. Kostjale üle kantud maksed selgitas välja hageja, mitte kostja, kes oli

raamatupidamiskohuslane ja käibemaksukohuslane, s.t oli kohustatud pidama arvestust kõigi

laekuvate maksete üle. Järelikult ei saanud hageja täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva

asjaolu tõttu. Kostja kui võlausaldaja pangakontole Soomest üle kantud makse

dokumenteerimata jätmine ja varjamine hageja suhtes algatatud täitemenetluses oli

võlausaldajast tingitud rikkumine.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses kaebuse ja asja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus peab

apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse

resolutsiooni punkti 1 esimest lauset.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, s.o osas, milles sundtäitmine

jätkub 484,93 euro ulatuses. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus tunnistas

sundtäitmise täiteasjas nr 031/2014/54 lubamatuks 258,16 euro osas. Vaidlustamata osas on

otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4).

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses

esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust

olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Maakohus on otsuses oma seisukohti piisavalt põhjendanud, lahenduskäik

on jälgitav. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule ei tõendite hindamise ega otsuse

seaduslikkuse osas. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus

arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või

teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi,

mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

11. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

12. Pärnu Maakohtu 14.11.2013 määrusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 1221,90

eurot, s.o põhinõue 950 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded, riigilõiv ja menetluskulud.

Samuti mõisteti hagejalt välja viivis 0,06% päevas põhinõudelt alates 15.11.2013 kuni

põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhinõuet.

Viidatud täitedokumendi ja kostja avalduse alusel alustas kohtutäitur hageja suhtes

sundtäitmist täiteasjas nr 031/2014/54. Eeltoodud kohtumäärusega hagejalt väljamõistetud

summa sai tasutud 10.08.2020. Seega palus kostja hagejalt sisse nõuda maksekäsuga

väljamõistetud lisanduva viivise. Kostja arvestuse kohaselt moodustas täiendav viivis 806,16

eurot, kuid arvestades, et täitedokumendi kohaselt ei tohtinud kõrvalnõuded kokku ületada

põhinõuet, palus kostja hagejalt sisse nõuda 743,09 eurot.

13. Hageja esitas maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiendavate

viiviste osas. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada

sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks,

eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei

mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

14. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et Soome Vabariigi riigiasutus Ulosottolaitos tegi

hageja kontolt kostjale väljamakseid (05.12.2017 82,40 eurot ja 11.12.2018 178,35 eurot).

Hageja tõi välja, et täitemenetluse käigus välisriigist sisse nõutud summade arvel oleks

pidanud vähendama täitmisel olevat põhinõuet, mitte tulevikus tekkivat viivisenõuet. Hageja

palus kostja viivisearvestusse viia sisse parandused, võttes arvesse välisriigist laekunud

summade laekumise aega.

15. Asja materjalidest nähtuvalt arvestas kostja Soomest laekunud summa 175,76 eurot

põhivõla katteks (tl 100), kuid viidatud summa jäi täiturile teatamata. Seega jätkas täitur

kostjale välisriigist üle kantud summa sissenõudmist põhivõlana ning tekkis olukord, kus

175,76 eurot nõuti hagejalt sisse kahekordselt. Samuti nähtub materjalidest, et hageja teine

väidetud summa (82,40 eurot) laekus kostjale alles 14.03.2022 (tl 137). Eeltoodust olenemata

esitas kostja kohtule alternatiivse viivisearvestuse, mille kohaselt juhul, kui 82,40 eurot oleks

laekunud kostjale 05.12.2017, oleks viivisenõude suurus eeltoodud summat arvestades olnud

kokku 783,79 eurot. Kuivõrd kostjal oli täitedokumendi alusel õigus hagejalt täiendava

viivisena sisse nõuda 743,09 eurot, oleks ka sellisel juhul tulnud viivisenõuet vähendada

743,09 euroni. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja viivisearvestus oli

iseenesest õige. Kostja esitas kohtule arvutused, millest nähtub, et kostja võttis hageja

väidetud summasid põhinõude kustutamisena arvesse ja tegi viivisearvestuse eeltoodud

laekumisi arvestades.

Kostjale laekus Soome täitemenetluse raames 14.12.2018 makse 175,76 euro ulatuses ja

14.03.2022 makse 82,40 euro ulatuses. Kuivõrd 175,76 euro laekumine jäi täiturile teatamata,

nõuti hagejalt vastav summa sisse kahekordselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

eeltoodud maksete ulatuses tuli lugeda täiendava viivise nõue osaliselt tasutuks ja kostja

täiendava viivise jääk oli 484,93 eurot. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks rikkunud hea usu

põhimõtet või et käesolevalt esineksid sellised asjaolud, mille tõttu oleks viivisenõue terves

ulatuses põhjendamatu.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse sisuliselt muutmata.

17. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata vajalikuks täiendada

maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 esimest lauset, mille kohaselt rahuldas maakohus hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuivõrd vastavalt maakohtu otsuse p-dele 7, 18 ja

20 rahuldati hagi osaliselt, märkis maakohus ekslikult resolutsioonis, et hagi kuulub

rahuldamisele terves ulatuses. Seega tuleb selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni

täpsustada.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab

ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2 p 2²).

18. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue loetakse TsMS § 132 lg 5 järgi hagihinna

tähenduses mittevaraliseks. Hagihinnaks ei tuleks lugeda 3500 eurot olukorras, kus

sundtäitmisel oleva nõude suurus on sellest väiksem. Juhul, kui sundtäitmisel oleva nõude

hind jääb alla 6000 euro, tuleb üldjuhul lugeda hagihinnaks vaidlustatava nõude suurus

(RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 33). Maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja

hinnaks 260,75 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt soovis hageja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist viiviste 743,09 euro osas. Seega oli hagi hind maakohtus 743,09 eurot. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, s.o täiendava viivise

sundtäitmise jätkumise 484,93 euro osas. Seega on apellatsioonkaebuse hind 484,93 eurot.

Ringkonnakohus muudab hagi hinda TsMS § 136 lg 4 ja § 137 lg 1¹ alusel. Selles osas ei saa

otsust kassatsiooni korras vaidlustada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ega määranud seetõttu kindlaks kulude

rahalist suurust. Sellises olukorras on ringkonnakohtu pädevuses määrata kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 1).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja

kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad tema

menetluskulud ringkonnakohtus kokku 718,25 eurot (käibemaksuta) 4,25 tunni eest

tunnitasuga 169 eurot. Kostja lepinguline esindaja tegi ringkonnakohtus järgmisi toiminguid:

apellatsioonkaebusega tutvumine, seisukoha kujundamine ning vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele (4 tundi), menetluskulude nimekirja koostamine (0,25 tundi). Hageja

esitas kostja menetluskulude suurusele vastuväite.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus

ei pea apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulunud ajakulu täies

ulatuses põhjendatuks. Arvestades vastuse sisu ja mahtu ja asjaolu, et vastus sisaldas suures

osas menetluses varem esitatud seisukohti, peab kolleegium vastuse koostamisega seonduvate

toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi. Esindaja tunnitasu on mõistlik ja TsMS §

175 lg 1 mõttes põhjendatud. Kostja märkis, et on käibemaksukohustuslane ning saab

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale menetluskuludena hüvitamisele 380,25 eurot (2,25 tundi

x 169 eurot) (käibemaksuta). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb hagejal

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

20. Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada TsMS §

178 ettenähtud alustel ja korras.

(allkirjastatud digitaalselt)