4-24-2161/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-24-2161

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2024, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-2161

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Janika Kallin, Orvi Koik

Väärteoasi

Z.B väärteoasi LS § 201 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 31. juuli 2024. a otsus

Apellant

Menetlusaluse isiku Z.B kaitsja Valentin Moto

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31. juuli 2024. a otsus osaliselt, s.o osas, millega kohustati

Z.B-d asuma aresti kandmisele hiljemalt 1. oktoobril 2024. a.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata, et Z.B peab ilmuma aresti

ärakandmisele Põhja Prefektuuri Kinnipidamiskeskusesse aadressil Linnaaru tee 5/1,

Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa hiljemalt ühe kuu jooksul Harju Maakohtu 31.

juuli 2024. a otsuse jõustumisest arvates.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 31. juuli 2024. a otsus muutmata.

4. Jätta Z.B kaitsja Valentin Moto apellatsioon rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on

menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist

esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtuväline menetlus

1. Z.B suhtes koostati 28. mail 2024 väärteoprotokoll nr AB1389832 selles, et ta

juhtis 28. mail 2024 kella 15.18 ajal Tallinnas Sõle tn-l suunaga Kesa tn-le mootorsõidukit

Ford Mustang (registreerimismärgiga XXXXXX) omamata vastava kategooria mootorsõiduki

1(8)

4-24-2161

juhtimise õigust ajal, kui juhtimisõigus oli ära võetud. Sellega ta rikkus liiklusseaduse (LS) §

90 lg 1 p 1 nõudeid ning pani toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Kohtuväline menetleja edastas 18. juunil 2024 väärteoasja materjalid menetlemiseks Harju

Maakohtule, leides, et karistusena tuleks kohaldada aresti.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus tegi 31. juulil 2024. a otsuse, millega tunnistas Z.B süüdi LS § 201

lg 2 järgi ja mõistis karistuseks aresti 5 päeva. Otsusega kohustas maakohus Z.B-d

ilmuma aresti ärakandmisele hiljemalt 1. oktoobril 2024 ning määras tähtaegselt aresti

kandmata jätmisel kohaldada Z.B suhtes sundtoomist Põhja Prefektuuri

Kinnipidamiskeskusesse.

4. Maakohus leidis, et kohtus uuritud tõenditega on tõendatud, et Z.B juhtis 28. mail

2024 kella 15.18 ajal Tallinnas, Sõle tn-l mootorsõidukit Ford Mustang registreerimismärgiga

XXXXXX. Väärteoprotokollis toodud isiku ütlustest nähtub, et ta ei eita mootorsõiduki

juhtimise fakti. Sõiduki juhtimise fakti kinnitab ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus,

mille kohaselt kõrvaldati Z.B 28. mail 2024 mootorsõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3

alusel, kuna tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Z.B

detailandmete päringust nähtub, et 28. mail 2024 Z.B-l juhtimisõigust ei olnud, kuna see

on alates 16. maist 2024 neljaks kuuks ära võetud. Karistusregistri väljavõtte ja Politsei- ja

Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrulltalituse liiklusgrupi 29. aprilli

2024 otsuse nr 2440,24,001662 kohaselt karistati Z.B-d LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud

väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Kohtuvälise

menetleja otsus jõustus 16. mail 2024, mistõttu oli Z.B-lt juhtimisõigus karistusena ära

võetud ajavahemikul 16. maist 2024 kuni 15. septembrini 2024. Seega oli Z.B 28. mail

2024 sõidukit juhtides isikuks, kellelt oli juhtimisõigus karistusena ära võetud ning

menetlusalune isik rikkus sõidukit juhtides LS § 90 lg 1 p 1 keeldu.

5. Maakohtule esitatud väärteoprotokollis antud ütlustes väidab Z.B , et ta ei olnud

teadlik, et tal juhtimisõigust ei ole. Maakohus leidis, et taoline väide ei ole tõsiseltvõetav.

Kohtule on esitatud väärteoasja nr 2440,24,001662 väärteoprotokoll AB1595553, milles

nähtub, et kohtuvälise menetleja otsus oli kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 30.

aprillist 2024. Viidatud väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud 31. märtsil 2024,

kinnitades seda allkirjaga ning soovinud, et kohtuvälise menetleja otsus saadetakse talle e-

postiga. Seega oli Z.B teadlik, et otsus, millega temale määratakse karistus kiiruse

ületamise eest, on kättesaadav alates 30. aprillist 2024. PPA Ida prefektuur tegi väärteoasjas

nr 2440,24,001662 otsuse 29. aprillil 2024, millega karistas Z.B-d LS § 227 lg 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Maakohtule esitatud PPA 30. juuli 2024 päringust

koos Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse vastusega nähtub, et Z.B e-

postile XXX on saadetud kohtuvälise menetleja otsus, mis on adressaadile läinud 30. aprillil

2024 kell 9.07, kui MIS baasi järgi toimus toimingu kinnitamine. Seega on otsus, millega

isikut karistati juhtimisõiguse äravõtmisega, saadetud Z.B e-postiaadressile, mille ta on

ise korduvalt väärteoprotokollides avaldanud. Nimetatud e-postiaadressi on menetlusalune

isik kasutanud ka kohtuga suhtlemisel. Seetõttu puudus maakohtul vähimgi alus arvata, et Z.B

ei ole kohtuvälise menetleja otsust kätte saanud. Isegi kui uskuda, et ta ei ole mingil

põhjusel kohtuvälise menetleja otsust kätte saanud, ei vabane ta vastutusest mootorsõiduki

juhtimise eest juhtimisõiguseta, sest ta oleks pidanud ise tundma huvi tema suhtes tehtava

lahendi vastu, seda enam, et ta teadis, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise

menetleja juures kättesaadav alates 30. aprillist 2024. Kui ta ise huvi ei tunne, on see tema

2(8)

4-24-2161

riisiko ning ta peab arvestama võimalusega, et ta ei ole teadlik tehtud lahendi sisust ja

võimalikest ebameeldivatest tagajärgedest. Maakohus asus seisukohale, et menetlusalune isik,

keda on varem korduvalt karistatud kiiruse ületamise eest ning olles teadlik tema suhtes

alustatud väärteomenetlusest, pidi olema teadlik, et ühe võimaliku karistusena võidakse temalt

juhtimisõigus ära võtta. Kui isik ei tundnud huvi tema suhtes tehtud otsuse vastu, näitab see

isiku hoolimatut suhtumist õiguskorda ja talle määratavatesse karistustesse. Eeltoodust

tulenevalt on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et Z.B rikkus enda tegevusega

LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo,

s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud.

6. Maakohtu hinnangul on Z.B pannud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo

toime kergemeelsusest, kuna ta pidi võimalikuks pidama, et teda võidakse eelmise liiklusalase

väärteo eest karistada juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida. Maakohtu hinnangul pidi Z.B oma

varasemate karistuste ja elukogemuse pinnalt võimalikuks pidama, et tema juhtimisõigus võib

olla ära võetud, kuid sellest hoolimata asus mootorsõidukit juhtima. Tundmata huvi talle

varasema rikkumise eest määratud karistuse vastu, püüdis N. Negyra vältida teadmist, kas

temalt on juhtimisõigus ära võetud või mitte.

7. Maakohus arvestas süü suuruse hindamisel asjaoluga, et Z.B-d on varem liiklusalaste

väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud rahatrahvidega ja korra ka sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et tal on neli kehtivat

väärteokaristust kiiruse ületamise eest, mis on toime pandud sisuliselt üheaastase ajavahemiku

jooksul. Viimati karistati Z.B-d PPA Lääne prefektuuri 6. mai 2024 otsusega

rahatrahviga 100 trahviühikut, mis on tal karistusregistri andmete kohaselt tasumata ning 28.

mail 2024 pani ta toime uue liiklusalase süüteo. Isiku hoolimatut ja üleolevat suhtumist

õiguskorda ilmestab ka asjaolu, et ajal kui 31. märtsi 2024 rikkumise menetlus oli veel

pooleli, pani isik 7 päeva hiljem s.o 6. aprillil 2024 toime juba uue samaliigilise liiklusalase

süüteo. Kuna Z.B rikub süstemaatiliselt õiguskorda, millega väljendab oma ükskõikset

ja üleolevat suhtumist liikluskorda ja mõistetud karistustesse, ei ole põhjendatud määrata talle

veelkord rahatrahv. Arvestades Z.B seniste rikkumiste arvu, tuleb tema suhtes

kohaldada aresti, mis sunniks teda hoiduma samalaadsete väärtegude toimepanemisest

edaspidi. Samuti selgub väärteoprotokollidest, et menetlusalusel isikul puudub juba vähemalt

mitu kuud töökoht, mistõttu puudub maakohtul veendumus, et tal on piisavalt rahalisi

vahendeid, et temale mõistetud rahatrahvi tasuda. Johtuvalt eelnevast asus maakohus

seisukohale, et Z.B-le rahatrahvi mõistmine on end ammendanud, kuna see ei taga

oodatud tulemust ega sunni teda loobuma väärtegude toimepanemisest. Karistust kergendavad

ning raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Kuna Z.B-d

süüdistatakse ühe väärteo toimepanemises, siis leidis maakohus, et tema süü on alla keskmise

ja talle võib mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Maakohtu

hinnangul on põhjendatud määrata Z.B-le LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo

toimepanemise eest arest 5 päeva, mis on maakohtu hinnangul piisav, et mõjutada teda

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning pidades silmas ka õiguskorra kaitsmise

huvisid. Maakohus arvestas ka seda, et karistusregistri väljavõttest nähtuvalt ei ole Z.B-le

varem aresti mõistetud. KarS § 69 lg 1 kohaselt on arest võimalik asendada

üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul. Kohtukutse sai menetlusalune isik kätte ning

ta oli teadlik määratud istungi ajast, kuid kohtuistungile ta ei ilmunud. Sellest tulenevalt ei

olnud istungil võimalik küsida temalt nõusolekut üldkasuliku töö tegemiseks ning seega ei ole

aresti asendamine üldkasuliku tööga Z.B puhul võimalik.

3(8)

4-24-2161

Menetlusaluse isiku kaitsja apellatsioon

8. Maakohtu otsuse peale esitas 16. augustil 2024 apellatsiooni menetlusaluse isiku Z.B

kaitsja Valentin Moto, kes palub apellatsioonkaebus rahuldada ja tühistada Harju Maakohtu

31. juuli 2024 otsus osaliselt karistuse osas; teha asjas uus otsus, millega tunnistada Z.B

süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja mõista temale rahaline karistus või üldkasulik töö. Samuti

palutakse hüvitada Z.B-le menetluskuludena lepingulisele kaitsjale makstud tasu.

9. Apellandi arvates on maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning määranud liialt

range karistuse.

10. Apellatsioonkaebuse esitamise ajaga on Z.B-le tagastatud juhtimisõigus, mistõttu

leiab apellant, et aresti määramine ei täida enam üld- ja eripreventiivseid eesmärke, milleks on

toimepanija mõjutamine hoiduma edasistest õigusrikkumistest.

11. Z.B asus tööle garaaži tehnik-mehaanikuna, mis on tema ainus sissetulekuallikas.

Aresti määramine toob kaasa tema ajutise töölt puudumise, mis omakorda põhjustab otsest

majanduslikku kahju nii temale kui ka tema perekonnale. Z.B-l on elukaaslane, kes on

rase ja vajab tema igapäevast abi ning hoolitsust. Aresti määramine tähendaks, et tema

elukaaslane jääks raskesse olukorda, mis omakorda võib ohustada tema ja lapse tervist ning

heaolu. Peale seda on Z.B-l ja tema elukaaslasel koduloomad, kelle eest Z.B

hoolitseb. Elukaaslane vajab igapäevast hoolitsust ja tuge, mida Z.B on praegu

pakkumas. Aresti kandmine takistaks tal täita neid olulisi perekondlikke kohustusi ning

tekitaks suurt stressi ja potentsiaalset ohtu rasedale naisele.

12. Kaebaja hinnangul on tähelepanuväärne ka Z.B poolt rahatrahvide tasumine.

Nimelt asus Z.B tööle ning sai tasutud suurema osa varem määratud trahve. See näitab,

et Z.B on võtnud oma varasemaid väärtegusid tõsiselt ning teinud kõik endast oleneva,

et õiguskorra rikkumised heastada. Kuna Z.B on vabatahtlikult täitnud talle määratud

rahalised kohustused ja ei ole teadlikult vältinud karistuste kandmist, leiab apellant, et arest

oleks ülemäärane ja ei teeniks karistuse eesmärke. Kuna Z.B ei osalenud

kohtumenetluses, ei olnud tal võimalust esitada oma seisukohti tekkinud olukorra kohta.

Kasutades oma apellatsiooniõigust, soovib ta nüüd väljendada, et kuigi teadmatuse tõttu ei

vabane ta vastutusest, tunnistab ta oma tegu ja avaldab siirast kahetsust toimepandud

rikkumise pärast.

13. Apellant leiab, et vastavalt KarS § 56 lg-le 2 tuleb vabadusekaotust kohaldada ainult siis,

kui kergema karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Antud juhul, kaaludes

karistusliike, tuleb lähtuda nende sobivusest eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide saavutamisel

– eelkõige õigusrikkuja mõjutamisest hoiduma edasistest rikkumistest ning õiguskorra

kaitsmisest. Apellant on seisukohal, et eripreventiivsetel kaalutlustel on rahatrahv sobiv ja

piisav sanktsioon. Juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine ei ole kõige raskemate õigusrikkumiste

hulgas, eriti kuna sellega ei kaasnenud varalist ega isiklikku kahju ning tegu oli esmakordne.

Lisaks puuduvad käesolevas asjas raskendavad asjaolud, mis õigustaksid rangemat karistust.

14. Arvestades, et Z.B on juba tasunud enamuse varasemaid rahatrahve, taastanud oma

juhtimisõiguse ning demonstreerinud vastutustundlikku ja õiguskuulekat käitumist, ei ole

aresti määramine põhjendatud ega vajalik. See aga kinnitab, et juhul, kui kohus nõustub

apellandi seisukohaga ja määrab menetlusalusele isikule rahalise karistuse, ei ole alust

kahelda Z.B suutlikkuses ja tahtes seda karistust täita. Tema varasem käitumine näitab

selget valmisolekut ja suutlikkust järgida finantskohustusi, mis omakorda toetab kergema

4(8)

4-24-2161

sanktsiooni määramist. Antud olukorras oleksid alternatiivsed karistusviisid, nagu rahatrahvi

suurendamine või üldkasuliku töö määramine märksa proportsionaalsemad ja tõhusamad.

Kohtu poolt määratav rahatrahv või üldkasulik töö täidaksid karistuse eesmärke, andes

apellandile võimaluse heastada oma rikkumine, samas säilitades tema tööalase ja

perekondliku stabiilsuse.

Menetlus ringkonnakohtus

15. Ringkonnakohus võttis 19. septembri 2024 määrusega esitatud apellatsiooni menetlusse,

määrates seisukohtade esitamise tähtajaks 25. septembri 2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata, kuid tühistab väljaspool apellatsiooni

piire maakohtu otsuse karistuse kandmisele asumise aja osas. Esmalt võtab ringkonnakohus

seisukoha esitatud apellatsiooni väidete osas

ning seejärel põhjendab, miks maakohtu otsus

(I)

osaliselt tühistada tuleb

.

(II)

(I)

17. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires,

välja arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Apellatsioonis ei

vaidlustata seda, et Z.B pani toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Vaidlustatakse üksnes Z.B karistamist arestiga.

18. Maakohtul on menetlusaluse isiku süüle vastava karistusliigi ja -määra üle otsustamisel

teatav kaalutlusruum. Maakohtu otsuse tühistamiseks on alust eelkõige siis, kui on tuvastatav

selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel

konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on

toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse

mõistmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr

, p 7).

3-1-1-6-17

Ringkonnakohtu hinnangul sellist olukorda ei esine.

19. Apellatsioonis esitatakse arvukalt väiteid, mis apellandi arvates räägivad kergema

karistusliigi kasuks. Seejuures toob apellant välja, et karistuse liigi kaalumisel tuleks võtta

arvesse, et Z.B on asunud tööle, talle on tagastatud juhtimisõigus, tema elukaaslane on

rase ja ta on tasunud suurema osa talle määratud trahve. Oma väidete tõendamiseks on

apellatsioonile lisatud ka tõendeid. Kriminaalkolleegium jätab need tõendid vastu võtmata.

20. VTMS § 139 lg 2 p 3 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtule esitamata

tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada. Apellatsioonis välja

toodud asjaolusid, mida tuleks Z.B-le karistust mõistes arvesse võtta, ja neid kinnitavad

tõendeid pole maakohtu menetluses esitatud. Seejuures ei nähtu kaebusest, et oleks esinenud

mõni põhjus, miks ei saanud Z.B ringkonnakohtule esitatud tõendeid juba varasemalt

maakohtule esitada. Z.B-l oli võimalus esitada vastavad väited ja neid kinnitavad

tõendid maakohtu istungil, kuid sinna ta – vaatamata kutse kättesaamisele - ei ilmunud.

Kohtuistungil helistati Z.B-le , mispeale ta ütles, et vist unustas istungi, ei mäleta. Seda

sisuliselt kinnitab ka apellant, kes märgib, et kuna Z.B ei osalenud kohtumenetluses,

polnud tal võimalik oma seisukohti avaldada ja ta soovib seda teha apellatsioonis. Üksnes see,

et isik ei osalenud enda süül maakohtu menetluses, pole VTMS § 139 lg 2 p 3 kohaselt

5(8)

4-24-2161

aluseks uutele tõenditele tuginemiseks. Niisamuti ei saa maakohtule ette heita selliste

asjaoludega mittearvestamist, mida talle menetlusaluse isiku enda süül istungil ei esitatud.

Oma väärteoasja arutamisel tuleb ka menetlusalusel isikul hoolt üles näidata. Kui ärgatakse

alles ebasoodsa otsuse peale, on ringkonnakohtus vastuväidete esitamiseks üldjuhul liiga hilja.

Nimelt ei ole apellatsioonimenetlus maakohtu menetluse täiemahuline kordamine, vaid

üksnes maakohtu otsuse seaduslikkuse kontroll esitatud apellatsiooni piires.

21. Maakohus on otsuse tegemisel asjakohaselt lähtunud talle esitatud väärteotoimiku

materjalidest. Nendest nähtub, et maakohtu otsuse tegemise hetkel puudus Z.B-l

juhtimisõigus, nagu maakohus oma otsuses ka välja tõi. Kuigi apellandi hinnangul oleks

karistuse määramisel tulnud arvesse võtta mh seda, et Z.B-le on juhtimisõigus

tagastatud, nähtub karistusregistri väljavõttest, et see on toimunud pärast maakohtu otsuse

tegemist. Asjaolu, et praeguseks on Z.B-le juhtimisõigus taastatud, ei välista tema

karistamist arestiga. Samuti olid maakohtu menetluse ajal karistusregistri väljatrüki kohaselt

isikule varasemalt määratud rahatrahvid tasumata ja menetlusalune isik oli väärteoprotokollis

ise märkinud, et tal puudub töökoht. Kuna Z.B esitas apellatsioonis avaldatud väited

esmakordselt ringkonnakohtule, mitte aga maakohtus, polnudki maakohtul võimalik neid

arvesse võtta. Lisaks aga ei esinenud valdavat osa kaebuses toodud asjaoludest maakohtu

otsuse tegemise hetkel, mistõttu on maakohtule tehtud etteheited ainetud.

22. Apellant taotleb Z.B-le rahatrahvi määramist, kuna leiab, et see on eripreventiivsetel

kaalutlustel sobiv ja piisav sanktsioon. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus karistusliigi

valikut ning Z.B karistamist (lühiajalise) arestiga nõuetekohaselt põhistanud. Aresti

mõistmisel on maakohus jäänud seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse. Seejuures on

maakohus märkinud, et Z.B-l on neli kehtivat väärteokaristust liiklusrikkumiste eest,

rahatrahve on isikule määratud varasemaltki, kuid Z.B rikub süstemaatiliselt

õiguskorda. Maakohus järeldas, et seni määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud menetlusalust

isikut õiguskuulekalt käituma, mistõttu ei ole rahatrahv karistusena tema puhul piisavalt

mõjus. Asjaolu, et menetlusalune isik on pärast maakohtu otsust asunud talle varasemalt

määratud rahatrahve tasuma, ei mõjuta kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse

seaduslikkust.

23. Maakohus on võtnud arvesse, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

ning et Z.B-d süüdistatakse ühe väärteo toimepanemises. Nende asjaolude pinnalt on

maakohtu hinnangul Z.B süüd alla keskmise. KarS § 48 järgi võib väärteo eest mõista

aresti kuni 30 päeva. Maakohus on N. Nergryale mõistnud karistuse alampiiri lähedal (5

päeva). Ringkonnakohus leiab, et karistuse määr on vastavuses tuvastatud süü suurusega.

Seejuures ei esitata apellatsioonis sisulisi vastuväiteid isiku süü suuruse ega karistuse määra

osas, vaid palutakse muuta karistuse liiki.

24. Kaebuses tuuakse ka välja, et aresti asendamine üldkasuliku tööga oleks märksa

proportsionaalsem ja tõhusam karistusviis. Nagu ka maakohus märkis, puudus üldkasuliku töö

kohaldamise kaalumiseks võimalus, kuna seda saab teha üksnes isiku nõusolekul, seda aga

maakohtul otsuse tegemise ajal välja selgitada polnud võimalik. Eelnevast tulenevalt ei ole

maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, nagu sellele viidatakse apellatsioonis.

25. Ka teised apellatsioonis esmakordselt esitatud argumendid ei annaks alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et aresti kandmise ajal võib ajutiselt olla häiritud Z.B

eraeluliste ja töökohustuste täitmine, ei muuda maakohtu poolt mõistetud karistust

õigusvastaseks. Lisaks märgib kolleegium, et Z.B-le on mõistetud 5 päeva aresti, mis ei

ole nii pikk aeg, et see võiks endaga tuua kaasa sellise intensiivsusega tagajärgi, nagu seda

6(8)

4-24-2161

väidab kaebaja, s.o ohustada menetlusaluse isiku raseda elukaaslase ja tema lapse tervist ning

heaolu. Ringkonnakohus märgib sedagi, et süüdlase avalduse alusel võib erandlikel asjaoludel

lahendit täitmisele pöörav maakohus aresti täitmisele pööramise edasi lükata (VTMS § 209 lg

1).

26. Apellant palub hüvitada Z.B-le menetluskuludena lepingulisele kaitsjale makstud

tasu. Samas ei tooda ringkonnakohtule esitatud taotluses välja, millises summas menetluskulu

hüvitamist taotletakse ega ka dokumente selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud,

kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi

osutamisega kaasnenud. Seega ei saaks apellatsioonis esitatud taotlust rahuldada isegi siis, kui

menetluskulud jääksid riigi kanda.

(II)

27. Väljaspool apellatsiooni piire tühistab ringkonnakohus siiski osaliselt maakohtu otsuse.

Maakohus kuulutas otsuse resolutsiooni 31. juulil ja kohustas Z.B-d ilmuma aresti

ärakandmisele hiljemalt 1. oktoobril. 6. augustil esitas menetlusalune isik apellatsiooniteate.

Otsuse terviktekst tehti kättesaadavaks 29. augustil. Sellest ajast hakkas kulgema 15-päevane

apellatsioonitähtaeg. Apellatsioon esitati 16. septembril. Ringkonnakohus võttis apellatsiooni

menetlusse 19. septembril, andis pooltele aega seisukohtade esitamiseks kuni 25. septembrini

ja kuulutab oma lahendi 30. septembril. Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada

kassatsioon Riigikohtule. Seega ei jõustu maakohtu otsus enne 1. oktoobrit. Kolleegium

märgib sedagi, et kui ringkonnakohus ei oleks apellatsioonimenetlust 14 päevaga läbi viinud,

oleks võimalik seegi, et maakohtu otsuse järgi tulnuks aresti kandmisele asuda enne seda, kui

ringkonnakohus oma otsuse teha jõuaks.

28. Jättes kõrvale VTMS § 205 lg-s 1 sätestatud erandi, kuulub kandmisele üksnes jõustunud

otsusega mõistetud arest. Kuna Z.B ei olnud kohtumenetluse ajaks kinni peetud, tuli

tema aresti täitmisele pööramisel juhinduda VTMS § 205 lg-st 2, mille kohaselt saadab

kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdlasele määruse, mis ajaks ja millisesse

arestimajja või vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. VTMS § 205 lg 2 sõnastus

lähtub loogikast, et aresti kandmisele asumise aeg määratakse kindlaks pärast otsuse

jõustumist eraldi toiminguga. Samasugune regulatsioon on kriminaalmenetluses. Tõsi,

kriminaalmenetluses räägitakse maakohtu teatisest (KrMS § 414 lg 1), VTMS § 205 lg-s 2

aga maakohtu määrusest. Kriminaalkolleegium ei välista ka sellist võimalust, et maakohus

määrab karistuse kandmisele asumise aja menetlusökonoomilistel kaalutlustel kindlaks juba

maakohtu otsuses. Sel juhul tuleb tagada, et karistuse kandmisele asumise aeg ei langeks

perioodile, mil otsus ei ole jõustunud (nt saab siduda karistuse kandmisele asumise aja mingi

perioodiga pärast kohtuotsuse jõustumist). Arvestades aresti lühiajalisust, võib vastasel juhul

maakohtu otsusest nähtuda, et arest tuleks enne ära kanda, kui ringkonnakohus otsuseni jõuab.

Selline aresti täitmise viis riivaks ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 ja inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikli 2 lg-s 1 sätestatud

edasikaebepõhiõigust (vt pikemalt M. Kärner, S-K. Noot. Süüdistatava edasikaebeõigus ning

apellatsioonimenetluses kohalduvad põhiõigused. – Juridica 9/2018, lk 691 ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu 30. oktoobri 2014. a otsus asjas nr

,

, p 46-55;

17888/12 Shvydka v. Ukraine

10. aprilli 2018. a otsus asjades nr

jt,

, p 179-191; 8.

54381/08

Tsvetkova and Others v. Russia

oktoobri 2019. a otsus asjas nr

,

, p 38-43; 3.veebruari 2022. a

13764/15 Martynyuk v. Russia

otsus asjas nr

,

, p 6-14; 22. septembri 2022. a otsus asjas nr

74576/13 Malynovska v. Ukraine

6251/14,

, p 11).

Igor Lutsenko v. Ukraine

7(8)

4-24-2161

29. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 4, § 148 p-le 3 ja § 150 lg-le 2

tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus kohustas isikut asuma

aresti kandma hiljemalt 1. oktoobril 2024. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

millega kohustab Z.B-d ilmuma aresti ärakandmisele Põhja Prefektuuri

Kinnipidamiskeskusesse aadressil Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa

hiljemalt ühe kuu jooksul Harju Maakohtu 31. juuli 2024. a otsuse jõustumisest arvates. Kuna

esitatud apellatsiooni väiteid ei tinginud maakohtu otsuse tühistamist, jääb apellatsioon

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)