3-22-2574/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-2574

Otsuse kuupäev

27.09.2024

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Grigorii Shilenkovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

24.11.2022. a ettekirjutuse nr 1052262492 tühistamiseks

sissesõidukeeldu puudutavas osas

Menetlusosalised

Kaebaja – Grigorii Shilenkov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Eve Kikkas

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Grigorii Shilenkovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.10.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi Venemaa Föderatsiooni kodanikule Grigorii

Shilenkovile (edaspidi ka kaebaja) Narva piiripunktis 24.11.2022 ettekirjutuse Eestist

3-22-2574

lahkumiseks nr 1052262492 (digitaalse toimiku lehed (dtl) 7–8, 39–40) ja kohaldas tema

suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 2 aastaks. Ettekirjutuses on toodud kokkuvõtlikult

järgnev.

1.1. Kaebaja saabus 01.10.2022 Schengeni territooriumile Hispaanias Madridi lennujaama

kaudu Venemaa Föderatsiooni passi nr 766360727 (kehtivusega kuni 18.01.2032) ning

Hispaania Schengeni viisa nr ESP019197728 (lühiajaline viisa „C“, mitmekordne,

kehtivusega 02.04.2022 kuni 02.04.2027, viibimisajaga 90 päeva) alusel. Asjaolude ja

dokumentide kontrollimisel selgus, et alates 19.11.2022–24.11.2022 viibis isik Schengeni

territooriumil seadusliku aluseta 6 kalendripäeva, nendest 2 päeva Eesti Vabariigis. Isik väitis,

et viibis Schengeni alal ebaseaduslikult, kuna luges viisapäevi valesti, arvates, et igal

poolaastal pärast viisa väljastamist on tal õigus viibida Schengeni alal 90 päeva.

1.2. Kuna isiku puhul ei esine lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramise aluseks olevaid

asjaolusid, koostab PPA lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks tähtajaga 7 päeva. Isikul

tuleb Eesti Vabariigist lahkuda mitte hiljem kui 01.12.2022. Isik oli nõus talle kohaldatud

sissesõidukeeluga, mille pikkuseks on 2 aastat.

2. G. Shilenkov esitas 05.12.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 24.11.2022. a

ettekirjutuse nr 1052262492 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas.

3. PPA palus kaebusele 27.02.2023 esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata.

4. Kohus otsustas 11.09.2024. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses, andis

pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks ning teavitas pooli asjas

kohtulahendi teatavaks tegemise ajast.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub tühistada PPA 24.11.2022. a ettekirjutuse nr 1052262492 sissesõidukeelu

kohaldamist puudutavas osas ning põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

5.1. Kaebaja ületas Schengeni alal lubatud viibimisaega enda ebaõigete teadmiste,

puhtinimliku eksimuse ja tervisehädade tõttu. Kaebaja viibis Hispaanias, kasutades seal

elamiseks ja puhkamiseks talle kuuluvat kinnisvara. Pea vahetult enne kavandatud

Hispaaniast lahkumist tekkis kaebajal kõrvapõletik ning ta külastas 15.11.2022 arsti, kes

soovitas ühtlasi kaebajal hoiduda lähipäevadel lendamisest, mistõttu lükkas kaebaja varem

planeeritud tagasireisi edasi, arvates seejuures, et tal on veel jäänud piisavalt lubatud

viibimisaega Schengeni alal. Kaebaja eksis viibimisaja arvutamisel.

5.2. Kaebaja ei ole endale teadvalt sissesõidukeeluga nõustunud. Sissesõidukeelu kohaldamise

vajadust ei ole otsuses põhjendatud ning see vajadus puudus, kuna rikkumine oli toime

pandud tahtmatult. Sissesõidukeelu kohaldamisel on eksitud kaalutlusreeglite vastu, faktilisi

rikkumise asjaolusid (kaebaja eksitust) ei ole arvestatud ning sissesõidukeelu pikkus on

ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole isik, kes oleks kuulutatud mõne riigi poolt

ebasoovitavaks, ning temast ei tulene ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Asjaolu, et

kaebaja on agressorriigi kodanik, ei saa samuti olla sissesõidukeelu rakendamise motiiviks.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, selgitades kokkuvõtlikult järgmist.

6.1. PPA on ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse ega

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) norme. PPA on kaalunud haldusakti

andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kõiki huve ning

langetanud õiguspärase otsuse. PPA on otsuse tegemisel arvestanud kõigi talle menetluse

3-22-2574

käigus teada olnud asjaoludega ega ole teinud kaalutlusvigu.

6.2. PPA tuvastas 24.11.2022 menetluse käigus, et kaebaja on VSS § 7 lg 1 mõistes

viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane. PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus

välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. PPA-l on kaalutlusõigus, kas

koostada isikule vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus lahkumiseks või on põhjendatud

vabatahtliku täitmistähtaja kohaldamata jätmine (VSS § 72 lg 11 ja § 72 lg 2). Arvestades kõiki

kaebajaga seotud asjaolusid kogumis, oli talle võimalik koostada vabatahtliku täitmise

tähtajaga lahkumisettekirjutus.

6.3. PPA poolt menetluse käigus kogutud tõenditest nähtub, et kaebajaga läbi viidud küsitluse

käigus on kaebajale selgitatud, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil

seadusliku aluseta, kaebajale koostatakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning koos

vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kohaldatakse kaebajale sissesõidukeeldu 3 aastaks.

Kaebajale anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited sissesõidukeelu kohaldamise

osas.

6.4. PPA ei saanud kaebajale ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel

arvestada kaebuses märgitud terviserikkega seonduvaid asjaolusid, kuivõrd kaebaja ei

selgitanud neid menetluse käigus PPA-le.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kaebaja on vaidlustanud PPA 24.11.2022. a ettekirjutuse nr 1052262492 osas, milles

tema suhtes kohaldati 2-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis alates 19.11.2022 kuni 24.11.2022

Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta 6 kalendripäeva, nendest 2 päeva

Eesti Vabariigis. PPA selgitas 04.09.2024 kohtule täiendavalt, et kaebaja oli varasemalt

viibinud talle väljastatud Hispaania viisa alusel Schengeni alal alates 15.07.2022 kuni

24.08.2022, s.o 41 kalendripäeva (piiriületuste andmebaasi väljavõte dtl 60). Arvestades

eelnevat ja seda, et kaebaja saabus Schengeni alale uuesti 01.10.2022, oli ta vaidlustatud

ettekirjutuse tegemise päeval ehk 24.11.2022 viibinud sellest päevast tagasiarvestatava

180-päevase perioodi (29.05.2022–24.11.2022) jooksul Schengeni alal kokku 96

kalendripäeva, s.o 6 kalendripäeva rohkem, kui oli talle väljastatud Schengeni viisa alusel

lubatud. Nendel põhjustel ja VSS § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4 alusel on kaebajale kui

viibimisaluseta Eestis viibinud välismaalasele pandud 24.11.2022. a ettekirjutusega Eestist

lahkumise kohustus vabatahtliku täitmise tähtajaga 7 päeva. Veel on lahkumisettekirjutuse

tegemisega seonduvalt käskkirjas viidatud VSS § 2 lg-le 1 (välismaalasel Eestis viibimiseks

seadusliku aluse nõue), § 9 lg-le 1 (seadustamisettekirjutuse tegemise alused), § 73 lg-le 1

(lahkumiskohustuse sundtäitmine pärast lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist), § 11

lg-le 1 (ettekirjutuse tegemine PPA või Kaitsepolitseiameti poolt), § 14 lg-le 1

(lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel välismaalase Eestist väljasaatmine) ja

§-le 17 (alused isikut vastuvõtva riigi kindlakstegemiseks).

9. Asjas on vaidluse all see, kas olukorras, kus kaebajal puudus Eestis viibimiseks alus ning

talle tehti vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus, oli õiguspärane ja

proportsionaalne kohaldada tema suhtes 2-aastast sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile.

10. VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava

välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse

välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi

territooriumile ja seal viibida (VSS § 6 lg 2). VSS § 7 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega

tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele

3-22-2574

kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg,

tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse

täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse

korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Vastavalt VSS § 74 lg-le 1

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne,

võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4

võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. VSS § 74 lg 41 näeb

ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse

Schengeni sissesõidukeeldu.

11. VSS § 7 lg-st 2 ning § 74 lg-test 3 ja 4 tuleneb haldusorganile välismaalasele

sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel kaalumiskohustus. See tähendab, et haldusorganil

tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu

kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu kohaldamise otsus eeldab

isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist. Sissesõidukeelu aluseks olevaid

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu 19.02.2019. a otsus asjas nr

3-17-1545, p-d 33–34; 27.06.2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 13; 01.10.2019. a otsus asjas

nr 3-18-1891, p 16.) Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda

tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-

test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks

olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa p-dest 6 ja

14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi

alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest,

mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu

(p 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi

oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (p 14).

Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide

saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste

asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p

25). Eelnevast nähtub, et sissesõidukeelu kohaldamise otsuse näol on tegemist kaalutlusõiguse

alusel tehtava otsusega. Sellise otsuse õiguspärasust hinnates saab kohus kontrollida

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt,

kuid ei saa eraldivõetuna hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust

haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb

kohtul hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

12. Praegusel juhul on kaebaja enne tema suhtes sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud

ning ta sai esitada nii lahkumisettekirjutust kui ka sissesõidukeeldu puudutavas osas oma

seisukohad (vt 24.11.2022. a küsitluse protokoll, dtl 36–38). Küsitluse protokollist nähtuvalt

selgitas kaebaja PPA-le, et rikkumise tingis viisaga lubatud viibimise päevade valesti

lugemine. Veel selgitas kaebaja, et ta omab alates 2009. aastast Tenerifel kinnisvara, mida

peab ka enda koduks, ning tal puuduvad Schengeni alal sugulased. PPA selgitas kaebajale, et

üldjuhul kuulub välismaalasele lahkumisettekirjutuse tegemise korral kohaldamisele

sissesõidukeeld pikkusega 3 aastat, ning palus kaebajal esitada enda arvamus ja vastuväited

sissesõidukeelu kohaldamise osas maksimaalses määras. Kaebaja märkis, et peab enda

kinnisvara aeg-ajalt hooldama, rikkus viibimisreegleid esmakordselt ja kahetseb siiralt tehtut.

Kaebaja palus talle maksimaalset sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Küsitluse protokollis

3-22-2574

märgitu kohaselt arvestas PPA kaebajaga seonduvaid humaanseid kaalutlusi, milleks on

kahetsus ja rikkumise esmakordsus, samuti kaebaja suulisi ja kirjalikke selgitusi, ning pidas

põhjendatuks kohaldada sissesõidukeeldu pikkusega 2 aastat. Protokolli kohaselt nõustus

kaebaja selle otsusega. Protokollile on tehtud ka kaebaja käsikirjalised märkused, milles ta

kinnitab, et ütlused on tema sõnade järgi õigesti kirja pandud ning protokoll on talle tõlgitud

ja selge (vt märkuste tõlge eesti keelde dtl 65).

13. PPA on sissesõidukeelu kohaldamise 24.11.2022. a otsuses (dtl 7–8) piisavalt selgelt ja

arusaadavalt kajastanud kaebaja suhtes tuvastatud asjakohaseid asjaolusid. PPA tõi välja, et

Narva piiripunktis kaebaja dokumentide kontrollimisel selgus, et alates 19.11.2022–

24.11.2022 viibis ta Schengeni territooriumil seadusliku aluseta 6 kalendripäeva, nendest 2

päeva Eesti Vabariigis, ning et kaebaja väitel luges ta viisapäevi valesti, arvates, et igal

poolaastal pärast viisa väljastamist on tal õigus viibida Schengeni alal 90 päeva. Samuti on

ettekirjutuses märgitud, et kaebaja soovis esimesel võimalusel nii Eestist kui ka Schengeni

alalt lahkuda. PPA leidis, et kaebaja suhtes ei esine asjaolusid, mis annaksid alust

lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramiseks ning põhjendatud on määrata talle

lahkumiskohustuse täitmiseks tähtaeg 7 päeva. PPA selgitas veel sissesõidukeelu kui tõkendi

eesmärki (s.o vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist) ning

märkis, et kaebajale kohaldatakse sissesõidukeeld 2 aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise

päevast arvates, millise pikkusega oli kaebaja nõustunud. Sissesõidukeelu kohaldamist

puudutavate õiguslike alustena viitas PPA ettekirjutuses VSS § 74 lg-tele 1 ja 3.

14. Kohus leiab, et eelnevalt kirjeldatud viisil kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise

põhjendamine ei ole täielikult kooskõlas käesolevas otsuses eespool viidatud kohtupraktikast

ja haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevate põhjendamise nõuetega (vt HMS § 56 lg-d 1

ja 3). Siiski saab sissesõidukeelu kohaldamise põhjendustena arvestada näiteks ettekirjutuses

välja toodud asjaolu, et isik oli viibinud Schengeni territooriumil 6 päeva seadusliku aluseta,

ning ettekirjutuses viidatud sissesõidukeelu eesmärki vältida ebasoovitava välismaalase

Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (VSS § 6 lg 1). Viimati nimetatud sätte kohta on

asjakohases seaduseelnõu seletuskirjas1 selgitatud, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on

muu hulgas soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased (nt

ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki

uuesti tulla. Sama eesmärk on kogu Schengeni ala hõlmaval sissesõidukeelul (vt ka VSS § 74

lg 41). Sellest hoolimata tuleb nõustuda kaebajaga, et ettekirjutuses ei ole toodud selgesõnalisi

kaalutlusi konkreetsel juhul kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise vajaduse ja selle

pikkuse valiku osas.

15. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks

tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kohtupraktikas on mööndud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti

põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga

juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus

on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel (vt

Riigikohtu 27.06.2019. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20; sissesõidukeelu kohaldamisega

seonduvalt vt 27.06.2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 23). Praegusel juhul on vastustaja

kohtumenetluses selgelt viidanud kaebajaga läbiviidud küsitlusele ning selle käigus nii

kaebaja kui ka ametniku poolt selgitatule. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et PPA ei

1 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise

seadus (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas), 518 SE, seletuskirja lk 4. Kättesaadav

aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d191c7ac-a61b-45b3-9eb3-2357c4372bd0

3-22-2574

oleks kaebajale vaidlustatud ettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud küsitluse

protokollis fikseeritud asjaoludest ja kaalutlustest.

16. PPA poolt kaebaja küsitluse protokolli kirja pandust nähtub, et PPA pidas kaebajaga

seotud asjaoludest tulenevalt proportsionaalseks lühendada VSS § 74 lg-s 1 ette nähtud

sissesõidukeelu tähtaega VSS § 74 lg 3 alusel 3 aastalt 2 aastale. Samas protokollis on

kajastatud asjaolud ja kaalutlused (ennekõike kaebaja ebaseaduslik viibimine Schengeni

liikmesriikide territooriumil viibimine, rikkumise esmakordsus ja kahetsus, aga ka Tenerifel

asuv kinnisvara), mida on PPA selle otsuse tegemisel arvestanud. Nagu kohus eespool viitas,

on kaebaja tema küsitlemise järgselt kinnitanud, et protokoll on talle tõlgitud ja on selge.

Küsitluse protokollis toodut arvestades ei ole seega põhjust heita vastustajale ette

sissesõidukeelu tähtaja määramisel mingite asjas tähtsust omavate oluliste asjaolude arvesse

võtmata jätmist ega muude kaalutlusreeglite (HMS § 4 lg 2) rikkumist. Seejuures ei nähtu asja

materjalidest, et kaebaja oleks PPA-le menetluse käigus lähemalt selgitanud Hispaaniast

lahkumise asjaolusid, sh seda, et tal olid enne sealt lahkumist terviseprobleemid ja arst oli tal

soovitanud reisimist vältida. Ka kaebusest ei selgu, et ta oleks neid asjaolusid PPA-le

avaldanud. Seetõttu ei saanud PPA nendega ka arvestada. Samuti ei nähtu kohtule, et PPA

oleks andnud kaebaja poolt menetluse käigus välja toodud asjaoludele ebaproportsionaalselt

vähese kaalu, või et kaebaja oleks avaldanud PPA-le mingeid selliseid asjaolusid, mis oleksid

võinud tuua kaasa tema suhtes sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmise

VSS § 74 lg 4 alusel. PPA otsuse õigusvastasust ei saa tuletada kaebuse väitest, et tegelikult ei

andnud kaebaja PPA-le teadvalt nõusolekut tema suhtes 2-aastase sissesõidukeelu

kohaldamiseks. Võimalik nõusoleku olemasolu võis praegusel juhul tingida selle, et PPA ei

esitanud ettekirjutuses täiendavaid põhjendusi kohaldatava sissesõidukeelu pikkuse kohta.

Kuna aga piisavad kaalutlused kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks nähtuvad ka

kaebaja küsitlemist kajastavast protokollist, ei muudaks nõusoleku puudumine siiski PPA

poolt kaalutlusreegleid järgides tehtud otsust materiaalselt õigusvastaseks.

17. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud ettekirjutuses kaebaja suhtes sissesõidukeelu

kohaldamise napp põhjendamine PPA poolt ei too antud juhul kaasa haldusakti tühistamist

(RVastS § 3 lg 3 p 1) ning kaebaja suhtes 2-aastase sissesõidukeelu kohaldamine oli

asjaolusid arvestades proportsionaalne ja põhjendatud.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta kaebus PPA 24.11.2022. a ettekirjutuse nr 1052262492

tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas rahuldamata.

19. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

20. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 20 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel

kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Kaebaja ega vastustaja ei ole kohtule

muude menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude nimekirju esitanud. Seega

jäävad ka poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Reelika Kitsing