3-22-968/56 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-968

Otsuse kuupäev

27.09.2024

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses ülemisel naril magamisega

ajavahemikel 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04–

09.05.2022 ning vangla kohustamiseks väljastama

kaebajale tõend alumisel voodikohal magamise vajaduse

kohta

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja menetlus kohustamisnõudes.

2. Jätta X kaebus kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.10.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4 teine lause).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinnipeetavana viibinud X (edaspidi ka kaebaja) esitas 17.01.2022 Viru

Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks (digitaalse toimiku lehed (dtl) 10–11, 12; 98–99; 222–

223) 2750 euro ulatuses seoses sellega, et ta pidi magama ajavahemikul 26.11.2021 kuni

18.01.2022 kambris nari ülemisel voodikohal. Kaebaja sõnul ei võimalda tema terviseseisund

nari ülemisel kohal magamist, sest tal on tolmuallergia ja probleemid selja ja põlvega ning tal

oli eelnevalt arstitõend alumise voodikoha kasutamiseks. Samas taotluses palus kaebaja

3-22-968

väljastada talle uuesti arstitõend selle kohta, et ta peab magama nari alumisel voodikohal.

2. Kaebaja esitas 28.01.2022 Viru Vanglale uue taotluse kahju hüvitamiseks summas 300

000 eurot selle eest, et ta pidi kartseris magama ülemisel voodikohal.

3. Viru Vangla jättis 21.03.2022. a otsusega nr 6-16/15-3 (dtl 28–30, 152–154) kaebaja

17.01.2022. a ja 28.01.2022. a kahjunõuded järgmistel põhjendustel rahuldamata.

3.1. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda konkreetsesse kambrisse

paigutamist ja endale konkreetse voodikoha määramist. Voodikoha paiknemine saaks

puudutada isiku õigusi alles siis, kui arst on otsustanud isiku tervislikust seisundist tulenevalt

alumise voodikoha kasutamise. Vangiregistri andmetel oli kaebajale 25.02.2021 arsti poolt

määratud magamine alumisel voodikohal. 07.01.2022 on vangiregistrisse kantud uus otsus,

mille kohaselt võib kinnipeetav magada ülemisel naril. Samasisulise kande on vangla üldarst

Henry Silvet teinud kaebaja tervisekaardile 07.01.2022 haigusjuhtumis nr A455: „Digiloo,

Liisa süsteemi andmete põhjal on kinnipeetav võimeline magama ülemisel naril“. Kannetest

lähtub, et kaebaja terviseseisundit on hinnatud ning meditsiinitöötaja on asunud seisukohale,

et kinnipeetavale ei ole ülemisel naril magamine vastunäidustatud. Sellest tulenevalt ei ole

ametniku poolt kaebajale ülemise voodikoha määramine õigusvastane.

3.2. Kaebaja tervisekaardis on 26.02.2021 haigusjuhtumis nr A3669 diagnoositud õietolmu

põhjustatud allergiline riniit ning vangla on talle määranud allergia raviks vajadusel Loratin

tabletid. Tõene ei ole kaebaja väide, et ülemisel voodikohal puhub talle ventilatsioonist tolmu

näkku, sest vangla hoone ventilatsioon on ehitatud selliselt, et katuselt sissevõetav värske õhk

filtreeritakse enne kambritesse juhtimist, mistõttu ventilatsioonist tolmu sattumine kambrisse

ei ole võimalik. Kambri korrashoidmine on kinnipeetava enda kohustus ning kaebaja saab

seetõttu ise vältida kambrisse tolmu kogunemist, pühkides tasapindadelt niiske lapiga tolmu ja

pestes kambri põrandat. Kui kinnipeetav ei hoia oma kambrit korras, võib kambri põrandalae

ja tasapindadele kogunenud tolm tõepoolest kambris lenduda, kuid tõenäoliselt satub see

kõigepealt alumisele voodikohale, mitte ülemisele. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja põhjendus

alumise voodikoha määramiseks allergia põhjendusel pädev ning tolmu võimalik lendumine

kambris tuleneb temast endast.

3.3. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on ta kaevanud probleeme selja ja põlvega juba

alates 2021. aasta märtsikuust ning saanud vanglalt terviseprobleemide lahendamiseks

vastavat ravi. Samas puuduvad kaebaja tervisekaardil andmed, millest nähtuks, et kaebaja

oleks kurtnud, et ta ei saa tervise tõttu kasutada redelit ülemise voodikoha kasutamiseks ning

see oleks tekitanud talle valu. Vangla üldarst on 07.01.2022 tuvastanud, et kaebaja tervislik

seisund võimaldab tal kasutada ülemist voodikohta. Kinnipeetav ei ole ise pädev andma

hinnangut oma tervislikule seisundile, seda saab teha ainult meedik. Vangla üldarsti H. Silveti

21.03.2022 antud selgituste kohaselt ei vaja kaebaja magamiseks alumist nari. Vangla

meditsiiniõe Katrin Venela 21.03.2022 edastatud arvamuse kohaselt on kaebaja üldfüüsiline

vorm hea, sest ta on näinud, kuidas kaebaja teeb eluosakonnas trenni. Ka üksuse juht on

märkinud, et kaebaja on eluosakonnas teinud poksitrenni ja treeninud ennast rööbaspuudel.

See näitab, et kaebajal puuduvad sellised terviseprobleemid, mille tõttu ta ei saaks ülemist

voodikohta kasutada. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks ülemise nari kasutamisel talunud

kannatusi ja seda oleks võimalik käsitada väärikuse alandamise või suisa piinamisena.

4. X esitas 25.04.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Viru Vanglalt

välja kahjuhüvitise 50 eurot iga päeva eest, mil ta pidi 55 päeva jooksul, s.o perioodil

26.11.2021–18.01.2022 magama nari ülemisel voodikohal, kuigi arst oli talle tema

seljaprobleemide ja tolmuallergia tõttu varem määranud magamise nari alumisel voodikohal.

Samuti soovis kaebaja, et talle antaks tagasi õiend selle kohta, et talle on vajalik alumisel naril

3-22-968

magamine. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-22-968.

5. Kaebaja esitas 09.05.2022 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (dtl 234–235),

milles soovis talle kahjuhüvitise 1000 euro maksmist selle eest, et ta pidi magama 11 päeva

jooksul, s.o perioodil 29.04.2022–09.05.2022 nari ülemisel voodil, kuigi see oli talle

tolmuallergia ning selja ja põlvede probleemide tõttu vastunäidustatud.

6. Viru Vangla tagastas 28.06.2022. a kirjaga nr 6-16/136-2 (dtl 120, 236) kaebaja

09.05.2022. a kahjunõude, leides, et tegemist on korduva pöördumisega.

7. X esitas 28.07.2022 halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palub mõista

vanglalt tema kasuks välja 11 000 euro suuruse kahjuhüvitise seoses sellega, et ta oli sunnitud

magama ajavahemikul 29.04.2022–09.05.2022 nari ülemisel voodikohal, kuigi tal on

tolmuallergia ning selja- ja põlveprobleemid. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-22-1662.

8. Kaebaja esitas 25.08.2022 Viru Vanglale taotluse (dtl 100, 224), milles muu hulgas palus

anda talle alumine nari kuni tema karistuse lõpuni.

9. Viru Vangla jättis 01.11.2022. a vastusega nr 6-10/28020-2 (dtl 265–266) kaebaja

25.08.2022. a taotluse kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel rahuldamata.

9.1. Vanglal on kinnipeetava kambrisisese paigutamise otsustamisel lai kaalutlusruum ja

üldjuhul ei ole kinnipeetaval õigust nõuda just temale meeldiva magamiskoha saamist. Vangla

tervishoiutöötaja ei ole kinnitanud, et kaebaja tervislik seisund nõuaks alumist magamiskohta.

Tervisekaardi andmetel on kaebaja allergia saadud kontrolli alla. Usutav ei ole ka arvamus, et

kambris on üleval tolmu kontsentratsioon suurem kui alumisel magamiskohal. Seega ei anna

asjaolud alust väitmaks, et kaebajale tuleks tema allergia tõttu määrata alumine magamiskoht.

10. Kaebaja esitas 04.11.2022 vangla 01.11.2022. a vastusele vaide (dtl 110–112).

11. Tartu Halduskohus jättis 04.11.2022. a ja 31.03.2023. a määrustega kaebused

haldusasjades nr 3-22-968 ja nr 3-22-1662 käiguta. 31.03.2023. a määrusega liitis kohus

haldusasjad nr 3-22-968 ja 3-22-1662 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-22-968.

12. Tartu Halduskohus võttis 04.05.2023. a määrusega menetlusse X kaebuse Viru Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ülemisel naril magamisega ajavahemikel

26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04.2022–09.05.2022 ning vangla kohustamiseks väljastama

kaebajale tõend alumisel voodikohal magamise vajaduse kohta.

13. Viru Vangla esitas kaebusele 05.06.2023 vastuse, milles palus jätta kaebuse

rahuldamata.

14. Kohus selgitas 29.08.2024. a kohtunõudes kaebajale, et kaebaja kinnipidamisasutusest

vabanemise tõttu esineb kohustamisnõude osas menetluse lõpetamise alus, ning palus kohut

teavitada, kas kaebaja taotleb kohustamisnõuet puudutavas osas menetluse jätkamist vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kohus selgitas, et kui kaebaja kohtunõudele ei

vasta, lõpetab kohus kohustamisnõudes asja menetluse.

15. Kohus palus 29.08.2024. a kohtunõudes Viru Vanglal esitada kohtule täiendavad

selgitused ja tõendid. Viru Vangla esitas need kohtule 09.09.2024.

16. Kohus jättis 17.09.2024. a määrusega rahuldamata Viru Vangla 09.09.2024. a taotluse

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste

ja tõendite esitamiseks ning teavitas pooli asjas kohtulahendi teatavaks tegemise ajast.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

17. Kaebaja palub kaebuse rahuldada järgmistel põhjendustel.

3-22-968

17.1.

Arst oli määranud kaebajale tema seljaprobleemide ja tolmuallergia tõttu magamise

nari alumisel voodil. Kaebaja paigutati aga kambrisse koos kinnipeetavaga, kellel olid samuti

seljaprobleemid ja arsti poolt määratud alumine nari, mistõttu pidi kaebaja magama ülemisel

voodil. Kaebajale on tekitatud tervisekahju. Kaebaja ei saanud üleval naril olles magada, kuna

näole puhus tolmu, mis rikkus kaebaja une ning tekitas peavalud ja õhupuuduse. Kaebajal olid

hingamisraskused ning tal tekkisid nohu ja probleemid vererõhuga. Lisaks ärritas tolm

kaebaja nahka, tal tekkisid vistrikud ja punased plekid ning tema silmad olid vesised ja

sügelesid. Kaebaja probleeme süvendasid tema selja- ja põlveprobleemid (seljanärvide

pitsumine ja probleemid ligamentidega põlvedes). Kaebajat ei saadetud arsti juurde, et

tuvastada, kas tal on astma, kuid talle anti balloon, mida antakse astmaatikutele. Hiljem anti

kaebajale vabastus koristamisest ja õiend alumisel voodikohal magamiseks umbes 4 kuuks,

kuni 01.09.2022, kuid seda ei pikendatud. Kuna voodi redelit ei olnud võimalik kasutada, pidi

kaebaja voodilt maha hüppama, mis põhjustas talle valu. Kõik saadud tervisekahju ilmingud

möödusid ajaga.

17.2.

Vangla väide, et ventilatsioon ei puhu tolmu välja, on vale. Kaebaja viibib pidevalt

lukustatud kartseris, kus esemeid on minimaalselt ning madratsit, tekki ja patju pole

hommikust õhtuni kambris, aga seal on ikka tolmune. Kaebaja koristab kolm korda päevas.

Ventilatsioon puhub nii palju tolmu, et ülemisel voodinaril tekib tolmukiht, mida on teatud

nurga alt näha. Ka siis, kui kambris pole mitu päeva kedagi viibinud, koguneb sinna tolm, ja

enne, kui asjad oma kohale panna, tuleb teha suurpuhastus.

18. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

18.1.

Kuigi kinnipeetavate tervishoiuvaidlused on avalik-õiguslikud, tuleb materiaalõiguses

lähtuda valdkonnapõhisest regulatsioonist. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib

võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk (VÕS § 758 jj).VÕS § 770 lg 4 järgi peab kahju

tekkimist tõendama patsient. Kohtupraktikas on üheselt omaks võetud arusaam, et patsient ei

saa nõuda raviotsustust (sh talle tervisest lähtuva erisuse tegemist) enda suva järgi – selleks

peab olema meditsiiniline näidustus. Kui kaebaja heidab vanglale ette, et vangla

tervishoiutöötaja ei otsustanud, et kaebajale tuleb teha tervisest lähtudes soodustusi, tuleb

kaebajal esmalt tõendada, et arstiteaduse keskmise taseme kriteeriumist lähtudes oleks sellise

otsuse tegemine olnud vältimatu ning selle tegemata jätmine oli raviviga. Kaebaja ei ole

selliseid tõendeid esitanud.

18.2.

Mitmes haldusasjas (nt nr 3-22-2408, nr 3-22-1887) ei ole kohtud pidanud kaebaja

väiteid alumise magamiskoha vajadusest põhjendatuks. Tõsiseltvõetav ei ole ka väide, et

kambri ülemisel voodikohal magamine oleks allergikule ebasobivam. Kambritesse sisenev

sundventilatsiooni õhk on esiteks filtreeritud, teiseks ei asu kambri ventilatsiooniava mitte

voodi, vaid ukse kohal, ehk asub magamisasemest eemal. Seega ei puhu õhk sealt

kinnipeetavale otse näkku.

18.3.

Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei saanud ülemise magamiskoha redelit kasutada.

See ei ole ka usutav. Arvestades, et kaebajal on olnud erinevaid probleeme valuvaigistavate

ravimite manustamisega, tekitab see vähemalt küsitavuse kaebaja väidetavate

valuprobleemide osas – reaalsete valudega inimene ei riku valuravi skeemi. Seega ei ole

usutav (lisaks sellele, et puuduvad tõendid, nagu oleks vangla tervishoiutöötaja alumise

magamiskoha jätnud määramata õigusvastaselt), et ülemisel magamiskohal magamine oleks

kaebajale üldse kahju tekitanud. See, et arsti otsused võivad olla konkreetse ajahetke

terviseseisundit arvestades erinevad, ei ole kindlasti piinamine. Pigem annab see tunnistust

sellest, et kinnipeetavat uuritakse põhjalikult.

KOHTU SEISUKOHT

3-22-968

19. Kohus otsustab esmalt menetluse lõpetamise kohustamisnõude osas (I) ning lahendab

seejärel kaebuse sisuliselt kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas (II). Viimasena esitab

kohus lõppjäreldused ja teeb vajalikud menetluslikud otsustused (III).

I

20. Kohtule teadaolevalt on kaebaja käesolevaks ajaks kinnipidamisasutusest vabanenud. Sel

põhjusel on kaebaja õiguste kaitse vajadus seoses kohtule esitatud nõudega vangla

kohustamiseks väljastama talle tõend vangla kambris alumisel voodikohal magamise vajaduse

kohta ammendunud. Sellises olukorras kohaldub analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p 4, mis

sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on

kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS §

152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetlust, vaid jätkab

menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise

õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda

taotleb. Kuigi kaebaja on saanud 29.08.2024. a kohtunõude vastavate kohtu selgitustega kätte

pärast kohtunõudega kaebajale vastamiseks määratud tähtpäeva, ei ole kaebaja kohtunõudele

kuni käesoleva otsuse tegemise ajani vastanud. Seega ei ole kaebaja taotlenud

kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekut ning kohtule ei ole ka teada asjaolusid,

miks peaks olema eraldi vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks

vajalik.

21. Eeltoodud põhjendustel lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel asja menetluse

kohustamisnõuet puudutavas osas.

II

22. Kaebaja palub hüvitada talle kahju, mis tekkis talle väidetavalt Viru Vangla õigusvastase

tegevusega, mis seisnes selles, et tal ei võimaldatud magada kambris nari alumisel voodil.

Hüvitamisnõue hõlmab perioode 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04.2022–09.05.2022.

23. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või

toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). RVastS § 9 lg

1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt

kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja tegu või tegevusetus on leidnud aset avalik-õiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teo või tegevusetusega, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1

sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb

põhjuslik seos õigusvastase teo või tegevusetuse ja isikul tekkinud kahju vahel ning kahju ei

olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

24. Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle õigusvastaselt tervisekahjustusi sellega, et ei

võimaldanud tal magada nari alumisel voodil. Kaebus puudutab nari ülemisel voodil

magamist perioodidel 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04.2022–09.05.2022. Kuigi kaebaja on

kohtumenetluses viidanud sellele, et kambris oleva ventilatsiooniava ümber kogunes tolmu ja

kambri ülemises osas oli õhk tolmusem, ei ole ta siiski vanglale esitatud kahjunõuetes ega

3-22-968

kaebustes kohtule heitnud vastustajale ette seda, et vangla oleks jätnud ventilatsioonisüsteemi

regulaarselt hooldamata ja ventilatsioonisüsteem ei oleks seetõttu toiminud nõuetekohaselt.

Küll aga saab kohus asja lahendamisel arvestada kaebaja viiteid sellele, et kambri ülaosas oli

ventilatsiooniava läheduse tõttu rohkem tunda õhu, sealhulgas selles sisalduva tolmu

liikumist. Tegemist on eluliselt usutava väitega.

25. Tulenevalt justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 1

p-st 1 võib kambri sisustusse kuuluda kahekordne voodi. Viru Vangla kodukorra p 3.8

kohaselt määrab kinnipeetavale kambri ja voodikoha vanglateenistuse ametnik.

Vangistusseaduse (VangS) §-st 11, mis reguleerib kinnipeetava paigutamist, ei tulene

vanglale juhiseid selleks, kuidas määrata kinnipeetavale voodikohta kahekordses voodis. Küll

aga tuleneb VangS § 11 lg-st 1 põhimõte, et kinnipeetava paigutamisel tuleb muu hulgas

arvestada kinnipeetava terviseseisundit. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud,

et riik peab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 alusel kindlustama, et

isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu, ning haige

inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud (vt Riigikohtu

05.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-57-12, p 10 ja seal viidatud EIK praktika). Riigikohus

selgitas samas lahendis, et kinnipeetava tervise piisava kaitsmise jaoks võib osutuda

vajalikuks ka täiendavate, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõuete järgimine.

Terviseprobleemidega kinnipeetava puhul on üheks oluliseks kaalutluseks, millest tema

paigutamisel lähtuda tuleb, tema tervise kaitsmise vajadus (vt Riigikohtu 05.12.2012. a otsus

asjas nr 3-3-1-57-12, p 11). Seega, kui vastava kvalifikatsiooniga isik on leidnud, et kaebajal

esinesid meditsiinilised näidustused konkreetsel, s.o antud juhul nari alumisel voodikohal

magamiseks, tuli vanglal kaebaja tervise piisavaks kaitsmiseks seda otsust järgida.

26. Vastustaja on juba 21.03.2022. a vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (dtl 28–30)

märkinud, et vangiregistri andmetel oli kaebajale 25.02.2021 arsti poolt määratud magamine

alumisel naril. Vastustaja on toonud ära 25.02.2021. a vangiregistri kande sisu enda

09.09.2024. a vastuses kohtunõudele (dtl 371–372). Viidatud vangiregistri kandest (dtl 371)

nähtub järgnev: „Otsus: Arsti poolt määratud alumine nari“. Kommentaar: Meditsiinilistel

näidustustel“. 25.02.2021 ehk vangiregistri kande tegemisega samal päeval vangla üldarsti H.

Silveti poolt kaebaja tervisekaarti tehtud kande (haigusjuht nr A3669, dtl 330–331) kohaselt

kurtis kaebaja allergilise riniidi üle ning rääkis, et ninast jookseb vesist eritist ja silmad

sügelevad. Seda, et kaebaja oli soovinud allergia tõttu alumisele narile ja ta oli seetõttu

registreeritud nahaarsti ja üldarsti vastuvõtule, nähtub kaebaja tervisekaarti 17.01.2021 üksuse

õe Katrin Venela poolt tehtud kandest (haigusjuht nr A3133, dtl 330). Seega saab

tervisekaardi andmetest järeldada, et kaebajale oli arsti poolt näidustatud nari alumisel voodil

magamine kaebaja allergiliste reaktsioonide tõttu. Viidatud vangiregistri kandest ei tulene

selle kehtivusaega, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et vastav arsti otsus kehtis kuni

vastupidise uue otsuse tegemiseni. Vastustaja kinnitusel oli alles 07.01.2022 vangiregistrisse

kantud uus otsus, mille kohaselt võis kaebaja magada ülemisel naril. Samasisulise kande on

arst H. Silvet teinud 07.01.2022 kaebaja tervisekaardile (haigusjuht nr A455, dtl 352). Veel on

kohtule esitatud andmed selle kohta, et arst määras kaebajale uuesti magamiseks alumise nari

(kuni 01.09.2022) 08.05.2022. Selle kohta oli tehtud 08.05.2022 kanne vangiregistrisse (dtl

371), milles on märgitud järgnev: „Otsus: Magamiseks alumine nari kuni 01.09.2022“.

26.1.

Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et alates 2022. a jaanuarist hakkas kaebaja

paluma meditsiinitöötajatelt talle alumisel naril magamise määramist ka põhjusel, et tal oli

selja- ja põlvevalu (vt nt 22.01.2022. a haigusjuht nr A1619, dtl 353; 05.02.2022. a haigusjuht

nr A2915, dtl 354; 04.03.2022. a haigusjuht nr A6465, dtl 357; 05.03.2022. a haigusjuht nr

A6513, dtl 357). Kaebajale seda ei võimaldatud. Ka 28.04.2022, s.o päev enne kaebajale

3-22-968

väidetava kahju tekitamise teist perioodi, kurtis kaebaja üksuse õele seljavalu ning õde

selgitas kaebajale, et arst ei määranud talle alumist nari (haigusjuht A10571, dtl 362).

05.05.2024. a vastuvõtul kurtis kaebaja aga allergiasümptomite üle, arvates, et neid suurendab

õietolm, ning arst pidas vajalikuks määrata kaebajale magamiseks alumise nari kuni

01.09.2022. Vangiregistrisse on sellekohane kanne tehtud 08.05.2022.

27. Eeltoodust nähtub, et praeguses asjas vaidluse all olevast perioodist oli vangiregistri

andmetel kaebajale arsti poolt näidustatud magamine nari alumisel voodikohal ajavahemikul

26.11.2021–07.01.2022 ja 09.05.2022 (öö). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu aga seda, et

arst oleks teinud vangiregistrisse kande kaebajale alumise voodikoha määramise kohta, mida

vanglateenistuse ametnikud oleksid pidanud kaebajale voodikoha määramisel arvestama,

ajavahemikke 08.01.2022–18.01.2022 ja 29.04.2022–08.05.2022 puutuvas osas. Selle kohta,

miks ei saanud kaebaja alates 26.11.2021 magada nari alumisel voodil, märkis vastustaja

vastuseks kohtunõudele, et saab lähtuda ainuüksi tervisekaardil olevast infost. Kaebaja

tervisekaarti 29.12.2021 tehtud kandest (haigusjuht A28565, dtl 352) ilmneb, et kaebaja oli

soovinud teada, miks ta ei ole alumisel naril, ning õde selgitas talle, et hetkel ei olnud teada,

kas alumise nari tõend oli olemas, ja valvur pidi uurima. Seega viitavad kohtule esitatud

tõendid sellele, et ametnikud on perioodil 26.11.2021–07.01.2022 (samuti ka 08.05.2022)

õigusvastaselt jätnud välja selgitamata vangiregistris kaebaja paigutamise kohta tehtud

märkused. Kaebajal olid kuni 07.01.2022 ning alates 08.05.2022 kehtivad tõendid nari

alumisel voodikohal magamiseks ja ametnikud pidid nendest kaebaja paigutamisel lähtuma.

Arvestades käesolevas otsuses eelnevalt välja toodud õiguslikku regulatsiooni ja

kohtupraktikat kinnipeetavate paigutamise kohta, leiab kohus, et ametnike poolt kaebajale

nari alumisel voodikohal magamise mittevõimaldamine vaidlusalusest perioodist alates

26.11.2021 kuni 07.01.2022 ja 09.05.2022 ei olnud kooskõlas kaebajale arsti poolt näidustatu

ja kaebaja tervise kaitse eesmärgiga ning oli seetõttu õigusvastane.

28. Kohus mõistab kaebajat selliselt, et kaebaja hinnangul oleks talle pidanud olema tagatud

nari alumisel voodil magamine kogu asjas vaidluse all oleva perioodi vältel, s.o ka

ajavahemikel 08.01.2022–18.01.2022 ja 29.04.2022–08.05.2022. Kohtule arusaadavalt oli

kaebaja paigutamine nendel ajaperioodidel nari ülemisele voodile tingitud ennekõike arsti H.

Silveti 07.01.2022. a otsusest, et kaebaja võib magada ülemisel naril (vangiregistri kanne ja

tervisekaardil haigusjuht nr A455, dtl 352), ning arsti Viktoria Pronevitši 05.03.2022 antud

hinnangust, et seoses kaebaja põlveliigese valudega ei ole kaebaja alumisele voodile

paigutamiseks näidustust (haigusjuht nr A6513, dtl 357). Hiljem on üksuse õde kaebajale

alumise voodi võimaldamisest keeldumisel tuginenud samuti arsti otsusele (nt 05.03.2022. a

haigusjuht A6522, dtl 358; 28.04.2022. a haigusjuht nr A10571, dtl 362).

28.1.

Kaebaja tervisekaarti 07.01.2022 tehtud kande järgi tegi arst H. Silvet sel päeval

otsuse kaebaja ülemisel naril magamise võimalikkuse kohta digiloo, LIISA süsteemi andmete

põhjal. Kuigi asja materjalide hulgas ei ole teavet selle kohta, millised andmed kaebaja tervise

kohta olid kantud digilukku ja LIISA süsteemi, ei pea kohus selle väljaselgitamist asja õigeks

lahendamiseks vajalikuks. Kohus saab arsti 07.01.2022. a otsust kui ühte tõendit kaebaja

tervislike vajaduste kohta hinnata koosmõjus kaebaja vanglasisesesse tervisekaarti kantud

andmetega ja kaebaja esitatud väidetega. Arsti V. Pronevitši 05.03.2022. a sissekandest

tervisekaarti nähtub aga, et ta tuvastas sel päeval, et kaebaja kõnnib normaalselt, ei lonka ja

„läbivaatamisel patella kergelt fluktueerib, liiges paistes ei ole“. Samuti teostas arst kaebaja

põlveliigesest ultraheliuuringu, mille tulemusel liigeses lisavedelikku ei täheldatud. Vastuvõtu

tulemusena ei leidnud arst kaebajale alumise nari määramiseks näidustust.

3-22-968

29. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis annaks veenvat alust kahelda arsti

H. Silveti 07.01.2022. a otsuse või arsti V. Pronevitši 05.03.2022. a otsuse õigsuses ning

selles, et arstid on otsuste tegemisel võtnud igakülgselt arvesse kaebaja terviseseisundit.

Kaebaja on üksnes üldiselt märkinud, et tal oli tolmuallergia ning selja- ja põlvevalud. Samas

võivad isikul avalduvad allergia sümptomid ajas muutuda ning arst on pädev hindama, kas

nendest sümptomitest tulenevalt on isikule konkreetsel ajal vajalik mingit sorti erikohtlemine

või mitte. Samuti on võimalik, et arst muudab oma seisukohta isiku tervisest tulenevate

vajaduste kohta mingitest kolmandatest mõjuteguritest tulenevalt, näiteks kevadine õietolm,

nagu see praegusel juhul nähtub H. Silveti poolt 05.05.2024. a vastuvõtul antud hinnangust.

Valuaistingutega seotud kaebuste puhul saab aga arst hinnata isikule eritingimuste määramata

jätmisel (antud juhul ülemisele voodile minemisel ja sealt alla põrandale tulemisel) tekkivate

täiendavate vaevuste raskust. Lisaks saab arst määrata sellisel juhul patsiendile valuravi.

29.1.

H. Silveti 07.01.2022. a otsusele eelnevalt kaebaja tervisekaarti tehtud sissekannetest

ei ilmne, et kaebajal oleks olnud sel ajal, s.o talvisel perioodil, tihedalt probleeme allergiaga.

Allergilist löövet on kaebaja kurtnud küll näiteks 13.11.2021 (haigusjuht nr A24523, dtl 349)

ja 29.12.2021 (haigusjuht nr A28565, dtl 352), kuid esimesel juhul ei olnud meditsiinitöötaja

kande kohaselt visuaalselt allergilist löövet kaebaja näol ega kehal näha ja kaebaja silmad ei

punetanud, ning teisel juhul oli kaebaja näol näha veidi punetavaid laike, kuid mitte tugevat

allergilist reaktsiooni. Lisaks on kaebaja tervisekaardist nähtuvalt talle olnud pidevalt tagatud

allergia ravi (Loratin). Asjaolusid, mille pinnalt oleks pidanud arst leidma, et nari ülemisel

voodil, s.t ventilatsiooniavale lähemal magamine oleks olnud kaebajale tema allergiavaevuste

tõttu vastunäidustatud ja kahjustanud seetõttu tema tervist, kaebaja tervisekaardist sellel

ajaperioodil ei nähtu.

29.2.

Asja materjalidest ei saa ka järeldada, et ülemisele narile liikumine ja sealt alla

tulemine oleks olnud kaebajale tema selja- ja põlvevaevuste tõttu võimatu või oluliselt

raskendatud või oleks see olnud kaebaja tervist täiendavalt kahjustav. Kaebajale oli pidevalt

tagatud vastav valuravi (paratsetamool, Gabapentin, pregabaliin või pipraplaaster). Kaebaja

väited sellest, et voodi redel oli valesti ehitatud ja ta ei saanud seetõttu seda korralikult

kasutada, ei anna kohtule siiski veenvat alust arvata, et ainsaks voodilt alla tulemise viisiks oli

sealt maha hüppamine.

29.3.

Seega ei nähtu kohtule asjaolusid, millest tulenevalt tuleks pidada kaebaja paigutamist

perioodidel 08.01.2022–18.01.2022 ja 29.04.2022–08.05.2022 nari ülemisele voodile

õigusvastaseks.

30. Kohus kontrollib järgnevalt, kas kaebajale tekkis perioodil 26.11.2021–07.01.2022 ja

09.05.2022 nari ülemisel voodil magamise tõttu tema väidetud tervisekahju RVastS § 9

tähenduses. Kaebaja kirjeldab väidetavat tervisekahju selliselt, et ta ei saanud magada, tal olid

peavalud, õhupuuduse tunne ja hingamisraskused. Samuti tekkisid kaebajal nohu, probleemid

vererõhuga, vistrikud ja punased plekid nahale ning tema silmad olid vesised ja sügelesid.

Kaebaja sõnul süvendasid tema probleeme tema selja- ja põlveprobleemid (seljanärvide

pitsumine ja probleemid ligamentidega põlvedes). Kuna voodi redelit ei olnud kaebaja sõnul

võimalik kasutada, tuli tal ülemiselt voodilt maha hüpata, mis põhjustas talle valu. Kaebaja

avaldas kohtule ka seda, et kõik saadud tervisekahju ilmingud möödusid ajaga.

31. RVastS ei ava selle §-s 9 nimetatud tervise kahjustamise olemust ega sisu. VÕS-s

kasutatud tervisekahjustuse mõiste kohta on õiguskirjanduses selgitatud, et see tähendab isiku

kehalise või vaimse heaolu seisundi halvenemist. Tervisekahjustuseks saab lugeda mistahes

hälbe tekitamist inimorganismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes.

Tervisekahjustuseks võib seetõttu lisaks füüsilise mõjutusega isiku kehalise terviklikkuse

3-22-968

rikkumise tagajärjel tekkivale organismi talitluse häirele pidada ka organismi seesmisi

patoloogilise seisundeid, mis võivad olla põhjustatud ka inimese psüühika mõjutamisest (vt P.

Varul jt (toim). Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Juuraveeb.ee, § 1045

kommentaar p 3.3). Kehavigastusega on tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse

isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist

terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud

organismi seesmine patoloogiline seisund (nt kopsupõletik, psüühikahäire) (vt P. Varul jt

(toim.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juuraveeb.ee, § 129 kommentaar p

4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustust kirjeldatud kui inimese kehalise või vaimse heaolu

häirituse seisundit, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine

eeldab meditsiinilist sekkumist (J. Sootak, P. Pikamäe (toim.). Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Juuraveeb.ee; § 118 kommentaar p 3).

32. Esmalt leiab kohus, et kaebaja tervise kahjustamiseks ei saa pidada pelgalt kaebaja

kirjeldatud peavalu talumist ja võimetust magada. Valu kannatamine võiks teatud raskusastme

ületamisel kvalifitseeruda inimväärikuse alandamiseks (vt nt Riigikohtu 17.06.2021. a otsus

asjas nr 3-19-1416, p 46). Valu kannatamisest ega magamatusest muude tervisevaevuste

tekkimist ei ole kaebaja aga väitnud. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et kaebajale põhjustas

selja- ja põlvevalusid just nari ülemisele voodile liikumine ja sealt alla tulemine, vaid

tõenäoliselt oli see tegevus kaebajale tema selja- ja põlvevalude tõttu pelgalt vaevalisem ja

ebameeldivam, kui see oleks olnud ilma valudeta. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebajal

oleks olnud probleeme ka kõrge vererõhuga. Näiteks on kaebajal 09.01.2022 mõõdetud

vererõhu näiduks RR 130/70 (haigusjuht nr A526, dtl 352) ja 12.01.2022 RR 120/80

(haigusjuht nr A860, dtl 353), mida saab pidada normikohaseks.

33. Kaebaja tervisekaarti kantud andmetega on tõendatud, et kaebaja füüsiline heaolu oli aeg-

ajalt rikutud allergiliste reaktsioonide avaldumisega. Näiteks tuvastas meditsiinitöötaja 2021.

a detsembris kaebaja näol punetavad laigud (kuid siiski mitte tugeva allergilise reaktsiooni)

(vt 29.12.2021. a haigusjuht nr A28565, dtl 352) ning 2022. a mais skleerade (s.o

silmavalgete) kerge punetuse (12.05.2022. a haigusjuht nr A11758, dtl 363). Kuigi 2021. a

novembris ja detsembris ega 2022. a mais ei ole kaebaja tervisekaardil fikseeritud raskendatud

hingamist, nohu või silmade vesisust, ei saa kaebajal 2021. a mais tuvastatud majatolmu

allergia (dtl 338) tõttu selliste sümptomite esinemist ka 2021. a novembris ja detsembris ning

2022. a mais täielikult välistada.

34. Kohus leiab aga, et kaebajal allergiliste reaktsioonide avaldumise ja vastustaja

õigusvastase tegevuse (s.o kaebajale ajavahemikel 26.11.2021–07.01.2022 ja 09.05.2022

alumise voodi mittevõimaldamise) vahel puudub piisav põhjuslik seos. Tõendite pinnalt ei ole

tuvastatav kaebaja tolmuallergia süvenemine nari ülemisel voodil magamise ajal.

35. Nagu kohus eespool märkis, on kaebajal 10.05.2021 uuringute alusel diagnoositud

allergia majatolmule (tervisekaardi kanne dtl 338). Samuti on kaebajal 26.02.2021

diagnoositud õietolmu põhjustatud allergiline riniit (haigusjuhtum nr A3669, dtl 331). Seda

aga, et kaebaja allergiast põhjustatud sümptomid oleksid nari alumisel voodil magamise ajal

leevenenud ja ülemisel voodil magamise ajal süvenenud, ei saa tema tervisekaardi andmetest

järeldada. Kaebajal avaldusid allergiaga seostatavad sümptomid ka ajal, mil ta magas nari

alumisel voodil. Näiteks on kaebaja kurtnud allergilist löövet ja talle on määratud raviks

Loratin tabletid 11.05.2021 (haigusjuht nr A9661, dtl 340). 07.06.2021 on kaebaja kurtnud

hingamisraskusi ja ninakinnisust, sest kambris on umbne, ja talle pakuti raviks Loratin tabletti

(haigusjuht nr A11888, dtl 341). Allergilist löövet on kaebaja kurtnud 19.06.2021 (haigusjuht

nr A12876, dtl 341), 11.08.2021 (haigusjuht nr A16746, dtl 342–343), 26.08.2021 (haigusjuht

3-22-968

nr A17820, dtl 343), 29.08.2021 (haigusjuht nr A18008, dtl 343), 16.09.2021 (haigusjuht nr

A19584, dtl 345–346), 18.09.2021 (haigusjuht nr A19762, dtl 346) ja 13.11.2021 (haigusjuht

nr A24523, dtl 349). Silmade punetust ja valulikkust ning raskusi hingata on samas kaebaja

seostanud ka sellega, et osakonna päevaruum ja koridor on tolmune (16.02.2022, haigusjuht

nr A4289, dtl 355). Seega nähtub eelnevast, et kuigi kaebajale võimaldati pärast arsti

25.02.2021. a otsuse tegemist magada pikemat aega nari alumisel voodil, esines tal ka sel ajal

korduvalt allergilisi vaevusi.

36. Eeltoodust tulenevalt puuduvad asjas tõendid asumaks seisukohale, et just vangla poolt

kaebajale alumise voodikoha võimaldamata jätmine oleks talle põhjustanud allergiliste

reaktsioonide avaldumises seisneva tervisekahju. Kuna põhjuslik seos vangla (osaliselt)

õigusvastase tegevuse ja kaebaja tervisekahjustuste vahel puudub, ei ole võimalik kaebaja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldada.

III

37. Eespool toodud põhjendustel jätab kohus kaebuse kohustamisnõudes läbi vaatamata ja

hüvitamisnõudes täielikult rahuldamata.

38. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg-st 4 tulenevalt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui samas

paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Kui kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja

ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

39. Kaebus on olnud hüvitamisnõude osas riigilõivuvaba, kuivõrd tulenevalt riigilõivuseaduse

(RLS) § 22 lg 1 p-st 12 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja

surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Kohus on kaebust

menetlusse võttes ekslikult märkinud, et kaebus on riigilõivuvaba kogu ulatuses.

Kohustamisnõude esitamisel oleks kaebajal tulnud siiski tasuda riigilõiv 20 eurot (RLS § 60

lg 1). Kuivõrd kohus jätab käesoleva määrusega kaebuse kohustamisnõudes läbi vaatamata, ei

ole riigilõivu mittetasumine ega selle tasumisest vabastamata jätmine praegu määrav.

Vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 4 oleks tulnud tasutud riigilõiv kaebajale tagastada või oleks

menetlusabi andmise korral jäänud vastav riigilõiv riigi kanda, milliste otsuste tegemine ei ole

praegustel asjaoludel vajalik. Seega ei ole kaebaja kandnud praeguses asjas riigilõivus

seisnevaid menetluskulusid. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et tal puuduvad menetluskulud

ning kohtule ei ole ei kaebaja ega vastustaja poolt ka selleks antud tähtaja jooksul esitatud

menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente. Sel põhjusel puudub vajadus käesolevas

otsuses menetluskulude jaotuse üle otsustada.

40. Käesolev otsus sisaldab andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta. Seetõttu asendab

kohus tulenevalt praeguses asjas 17.09.2024 tehtud määruses otsustatust ja HKMS § 175 lg 3

alusel otsuse arvutivõrgus avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Reelika Kitsing