2-20-18924/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 26. september 2024

Tsiviilasja number

2-20-18924

Tsiviilasi

Narva linna hagi I.S. vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 1. veebruari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.S. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Narva linn (Narva linnavalitsuse

kaudu), esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Kostja (apellant) I.S. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Igor Sumarok

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 1. veebruari 2024. a otsus osas, milles maakohus

jagas Narva linna ja I.S. vahel D.S. poolt Credit.ee OÜ-ga 14. augustil 2018

sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXXXX, Coop Pank AS-iga (õiguseellane

COOP Finants AS) 15. septembril 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX ja 12. jaanuaril 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX, Bigbank AS-iga 31. mail 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX ning IPF Digital AS-iga (endine ärinimi IPF Digital Estonia

OÜ) 26. juunil 2018 sõlmitud lepingust nr XXXXXXX tulenevad kohustused

ja mõistis I.S.lt Narva linna kasuks välja nimetatud kohustuste Narva linna

kanda jätmise eest hüvitise 3741 eurot 21 senti, samuti tühistada maakohtu

otsus menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Narva linna hagi I.S. vastu

rahuldamata osas, milles Narva linn palub jagada Narva linna ja I.S. vahel

D.S. poolt Credit.ee OÜ-ga 14. augustil 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX, Coop Pank AS-iga (õiguseellane COOP Finants AS) 15.

septembril 2018 sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXXXX ja 12. jaanuaril 2018

sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXXXX, Bigbank AS-iga 31. mail 2018

sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXXXX ning IPF Digital AS-iga (endine

ärinimi IPF Digital Estonia OÜ) 26. juunil 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXX tulenevad kohustused ja mõista I.S.lt Narva linna kasuks välja

nimetatud kohustuste Narva linna kanda jätmise eest hüvitise 3741 eurot 21

senti. Maakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Viru Maakohtu 1. veebruari 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada Narva linna (Narva linnavalitsuse linnamajandusameti

kaudu) hagi I.S. vastu pärandvara ja abikaasade ühisvara jagamiseks

osaliselt.

4.2. Jätta I.S. sõiduauto Honda Accord (XXXXXXX).

4.3. Jätta I.S. X OÜ osa.

4.4. Mõista I.S. Narva linna kasuks välja hüvitis 1838 eurot, s.o pool

sõiduauto Honda Accord (XXXXXXX) ja X OÜ osa väärtusest.

4.5. Jätta Narva linna hagi I.S. vastu rahuldamata osas, milles Narva linn

palub jagada Narva linna ja I.S. vahel D.S. poolt Credit.ee OÜ-ga 14.

augustil 2018 sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXXXX, Coop Pank AS-iga

(õiguseellane COOP Finants AS) 15. septembril 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX ja 12. jaanuaril 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX, Bigbank AS-iga 31. mail 2018 sõlmitud lepingust nr

XXXXXXXXXXX ning IPF Digital AS-iga (endine ärinimi IPF Digital

Estonia OÜ) 26. juunil 2018 sõlmitud lepingust nr XXXXXXX tulenevad

kohustused ja mõista I.S. Narva linna kasuks välja nimetatud kohustuste

Narva linna kanda jätmise eest hüvitise 3741 eurot 21 senti.

4.6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Narva linna kanda.

6. Mõista Narva linnalt I.S. kasuks välja menetluskulu 1335 eurot.

7. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Narva linn (Narva linnavalitsuse kaudu, hageja) esitas 22. detsembril 2020 Viru

Maakohtule I.S. (kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks. Hageja palus jagada ühisvara nii,

et hagejale jäävad kohustused Credit.ee OÜ ees 387 eurot 88 senti, COOP Finants AS ees

894 eurot ja 88 senti ja 1813 eurot 4 senti, Bigbank AS ees 272 eurot 51 senti ning IPF

Digital Estonia OÜ ees 4114 eurot 11 senti. Kostja ainuomandisse jääb sõiduk Honda

Accord (XXXXXXX) (sõiduk) väärtusega 1462 eurot 40 senti ja X OÜ osa väärtusega 10

892 eurot. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 9918 eurot 5 senti ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja D.S. (surnud XXXXXXX) pärija. Kostja oli D.S.

(pärandaja) abikaasa. Abielu sõlmiti 29. märtsil 2005 ja kestis pärandaja surmani. Kostja

loobus pärandaja pärandist, misjärel sai pärijaks hageja. Pärandajal ja kostjal oli ühisvara,

mis oli pärandaja surma päeval jagamata. Pärandaja ja kostja sõlmisid 24. oktoobril 2018

abieluvaralepingu, mille kohaselt oli abikaasade varasuhte liik lahusvara.

Pärandajal olid pärandvara inventuuri andmetel järgmised kohustused: Credit.ee OÜ ees

387 eurot 88 senti (14. augusti 2018. a laenuleping nr XXXXXXXXXXX), COOP Finants

AS ees 894 eurot 88 senti (15. septembri 2018. a väikelaenuleping nr XXXXXXXXXXX),

COOP Finants AS ees 1813 eurot 4 senti (12. jaanuari 2018. a väikelaenuleping nr

XXXXXXXXXXX), Bigbank AS ees 272 eurot 51 senti (31. mai 2018. a

tarbijakrediidileping nr XXXXXXXXXXX) ja IPF Digital Estonia OÜ ees 4114 eurot 11

senti (26. juuni 2018. a krediidileping nr XXXXXXX) (edaspidi koos: kohustused).

Kohustused kuuluvad pärandaja ja kostja ühisvara hulka. Pärandaja ei kasutanud laenuraha

enda huvides. Ta tegi oma kontolt peamiselt toidupoes makseid. Kostja pangakontolt ei

nähtu toidupoes maksete tegemist.

Kostja nimele registreeriti 23. detsembril 2011 äriregistris OÜ X osa nominaalväärtusega

2500 eurot. Pärandvara inventuuri kohaselt kuulub pärandaja pärandvara hulka sõiduk. OÜ

X osa ja sõiduk kuuluvad pärandaja ja kostja ühisvara hulka. Kostjale makstud ettevõtluse

alustamise toetus ei ole kingitus. Toetus ei muuda OÜ X osa kostja lahusvaraks. OÜ X osa

väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda n-ö bilansi mahust. Osa väärtus on 10 892

eurot. Sõiduki väärtus on pärandvara inventuuri akti kohaselt 1462 eurot 40 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohustused ei ole pärandaja ja kostja ühised kohustused. Kostja ei teadnud pärandaja elu

ajal tema kohustustest. Neid kohustusi ei võetud perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 1 mõttes

perekonna huvides. Kostja ja pärandaja elasid kohustuste võtmise ajal ühises korteris, kuid

neil ei olnud ühist majapidamist. Kostja ei kandnud pärandajale raha ega ka vastupidi.

Pärandaja alkoholisõltuvuse tõttu olid abielusuhted pöördumatult lõppenud. Kostja ja

pärandaja kasutasid kumbki oma raha enda tarbeks. Pärandaja kasutas laene oma vanade

laenude tagasimaksmiseks. Pärandaja pangakontolt nähtuvalt võttis ta mitmeid

tarbimislaene, külastas erinevaid poode ning võttis pangas sularaha välja. Pärandaja raha

kulutamise otstarvet ei saa jälgida. Hageja saab tasuda kohustusi pärandaja pensionifondi

osakute arvel.

OÜ X osa on kostja lahusvara. OÜ X asutati 23. detsembril 2011 poolte abielu ajal. OÜ

XX asutati ettevõtluse alustamise toetuse alusel, mille Eesti Töötukassa eraldas 22.

novembri 2011. a otsusega kostjale. Isegi, kui OÜ X osa kuulub pärandaja ja kostja

ühisvara hulka, tuleb selle jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest. OÜ X arendamine toimus kostja vara ja panuse arvel. Pärandaja ei osalenud

osaühingu tegevuses. OÜ X osa väärtus ei ole 10 892 eurot, osaühing on maksejõuetu. OÜ

X osa väärtus on 2716 eurot. Sõiduki väärtus ei ole, arvestades selle seisukorda ja vanust,

suurem kui 550 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 1. veebruari 2024. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis

kohustused kokku 7482 eurot 42 senti hageja kanda ning OÜ X osa ja sõiduki kostjale.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 5579 eurot 21 senti (pool

kohustuste, sõiduki ja osaühingu osa väärtusest) ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus märkis, et määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.

Ühisvara koosseis tuleb määrata kindlaks 24. oktoobri 2018. a ehk abieluvaralepingu

sõlmimise aja seisuga (PKS 37 lg 11 ja § 35 p 2). Kohustused tekkisid abielu ajal. Kostja

peab lükkama ümber varaeseme ühisvara hulka kuulumise eelduse (PKS § 27 lg 6).

Pärandaja ja kostja pangakontodelt nähtub, et nad leppisid kokku, et üks neist tasub

elamiskulude ja teine toidu eest. Pangakontode põhjal ei saa järeldada, et pärandaja ja

kostja abielusuhted olid lõppenud, et igapäevaste kuludega majandati eraldi ja et pärandajal

oli alkoholiprobleem. Kostja ei tõendanud, et ta ei teadnud kohustustest. Kohustused võeti

perekonna huvides, kuna nende arvel tasuti muuhulgas igapäevase toidu eest. Kostja ei

lükanud ümber eeldust, et kohustused kuuluvad ühisvara hulka kuuluvaks. Laenu

kasutamise eesmärk tuleneb laenulepingus märgitust. Hinnata tuleb seda, millele raha

kulutati. See, et pärandaja kulutas laenuraha tervishoiuteenusele, ei ole tõendatud.

OÜ X asutati pärandaja ja kostja abielu ja ühisvara varasuhte ajal. Kostja on asutaja.

Osaühingu asutamine ettevõtluse alustamise toetuse abil ei muuda osaühingu osalust

lahusvaraks. PKS §-st 27 ei tulene äriühingu osaluse lahusvarasse kuulumine. Tuleb

eeldada, et tegemist on ühisvaraga. Vaidlust ei ole, et sõiduk kuulub ühisvara hulka.

Ühisvara jagamisele kohaldatakse pärimisseaduse (PärS) §-des 152–161 sätestatut (PKS §

39). Pärija võib nõuda ühisvara (pärandvara) jagamist mõnel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77

lõikes 2 sätestatud viisil (PärS § 152 lg 3 ja PKS § 37 lg 3). Kohustused, sõiduk ja

osaühingu osa tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Kostja ei esitanud vastuhagi vara muul

viisil jagamiseks. Hageja kannab kohustused ja kostjal tuleb hüvitada hagejale pool nende

väärtusest. OÜ X osa väärtus on 2716 eurot. Sõiduki väärtus on asjatundja arvamuse

kohaselt 960 eurot. Kostjal tuleb hüvitada hagejale pool osaühingu osa ja sõiduki

väärtusest.

Hageja pakkus kompromissi ligilähedaselt samas ulatuses, milles kohus hagi rahuldas.

Menetluskulud jäävad seetõttu kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

163 lg 2).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3741 eurot 21 senti (pool

kohustusest), ning teha uus otsus, millega jätta kohustus 3741 eurot 21 senti (pool

kohustusest) hageja ainukohustuseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus ei analüüsinud kõiki asjaolusid ja tõendeid. Maakohus rikkus TsMS § 232 lõiget

1, § 436 lõiget 1 ja § 438 lõiget 1. Kohustused ei ole pärandaja ja kostja ühised kohustused.

Abikaasade solidaarvastutus saab tekkida, kui kohustused võeti faktiliselt perekonna

huvides. Hageja pidi seda tõendama. Kohus pani tõendamiskoormuse ekslikult kostjale.

See viis vale otsuseni.

Kostja ei olnud kohustustest pärandaja eluajal teadlik. Kohustusi ei võetud perekonna

huvides. Pärandaja pangakonto väljavõttelt nähtub, et ta võttis palju laene erinevatelt

võlausaldajatelt ning tagastas neid, ta külastas paljusid poode ja võttis pangast sularaha

välja. Seda, millele pärandaja täpsemalt raha kulutas, ei saa tema pangakonto alusel

tuvastada. Pärandaja ja kostja ei kandnud teineteise pangakontodele raha. Hageja ei

tõendanud, et kohustused oleksid võetud perekonna huvides.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete põhjal ei saa maakohtu otsust tühistada. Maakohus hindas

poolte väiteid ja tõendeid. Kohustused võeti ja laenuraha kasutati perekonna huvides, sh

pere toidukulude katmiseks. Laenulepingutest nähtuvalt oli tegemist tarbimislaenudega,

mis võeti jooksvate kulude katteks. Pärandaja ja kostja pangakonto väljavõtted kinnitavad,

et laenudena võetud raha kasutati perele toidu ostmiseks. Hageja nõustub maakohtuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jagas

hageja ja kostja vahel kohustused, mõistis kostjalt hageja kasuks kohustuste hageja kanda

jätmise eest välja hüvitise 3741 eurot 21 senti ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ulatuses,

milles hageja palub jagada hageja ja kostja vahel kohustused ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja kohustuste hageja kanda jätmise eest hüvitis 3741 eurot 21 senti.

Ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg

1). Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jagas kohustused hageja ja

kostja vahel nii, et kohustused jäävad hageja kanda ja kostja kohustub hüvitama hagejale

pool kohustuste väärtusest, s.o 3741 eurot 21 senti. Kostja palub jätta menetluskulud

hageja kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

seega nimetatud osas. Maakohtu otsus on ülejäänud osas jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1

ja lg 4).

8. Hageja nõuab pärandaja pärijana kostjalt kohustuste jagamist ja kohustuste

summast poole hüvitamist. Pooled ei vaidle, et kohustuste tekkimise ajal oli pärandaja ja

kostja vahel varaühisuse varasuhe. Pooled vaidlevad, kas pärandaja vastutab kohustuste

eest üksi või koos kostjaga.

9. Pärandaja ja kostja abielu lõppes esimese surmaga. Pärandaja osa ühisvaras kuulub

tema pärandvara hulka. Pärandaja ja kostja ühisvara jagamisele pärast pärandaja surma

kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut (PKS § 39). Kaaspärijad

jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus

(PärS § 152 lg 4). Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või

jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38 esimene lause). Hageja kui

pärandaja pärija saab seega nõuda kostjalt kui pärandaja endiselt abikaasalt pärandaja ja

kostja ühisvara ning pärandaja ja kostja ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist. Kohustuste

jagamiseks peab seega olema tegemist ühisvaral lasuvate kohustustega.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jagas otsuses tõendamiskoormise valesti. PKS

§ 27 lg 6 sätestab varaeseme abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduse. Esemed on

asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (tsiviilseadustiku üldosa

seadus (TsÜS) § 48). Kuna PKS § 27 lõikes 6 sätestab esemete, s.o asjade õiguste ja

hüvede ühisvara hulka kuulumise eelduse, ei kohaldu see kohustuste puhul. Maakohtu

kohaldas PKS § 27 lõiget 6 seega valesti. Selle sätte alusel ei saa kostjale

tõendamiskoormust panna. Selleks, et tuvastada, kes peab tõendama, kas kohustused

lasuvad pärandaja ja kostja ühisvaral, tuleb lähtuda TsMS § 230 lõikest 1. Erinorme ei ole.

Kuna hageja väidab, et kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused, peab ta seda

tõendama (TsMS § 230 lg 1).

Maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisega otsuses. Maakohus ei andnud hagejale

menetluse jooksul tõendamiskoormuse kohta ekslikke selgitusi. Hagejat esindas

menetluses vandeadvokaat, kellele on hagimenetluses tõendite esitamise kohustuse sisu

ilmselt teada. Hageja esitas hagiavaldusega tõendeid selle kohta, et pärandaja võttis

kohustused perekonna huvides ning et seetõttu on tegemist ühisvaral lasuvate kohustustega

(tl 4 pöördel, tl 5). Kuigi maakohus lähtus otsust tehes ebaõigest tõendamiskoormusest, ei

ole alust arvata, et hagejal oleks võinud jääda asjas tähtsust omavad tõendid esitamata.

Eelmärgitut arvestades ei ole vaja anda hagejale võimalust täiendavate tõendite

esitamiseks.

11. Hageja tugineb sellele, et kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused, kuna

pärandaja võttis need perekonna huvides.

1. Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutust kohustuste eest

reguleerivad PKS §-d 29 ja 33. Kui lepingu sõlmib üks abikaasa, on lepingust tulenevad

kohustused ühisvaral lasuvad kohustused, kui abikaasa võttis kohustuse perekonna

vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 kohaselt (PKS § 33 lg 1 p 1). Kohustus on võetud PKS

§ 18 lg 1 mõttes perekonna vajaduste rahuldamiseks, kui see tuleneb tehingust, mille

abikaasa on teinud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna

muude tavapäraste vajaduste katmiseks ning kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade

elutingimuste kohast mõistlikku määra.

2. Pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud ise. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks olnud lepingute pooleks või et nende sõlmimiseks

oleks olnud kostja nõusolek. Tegemist on seega ühe abikaasa poolt sõlmitud

tarbijakrediidilepingutega. Hageja ei tugine sellele, et tarbijakrediidilepingutes oleks

andmeid, mis viitaksid, et pärandaja sõlmis need perekonna tavapäraste vajaduste

katmiseks. Hageja tugineb sellele, et tarbijakrediidilepingud sõlmiti perekonna tavapäraste

vajaduste katmiseks, kuna saadud laenurahaga tehti makseid toidukauplustes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pärandaja pangakontode väljavõtete ja teiste esitatud

tõendite kogumis hindamise tulemusel teha järeldust, et pärandaja sõlmis kohustuste

aluseks olevad tarbijakrediidilepingud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks.

Pärandaja AS SEB Pank (I kd, tl 71–80) ja Coop Pank AS (I kd, tl 81–84) pangakontode

väljavõtetelt nähtub, et kontodele laekusid kohustuste aluseks olevate

tarbijakrediidilepingute väljamaksed. Pärandaja pangakontodele laekus lisaks töötasu ja

väljamaksed teistelt krediidiandjatelt. Kontodele tehti sularaha sissemakseid. Pärandaja

pangakontodelt tehti makseid peamiselt tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustuste

täitmiseks ja toidupoodides (nt Prisma, Konsum). Kontodelt võeti ka sularaha välja.

Kostjale makseid ei tehtud ning kostjalt makseid ei saadud. Vanade laenude tagasimaksete

osas ei ole teada, kas need laenud olid pärandaja ainukohustused või ühisvaral lasuvad

kohustused. Seadusest ei tulene eeldust, et tegemist on ühisvaral lasuvate kohustustega.

Pärandaja pangakontode väljavõttest saab seega järeldada, et pärandaja võis kohustuste

aluseks olevad tarbijakrediidilepingud sõlmida ka vähemalt osaliselt selleks, et maksta

enda vanu laene tagasi. Pärandaja kasutas pangakontodele laekunud raha toidupoodides

ostude tegemiseks. Pangakontode väljavõtetelt ei nähtu, mida ja kelle jaoks poodidest

täpsemalt osteti. Kostja kinnitas, et ta elas kohustuste võtmise ajal pärandajaga samas

korteris, kuid neil puudusid abielusuhted ja ühine majapidamine (I kd, tl 109 pöördel).

Sellest, et kostja elas kohustuste võtmise ajal pärandajaga samas korteris, ei saa järeldada,

et pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud perele toidu ja

esmatarbekaupade ostmiseks. Kostja pangakontode väljavõtetest (I kd, tl 113–120) nähtub,

et kostja tasus eluaseme- ja sideteenuse eest, kuid ei teinud väga sageli makseid

toidupoodides. Kostja võttis oma pangakontodelt regulaarselt sularaha välja ja tegi ka

sularaha sissemakseid. Kostja kattis seega osa kulusid sularahas. Kostja pangakonto

väljavõttest ei saa seega samuti järeldada, et pärandaja sõlmis kohustuste aluseks olevad

tarbijakrediidilepingud perele toidu ja esmatarbekaupade ostmiseks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei tulene esitatud tõenditest, et pärandajal ja kostjal oli kokkulepe, et pärandaja

maksab perekonna toidu ja kostja elamiskulude eest. Maakohtu sellekohane väide on

ekslik.

Kuna esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kohustuste aluseks olevad

tarbijakrediidilepingud oleksid sõlmitud pärandaja ja kostja ühise majapidamise

korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, ei

ole PKS § 33 lg 1 p 1 kohaselt tegemist ühisvaral lasuvate kohustustega.

12. Kui lepingu sõlmib üks abikaasa, on lepingust tulenevad kohustused ühisvaral

lasuvad kohustused ka juhul, kui abikaasa võttis kohustuse ühisvara valitsemisest

tulenevalt (PKS § 33 lg 1 p 1 teine alternatiiv), kui tegemist on abikaasade

solidaarkohustusega (PKS § 33 lg 1 p 2) või kui kohustatud abikaasa leppis kolmanda

isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga, ja teine abikaasa oli sellega

nõus (PKS § 33 lg 1 p 3 ja lg 2). Hageja ei toonud välja asjaolusid ega esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et kohustused võiksid olla eelviidatud sätetest tulenevalt ühisvaral lasuvad

kohustused.

13. Kuna kohustuste ühisvaral lasuvate kohustustena kvalifitseerimise eeldused ei ole

tõendatud, ei ole tegemist ühisvara kohustustega (PKS § 33 lg 3 esimene lause). Hageja ei

saa seetõttu nõuda kostjalt kohustuste jagamist ega poole kohustuste väärtuse hüvitamist.

Maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas seega tühistada.

14. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

osaliselt. Hagi jäi osaliselt rahuldatuks, kuigi väiksemas ulatuses, kui maakohtu algse

otsuse järgi. Maakohtu määratud menetluskulude jaotust tuleb seega muuta.

Ringkonnakohus jätab maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte

endi kanda. Kuna kostja soovis apellatsioonkaebuses menetluskulude jätmist hageja kanda,

rahuldatakse kaebus osaliselt.

15. Kuna vaidluse sisulist lahendust puudutavas osas ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse rahuldab ning jätab kaebuses vaidlustatud osas hagi rahuldamata,

jäävad apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).

16. Kuna maakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda, määrab ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks.

Kostja

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

kostja

menetluskulud

apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 420 eurot ja esindajatasu

1350 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja ajakulu on 9 tundi ning tunnitasu on 125 eurot

(käibemaksuta).

Riigilõiv 420 eurot on riigilõivuseaduse § 59 lõigete 4 ja 15 ning TsMS § 138 lõigete 1 ja 2

alusel põhjendatud menetluskulu. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 175 lg 1 järgi

esindajakulude kindlaksmääramisel nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Arvestades asja

õiguslikku keerukust ja mahtu, on kostja esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud 6 tunni

ulatuses. Kostja esindaja esindas kostjat maakohtu menetluses. Ta oli apellatsioonkaebuse

esitamise ajaks vaidluse põhiküsimustega kursis. Tal kulus apellatsioonimenetluses

toimingute tegemiseks seetõttu vähem aega. Kostja esindaja tunnitasu ei ületa keskmist

sarnastes asjades tasumisele kuuluvat tunnitasu. Tunnitasu on seega põhjendatud. Kostja

esindajatasu on kokku 750 (125 × 6) eurot. TsMS § 174 lg 10 alusel lisandub sellele

käibemaks. Tasu on kokku seega 915 eurot. See tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Kohus märgib kostja taotlusest ja TsMS § 177 lõikest 4 lähtudes otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)