2-24-12132/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Mati Maksing ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 24.09.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-12132

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-

kliiniku

esialgse

õiguskaitse

taotlus

X

psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks

ning

tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.08.2024 ja 16.08.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliinik

(registrikood

90006399, aadress Paldiski mnt 52, 10614 Tallinn, e-post:

TOR@regionaalhaigla.ee)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (e-

post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.08.2024 ja 16.08.2024 määrused jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

2-24-12132

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

13.08.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik/patsient) suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel pikendamiseks kuni neljakümne päevani.

2. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 13.08.2024

kell 00.30, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s 11 sätestatule.

Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse

käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist

alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotleb avaldaja rakendada

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani

ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva

arvestades tahtest olenematu ravi otsusest ja temale rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu

stabiliseeriva ravi jätkamiseks haiglatingimustes alates tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

Maakohtu 14.08.2024 määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rakendas 14.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 13.08.2024 kell 00.30 psühhiaatri

otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras, et esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks

17.08.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud siku

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse

rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja

2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

5. 14.08.2024 määrusega määras Harju Maakohus puudutatud isikule esindaja, kelleks

advokatuur nimetas RÕS § 18 lg 1 kohaselt vandeadvokaat Imbi Seimari.

2-24-12132

6. Esitatud taotlusest, sellele lisatud psühhiaatrite 13.08.2024 arvamusest nähtub, et puudutatud

isik viibib SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus ravil neljandat korda.

Varasemast on teada, et patsiendi areng lapse ja noorukieas kulges häireteta, lõpetas XXX

Keskkooli kuldmedaliga ja asus seejärel õppima Tallinna Tehnikaülikoolis õigusteadust.

Kõrghariduse omandamise järgselt töötas inkassofirmas juristina. 2014. aasta kevadest vähenes

tema unevajadus ja maikuus tekkis tüli seltskonnas, kus patsient sai löögi näkku. Peale seda

intsidenti halvenes patsiendi käitumine süvenevalt. Ta oli kuri, agressiivne, ütles inimestele

halvasti, öösiti ei maganud. Viibis ravil Ahtme Psühhiaatriahaiglas, kus diagnoositi bipolaarne

häire. Ema hinnangul haiglaravi foonil patsiendi seisund paranes, kuid selle järgselt ta

toetusravi ei kasutanud. Patsient naasis tagasi tööle juristina, kuid 2016. aasta kevadest muutus

patsiendi käitumine taas tasakaalutuks, ütles töökaaslastele ja klientidele halvasti, oli kuri ja

ründav, mistõttu töösuhe temaga lõpetati. Sama aasta talvel muutus patsient ema külaskäigul

rahutuks, ta tõukas tänaval inimesi, oli kuri ja ähvardav. Puudutatud isik hospitaliseeriti

esmakordselt PERH psühhiaatriakliinikusse haiguse ägenemise tõttu 26.12.2016, diagnoositi

segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Ravi foonil äge psühhoos taandus, alustati toetusravi

antidepressandi ja antipsühhootikumiga. Ta jäi ambulatoorsele jälgimisele IX osakonna

ravimeeskonna juurde, toetusravi tarvitas vahelduva eduga. Patsient naasis tööle ja psüühiline

seisund püsis stabiilsena kuni 2023. aasta detsembrini, mil tal tekkisid kuulmismeelepetted,

käitumine muutus ebaadekvaatseks, patsient lahkus järsult töölt. Haiglaravi foonil toimus

seisundi osaline paranemine, kuid kuulmismeelepetted jäid püsima. Viimati vajas puudutatud

isik haiglaravi 30.05.–17.06.2024, mil pöördus vastuvõttu erakorraliselt töökaaslase saatel

psühhoosi ägenemise tõttu. Patsient ei saanud kohtus töötamisega hakkama. Ta tunnistas

raviarstile, et kuulmismeelepetted esinevad pidevalt, kohati keelavat patsiendil söömist ja

joomist. Ägeda psühhoosiga kaasnes uriini retentsioon ja urineerimisraskus, sest hääled

keelasid patsiendil urineerimast. Ta tunnistas, et kasutab enda ureetra puhastamiseks ja

kõhukinnisuse leevendamiseks antiseptikumi, mis on sissevõetuna mürgine. Vestlusel

raviarstiga keeldus patsient edasisest ravimite võtmisest ja koostööst ning avaldas soovi haiglast

lahkuda, mistõttu alustas raviarst patsiendile tahtest olenematut ravi 05.06.2024 kell 9.00. Ravi

foonil kuulmismeelepetted taandusid, kuid jäid püsima rigiidsed hoiakud ja ranged

toitumisreeglid. Raviarstile jäi mulje sümptomite varjamisest, tekkinud haiguskriitika oli

osaline. Patsient käis haiglaravi järgselt raviarsti ambulatoorsel vastuvõtul 27.06.2024, kus

spontaanselt psühhootilisi sümptomeid ei avaldanud. Ravi tarvitas enda sõnul vastavalt

raviskeemile. Käesolevalt hospitaliseeriti puudutatud isik 13.08.2024 Ida-Tallinna Keskhaigla

erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu viidi Grossi poe eest. Patsient oli alkoholijoobes ja oli

käitunud ebaadekvaatselt. Avaldas emale paranoilist luulumõtet, kuidas ema soovib teda tappa

ja ta läks emale kallale. Möödujad helistasid 112, kuhu patsient viidi kiirabiga politsei

transpordi saatel. Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas etanooli

intoksikatsioon taandus, patsient suunati psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas istus

patsient rahulikult poolsuletud silmadega ja rääkis monoloogina seosetut juttu. Valvearsti

küsimustele ei vastanud, avaldas paranoilisi luulumõtteid ja kuulmismeelepetteid. Psühhoosist

tuleneva ebaadekvaatse käitumise tõttu hospitaliseeriti patsient valvearsti poolt tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 13.08.2024 kell 00.30.

7. Käesolevaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Vestlusel kaldub monoloogina

rääkima. Mõttekäik on kohati raskesti jälgitav, sihipäratu ja ei ole küsimustega suunatav.

Avaldab, kuidas kuulmismeelepetted on püsinud pidevalt alates möödunud aasta detsembrist.

Patsiendi tegevusi suunab väidetavalt Google arvuti, mis juhib tema käitumist erinevate

kehaliste aistingute (orgasmid, sensoorsed tunded kätes ja mujal kehas) mõjul. Patsiendi sõnul

tundis ta end viimase haiglaravi järgselt hästi ja ta jätkas enda hinnangul parima toetava ravi

tarbimist. Täpsustavate küsimustega selgub, et patsiendi valitud raviks oli igapäevane veini

2-24-12132

tarbimine ja Swisshotelli restoranis söömas käimine. Tunnistab, et medikamentoosset

toetusravi ei ole tarvitanud. Haiguskriitika enda seisundi osas on puudulik. Puudutatud isikul

esineb käesolevalt raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2). Tema

käitumine on impulsiivne ja agressiivne ning täiel määral psühhoosielamustest. Oma seisundist

tulenevalt pole patsient võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

8. Arst jäi ärakuulamisel arvamuse juurde.

9. Puudutatud isik tema kohtuniku poolt ärakuulamisel 14.08.2024 PERH Psühhiaatriakliinikus

kõneles katkematu monoloogina, teda tuli küsimuste esitamiseks katkestada. X: Ma siin olla ei

taha, haigla on minu tahte vastane. Mul on vaja ravida ainult neid: näitab sinikaid kätel ja

jalgadel. See põlvevigastus on ema tehtud, tema vedas mind juukseidpidi mööda tänavat ja

libisesin põlvili. Ema hoidis mind poksija haardes ja ma ei saanud lahti. Siis hakkas keegi meid

filmima ja hammustasin sõrmest ema enesekaitseks. Politsei ja kiirabi tulid, nagu oleks kuskil

nurga taga oodanud. Küsitleti ainult mind, mitte ema, kuigi ema oli süüdistatav ja mina olin

kaitsealune. Mulle on olanzapin kirjutatud, kuid ma ei võtnud seda, sest ravimid pole mind

aidanud. Tänu toitudele ja jookidele paranesin ise, tunnen ennast palju paremini, kui kolm aastat

tagasi. Siis mul olid kehaaistingud, et sünnitan ja platsenta voolab välja. Seda abi, kuidas ise

ennast ravida, olen saanud instagrami kaudu ja inimestelt sõnumite teel.

10. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas haigla esitatud taotlust.

11. Kohus ei pidanud puudutatud isikule lähedaste isikute ärakuulamist vajalikuks. Kohus

leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi tuvastatud ning objektiivseid

asjaolusid, ei aitaks lähedaste ärakuulamine asja lahendamisele kaasa (TsMS § 536 lg 21 p 3).

12. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik,

on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema käitumine on psühhoosielamustest

mõjutatud, impulsiivne ja agressiivne. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui

ümbritsevatele. Isik ei ole võimeline oma elu sellises seisundis korraldama. Kohus leidis, et

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii

patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik

hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa

ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.

13. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 4 päevaks

kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus

leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

Menetluse edasine käik

14. Avaldaja andis Harju Maakohtule 16.08.2024 teada, et käesolevalt ei ole patsiendi seisund

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 16.08.2024 määrus ja põhjendused

2-24-12132

15. Harju Maakohus pikendas 16.08.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

13.08.2024 kell 00.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 22.09.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

16. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud puudutatud siku

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse

rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja

2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

17. Maakohus kordas suures osas 14.08.2024 määruses toodud põhjendusi, tuginedes avaldaja

poolt esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusele, puudutatud isiku raviarsti

seisukohale, mille kohaselt jäi ta esialgselt avaldatud arvamuse juurde, puudutatud isiku enda

vahetu ärakuulamise käigus saadud lisateabele puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku

seisundi ja psüühikahäire laadi kohta ning asjaolule, et puudutatud isikule riigi õigusabi korras

määratud esindaja toetas haigla esitatud taotlust. Kohus ei pidanud puudutatud isikule lähedaste

isikute ärakuulamist vajalikuks. Kohus leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühilist

seisundit ja teisi tuvastatud ning objektiivseid asjaolusid, ei aitaks lähedaste ärakuulamine asja

lahendamisele kaasa (TsMS § 536 lg 21 p 3).

18. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik,

on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema käitumine on psühhoosielamustest

mõjutatud, impulsiivne ja agressiivne. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui

ümbritsevatele. Isik ei ole võimeline oma elu sellises seisundis korraldama. Kohus leidis, et

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii

patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik

hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa

ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.

19. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab

puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid. Seetõttu kohaldas kohus

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse.

Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

20. Puudutatud isik esitas temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse,

milles palub maakohtu 14.08.2024 ja 16.08.2024 määrused tühistada.

21. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaja puudutatud isik haiglas psühhiaatrilist ravi

ning kasutatav ravi ei ole temale sobiv. Puudutatud isik on selgitanud, et oli 13.08.2024

2-24-12132

juhtumist kannatanu, kuid haiglasse toodi tema ema ja politsei kokku mängimise tõttu. Tal on

siiani põlved sinised. Ta on veidi teistsugune, sest tal on peas kompuuter, kuid tänaseks on ta

sellega harjunud elama. Talle ei sobi haiglas kasutatavad ravimid ja ravi meetodid. Ta ravib end

veini ja Proseccoga, mis on talle kõige sobivamad. Teda on nii palju väärkoheldud, et ta on

nüüd pöördunud abi saamiseks Kaja Kallase, Vladimir Putini poole ja teavitanud teisi organeid

oma saatusest. Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning

tahtevastase ravi kohaldamine ei ole sellest tulenevalt põhjendatud, ta ei ole haige, ega vaja

siinset ravi. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ise enda ja teiste suhtes

ei ole tõendatud ega õige, tema on kannatanu asjas. Kuivõrd puudutatud isiku arvamuse

kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis ei ole tema suhtes haiglasse

paigutamise pikendamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega põhjendatud.

Menetlusosaliste seisukohad

22. Avaldaja leidis, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu on kaaskirjana lisatud kahe arsti arvamuse ja

kohtuistungil antud raviarsti arvamuse näol täidetud. Puudutatud isikul esineb segatüüpi

skisoafektiivne häire (F25.2) on hinnatav raske psüühikahäirena. Temal esinevatest

psühhoosielamustest (kuulmismeelepetted, seksuaalse sisuga kommentaarid ja kehalised

mõjustuselamused; paranoilised luulumõtted ema suhtes -veendumus et ema tahab teda tappa,

Googlist juhitud käitumine sh toidust keeldumine) tulenevalt ei tajunud ta ümbritsevat

adekvaatselt ja ohustas neist juhitud käitumise tõttu nii ümbritsevate (agressiivne käitumine

ema suhtes, rahutu ja ründav käitumine psühhiaatriakliinikus) kui iseenda (toidust keeldumine;

ootamatu ja ründav käitumine võib põhjustada rünnakuid ka patsiendi suhtes) turvalisust.

Ravita jäämisel oli prognoositav psühhoosielamuste ja neist tuleneva ohtlikkuse süvenemine.

Puudutatud isikul on kogu haigestumise perioodi vältel puudunud haiguskriitika, ta pole

järginud ravisoovitusi ning keeldus ka nii käesoleval hospitaliseerimisel kui järgnevalt

ravikoostööst, kuna eitas endal psüühikahäire olemasolu. Sellest nähtuvalt ei olnud muu

psühhiaatriline abi küllaldane.

Menetluse edasine käik

23. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus

maakohtu

määrused

muutmata

ning

määruskaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

25. Määruskaebusest nähtuvalt on käesolevas asjas endiselt vaidluse all, kas kõik PsAS § 11

lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle

pikendamiseks olid täidetud.

26. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

2-24-12132

tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

27. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud

isiku suhtes olid nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui selle pikendamisel täidetud kõik

eelnimetatud eeldused. Seda seisukohta ei muuda ka määruskaebuse esitaja väited, et tema ei

ole haige ega vaja psühhiaatrilist abi ning tema ohtlikkus iseenda ja teiste suhte ei ole tõendatud,

kuna ta on hoopiski kannatanu.

28. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 13.08.2024 maakohtule psühhiaatrite

Piret Tolk ja Ingrid Veiksar arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivse häire (F25.2) näol, mis esmakordselt diagnoositi temal

juba 2016 aastal. Tema käitumine on impulsiivne ja agressiivne ning täiel määral juhitud

psühhoosielamustest. Oma seisundist tulenevalt pole patsient võimeline mõistma ravivajadust

ega kontrollima oma käitumist. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute järgi

puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tõenäoline seisundi paranemine

ja patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt.

Psühhiaater on 14.08.2024 ärakuulamisel jäänud oma arvamuse juurde. 16.08.2024 on

psühhiaater Piret Tolk andnud maakohtule täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

29. Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle

pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-1 sätestatud raske psüühikahäire ja p-s 2 sätestatud

ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku

seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja

asjas edaspidi esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda, kuna puudutatud isik ei ole

põhistanud määruskaebemenetluses esitatud väiteid. Põhistamine on TsMS § 235 kohaselt väite

põhistamine kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks.

Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti

tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud

protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Puudutatud isik ei ole esitanud tõendeid, et eelviidatud psühhiaatrite arvamused

oleksid väärad, sh temale pandud diagnoos raske psüühikahäire olemasolu ja sellest johtuva

ohtlikkuse kohta, ekslik. Puudutatud isiku enda arvamus, et ta haige ei ole, erialaspetsialistide

esitatud hinnanguid ümber ei lükka.

30. Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda paigutamist viitas selgelt tema

ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Tõendatud on, et puudutatud isiku

paigutamisel tahtest olenematule ravile ja selle pikendamisele oli põhjuseks puudutatud isikul

esinevast raskest psüühikahäirest tingitud ohtlikkus. Nimelt nähtub avaldusele lisatud

psühhiaatrite arvamuses esitatud kirjeldusest, et puudutatud isik hospitaliseeriti 13.08.2024 Ida-

Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta viidi Grossi poe eest. Seal oli

puudutatud isik avaldanud oma emale luulumõtet, et ema soovib teda tappa ning ema seepeale

rünnanud, mida nägid pealt möödujad, kes helistasid Häirekeskusesse. Seega ei saa vastata tõele

määruskaebuse väide, et hoopis puudutatud isik ise on kannatanu.

2-24-12132

31. Kuigi

erakorralise

meditsiini

osakonnas

puudutatud

isikul

esinenud

etanooli

intoksikatsioon taandus, rääkis ta monoloogina seosetut juttu, avaldas paranoilisi luulumõtteid

ja kuulmismeelepetteid ega vastanud küsimustele. Valvearst otsustas psühhoosist tuleneva

ebaadekvaatse käitumisega seoses puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

otsusega hospitaliseerida. Psühhiaatriakliinikus ei olnud puudutatud isiku seisund esialgse

õiguskaitse rakendamise otsustamise ajaks paranenud. Sealjuures selgus tõsiasi, et

medikamentoosset toetusravi ei olnud puudutatud isik tarvitanud. Tema valitud raviks oli

igapäevane veini tarbimine. Haiguskriitika enda seisundi osas oli puudutatud isikul puudulik.

Psühhiaatri täiendavast arvamusest nähtuvalt ei olnud puudutatud isikul haiguskriitikat

tekkinud ka ajaks, mil kohtul tuli lahendada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus.

Määruskaebusele esitatud avaldaja vastuse kohaselt ei ole puudutatud isikul seda tekkinud ka

edasise raviperioodi jooksul, sh ei ole ta järginud ravisoovitusi ning eitab endal psüühikahäire

olemasolu.

32. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui selle

pikendamisel õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline.

33. Õige on seegi maakohtu järeldus, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole võimalik

puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Kohtupraktikas on selgitatud, et muude abinõude

kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast

tulenevate põhjuste tõttu (vt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40).

34. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isik talle määratud ravimeid tarvitanud

ning on asendanud talle erialaspetsialistide poolt määratud ravi teadmata taustaga inimestelt

saadud soovitustel alkoholiga (määruskaebuse kohaselt veini ja vahuveiniga). Eeltoodust

tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud esialgse

õiguskaitse rakendamise eelselt enda ravivajadust, olles talle määratud ravi katkestanud ega

suutnud oma ravivajadust mõista ka esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks,

jättes ravisoovitused järgimata, ei olnud võimalik temale osutada psühhiaatrilist abi muul viisil

kui tahtest olenematut ravi kohaldades ja seda pikendades.

35. Eespool toodud seisukohti arvestades jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu

määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

36. Seoses määruskaebuse väitega, et puudutatud isikule ei ole avaldaja poolt kasutatav ravi

sobiv, selgitab ringkonnakohus, et on seotud kaebuse esemega ega saa käesoleva menetluse

raames teostada kontrolli avaldaja poolt kasutatud ravimite ja ravi meetodite sobivuse üle

puudutatud isikule. Ringkonnakohus saab hinnata üksnes esialgse õiguskaitse kohaldamise ja

pikendamise seaduslikkust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

37. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse on lahendanud maakohus 26.08.2024 määrusega. Seega asjas kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

38. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

2-24-12132

39. Kohtukoosseisu liikme Maris Kuurbergi eemalviibimise tõttu asendab teda kohtunik Mati

Maksing.

(allkirjastatud digitaalselt)