2-23-135533/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.09.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-135533

Tsiviilasja hind

3141,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Marie Tsine

Kostja A.H (isikukood XXX, elukoht teadmata)

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata

2. Menetluskulud jätta OK Incure OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus A.H-le kätte avaliku teavitamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. OK Incure OÜ (hageja) nõuab A.H-lt (kostja) põhivõla 1952,02 euro, intressi 250,22

euro, sissenõutavaks muutunud viivise 452,44 euro ja 35 euro suuruse

sissenõudmiskulude tasumist.

2. Kostja ja ESTO AS (krediidiandja) sõlmisid 19.06.2020 tähtajatu krediidilepingu nr

9773441489, mille alusel anti kostjale krediiti 2000 eurot.

3. Kostja on saanud perioodil 19.06.2020 – 14.02.2023 krediiti summas 2407 eurot, millest

on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 153,88 eurot.

4. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 15. kuupäevaks vähemalt igakuise kasutusse võetud

krediidilt minimaalse tagasimakse, mis koosnes krediidist, intressist, kuutasust ja

väljavõtutasust, st igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

5. Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud tagasimakseid kokku 2382,85 eurot, millest on

arvestatud põhiosa katteks 454,98 eurot, intressi katteks 1670,90 eurot, kiire väljamakse

tasu katteks 195 eurot, kliendilepingu muutmise tasu 15 eurot, krediidiskooringu tasu 15

eurot ja meeldetuletuskirja tasu 30 eurot ja konto tasu 1,98 eurot. Seega on kostja põhiosa

võlgnevus hageja ees 1952,02 eurot (2407-454,98).

6. Kuivõrd kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud ning ta oli viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva maksega, st november, detsember 2022 ja jaanuar 2023, ütles

krediidiandja lepingu üles 14.02.2023 ning loovutas nõude hagejale.

7. Lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 40,9%. Krediidiandja arvestas intressi

katteks kostja tasutud tagasimaksetest 1670,90 eurot. Seega on kostjal intressi võlgnevus

summas 250,22 eurot perioodi 19.06.2020 (alates lepingu sõlmimisest) – 14.02.2023

(kuni ülesütlemiseni).

8. Perioodi 15.02.2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast) – 24.10.2023 (kui hagiavalduse

esitamiseni) eest nõuab hageja viivist intressimääraga 40,9 % võrdses määras summas

452,44 eurot.

9. Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta kostjaga ühendust

kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale 10.03.2023 (25 eurot),

17.0.2023 (5 eurot), 24.03.2023 (5 eurot) nõudekirjad nii kostja postiaadressile kui ka e-

posti aadressile. Seetõttu soovib hageja sissenõudmiskulu hüvitamist 35 eurot ulatuses.

10. Lepingust tulenevalt on krediidi kulukuse määr (KKM) 59,28% aastas. See on arvutatud

eeldusega, et 2000 euro laenamisel 12 kuuks, maksimaalse intressimääraga 40,9% aastas,

väljavõtu tasuga 65,50 eurot, krediidi kogukuluga 4787,63 eurot, võetakse kasutusele

viivitamata ja täies ulatuses.

11. Krediidiandja täitis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja tuvastas kostja sissetulekud, võttes arvesse

kostja enda esitatud sissetulekut 750 eurot kuus, AS-lt Pensionikeskus (kolme kuu

keskmine sissetulek 718,50 eurot) ja arvelduskonto väljavõttelt, milles arvestati

sissetulekuna Eesti Töötukassa hüvitist 373,98 eurot ja töötasu 144,60 eurot, kokku

518,58 eurot. Arvesse võeti kostjalt saadud info tema finantskohustuste kohta mis oli 150

eurot (igakuised väljaminekud). Päringuid teostati ka avalikest andmebaasidest, mh E-

krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ja Rahvastikuregistrist. Krediidiandja

sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete

kontrollimise metoodika analüüsi tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et on

krediidivõimeline, tegemist oli vaba tagasimakse tootega, kus otseselt igakuiseid

kuumakseid ei ole, klient tasub intressi vastavalt kasutatud limiidile. Kogu krediidilimiidi

kasutusse võtmisel maksimaalne intressi makse kuus ca 60 (krediidilimiit 3000 eurot x

0,11 %x30 päeva), millele lisandub krediidisumma tagasimakse 33,33, eurot ehk kokku

99,33 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja

registriandmete osas ning seega moodustusid krediidi väljastamisel kostja kohustused

konservatiivsete arvutuste kohaselt suurusjärgus 48,08 eurot, mis oli mõistlik kohustus.

12. Krediidiandja ei ole välja toonud alternatiivnõuet ega uut arvestust juhul, kui ta ei ole

täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.

13. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on kokku 385

eurot (riigilõiv).

14. Kostja pole hagile vastust esitanud.

Kohtu seisukoht

15. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et

hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

16. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude, so hageja palub kostjalt välja mõista

põhivõla 1952,02 eurot, intressi 250,22 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 452,44

eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele

võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi

rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus,

mida ta on rikkunud.

17. Kostja ja krediidiandja sõlmisid 19.06.2020 krediidilepingu nr 9773441489, mille

kohaselt sai kostja kasutada krediiti summas 2000 eurot. Esile toodud asjaoludel andis

krediidiandja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale

väljaspool viimase majandustegevust. Seega on krediidiandja ja kostja sõlminud

tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

18. Krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid perioodil 19.06.2020 –

14.02.2023 kokku 2407 eurot. Vastavalt lepingule tuli kostjal tagastada kasutatud krediit

ja muud kulud igakuiselt 15ndal kuupäeval selliselt, et tasuda tuli 1/60 eelnenud kuu

viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning

kasutatud krediidilt tuli tasuda ka intressi ja kuutasu (krediidilepingu tingimused).

19. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal

algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS §

406 lg 1) on seadusega kooskõlas (RKTKm nr 2-21-13098 p-d 14).

20. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM

20,52%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal

oli seega 3*20,52% = 61,56%. Kostjale antud laenu KKM oli 59,28% aastas, mis ei

ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

21. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka

juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise

kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus) (RKTKm nr 2-21-13098 p-d 17).

22. Riigikohus on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Krediidiandja

peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste

kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe

minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja

elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende

põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS §

49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh

intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

23. Seega kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei

ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu

teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“

24. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid

kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: sissetuleku arvutamiseks tehti päring AS Eesti

Pensionikeskusesse, kus nähtus kolme kuu keskmine sissetulek 718,50 eurot, kostja

arvelduskontolt arvestati sissetulekuna Eesti Töötukassa hüvitis 373,98 eurot ja töötasu

144,60 eurot kokku 518,58 eurot, kostja enda poolt öeldud sissetulekut 750 eurot kuus

ning kostja kohustused 150 eurot kuus ning kostja varasemate maksekohustuste täitmise

kohta tehti päring E-krediidiinfo andmebaasi, Taust.ee andmebaasi ja

rahvastikuregistrisse.

25. Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja

krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi

osaliselt kostja sissetuleku ja tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja

välja toodud asjaoludel on tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata

teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus

(vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse punktis 2 nimetatud teave). Krediidiandja on

lähtunud finantskohustuste arvestamisel laenutaotluses märgitust, kuid on jätnud välja

selgitamata finantskohustuste tegeliku suuruse. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks

arvestanud kostja majapidamiskulusid, seega on krediidiandja jätnud välja selgitamata

selliste kulude tegeliku suuruse. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja

selgitada kõik laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja

võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes võimaliku sissetuleku suuruse ja

maksehäirete puudumise pinnalt ei saa teha järeldust, et laenutaotleja on

krediidivõimeline. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta

täiendavat teavet, sh nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt

pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust.

26. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe

saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

27. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodust tuleneb, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus

tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi.

Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude saab hageja nõuda nii

põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud.

28. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

29. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja sai lepingu alusel krediiti kokku 2407

eurot. Krediidilepingus lepiti kokku, et kostjal tuleb tagasimakseid teostada igakuiselt –

kostja pidi krediidi koos intressiga tagastama igakuiselt 15. kuupäevaks kasutusse võetud

krediidilt minimaalse tagasimaksena. Seejuures ei leppinud krediidiandja ja kostja kokku

konkreetses maksegraafikus, vaid selles, et kostja peab tasuma vähemalt minimaalse

osamakse (võimalus oli ka tasuda laen tagasi suuremas ulatuses). Krediidikonto

väljavõttest järeldub, et kostja pole pärast 14.10.2022 igakuist krediidi tagasimaksmise

kohustust täitnud. Krediidiandja on andnud kostjale 30.01.2023 täiendava tähtaja

13.02.2023 võlgnevuse tasumiseks (VÕS § 416 lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust ei

tasuta, siis loetakse leping ülesöelduks täiendava tähtaja möödumisest alates. Kostja

võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu üles 14.02.2023. Seega oli lepingu

ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,

so november, detsember 2022 ja jaanaur 2023 eest (VÕS § 416 lg 1). Ülesütlemisavaldus

on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati e-posti teel

aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud. Järelikult

on krediidiandja kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt ülesöelnud.

30. Kuivõrd krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kõik

kostja tehtud tagasimaksed lugeda põhinõude tagasimakseks (VÕS § 4034 lg 7). Kohus

on eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid

perioodil 19.06.2020 – 14.02.2023 kokku 2407 eurot ning kostja on hagejale teinud

makseid kokku 2382,85 eurot. Samuti on hageja välja toonud, et laenu väljamaksmisel

arvati maha laenu väljavõtte tasu 153,88. Kostja on teinud kokku tagasimakseid summas

2536,73 eurot (2382,85 eurot +153,88). Seega on kostja teinud tagasimakseid summas,

mis ületab põhinõuet ning puudub alus hagi rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab

kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

31. Menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda TsMS § 162 lg 1

järgi. Rahaliselt kindlaksmääratavad ja väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine

32. Kuivõrd kohtule ei ole teada kostja elukoht on kohus tsiviilasja materjalid kostjale

kättetoimetanud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu.

Kohtuotsuse tegemise ajaks pole kohus tuvastanud kostja täiendavaid kontaktandmeid,

mille kaudu ta võiks olla kohtule kättesaadav. Seega tuleb TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel ka

käesolev kohtuotsus kostjale kättetoimetada otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik