1-24-4013/26 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

1-24-4013

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2024, Haapsalu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-24-4013 (23257050205)

Kohtunik

Piia Jaaksoo

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Gerda Raidla-Allika

Eve Einland-Ots

Kriminaalasi

Anatoli Ivanov süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1, 2, § 424 lg 1

järgi lühimenetluses

Ringkonnaprokurör

Indrek Kalda

Süüdistatav

Anatoli Ivanov

Isikukood või sünniaeg:

37712095219

Elu- või asukoht ja aadress: XXX

Karistatus:

kriminaalkorras karistamata

Tõkend:

puudub

Kaitsja

vandeadvokaat Peep Rajavere, kokkuleppel

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 309 lg 1, 3, §§ 311-313, § 238 lg 1 p 4, §

180 lg 1 kohus

o t s u s t a s :

1. Süüdi tunnistada Anatoli Ivanov KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos

(kannatanu Q.X suhtes toime pandud kuriteos, mitte kannatanute U.Ui (esines teo õigusvastasust

välistav asjaolu – tegutsemine hädakaitseseisundis) ja G.E (puudus kuriteo subjektiivne külg)

suhtes toimepandud tegudes) ja mõsta karistuseks 5 (viis) kuud vangistust.

2. Süüdi tunnistada Anatoli Ivanov KarS § 424 lg 1 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks)

aasta 3 (kolm) kuud vangistust.

3. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 alusel suurendades raskeimat karistust, mõista Anatoli Ivanovile

liitkaristuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

4. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Anatoli Ivanovile mõistetud liitkaristust ⅓, s.o 6 kuu

vangistuse võrra, ärakandmata karistus on vangistus 1 (üks) aasta.

1 (18)

1-24-4013

5. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise korras

eelvangistuses viibitud aeg 25-27.12.2023, s.o 3 päeva, ärakandmata karistus on 11

(üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

6. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta Anatoli Ivanovile mõistetud ärakandmata karistus 11 kuud 27

päeva vangistust täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata kui ta 1 (ühe) aasta 7

(seitsme) kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

7. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 23. september 2024.

8. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta Anatoli Ivanovilt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks, mille algust arvata kohtuotsuse jõustumisest. LS § 127

kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie (5)

tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

9. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel hävitada kohtuotsuse

jõustumisel sündmuskohalt kaasa võetud nuga.

10. KarS § 126 lg 3 p 1 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel noalt võetud DNA proovid ja

verekahtlaselt määrdumiselt võetud DNA proov, mis asuvad Haapsalu PJ asitõendite

hoiuruumis (akt nr 24ATH29050).

11. Välja mõista Anatoli Ivanovilt riigi tuludesse menetluskulud 1399 eurot (sealhulgas

sundraha, s.o 1087,50 eurot). Kulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest

Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE351010052031000004 ASis SEB Pank, ak nr

EE522200221013264447 Swedbank ASis, ak nr EE401700017002872300 Luminor Bank ASis,

kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99924700025621. Maksekorralduse

selgitusse lisada: kriminaalasja number, menetluskulud, isiku nimi. Kui rahalised nõuded pole

täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

12. Välja mõista Eesti Vabariigilt Anatoli Ivanovi (pangaarve EE582200221014898401) kasuks

valitud kaitsja tasu 1255 eurot.

13. Jätta riigi kanda ekspertiisitasu 155 eurot.

14. Kohtuotsus edastada kohtumenetluse pooltele, sh kannatanutele.

15. Jõustunud kohtuotsus saata PPA Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonnale ja

Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord

Süüdistataval, kannatanutel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon.

Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

kohtuotsuse kuulutamisest.

KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt prokuratuuril apellatsiooniõigus puudub (vt RK 4.03.2021 määrus

asjas nr 1-20-470 p 31).

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki

kohaselt määruskaebe korras. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule kirjalikult 15 päeva

jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest.

SÜÜDISTUS

Anatoli Ivanovi süüdistatakse selles, et tema, olles alkoholijoobes, tungis 25.12.2023 kella 22.45

paiku XXX tekkinud sõnavahetuse käigus kallale U.U’ile, keda lõi vähemalt viiel korral

2 (18)

1-24-4013

kööginoaga.

Sellise tahtliku tegevusega tekitas ta kannatanu U.U’ile eluohtlikud vigastused - torke-lõikehaava

vasaku reie välisküljel reie nelipealihase, veresoonte ja reieluu diafüüsi keskosas kildmurruga,

haavad vasakul kõrvalestal, vasakul pool kaelal, vasaku õlavarre ülaosas ja parema käe III ja IV

sõrmede vahel, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus ja hüpovoleemiline šokk.

Samuti vigastas Anatoli Ivanov kööginoaga tema tegevust takistama läinud ja talt kööginuga ära

püüdnud võtta Q.Xt, kellele Anatoli Ivanov tõmbas noaga haavad paremasse kätte ja tekitas Q.X’le

üle nelja kuu kestvad tervisekahjustused - lõikehaavad paremal labakäel ning parema käe V sõrme

painutaja kõõluste ja radiaalse digitaalnärvi läbilõike.

Samuti vigastas Anatoli Ivanov kööginoaga vehkides tema ja U.Ui rüselusele vahele läinud G.E

vasaku käsivarre piirkonda, põhjustades oma tahtliku tegevusega G.E’le kuni neli nädalat kestva

tervisekahjustuse - vasaku käe küünarvarre dorsaal pinnale V-kujulise sügava haava- mis läbis fastia

ja lihased.

Sellise tegevusega pani Anatoli Ivanov toime tervisekahjustuse tekitamise, millega kaasnes oht

elule ja vähemalt neli kuud kestev tervisehäire, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise, mis on

kuriteona kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1,2 järgi.

Peale selle juhtis tema 28.10.2023 kella 18.28 paiku XXX maja juures S R’le kuuluvat ja tema

valduses olevat mootorsõidukit Mazda 6 registreerimismärgiga XXX alkoholijoobes, kusjuures ei

tulnud toime mootorsõiduki juhtimisega ning sõitis vastu J A’le kuuluvat mootorsõidukit Audi A8

registreerimismärgiga XXX.

Tema verest leiti etanooli 2,35 mg/grammi kohta, ± mõõtmise laiendmääramatuse väärtus 0,06

mg/grammi kohta, seega tal oli alkoholikontsentratsioon veres mitte vähem kui 2.29 mg/grammi

kohta.

Tulenevalt liiklusseaduse § 69 lõike 2 punktist 1 sätetest, mille kohaselt mootorsõidukijuht loetakse

alkoholijoobes olevaks kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi, juhtis

Anatoli Ivanov mootorsõidukit alkoholijoobes olles, millega rikkus LS § 69 lg 1 nõudeid, mille

kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis.

Sellise tahtliku tegevusega pani Anatoli Ivanov toime KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo s.o. mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise.

KOHTU SEISUKOHT

Süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1, 2 järgi

1. Poolte vahel puudub vaidlus sündmuse aja ja koha osas ning ka kohtus on tõendamist

leidnud, et sündmus toimus 25.12.2023 kella 22.45 paiku XXX. Korteris viibimist kinnitasid

süüdistatav (andis ütlusi 28.08.2024 kohtuistungil, tlk 14-15 II kd) ja kannatanud, kelle

ütlusi kohus uuris: süüdistatava xxx Q.X (kannatanu 26.12.2023 ülekuulamise protokoll, tlk

8-10 I kd), süüdistatava xxx G.E (26.12.2023, 27.12.2023 ülekuulamise protokollid, tlk 19-

20; 21-23 I kd) ja viimase xxx U.U (04.01.2024 ülekuulamise protokoll, tlk 34-37 I kd).

Kõik isikud kinnitavad, et tarvitasid koos alkoholi, naised viskikokteile ja mehed viina, G.E

on öelnud ka, et tarvitas veini. Tl 95 I kd näitab, et 26.12.2023 kell 2.41 kontrolliti A.

Ivanovi indikaatorvahendiga, näit oli 0,93 mg/l, reaktsioonikiirus oli häiritud,

koordinatsioonis kerged häired, alkoholi lõhn suust, muus osas häireid ei esinenud. A.

Ivanovil on kontrollitud ka narkootilise aine tarvitamist, mille tunnuseid ei esinenud,

indikaatorvahendi näit negatiivne (tlk 96 I kd). Tlk 12 I kd on Q.X kohta kirjutatud –

alkoholi tarv, äge intoksikats, PT alkohoolses joobes. G.E kohta on tlk 25 I kd arsti hinnang

– Pt on alkohoolses joobes. U.Ui seisundi kohta on ekspert andnud arvamuse (tlk 81 I kd):

diagnoositud äge mürgistus etanooliga (etanooli sisaldus verepalsmas 3,33 g/l) ja

bensodiasepiinide leid uriinis. Seega kõik sündmuses osalenud isikud olid alkoholijoobes.

3 (18)

1-24-4013

2. Süüdistatava ja kannatanute ütlused erinevad sündmuste toimumise ajendi ja sündmuste

ajalise järjestuse osas. Süüdistatav ei eita U.Ui noaga (nuga vaadeldud asitõendi

vaatlusprotokollis, tlk 63-73 I kd) löömist, kuid väidab, et tegi seda enesekaitseks. Siis tuli

Q.X, võttis noast kinni, tõmbas käe eemale, et ta ei võtaks nuga ära. Ei tea kuidas G.E noaga

pihta sai.

Kannatanu U.Ui suhtes toimepandud tegu

3. Süüdistuse kohaselt lõi A. Ivanov U.U’lt vähemalt viiel korral kööginoaga. Vaidluse all on

asjaolu, mitu korda süüdistav kannatanut noaga lõi. Süüdistatav ütles, et lõi kannatanut

noaga vaid ühe korra (enesekaitseks) ning teised pindmised haavad kannatanul tekkisid

nendevahelise rüseluse käigus. Prokurör on välja toonud, et süüdistatava kohtus ja

kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus. Eeluurimisel ütles (tlk 127 I kd), et lõi

kannatanut noaga mitu korda, kui paljud üldse Uni jõudsid, ei oska öelda. A. Ivanov selgitas

kohtuistungil, et vastuolu esineb seetõttu, et algselt ütluste andmisel oli ta päris šokis.

Kannatanu noaga löömist kinnitavad A. Ivanovi ütlused ning kannatanu U.U, kes küll ei

räägi täpselt kuhu ta noaga löögi sai, kuid on öelnud, et hakkas Anatolilt noahoope saama, ei

mäleta, kuhu esimene noahoop tabas, kuid neid noahoope oli palju. G.E ja Q.X kinnitavad

üheselt, et nägid A. Ivanovi käes nuga, et viimane soovis sellega rünnata U.Ui, kuid nad

kumbki ei näinud konkreetseid noalööke vaid ainult meeste rüselust. Seega süüdistatava ja

kannatanu ütlused noalöökide arvu kohta on erinevad. Kohus uurib, kas U.Uil tuvastatud

tervisekahjustuste pinnalt koosmõjus kannatanu ja süüdistatava ütlustega on võimalik

tuvastada noalöökide arvu.

4. Kannatanu U.Ui tervisekahjustused on kirjeldatud süüdistusaktis ja neid tõendab 20.02.2024

kohtuarstliku ekspertiisi akt (tlk 77-83 I kd): U.Uil esinesid järgmised tervisekahjustused:

torke-lõikehaav vasaku reie välisküljel reie nelipealihase, veresoonte ja reieluu diafüüsi

keskosas kildmurruga, haav/haavad vasakul kõrvalestal, vasakul pool kaelal, vasaku õlavarre

ülaosas ja parema käe III ja IV sõrmede vahel, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus ja

hüpovoleemiline šokk (vererõhk 58/40 mmHg). Ekspert on andnud arvamuse, et

tervisekahjustused on saadud terava vägivalla toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud

ajal ja viisil – 25.12.2023 torke-lõikevahendiga löömisel ja lõikamisest lõikeserva omava

torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga. Seega oli U.Uil üks torke-lõikehaav ja teised

olid lõikehaavad. Kohus leiab, et eksperdi poolt tuvastatu riimub A. Ivanovi ütlustega, et ta

lõi U.Ui noaga ühe korra. 4 ülejäänud haava olid pindmised, mis küll vajasid õmblemist

(ekspertiisiakt, tlk 78 I kd), asusid kannatanul vasakul näo ja ülakeha piirkonnas (v.a käel),

mis samuti kinnitab A. Ivanovi ütlusi, et kannatanu võis need saada, kui nad maas rüselesid

ja tal nuga käes oli. Ka Q.X on kirjeldanud, et süüdistatav ja kannatanu maas rüselesid.

Kannatanu paremal käel olevad haavad on tõenäoliselt tekkinud kaitsetegevuse käigus.

Kohus leiab, et U.Uil tuvastatud haavad lükkavad ümber U.Ui ütlused, et A. Ivanov teda

noaga mitmel korral lõi. Seega on tõendatud, et A. Ivanov lõi U.Uit noaga ühel korral

vasaku reie välisküljele, seejärel mehed rüselesid, A. Ivanov hoidis nuga käes, mistõttu U.U

sai lõikehaavu, samuti sai U.U end kaitstes haavad käele. U.Ui tervisekahjustused on seega

põhjuslikus seoses A. Ivanovi tegevusega. Lähtudes 13.08.2002 VV valitsuse määrusest nr

266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 lg 3 p 1 alusel on antud

vigastused eluohtlikud, sest põhjustasid hüpovoleemilise šoki, mis väljendus vererõhu

väärtuste languses. Ekspertiisiaktis toodud järeldustega on tõendamist leidnud, et oht U.Ui

elule tulenes otseselt tervisekahjustuse iseloomust, seega on oht kannatanu elule põhjuslikus

seoses A. Ivanovi teoga – noaga löömisega. Objektiivses põhjuslikus seoses on süüdistatava

poolt kannatanule tekitatud torke ja lõikehaavade tulemusena suurest verekaotusest tingitud

šokk, mis on eluohtliku tervisekahjustuse tunnuseks.

4 (18)

1-24-4013

5. Eeltoodust tulenevalt on A. Ivanov realiseerinud kõik KarS § 118 lg 1 p 1 kuriteokoosseisu

objektiivsed tunnused.

Subjektiivne koosseis

6. A. Ivanov on kinnitanud, et lõi U.Uit ühe korra noaga, kuid seda enesekaitseks. Seega lõi ta

kannatanut otsese tahtlusega, ta teadis, et noaga löömine põhjustab kannatanule

tervisekahjustuse. Kui A. Ivanov hoidis maas rüselemise ajal nuga käes, siis ta pidi

vähemalt möönma, et võib sellega tekitada U.U’ile kehavigastusi. Sellises olukorras

keskmine normaalne inimene peab vähemalt võimalikuks pidama ning möönma, et ta võib

tekitada kannatanule noaga lõikehaavu. Lõikehaavad tekitas A. Ivanov kannatanule seega

kaudse tahtlusega. Seega oli A. Ivanovil tahtlus tervisekahjustuste tekitamiseks (KarS § 121

mõttes) ning tagajärje, ohu elule põhjustas ta vähemalt ettevaatamatusest. Ta ei näinud

hooletusest ette, et noahoop kannatanu jalga (mis ei ole elutähtsate organite piirkond) ja

lõikehaavad võivad põhjustada hüpovoleemilise šoki, mis on eluohtlik, kuid oleks seda

pidanud siiski ette nägema arvestades ka noahoobi tugevust (löök oli nii tugev, et tekitas

reieluu kildmurru).

Hädakaitse

7. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult

eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja

õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. A. Ivanovi ütluste kohasel tegutses ta

U.Uit noaga lüües hädakaitses.

Rünne – kannatanu tegu

8. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada

hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise

isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, p-d 9-10).Tuvastamaks

seda, kas esines või esinenud kannatanu poolne rünne, uurib kohus kohal viibinud isikute

ütlusi.

9. Kõikide sündmuskohal olijate ütluste kohaselt tarvitasid nad koos alkoholi - isikute ütlused

on üldiselt kokkulangevad – mehed jõid viina ja naised jõid viskit (G.E räägib teisel

ülekuulamisel, et tema jõi veini). A. Ivanov, Q.X ja U.U räägivad kokkulangevalt, et Q.X

läks teise tuppa magama. Q.X, A. Ivanovi ja U.Ui ütluste kohaselt enne seda tüli ei olnud.

G.E ütlused erinevad teiste poolt räägitust ja G.E on erinevatel ülekuulamistel andud ka ise

erinevaid ütlusi. Edasiste sündmuste osas isikute ütlused lahknevad ja on vastuolulised.

10. Kohus uurib kõigepealt G.E ütluste usaldusväärsust. G.E 26.12.2023 ütluste kohaselt tekkis

Q ja Anatoli vahel tüli. U hakkas Qt kaitsma, et Anatoli ei sõimaks xxx. Q ja Anatoli läksid

köögist kõrvaltuppa vaidlema. Anatoli võttis tema arust köögist noa kaasa. Siis läks U

köögist koridori, ta tahtis minna Qt ja Anatolit lahutama. Siis tuli Anatoli ka koridori ja lõi

Ui noaga (tema seda noaga löömist ei näinud). Q hakkas karjuma, läks koridori, nägi Anatoli

käes nuga. Tema Q’ga läksid meesele vahele, et Anatoli Ui rohkem noaga ei lööks. Anatoli

vehkis noaga, tema sai pihta vastu vasakut kätt. Q sai ka noaga pihta.

11. 27.12.2023 ütlustes G.E ütleb, konflikti köögis ei olnud. Anatoli teritas köögis suurt

lauanuga (seesama, mida ta hiljem kasutas), Q läks sel ajal teise tuppa. Anatoli läks talle

järgi, arvab, et Anatoli võttis selle noa kaasa (ei näinud). Ta kuulis teisest toast, et Q karjus,

tulge appi tal on nuga käes. Nad U’iga läksid nende juurde, nad olid koridoris. Anatoli oli Q

kallal, ei näinud kuhu või kuidas Anatoli selle noaga Qt tabas. Läksid U’iga neile vahele.

Kui Q ja Anatoli vahel oli, sai vehkimise käigus noaga vastu vasakut käsivart. Tõi endale

köögist rätiku, et haav kinni panna. Pärast seda läks Anatoli U’ile kallale ja lükkas ta pikali.

5 (18)

1-24-4013

Kui U pikali maas oli, siis Anatoli vehkles selle noaga Ui näo lähedal, ei tea, millal ta teda

jalga tabas, seda ei näinud. U püüdis ennast kätega kaitsta ja Anatolilt nuga ära võtta.

Anatoli lihtsalt vehkis selle noaga, ükskõik kes oleks kõrval olnud, oleks pihta saanud.

Anatoli lõpetas üks hetk selle noaga ründamise. Anatoli pani noa koridori kapi peale. Ta ei

tea, kuidas veri trepikotta sattus, tema viimane mälupilt oli see, et U jäi koridori pikali maha.

12. G.E kahed ütlused on omavahel olulistes detailides vastuolulised, esimestes ta ütleb, et

Anatoli ja Q vahel tekkis tüli ning nad läksid kõrvaltuppa vaidlema, teisel päeval antud

ütlustes on ta aga öelnud, et mingit konflikti köögis ei olnud. Samuti kirjeldab erinevalt,

kuidas tema noaga pihta sai – kelle vahel ta oli. G.E ütlustest nähtub, et ta räägib ka asjadest,

mida ta ei näinud. Seega jääb tervikuna arusaamatuks, mida G.E ise nägi ja mis osas ta on

esitanud oma arvamuse, kuidas asjad võisid olla.

13. Enne G.E ütluste vormistamist kohase tõendina – ülekuulamise protokollina, on

politseiametnik rääkinud G.E’ga sündmusest. Tõendit (vormikaamera salvestust) saab

kasutada G.E kannatanuna ülekuulamisel antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.

Vormikaamera salvestistelt ([27.12.2023 12_30_45] Y32543 [26.12.2023 00_51_52]. MP4.)

nähtuvalt ja kuuldavalt G.E räägib, et ei tea, miks A. Ivanov noa võttis, mis on vastuolus

tema kannatanuna ülekuulamisel antud ütlustega. Ei tea, kas oli tüli. Siis ütleb, et tüli ei

olnud, kõik oli okei (alates salvestise 04:29), mis sisuliselt läheb kokku G.E 27.12.2023

ütlusega, kuid need on esimesel ülekuulamisel antutest erinevad. Märkimist väärib ka

asjaolu, et G.E ei räägi ise, et U.U läks kaitsma Q.Xt. Politseiametnik esitab talle suunava

küsimuse, et kas ta läks esimesena xxx kallale (alates 06:19)“ tal oli tüli xxx, onju. Ja U

läks vahele, kaitsma?“ G.E vastab algul ei. Siis ütleb, et jah, kuna Anatoli ütles talle ja Q’le,

et nad on litsid. Ütleb veel, et „kust ma teadsin, et tal nuga on“. Eelnev on vastuolus

ülekuulamisel antud ütlustega, et väidetavalt Q.X hüüdis, et tulge appi, Anatolil on nuga.

Vastuolu esineb ka selles, et G.E 27.12.2023 ütles, et konflikti köögis ei olnud, kuid politsei

vormikaamera salvestiselt kuuldavalt G.E ütleb, et mingi hetk A. Ivanov ütles, et te minge

ära siit (salvestis alates 04:56 [27.12.2023 12_30_45] Y32543 [26.12.2023 00_51_52].MP4),

mis viitab konfliktile.

14. 12.26.2023 kell 01.40 on teise politseiametniku vormikaamera salvestis [28.12.2023

09_50_39] Y32543 [26.12.2023 01_08_00]. MP4). G.E räägib erinevalt ülekuulamisel antud

ütlustest, mille kohaselt Anatoli sõimas Qt: nad istusid köögis, rääkis xxx ja mehed

vaidlesid omavahel. Ta ei kuulanud, millest mehed rääkisid. Mehed läksid ära. U läks

kaitsma xxx aga seda ta ei näinud. Uurija küsimusele, kas Anatoli läks xxx kallale - vastab

no muidugi läks xxx kallale. Kohtule jääb selgusetuks kuidas sai seda näha, kui ütleb, et U

läks kaitsma xxx aga tema seda ei näinud. G.E ütleb veel, et Ivanov tahtis ta xxx ära tappa,

ta kaitses teda (kuigi algselt ütleb, et tüli ei olnud ja ei tea miks Anatoli noa võttis). Ütleb, et

U läks üldse magama ja A. Ivanov ründas Ui – ülekuulamise protokollis räägib, et U oli

köögis.

15. Kohus leiab, et G.E ülekuulamistel antud ütlused on omavahel vastuolus ning G.E on

sündmuse järgselt politseiametnikele avaldanud veel kahte erinevat versiooni sündmustest.

Puuduvad igasugused põhjendused, miks ta ütlusi on muutnud, sest ta ei ole asjaolusid

täpsustanud vaid on rääkinud sündmusest erinevalt, need erinevused on olulised. Kohus

leiab, et G.E ütlused ei ole usaldusväärsed, need on omavahel vastuolus, ta on rääkinud

asjadest, mille kohta ütleb, et ei näinud. Samuti on politseiametnikud temaga enne

ülekuulamist sündmustest rääkinud, kus G.E on omakorda kirjeldanud sündmusi veel

teistmoodi (ka politseiametniku suunavate küsimuste abil). Kohus jätab G.E

ebausaldusväärsed ütlused sündmuste käigu kohta tõendi kogumist välja.

16. Seega tuleb hinnata kolme isiku – süüdistatava ning kannatanute U.U ja Q.X ütlusi.

6 (18)

1-24-4013

Kannatanu U.U kirjeldab, et peale Q.X lahkumist köögist oli rahulik, tegid nalja, tema

laulis. Nägi, et Anatoli läks paari minuti pärast suure oranži käepidemega nuga käes Q’le

magamistuppa järele. Nuga oli tal käes seljataga peidus. Noaga magamistuppa Anatoli ei

jõudnud kuna ütles talle, et „seisa, mis sul käes on“. Läks Anatolile esikusse järele, võttis

Anatolil käega õlast kinni ning pööras teda enda poole. Järgmist ei mäleta väga, hakkas

noahoope saama. Ei mäleta, kuhu esimene noahoop tabas, kuid noahoope oli palju. Ta

kuulis, kuidas G hakkas Anatolile karjuma, et viska nuga ära mille peale tuli magamistoast

välja Q. Tema ja Anatoli vahel tekkis rüselus, mille tagajärjel kukkusid nad korteri esikus

pikali. Anatoli tõmbas rüseluse käigus tema pluusi katki. Ei mäleta, kuidas püsti sai, igale

pool pritsis verd, võttis koridori kapilt oma telefoni ja läks korterist püsti välja, kohe kukkus

pikali ja roomas treppidest allapoole.

17. Q.X ei olnud köögis, kuid kuulis köögist valjemat rääkimist – et A. Ivanov ajab U.Ui

korterist välja – mida on öelnud ka süüdistatav. Süüdistatav räägib, et peale seda kui käskis

Uil korterist lahkuda, hakkas U talle vastu, tõusid, U lõi teda vastu nina, sai veel korra vastu

nägu Uilt ja koridoris hakkas maadlus pihta, U sai püsti ja lõi teda kolm korda jalaga. Q.X

ütluste kohaselt kuulis, et G karjatas, pane nuga käest - selles osas haakuvad ütlused

kannatanu U.Ui ütlustega, ta on samuti öelnud, et Q tuli magamistoast välja siis, kui G

hüüdis Anatolile, et viska nuga käest. Q.X seega ei näinud sündmuste toimumise algust, kuid

kuulis toimuvat. Q.X selgitab, et ta jooksis magamistoast välja ja nägi, et Anatoli on pikali ja

U lõi teda jalaga. Järgnevalt on Q.X selgitanud, et maas toimus rüselus ning seda kinnitab ka

U.U – ta kinnitab, et toimus rüselus, mille tagajärjel kukkusid nad korteri kitsas esikus pikali.

Süüdistatav kinnitab, et oli väga raske midagi aru saada, oli šokis, jooksis kööki, võttis

kraanikausi juurest noa, ütles veel: „kasi minema“, U hakkas seal veel ründama ja siis ühe

korra enesekaitseks lõi noaga. Siis tuli elukaaslane juurde, võttis noast kinni, tõmbas noa ära.

Siis hakkasid Uiga jälle maadlema ja ei saanudki aru kuidas U ära läks.

18. Q.X on öelnud, et peale maas rüselemist süüdistatav tõusis, läks kööki kust võttis noa ja

nuga käes läks Ui poole. Sai aru, et Anatoli tahab Ui noaga lüüa. U oli selleks ajaks juba

püsti tõusnud. Läks Ui ja Anatoli vahele, üritas Anatolit peatada, üritas Anatoli käest nuga

ära võtta, võttis Anatoli käest olevast noast kinni parema käega nii õnnetult, et lõikas oma

käe puruks, nuga lõikas labakäel mitu sügavat haava. Anatoli lükkas ta eemale ja läks Ui

suunas, nuga oli Anatoli käes ja noatera oli suunaga ettepoole, nuga hoidis puusa kõrgusel.

Anatoli ja U kukkusid magamistuppa põrandale, kus nad kaklesid edasi. Q.X ütles, et ei

teadnud, et Ui oli noaga löödud.

19. Vaja on selgeks teha, millal süüdistatav U.Uit noaga lõi. See asjaolu on selgelt seotud noa

võtmise ja U.Ui noaga löömise motiiviga – kas A. Ivanov võttis noa seetõttu, et kannatanu

jättis lahkumisnõude täitmata ja teda ründas (süüdistatava versioon) või hakkas Ivanov

noaga minema xxx magamistuppa järgi, U.U läks teda takistama ja hakkas Ivanovilt

noahoope saama (U.Ui versioon), kui Q.X veel polnud magamistoast välja tulnud.

20. Kohus kõigepealt märgib, et kannatanu U.Ui ütlused, kuidas Ivanov teda noaga lõi, ei riimu

U.Uil tuvastatud tervisekahjustustega. U.U räägib paljudest noahoopidest, tema ütlustest

tulenevalt tabasid neist paljud, sest ei mäleta, kuhu esimene tabas. Q.X ei näinud noaga

löömist, kuid kirjeldas, et A. Ivanov liikus U.Ui suunas, noatera ees, nuga oli puusa

kõrgusel. U.Uil on tuvastatud torke-lõikehaav vasaku reie välisküljel. A. Ivanov kinnitas

kohtuistungil, et lõi U.Uit noaga ühel korral. Q.X ja A. Ivanovi ütlusi toetavad U.Uil

tuvastatud tervisekahjustused. Kohus leiab, et ka A. Ivanovi poolt esimesel ülekuulamisel

antud ütlused ei muuda tema kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseks, ta on selgitanud,

et oli esimesel ülekuulamisel segaduses (ta oli kahtlustatavana kinni peetud vahetult peale

sündmust). Seal kirjeldab A. Ivanov, et tegi mitu lööki Ui suunas, paljud U’ini jõudsid, ei

7 (18)

1-24-4013

tea. Seega ta on kirjeldanud, et tegi löögiliigutusi, kuid ei teadnud, mitmel korral noalöök

võis kannatanut tabada.

21. Vastuolu on ka selles, et U.U ütles, et G karjus, et pane nuga ära peale seda kui A. Ivanov oli

teda noaga löönud. Q.X aga räägib, et kuulis G karjatust magamistoas olles ja alles siis kui

tema juba magamistoast väljas oli, võttis Ivanov köögist noa. Kohus leiab, et U.U mäletab

sündmusi üldjoontes, kohus juba eespool tuvastas, et näiteks enda noaga löömist ta õigesti ei

mäleta. Kohus leiab, et see võib olla tingitud rünnakust põhjustatud hüpovoleemilisest

šokist, ägedast mürgistusest etanooliga (etanooli sisaldus vereplasmas 3,33 g/l) ja

bensodiasepiinide eelnevast tarvitamisest (eksperdiarvamuse põhjendus, eksperdiarvamuse p

1, tlk 80-81 I kd), mille tõttu ta viidi ravikoomasse. Kohus leiab, et U.U ei mäleta sündmuste

järjekorda, mäletab üksikuid fragmente, mis ei ole tema ütlustes õiges ajalises järjestuses.

Kuigi nii U.U kui Q.X kuulsid, et G.E karjatas, et pane nuga käest, ei kirjelda Q.X, et ta

oleks A. Ivanovi käes nuga näinud kui ta koheselt magamistoast väljus. Q.X ja ka

süüdistatav ütlevad kokkulangevalt, et Ivanov võttis noa köögist peale seda kui A. Ivanov oli

käskinud U.Uil korterist lahkuda ja oli teda ka löönud. Kohus leiab, et A. Ivanov ei löönud

U.Uit noaga enne kui Q.X toast välja tuli. Seega asjaolu, miks G.E karjus, et pane nuga

käest, ei oma esitatud süüdistuse pinnalt tähtsust.

22. Kohus leiab, et sündmused toimusid üldjoontes nii nagu seda on kirjeldanud süüdistatav ja

kannatanu Q.X. Q.X on ütlusi andnud 26.12.2024, A. Ivanov oli kahtlustatavana kinni

peetud kuni 27.12.2023, seega ei saanud nad ütlusi kooskõlastada. Nende ütlused on

põhiosas kokkulangevad, erisusi detailides saab seletada sellega, et iga inimene tajub

olukorda erinevalt, sündmused toimusid kiiresti ja kõik osalised olid alkoholijoobes. Kohus

leiab, et süüdistatava ja Q.X ütlustega on tõendamist leidnud, et U.Ui ja süüdistatava vahel

tekkis köögis sõnelus, mille käigus süüdistatav ütles kannatanule, et viimane tema elukohast

lahkuks. Süüdistatava ütluste järjepidevust, et kannatanu teda ründas, kinnitavad ka

tunnistaja O.T ütlused (tlk 47-48 I kd), kellele süüdistatav koheselt peale kuriteosündmust

rääkis, et tüli sai alguse sellest, et U ründas teda köögis. Kohus leiab, et arvestades

sündmuste käiku – süüdistatav soovis U.Ui korterist lahkumist, viimane aga seda teha ei

soovinud, on eluliselt usutav, et kannatanu võis ärrituda ja süüdistatavat lüüa. Süüdistataval

endal puudub võimalus seda fakti täiendavalt tõendada, mistõttu tuleb lähtuda sellest, mida

on avaldanud süüdistatav. Muid tõendeid, mis süüdistatava ütlused ümber lükkaksid asjas

kogutud ei ole. Kuigi A. Ivanovi näol ei ole märke löömisest (26.12.2023 isiku läbivaatluse

protokoll koos fotodega tlk 96-114 I kd ja 27.12.2023 isiku läbivaatuse protokoll, fotod 4-5,

tlk 115-122 I kd), ei saa kõrvaldamata kahtlusega öelda, et igasugune löömine alati tekitab

nähtavad vigastused. Kohtupraktikas on samuti leitud, et iga valu tekitav löömine ei pruugi

jätta nähtavaid vigastusi (Tallinna Ringkonnakohus 15.03.2027 otsus asjas nr 1-16-3752).

Tulenevalt KrMS § 7 lõikest 3 tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.03.2022 otsuses asjas nr 1-19-8038 (p 17)

selgitanud, et kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi, mis puudutavad nii

hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada

õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas.

23. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Q.X ütlused on usaldusväärsed ja nendega on tõendatud, et A.

Ivanov käskis U.Uil korterist lahkuda, peale seda kui magamistoast välja jooksis, nägi, et

Anatoli on pikali ja U lõi teda jalaga, vähemalt kolmel korral vastu jalgu. U kukkus Anatoli

kõrvale maha ja nad kaklesid pikali olles edasi, rüselesid. Siis tõusis Anatoli üles, läks kööki,

kust võttis noa. Nuga käes läks Anatoli Ui poole, U oli selleks ajaks juba püsti tõusnud.

Nuga oli Anatoli käes ja noatera oli suunaga ettepoole, nuga hoidis puusa kõrgusel. Anatoli

ja Uiga kukkusid magamistuppa põrandale, kus nad kaklesid edasi. Selliselt kirjeldab

8 (18)

1-24-4013

üldjoontes sündmust ka A. Ivanov. A. Ivanov on avaldanud asjaolusid, mida Q.X ei näinud.

Kuna muus osas on Q.X ja A. Ivanovi ütlused sarnased, siis kohus loeb usaldusväärseks ka

A. Ivanovi ütlusi, et U.U teda köögis kahel korral näkku lõi.

Rünne õigushüve vastu ja ründe õigusvastasus

24. A. Ivanovi ja Q.X ütlustega on tuvastamist leidnud U.Ui rünne A. Ivanovi omandi vastu (A.

Ivanovi ja Q.X ütlustega on tõendatud, et süüdistatav elas korteris xx Q.Xga, seega oli

tegemist xxx). U.U jättis ebaseaduslikult täitmata valdaja poolt esitatud lahkumise nõude

(KarS § 266 lg 1). Tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 (kannatanu omandi või sellega sarnase

õiguse või valduse rikkumisega) on rünne õigusvastane. Märkimist väärib seegi, et

lahkumise nõude on õigustatud esitama iga valdaja. AÕS § 41 lg 1 kohaselt võib valdaja

oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Süüdistatava

ütlustega on tuvastamist leidnud U.Ui rünne tema tervisele – löömine kahel vastu nägu ja

hiljem jalaga löömine vastu süüdistatava jalgu (Q.X ütluste kohaselt vähemalt kolmel

korral). A. Ivanovil näol tervisekahjustusi ei tuvastatud ning ta ei ole öelnud, et ta tundis

U.Ui löökide tagajärjel valu. Seega ei saa öelda, et kannatanu käitumine vastaks KarS § 121

süüteokoosseisule. Riigikohus on aga märkinud, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks

võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või

kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks

ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt

käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras

eksisteeriva normiga (RK 21.10.2022 otsus asjas nr 1-21-3307). Kohus on seisukohal, et

kannatanu käitumise puhul oli tegemist õigusvastase ründega, mis ohustas süüdistatava

tervist piisavalt intensiivselt. Sotsiaalse aursaama kohaselt on näkku löömine ja jalaga teis

inimese löömine käsitletav ründena ja löömine ei ole õiguskorras lubatav, seega oli tegemist

õigusvastase ründega (VÕS § 1045 lg 1 p 2).

Ründest tulenev oht

25. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis

tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada

konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne

kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et

ründe oht oli olemas (RK otsus 25.03.2004 otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 10). U.U ei täitnud

süüdistava korraldust korterist lahkuda, selle asemel ta ründas A. Ivanovi füüsiliselt, lüües

teda näkku ja ka jalgadega, mehed kaklesid omavahel põrandal. Seega jätkus A. Ivanovi

valduse kahjustamine ja tõenäoline oli ründest tulenev oht tervisele.

Vahetu rünne

26. Hädakaitse ajalised piirid määratleb vahetu ründe kriteerium. Vahetuks õigusvastaseks

ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu

seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad,

kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju

ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu

suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime

pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks

võtta sündmuste käik tervikuna (RK 01.07.2021 otsus asjas nr 1-18-10214, p 25).

Hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke

tuvastamine. Kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Ründe olemasolu ja selle

lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja

seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (Vt ka Riigikohtu

9 (18)

1-24-4013

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 10).

27. Süüdistatav avaldas, et kannatanu lõi teda kahel korral näkku ja jättis täitmata nõude

korterist lahkuda, seega kahjustas U.U oma tegevusega juba süüdistatava õigushüvesid.

Süüdistatav kirjeldab, et seejärel toimus koridoris maadlus, ta sai püsti ja jooksis kööki (seal

ei ole pikk maa, 3-4 m), võttis noa kraanikausi juurest. Seejärel ütles „kasi minema“. U

hakkas ründama, hüppama seal, enesekaitseks lõi ühe korra. Hiljem täpsustab veel vastates

kaitsja küsimusele, et U tuli tema poole ja ta mõtles, et hakkab jälle ründama. Selgitab, et

seejärel tuli xxx ja võttis noast kinni. Q.X on sündmuste ajalist järjestust kirjeldanud selles

osas mõnevõrra erinevalt. Nimelt on ta samamoodi nagu süüdistatav öelnud, et mehed

rüselesid maas, siis tõusis Anatoli üles, läks kööki ja võttis noa. Anatoli läks Ui poole, ta sai

aru, et Anatoli tahab Ui noaga lüüa. U oli selleks ajas juba püsti tõusnud. Ta läks Ui ja

Anatoli vahele. Üritas Anatolit peatada, et ta lollust ei teeks, üritas Anatoli käest nuga ära

võtta, mille käigus võttis noa terast kinni. Ütlused erinevad seega selles osas, kas süüdistatav

lõi U.Uit enne noaga, kui Q.X vahele läks. Need sündmused toimusid väga kiiresti ja

kannatanu selgitab, et seejärel lükkas Anatoli ta endast eemale ning läks Ui suunas. Nuga

hoidis ta puusa kõrgusel. Anatoli koos U’iga kukkusid magamistuppa põrandale, kus nad

kaklesid edasi. Q.X on kinnitanud, et ei näinud A. Ivanovi poolt U.Ui noaga löömist. Kohus

on seisukohal, et tegemist ei ole vastuoluga – sündmused toimusid väga lühikese

ajavahemiku vältel ning Q.X tegelikult ei näinud noaga löömist. Seega ei muuda eelnev

süüdistatava ütlusi, et kõigepealt ta lõi U.Uit noaga ja siis tuli X vahele,

ebausaldusväärseteks. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (tlk 2-6 I kd) ja sellele lisatud

fotodest on näha, et korter on väike – väike köök, lühike koridor, kust magamistoa ukseni

pole palju maad (foto nr 82-83 I kd). Fotodelt on näha, et koridoris on rüselus toimunud –

toataimede muld on põrandal ja taimede lehed põrandal. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et ta

tajus, et tema vastu suunatud rünne pole lõppenud, ümberlükkavaid tõendeid ei ole. Q.X ei

ole kirjeldanud U.Ui tegevust, kui A. Ivnaov noa võttis. Ta ütleb vaid, et U oli selleks ajaks

püsti tõusnud. Arvestades sündmuste käiku, on kohus seisukohal, et U.Ui rünne süüdistatava

kehalise puutumatuse vastu oli jätkuv, rünne ei olnud lõppenud, mida näitab ka see, et

mehed peale seda kui A. Ivanov oli U.Uit noaga löönud, rüselesid maas edasi. Lisaks U.U oli

jätkuvalt korteris, kust lahkumist süüdistatav oli talt nõudnud, seega kestis ka rünne

süüdistatava omandi puutumatuse vastu.

28. Seega enne, kui A. Ivanov lõi U.Uit noaga ja tekitas talle noaga lõikehaavu, toimus U.Ui

vahetu õigusvastane rünne A. Ivanovi õigushüvede vastu, rünne ei olnud lõppenud.

Kokkuvõtvalt on tõendamist leidud, et A. Ivanovil esinesid hädakaitse eeldused –

hädakaitseseisund ehk vahetu õigusvastane rünne enda õigushüvede vastu, mis ei olnud

lõppenud. Kuna Ivanovil esines hädakaitseseisund, tal oli õigus hädakaitsele.

Kaitsetegevus

29. Kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises.

Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks

tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab

kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta

viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo nr 3-1-1-

107-12, p 10; RK 15.10.20215 otsus asjas nr 3-1-1-65-15).

30. Kohus rõhutab, et Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-65-15 p-s 10 osutanud kohtupraktikas

kinnistunud arusaamale, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe

tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada

ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem

rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi

10 (18)

1-24-4013

2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning 4. veebruari 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04, p 14). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse

tuvastamisel on kohaldatavad ex ante hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et

hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba

kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11.4).

31. Süüdistatav lõi kannatanut noaga jalga ja edasise maas rüselemise käigus tekitas süüdistatav

käes olnud noaga kannatanule noahaavu. Süüdistatav on kirjeldanud, et U.U ei lahkunud

korterist, sai aru, et tahab teda jätkuvalt rünnata. U.U on temast füüsiliselt kõvem, mis

väljendus selles, et võib-olla ta oli natukene kainem ja keha poolt on ka natukene suurem ja

noorem, seega võttis ta tema ründe tõrjumiseks, enesekaitseks noa. Asja materjalidest ei

nähtu, et süüdistataval oleks olnud võimalik valida ründe lõpetamiseks mingi muu säästvam

vahend. Kuna ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid

selle täieliku lõpetamise õigust, siis tuleb asuda seisukohale, et noa kasutamine A. Ivanovi

poolt ei olnud ründajale liigne kahju tekitamine, sest ka noalöök ei lõpetanud U.Ui poolset

rünnet koheselt, mehed rüselesid maas veel edasi, mille käigus U.U sai lõikehaavu. Ühel

hetkel U.U tõusis püsti, võttis telefoni ja lahkus korterist. Seega A. Ivanovi poolt

kaitsetegevuseks noaga löömine ja rüseluse ajal noa käes hoidmine, mille tagajärjel

kannatanu sai lõikehaavu, ei lõpetanud tema vastast rünnet, mis näitab, et A. Ivanov ei

tekitanud kannatanule liigset kahju. Kohus leiab, et süüdistatava kaitsetegevus oli vajalik ja

kaitsetahtest kantud.

Hädakaitse piiride ületamine

32. Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud

vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt

liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-26-11, p 17). Kohus eespool tuvastas, et A. Ivanov teostas hädakaitset

vahendiga, mis vastas ründe ohtlikkusele. Küsimus tekib, kas ta tekitas ründajale ilmselget

liigset kahju – kaitsetegevuse tagajärjel sai kannatanu eluohtliku tervisekahjustuse. KarS §

28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui

see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud,

et nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride

ületamist. Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema näidatud, et

hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend

ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04).

Kohtu hinnangul tõenditest tulenevalt ei esine asjaolusid, mis näitaksid, et A. Ivanovi

tegevuse eesmärk oleks olnud U.U’ile liigse kahju tekitamine – ta lõi kannatanule ühel korral

noaga jalga, mis ei ole elutähtsate organite piirkond. Pärast seda hoidis nuga käes, millega

kannatanut küll vigastas, kuid ei teinud seda otsese tahtlusega. Liigse kahju tekitamist ei saa

järeldada ka noalöögi tugevusest, sest nähtuvalt tõendikogumist jätkasid mehed peale

noalööki rüselust, kannatanu rünne süüdistatava vastu ei lõppenud. Kokkuvõtvalt kohus ei

tuvasta, et A. Ivanov oleks ületanud hädakaitsepiire KarS § 28 lg 2 tähenduses. A. Ivanovi

kaitsetegevus vastas ründe ohtlikkusele ning ta ei tekitanud sellega liigset kahju.

Kannatanu Q.X suhtes toimepandud tegu

33. Konkreetset ajahetke, kui Q.X sai noaga vigastada ja kuhu täpselt, kirjeldavad kannatanu

Q.X ja süüdistatav. Süüdistatava ütluste kohaselt Q.X tahtis talt noa ära võtta. Süüdistatav

selgitab: „Xxx tuli juurde, võttis noast kinni, tõmbasin käe eemale, et ta ei võtaks nuga ära ja

vaatasin, et ta võtab, tema käsi tahtis nuga ära võtta, tõmbasin käe eemale ja sellest

11 (18)

1-24-4013

tõmbamisest ta saigi“. Süüdistatava ütlusi kinnitavad kannatanu Q.X ütlused - läks meeste

vahele ja üritas nuga ära võtta. Selle käigus võttis ta noast kinni ja nii õnnetult, et lõikas käe

puruks. Noa tera lõikas paremale labakäele mitu sügavat haava. Häirekeskuse kõne salvestis

(vaatlusprotokoll 28.12.2023; tlk 50-58 I kd) ei anna teavet kuriteosündmuse asjaolude

kohta, Q.X vaid selgitab, et tal on noahaav ja veri jookseb.

34. Kannatanu tervisekahjustust tõendab Q.X isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (tl

15-18 I kd) ja kohtuarstliku ekspertiisi akt (tl 87-92 I kd), Q.Xl on diagnoositud lõikehaavad

paremal labakäel ning parema käe V sõrme painutaja kõõluste ja radiaalse digitaalnärvi

läbilõige. Ekspert on andnud arvamuse, et võimalik, et vigastused on saadud lõikamisest

noaga.

35. Kannatanu tervisekahjustused – haavad paremas käes on põhjuslikus seoses A. Ivanovi teoga

– käe, millega hoidis nuga, eemale tõmbamisega ajal kui kannatanu noaterast kinni hoidis.

A. Ivanovi tegu vastab KarS §-le 121. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et arvestades

tervisekahjustuse paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega on põhjustatud Q.Xle

tervisekahjustus, mis kestab üle nelja kuu. Lisaks kõõluste ja närvi läbilõike tüsistusena jääb

patsiendile V sõrme funktsioonihäire. Seega täidab A. Ivanovi tegu KarS § 118 lg 1 p 2

objektiivse koosseisu – A. Ivanovi tegu põhjustas kannatanule tervisekahjustuse, mis kestab

üle nelja kuu, seega on tegemist raske tervisekahjustusega. Kannatanu vigastus on

objektiivse kõrvalseisja jaoks käsitatav teo tüüpilise tagajärjena, mistõttu on see

süüdistatavale objektiivselt omistatav.

Subjektiivne koosseis

36. A. Ivanov kirjeldab, et ta tõmbas nuga enda poole, samal ajal kui kannatanu hoidis sellest

kinni. A. Ivanovil ei olnud soovi kannatanu vigastamiseks, seda kinnitavad ka Q.X ütlused.

Kohus leiab, et siinjuures ei oma tähtsust, et A. Ivanov ei vaadanud, kumba pidi on Q.Xl

noatera käes, kas tera all või üleval pool. Samas selliselt käitudes – nuga enda poole

tõmmates, samal ajal kui kannatanu sellest kinni hoidis, ei teadnud A. Ivanov (nagu ka

keskmine mõistlik inimene), et sellise tegevuse tagajärjel võib ta tekitada Q.Xle raske

tervisekahjustuse. Samas tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks A. Ivanov

pidanud ette nägema, et ta võib kannatanule noa teraga kätte sisse lõigata ja talle

tervisekahjustusi, s.h ka raskeid tervisekahjustusi tekitada. Kohus on seisukohal, et A.

Ivanov põhjustas Q.Xle raske tervisekahjustuse hooletusega ning seega tuleb A. Ivanvovi

tegu kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi – raske tervisekahjustuse tekitamine

ettevaatamatusest (nagu ka kaitsja on taotlenud). KarS § 119 objektiivne kooseis sisaldab

tegu, mis põhjustab tagajärjena KarS § 118 lg 1 punktides loetud tervisekahjustuse ning

kohus on juba eespool tuvastanud (p 33-35), et A. Ivanov põhjustas oma tegevusega Q.Xle

raske tervisekahjustuse.

37. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

38. Kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks A. Ivanovi süü

temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises.

Kannatanu G.E suhtes toimepandud tegu

39. Süüdistatav ei ole G.E suhtes toimepandud teo kohta kohtuistungil ütlusi andnud. Kaitsja

toob välja, et puudus tahtlus, seega tuleks A. Ivanov süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks

mõista.

40. Kohus on eespool G.E ütlusi sündmuse kohta analüüsides leidnud, et tulenevalt vastuoludest

on need ebausaldusväärsed ning tuleb tõendina kõrvale jätta (p 10-15). Ka tema enda suhtes

toimepandud teo suhtes on G.E andnud vastuolulisi ütlusi – esimesel ülekuulamisel öelnud,

12 (18)

1-24-4013

et ta läks Q’ga Anatoli ja Ui vahele, et Anatoli rohkem noaga ei lööks. Anatoli vehkis noaga

tema ja Q suunas, ta sai noaga pihta. Noaga sai vastu vasakut kätt. Teisel ülekuulamisel on ta

selgitanud – kui ta Q ja Anatoli vahele läks sai ta Anatoli käest noaga vastu vasakut kätt. Ta

sai selle noaga pihta vehkimise käigus. Hiljem lisab, et tal ei ole Anatoli vastu pretensioone,

sest ta arvab, et ta läks tema pihta kogemata, sest ta vasaku käega proovis ta käest kinni

võtta, et nuga ära võtta. Kohus on seisukohal, et kannatanu ütlusi saab kasutada osas, et ta sai

sündmuse käigus A. Ivanovi poolt noaga vastu vasakut kätt. Kuigi G.E on mõlemal korral

samamoodi selgitanud, et ta sai pihta noaga vehkimise käigus, ütleb ta 27.12.2023 ütluste

lõpus hoopis, et ta üritas nuga ära võtta ja siis sai pihta, mis ei viita noaga vehkimise käigus

saadud vigastusele vaid sellele, et ta siiski läks vahele meestevahelisele rüselusele. Seega on

G.E ütlused erinevad, kellele ja mis asjaoludel ta vahele läks ning kuidas konkreetselt ta

vigastada sai ning tuleb tõendikogumist välja jätta.

41. Q.X ütluste kohaselt ei näinud ta hetke, kui G.E noaga vastu kätt sai, ta nägi hiljem, et G.E

käsi oli ka kannatada saanud. Räägib, et G.E sai kannatada, kuna läks meestele vahele ja

üritas neid lahutada. Q.X ei ole kirjeldanud, et A. Ivanov oleks noaga vehkinud kui ta püsti

seisis, ta on rääkinud meestevahelisest rüselusest. Kuidas ja millisel ajahetkel G.E vigastada

sai, ei ole võimalik Q.X ütlustest tuvastada, kuid see pidi toimuma A. Ivanovi ja U.Ui

vahelise rüseluse käigus, mitte olukorras, kus A. Ivanov noaga lihtsalt vehkis.

42. G.E tervisekahjustusi tõendab kiirabikaart (tlk 25 I kd), millest nähtuvalt tal on 26.12.2023

diagnoositud vasaku käe küünarvarre dorsaal pinnale V-kujulise sügava haava- mis läbis

fastia ja lihased. Kohus leiab, et G.E vigastused on põhjuslikus seoses A. Ivanovi

tegevusega, tal oli nuga käes ning ta vigastas sellega nagu esitatud süüdistuses märgitud,

meeste rüselusele vahele läinud G.Et vasaku käsivarre piirkonda. A. Ivanov on täitnud KarS

§ 121 objektiivse koosseisu tunnused.

43. KarS § 121 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust. Kohus leiab, et A. Ivanov ei pidanud

võimalikuks pidama, et G.E sekkub meeste vahelisse rüselusse ja saab seejärel vigastada.

Hinnates sündmuse asjaolusid leiab kohus, et A. Ivanov pani teo toime ettevaatamatusest.

Seega ei ole täidetud teo subjektiivne koosseis.

Kokkuvõte

44. A. Ivanovile esitatud süüdistuses etteheidetud noaga kannatanutele tervisekahjustuste

tekitamine on karistusõiguslikult üks tegu. Riigikohus on selgitanud (RK 9.05.2022 otsus

asjas nr 1-20-3910, p 14 ja RK 4.03.2021 määrus asjas nr 1-20-470, p 21-24), et KrMS §

309 lg-t 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et sellise käitumise kohta, mis moodustab

karistusõiguslikult ühe teo, saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva

kohtuotsuse. Süüdistatavat ei ole võimalik ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja

õigeks mõista. Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või

asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui

kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. Samuti järeldab kolleegium KrMS §

309 lg-st 2, et kui kuriteokoosseisu mõnele tunnusele vastava faktilise asjaolu tuvastamatus

tingib teo kvalifitseerimise kergema kuriteokoosseisu järgi, ei too see kaasa süüdistatava

õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RK 4.03.2021 määrus asjas nr 1-

20-470, p 26). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus A. Ivanovi süüdi KarS § 119 lg 1 järgi -

kannatanu Q.X suhtes toime pandud kuriteos, mitte kannatanute U.Ui (esines õigusvastasust

välistav asjaolu - tegutsemine hädakaitseseisundis) ja G.E (puudus teo subjektiivne koosseis)

suhtes toimepandud tegudes.

Süüdistus KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos

45. A. Ivanov (tlk 13 pöördel II kd) tunnistas mootorsõiduki joobes juhtimist süüdistuses

13 (18)

1-24-4013

näidatud ajal ja kohas, sh sõitmist vastu J A’ile kuuluvat mootorsõidukit Audi A8

registreerimismärgiga XXX. Tarvitas tuttava juures alkoholi, xxx helistas ja kavatses auto

ümber parkida, sest xxx hakkas otsima teda. Tagurdas ja põrkas teise auto vastu. Tunnistaja

J. A on rääkinud (tlk 159-162 I kd), et 28.10.2023 tagurdas tema autole Audi XXX xxx ees

otsa Mazda, kokkupõrkest sai tema auto vigastada; pärast kokkupõrget sõitis Mazda juht

parklasse parkima, kui ta autost väljus, oli näha, et juht pole kaine; tahtis teise juhiga kahju

osas kokku leppida, kuid see juht läks ära trepikotta; helistas politseisse. Tlk 167-172 I kd

on häirekeskuse kõnesalvestuse vaatlusprokoll, millelt on näha, et Häirekeskusesse helistas

J. A kell 18.28.48 ja rääkis xxx toimunud avariist, kirjeldab osalenud sõidukeid, et teise auto

juht läks trepikotta. Sündmuskoha vaatlusprotokollis (fotodega), (tlk 136-139 I kd) on näha

28.10.2023 liiklusõnnetuses osalenud autod ja sündmuskoha olustik, kirjeldatud autode

vigastused. Tunnistaja M. H ütlused (tlk 156-157 I kd) kinnitavad, et politseiekipaaž sõitis

väljakutsele xxx, kus olid kaks sõidukit kokku põrganud. Kohapeal oli sõiduk Audi A8 reg

nr XXX, sõiduki juures oli D. A ja J. A, kes kirjeldasid, et nende autole tagurdas parklast

välja keerates otsa punane Mazda 6, reg nr XXX, sõiduk sõitis peale kokkupõrget eemale ja

parkis xxx hoone taha parklasse, sõiduki juht läks kortermajja sisse. Leidsid ühest korterist

Anatoli Ivanovi, A kinnitasid, et just tema juhtis Mazdat. Ivanov oli silmnähtavalt

alkoholijoobes, keeldus indikaatorvahendisse puhumast ja ta viidi haiglasse vereproovi

võtma. Mõlemal sõidukil oli näha vigastusi. Politsei vormkaamera salvestuselt

(vaatlusprotokoll tlk 164, 173 I kd, mis asub DVD-plaadil kr.asja juures) on kuulda politsei

vestlus A. Ivanoviga ja näha tema väljatoimetamine korterist.

46. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tlk 140 I kd) näitab, et A. Ivanov keeldus

28.10.2023 kell 19.04 indikaatorvahendisse puhumast. Joobeseisundi kontrollimise

protokolli (tlk 140 pöördel I kd) kohaselt esinesid A. Ivanovil joobele viitavad tunnused:

alkoholi lõhn suust, ei mäleta viimse 24-tunni sündmusi, koordinatsioon väga häiritud,

rahutu, ärritunud. Joobeseisundi tuvastamise saatekiri ja toksikoloogiaekspertiisi akt (tl 142,

191-193 I kd) näitavad, et A. Ivanovilt võeti 28.10.2023 kell 19.50 veri etanoolisisalduse

kindlakstegemiseks, ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks

esitatud verest etanooli (2,35+-0,06) mg/g, k=2.

47. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõendid kinnitavad, et A. Ivanov xxx maja juures juhtis

28.10.2023 kella 18.28 paiku mootorsõidukit, olles LS § 69 lg 2 p 1 tähenduses

joobeseisundis, millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi

olla joobeseisundis. A. Ivanovi tegu täidab KarS § 424 lg 1 sätestatud teokooseisu, seega

kuriteo objektiivne koosseis on täidetud.

48. Kohus on seisukohal, et A. Ivanov pani teo toime otsese tahtlusega. A. Ivanov oli enne kui

autot ümber parkima hakkas alkoholi tarvitanud. A. Ivanovil tuvastatud joobe määr oli nn

kriminaalse joobe miinimummäärast suurem, tal esinesid mitmed joobele viitavad tunnused -

alkoholi lõhn suust, ei mäleta viimse 24-tunni sündmusi, koordinatsioon väga häiritud,

rahutu, ärritunud. Kohus leiab, et A. Ivanov mootorsõidukit juhtima asudes teadis, et ta on

seisundis, mis ei luba sõidukit juhtida ja vähemalt möönis, et võib olla nn kriminaalses

joobes, kuid sellest hoolimata asus ta mootorsõidukit juhtima.

49. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

50. Kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks A. Ivanovi süü

temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises.

51. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud

süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine A. Ivanovi poolt, mis täidab KarS § 424 lg 1

sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja A. Ivanov on selle toimepanemises süüdi. Kohus

14 (18)

1-24-4013

mõistab A. Ivanovi KarS § 424 lg 1 järgi süüdi.

Karistus

52. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt

on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt

konkreetse teo asjaoludest.

53. KarS § 119 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. A.

Ivanovi süü suuruse juures arvestab kohus kannatanule tekitatud vigastuse iseloomu ja

ulatust – tegemist oli küll tervisekahjustusega - lõikehaavadega ühel käel, mis näitab süüd

väiksemana, kuid käe kõõluste ja närvi läbilõike tüsistusena jääb patsiendile V sõrme

funktsioonihäire, mis suurendab süüd, sest tervisekahjustusest jääb kannatanule eluaegne

kahjustus. Kohus leiab, et A. Ivanovi süü on keskmine. Kergendava asjaoluna arvestab

kohus kahetust, raskendavad asjaolud puuduvad.

54. KarS § 424 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. A.

Ivanovi süü suuruse juures arvestab kohus, et ta on teo toime pannud otsese tahtlusega.

Kohus arvestab alkoholijoobe näitu, mis oli oluliselt suurem kriminaalkorras karistatava

joobe alampiirist, mis suurendab süüd. Tal esinesid ka tugevad joobele viitavad tunnused -

alkoholi lõhn suust, ei mäleta viimse 24-tunni sündmusi, koordinatsioon väga häiritud,

rahutu, ärritunud. Süüd suurendab ka asjaolu, et A. Ivanov põhjustas joobes mootorsõidukit

juhtides liiklusõnnetuse. Kohus hindab A. Ivanovi süüd suureks. Kergendava asjaoluna

arvestab kohus kahetust, raskendavad asjaolud puuduvad.

55. KarS § 56 lg 2 kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Nii KarS § 119 lg 1 kui ka § 424 lg 1 näevad

karistusena ette ka rahalise karistuse. A. Ivanov on karistamata (tlk 131 I kd). A. Ivanovi süü

on isikuvastase kuriteo toimepanemisel keskmine ja joobes juhtimisel suur, seega kohus

leiab, et süü suurusest lähtudes ei ole võimalik talle mõista kummagi kuriteo eest karistuseks

rahalist karistust.

56. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus A. Ivanovile KarS § 119 lg 1 järgi karistuseks 5 kuud

vangistust, KarS § 424 lg 1 järgi 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 alusel,

suurendades raskeimat karistus, mõistab kohus liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab A. Ivanovile mõistetavat liitkaristust ⅓, s.o 6 kuu

vangistuse võrra, kandmata karistus on 1 aasta vangistust. Karistusaja hulka arvab kohus

KarS § 68 lg 1 alusel kahtlustatavana kinnipidamise korras eelvangistusest viibitud aja 25-

27.12.2023 (tlk 123-125 I kd), s.o 3 päeva, ärakandmata karistus on 11 kuud 27 päeva

vangistust.

57. A. Ivanov on kriminaalkorras karistamata. Kohus leiab, et A. Ivanovi on võimalik karistuse

kandmiselt tingimisi vabastada. Kohus jätab A. Ivanovile mõistetud karistuse KarS § 73 lg 1,

3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui ta 1 aasta 7 kuulise katseaja jooksul ei pane

toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus leiab, et A. Ivanovi määramine katseajaks

kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ei ole vajalik. Ta töötab, on eelnevalt karistamata.

Mõlemad kuriteod on toime pandud alkoholijoobes, kuid A. Ivanov avaldas, et ta on selle

probleemiga spetsialisti poole pöördunud ja lasknud teha protseduuri, et alkoholi tarvitamist

välistada.

Lisakaristus

58. Väljavõte politsei andmebaasist (tlk 144 I kd) tõendab, et A. Ivanovil oli 28.10.2023

juhtimisõigus. KarS § 50 lg 1 kohaselt võib mootorsõiduki ohutu liiklemisega seotud süüteo

eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni

15 (18)

1-24-4013

kolmeks aastaks kohtu poolt. Prokurör on taotlenud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel A. Ivanovile

lisakaristuse kohaldamist - mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuueks kuuks.

Kaitsja nõustus lisakaristuse kohaldamisega, kuid märkis, et see võiks jääda alla ühe aasta.

59. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama

karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse

mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd

heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse

kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel

eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine

iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli

harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult

arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada

juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja

eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p

12).

60. A. Ivanovil puuduvad varasemad karistused – nii väärteo- kui kriminaalkaristused.

Kohtupraktikas ei ole välistatud võimalust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist

lisakaristusena ka esmakordse rikkumise toimepannud isiku puhul (RK 13.12.0213 otsus

asjas nr 3-1-1-122-13). Käesoleval juhul esinevad asjaolud, mis tingivad A. Ivanovi suhtes

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise, millisteks on eelkõige A. Ivanovi

väga suur joobeaste (alkoholikontsentratsioon veres mitte vähem kui 2.29 mg/grammi kohta)

ning enda huvide eelistamine teiste isikute turvalisusele. Samuti see, et ta põhjustas

liiklusõnnetuse. Eelnev näitab, et on tavapärasest suurem võimalus, et A. Ivanov võib ka

edaspidi liiklusalaseid süütegusid toime panna. Lisakaristust tuleb kohaldada nii karistuse

eri- kui üldprevntsioonist lähtuvalt. Eeltoodust tulenevalt võtab kohus A. Ivanovilt

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära 3 kuuks kohtuotsuse jõustumisest.

Põhikaristus koos lisakaristusega vastab A. Ivanovi süü suurusele.

Asitõendid

61. KarS § 83 lg 1 alusel tuleb konfiskeerida ja KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel hävitada

kohtuotsuse jõustumisel sündmuskohalt (tlk 4 I kd) kaasa võetud nuga (tl 63-73 I kd), mis on

hoiule võetud Haapsalu PJ-s (tlk 93 I kd, akt nr 24ATH29050).

62. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel noalt võetud DNA proovid ja

DNA proov verekahtlasest määrdumisest, mis asuvad Haapsalu PJ asitõendite hoiuruumis

(tlk 93 I kd, akt nr 24ATH29050).

63. DVD-paadid asuvad ja jäävad kriminaalasja materjalide juurde.

Tõkend

64. Tõkendit A. Ivanovile ei kohaldatud. A. Ivanov oli kahtlustatavana kinni peetud 25.-

27.12.2023, s.o 3 päeva, millise aja kohus arvestab KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka.

Menetluskulud

65. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimus, millised on

kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab

süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulu hüvitamisel

16 (18)

1-24-4013

tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava

osalist õigeksmõistmist (RK 16.06.2023 otsus asjas 1-21-1421, p 148).

66. Menetluskuluks on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha.

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb A. Ivanovilt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse

sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses

summas 1230 eurot, s.o 1,5*820 eurot.

67. KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel on menetluskuludeks ekspertiisi tegemise või joobe

tuvastamisega seotud kulud, milleks on kannatanute kohtuarstlike ekspertiiside (akt nr 24E-

AOI00028-01 13.03.2024) maksumused 155 eurot /tl 77-83 I kd/ ja 155 eurot /tl 87-92 I kd/,

ning joobe tuvastamise uuringuakti maksumus 14 eurot /tl 142 I kd/. A. Ivanovilt tuleb

seoses süüdimõistmisega välja mõista Q.Xle tehtud ekspertiisi maksumus 155 eurot ja

joobeseisundi uuringu maksumus 14 eurot (tlk 142 I kd). Kuna kohus A. Ivanovi U.Ui suhtes

esitatud süüdistuses süüdi ei mõista, siis U.U tehtud ekspertiisi (akt nr 24E-AOI00003-01

20.02.2024) maksumuse summas 155 eurot jätab kohus riigi kanda.

68. Kohus mõistab A. Ivanovilt riigi kasuks välja menetluskulu 1399 eurot. A. Ivanov on

kohustatud menetluskulu riigile tasuma 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtuarstliku ekspertiisi maksumuse summas 155 eurot jätta riigi kanda.

69. Valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise

vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, on KrMS § 173 lg 1 p 1 ja §

175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskuluks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üksnes

valitud kaitsjale, esindajale makstud selline tasu, mis on mõistliku suurusega. Õigusabitasu

suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe

tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust.

70. A. Ivanovile on kriminaalasjas osutanud õigusabi kokkuleppel vandeadvokaat Peep

Rajavere. 28.08.2024 esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse ning selle esitatud lisade

(tlk 30-36 II kd) kohaselt on kaitsja osutanud süüdistatavale kriminaalasjas õigusabi kokku

19 tundi, tunnihind on 105 eurot (käibemaksuta). Advokaaditasu koos käibemaksuga

1793,40 eurot (tegevused ja tasu kujunemine on taotluses lahti kirjutatud). Kohtule on

esitatud OÜ Läänemaa Advokaadibüroo arved Anatoli Ivanovile, mis kinnitavad, et A.

Ivanovil on tekkinud valitud kaitsjal tekkinud õigusabi tasude tasumise kohustus. Kohus

leiab, et taotluses esitatud spetsifikatsioonis kirjeldatud toimingud ja nendeks kulunud aeg on

olnud vajalikud õigusabi osutamiseks käesolevas kriminaalasjas. Kohus leiab, arvestades

väljakujunenu kohtupraktikat (nt kriminaalasjad 1-16-8601, 1-16-4665), et kaitsja õigusabi

tunnihind 105 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik. Seega A. Ivanovile õigusabi

osutamisega seotud põhjendatud tasu on kokku 1793,40 eurot (koos käibemaksuga).

71. Taotluse kohaselt õigusabi ajakulu on 90 % ulatuses seotud süüdistustega KarS § 118 p 1 ja

2 järgi, sest § 424 järgi esitatud süüdistusest ei ole kaitsja menetlusse astumisest vaidlust

olnud ja KarS § 121 lg 1 süüdistus oleks ilma kokkuleppemenetlust välistava § 118

süüdistuseta lahendatud kokkuleppemenetluses ja ilma märkimisväärsete menetluskuludeta.

Kohus leiab, et seoses sellega, et kohus mõistis A. Ivanovi süüdi oluliselt väiksemas mahus

kui süüdistusaktis oli Ivanovile süüks arvatud, tuleb Ivanovile osa kaitsjatasu hüvitada

riigieelarve vahenditest. Kohus arvestab, et A. Ivanovile esitatud süüdistused kannatanutele

tervisekahjustuste tekitamises olid omavahel tihedalt seotud, kuid märkimisväärset osa

tõendikogumist ei tulnuks käsitleda, kui A. Ivanovile poleks süüdistust kannatanute U.Ui ja

G.E osas esitatud. Kohtu hinnangul vähendanuks eelnimetatud etteheidete tegemata jätmine

kaitsja töömahtu umbes 70 %.

72. Eeltoodust tulenevalt tuleb seoses süüdistuse mahu olulise vähenemisega A. Ivanovile

17 (18)

1-24-4013

hüvitada riigieelarve vahenditest valitud kaitsjale makstud tasu 1255 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Piia Jaaksoo

Kohtunik

18 (18)