3-24-1021/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1021

Haldusasi

X. X kaebus Maardu Linnavalitsuse 5. veebruari 2024. a

otsuse ja 5. märtsi 2024. a korralduse nr 146

tühistamiseks ning linna kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X. X, seaduslik esindaja Y. Y

Vastustaja: Maardu linn, esindaja Julia Saveljeva

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. oktoobril 2024 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (edaspidi kaebaja) eestkostja esitas Maardu linnale (edaspidi vastustaja) 30. jaanuaril

2024 täiendava sotsiaaltoetuse avalduse koos Maardu Teenuse SA 30. novembril 2023

väljastatud arvega nr 380. Vastustaja edastas 5. veebruaril 2024 kaebajale otsuse, millega

keeldus sotsiaaltoetuse määramisest. Kaebaja esitas eelviidatud otsusele vaide, leides, et ei

nähtu, et üle 525 euro saav isik ei võiks olla abivajaja. Kaebaja osundas ka, et vastustaja on

sissetulekust sõltuvaid sotsiaaltoetuseid maksnud isikutele, kelle sissetulek ületab 525 eurot,

ning vastustaja on kaebajat seetõttu diskrimineerinud. Vastustaja jättis 5. märtsi 2024. a

korraldusega nr 146 kaebaja vaide rahuldamata, kuivõrd kaebaja sissetulek on suurem kui 525

eurot kuus ning kaebaja väited diskrimineerimisest on paljasõnalised ning tõendamata.

2. Kaebaja seaduslik esindaja esitas 5. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus tühistada vastustaja otsus ja vaideotsus ning kohustada vastustajat kaebajale soovitud

ulatuses toetust maksma või alternatiivselt taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Kohus võttis 6. mail 2024 kaebuse menetlusse ning määras 17. juunil 2024 määrusega asja

läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

4. Vastustaja esitas 27. augustil 2024 oma seisukohad ning kohtunõude vastusena

haldusmenetluse dokumendid.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada vastustaja otsus ja korraldus, millega jäeti kaebaja vaie

rahuldamata, ning kohustada vastustajat maksma kaebajale täiendavat sotsiaaltoetust või

alternatiivselt, vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi.

6. Kaebaja viitab võrdse kohtlemise seaduse (edaspidi VõrdKS) § 8 lõikele 2 ning märgib, et

mitte kaebajal ei lasu kohustus tõendada diskrimineerimist, vaid vastustajal võrdset

kohtlemist. Vastustaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei diskrimineeri

kaebajat.

7. Kaebaja abivajadus ei sõltu üksnes tuludest. Näiteks on kaebaja eluasemekulud ca 700 kuni

800 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

9. Vastustaja jäi oma 27. augustil 2024 esitatud vastuses seisukohale, et vastustaja haldusakt

kaebajale täiendava sotsiaaltoetuse määramata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning

selle muutmiseks või tühistamiseks õiguslik alus puudub. Kaebaja sissetulek on suurem kui

525 eurot kuus ning isegi juhul kui kaebaja on abivajav isik, ei loeta teda Maardu

Linnavolikogu 26. novembri 2019. a määruse nr 56 ,,Maardu linna eelarvest sotsiaaltoetuse

maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 56) järgi perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse

määramisel vähekindlustatud isikuks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja oleks pidanud rahuldama kaebaja täiendava

sotsiaaltoetuse määramise taotluse ning seda isegi juhul, kui kaebaja sissetulekud ületavad

määruse nr 56 § 1 lõikes 7 sätestatud määra.

11. Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 14 lõikes 1 on sätestatud, et kohaliku

omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama

vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi

ja korda. Kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta

täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse

üksuse kehtestatud tingimustel ja korras (lõige 2).Vastustaja on eelviidatud sättes nimetatud

korra kehtestanud määruses nr 56.

12. Kaebaja taotles vastustajalt täiendava sotsiaaltoetuse maksmist päevakeskuses

toitlustamise kulude kandmiseks (dtl 33).

Määruse nr 56 § 4 kohaselt on perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse andmise

eesmärk: 1) soodustada ja parandada isiku ja perekonna toimetulekuvõimet; 2) katta osaliselt

vähekindlustatud isiku ja perekonna hädavajalikke kulusid, mida ei hüvitata teiste riiklike või

kohalike toetuste ja teenustega. Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramise

aluseks on taotleja abivajadus ning toetuse saaja ja tema perekonnaliikmete sissetulekud ning

perekonnaseadusest tulenevad ülalpidamiskohustused (määruse nr 56 § 1 lg 5).

Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse perekonnaliikmeteks

abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad

alanejad ja ülenejad sugulased või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise

majapidamisega isikud (määruse nr 56 § 1 lg 6).

Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse vähekindlustatuks isikut

või perekonda, kelle ühe kuu sissetulek pereliikme kohta jääb alla 525 euro. Pere teise ja iga

järgneva liikme sissetuleku piiriks on 65% pere esimese liikme sissetuleku piirist. Isiku ja

perekonna sissetulek arvestatakse taotlusele eelnenud kolme kuu keskmise netosissetuleku

järgi (määruse nr 56 § 1 lg 7).

13. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja sissetulek (keskmine töövõimetoetus 565 eurot 75

senti kuus + elatis 260 eurot 33 senti) võimaldab tal tasuda 30 eurot Maardu Päevakeskuses

toitlustamise eest. Vaideotsusest nähtub ka vastustaja märkus, mille kohaselt toimetuleku-

toetuste taotlustes väidab kaebaja eestkostja, et maksab kaebajale elatist 510 eurot kuus (dtl

5). Taotluses on kaebaja sissetulekuks märgitud 560 kuni 580 eurot ühes kuus (dtl 33).

Kohtule nähtub seega, et kaebaja sissetulekud ületavad igal juhul, ka kaebaja enda väidete

kohaselt määruses nr 56 sätestatud sissetuleku piiri (525 eurot), mistõttu ei saa teda määruse

nr 56 tähenduses pidada vähekindlustatud isikuks.

14. Kaebaja on seisukohal, et ka juhul, kui tema sissetulek ületab 525 eurot, võib ta sellegi-

poolest olla abivajaja. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja tema abivajadust hinnanud.

Määruse nr 56 eespool viidatud sätetest nähtub, et täiendavate sotsiaaltoetuste eesmärk on

osaliselt katta vähekindlustatud isiku hädavajalikke kulusid. Seega on toetuse eesmärk tagada

abivajajale miinimum, et eluks hädavajalikud ja olulised kulutused saaksid vähemalt osaliselt

kaetud. Selleks on vastustajal õigus määratleda soodustatud isikute ring teatud tunnuste

kaudu, mille abil välja selgitada, kellel on selline akuutne hädavajadus. Määrusega nr 56 on

vastustaja pannud paika piiri, millest alates eeldatakse, et isik on vähekindlustatud ning seega

kvalifitseerub saama täiendavat sotsiaaltoetust. Vastustaja on välja selgitanud kaebaja sisse-

tulekud ning leidnud, et tema sissetulek ületab määruses nr 56 sätestatud sissetuleku piiri.

Seega on vastustaja õigesti järeldanud, et määruse nr 56 tähenduses ei ole kaebaja

vähekindlustatud isik, kes oleks kõnealuse sotsiaaltoetuse sihtgrupp. Kuigi kaebaja võib olla

abivajaja, siis konkreetse sotsiaaltoetuse kontekstis ei ole tema abivajadus selline, mis

õigustaks talle täiendava sotsiaaltoetuse maksmist. Kohaliku omavalitsuse piiratud eelarvet

arvestades on põhjendatud piirata sellise erakorralise sotsiaaltoetuse sihtgruppi.

Eluasemekulude sissetulekust mahaarvamist määrus nr 56 ette ei näe. Ilmselt on kohalik

omavalitsus eeldanud määruses ettenähtud 525-eurose sissetuleku piisavust tavapäraste

eluasemekulude katmiseks.

15. Kaebaja väidab nii vaides kui ka kohtumenetluses, et talle on teada juhtumid, kus

vastustaja on maksnud täiendavaid sotsiaaltoetuseid ka isikutele, kelle sissetulek on suurem

kui 525 eurot, ning seeläbi on kaebajat diskrimineeritud VõrdKS-i tähenduses.

VõrdKS § 8 lg 1 sätestab, et kohtu, töövaidluskomisjoni või soolise võrdõiguslikkuse ja

võrdse kohtlemise voliniku poole pöörduv isik peab avalduses esitama faktilised asjaolud,

mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Isik, kelle vastu on avaldus

esitatud, peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui

isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga

(VõrdKS § 8 lg 2). Jagatud tõendamiskohustust ei kohaldata halduskohtu- ja

kriminaalmenetluses (VõrdKS § 8 lg 3).

Alustuseks märgib kohus, et VõrdKS § 8 lg-st 3 tulenevalt ei laiene lg-tes 1 ja 2 sätestatu

halduskohtumenetlusele. Igal juhul aga on kaebaja väited vastustaja poolse diskrimineerimise

kohta paljasõnalised. Selleks, et VõrdKS järgi tekiks vastustajal kohustus tõendada, et

diskrimineerimist ei toimunud, peab kaebaja esmalt tooma esile konkreetsed faktilised

asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on ebavõrdne kohtlemine. Alles siis läheb

tõendamiskoormus üle vastustajale. Ka HKMS § 59 lõikest 1 tuleneb nõue, et menetlusosaline

peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebajal tuleb oma väiteid

vähemalt põhistada ehk selgitada faktilisi väiteid selliselt, et kohtu hinnangul oleks väide

usutav (HKMS § 63). Kaebaja on üksnes ebamääraselt väitnud, et talle teadaolevalt on isikuid,

kellele vastustaja on maksnud täiendavaid sotsiaaltoetusi, kuigi nende sissetulekud on

ületanud määruses nr 56 toodud piiri. Kaebaja ei ole toonud välja, millisel infol või allikal

selline teadmine põhineb või kes on need isikud, kellele vastustaja väidetavalt on ebaõigelt

sotsiaaltoetusi maksnud. Kaebaja esitatud info põhjal ei teki kohtul veendumust, et vastustaja

on teadlikult ja tahtlikult maksnud täiendavaid sotsiaaltoetusi isikutele, kellel selleks õigust

või vajadust ei ole. Kohus tõdeb, et iseenesest ei ole välistatud olukorrad, kus isikud on

varjanud oma tegelikke sissetulekuid ning seetõttu on olnud alusetult soodustatud isikuteks

sotsiaaltoetuste määramisel. Kuid ka juhul, kui selliseid juhtumeid on esinenud, ei teki sellest

kaebajale subjektiivset õigust nõuda täiendava sotsiaaltoetuse maksmist, kui ta ei vasta

määruses nr 56 toodud tingimustele.

16. Kuna kaebaja ei ole määruse nr 56 tähenduses vähekindlustatud isik ning tema sissetulek

ületab 525 eurot, siis jättis vastustaja õiguspäraselt täiendava sotsiaaltoetuse määramata.

Seega puudub alus vastustaja 5. veebruari 2024. a otsuse ja 5. märtsi 2024. a vaideotsuse

tühistamiseks. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda

(HKMS § 109 lg 1 kolmas lause).

18. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed asendada

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Oras