2-21-1192/114 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-1192

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. september 2024

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

I.R-i hagi sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum

ja Y.N-i vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.R-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3375 eurot 45 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

27. august 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) I.R (isikukood XXX), esindaja

riigi õigusabi korras vandeadvokaat Henn

Koduvere

Kostja (vastustaja) sihtasutus Tartu Ülikooli

Kliinikum (registrikood 90001478), lepingulised

esindajad Angela Arbus ja Maarja-Liisa Raide

Kostja (vastustaja) Y.N (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaadi abi Tiia Tafenau

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2022. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta I.R-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata I.R-i 6. septembri 2024. a vastuväide kohtu tegevusele.

4. Jätta rahuldamata I.R-i 6. septembri 2024. a taotlus tagastada ja jätta arvesse

võtmata ekspert dr Palu-Sander Vahi poolt 27. augustil 2024 kohtule esitatud

lehekülg pealkirjaga Trial reduction.

5. Jätta tähelepanuta I.R-i 6. septembri 2024. a taotlused:

5.1. kuulata tunnistajana üle dr Jaan Laos;

5.2. teostada asjas täiendav ekspertiis;

5.3. võtta asja materjalide juurde I.R-i haigusloo nr XXXXXXXX anamnees ja

objektiivne leid.

6. Jätta rahuldamata I.R-i 6. septembri 2024. a taotlus 27. augusti 2024. a

kohtuistungi protokolli parandamiseks.

7. Jätta sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum ja Y.N-i apellatsiooniastme

menetluskulud I.R-i kanda.

8. Määrata kindlaks Y.N-i menetluskulude suurus ning mõista I.R-ilt Y.N-i kasuks

välja apellatsiooniastme menetluskulu 1691 eurot 20 senti. Hüvitamisele kuuluv

menetluskulu tuleb I.R-il tasuda MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele nr

EE912200001120139520.

9. Määrata, et I.R-il tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda Y.N-

ile viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

10. Sihtasutusel Tartu Ülikooli Kliinikum hüvitatavad menetluskulud

apellatsiooniastmes puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I.R (hageja) esitas 25. jaanuaril 2021 Tartu Maakohtule sihtasutuse Tartu Ülikooli

Kliinikum (kostja I) ja Y.N-i (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt

enda kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot ning VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivise tasumisele kuuluvalt hüvitiselt alates 3. juulist

2020 kuni hüvitisesumma tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt tehti hagejale 15. mail 2018 Tartu Ülikooli Kliinikumis vasaku

põlve operatsioon (põlveliigese endoproteesi paigaldamine). Epikriisis märgiti

operatsiooni teostajaks kostja II. Operatsiooni tegid kostja II juhendamisel kaks

praktikanti. Operatsioon ei õnnestunud. Hageja jalg ei liikunud ettenähtud ulatuses.

Hagejal tekkis operatsiooni tagajärjel põlve liikumispiiratus. Selle põhjustas proteesi vale

paigutus, kuju või mõõtmed. Hageja ei saanud jalale toetuda, põlve kõverdada ega sirgu

ajada ning põlve liigutada, kuna see oli valus. Jalas oli püsivalu, paistetus ja ulatuslik

hematoom. Samuti oli hageja põlves pärast operatsiooni proteesiinfektsioon. Hagejale

tehti 2. oktoobril 2019 kordusoperatsioon. See õnnestus paremini.

2(12)

Kostjad tegid hagejale tervishoiuteenuse osutamisel ravivigu. 2018. a operatsioon ja

sellele järgnenud ravi ei olnud nõuetekohane. Uue operatsiooniga viivitati liigselt.

Kostjad tegid operatsioonijärgselt diagnoosivigu. Kostjad ei tunnistanud operatsiooni

käigus tehtud vigu ega määranud revisjonoperatsiooni, vaid süüdistasid hagejat

raviplaani järgimata jätmises ning sundisid hagejat läbi valu harjutusi tegema. Kostja II

rikkus hageja läbivaatamise kohutust. Kostja II oli teadlik hageja operatsioonijärgsest

seisundist, kuid ei teostanud hageja läbivaatust.

Kostjad rikkusid dokumenteerimiskohustust. 2018. a operatsiooni protokollist ei nähtu, et

pärast proteesi paigaldamist oleks kontrollitud hageja põlve liikuvust. Kui pärast proteesi

paigaldamist kontrolliti põlve liikuvust, kuid seda ei dokumenteeritud, on tegemist

dokumenteerimiskohustuse rikkumisega. Kui põlve liikuvust ei kontrollitud, on tegemist

raviveaga.

Hageja võttis pärast 2018. a operatsiooni talle määratud ravimeid. Hagejale oli eelnevalt,

2015. aastal tehtud teise põlve operatsioon. Hageja ei võtnud talle pärast seda

operatsiooni välja kirjutatud ravimeid. Samas ei tekkinud hagejal 2015. aasta

operatsiooni järgselt põlve liikuvusega probleeme. Kuna hagejal tekkis pärast 2018. a

operatsiooni tugev valu, ei tohtinud hageja tegelikult harjutusi teha ega jalale toetuda.

Hagejale tekkis kostjate tegevusest tulenevalt alates 15. maist 2018 kuni 2. oktoobrini

2019 heaolu langus ja kannatused.

2. Kostja I vaidles hagile vastu.

Tervishoiuteenuse osutamisel ei ole rikutud dokumenteerimiskohustust. 15. mail 2018

toimunud operatsiooni kulgu ja selle käigus tehtud tuvastusi on dokumentides

ammendavalt kirjeldanud.

Hageja ei ole tõendanud diagnoosi- ega ravivea tegemist. Hageja viidatud vaevused

võivad kaasneda ka nõuetekohaselt läbiviidud operatsiooniga. Hageja esitatud

epikriisidest nähtuvalt on hageja oma heaolu languse ja füüsiliste kannatuste tekkimist ise

soodustanud, kui pole järginud määratud raviskeemi – võtnud ravimeid ega teinud

harjutusi. Pärast operatsiooni hagejale kirjutatud ravimid on hageja jätnud välja ostmata.

Samuti polnud hageja koostööaldis.

Pärast proteesi paigaldamist oli hagejal liigese liikuvus hea ja stabiilne. Seda kontrolliti.

Liikumispiiratus ehk kontraktuur sai tekkida ravisoovituste eiramise tõttu. Teise

operatsiooniga tuli liikumispiiratuse vabastamiseks pehmet kude ja säärt juurde saagida.

Et see piisavat tulemust ei andnud, vahetati hagejal proteesi süsteem.

Proteesiinfektsiooni ei olnud enne kordusoperatsiooni põhjust hagejal kahtlustada, kuna

analüüsid olid korras. Proteesiinfektsiooni diagnoos pandi hagejale alles 2. oktoobri

2019. a operatsiooni käigus võetud proovi alusel. Seega ei vasta tõele hageja väide,

justkui oleks proteesiinfektsioon tuvastatud juba enne revisjonoperatsioonile tulekut 1.

oktoobril 2019. Proteesiinfektsiooni diagnoosimisel on tõenduspõhiselt paika pandud

kindlad diagnostilised kriteeriumid, mille hulka ei kuulu valu ja turse, osteofüüdid ega ka

vereeritus liigesevedelikku.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu. Viivise arvestamise alguskuupäev on vale.

3. Kostja II vaidles samuti hagile vastu.

Hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele ja seda osutati

vajaliku hoolsusega. Kostja II juhindus tema poolt tehtud operatsiooni

dokumenteerimisel õigusaktidega kehtestatud tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise nõuetest ning hea kliinilise operatsiooni andmete dokumenteerimise

praktikast. Kostja II ei teinud hagejale tervishoiuteenuse osutamisel ravivigu.

3(12)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine, sh diagnoosi- või ravivead, ei ole

tõendatud. Ebaõige ja asjakohatu on hageja väide, et operatsiooni teostasid kaks

praktikanti kostja II juhendamisel. Ühtegi praktikanti operatsioonitoas tol päeval ei

viibinud.

Hageja väidetav heaolu langus oli tingitud hageja enda tegevusest või tegevusetusest.

Hageja eiras tahtlikult talle raviarsti poolt antud juhiseid ja soovitusi operatsioonijärgseks

valuraviks, füsioteraapiaks ja järelkontrolliks.

Isegi kui tõendamist peaks leidma väidetav raviviga, tuleks kostjatelt väljamõistetavat

kahjuhüvitist vähendada, sest hageja väidetav heaolu langus ning hingelised ja füüsilised

kannatused olid tingitud eelkõige hageja enda tegevusest või tegevusetusest.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu. Hageja saaks viivist nõuda alates hagi esitamisest,

kuna hageja teatas kostjale II nõudest hagi esitamisega.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis 26. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kohus määras kostja II menetluskulude suuruseks 1824 eurot ning märkis,

et kostjal I rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus mõistis

hagejalt kostja II kasuks menetluskuluna välja 1824 eurot, mis tuleb tasuda MTÜ Eesti

Arstide Liit arveldusarvele. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Hagi on esitatud tervishoiuteenuse osutaja ning arsti vastu tulenevalt hageja ning kostja I

vahel sõlmitud tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest. Kohaldamisele kuuluvad VÕS §-d

758, 762, 769 ja 770, samuti § 65.

Maakohus ei nõustunud hageja väidetega dokumenteerimiskohustuse rikkumise kohta –

et 15. mai 2018. a operatsiooni epikriisis ega operatsiooniprotokollis ei ole kajastatud

põlve liikumise kontrolli. Asjas on esitatud hageja haigusloo nr 20180514-202157/02-56-

11154 epikriis, millest nähtub 15.05.2018 operatsiooni kirjeldus. Samuti on esitatud

operatsiooniprotokoll, mille dokumenteerimise nõuded on kehtestatud sotsiaalministri

18. septembri 2008. a määruse nr 56 "Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise

tingimused ja kord" §-des 63 ja 64.

Hageja pole toonud välja asjakohaseid tõendeid, millest nähtuks, kas ning millises

vormis hageja viidatud andmed oleks tulnud tema nimetatud dokumentides fikseerida.

Esitatud dokumentidega on tõendatud operatsiooni dokumenteerimine vastavalt

sotsiaalministri määruses toodud nõuetele. Asjaolu, et operatsioonikirjeldus ei ole

sõnastatud selliselt, nagu hageja seda soovib või ei sisalda kõiki andmeid, mida hageja

arvates võiks seal kajastada, ei tähenda, et dokumenteerimiskohustust oleks rikutud.

Kuna hageja ei ole tõendanud dokumenteerimiskohustuse rikkumist kostjate poolt 15.

mai 2018. a operatsiooni tegemisel, on tõendamiskoormis tulenevalt VÕS § 770 lg 3

diagnoosi-või ravivea tõendamisel hagejal.

Hageja väited diagnoosi- ja ravivigade kohta on tõendamata. Hageja ei ole täitnud VÕS §

770 järgi nõutavat tõendamiskohustust. Hagist nähtuvad järgmised konkreetsed

etteheited kostjate tegevusele:



15. augusti 2018 paigaldatud protees või proteesi paigaldamine põhjustasid

opereeritud piirkonna nakkuse ja põletikureaktsiooni; nakkus ja

4(12)

põletikureaktsioon omakorda võisid põhjustada valu, paistetust, hematoome ja

lihaspinget;



sääreluu ots ja reieluu ots ei olnud proteesi paigaldamisel kujundatud proteesile

sobivaks, mille tagajärjeks oli põlveliigese liikuvuse piiratus.

Hageja etteheited tulenevad asjaolust, et operatsioonijärgselt on ta pidanud taluma

füüsilist valu ja liikumise piiratust, käima korduvalt arstide juures ning läbima ka teise

operatsiooni. Sellistest asjaoludest ei saa kohus teha hageja soovitud järeldusi, et

operatsioon ei olnud nõuetekohane, arstide tegevus pärast operatsiooni ebaadekvaatne

ning uus operatsioon tehtud liigse viivitusega. Hagejal tulnuks hagi rahuldamiseks siduda

oma väited tõenditega. Hageja seda kohtu hinnangul teinud ei olnud.

Kohtunik ei ole meditsiinivaldkonna spetsialist. Sarnaste vaidluste puhul on võimalik ja

sageli asjakohane määrata kohtuarstlik ekspertiis. Kohus jättis praeguses asjas hageja

ekspertiisitaotluse rahuldamata, seda esmajoones põhjusel, et Tervishoiuteenuste

kvaliteedi ekspertkomisjonis (TKE) on kohtueelselt arutatud sisuliselt samu etteheiteid

tervishoiuteenuse osutajale, mis esitatud käesolevas hagis.

Tulenevalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-st 502 on TKE nõuandev komisjon,

mille üleannne on hinnangu andmine patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile.

Kohus käsitab TKE otsust ühe tõendina asja lahendamisel ning tegemist ei ole kohtu

jaoks siduva tõendiga.

Hageja ei ole suutnud ühtegi kostjatele tehtud etteheidet ka põhistada sellisel minimaalsel

määral, et kohtul tekkinuks kahtlus, et kostjad võiksid olla oma kohustusi rikkunud. Kui

hageja oleks seda teinud, oleks ilmselt olnud otstarbekas määrata ekspertiis. Hageja

esitatud väited ja tõendid kohtul sellist kahtlust ei tekitanud. Kostjate vastuväited,

selgitused ning tõendid on piisavad selleks, et jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Ühestki hageja esitatud kiirabikaardist ega epikriisist ei ole alust järeldada, et 15. mai

2018. a operatsioonil oleks tehtud raviviga ning et hagejal operatsioonijärgselt esinenud

kaebused olid tingitud diagnoosi- või raviveast. Sealhulgas ei saa viidatud tõendite alusel

tuvastada, et hageja kaebused ja väljakutsed oleksid tingitud 15. mai 2018. a operatsiooni

mittenõuetekohasest teostamisest. Hageja võrdlus käesolevas asjas käsitatavat 2018. a-l

tehtud vasaku põlve operatsiooni tema parema põlvele tehtud operatsiooniga 2015. a-l on

asjakohatu.

TKE leidis kokkuvõttes, et hagejale osutati kostjate poolt nõuetekohast tervishoiuteenust.

Patsiendile tehtud diagnostika, 15. mai 2018. a operatsioon, vahetu operatsioonijärgne

ravi, ettepanekud taastusravi osas, korduvad visiidid ja ravi järjepidevus olid adekvaatsed

ja vastasid kaasaegse ravi põhimõtetele. Uue operatsiooniga (2. oktoobril 2019) ei

viivitatud, vaid see tehti mõistliku ajaga, arvestades väljakujunenud olukorda. TKE on

arutanud sisuliselt samu etteheiteid, millele hageja hagis tugineb. TKE on kasutanud

asjakohast ravidokumentatsiooni, sh hageja esitatut ning asja on arutanud tunnustatud

erialaspetsialistid. Kostjaga I seotud komisjoni liikmed taandasid ennast arutelult. Hageja

ei ole suutnud kohtule veenvalt selgitada, miks hageja leiab, et TKE 26. novembril 2020.

a hinnang ei ole õige.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, justkui oleks epikriisi ja operatsiooniprotokolli

olemasoluga juba tõendatud ühtlasi ka nende dokumentide nõuetelevastavus ja

5(12)

dokumenteerimiskohustuse täitmine. Epikriisi või protokolli nime kandvast dokumendist

ei saa veel järeldada, et selles dokumendis kirjapandu on asjakohane, piisav ja õige. 15.

mai 2018. a operatsiooni protokolli on jäetud olulised andmed kandmata ja seega on

dokumenteerimiskohustus jäetud olulises osas täitmata. Sellest omakorda järeldub, et

ebaõige on maakohtu otsuse p-s 29 esitatud maakohtu seisukoht, et "kuivõrd hageja ei ole

tõendanud dokumenteerimiskohustuse rikkumist kostjate poolt 15.05.2018 operatsiooni

tegemisel, on tõendamiskoormis tulenevalt VÕS § 770 lg 3 diagnoosi- või ravivea

tõendamisel hagejal."

Kuna dokumenteerimiskohustuse rikkumine on tõendatud, pidid kostjad tõendama, et 15.

mai 2018. a operatsioon oli teostatud nõuetekohaselt. Kuna operatsiooniprotokollist ei

nähtu põlve liikuvuse kontrolli pärast pärisproteesi paigaldamist, on tegemist ilmse

raviveaga. Maakohus on jätnud hageja sellekohased tõendid ja väited tähelepanuta,

millega on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 243 lg-s 1, §-s 438 ja §

442 lg-s 8 sätestatut. See võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja väited ei ole seostatud tõenditega. Hageja on

maakohtus oma väidete tõendamiseks esitanud hulgaliselt tõendeid ja kõik hageja väited

toetuvad tõenditele ning iga tõendi osas on hageja välja toonud, mille tõendamiseks on

tõend esitatud. Muu hulgas on hageja tõendatud asjaolu, et 15. mail 2018 opereeritud

põlv ei läinud sirgeks juba kohe pärast operatsiooni. Hagi lisana esitatud 13. juuni 2018.

a ja edasistes epikriisides on märgitud, et jalga ei saa sirutada. Hageja poolt 21. oktoobril

2019 kostjale I esitatud kaebuses on hageja märkinud, et kohe pärast 15. mai 2018. a

operatsiooni ei läinud jalg enam sirgeks. Asjaolu, et jalg ei läinud kohe pärast

operatsiooni sirgeks, on üks oluline märk sellest, et operatsiooni käigus tehti raviviga.

Maakohus on otsuse punktis 32 märkinud, et kohtunik ei ole meditsiinivaldkonna

spetsialist, kuid andud samas hinnangu hageja ja kostjate väidetele ja tõenditele ning

järeldanud oma teadmiste baasil, et hageja väidetel ei ole alust, aga kostjate seisukohad

on õiged. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg

8 teine lause) ning see rikkumine võis viia ebaõige kohtulahendini.

Tõendite hulgas olev TKE hinnang on puudulik ega sisalda uuringute üksikasjaliku

kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ega põhjendatud vastuseid esitatud

küsimustele. TKE arvamus on kontrollimatu. Kohtul ega menetlusosalistel ei ole

võimalik veenduda TKE arvamuse põhjendatuses ega jälgida arvamusele jõudmise käiku.

TKE arvamusele tuginedes ei olnud õige ega ka võimalik asjas lahendit teha. Maakohtu

otsuse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks eksperdiarvamust sisuliselt hinnanud.

Seda ei olekski kohus saanud teha, kuna TKE arvamuses puuduvad põhjendused ja

järelduskäik.

Ekspertiisi korraldamata jätmisega rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi.

Hageja palub apellatsioonkaebuses määrata kohtuarstlik ekspertiis ravi- või

diagnoosivigade ja dokumenteerimiskohustuse, läbivaatamise kohustuse kohase või

mittekohase täitmise või täitmata jätmise väljaselgitamiseks ning hagejale osutatud ravi

kvaliteedi hindamiseks.

6. Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus kogus menetluses asja lahendamiseks piisavalt tõendeid, hindas tõendeid

nende kogumis õigesti, kohtuotsus on piisavalt põhjendatud ja selge, materiaalõiguse ega

menetlusõiguse norme pole rikutud. Kohus luges dokumenteerimiskohustuse õigesti

nõuetekohaselt täidetuks ning sellest tulenevalt diagnoosi- ja ravivea esinemise

tõendamise koormuse hagejal lasuvaks.

6(12)

7. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus hindas otsuses poolte väiteid ja tõendeid kogumis igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt, kohtuotsus on vajalikul määral põhjendatud ning kohtu siseveendumuse

kujunemine hõlpsasti jälgitav. Kohus ei eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel viisil,

mis annaks alust otsuse tühistamiseks. Kostja II leiab jätkuvalt, et hagejale osutatud

tervishoiuteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele ja seda osutati vajaliku hoolsusega.

Kostja II ei teinud hagejale tervishoiuteenuse osutamisel ravivigu ega rikkunud

dokumenteerimiskohustust. Kostja II ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väidetega

ning leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud hageja seisukohtade ja väidete alusel ei ole

võimalik apellatsioonkaebust rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg

1 p 21 järgi muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

9. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuse etteheide, et ekspertiisi korraldamata

jätmisega rikkus maakohus menetlusõiguse norme. Maakohus eksis eelkõige TsMS §

293 lg-s 1 ja § 238 lg-s 1 sätestatu vastu. Pooled vaidlevad asjas peamiselt selle üle, kas

kostjad rikkusid hagejale tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi (VÕS § 758 lg 1, §

762, § 769, § 770) ning kas hagejale tekkis kahju osaliselt või täielikult hagejast endast

tulenevate asjaolude tõttu. Hagejale osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohasust

puudutavate asjaolude selgitamiseks on vaja eriteadmisi. Ekspertiisi korraldamata jätmise

tõttu on maakohtu otsus osaliselt ka nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 436, § 442 lg

8).

9.1.

Asja materjalidest nähtuvalt jättis maakohus hageja taotluse ekspertiisi

korraldamiseks rahuldamata, kuna ekspertiisi määramise vajadust ei põhjendatud

asjakohaselt ning asjas esitati piisavalt tõendeid (I kd, tl 161–162). Samas jättis

maakohus otsusega hagi rahuldamata põhjusel, et hageja pole oma väiteid tõendanud.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei tekitanud hageja väited ja tõendid maakohtus kahtlusi, et

kostjad oleksid oma kohustusi rikkunud ning kostjate vastuväited ja selgitusi pidas kohus

piisavaks, et jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

9.2.

Ringkonnakohus märgib, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).

TsMS § 238 lg 1 p 2 võimaldab jätta ekspertiisitaotluse rahuldamata ennekõike juhul, kui

asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud, et lugeda asjaolu

tõendatuks. TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel ei saa jätta ekspertiisi määramata olukorras, kus

asjaolu kohta on esitatud tõendeid, kuid kohus ei pea neid piisavaks, et lugeda asjaolu

tõendatuks (vt RKTKo 22.04.2015 3-2-1-15-15, p 16). Ekspertiisi korraldamata

jätmisega võttis maakohus hagejalt suures osas võimaluse oma väiteid tõendada, mistõttu

ei saanud kohus hagejale ette heita, et hageja ei ole vaidlusaluseid asjaolusid piisavalt

tõendanud.

9.3.

Ringkonnakohus kõrvaldas TsMS § 652 lg 3 p-st 2 lähtudes ülalkirjeldatud

maakohtu minetuse, rahuldades hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotluse

ekspertiisi korraldamiseks. Ringkonnakohus määras 9. novembri 2023. a määrusega

ekspertiisi hagejale kostjate poolt 15. mail 2018 tehtud vasaku põlve operatsiooni

(põlveliigese endoproteesi paigaldamine) ning kostjate poolt operatsiooni järgselt kuni 2.

oktoobrini 2019 hagejale osutatud tervishoiuteenuste nõuetekohasuse väljaselgitamiseks.

7(12)

10. Kirjalikus eksperdiarvamuses (II kd, tl 110–115) esitatud järelduste kohaselt ei

tuvastanud ekspert dr Paul-Sander Vahi kostjate poolt hagejale tervishoiuteenuse

osutamisel diagnoosi- ega ravivigu, samuti on kostjad eksperdi hinnangul täitnud

tervishoiuteenuse dokumenteerimiskohustust. Ringkonnakohus küsitles hageja taotlusel

ekspert P.-S. Vahit ka kohtuistungil, kus ekspert andis temale esitatud küsimustele selged

ja ammendavad vastused (II kd, tl 184–189). Ringkonnakohtul ei tekkinud eksperdi

küsitlemisel vähimatki kahtlust kirjalikus eksperdiarvamuses esitatud järelduste

põhjendatuses.

11. Diagnoosi- ja ravivigade osas on eksperdi järeldused kooskõlas asja materjalide

hulgas oleva TKE hinnanguga, mille kohaselt samuti osutati hagejale kostjate poolt

nõuetekohast tervishoiuteenust (I kd, tl 51 ja 51 pöördel) (dokumenteerimiskohustuse

täitmise kohta ei ole TKE-lt hinnangut küsitud). Eksperdiarvamusest nähtub, et valu,

turse ja verevalumite teke on üks sagedasemaid patsiendipoolseid vaevusi pärast

põlveliigese endoproteesimist. Valu ja hematoomid on tingitud operatsioonitraumast ning

organismi reaktsioonist sellele. Üsna tavapärane on väljendunud valu ja turse püsimine

kuni aasta möödumiseni operatsioonist. Valu leevendamiseks on oluline lisaks põlve

liigutamisele ka regulaarne ja adekvaatne valuravi ning opereeritud jala aktiivne

liigutamine. Erakorralise meditsiini osakonnas hagejale antud soovitused olid eksperdi

hinnangul adekvaatsed ja asjakohased ning kooskõlas operatsioonijärgsete juhistega (II

kd, tl 111–112).

12. Seega on kokkuvõttes õige maakohtu lõppjäreldus, et hageja ei ole kostjate

vastuse aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Hageja erinevad väited ja hüpoteesid

dokumenteerimiskohustuse rikkumisest ning diagnoosi- või ravivigadest ei ole asjas

kinnitust leidnud. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada ülalkäsitletud kirjalikku

eksperdiarvamust puudutavate järeldustega (otsuse põhjenduste p-d 10 ja 11).

13. Ringkonnakohus rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab

tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid,

millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et

kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka VÕS § 770 lg-st 3, mille

kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama

patsient. Erandid eeltooodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on

sätestatud VÕS § 770 lg-tes 3 ja 4 (vt nt RKTKo 8.04.2011, 3-2-1-171-10, p 16;

22.03.2019, 2-15-18182, p 11). Hageja on küll olnud asjas läbivalt seisukohal, et kostjad

rikkusid tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimiskohustust (millisel juhul pöörduks

tõendamiskoormis VÕS § 770 lg 3 järgi ümber), kuid ülalviidatud eksperdiarvamus

dokumenteerimiskohustuse rikkumist ei kinnita. Asjas puuduvad tõendid, mis annaks

alust eksperdi järeldustes kahelda.

14. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse

ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

14.1.

Kuigi maakohus jättis hageja ekspertiisitaotluse põhjendamatult rahuldamata ning

rikkus sellega menetlusõiguse norme, on maakohus enamikku poolte esitatud väiteid ja

muid tõendeid otsuses analüüsinud. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei selgu, millise

hageja esitatud tõendi jättis maakohus tähelepanuta või analüüsimata ning milline võis

olla selle mõju kohtu lõppjäreldustele. Suurt osa hageja väidetest ei ole võimalik kohtul

iseseisvalt hinnata, kuna selleks on vajalikud meditsiini alased eriteadmised (mis kohtul

puuduvad).

14.2.

Maakohus ei ole otsuses nõuetekohaselt vastanud hageja esitatud

dokumenteerimiskohustuse rikkumist puudutavatele väidetele (kohtu vastavad

8(12)

arutluskäigud on nõuetekohaselt põhjendamata). Samas on tõendamata hageja väide,

nagu peaks põlve liikuvuse kontroll pärast päriskomponentide paigaldamist olema

tingimata kajastatud ka 15. mai 2018. a operatsiooniprotokollis. Ekspert on hinnanud

operatsioonijärgselt tehtud röntgenogrammidel proteesikomponentide asendit ja sobivust

patsiendi anatoomiaga heaks (II kd, tl 110). Ekspert ei tuvastanud vigu

operatsioonitehnikas ega mehaanilisi probleeme paigaldatud implantaadil.

Operatsiooniprotokoll vastab eksperdi järelduste kohaselt dokumenteerimise heale tavale

ja praktikale ning operatsiooni kohta koostatud meditsiinilised dokumendid sisaldavad

osutatud tervishoiuteenuse kohta kõiki olulisi andmeid (II kd, tl 100 pöördel).

Kohtuistungil selgitas ekspert lisaks, et põlve liikuvuse kontrollimine (operatsiooni

käigus) tähendabki seda, et veendutakse põlve sirutumises ning painutuses vähemalt 90

kraadini. Päriskomponentidega ei ole tavapäraselt vaja eraldi liikuvuse kontrolli teha, sest

nende komponentide luusse tsementeerimiseks on vajalik põlve täissirutuse saavutamine

ning põlve haava sulgemiseks on vajalik põlve painutus 90 või enam kraadi. Seega

päriskomponentide prooviks ongi tsementeerimine ja haava sulgemine (II kd, tl 184

pöördel).

14.3.

Hageja on kostjatele heitnud ette, et 15. mail 2018 opereeritud põlv ei läinud

sirgeks juba kohe pärast operatsiooni. Hageja hinnangul on see üks oluline märk

operatsioonil tehtud raviveast. Eksperdi järeldused seda hageja oletust ei toeta. Ekspert

selgitas kohtuistungil, et vahetult pärast operatsiooni on operatsioonitraumast tingitud

turse ja valu tõttu põlveliigesel väga harva hea liikuvus. Tavapäraselt jääb esimestel

päevadel puudu 10 kraadi sirutusdefitsiiti ja saavutatakse 70 kraadi painutust, vahel ka 90

kraadi. Operatsioonitoas narkoosis saavutatud liikuvust ei saavutata esimese paari nädala

jooksul pea kunagi (II kd, tl 185 ja 185 pöördel). Muid tõendeid selle väidetava ravivea

kohta ei ole kohtule esitatud.

14.4.

Hageja märgib iseenesest põhjendatult, et ülalosutatud TKE hinnang ei sisalda

uuringute üksikasjaliku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ega põhjendatud

vastuseid esitatud küsimustele. Kõnealune hinnang ei vasta TsMS § 301 lg-s 1

eksperdiarvamusele esitatud nõuetele, kuid see ei tähenda, et seda ei saaks (ühe)

dokumentaalse tõendina asjas arvestada. Tegemist on eriteadmistega isiku arvamusega

TsMS § 272 lg 2 mõttes. TKE hinnangust nähtub, milliste dokumentide põhjal on see

antud. Samuti nähtub tõendist, et kolm komisjoni liiget on ennast arutelult ja hinnangu

andmiselt taandanud tööalase seotuse tõttu kostjaga I. TKE hinnangu kui tõendi

usaldusväärsuses ei ole ringkonnakohtul alust kahelda.

15. TsMS § 442 lg 5 ja § 654 lg 1 teise lause järgi lahendab ringkonnakohus otsusega

poolte veel lahendamata taotlused. Hageja on esitanud 6. septembril 2024 vastuväite

kohtu tegevusele, taotluse tagastada ja jätta arvesse võtmata eksperdi poolt 27. augustil

2024 kohtule esitatud lehekülg pealkirjaga Trial reduction, samuti taotlused kuulata

tunnistajana üle dr Jaan Laos ja teostada täiendav ekspertiis ning võtta asja materjalide

juurde hageja haigusloo anamnees ja objektiivne leid. Lisaks on hageja esitanud 6.

septembril 2024 taotluse 27. augusti 2024. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.

Kostjatel ei ole vastuväiteid hageja taotluses märgitud protokolli parandustele. Kostjad

vaidlevad vastu muudele hageja 6. septembril 2024 esitatud taotlustele ning paluvad jätta

need rahuldamata. Samuti peavad kostjad hageja vastuväidet kohtu tegevusele

põhjendamatuks.

15.1.

Hageja vastuväide puudutab ringkonnakohtu tegevust menetluse juhtimisel, kuna

ringkonnakohus ei andnud hagejale aega ja võimalust tutvuda eksperdi poolt 27. augusti

2024. a istungil antud ütluste protokolli ja helisalvestisega ega ka piisavalt aega

kohtuvaidluse ettevalmistamiseks.

9(12)

Menetlusosaline võib TsMS § 333 lg 1 järgi esitada vastuväite kohtu tegevusele

menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige

menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Sama sätte järgi lahendab

kohus vastuväite määrusega.

Ringkonnakohus hageja vastuväitega ei nõustu ning jätab selle rahuldamata.

Kohus märgib esmalt, et 6. septembril 2024 esitatud vastuväide ei ole eesmärgipärane,

kuna ringkonnakohtul ei oleks võimalik hageja väidetud minetusi

apellatsioonimenetluses enam kõrvaldada. Hagejal on väidetavatele vigadele

ringkonnakohtu tegevuses võimalik tugineda praeguse kohtulahendi peale edasi kaevates.

Ringkonnakohus vastuväites esitatud etteheidetega ka ei nõustu. Kirjalik

eksperdiarvamus oli hageja esindajale E-toimikus nähtav juba alates 30. aprillist 2024

ning 6. mail 2024 on ringkonnakohus andnud pooletele võimaluse esitada

eksperdiarvamuse kohta seisukohti (hageja on võimalust seisukoha esitamiseks 20. mail

2024 ka kasutanud). Seega oli hagejal ja tema esindajal võimalik kirjaliku

eksperdiarvamusega tutvuda rohkem kui kahe kuu jooksul enne ringkonnakohtu istungi

toimumist. Hageja esindaja osales eksperdi küsitlemisel 27. augusti 2024. a istungil, kus

tal oli võimalik eksperdi selgitusi vahetult kuulata ning esitada veel lisaküsimusi

asjaolude kohta, mis võisid jääda esindajale ebaselgeks. Tõendite uurimisel

ringkonnakohtu istungil ei ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mida pooled ei oleks

saanud varem arvestada. Sellises olukorras ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vajadust

anda hageja vandeadvokaadist esindajale täiendavat aega kohtukõne ettevalmistamiseks.

Hageja viidatud TsMS § 401 lg-st 3 ei tulene kohtule kohustust anda menetlusosalistele

täiendavat aega kohtukõne ettevalmistamiseks, tegu on kohtule seadusest tuleneva

võimalusega. Samuti ei ole kohtukõne kirjalike seisukohtade esitamine (TsMS § 402 lg

7) menetlusosalise jaoks kohustuslik.

Hageja 6. septembri 2024. a menetlusdokument, mis sisaldab ka hageja seisukohti 27.

augusti 2024. a kohtuistungil antud eksperdi vastuste suhtes, jääb asja materjalide juurde.

15.2.

Hageja taotluse tagastada ja jätta arvesse võtmata eksperdi poolt 27. augustil 2024

kohtule esitatud lehekülg pealkirjaga Trial reduction jätab ringkonnakohus rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib, et käsitleb kõnealust materjali mitte tõendina, vaid eksperdi

märkmetena TsMS § 264 ja § 303 lg 5 tähenduses, mille kohus on eksperdi nõusolekul

toimikule lisanud.

15.3.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja taotlused kuulata tunnistajana üle dr

Jaan Laos ja teostada täiendav ekspertiis ning võtta asja materjalide juurde hageja

haigusloo anamnees ja objektiivne leid. Kõik need taotlused on esitatud

apellatsioonimenetluses hilinenult. TsMS § 633 lg-te 5 ja 6 järgi tulnuks taotlused uute

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks esitada juba

apellatsioonkaebuses (või vähemalt apellatsioonitähtaja jooksul). Täiendava ekspertiisi

taotluse oleks hageja esindaja saanud soovi korral esitada 27. augusti 2024. a

kohtuistungil.

Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud alused hilinenult

esitatud taotluste menetlemiseks. Ringkonnakohus lõpetas 27. augusti 2024. a istungil

asja arutamise ja teatas menetlusosalistele otsuse avalikult teatavakstegemise aja.

Menetlusseadustik ei võimalda uute tõendite ja tõendite kogumise taotluste esitamist ning

menetlemist pärast asja arutamise lõpetamist apellatsioonimenetluses.

Samas puudub ringkonnakohtu hinnangul ka sisuline vajadus täiendava ekspertiisi

määramiseks (TsMS § 304 lg 3). Ekspert on andnud asjas tähtsust omavatele küsimustele

ammendavad vastused. Dr Jaan Laose ülekuulamist tunnistajana on hageja taotlenud

10(12)

ringkonnakohtult ka varasemas menetluses. Ringkonnakohus jättis vastava taotluse 27.

augusti 2024. a kohtuistungil rahuldamata.

15.4.

Hageja taotluse 27. augusti 2024. a kohtuistungi protokolli parandamiseks jätab

ringkonnakohus rahuldamata. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll

sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2). 27. augusti 2024. a istungi

protokoll kajastab istungi olulist käiku ning kõike asja lahendamise või võimaliku

edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 50 lg 1). Lisaks ei saa hageja eksperdi

vastuste kohta protokollitut TsMS § 53 sätete kohaselt sama paragrahvi lg 2 korras

esitatud protokolli parandamise taotlusega vaidlustada. Hageja vastuväited tuleb TsMS §

53 lg 4 teise lause alusel lisada protokollile.

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kostjate apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (kaebuse esitaja) kanda.

17. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka kostjate

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

17.1.

Kostja II 30. augustil 2024 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja

kohaselt koosnevad kostja II menetluskulud apellatsioonimenetluses esindajakulust

kokku 1691 eurot 20 senti (sh käibemaks). Esindaja advokaat T. Tafenau on teinud

järgmisi toiminguid: tutvunud apellatsioonkaebusega, konsulteerinud esindatavaga ja

koostanud vastuse apellatsioonkaebusele (nimetatud toimingute kulu kokku 7 tundi);

konsulteerinud esindatavaga seoses vastuse koostamisega kohtu nõudekirjale ekspertiisi

küsimuses ning koostanud vastuse (kulu toimingutele 3,5 tundi); tutvunud

eksperdiarvamuse ja hageja 20. mai 2024. a seisukohtadega (1 tund); tutvunud hageja 13.

juuni 2024 taotlusega ning koostanud sellele vastuse (2 tundi); valmistanud ette 27.

augusti 2024. a kohtuistungiks (1 tund); esindanud kostjat II ringkonnakohtu istungil (2,5

tundi) ning koostanud menetluskulude nimekirja (0,5 tundi). Nimekirja kohaselt on

esindaja osutanud õigusabi tunnihinnaga 80 eurot, millele lisandus 2023. aastal

käibemaks 20% ja 2024. aastal 22%. Koos käibemaksuga oli õigusabi tunnihind vastavalt

2023. aastal 96 eurot ja 2024. aastal 97 eurot 60 senti.

Kostja II kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176

lg 5) ning ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

Kostja II palub kohustada hagejat tasuma kostja II kasuks väljamõistetavad

menetluskulud MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele.

17.2.

TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga

(vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2).

Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt

RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub

eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14;

13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja II esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses asja

keerukust ja mahukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg

1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Kostja II menetluskulude nimekirjast nähtuv

11(12)

esindaja tunnitasu on ringkonnakohtu hinnangul samuti põhjendatud. See ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

17.3.

Eeltoodut arvestades

määrab ringkonnakohus kostja II hüvitatavate

menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 1691 eurot 20 senti [(10,5×96) +

(7×97,60)] ja mõistab selle summa hagejalt kostja II kasuks välja. Vastavalt kostja II

taotlusele tuleb hagejal kulud tasuda MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele.

17.4.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja II taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

17.5.

Kostja I ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning ka asja materjalidest ei

nähtu kostjal I hüvitatavate menetluskulude tekkimine apellatsiooniastmes.

18. Hageja esindaja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise

ulatuse otsustab kohus eraldi määrusega. Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

19. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetluses on tekkinud asja

läbivaatamise kuluna ka eksperdikulud (TsMS § 143 p 1). Eksperdikulud koosnevad

eksperditasust (TsMS § 153). Ekspert dr P.-S. Vahi on ekspertiisi läbiviimise ja kirjaliku

eksperdiarvamuse koostamise eest taotlenud tasu 3825 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohus on 15. mai 2024. a määrusega tasutaotluse rahuldanud. Seoses

ringkonnakohtu istungil osalemisega ning selleks ettevalmistamisega on ekspert

taotlenud tasu 1200 eurot. Ringkonnakohus on 13. septembri 2024. a määrusega ka selle

tasutaotluse rahuldanud.

Ringkonnakohus on 19. septembri 2023. a määrusega andnud hagejale menetlusabi ja

vabastanud ta ekspertiisikulude ettemakse (600 euro) tasumisest ning kogu tasu on hetkel

makstud eksperdile riigi arvel. Ringkonnakohtul tuleb otsustada selle kulu riigituludesse

väljamõistmine TsMS § 190 lg-tes 2–4 ja 7 sätestatud põhimõtetest lähtudes. Kuna

viidatud ringkonnakohtu 13. septembri 2024. a määrus ei ole praeguse otsuse tegemise

hetkeks jõustunud, ei ole teada eksperditasu lõplik suurus. Seetõttu otsustab

ringkonnakohus eksperdikulude riigi kasuks välja mõistmise eraldi määrusega pärast 13.

septembri 2024. a määruse ja asjas tehtava lõpplahendi jõustumist (TsMS § 179 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)