3-23-2681/78 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

06.09.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2681

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.08.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.08.2024 määrus

muutmata.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 11.10.2023 otsusega kehtetuks Venemaa

Föderatsiooni (VF) kodaniku X tähtajalise elamisloa, viidates välismaalaste seaduse (VMS) §

135 lg 2 p-le 3 (oht avalikule korrale või riigi julgeolekule). Sama otsusega tegi PPA Xle

ettekirjutuse lahkuda Venemaale (sundtäidetav tema kinnipidamisasutusest vabanemisel, s.o

alates 29.11.2023) ja kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2023 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-

23-2308), mille kohus tagastas 12.04.2024 määrusega, mis jõustus 03.05.2024.

2. X vabanes 29.11.2023 Viru Vanglast.

3. Tartu Halduskohus andis 29.11.2023 määrusega asjas nr 3-23-2681 PPA-le loa X

kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui kaheks nädalaks. Tallinna Halduskohus pikendas 13.12.2023 määrusega ja

03.04.2024 määrusega luba X KPK-s kinnipidamiseks mõlemal korral nelja kuu võrra.

3-23-2681

2(5)

Ringkonnakohus jättis määruste peale esitatud määruskaebused rahuldamata ning Riigikohus

jättis puudutatud isiku määruskaebused menetlusse võtmata.

4. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 30.07.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada

X KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni neljaks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 25 lg 2 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel, kuna VSS § 68 p 4 ja 6 kohaselt esineb

välismaalase põgenemise oht.

Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning

väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseks, kuna tema reisidokumendi taotlemine on pooleli.

Samuti esineb endiselt isiku põgenemise oht. Isik on üheksal korral kriminaalkorras karistatud

toimepandud süütegude eest ning viiel korral kandnud vanglakaristust. Samuti puudub tal

reisidokument, ta ei soovi lahkuda Eestist ega täida kaasaaitamiskohustust, mis seisneb selles,

et ta keeldub igasugusest koostööst enda dokumenteerimiseks. Eluliselt pole usutav, et

vabaduses viibides asuks isik PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks.

PPA edastas 05.12.2023 VF-le tagasivõtutaotluse. 01.03.2024 laekus PPA-le vastus, et

tagasivõtutaotlus on tagasi lükatud, sest pole tõendatud, et isikul on VF kodakondsus. PPA

hinnangul rikub VF tagasivõtulepingut. Vaatamata raskendatud koostööle jätkab PPA isiku

dokumenteerimist. PPA edastas 02.07.2024 VF suursaatkonnale päringu isiku kodakondsuse

tõendi kohta, millele vastust ei ole laekunud. Isik ise ei ole saatkonna poole pöördunud ja PPA-

le tema dokumenteerimise kiirendamiseks ühtegi dokumenti esitanud. PPA suhtleb aktiivselt

VF saatkonnaga, kuid see on aeganõudev. PPA-l õnnestus 23.05.2024 saada VF saatkonnast

kirjalik kinnitus ühe teise VF kodaniku kohta, et sellele isikule on väljastatud VF kodaniku

välispass. PPA hinnangul on nimetatud dokument kaaluka tähtsusega tõend, mida saab kasutada

tagasivõtutaotluse sisustamisel. PPA on ootel, et ka X kohta õnnestub saada kodakondsust

tõendav kinnitus ning seejärel on võimalik teha uus tagasivõtutaotlus VF siseministeeriumile.

5. Tallinna Halduskohus pikendas 01.08.2024 määrusega luba X KPK-s kinnipidamiseks

kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.12.2024 (k.a).

X kinnipidamise aluseid on kohtud korduvalt kontrollinud. X on VF kodanik ja tal puudub

õiguslik alus Eestis viibida. PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi

lahkumisettekirjutuse (sundtäidetav) ja kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Seega on

X väljasaadetav. X VF-i väljasaatmine pole praegu aga võimalik, sest tal puudub kehtiv

reisidokument. Esineb X põgenemise oht VSS § 23 lg 1 p 1 järgi koostoimes VSS § 68 p-des 4

ja 6 nimetatud ning konkreetset juhtumit ja isikut iseloomustavate asjaoludega. Puudutatud isik

on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus, s.o esineb VSS

§ 68 p-s 4 nimetatud alus. Puudutatud isikul oli Eestis pikaajalise elaniku elamisluba, mille PPA

tunnistas 13.08.2020 otsusega kehtetuks. Puudutatud isik taotles tähtajalist elamisluba, mille

PPA väljastas 09.09.2020 kehtivusega kuni 09.09.2025. PPA tunnistas 11.10.2023 otsusega

tähtajalise elamisloa kehtetuks ja tegi ettekirjutuse lahkuda Venemaale. Isikule on korduvalt

selgitatud, et vanglast vabanedes puudub tal seaduslik alus Eestis viibida ning dokumendi

puudumisel paigutatakse ta KPK-sse, kuid isik on keeldunud taotlemast endale Venemaale

tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. Isik on halduskohtu istungil põhjendanud seda

asjaoluga, et ta ei soovi Venemaale saatmist. PPA taotluse järgi on isik väljendanud soovi minna

ise VF saatkonda, et esitada tagasipöördumistunnistuse taotlus. PPA 22.04.2024 vastuse

kohaselt on puudutatud isikule kinnipidamiskeskuses viibides antud võimalus broneerida

endale VF suursaatkonna elektroonilises süsteemis aeg, et taotleda reisidokumenti, kuid isik ei

ole enda dokumenteerimisega tegelema hakanud. Seega saab puudutatud isiku ütlustest,

hoiakutest ja käitumisest järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning esineb ka VSS §

68 p-s 6 nimetatud alus. Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

3-23-2681

3(5)

võimalik. Seega on täidetud VSS § 23 lg 1 p 1 ja 3 alused jätkata isiku kinnipidamist. Kohtule

ei ole teada asjaolusid, mis muudaksid X edasise kinnipidamise ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.08.2024 määrus ning jätta

uue määrusega PPA taotlus rahuldamata ja vabastada puudutatud isik KPK-st.

Põgenemisohtu ei esine. Isik on kõik temale määratud karistused ära kandnud ja kahetseb tehtut.

Riik karistab puudutatud isikut põhjendamatult KPK-s kinni pidamisega ja selle pikendamine

ei ole proportsionaalne. Jätkuval kinnipidamisel tuleb kaaluda isiku õiguste üha intensiivsemat

riivet vabaduse võtmise põhjustega. PPA ja kohus ei ole arvestanud isiku praeguse käitumisega

ja tema paranemisega. Kohus on lähtunud üksnes PPA seisukohtadest. Kohtu seisukoht, et isik

ei pruugi vabaduses viibides olla vastustajale kättesaadav, on alusetu. Isik oleks PPA-le

kättesaadav ka kindlaksmääratud elukohas elades. Tema lähedased (10-aastane tütar, isa ja õde)

elavad Eestis, tal on elukoht Eestis. Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16), et Euroopa

Liidu Kohtu praktika direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel kohaselt võib avaliku korra

või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed

asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab

endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi – siinsel

juhul ei ole sellist kontrolli tehtud.

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta määruskaebus rahuldamata.

PPA ja kohus on põgenemisohtu piisavalt põhjendanud. Puudutatud isik ei ole välja toonud,

milliste isikust tulenevate asjaoludega ei ole kohus ja PPA arvestanud. Samuti pole välja

toodud, mida isik on teinud endale reisidokumendi hankimiseks. PPA on võimaldanud isikul

kasutada internetiga mobiiltelefoni, mille kaudu on tal võimalus kiirendada dokumenteerimise

protsessi, broneerides endale VF saatkonna e-süsteemis aja dokumendi vormistamiseks. Isik

keeldub koostööst PPA-ga. Kinnipidamise aeg ei ületa maksimaalset lubatud kestust. Asjaolu,

et isikul on Eestis olemas elukoht ning lähedased pereliikmed, ei tähenda, et ta on muutunud

õiguskuulekaks. Isiku varasem käitumine kinnitab pigem, et sotsiaalne tugivõrgustik, kindel

elukoht ja lapse olemasolu ei ole taganud tema õiguskuulekat käitumist. Isik ei ole varasemate

tegudega näidanud üles hoolivust ega tahet hoolitseda oma lapse eest. Isikut ei ole KPK-s

viibitud aja jooksul külastanud ükski tema pereliige. Tähtajalise elamisloaga anti isikule

võimalus end tõestada seaduskuuleka inimesena. Isik jätkas kuritegude toimepanemist. Isiku

soovimatus taotleda dokumenti nii vanglas kui ka KPK-s viitab sellele, et ta ei soovi täita

lahkumiskohustust ning võib asuda end riigi sees varjama, takistades väljasaatmismenetluse

lõpuleviimist. Isik on varem kohtuistungil öelnud, et ta ei taotle dokumente, kuna seda tehes

saadetakse ta Venemaale välja. Isik on keeldunud PPA-ga dokumenteerimise eesmärgil koostöö

tegemisest (05.09.2024 seisuga). PPA esitas päringu saatkonnale 02.07.2024 (lisaks kirjalikud

meeldetuletused 30.07.2024, 03.09.2024 ning telefonikõned), millele ei ole 05.09.2024 seisuga

vastust laekunud. Isik on öelnud, et Venemaale ta ei lahku ning ta võttis ise ühendust VF

Suursaatkonnaga, et nad ei annaks PPA-le andmeid selle kohta, et talle on väljastatud VF

kodaniku pass. Puudutatud isiku säärane käitumine näitab, et tal puudub motivatsioon lahkuda

kodakondsusjärgsesse riiki ja ta on valmis astuma samme, et takistada dokumenteerimise

protsessi. Kuigi halduskohus pole seda välja toonud, leiab PPA, et kohaldatav on ka VSS § 23

lg 1 p 2. Isik ei aita kaasa oma reisidokumendi taotlemisele (VSS § 264), kuna on keeldunud

PPA-ga koostööst, ega ole iseseisvalt pöördunud VF saatkonna poole dokumendi saamiseks ja

annab vastuolulisi ütlusi. Isikule on korduvalt selgitatud, et iseseisvalt dokumendi taotlemine

kiirendab tema väljasaatmise protsessi.

3-23-2681

4(5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada,

kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja

eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida

kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid

või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib. VSS § 23 lg 11 kohaselt peab

kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal

üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud

põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68.

9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu

tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu

31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi

ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).

Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo

toimepanemise järgset käitumist.

10. Halduskohus tuvastas õigesti, et praegusel juhul esineb puudutatud isiku põgenemise oht

(VSS § 23 lg 1 p 1 koostoimes VSS § 68 p-des 4 ja 6 nimetatud ning konkreetset juhtumit ja

isikut iseloomustavate asjaoludega). Puudutatud isik on korduvalt toime pannud kuritegusid,

mille eest on talle mõistetud vangistus, s.o esineb VSS § 68 p-s 4 nimetatud alus. Asja

materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isikul Eestis alaline elamisluba (alates 01.06.2006

kehtiva VMS kohaselt pikaajalise elaniku elamisluba), mille PPA tunnistas 13.08.2020

otsusega kehtetuks. Puudutatud isik taotles tähtajalist elamisluba, mille PPA väljastas

09.09.2020 kehtivusega kuni 09.09.2025. PPA tunnistas 11.10.2023 otsusega puudutatud isiku

tähtajalise elamisloa kehtetuks ja tegi ettekirjutuse lahkuda Venemaale. PPA taotluse kohaselt

on isikule korduvalt selgitatud, et vanglast vabanedes puudub tal seaduslik alus Eestis

viibimiseks ning dokumendi puudumisel paigutatakse ta KPK-sse, kuid isik on keeldunud

taotlemast Venemaale tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. Isik on põhjendanud seda

asjaoluga, et ta ei soovi Venemaale saatmist. PPA on andnud puudutatud isikule võimaluse

broneerida endale VF suursaatkonna elektroonilises süsteemis aeg, et taotleda VF

reisidokumenti, kuid isik ei ole enda dokumenteerimisega tegelema hakanud. PPA viimase

vastuse andmetel on isik pöördunud VF saatkonna poole eesmärgiga takistada PPA ja VF

saatkonna suhtlust tema dokumenteerimisel. Seega saab puudutatud isiku ütlustest, hoiakutest

ja käitumisest järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning esineb ka VSS § 68 p-s 6

nimetatud alus.

11. Eeltoodud asjaolud viitavad ohule, et KPK-st vabanemise korral ei oleks puudutatud isik

PPA-le kättesaadav ega aitaks kaasa enda väljasaatmisele. Puudutatud isiku varasem käitumine

näitab samuti soovimatust või võimetust järgida kehtestatud õigusakte. Puudutatud isikut ei ole

varem motiveerinud õiguspäraselt käituma ka lapse sünd ega asjaolu, et katseajal süüteo

toimepanemine toob kaasa varasema vanglakaristuse täitmisele pööramise (vt PPA 11.10.2023

otsuses toodud asjaolud puudutatud isikute süütegude ja karistuste kohta). Ringkonnakohtu

hinnangul on usutav, et puudutatud isik ei asuks vabaduses viibides vabatahtlikult korraldama

enda lahkumist Venemaale, sh ei pöörduks ise reisidokumendi taotlemiseks VF suursaatkonda.

Tartu Halduskohus on puudutatud isiku kaebuse tähtajalise elamisloa vaidluses haldusasjas nr

3-23-2308 tagastanud ja sellekohane määrus on nüüdseks jõustunud, mis tõenäoliselt vähendab

veelgi isiku motivatsiooni aidata kaasa enda Venemaale väljasaatmise korraldamisele. Eelneva

poolt räägib ka puudutatud isiku haldusasjas nr 3-24-668 esitatud nõue väljastada talle ajutine

dokument, tähtajaline elamisluba vm dokument, et ta saaks viibida Eesti Vabariigi

3-23-2681

5(5)

territooriumil, ning soov loobuda VF kodakondsusest. Ka haldusasjas nr 3-24-668 on menetlus

jõustunud määrusega lõppenud 03.05.2024. Seega ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaks

aluse muuta kohtute varasemaid hinnanguid puudutatud isiku põgenemise ohule.

12. Halduskohus on loa andmisel õigesti tuginenud ka VSS § 23 lg 1 p-le 3. VSS § 23 lg 1 p-

le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentidele hankimisel (vrd

Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul

ei ole Venemaale väljasaatmiseks vajalikke reisidokumente. Isik ei ole teinud PPA-ga koostööd

dokumentide hankimiseks. Vastupidi, isik on pöördunud VF saatkonna poole eesmärgiga

takistada PPA ja VF saatkonna suhtlust tema dokumenteerimisel. PPA on seejuures isikule

selgitanud, et tema väljasaatmise kiirem korraldamine oleks võimalik, kui isik esitaks ise

Venemaale taotluse tagasipöördumistunnistuse saamiseks.

13. Puudutatud isik lähtub ebaõigest eeldusest, et tal on õigus jääda Eestisse elama ja tema

väljasaatmise ettevalmistamine rikub tema seda õigust. Küsimus, kas isik saab jääda Eestisse

elama, kuulus lahendamisele tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidluses haldusasjas

nr 3-23-2308, mis lõppes 03.05.2024 jõustunud lahendiga puudutatud isikule edutult. Seetõttu

on asjakohatu väide, et PPA ja kohus ei ole kaalunud, kas isiku käitumine kujutab endast tõelist,

vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

14. Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Määruskaebuses ei ole välja

toodud ühtegi kaalutlust (nt tervis või turvalisus), mis seda hinnangut kummutaks. Vaidlustatud

määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust (VSS § 25 lg 2). PPA

on aktiivselt suhelnud VF saatkonnaga, s.o teinud kohaseid jõupingutusi puudutatud isiku

dokumenteerimiseks. Sellest järeldub, et väljasaatmismenetluses ei ole põhjendamatut, Eesti

riigist tingitud viivitust. Puudutatud isiku põgenemise ohu tõttu ei ole VSS § 10 lg-s 2 nimetatud

leebemad järelevalvemeetmed lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks piisavalt tõhusad.

Põgenemise ohtu ei maanda piisavalt ka see, et puudutatud isikul oli vanglast vabanemise aja

seisuga (s.o 29.11.2023) põhimõtteliselt olemas elukoht Kohtla-Järvel ühiselamus; isiku väitel

on tema elukaaslane kinnitanud, et puudutatud isik võib elada tema juures; ning tal on Eestis

sugulasi. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et puudutatud isiku suhted oma isa ja õega ei

ole lähedased. Puudutatud isik ei ole seni osalenud oma lapse (10-aastane tütar) kasvatamises

ega tema eest hoolitsemises. PPA andmetel ei ole ükski lähedane puudutatud isikut KPK-s

viibimise ajal külastanud. Ringkonnakohus selgitab, et puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine

ei ole tema karistamine, vaid selle eesmärk on tagada lahkumisettekirjutuse tõhus täitmine.

15. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 01.08.2024 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)