3-24-703/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-703

Otsuse kuupäev

6. september 2024

Kohtunik

Kadri Palm

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari 2024. a

otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamiseks ja kohustamiseks otsustada

asi uuesti

Menetlusosalised

Kaebaja – X , volitatud esindaja vandeadvokaat Raiko Paas

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata X-i taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus välismaalaste seaduse § 43 lg 3 suhtes.

3. Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja

mõistmata.

4. Asendada jõustunud kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. oktoobril 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-703

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X esitas 1. juunil 2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel

püsivalt Eestisse elama asumiseks (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 24-27).

2. PPA jättis 20. veebruari 2024. a otsusega nr 15.3-10/27-2 kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse nr 1054477107 VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, kuivõrd kaebaja puhul ei

ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis (dtl 7-8).

3. Kaebaja esitas 7. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 20. veebruari 2024. a

otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks otsustada asi uuesti (dtl 3-6).

Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks VMS § 43 lg 3 osas, milles see ei võimalda vanglas viibivale ja elamisluba

taotlevale välismaalasele anda elamisluba ega seda pikendada.

4. Tartu Halduskohus võttis 12. märtsi 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning

haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 11-12).

5. PPA esitas 12. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl 19-23).

6. Kaebaja esitas 22. juulil 2024. a menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 78-

79).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb PPA 20. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamist ja

kohustamist otsustada asi uuesti, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

7.1. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kohaselt on igaühel õigus

sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu.

7.2. Elamisloa mitteandmine või pikendamata jätmine riivab õigust era- ja perekonnaelule.

Nimetatu tekitab ebakindlust nii isiku enda kui pereelu silmas pidades. Riigikohus on

kohtuasjas nr 3-3-1-2-16 tehtud lahendi p-s 22 selgitanud, et tähtajalise elamisloa

mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine

kinnipidamiskeskusesse (vangistusseaduse (VangS) § 75 lg 5). Seetõttu riivaks tähtajalise

elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata

jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel

vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast

vanglast vabanemist. VangS § 75 lg 5 kohaselt välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole

elamisluba või elamisõigust või viibimisõigust Eestis, saadetakse vabastamisel Eestist välja.

Kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel

kinnipidamiskeskusesse. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebajale elamisloa mitteandmise või

pikendamata jätmisega tekkivat ebakindlust pidada kaebaja ebaoluliseks või vähetähtsaks

huviks. Võib eeldada, et elamisloa alusel pikalt Eestis elanud välismaalasel on siin tekkinud

nii majanduslikud, kultuurilised kui ka sotsiaalsed seosed.

3-24-703

7.3. Sätte põhiseaduspärasuse hindamise puhul on VMS 43 lg 3 asjassepuutuv säte, kuna on

kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st selle põhiseadusvastasuse korral peaks kohus

otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral.

7.4. Kohtuasjas nr 3-4-1-18-14 6. jaanuari 2015. a tehtud lahendi p-s 57 on leitud, et

võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras

erinevalt (PS § 12 lg 1). Käesoleval juhul on võrreldavad grupid esiteks isikud, kes viibivad

vanglas ja teiseks isikud, kes on vabaduses. Ainuüksi seetõttu, et ühed isikud viibivad

vanglas, ei anna alust neid gruppe pidada erinevateks.

7.5. Käesoleval juhul pole mõistliku õigustust sellele, miks isikud, kes ei viibi vanglas, saavad

elamisluba taotleda ja need, kes viibivad vanglas, seda ei saa, ning miks tuleb neid kahte

inimrühma kohelda elamisloa taotlemisel ebavõrdselt ning mis oleks sellise ebavõrdse

kohtlemise õigustus.

7.6. Välismaalase õigus saada elamisluba koos oma perega Eestis elamiseks kuulub

olemuslikult perekonnaõiguse (PS § 8) kaitsealasse. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui

see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Eelnevast tulenevalt pole

arusaadav, millist eesmärkki teenib nimetatud erisus või piirang elamisloa taotlemisel ning

miks see on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu.

7.7. Vastustaja otsuses on märgitud, et kaebajale on 26. jaanuaril 2024 kirjas antud võimalus

taotluse läbivaatamata jätmise kohta oma arvamuse esitamiseks. Kaebaja avaldatu kohaselt ta

sellist kirja saanud ei ole.

7.8. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab enne haldusakti andmist andma

haldusorgan menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis

asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata

on õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Eeltoodud puudujääk on oluliseks

menetlusnormide rikkumiseks, mis sai mõjutada asja otsustamist.

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis PPA järgmist.

8.1. Kaebaja puhul ei ole tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav, kuna kaebajal on Eestis

viibimisalus tulenevalt VMS § 43 lg-st 3.

8.2. PPA 15. jaanuari 2024. a kiri nr 15.3-10/27-1 ei ole tõepoolest jõudnud kaebajani. PPA

poolt sai kiri asutusest välja saadetud paberkandjal, kuid vanglasse kaebajani see ei jõudnud.

Kuna reeglina kirjad jõuavad adressaadini, siis ei osanud PPA kahtlustada, et kaebaja ei

saanud kirja kätte. Kuigi kaebaja ei saanud menetluses esitada oma arvamust ja vastuväiteid,

on PPA otsus lõpptulemuses sellegi poolest õige. Nimelt ei oleks kaebaja saanud oma

arvamuse ja vastuväidetega mõjutada seda, et seaduse kohaselt ei ole kaebajal vanglas

viibides tähtajalist elamisluba vaja ning PPA oleks kaebaja taotluse jätnud läbi vaatamata ka

siis, kui kaebaja oleks sellele vastu vaielnud. Kaebaja puhul olnuks võimalik rakendada ka

erandit ärakuulamispõhimõttest tulenevalt HMS § 40 lg 3 p-st 4, kuigi antud juhul PPA soovis

anda kaebajale võimaluse olla ära kuulatud.

8.3. Haldusorganina lähtub PPA kehtivast seadusest ja seni kuni VMS-i kohaselt on vanglas

viibival isikul seadusest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks, siis ei vaja nad vanglas

viibides tähtajalist elamisluba (VMS § 219 lg 1 p 6 koosmõjus § 43 lg 1 p 5 ja § 43 lg-ga 3).

Ka Riigikohus on kinnitanud, et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida,

puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi

vaatamata (5-23-35). Elamisluba on vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib

isikul siiski pärast vanglast vabanemist, mitte kinnipidamise ajal.

8.4. Vastustaja ei nõustu, et VMS § 43 lg 3 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei

võimalda vanglas viibivale ja elamisluba taotlevale välismaalasele anda elamisluba ega seda

pikendada. VMS § 43 lõige 3 ei reguleeri elamisloa andmata või pikendamata jätmist.

3-24-703

Iseenesest ei ole PPA-l keelatud anda vanglas viibivale välismaalasele tähtajalist elamisluba,

kuid reeglina ei ole välismaalasel elamisluba vanglas viibides vajalik. Oluline on vahet teha

selles, kas tähtajalise elamisloa andmise taotlus jäeti läbi vaatamata või keelduti tähtajalise

elamisloa andmisest. Antud juhul ei ole PPA keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa

andmisest, vaid jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata, sest kaebaja viibib endiselt vanglas ning

tal on seadusest tulenevalt olemas seaduslik alus riigis viibimiseks.

8.5. PPA otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus läbi vaatamata ei riiva mitte kuidagi

kaebaja õigust era- ja perekonnaelule intensiivsemalt kui kaebaja viibimine vanglas.

Elamisloa puudumine vanglas ei saa käesoleval hetkel tekitada ebakindlust kaebaja enda kui

ka pereelu silmas pidades, sest PPA ei ole teinud otsust keelduda kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest Eestis elamiseks.

8.6. Asjakohatu on kaebaja viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-2-16. Antud kohtuasjas oli

küsimuse all tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine, mitte taotluse läbi vaatamata

jätmine. Kui kaebaja hakkab vanglas vabanema, siis on tal õigus taotleda uuesti tähtajalist

elamisluba ning kui kaebaja vabaneb, siis ei ole PPA-l üldjuhul alust jätta tähtajalise

elamisloa taotlust läbi vaatamata, vaid tuleb teha sisuline otsus. Seni, kuni PPA ei ole

keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, puudub alust karta, et kaebajal ei ole

võimalik vanglast vabanedes jätkata elamist Eestis.

8.7. Vanglas viibivatel välismaalastel ei ole takistatud taotleda tähtajalist elamisluba. Kaebaja

on samuti saanud PPA-le taotluse esitada. Küsimus on hoopiski selles, kuidas on PPA kaebaja

taotluse lahendanud. Seega on kaebaja eksinud väites, et vanglas viibivad isikud ei saa

taotleda tähtajalist elamisluba.

8.8. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba põhjusel, et omab lapsi ja naist ning tal on olemas

eluase ja töö. Eelnevalt välja toodu ei saanud tingida PPA poolt sisulise otsuse tegemist,

kuivõrd kaebaja viibib vanglas ning see, et tal on Eestis abikaasa ja lapsed, ei tähenda et PPA

peaks vanglas viibimise ajaks andma kaebajale tähtajalise elamisloa.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kaebaja nõuab PPA 20. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamist ja kohustamist

otsustada asi uuesti. Vaidlustatud otsusega jättis PPA kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

läbi vaatamata VMS § 219 lg 1 p 6 alusel, mis sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus

loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei

ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Käesolevas asjas on esmaseks

vaidlusaluseks küsimuseks see, kas vastustaja on jätnud õiguspäraselt läbi vaatamata kaebaja

tähtajalise elamisloa taotluse.

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub PPA seisukohtadega ega

pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata.

11. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on välismaalasest kinnipeetav, kes viibis vaidlustatud

otsuse tegemise ajal ja viibib ka praegu Viru Vanglas. VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on

välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või

haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on

Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise

seaduslik alus sama paragrahvi lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea

kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses

või muus seaduses sätestatud seaduslikku alust.

3-24-703

12. Kohus nõustub vastustajaga, et õiguslik alus kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi

vaatamata jätmiseks oli eelnevast nähtuvalt olemas, sest kehtiva õiguse kohaselt võib kaebaja

Eestis viibida ka ilma tähtajalise elamisloa olemasoluta. Kohtupraktikas on korduvalt

kinnitatud, et kinnipidamisasutuses viibijal ei pea olema samal ajal elamisluba (Tallinna

Ringkonnakohtu 1. märtsi 2023. a määrus nr 3-22-1894, p 8 ja 1. detsembri 2023. a otsus nr

3-22-1929, p 11). Elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele

(Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-2-17, p 22). Sellist vajadust ei esine, kui

välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida.

13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 6. novembri 2023. a otsuses asjas

nr 5-23-35 p-des 30 ja 31 selgitanud, et välismaalaste (v.a Euroopa Liidu elanikud ja nende

perekonnaliikmed) Eestisse saabumise, siin viibimise, elamise ja töötamise aluseid reguleerib

üldseadusena välismaalaste seadus, mis loetleb Eestis ajutise viibimise (VMS § 43) ja püsiva

elamise alused. VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut

tõendav dokument (lg 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise

seaduslikkust (lg 3). Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub

üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS

§ 219 lg 1 p 6).

14. Kaebaja osas on tehtud üksnes tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsus.

Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks tehtud lahkumisettekirjutus. Lahkumisettekirjutuse

tegemisele või kaebaja Eestist lahkumise kohustusele ei ole ka PPA oma 20. veebruari 2024. a

otsuses nr 15.3-10/27-2 viidanud. Lahkumisettekirjutuse eelduseks on, et on olemas muu riik

peale Eesti, mis on nõus või kohustatud kaebaja vastu võtma; st ettekirjutus peab olema

täidetav ka PPA enda poolt. Ennekõike on riigid kohustatud vastu võtma enda kodanikke,

samas ka elamisloaga isikuid. Kaebaja on aga määratlemata kodakondsuseta (dtl 7, 47).

Seetõttu puudub eelduslikult riik, kes sooviks või oleks kohustatud kaebajat vastu võtma ning

kuhu PPA saaks kaebaja välja saata. Ka juhul, kui kaebaja suhtes lahkumisettekirjutus

antakse, on kaebajal võimalik see kohtus vaidlustada.

15. Tartu Ringkonnakohus leidis 31. augusti 2023. a otsuse asja nr 3-22-1330 p-s 25, et

välismaalasest kinnipeetava puhul võib esineda olukord, kus on ettenähtav, et VMS § 43 l-st 3

ja lg 1 p-st 5 tulenev alus Eestis viibimiseks langeb ära. Selline on olukord kinnipeetavale

määratud vangistuse tähtaja saabumisel, kui välismaalane vabaneb kinnipidamisasutusest

karistuse ärakandmise tõttu. Vangistuse tähtaeg on ette teada. Seega on ette teada seegi, millal

lõpeb välismaalase seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus viibida Eestis. VMS §

224 lg 1 p 1 alusel antud siseministri 12. jaanuari 2017. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa

ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord

ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt on tähtajalise elamisloa taotluse

läbivaatamise tähtajaks 2 kuud nõuetekohase taotluse esitamisest arvates. Elamisloa tähtaja

möödumisel on VMS §-s 130 koostoimes VMS § 43 lg-tega 4 ja 5 ette nähtud välismaalase

Eestis viibimise ajutine alusest tähtajalise elamisloa menetluse ajal. Sarnast Eestis viibimise

ajutist alust tähtajalise elamisloa taotlemise ajaks ei ole kehtestatud aga vangistusest

vabanevale välismaalasele. Ringkonnakohus järeldab kirjeldatud regulatsioonist, et

seadusandja on pidanud vajalikuks, et vangistusest vabanevale välismaalasele tähtajalise

elamisloa andmise küsimus lahendataks hiljemalt välismaalase vangistusest vabanemise ajaks.

Vastavalt on seadusandja VMS § 214 kaudu loonud võimaluse selleks, et välismaalasest

kinnipeetav saaks esitada tähtajalise elamisloa taotlus vangistuses viibimise ajal.

3-24-703

16. Kaebaja väidab, et elamisloa mitteandmine riivab tema õigust era- ja perekonnaelule.

Nimetatu tekitab ebakindlust nii isiku enda kui pereelu silmas pidades. Samuti väidab

kaebaja, et VMS § 43 lg 3 on põhiseadusega vastuolus. Seejuures viitab kaebaja Riigikohtu

13. aprilli 2016. a otsusele asjas nr 3-3-1-2-16. Kohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt märgib

kohus, et PPA vaidlusalune otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus läbi vaatamata, ei

riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelule intensiivsemalt kui kaebaja viibimine vanglas.

Isiku era- ja perekonnaelu riivaks rohkem tema väljasaatmine, millega aga praegusel juhul

tegemist ei ole.

17. Kohtu hinnangul ei tulene Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-2-16, et VMS § 43 lg 3 on

põhiseadusevastane. Pealegi olid viidatud kohtuasja asjaolud praeguse asja asjaoludest

erinevad. Riigikohus lahendas vaidlust, kus PPA oli tunnistanud kinnipeetava pikaajalise

elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks. Pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada tähtajalise elamisloa taotluse läbi

vaatamata jätmise otsusega. Erinevad on nii haldusakti õiguslikud kui faktilised alused.

Seejuures selgitas Riigikohus, et ohtu kujutava kinnipeetava perekonnaelule on pikaajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju kaudne ja piiratud (p 18).

18. Nõustuda saab vastustajaga, et VMS § 43 lg 3 ei reguleeri elamisloa andmata jätmist.

Iseenesest ei ole PPA-l keelatud anda vanglas viibivale välismaalasele tähtajalist elamisluba,

kuid reeglina ei ole välismaalasel elamisluba vanglas viibides vajalik. Oluline on vahet teha

selles, kas tähtajalise elamisloa andmise taotlus jäetakse läbi vaatamata või keeldutakse

tähtajalise elamisloa andmisest. Nagu kohus eelnevalt selgitas ei ole praegusel juhul PPA

keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, vaid jättis kaebaja taotluse läbi

vaatamata. Kui kaebaja hakkab vanglast vabanema, siis on tal õigus taotleda uuesti tähtajalist

elamisluba. Kui isik kinnipidamisasutusest vabaneb, siis ei ole PPA-l üldjuhul alust jätta tema

tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatamata, vaid tuleb teha sisuline otsus. Seni, kuni PPA ei

ole keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, puudub alust karta, et kaebajal ei ole

võimalik vanglast vabanedes jätkata elamist Eestis.

19. VMS § 219 lg 1 p 6 kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt

põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav

tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Nagu eespool märgitud, on kaebaja puhul tegemist

kinnipeetavaga, kellel on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida.

Seeläbi on talle tagatud karistuse kandmise ajal ka Eestis viibimise seaduslik alus, mistõttu on

PPA põhjendatult tuginenud VMS § 219 lg 1 p-le 6 (välismaalase puhul ei ole nõutav

tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis) ja jätnud kaebaja taotluse läbi vaatamata.

20. Tartu Ringkonnakohus selgitas 30. mai 2024. a otsuses asjas nr 3-22-810 p-s 17, et

kehtivast kohtupraktikast tulenevalt tuleb eelkõige VMS § 219 lg 1 p 6 koostoimes VMS §

220 lg-ga 1 pidada normiks, mis ei anna haldusorganile tähtajalise elamisloa taotluse

läbivaatamisel võimalust teostada kaalutlusõigust ja kohaldada teistsugust tagajärge, kui see,

mis on normis selgelt välja toodud (Riigikohtu otsus asjas nr 5-23-35, p 31; Tallinna

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-1929, p 11; Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2023. a

otsus asjas nr 3-22-1330, p 22). Kui lähtuda VMS § 219 lg 1 p 6 sõnastusest, siis ka sellest

nähtub, et normi õiguslik tagajärg on normis nimetatud eelduse esinemisega seotud selliselt,

et eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata

või valida selle asemel mõni muu tagajärg. Normis on loetletud eeldused ning nimetatud üks

õiguslik tagajärg, mida eelduse tuvastamise korral kohaldada. Seega ei olnud PPA-l

3-24-703

vaidlusaluses otsuses normi kohaldamisel võimalust hinnata normis nimetamata asjaolusid

ning neile toetudes jätta sättes nimetatud tagajärg kaalutlusõiguse alusel kohaldamata.

21. PPA möönab, et PPA 15. jaanuari 2024. a kiri nr 15.3-10/27-1 (dtl 55-56) ei ole jõudnud

kaebajani. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi kaebaja ei saanud menetluses esitada oma

arvamust ja vastuväiteid, on PPA otsus lõpptulemuses sellegi poolest õige. Kaebaja ei oleks

saanud oma vastuväidetega mõjutada seda, et seaduse kohaselt ei ole kaebajal vanglas

viibides tähtajalist elamisluba vaja. PPA oleks kaebaja taotluse jätnud läbi vaatamata ka siis,

kui kaebaja oleks sellele vastu vaielnud. Antud eksimus ei saanud mõjutada asja otsustamist

ning ärakuulamise tulemusel ei oleks PPA jõudnud teistsugusele otsusele, kui vaidlustatud

otsuses jõuti.

22. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust

läbi vaatamata jättes käitunud õiguspäraselt. Taotlus on jäetud läbi vaatamata VMS § 219 lg 1

p-st 6 tuleneval õiguslikul alusel. Taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse põhjendustest

nähtub, et vastustaja on kaebaja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olevaid

asjaolusid hinnanud. Kui vaidlustatud otsus jääb kehtima, siis ei saa rahuldada ka

kohustamisnõuet. Põhjendatud ei ole ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse algatamiseks VMS § 43 lg 3 suhtes.

23. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine

kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning

kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

24. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus

avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kohtuotsus sisaldab kaebaja identifitseerimist

võimaldavat eraelulist teavet. Jõustunud kohtuotsuses tuleb seetõttu kohtu algatusel, HKMS §

175 lg 3 alusel, asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik