3-24-2119/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2119

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 6. mai 2024. a

ettekirjutuse nr P13-V2024-075830 ja 26. juuni 2024. a

vaideotsuse nr 5.2-3/16888-2 tühistamiseks ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks lahendada tema

30. mai 2024. a vaides esitatud taotlused

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindajad MM ja

LK

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 6. augusti 2024. a määruse

haldusasjas nr 3-24-2119 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.

2. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

3. Jätta Tallinna Halduskohtu 6. augusti 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-2119

resolutsiooni punkt 1 muutmata.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 6. augusti 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-

2119 resolutsiooni punkt 2 ning teha uus määrus, millega rahuldada X 5. augusti

2024. a taotlus tagastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv.

5. Tagastada X 19. juuli 2024. a esialgse õiguskaitse taotluselt haldusasjas nr 3-24-2119

tasutud riigilõiv 20 (kakskümmend) eurot ja kanda see X (isikukood

XXXXXXXXXX) pangakontole nr XXXXXXXXXXX AS-s LHV Pank.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 104 lg 82, § 235 lg 1, § 252 lg 7).

3-24-2119

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) maksis Xle vanemahüvitist mh ajavahemikel 01.08.2023–

10.08.2023, 04.09.2023–13.09.2023 ja 01.01.2024–31.01.2024. Vanemahüvitise ühe päeva

suurus oli 62,44 eurot.

2. Sotsiaalkindlustusamet kohustas 06.05.2024 ettekirjutusega nr P13-V2024-075830

perehüvitiste seaduse (PHS) § 14 lg 1, § 44 lg-te 1 ja 3, § 463 lg 3 ning sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 31 lg 1 p 3 ja § 32 alusel Xt 1 kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest maksma

tagasi vanemahüvitise 1266,10 eurot. X on saanud alusetult vanemahüvitist 2023. a augusti ja

septembri eest mõlemas kuus 406,40 eurot ning 2024. a jaanuari eest 453,30 eurot. SKA

selgitas, et kui isik soovib summat tagastada osade kaupa, tuleb tal 30 päeva jooksul esitada

SKA-le sellesisuline taotlus, ning hoiatas, et nõude tagastamata jätmise korral on SKA-l õigus

anda ettekirjutus sundtäitmisele.

3. X esitas 30.05.2024 vaide, milles palus tunnistada SKA 06.05.2024 ettekirjutus nr P13-

V2024-075830 kehtetuks või alternatiivselt muuta tema vanemahüvitise perioode alates 2023.

augustist kuni septembrini selliselt, et vaide esitaja määratakse vanemahüvitise saajaks kõikidel

kalendripäevadel (v.a lapsepuhkuse või puudega lapse puhkuse päevad). Vaide esitaja palus

peatada ettekirjutuse täitmine 2023. a augusti ja septembri eest makstud vanemahüvitise osas

kuni haldusasjas nr 3-23-2867 kohtulahendi jõustumiseni või alternatiivselt võimaldada tal täita

ettekirjutust 2023. a augusti ja septembri osas 10 kuu jooksul võrdsete osade kaupa. Ka 2024.

a jaanuari tagasinõude osas palus vaide esitaja võimaldada tal täita ettekirjutust 10 kuu jooksul

võrdsete osade kaupa.

4. Sotsiaalkindlustusamet jättis 25.06.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/16888-2 X vaide

rahuldamata. Kuna vanemahüvitise maksmise perioodid olid määratud isiku enda taotluse

alusel õiguspäraselt, siis puudub nende tagasiulatuvaks muutmiseks alus. Ettekirjutuse täitmine

on olnud vaidemenetluse ajal peatatud, kuid põhjendatud ei ole ettekirjutuse täitmise peatamine

haldusasja nr 3-23-2867 menetluse ajaks, sest selle kohtumenetluse esemeks on teine haldusakt.

Enammakstud vanemahüvitise sobivate osamaksete kaupa tagastamiseks tuleb esitada SKA-le

vabas vormis taotlus.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 19.07.2024 kaebuse SKA 06.05.2024 ettekirjutuse nr

P13-V2024-075830 ja 25.06.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/16888-2 tühistamiseks ning SKA

kohustamiseks vaadata läbi ja lahendada kõik tema 30.05.2024 vaides esitatud taotlused.

Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada SKA 06.05.2024 ettekirjutuse kehtivus või

täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebajal on kohustus tagastada 1266,10 eurot, mis

moodustab ca 41,5% tema netosissetulekust (töötasu ja sotsiaaltoetused). Kaebaja kasvatab

nelja kuni 9-aastast last, kellest kahel on tuvastatud keskmine puue. Nõutud summa viivitamatu

tagastamine tekitaks olulise puudujäägi pere eelarves. Esialgse õiguskaitse taotluse raames ei

tule hinnata kaebaja vältimatut toimetulekut, sest määrav pole üksnes tagasinõutava summa

suurus või see, et kaebaja saaks tagasinõude täitmiseks realiseerida enda vara, vaid arvesse tuleb

võtta isikuga seotud õigushüvesid, mis võivad saada kahjustatud. Hinnata tuleks seda, kas

ühekordne väljaminek oleks märkimisväärne ja võiks mõjutada pere toimepidevust negatiivselt.

Mõistlik on eeldada, et kui kaebajal tuleb loovutada ligemale pool pere igakuiste väljaminekute

katmiseks kasutatavast sissetulekust, siis mõjutab see oluliselt pere eelarvet. Täiendavate

tõendite kogumine esialgse õiguskaitse vajaduse kohta ei ole tingimata vajalik ega

eesmärgipärane, sest piisab ka taotluse põhistamisest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.01.2024

määrus nr 3-23-2867, p 9). HKMS § 252 lg 2 mõttega ei ole kooskõlas, et kaebaja peab esialgse

õiguskaitse menetluses tõendama kõiki oma sissetulekuid ja kõikvõimalikke varasid, veenmaks

3-24-2119

3(6)

kohut selles, et nõutud summa tagasimaksmisel saab kaebaja pere eelarve mõjutatud määral, et

vajalikud toimingud jäävad tegemata. Kaebuses on lisaks taotletud SKA kohustamist lahendada

kaebaja taotlus maksta vanemahüvitis tagasi ositi. Kui kaebajal tuleks tagasinõue kohe täita, ei

oleks kaebuse seda nõuet enam sisuliselt võimalik rahuldada. SKA ei ole lahendanud kaebaja

taotlust muuta vanemahüvitise saamise perioode 2023. a augusti ja septembri osas, mille puhul

muutuks ka vanemahüvitise suurus ning seeläbi ettekirjutuses määratud tagasinõude summa.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus 24.07.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja ei pea nõutavat

summat tagastamata viivitamatult ja ühekorraga, vaid ta saab taotleda summa tagastamist osade

kaupa, mille puhul arvestatakse kaebaja arvamust ja majanduslikku olukorda. Vastustaja ei ole

andnud ettekirjutust kohtutäiturile täitmiseks ja üldjuhul seda kohtumenetluse kestel ei tehta.

Kohtutäituri poole pöördumine ei ole siiski välistatud, kui kohtumenetlus peaks kestma aastaid.

Kaebaja ei ole seni ühtegi tagasimakset teinud. SKA võlahaldur võtab kaebajaga ühendust, et

leppida kokku tagasinõude ositi tagastamises.

7. Kaebaja esitas halduskohtule 05.08.2024 taotluse tagastada esialgse õiguskaitse taotluselt

tasutud riigilõiv 20 eurot, sest ta on riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 kohaselt vabastatud

riigilõivu tasumisest (nt Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

04.01.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-2867).

8. Tallinna Halduskohus jättis 06.08.2024 määrusega rahuldamata X esialgse õiguskaitse

taotluse (resolutsiooni p 1) ja taotluse tagastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv

(resolutsiooni p 2) ning võttis kaebuse menetlusse. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse

vajadus. Eluliselt on usutav, et 1266,10 euro ühekorraga tagasimaksmine mõjutab teataval

määral kaebaja ja tema pere majanduslikku seisu, kuid taotlust ei ole siiski piisavalt põhistatud.

Kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud, millised toimingud jäävad esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmise korral tegemata, millised muud kohustused jäävad täitmata või saavad

takistatud ning millised muud pöördumatud negatiivsed tagajärjed talle tekivad. Kaebaja ei ole

välja toonud ka ühtegi temaga seotud õigushüve, mis saaksid esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise korral kahjustada. Kaebaja ei ole esitanud kohtule andmeid oma majandusliku seisundi

kohta. Selliste täiendavate tõendite kogumine ei ole vastuolus HKMS § 252 lg-s 2 sätestatuga

(vt ka HKMS § 2 lg 4 ja § 134 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotluse põhistamise kohustus tuleneb

mh HKMS § 250 lg-st 2. Esialgse õiguskaitse taotlust ei saa pidada põhistatuks olukorras, kus

sellele pole lisatud mingeid konkreetseid andmeid, millest nähtuks esialgse õiguskaitse tegelik

vajadus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2016 määrus nr 3-16-578, p 6). Seda oli kaebajale

selgitatud juba 19.07.2024 määruses. Olukorras, kus kaebaja väited õiguskaitsevajaduse kohta

on üldsõnalised ja tõendamata, ei ole kohtul võimalik hinnata tegelikku õiguskaitsevajadust.

Mitte igasuguse rahalise kohustuse täitmine kohtumenetluse ajal ei tähenda automaatselt, et

kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, vaid kohustuse täitmisega peaks juba kohtumenetluse

kestel kaebajale kaasnema tagajärg, mille hilisem kõrvaldamine on võimatu või ebamõistlikult

raske. Selliseid asjaolusid praegu ei nähtu. Olukorras, kus kaebaja taotluses ja SKA vastuses on

avaldatud valmisolekut sõlmida kokkulepe nõutava summa tagasimaksmiseks osade kaupa, ei

ähvarda kaebajat pöördumatute negatiivsete tagajärgede oht. Ka juhul, kui kokkulepet siiski ei

saavutata ja SKA asub ettekirjutust täitma ning tagasinõue osutub hiljem õigusvastaseks, on

vastustajal kohustus raha kaebajale tagastada. Võlgnevuse tasumist osade kaupa saab taotleda

ka täitemenetluse raames. Õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu ei ole vaja hinnata kaebuse

perspektiivi ega avalikku huvi või riivet kolmandate isikute õigustele. Riigilõivu tagastamise

taotlus jääb rahuldamata, sest RLS § 22 lg 2 p 2 ei laiene esialgse õiguskaitse taotlustele.

3-24-2119

4(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X palub 17.08.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 06.08.2024 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning uue määrusega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ja tagastada

sellelt tasutud riigilõiv. Halduskohus on jätnud olemasolevate andmete põhjal kaebaja esialgse

õiguskaitse vajaduse hindamata. Kaebaja selgitas, et tagasinõutav summa moodustab tema

sissetulekust olulise osa (ca 41%) ning tal tuleb hoolitseda nelja väikelapse eest, kellest kahel

on tuvastatud puue. Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et nelja lapse eest hoolitsemine nõuab

väljaminekuid ning kui kaebajal tuleks loovutada peaaegu pool oma sissetulekust, mõjutab see

oluliselt pere eelarvet ja vajalikud kulutused tuleks jätta tegemata. Selline õiguste rikkumine ei

oleks hiljem korvatav. Kohus ei saa õigustada kaebaja põhistuste hindamata jätmist ainuüksi

sellega, et kaebaja ei ole täitnud kohtu ebamõistlikke nõudeid esitada kõikvõimalikud tõendid

(sh varade nimekirjad ja pangakontode väljavõtted). Halduskohus ei ole lisaks aru saanud või

arvestanud, et nõutava summa kohese tagastamise korral muutub kohustamiskaebus mõttetuks.

Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista SKA kinnitus, et üldjuhul nõudeid kohtumenetluse ajal

täitemenetlusse ei anta, sest see seisukoht võib muutuda. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud

riigilõiv 20 eurot tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada, sest RLS § 22 lg 2 p 2 on erinorm

HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 6 suhtes ning see laieneb kogu kohtuasjale.

10. Tallinna Ringkonnakohus küsis 23.08.2024 kohtunõudega Sotsiaalkindlustusametilt, kas

vastustaja võlahaldur on kaebajaga ühendust võtnud ja kas menetlusosaliste vahel on saavutatud

kokkulepe nõutava summa osade kaupa tagastamises.

11. Sotsiaalkindlustusamet selgitas 27.08.2024 vastuses, et võlahaldur saatis infosüsteemi

vahendusel kaebajale 26.07.2024 teate, milles viitas, et kaebaja on vaides avaldanud soovi täita

ettekirjutus 2024. a jaanuari vanemahüvitise tagasinõude osas 10 kuu jooksul võrdsetes osades

ning palus täpsustada, kas kaebaja soovib maksegraafikut kõigi kolme kuu tagasimaksmiseks

10 kuu jooksul. X ei ole vastustaja teadet iseteeninduskeskkonnas lugenud ega võtnud ka ise

võlahalduriga ühendust, et kokkulepet sõlmida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 104 lg 82, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse

esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9). Kuna määruskaebus ei sisalda

uusi asjaolusid või väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks

vajalikuks nõuda vastustajalt selle kohta vastust, vaid arvestab SKA varasemaid seisukohti.

HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

13. HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud siis, kui

kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on

võimatu või ebamõistlikult raske. HKMS § 250 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust

põhistada ning kohus võib taotlejalt nõuda oma väidete tõendamist. Kaebaja on toonud välja,

et tema peres kasvab neli väikest last (sh kahel lapsel on tuvastatud keskmine puue) ning SKA

06.05.2024 ettekirjutusega temalt tagasi nõutav 1266,10 eurot moodustab ca 41,5% kaebaja

netosissetulekust, mistõttu tekitaks kogu summa viivitamatu tagastamine olulise puudujäägi

pere eelarves. Tallinna Halduskohus nõudis 19.07.2024 määrusega, et kaebaja esitaks tõendid

oma majandusliku seisundi kohta (pangakonto filtreerimata väljavõtted viimase nelja kuu

kohta, andmed kinnistute ja sõidukite kohta) ning täpsemad selgitused, kuidas viisil mõjutaks

kohustuse täitmine tema perekonna igapäevaelu. Kaebaja nõutud tõendeid ei esitanud. Kohus

3-24-2119

5(6)

jättis 06.08.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, sest kaebaja ei ole oma

esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt põhistanud.

14. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et halduskohus on jätnud tema

esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolevate andmete põhjal hindamata. Vaatamata 19.07.2024

määruse resolutsiooni p-s 3 toodud hoiatusele ei ole halduskohus jätnud esialgse õiguskaitse

taotlust läbi vaatamata, vaid lahendas selle sisuliselt. Halduskohus pidas 06.08.2024 määruses

eluliselt usutavaks, et 1266,10 euro korraga tagasimaksmine võib tekitada kaebajale raskusi,

kuid ei pidanud põhjendatuks seda eeldada olukorras, kus kaebaja asjaomased väited on jäänud

üksnes paljasõnalisteks. Ringkonnakohus nõustub samuti halduskohtuga. Mõistlikku kahtlust

ei ole selles, et nelja väikelapse ülalpidamiseks tuleb igakuiselt teha märkimisväärseid kulutusi.

Lisaks võivad kahel lapsel tuvastatud puudega seonduvalt (sõltuvalt piirangutest) esineda perel

olulised täiendavad väljaminekud. Eeltoodust olenemata sõltub 1266,10 euro tagasimaksmise

n-ö koormavus perekonna tegelikust majanduslikust seisust, mitte pelgalt sellest, kui suure osa

moodustab tagasinõutav summa kaebaja igakuistest sissetulekutest.

15. On selge, et olukorras, kus kaebajalt nõutava summa tagasimaksmine lükkuks taotletud

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise korral kohtumenetluse ajaks üksnes edasi (st puudub

alus arvata, et kaebaja ei oleks hiljem võimeline nõutud summat tasuma või vastustajal poleks

ettekirjutust võimalik tulemuslikult sundtäita, kui kaebus peaks jääma rahuldamata), ei esine

ettekirjutuse viivitamata täitmiseks nii kaalukat avalikku huvi, mis lubaks esialgset õiguskaitset

kohaldada ainult äärmiselt tungiva esialgse õiguskaitse vajaduse korral. Taotluse rahuldamiseks

võiks seega piisata ka küllaltki väikestest raskustest nõutava summa tagasimaksmisel. Esialgse

õiguskaitse kohaldamine ei oleks sellele vaatamata põhjendatud, kui ettekirjutuse täitmisega ei

kaasneks kaebajale mingeid märkimisväärseid raskusi. Ilmselt ebamõistlik oleks näiteks nõuda,

et kaebaja peaks ettekirjutuse täitmiseks juba kohtumenetluse ajal võõrandama oma vara, kuid

esialgse õiguskaitse kohaldamine ei pruugi olla põhjendatud, kui kaebajal on võimalik summa

tasumiseks kasutada perekonna võimalikke sääste. Kuna kaebaja ei ole tõendeid esitanud ega

ka selgitanud, miks tal ei ole võimalik neid esitada, siis ei ole võimalik tema õiguskaitsevajadust

täpsemalt hinnata. HKMS § 250 lg 2 jätab kohtu otsustada selle, kas taotluse lahendamiseks

piisab üksnes selle põhistamisest (nt kui esialgse õiguskaitse vajadus on ilmselge või taotluse

lahendamisega on äärmiselt kiire) või tuleb taotlejalt nõuda oma väiteid kinnitavaid tõendeid.

Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.01.2023 määrusega tema esialgse õiguskaitse

taotluse analoogses haldusasjas nr 3-23-2867, ei tähenda, et ka praeguses asjas tuleks esialgset

õiguskaitset kohaldada, sõltumata tõendite esitamata jätmisest.

16. Iseseisvat õigukaitsevajadust ei saa tuletada ka sellest, et kui kaebaja täidab ettekirjutuse

juba kohtumenetluse ajal, siis ei oleks kohtul enam võimalik rahuldada tema nõuet kohustada

SKA-d lahendama kõik 30.05.2024 vaides esitatud taotlused. Iseenesest on õige, et kaebaja

30.05.2024 vaide taotluste p 2 sisaldas mh alternatiivset taotlust võimaldada ka 2023. a augusti

ja septembri osas tagasinõue täita 10 kuu jooksul võrdsetes osades ning ei ole arusaadav, miks

on SKA ositi tasumise taotluse sidunud ainult 2024. a jaanuari tagasinõuet puudutava osaga (st

30.05.2024 vaide taotluste p 3). Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks selle taotluse lahendanud.

Esialgse õiguskaitse abinõusid ei kohaldata siiski kaebuse nõuete rahuldamise võimaldamiseks,

vaid kaebaja õiguste pöördumatu kahjustamise ärahoidmiseks. Kuigi vastustaja ei ole kaebaja

taotlust summa osade kaupa tagastamiseks lahendanud, on SKA kohtumenetluses avaldanud

selgelt valmisolekut aktsepteerida kaebaja 30.05.2024 vaides välja pakutud maksegraafikut (s.o

10 kuu jooksul võrdsetes osades) ning vastustaja on ka selgitanud, et ettekirjutuse sundtäitmist

võidakse asuda kaaluma alles siis, kui kohtumenetlus venib aastaid. Ringkonnakohtule jääb ka

arusaamatuks, et kuigi kaebaja ühelt poolt rõhutab kohustamisnõude olulisust, ei võta ta samal

ajal vastustajaga ühendust, et leppida kohtuväliselt kokku tagasinõutava summa ositi tasumises.

3-24-2119

6(6)

17. Vastavalt Tallinna Halduskohtu 25.07.2024 määruses esitatud nõudele tasus X esialgse

õiguskaitse taotluselt 05.08.2024 riigilõivu 20 eurot (vt 05.08.2024 maksekorraldus nr 1756),

esitades ühtlasi taotluse riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada, sest kaebaja on RLS §

22 lg 2 p 2 järgi riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Halduskohus jättis taotluse

06.08.2024 määrusega rahuldamata, leides, et RLS § 22 lg 2 p 2 ei laiene esialgse õiguskaitse

taotlustele.

18. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebus selles osas põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Erinevalt RLS § 22 lg-st 1, milles on loetletud peamiselt konkreetsed toimingud, mille eest

kohtuasjas riigilõivu ei võeta, nähakse RLS § 22 lg-s 2 ette isikud või asutused, kes on riigilõivu

tasumisest vabastatud. Kuigi sama lõike mitmetes punktides on täiendavalt täpsustatud, millise

toimingu tegemisele riigilõivuvabastus laieneb, puudub selline kitsendus RLS § 22 lg 2 p-s 2,

mis viitab üldiselt pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjale.

Vaidluse all ei ole, et praegusel juhul on olemuselt tegemist toetussumma ebaõige maksmise

vaidlusega. Kuna RLS § 22 lg 2 p 2 ei piira riigilõivuvabastust üksnes kaebuse esitamisega, siis

laieneb see ka „toetussumma ebaõige maksmise asjas“ esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele.

19. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse osaliselt. Tallinna

Halduskohtu 06.08.2024 määruse resolutsiooni p 1 jääb muutmata. Ringkonnakohus tühistab

Tallinna Halduskohtu 06.08.2024 määruse resolutsiooni p-i 2 ja teeb selles osas uue määruse,

millega rahuldab kaebaja 05.08.2024 taotluse ning tagastab HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning

RLS § 15 lg 1 p 1 alusel kaebajale 19.07.2024 esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu.

(allkirjastatud digitaalselt)