2-22-3000/38 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Eve Grass

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2024, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-22-3000

Tsiviilasi

O.S hagi Q.P ja SA XXX vastu ebaõigete andmete

kustutamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

10 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja O.S, isikukood XXX, elukoht XXX

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalju Hanni,

Advokaadibüroo Tetris OÜ, XXX, e-post XXX

Kostja 1 Q.P , sünd XXX, töökoha aadress: XXX E-post:

XXX

Kostja 2 SA XXX, registrikood: XXX, e-post: XXX

Kostjate 1 ja 2 lepinguline esindaja vandeadvokaat

Urmas Kiik Advokaadibüroo Hedman, XXX, e-post: XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

04.04.2024, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta O.S hagi Q.P ja SA XXX vastu rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud O.S kanda.

3. Välja mõista O.Slt Q.P kasuks menetluskulu 769,60 eurot ja SA XXX kasuks

menetluskulu 6008,20 eurot.

4. Rahuldada hageja 05.08.2024 esitatud taotlus ja asendada kohtuotsuse jõustumisel

arvutivõrgus avaldamisel hageja nimed tähemärgiga ja jätta hageja isikukood ning

elukoht avalikustamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Taotledes

menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse (TsMS §

2-22-3000

187 lg 6). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle

läbivaatamist istungil (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

HAGEJA NÕUE

1. Hageja O.S esitas Pärnu Maakohtule hagi Q.P ja SA XXX vastu ebaõigete andmete

kustutamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Hagiavaldusest nähtuvalt lõppes 2014

aastal hagejal pingeline lähisuhe oma partneri H’iga. Sama aasta kevadel tekkis hagejal kahtlus,

et vaatamata lähisuhte lõppemisele on H saanud ligipääsu tema koduarvutis olnud intiimsete

sisuga failidele. Kuna hageja soovis samaaegselt toetada oma ema ravimisõltuvusest (XXX)

vabastamisel, elas hageja vanemate juures XXX. Erinevate pingete ja arusaamatuste tulemusel

tekkis hagejal vanematega konflikt, kuhu sekkus politsei. Hageja selgitas konflikti tagamaid ja

politsei tegi ettepaneku, et hageja tuleks järgmisel päeval jaoskonda ning esitaks Hi kohta

avalduse. 30.05.2014 külastaski hageja xxx politseijaoskonda. Hageja selgitas politseis, et

tegelikult ei pea ta õigeks Hi vastu avalduse esitamist. Hageja arvates võis Hil, tema käitumist

arvestades olla psüühikahäire (sotsiaalsete suhtlemise eripära) ja avalduse esitamine tooks kaasa

uue konflikti. Hageja küsis politseinikult nõu, kuidas oleks sellises olukorras mõistlik ja ohutu

käituda. Politseiametnik soovitas hagejal minna kõrvalasuva haigla psühhiaater Q.P juurde ja

temaga konsulteerida. Hagejale oli psühhiaatri nimi teada, kuna sama psühhiaater oli tema

emale väljastanud rahusteid. Hageja ei pöördunud vastuvõtule, vaid eesmärgiks oli saada

nõuanne, kuidas suhelda inimesega, kellel võib esineda psüühikahäire. Kostja 1 kuulas hageja

ära ja selgitas, et sellise isikuga ei oleks mingi lähisuhe võimalik ja ta vajaks kindlasti abi.

Hageja isikuandmeid kostja 1 ei küsinud. 02.06.2014 lõuna ajal helistas kostja 1 hageja ema

M.G mobiiltelefonile ja teatas, et soovib hagejaga rääkida. Kostja 1 süüdistas hagejat Hi kohta

valetamises, misjärel ei soovinud hageja temaga enam suhelda ja hageja andis telefoni emale

tagasi. Kostja 1 teatas hageja emale, et kui hageja Hi rahule ei jäta siis „panen O.S hullumajja“.

2014-2017 jätkas hageja H’iga erinevatel viisidel suhtlemist. Kuna suhe oli konfliktne tipnes see

2017 aastal Hi uue elukaaslase poolt kriminaalmenetluse avalduse esitamisega (kriminaalasi nr.

XXX ja sellele järgnev kohtumenetlus xxx). 2019 veebruaris kutsuti hageja xxx

politseijaoskonda menetlustoimingutele. Hageja oli kogu menetlusest frustreeritud ja

masendunud. Kohtumisel küsis politseiametnik, kas hagejal on kunagi diagnoositud depressioon

vms häire, sest selle pinnalt saaks määrata psühhiaatrilise ekspertiisi ja menetluse lõpetada.

Hagejale meenus, et 2005. aastal koges ta töö juures verbaalset ahistamist, mille tulemusel

määrati temale antidepressandid, kuid mingit diagnoosi ei järgnenud. Menetleja tegi ettepaneku

viia kaebaja suhtes läbi psühhiaatriline ekspertiis. Kaebaja leidis, et peale erinevaid üleelamisi

võiks tõesti lasta professionaalil oma tervist hinnata ja oli ekspertiisiga nõus. Ekspertiisi viis

08.03.2019 läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi määratud Põhja Eesti Regionaalhaigla

psühhiaater V.L. Ekspertiisi läbiviimise käik tundus hagejale pinnapealne ja ebaprofessionaalne.

Ekspertiisi käigus rääkis hageja lühidalt lapsepõlvest, koolist, töödest ja tegemistest kuni jõudis

selleni, et kolis ema ravimisõltuvuse ajaks mõneks ajaks XXX. Hageja selgitas, et tema arvates

oli emale määratud kontrollimatult retseptiravimeid ning tegi „Pealtnägija“ saatejuhile

ettepaneku kajastada seda olukorda ajakirjanduses. Seepeale ekspert ärritus ja heitis hagejale

ette, miks ta selle asemel Ravimiametile avaldust ei teinud, et ema enam xxx ei saaks. Ärritunud

ekspert teatas, et koostab ekspertiisi dr Q.P (kostja 1) digilukku 2014. aastal sisestatud

andmetel. Hagejale oli täielik üllatus, et tema suhtes on kostja 1 mingi sissekande teinud.

Ekspert vastas, et tegemist on dr Q.P 2014. aastal tehtud sissekandega. Hageja ise kõnealust

2014. aasta sissekannet ei näinud, kuid eksperdilt saadud teabe alusel kontakteerus

Terviseametiga ja nõudis sissekande kustutamist, kust soovitati kustutamiseks kontakteeruda

sissekande teinud asutusega. Kaebaja edastas seejärel kirja kostjale 2, kes

dokumenteerimiskohustuse täitmisele viidates jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Kõnealuse

2014. aasta sissekandega sai hageja tutvuda alles 19.01.2020. 30.05.2014 on SA XXX

2-22-3000

psühhiaater Q.P koostanud hageja kohta ambulatoorse epikriisi. Epikriisil on pöördumine

märgitud erakorralisena ja hageja osas on avaldatud lõpliku kliinilise diagnoosina: „XXX“.

Hageja oli diagnoosist ja SA XXX ennastõigustavast ning ignorantsest vastusest häiritud.

Hingeline kahju tekkis hagejal seoses sellega, et kostja 1 diagnoosile tuginedes leidis hiljem

kohtuekspert, et et O.S põeb xxx, mis on raske psüühikahäire, et klient ei olnud temale ette

heidetud tegude toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ega neid

vastavalt oma arusaamisele juhtima. Ekspert järeldas, et haiguskriitika puudumise ja sellest

tuleneva potentsiaalse ohtlikkuse tõttu vajab O.S ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi

kohaldamist. Kuna ekspert tegi hageja osas psühhiaatrilise sundravi kohaldamise ettepaneku ja

prokuratuur taotles hagejale sundravi kohaldamist, oli see hagejale äärmiselt šokeeriv. Olles

psühholoogiliselt täiesti ruineeritud, ei suutnud hageja enam tööle asuda ja võttis

töövõimetuslehe. xxx toimus Pärnu Maakohtu menetluses nr xxx istung, kus kaitsja selgitas

veenvalt, et hageja tegevust ei saa lugeda süüteoks. Sellele vaatamata otsustas kohus teisiti ja

tuginedes eksperdi arvamusele kohaldas hageja suhtes ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi.

Kaitsja vaidlustas Pärnu Maakohtu lahendi ringkonnakohtus. xxx tegi Tallinna Ringkonnakohus

lahendi, millega jättis kaitsja määruskaebuse osaliselt rahuldamata ning Pärnu Maakohtu

määruse ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise osas jõusse. xxx jõustus Pärnu

Maakohtu otsus kriminaalasjas nr. xxx, millega hageja suhtes kohaldati ambulatoorset

psühhiaatrilist sundravi. 2019. aastast kulges hageja elu otsekui (õudus)filmis. Hageja ei

mõistnud miks on kostja 1 leidnud temal olevat psüühikahäire ja miks on ekspert sellele

tuginedes pidanud vajalikuks suunata ta sundravile ehk miks ta peab alluma riiklikule

kehalisele väärkohtlemisele. Hageja kartis, et ta psüühika ei pea sellele kõigele vastu. Hageja

pöördus abi saamiseks õiguskantsleri büroosse, kus selgitati, et tegemist on jõustunud

kohtulahendiga ning selle vaidlustamine pole enam võimalik. Hageja tundis täielikku abitust ja

suurt hirmu ja otsis abi erinevate psühholoogide juurest. Kaitsja veenis hagejat sundravi

saamiseks Viljandi haigla sõitma. Kaitsja selgitas, et sunniviisil hagejat ravima siiski ei hakata

ja enne ravi alustamist diagnoositakse teda veelkord. xxx sõitis hageja Viljandi haigla. Haigla

personal oli äärmiselt viisaks ja sõbralik, kuid selgitasid, et neil ei ole õigust hagejat uuesti

diagnoosida ja ravi peab toimuma vastavalt jõustunud kohtulahendile. Hagejale anti kaasa

ravimid ja kutsuti 3 nädala pärast taas Viljandisse, kus temale sama ravimit süstitakse. Hageja

luges ravimi infolehelt, et ravimi kõrvaltoimeks võib olla eksessiivne seksuaalne erutus ning

suitsiidsed mõtted, aga ka suitsiidne käitumine. Hageja otsustas, et selliseid ravimeid ta ei võta.

Hageja ei suutnud enam stressist ja hirmust uinuda ning magama jäämiseks tarbis õhtuti klaasi

veini ja melatoniiniga toidulisandeid. Hageja otsustas, et rohkem ta haiglasse ei lähe ja süstida

ennast ei lase. 2020 juunis sai hageja teada, et politsei on käinud teda kodust otsimas ning

häirinud naabrite 8 aastast tütart oma küsimustega. Hageja sai teada, et SA Viljandi Haigla

Psühhiaatriakliinik on 24.03.2020 esitanud Viljandi kohtumajale esildise, kus taotles hagejale

kriminaalasjas nr. xxx kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamist

statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik tugines

asjaolule, et hageja on jätnud korduvalt visiidile ilmumata, temal on diagnoositud psühhootiline

häire ning ekspertiisi käigus on ta hinnatud ohtlikuks teistele ja iseendale. Hageja kaalus selle

teabe saamisel riigist jäädavalt lahkumist ja otsis veelkord võimalusi Pärnu Maakohtu lahendi

vaidlustamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuid tulutult. Hageja esitas Viljandi kohtumajale

arvamuse, mille järgi võis tegemist olla pigem posttraumaatilise stressihäirega (mitte sundravi

vajava püsiva luululise häirega). xxx toimus kriminaalasjas nr xxx Viljandi kohtumajas istung,

hageja selgitas ning põhjendas veenvalt, et temal ei ole psüühikahäireid ja taotles, et temale

määratud ambulatoorne sundravi ning selle asendamine statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga

jäetakse kohaldamata. Hageja viitas eksperdiga toimunud intervjuu ebaprofessionaalsusele ning

kostja 1 diagnoosi ilmselgetele vastuoludele. xxx määras Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

samas kriminaalasjas kaebajale ambulatoorse kohtupsühhiaatri-kohtupsühholoogi

kompleksekspertiisi. xxx koostasid eksperdid ekspertiisi, milles jõudsid järeldusele, et hageja on

2-22-3000

psüühiliselt terve. Eksperdid vastasid kohtu küsimustele: O.Sl ei esine käesoleval ajal ning ei

ole esinenud ka senise elu jooksul selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis

oleksid hõlmatavad määratlusega: „xxx“, „xxx“, „xxx“, „xxx“ või „xxx“. O.Sl ei ole käesoleval

ajal ning ei ole esinenud ka varasema elu jooksul oma psüühilise seisundi ja kongitiivsete

funktsioonide poolt piiranguid ega takistusi ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja sotsiaalsest

tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. xxx tegi Tartu

Maakohus kriminaalsajas xxx kohtumääruse, millega otsustas jätta rahuldamata SA Viljandi

Haigla Psühhiaatriakliiniku taotluse asendada O.Sle Pärnu Maakohtu xxx määrusega kohaldatud

ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Maakohus

otsustas rahuldada O.S taotluse psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks ja lõpetas talle Pärnu

Maakohtu xxx määrusega kohaldatud ambulatoorne psühhiaatriline sundravi. 05.11.2021

pöördus hageja esindaja vahendusel kostja 2 poole ja tegi ettepaneku asuda mittevaralise kahju

hüvitamiseks läbirääkimistesse. Samuti taotles hageja, et kostja 2 kustutaks tervise

infosüsteemis „TEHIK“ ja kõikidel muudel andmekandjatel oleva teabe, mille järgi on O.Sl

diagnoositud „xxx“ . Samuti kõik muu tema kohta kogutud sellekohane teave, millest

järelduvalt hagejal esineb või on esinenud selliseid psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad

määratlustega: „xxx“, „xxx“, „xxx“, „xxx“ või „xxx“.17.11.2021 vastas kostja 2, et on

kompromissina küll nõus lisama oma infosüsteemis tehtud kannete juurde täiendava märke

(viidates 29.12.2020 ekspertiisi tulemusele) kuid tervise infosüsteemis nemad muudatusi teha ei

saa ning pakkusid välja, et hageja saab ise infosüsteemides vajaliku ligipääsu sulgeda. Kahju

hüvitamise nõuet kostja 2 ei tunnistanud. Mittevaraline kahju tekkis hagejale kostja 1 vale

diagnoosiga, s.t kui kostja diagnoosis 30.05.2014 hagejal (hageja teadmata) psüühikahäirena

xxx. Hageja sai 30.05.2013 diagnoosist teada 08.03.2019 kriminaalmenetluses tehtava

ekspertiisi käigus. Ehk mittevaraline hingeline kahju tekkis hagejal ebaõigest diagnoosist

teadasaamisega. Sama kahju suurendas kohtuekspert, kes lubas ekspertiisis samale so

30.05.2014 diagnoosile tugineda. Hagejale põhjustati hingelised üleelamised mõlema so nii

kostja 1 diagnoosi kui hilisema kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisis avaldatu tõttu. Hageja

palub mõista kostjatelt Q.P ja SA XXX välja hageja O.S kasuks mittevaralise kahju hüvitis

kohtu määratud ulatuses, kohustada kostjat SA XXX kustutama enda andmebaasidest

30.05.2014 O.S kohta psühhiaater Q.P kantud diagnoos „xxx“ ja sõnaline diagnoos „xxx“ ning

kohustada kostjat SA XXX edastama Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa peetavasse

tervise infosüsteemi taotlus kustutada 30.05.2014 O.S kohta psühhiaater Q.P poolt kantud

diagnoos „xxx“ ja sõnaline diagnoos „xxx“.

2. Vastusena kostjate seisukohale märkis hageja 19.10.2022 seisukohas, et isikuandmete kaitse

üldmääruse (AKÜM) art 5 p 1 d) põhimõttena peavad isikuandmed olema õiged ja

andmesubjektil on õigus nõuda infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid edastanud isikult õigete

isikuandmete edastamist. Hageja selgitab, et tema nõuab väga konkreetselt üksnes ja ainult

tema kohta käivate valeandmete kustutamist so ebaõige diagnoosi kustutamist. Ka

kohtupraktika on jaatanud ebaõigete andmete kustutamise võimaluse läbi andmete muutmise.

KOSTJATE VASTUVÄITED

3. Kostjad esitatud hagi ei tunnista ja paluvad selle rahuldamata jätta. Vaidlusalune diagnoos,

mille pani hagejale kostja I, on õige. Ka esimene kohtuekspertiis andis sama tulemuse. Mis

põhjusel jõudis hilisem kompleksekspertiis vastupidisele järeldusele, on kostjatele teadmata.

Igal juhul on tekkinud olukord, kus kaks psühhiaatrit on hageja vaimse tervise osas ühel

arvamusel, üks psühhiaater ja üks kliiniline psühholoog aga teisel arvamusel. Hageja

kohustamisnõuded on alusetud. Isikuandmete kaitse üldmäärus (AKÜM) sätestab

andmesubjekti õiguse isikuandmete kustutamiseks teatud juhtudel ja õiguse isikuandmete

parandamiseks, kui esitatakse piisavad tõendid ja korrektsed andmed VÕS § 769 paneb

tervishoiuteenuse osutajale tervishoiuteenuse dokumenteerimise kohustuse. TTKS § 42 lõige 4

sätestab kohustuse säilitada ambulatoorse ning statsionaarse tervishoiuteenuse ning Tervise

2-22-3000

Infosüsteemis (TEHIK). säilitatakse andmeid nende infosüsteemi vastuvõtmisest alates

tähtajatult. Seega paneb antud juhul siseriiklik õigus tervishoiuteenuse osutajale piirangud

andmete kustutamisele, mis võiks tuleneda AKÜM artiklist 17. Kostja II on kohtueelsetel

läbirääkimistel juba andmete parandamise võimalust hagejale pakkunud, kuid sai keelduva

vastuse. Võttes arvesse AKÜM artiklis 16 toodud andmete parandamise õigust ja Eestis kehtivat

tervishoiuteenuse dokumenteerimise kohustust ning Tervise Infosüsteemi põhimääruse

kohaseid reegleid, saab andmesubjekt (patsient) hilisemalt muudetud diagnoosi osas nõuda

täiendavate kannete tegemist infosüsteemi, mis kajastaksid korrektset ja kehtivat

terviseseisundit, kuid ei saa kohustada tervishoiuteenuse osutajat kustutama varasemalt

tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohustuslikku dokumentatsiooni. Ka siis, kui tagantjärele

selgub, et teenus oli osutatud puudulikult või teenuse osutamine sellisel kujul oli raviviga, ei

saa see olla andmete muutmise aluseks. Oleks mõeldamatu, et tervishoiuteenuse osutaja asub

enda poolt osutatud teenuse puudujääkidest teada saades osutatud teenust andmeid kustutades

või lisades ümber dokumenteerima nii, et puudujääke justkui ei oleks olnudki. Lõpuks võib

hetkel ebaõigeks peetavate andmete säilitamine olla hoopis patsiendi enda parimates huvides.

Näiteks võib tulevikus selguda, et ebaõigeks peetav diagnoos osutus siiski õigeks. Sel juhul

oleks äärmiselt kahetusväärne, kui diagnoosi aluseks olev info on jäädavalt kustutatud ja arstide

töö niiviisi hävinenud, sest edasise ravi planeerimisel on kasulik omada võimalikult täielikku

ülevaadet patsiendi varasemast haigusloost. Kokkuvõttes ei ole O.Sl praegusel juhul õigust

nõuda enda isikuandmete kustutamist ega ka muutmist. 30.05.2014 vastuvõtu kohta kirja

pandud andmed oleks ebaõiged, kui arsti poolt kirjutatu ei vastaks tegelikkusele. 29.12.2020

kohtuekspertiis seab küsimuse alla selle, kas arsti hinnang hageja seisundile oli õige, mitte aga

selle, kas hinnang on õigesti dokumenteeritud. Diagnoos on alati arsti hinnang patsiendi

tervislikule olukorrale ning seda ei saa samastada objektiivse tõega. Tänu arstiteaduse ning eriti

diagnostika arengule muutuvad diagnoosid järjest täpsemateks ja usaldusväärsemateks, kuid

endiselt on olemas olukorrad, kus täpne diagnoosimine on keeruline või arstid jäävadki

eriarvamustele. Seetõttu ei tohi ükski arst automaatselt tugineda varem kolleegi poolt antud

diagnoosile, vaid peab patsiendi seisundit nii varasema info kui ka uute andmete valguses ise

hindama. Siit tulenevalt vastutab iga tervishoiuteenuse osutaja enda poolt osutatud

tervishoiuteenuse eest, kuid mitte järgmise sama eriala tervishoiuteenuse osutaja osutatud

teenuse eest. Hageja sundravile määramise otsuse tegi Pärnu maakohus ja jättis jõusse Tallinna

ringkonnakohus psühhiaater V.Li ekspertiisiakti alusel, kellel puudub seos kostjatega.

29.12.2020 ekspertiisiaktist nähtub, et V.L on teinud hagejaga põhjaliku intervjuu ning tugineb

oma arvamuses intervjuu käigus nähtule. Seega ei vasta kindlasti tõele hageja väide, nagu oleks

V.L andnud oma ekspertarvamuse kostja I arvamuse alusel. Igal juhul ei saa kostjad vastutada

teise isiku tegevuse nõuetekohasuse eest. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded ei

kuulu rahuldamisele eelkõige selle tõttu, et kostjad pole õigusvastaselt käitunud ega kahju

tekitanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus, ära kuulanud poolte seisukohad ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei

ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

5. Kohus tuvastab esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele vastuväiteid ei esitatud

2-22-3000

järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:



SA XXX ambulatoorsest epikriisist nähtuvalt on Q.P 30.05.2014 erakorralise

pöördumise alusel diagnoosinud hagejal xxx, xxx (dtl 180-181, 206);



hageja suhtes on psühhiaater V.L koostanud 08.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatria

ekspertiisi kriminaalasjas nr xxx, millest nähtuvalt O.S põeb xxx (xxx), mis avaldub

temal paranoilistes luulumõtetes ja mõjustuselamuses ning tahte- tundeelu muutustes (dtl

173-179);



hageja pöördus SA XXX poole 08.03.2019 digiloos enda kohta dr Q.P poolt 2014 aasta

tehtud kande kustutamiseks (dtl 182-184);



XXX tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega jäeti maakohtu määrusest välja

järeldus, et O.S on pannud toime KarS § 1572 lg-le 1 vastava õigusvastase teo. Muus

osas jäeti Pärnu Maakohtu 28. juuni 2019 määrus muutmata, st kriminaalmenetlus

lõpetati KrMS § 199 lg 1 p-i 1 alusel ja kohaldati O.S’le KarS § 86 lg-te 1, 12 ja 3 alusel

ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse

äralangemiseni (dtl 154-172);



29.12.2020 koostasid psühhiaater D.K ja kliinilise psühholoogia magister L.P hageja

suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi, millest nähtuvalt O.Sl ei

esine käesoleval ajal ning ei ole esinenud ka senise elu jooksul selliseid psüühikahäireid

ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlusega “xxx”, “xxx”, “xxx”,

“xxx” või “xxx”. O.Sl ei ole käesoleva ajal ning ei ole esinenud ka varasema elu jooksul

oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt piiranguid ega takistusi

ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja sotiaalsest tähendusest arusaamiseks ning

sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks (dtl 146-153);



Tartu Maakohtu xxx määrusega jäeti rahuldamata SA Viljandi Haigla Psühhiaatria

kliiniku taotlus asendada O.S Ladvale Pärnu Maakohtu xxx määrusega kohaldatud

ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga ning

rahuldati O.S taotlus psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks (dtl 138-145).

6. Hageja palub esmalt välja mõista kostjatelt mittevaralise kahju hüvitis kohtu määratud

ulatuses. Mittevaraline kahju tekkis hagejale hageja väitel kostja 1 poolt hagejale 30.05.2014

vale diagnoosi panemisega. Samuti palub hageja kohustada kostjat 2 kustutama enda

andmebaasidest hageja kohta psühhiaater Q.P 30.05.2014 kantud diagnoos ning kohustada

kostjat 2 edastama tervise infosüsteemi taotlus kustutada 30.05.2014 hageja kohta kantud

ebaõiged andmed (valediagnoos). Kostjad vaidlevad hageja nõuetele vastu. Pooltel on vaidlus

selle üle, kas kostjad on tekitanud hagejale mittevaralise kahju seoses ebaõige diagnoosiga ja kas

kostja 2 on kohustatud kustutama enda andmebaasist ja tervise infosüsteemile esitama taotluse

valediagnoosi kustutamiseks hageja kohta.

7. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel

nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui

võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul

põhjusel hüvitamisele (VÕS § 115 lg 1). Seega on hageja kahjunõude rahuldamise eelduseks on

1) poolte vahel sõlmitud leping; 2) lepingust tuleneva kohustuse rikkumine; 3) rikkunud

lepingupoole vastutus; 4) kahju tekkimine. Seetõttu peab kohus tuvastama ja kvalifitseerima

poolte vahelise lepingu, lepingust tuleneva kohustuse rikkumise kostjate poolt (vale diagnoosi

määramine), kostjate vastutuse ja kahju tekkimise, sh kahju hüvitamise täiendavate eelduste

esinemise. Kohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb

kohtul tuvastada, kas kostjad rikkusid lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis

hagejal mittevaraline kahju ning kas kostjad vastutavad kahju tekkimise eest.

8. Kohus kvalifitseerib esmalt pooltevahelise õigussuhte. Tervishoiuteenuse osutamise

lepinguga kohustub üks isik osutama oma kutsetegevuses teisele isikule tervishoiuteenust (VÕS

2-22-3000

§ 758 lg 1). Tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, kes tegutseb

tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab

tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult

(VÕS § 758 lg 2). Vaidlus puudub lepingu sõlmimise osas. Kohus leiab, et poolte vahel

sõlmitud leping vastab tervishoiuteenuse osutamise lepingu tunnustele. Kuigi tervishoiutöötaja

ise ei ole lepingupool, vastutab ta enda tegevuse eest solidaarselt tervishoiuteenuse osutajaga.

9. Kahjunõude lahendamisel peab kohus täiendavalt tuvastama, et hagejale tekkis kahju ning

kahju on põhjuslikus seoses kostjatele etteheidetava rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg

1). Kui kahju hüvitamise eeldused on täidetud, saab nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju

hüvitamist (VÕS § 128 lg 1). Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise

kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele

ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi

aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 1).

Riigikohus on mittevaralise kahju hüvitamist tervishoiuteenuse lepingu rikkumise korral

pidanud võimalikuks (RKTKo 2-15-8533, p 18).

10. Tervishoiuteenuse osutaja ja teenust osutanud arst vastutavad üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku

saamise kohustuse rikkumise eest (VÕS § 770 lg 1). Süü vormideks on hooletus, raske hooletus

ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja

arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

dokumenteerimata (VÕS § 770 lg 3). Hageja ei heida kostjatele ette tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise kohustuse rikkumist. Kohus selgitas hagejale 24.10.2023 toimunud

eelistungil, et seetõttu tuleb lepingu rikkumist tõendada hagejal, samuti põhjuslikku seost

rikkumise ning tekkinud kahju vahel. Kui hageja täidab enda tõendamiskoormise, vabanevad

kostjad vastutusest, kui nad tõendavad vastutust välistavaid asjaolusid. Tekkinud mittevaralist

kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti hageja, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude

olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

11. Tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise

ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762 ls

1). Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja

terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest (VÕS § 766 lg 1 ls 1). Riigikohus

on leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab

pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse

rikkumiseks. Sama tuleneb ka VÕS § 770 lg-st 1, mille järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja

mh diagnoosi- ja ravivigade eest. Seega peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile

üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata

jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust

järgides võimalik (vt RKTKo nr 3-2-1-171-10, p 14).

12. Vaidlus puudub, et 30.05.2014 on hageja ambulatoorsesse epikriisi kostja 1 kandnud

diagnoosi xxx (dtl 180-181, 206). Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi näitab xxx

(xxx)

häiret

ning

täpsustus

xxx

esinemist

(vt.

https://valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK-10-dgn.html). Epikriisit

nähtuvalt on anamneesina kostja 1 märkinud järgmist: vastuvõtule suunab politsei, kuhu läks

peale seda, kui talle oli koju politsei kutsutud. Väidab et isa kutsus, isa eelnevalt öelnud, et O.S

kutsus vanematele politsei. Vanameid häirib O.S eluviis. On 33 aastane, vallaline, TPI-s

haldusjuhtimise lõpetanud, aga ei pea ühtegi töökohta. Elab vanemate kulul. Viimasest

töökohast, XXX koondati,aga sisuliselt oli see vallandamine. Oskab kõigiga mõttetult tülli

2-22-3000

minna ja ei suuda seda põhjust sõnadega selgitada. Jääb kõigis oma seletustes väga

umbmäärseks. Objektiivse leiuna on kostja 1 märkinud järgmist: kena, sihvakas 33 aastene

naine, vallaline, ilma püsisuhteta. Tunneb, et teda piiratakse. On keegi mees, kellest arvab et

viimane tahab temaga romantilist suhet ja sellepärast häkib tema arvutisse, teab millest ta

mõtleb ja tunneb. Rikub ära tema võimalikud töösuhted, saadab tulevastele tööandjatele tema

kohta infot. On tema sõpradele maksnud 500 eurot igaühele, et viimased levitaksid tema kohta

mingit infot. Jutt on väga keeruline ja läbipõimunud igasugustest võimalustest. Pakub välja, et

see mees võiks olla pedofiil ja on teda juba lapsest saadik jälginud, räägib L’ist. Nagu tema

olekski siis see L? Väidab et ei saa selle mehega kuidagi kontakti, ei tea, kus ta elab, üritab talle

kirjutada, aga on vastuse saanud vaid ühel korral peale seda, kui ütles et tapab enda. Väidab et

see mees (H.I) on xxx sündroomiga ja sellepärast kiusabki teda, kuna ta ei suuda muidu

emotsionaalset sidet luua. Olid kunagi ühes asutuses tööl, aga tunneb et see mees on tema elu

mõjutanud juba palju aega enne kui nad reaalselt kokku said, st on teda ammust aega jälginud.

Mõttekäik kiirenenud, targutav, laialivalguv. On näha, et tegelikult tõusnud enesehinnang,

rõhutab korduvalt kui intelligentne ta on, kergesti erutuv, ärrituv, tõstab häält selgitustes. On

paranoiline selle mehe suhtes. Samal ajal tundub, et tahaks selle mehega suhet. Prl.S täditütar

on xxx dianoosiga. Režiimi ja ravialase soovitusena on kostja 1 märkinud epikriisi järgmist:

pakutud võimalust pöörduda stats. ravile psühhiaatriahaiglasse, toodud põhjuseks nädalatagused

suitsiidiplaanid, keeldub. Teatab et tal on vaja oma elu korda saada tööle minna, ja selles suhtes

H’iga mingi selgus saada. Head plaani aga ei ole. Kui peaks siiski mõni kodune skandaal

korduma., oleks sobilik ta psühhiaatriahaigasse toimetada. Võimalik suitsiid olukorrast

väljapääsemiseks ei ole päevakorrast maas.

13. Eeltoodust nähtub, et hageja on kohtumisel kostjaga 1 kirjeldanud arstile enda elukäiku,

rääkinud enda tunnetest ja mõtetest, arst on epikriisis kirjeldanud vestluse sisu, hinnanud hageja

kehalist ja psüühilist seisundit ning diagnoosimisel eeltooduga arvestanud, sh on arst

arvestanud diagnoosimisel hageja suitsiidsust, tema mõttekäiku, hageja enesehinnangut,

paranoilisust mehe suhtes, kellest hageja intervjuu käigus vestles. Samuti nähtub epikriisist, et

kostja 1 pakkus ravialase soovitusena hagejale pöörduda statsionaalsele ravile

psühhiaatriahaiglasse, kuid hageja keeldus sellest. Kohtuistungil selgitas kostja 1, et politsei

helistas arstile, et neile tuli selline tüdruk, kes käitus nende arvates ebaadekvaatselt ja nad

saatsid O.S arsti juurde (dtl 304-307, ajaviide 00:01:33). Samuti selgitas kostja 1, et ta tahtis

hagejat haiglasse suunata, kuid hageja ei nõustunud. Oleks ta teadnud, mida hageja edasi

plaanis, oleks ta politsei ja kiirabi kutsunud, hageja ju ei öelnud, mida ta teinud oli. Samuti

märkis kostja 1, et hageja tuli tegelikult kaebama H. I peale, et arst saaks midagi H.I’ga ette

võtta. Hageja soov oli, et midagi H.’ga tehakse, et ta on vaimuhaige ja vajalik on teda

likvideerida. Eeltoodu kattub hageja vande all antud ütlustega sellest, et ta soovis arstilt teavet

selle kohta, kuidas suhelda mehega, kes on tema arvutisse häkkinud (dtl 293-303, ajaviide

00:08:19). Kohus leiab, et tavapäraselt inimesed ei pöördu politsei soovitusel psühhiaatrite

poole nõu saamiseks kuidas teiste inimestega suhelda tuleks. Ainuüksi eeltoodust tuleneb kohtu

hinnangul, et hageja käitumine diagnoosimise ajal oli ebaadekvaatne ja tavapäratu. Kostja oli ka

04.04.2024 toimunud kohtuistungil seisukohal, et ta diagnoosis hagejat 2014 aastal õigesti.

Kostja märkis, et xxx jaoks on vaja haiget jälgida aasta aega, aga psühhootiline hageja oli, seega

jääb xxx.

14. Psühhiaater V.Li koostatud 08.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist

kriminaalasjas nr xxx nähtub samuti, et psühhiaater V.L on toetanud kostja 1 pandud esmast

diagnoosi, kuid täpsustanud seda ekspertiisi läbiviimise käigus ja leidnud, et hageja põeb

luululist häiret (xxx), mis avaldub temal paranoilistes luulumõtetes ja mõjustuselamuses ning

tahte- ja tundeelu muutustes (dtl 173-179). Ekspertiisiaktist nähtuvalt, on ekspert ekspertiisi

läbiviimisel kasutanud materjalidena kriminaalasja nr xxx materjale, SA PERH

psühhiaatriakliiniku ambulatoorset tervisekaarti, digitaalset haiguslugu ja hagejalt saadud

2-22-3000

uurimisandmeid ekspertiisil. Tunnistajana ütlusi andes kinnitas ekspert 04.04.2024 toimund

kohtuistungil, et ta tugines ekspertiisi tegemisel kriminaalajasja materjalidele, intervjuule

hagejaga, mis kestis vähemalt paar tundi, meditsiinidokumentatsioonile.

15. Ekspertiisiaktist nähtuvalt põhjendab ekspert enda arvamuse kujunemist järgnevalt: O.Sl

avaldusid neurootilised vaevused ärevuse, närvilisuse ja depressiivsete nähtudega 2000 ja 2005-

2006, mil pöördus SA PERH psühhtaatriakliinikusse ambulatoorsele ravile. Need

psüühikahäired raviga möödusid. 2014 pöördus O.S XXX psühhiaatri vastuvõtule, kus ta

avaldas laiaulatuslikku xxx ja xxx, psühhiaater diagnoosis xxx ja soovitas ravi

psühhiaatriahaiglas, millest uuritav keeldus. Tõenäoliselt tekkisid uuritaval xxx juba varem

seoses kiindumusega H.I’sse ja kui mees suhet tõrjus, ei suutnud uuritav sellega leppida. Kui

2012 selgus, et H.I on püsisuhtes teise naisega ja neil sünnib laps, hakkas O.S internetis xxx

ajenditel H.I’t, tema naist J.Ni ja nende last ähvardama ning mõnitama põhjustades perekonnale

palju ebameeldivusi ja hirmu. O.Sl puudub sisuline kriitika sooritatud õigusrikkumiste suhtes, ta

ei suuda ka adekvaatselt hinnata enda käitumise põhjusi: eitab tundeid H.Iu suhtes, mees olevat

ise teda provotseerinud, tema käitumine oli vaid vastus Hi tegudele; ta ei suuda mõista mehe

negatiivset suhtumist. Ekspert leidis ekspertiisi tegemise hetkel, et O.S põeb xxx, mida tuleb

käsitleda raske psüühikahäirena. Lisaks on ekspert märkinud, et xxx on käsitletav xxx KarS § 34

järgi.

16. Kohus kuulas 04.04.2024 toimunud kohtuistungil tunnistajana üle eksperdi. Ekspert V.L

andis ütlusi selle kohta, et oma arvamuse kujundas ta kriminaalasja materjalide, intervjuu ja

meditsiinidokumentatsiooni põhjal, O.S põeb xxx, mis avaldus xxx, xxx ja xxx muutustes, ta

tegutses xxx ajenditel (dtl 293-303, ajaviide 01:04:21). Ekspert märkis sedagi, et kostja 1

sissekanne epikriisis on pikk ja põhjalik ambulatoorse vastuvõtu kohta. Diagnoos "xxx" on

tunnistaja hinnangul põhjendatud. Samuti märkis tunnistaja, et eriarvamus hilisemas

ekspertiisiaktis tuleneb põhiliselt sellest, et tunnistajal on L.P’ga erinevad arusaamad

psüühikahäiretest, L.P on psühholoog ja tema tõlgendab ahistavat käitumist selliselt, et püüab

normaliseerida isiku käitumist, aga samas isik käitub xxx ajenditel.

17. Seega on põhjendamatud ja vastuolus teistes asjas kogutud tõenditega hageja etteheited ja

04.04.2024 toimunud kohtuistungil vande all antud ütlused sellest, et ekspert on ekspertiisi

tegemisel tuginenud üksnes kostja 1 pandud diagnoosile (dtl 293-303, ajaviide 00:08:19,

01:25:36). Ekspert kinnitas nii ekspertiisiaktis kui ka kohtuistungil kostja 1 pandud diagnoosi

õigsust ja sedagi, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt alates 2012 aastast on O.S saatnud

H.I’le ja tema elukaaslasele üle 750 e-kirja.

18. Ainuüksi eeltoodust järeldub kohtu hinnangul, et 2014 kostja 1 poolt pandud diagnoos ei ole

vale. Siinkohal märgib kohus hageja poolt 06.05.2024 esitatud tõendite osas, et V.L on riiklikult

tunnustatud ekspert kohtupsühhiaatria alal ning hageja viited eksperdi võimalikule

ebapädevusele on põhjendamatud. Kohus jätab hageja esitatud täiendavad tõendid eeltoodu tõttu

tähelepanuta. Kriminaalasjas, milles kohus ekspertiisi määras, ei ole kohtud seadnud kahtluse

alla eksperdi pädevust. Ka käesolevas asjas ei sea kohus kahtluse alla eksperdi pädevust ega

ekspertiisiakti usaldusväärsust tõendina. Hageja on kohtusse pöördunud vaidlustamaks kostja 1

2014 aastal epikriisi kantud diagnoosi, mitte vaidlustamaks eksperdi pädevust, kes 2019 aastal

kinnitas ekspertiisiaktiga kostja 1 pandud diagnoosi õigusust ning selgitas istungil tunnistajana,

et kostja 1 pandud diagnoos ühtib tema seisukohaga ja hinnanguga hageja varasemale

tervislikule seisundile.

19. Kohtule esitatud Tallinna Ringkonnkohtu xxx määrusest nähtub, et nii maakohus kui ka

ringkonnakohus on asjas kogutud tõendite alusel leidnud, et hageja suhtes tuleb

kriminaalmenetlus lõpetada ja kohaldada sundravi KarS § 86 lg-te 1, 12 ja 3 alusel kuni tema

tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni (dtl 154-172). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

31.03.2017.a. määruses asjas nr 3-1-1-105-16 sedastanud, et psühhiaatrilist sundravi kui

mittekaristuslikku mõjutusvahendit saab kohus kohaldada KarS § 86 lg 1 alusel üksnes siis, kui

on tuvastatud nii sundravi eeldused – õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund –

2-22-3000

kui ka alused – isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Seega on maakohus

kriminaalasja lahendamisel nõustunud eksperdiga selles, et O.Sl esines xxx, mis oli käsitletav

xxx. Määrusest nähtub, et maakohus luges e-kirjadele ja kannatanute ütlustele tuginedes

tõendatuks, et O.S on saatnud J.N’ile ja H.I’le e-kirju alates 2012. aastast. Kohus leidis, et

kirjad olid solvavad, alandavad, agressiivsed, vulgaarsed ning nende saatmisega on O.S selgelt

sekkunud kannatanute eraellu. Kuigi süüdistus hõlmas üksnes 2017. aastal saadetud kirju, pidas

kohus lubatavateks ja asjakohasteks tõenditeks H.I’le 2014. aastal saadetud kirju.

20. Eeltoodust nähtub, et hageja käitumine, mida talle ette heideti, hõlmas perioodi alates 2012

aastast, so 2 aastat enne kostja 1 poolt diagnoosi panemist. Maakohus on märkinud sedagi, et

ekspert on andnud arvamuse, et O.S põeb xxx (xxx), mis avaldub temal paranoilistes xxx ja xxx

ning tahte- ja tundeelu muutustes. Xxx on käsitletav xxx. Kohtu hinnangul on ekspert seega

tuvastanud O.S puhul KarS § 34 p-s 1 sätestatud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse. Maakohtu

hinnangul toetavad kriminaalasja materjalid eksperdi arvamust, et O.Sl esinev xxx mõjutab

oluliselt tema tunnetusprotsesse, tema tahte- ja tundeelu ja käitumist ning tal puudub sisuline

kriitika sooritatud õigusrikkumiste suhtes, ta ei suuda adekvaatselt hinnata enda käitumise

põhjusi. Kannatanud on O.S kirjadele aastate jooksul vastanud vaid kolmel korral, mis

tähendab, et kirjutamine on olnud ühepoolne ja tingitud O.Sl esinevat H.I’ga seotud xxx. Seega

just tema xxx tõttu ei olnud O.S võimeline tegude toimepanemise ajal aru saama oma teo

keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Seega maakohus on

tuvastanud kriminaalasjas nr xxx, et eksperdi arvamuse ja kriminaalasjas olevate tõenditega on

tõendamist leidnud, et O.Sl esineb jätkuvalt xxx. Tallinna Ringkonnakohus on 27.09.2019

määruses maakohtu kõigi eelpool tuvastatud järeldustega nõustunud ning leidnud muuhulgas, et

kaitsja väited ei anna alust pidada ekspertiisiakti ebausaldusväärseks.

21. Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas tõendamist leidnud, et kostja 1 ei ole 30.05.2014

määranud hagejale ebaõiget diagnoosi, vastava diagnoosi olemasolu hagejal kinnitab ka 2019

teostatud ekspertiisiakt ning diagnoosi olemasolu on tuvastatud varasemalt ka

kriminaalmenetluses nii Pärnu Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus. Hageja on küll

esitanud enda väite tõendamiseks 29.12.2020 teostatud kompleksekspertiisiakti, millest nähtub,

et eksperdid on muuhulgas jõudnud järeldusele, et hagejal ei esine käesoleval ajal ning ei ole

esinenud ka senise elu jooksul selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid

hõlmatavad mh määratlusega xxx (dtl 146-153). Samas aga jätab hageja tähelepanuta, et ka xxx

kohtumääruses on maakohus leidnud, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise

otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, vaid peab hindama seda, kas

ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt määruse tegemise hetkel sundravi kohaldamise

alused (dtl 138-145). Kohus leidis, et O.S puhul on sundravi kohaldamise alused ära langenud.

Kohus selgitas sedagi, et Pärnu Maakohtu xxx kohtumäärus on jõustunud koos selles Tallinna

Ringkonnakohtu xxx määrusega tehtud muudatusega. Seega antud juhul puudus kohtul õigus

ümber hinnata jõustunud kohtulahendites kajastatud asjaolusid ja seisukohti ning Tartu

Maakohus ei andnud sundravi lõpetades hinnangut hageja tervislikule seisundile sundravi

määramisel.

22. Kohus leiab, et ainuüksi 29.12.2020 ekspertiisiaktis toodud järeldused ei võimalda ka

käesolevas tsiviilasjas ümber hinnata jõustunud kohtulahendites kajastatud asjaolusid ja

seisukohti, ega ümber hinnata 10 aastat tagasi hagejale pandud diagnoosi. Ekspert on

kohtuistungil ütlusi andes esile toonud, et arstide võtted diagnoosimisel muutuvad ja arenevad,

eriti prühholoogide hulgas, esineb erinevaid koolkondi ja lähenemisi. Eeltoodu ei tingi aga, et

2014 aastal hagejale pandud diagnoos muutuks hilisemalt erinevate lähenemiste ja koolkondade

tõttu valeks. Kostjad taotlesid asjas täiendava ekspertiisi teostamist, kuid hageja keeldus sellest.

Siinkohal märgib kohus sedagi, et 29.12.2020 ekspertiisiaktist ei nähtu, et eksperdid oleksid

üldse ekspertiisi tegemisel hinnanud kriminaalasja aluseks olnud 2012-2017 sündmuseid ja

hageja käitumist sündmuste toimumise ajal, mis oli ära toodud nii kostja 1 poolt koostatud

anamneesis kui ka tingisid ühtlasi kriminaalmenetluse algatamise ning millega oli arvestatud ka

2-22-3000

08.03.2019 ekspertiisiaktis. 2020 aasta ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdid kirjeldanud ning

hinnanud peamiselt hageja tervislikku seisundit ja toimetulekut perioodil alates 28.06.2019 ning

tema eelnevat hariduskäiku ja töökogemust. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et ekspertide seisukoha

kujunemine sellest, milline oli hageja tervislik seisund 2014 aastal, ei ole kohtu hinnangul

jälgitav. Siinkohal märgib kohus sedagi, et eksperdid on tähelepanuta jätnud ka asjaolu, et

epikriisis on kostja 1 diagnoosinud 30.05.2014 hagejal xxx, mitte xxx, nagu eksperdid märkinud

on.

23. Eeltoodust tulenevalt, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, ei ole tõendamist

leidnud valediagnoosi määramine kostja 1 poolt. Seega ei ole kostjad rikkunud lepingust

tulenevat kohustust. Kuna kahju hüvitamise esmane eeldus (lepingust tuleneva kohustuse

rikkumine) ei ole täidetud, ei tule edasi analüüsida teisi kahju hüvitamise nõude eelduseid.

Seega ei ole kostjate kohustuste rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel tõendatud ja kostjad ei

vastuta mittevaralise kahju tekkimise eest. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul, kui kostjad

oleksid enda lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, ei oleks kostjate poolt valediagnoosi

määramisel hageja mittevaralise kahju nõue põhjendatud ka põhjusliku seose puudumise tõttu.

Hageja on menetluses läbivalt väitnud, sealhulgas 24.10.2023 toimunud eelistungil ja

04.04.2024 kohtuistungil vande all ütlusi andes, et mittevaraline kahju tekkis tal tänu tema

suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusele ja sundravi määramisele, samuti seoses sellega, et

Viljandi haigla esitas kohtule taotluse rakendada hageja osas sundi ja teha statsionaarset

sundravi (dtl 241-246, dtl 293-303). Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et

kriminaalmenetlust ei viidud läbi ja sundravi ei määratud hagejale mitte kostja 1 30.05.2014

pandud diagnoosi tulemusena, vaid kriminaalasja alustati ikkagi hageja enda poolt toime pandud

tegude tõttu ja kriminaalmenetlus lõpetati sundravi kohaldamise tulemusena.

24. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata, kostjad ei ole lepingut rikkunud

ega hagejale ebaõiget diagnoosi määranud, on põhjendamatud ka hageja nõuded kostja 2 vastu

kostjale kuuluvast andmebaasisit ja tervise infosüsteemist hageja kohta kantud andemete

kustutamiseks. Seega jääb hageja nõue kostjate vastu täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei hinda

eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks

olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas.

25. Hageja on esitanud kohtule 05.08.2024 taotluse asendada kohtuotsuse jõustumisel

arvutivõrgus avaldamisel hageja nimed tähemärgiga, jätta hageja isikukood ning elukoht

avalikustamata. TsMS § 462 lg 2 kohaselt andmesubjekti taotlusel asendatakse jõustunud

kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema

isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Kohus rahuldab hageja taotluse ja jõustunud

kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus asendab hageja nimed tähemärgiga ning jätab hageja

isikukoodi ja elukoha avalikustamata TsMS § 462 lg 2 alusel.

Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

26. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta hageja

kanda.

27. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete

kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab

2-22-3000

menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada.

28. Kostjad on taotlenud menetluskuluna hagejalt välja mõista õigusabikulu kokku kostja 1 osas

summas 780,80 eurot käibemaksuga ja kostja 2 kasuks 6113,20 eurot käibemaksuta. Hageja

kostjate menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on

menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on

kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt

kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

29. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja tunnistasu 160 eurot tund ilma

käibemaksuta. Kohtu hinnangul saab praegusel juhul tunnitasu suurust 160 eurot pidada

tavapäraseks ja põhjendatuks. Kohus, võttes arvesse esindaja kvalifikatsiooni leiab, et 160 eurot,

ei ole oluliselt suurem tavapärasest vandeadvokaadi tasust kohtumenetluses. Riigikohus on oma

praktikas aktsepteerinud tunnitasu ka suurusena 198 eurot (käibemaksuga) ja 204 eurot koos

käibemaksuga.

30. Kostja 1 on taotlenud menetluskuluna hagejalt välja mõista õigusabikulud 780,80 eurot

(koos käibemaksuga). Kostja 1 taotleb õigusabikulu hüvitamist kokku 4 tunni eest hinnaga 160

eurot tund ilma käibemaksuta. Kohtupraktikas kujunenud seisukoha kohaselt menetluskulude

kindlaksmääramisel ei tule kohtul hinnata iga üksiku menetlustoimingu ajakulu detailset

põhjendatust. Kostja 1 lepingulise esindaja töö on seisnenud kostja vastuse koostamises

21.09.2022, hageja seisukohaga tutvumises 20.10.2022 ja kohtuistungiks ettevalmistamises

03.04.2024. Võttes arvesse hageja enda poolt koostatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu,

menetluse kestust, arvestades, et hageja esindaja ajakulu on menetluses olnud 43 tundi ja 28

minutit, peab kohus kostja 1 lepingulise esindaja mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks 4 tundi.

Kohtu hinnangul ei ole kostja esindaja ajakulu kohtu määratud ulatuses selgelt vastuolus tehtud

toimingute iseloomuga või esitatud menetlusdokumentide koostamiseks vajaliku ajaga.

Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud kostja 1 esindaja ajakulu kokku 4 tundi. Kostja 1 palub

hagejalt välja mõista kostja 1 menetluskulu koos käibemaksuga, kokku 780,80 neurot (ilma

käibemaksuta 640 eurot). Samas nähtub menetluskulude nimekirjast, et kostja 1 kogu

menetluskulu on arvestatud käibmaksuga 22%, kostja 1 on jätnud tähelepanuta, et 21.09.2022 ja

20.10.2022 toimingute teostamise ajal oli käibemaks aga 20%. Seega kuulub hagejalt kostja 1

kasuks välja mõistmisele menetluskulu kokku summas 769,60 eurot (480+80+käibemaks 20% =

672 eurot ja 80+käibemaks 22% = 97,60 eurot).

31. Kostja 2 on taotlenud menetluskuluna hagejalt välja mõista õigusabikulud 6113,20 eurot

ilma käibemaksuta. Kostja 2 menetluskuludeks on 14.09.2022-22.09.2022 toimingud

hagiavaldusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ja esitamise eest kokku 8,75 tundi,

20.10.2022 hageja seisukohaga tutvumine 0,5 tundi, 02.03.2023-20.03.2023 toimingud seoses

ekspertiisi taotluse koostamisega ning kohtunõudega tutvumise eest 2 tundi, 11.04.2023 hageja

seisukohaga tutvumine 0,5 tundi, 17.10.2023-30.10.2023 toimingud seoses eelistungiga 3,5

tundi, 29.11.2023 hageja seisukohaga tutvumine ja info vahetus kliendiga 0,75 tundi,

07.12.2023-22.12.2023 kostja seisukoha koostamisega seotud toimingud, tutvumine

kohtumäärusega, suhtlemine tunnistajaga 4,75 tundi, 04.01.2024-29.01.2024 taotluse

koostamine, hageja taotluse ja tõenditega tutvumine, suhtlemine TEHIK-uga, seisukoha

koostamine 5,25 tundi, 02.02.2024-14.02.2024 toimingud seoses TEHIK vastusega, tõendite

eistamisega, kohtumäärusega tutvumiseks kokku 1,25 tundi, 03.04.2024-10.04.2024 toimingud

seoses kohtuistungiga, sealhulgas kulu bussipiletile, kokku 6,75 tundi ning 07.05.2024-

29.05.2024 tutvumine hageja taotlustega ja lõppseisukoha koostamine kokku 3,5 tundi. Kokku

on kostja 2 esindaja ajakulu 37,5 tundi.

32. Arvestades käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et poolte vahel toimus

2-22-3000

sisuline vaidlus, menetluses toimus 2 istungit ning hageja esindaja on kokku õigusabi hagejale

osutanud menetluses 43,28 tundi, asub kohus seisukohale, et kostja 2 esindaja ajakulu kokku

37,5 tunni ulatuses oli põhjendatud ja vajalik. Arvestades, et esindaja osutas õigusabi

tunnihindega 160 eurot tunnis, mis on kohtu hinnangul samuti mõistlikus suuruses, on õigusabi

kulude suurus kokku 6000, millele lisandub sõidukulu 8,20 eurot, kokku 6008,20, mitte 6113,20

eurot nagu märgib kostja 2 enda menetluskulude nimekirjas. Kohus selgitab, et arvel nr

20240738 on kajastatud toiminguid mahus 3,5 tundi, seega tunnihinnaga 160 eurot on kokku

arve maksumus 560 eurot, mitte 665 eurot. Seega kuulub hagejalt kostja 2 kasuks välja

mõistmisele menetluskulu kokku summas 6008,20 eurot

33. Lähtudes esindaja tunnihinnast 160 eurot, kujuneb põhjendatud õigusabikuluks kostjal 1

769,60 eurot ja kostjal 2 6008,20 eurot, mis kuulub hagejalt kostjate kasuks väljamõistmisele.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eve Grass

Kohtunik

* Lahend jõustus Riigikohtu määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega