3-22-2402/28 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-2402

Otsuse kuupäev

30. august 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 26. augusti 2022. a käskkirja nr 5-

2/22/290 ja 10. oktoobri 2022. a vaideotsuse nr 5-15/22/258-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2024

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla tunnistas 26. augusti 2022. a käskkirjaga nr 5-2/22/290 X (kaebaja) süüdi:

3-22-2402

-

Vangistuseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises, sest ta ei allunud 27. juulil 2022

korraldusele panna saatmisel käed selja taha, ning määras talle karistuseks viieks

ööpäevaks kartserisse paigutamise;

-

Tallinna Vangla direktori 22. novembri 2018. a käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud

„Tallinna Vangla kodukorra“ (kodukord) p 1.13.1 rikkumises, sest ta solvas

vanglaametnikku, ning määras talle karistuseks noomituse.

2. Kaebaja esitas 8. septembril 2022 Tallinna Vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide,

mille vangla jättis 10. oktoobri 2022. a vaideotsusega nr 5-15/22/258-2 rahuldamata.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 9. novembril 2022 kaebuse Tallinna Vangla 26.

augusti 2022. a käskkirja nr 5-2/22/290 ja 10. oktoobri 2022. a vaideotsuse nr 5-15/22/258-2

tühistamiseks. Kaebaja pole distsiplinaarüleastumisi toime pannud, mistõttu on teda

õigusvastaselt karistatud.

4. Tartu Halduskohus võttis 11. novembri 2022. a määrusega X kaebuse menetlusse ning

andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks.

5. Tallinna Vangla esitas 21. detsembril 2022 kohtule vastuse kaebusele ja haldusmenetluse

tõendid.

6. Tartu Halduskohus otsustas 6. juuni 2024. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus

menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

7. Tartu Halduskohus otsustas 13. augusti 2024. a määrusega muu hulgas jätta kaebaja

taotluse Tallinna Vangla esitatud kaebaja terviseandmeid puudutavate tõendite vastuvõtmisest

keeldumiseks rahuldamata. Vastustaja esitas kohtule kaebaja kohta 2022. a suhtlemisreeglite

rikkumise ja korraldustele allumata jätmisega seonduvad ettekanded. Tegemist on

asjassepuutuvate tõenditega, mis iseloomustavad kaebaja käitumist vanglas ning millega

tutvumine on asja õigeks lahendamiseks vajalik. Samuti on asjakohased ja lubatavad tõendid

kaebaja terviseseisundi kohta asjakohasel ajavahemikul. Vanglateenistujatel on õigus oma

ülesannete täitmiseks kaebaja terviseandmeid töödelda ning selleks ei ole igakordselt vajalik

kaebaja nõusolek (isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 9 lõige 2 punktid f-h). Haldusasjas

on vaidluse all mh asjaolu, kas kaebaja terviseseisund õigustas vaidlusaluses

distsiplinaarkäskkirjas kaebajale etteheidetud rikkumise toimepanemist. Vaidluse lahendamise

jaoks on kaebaja terviseandmete töötlemine seega põhjendatud ning vastustaja on

õiguspäraselt isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 9 lõige 2 punkti f alusel terviseandmeid

sisaldavad tõendid kohtule esitanud. Tõendid on asjakohased ja haldusasja õigeks

lahendamiseks vajalikud ning nende töötlemine on seega ka kaebaja enda huvides.

8. Tartu Halduskohus keeldus 23. augusti 2024. a määrusega kaebuse täienduses esitatud

lisatõendite kogumise taotluse rahuldamisest, sest soovitud tõendid ei olnud asja

lahendamiseks vajalikud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja hinnangul on tema karistamine õigusvastane. Kaebajale tekitas käte selja taha

panemine väljakannatamatut ja piinavat valu. Meditsiinidokumentidest on näha, et kaebajal

on diagnoositud artriit ning talle on pärast intsidendi toimumist seoses õlavaluga antud tõend,

3-22-2402

et käerauad panna ette asetatud kätele. Käte selja taha viimine on võimalik, kuid see tekitab

valu, eriti pikemaaegne hoidmine selles asendis. Eesti Töötukassa 28. juuli 2023. a otsus nr

TVH/23/028592 osutab samuti sellele, et kaebajal on parema õlaliigese valu ja liikuvuse

piiratuse tõttu takistatud küünitamine, esemete tõstmine ja kandmine. Kaebaja ei saanud

paigutada selja taha ka ainult vasakut kätt, sest intsidendi ajal oli kaebajal käes 1,5-liitrine

pudel veega, sellise kaaluga esemega käe selja taga hoidmine ei ole reaalne. Parema käega ei

saanud kaebaja pudelit kanda, sest see põhjustas füüsilist valu. Ebaõige on ka vangla väide, et

meedikud ei tuvastanud seda, et terviseseisund segas ronimast ülemisele narile. Kaebaja ei

nõustu vanglaga ka selles, et ta on teda saatvat vanglaametnikku suusõnaliselt solvanud. Kõik

saadetavad tulid spordisaalist ning olid higised ja kaebaja ütles viitamata ühelegi teisele

inimesele, et seal koridoris on halb lõhn. Kaebaja ei pidanud seejuures silmas konkreetset

isikut, rääkimata neid saatvast vanglaametnikust. Vangalaametnik ei ole ka väitnud, et kuulis,

et väidetava solvangu puhul kasutas kaebaja just tema nime. Haldusmenetluses ei kuulatud

teisi kinnipeetavaid üle.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

10.1. Vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja selle

tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja jääb otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade ja

põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

10.2. Kaebaja väide, mille kohaselt ei võimaldanud tema terviseseisund käte selja taha

panemist, on pealiskaudne ja otsitud. Vanglaametniku 27. juuli 2022. a ettekandest nähtub, et

kaebaja keeldus esmalt käe selja taha panemisest põhjendusel, et seda takistab käes olev

veepudel ning seejärel ei nõustunud kaebaja ka vaba käe seljale panemisega, sest see ei püsi

seal ning ta ei saa kätt soovitud viisil hoida. Ettekandest nähtuvalt ei tuginenud kaebaja

korralduse täitmata jätmisel sellele, et käe selja taga hoidmine tekitaks talle valuaistinguid või

väljakannatamatut ja piinavat õlavalu. Videosalvestuselt ei nähtu samuti, et käte selja taha

viimisega kaasnenuks kaebajale ebamugavustunne või valuaistingud. Sellelt on näha, et

kaebaja demonstreerib korduvalt käte selja taha viimist, kuid ei pea vajalikuks käsi selja taga

pikemalt hoida, mingit valuaistinguile omast kehakeelt ei nähtu. Vastustaja hinnangul ei ole

eluliselt usutav, et isik, kellele mõne liigutuse tegemisega kaasneksid väljakannatamatud

valud, kordaks valu tegevat liigutust üha uuesti ja uuesti, väljendamata sealjuures mingeid

väliseid reaktsioone. Lisaks nähtub salvestiselt, et kaebajal ei esinenud mingeid probleeme

hiljem teises situatsioonis käsi selja taga hoides jalas olevaid pükse kohendada.

10.3. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks tervishoiuteenuse osutajat teavitanud enne

vaidlusalust sündmust kä(t)e liikuvusega seonduvatest probleemidest. Ainuüksi erinevatel

aegadel tehtud viide parema käe õlavalu kohta ei võimalda järeldada selle üldise liikuvusega

seonduvaid olulisi raskusi. Miski ei kinnita ka kaebaja väidet, et õlavalust tingituna oli ta

sunnitud magama põrandal. Ka asjaolu, et kaebaja sai kuu aega hiljem vabastuse käte selja

taha panemise kohustusest, ei oma määravat tähtsust. Sellist vabastust kaebajal intsidendi

toimumise päeval ei olnud ning ta ei olnud enne seda ka tervishoiutöötajalt vastavasisulist

tõendit taotlenud. Vaidlusalusel ajal kaebajal käte selja taga hoidmiseks välistusi ei esinenud.

Kindlasti ei olnud kaebajal aga takistusi mõlema käe osas. Ühe käe liikumise väidetav piiratus

ei takistanud teise käe seljale panemist.

10.4. Kuna kaebaja käsi ega ka ühte kätt selja taha ei paigutanud ning seeläbi vanglaametniku

korraldusele ebakohaselt ei allunud, siis rikkus ta VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust.

Kaebajale antud korraldus oli selge ja arusaadav ning selle täitmine oli võimalik.

10.5. Vanglaametnikuga ebaviisakas käitumine on tõendatud vanglaametniku ettekandega ja

sündmust kajastava videosalvestisega (salvestis nr 5). Videosalvestiselt nähtub, kuidas

3-22-2402

kaebaja läbiotsimise lõpus end ülakehaga ametniku poole pöörab, kätt enda näo ees liigutab

(kehakeelest võib järeldada, et kaebaja viitab halvale lõhnale) ning liigub kiiresti valvurist

eemale. Seejärel seletab kaebaja midagi kahele tema juurde tulnud kinnipeetavale ning näitab

enda nina katsudes (kehakeelest võib järeldada, et kaebaja viitab halvale lõhnale) käega

korduvalt ametniku suunas. Arvestades, et vanglaametniku asukoht kaebaja suunas pidevalt

muutub ning vastavalt sellele muutub ka suund, kuhu kaebaja näitab, ei ole kahtlust, et

kaebaja viitab ametnikule. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, et kaebajal võis väikeses

ruumis viibimise ajal kinnipeetavatelt leviv higihais märkamata jääda, kuid seevastu mitmeid

kordi suuremas ja kõrgemas ruumis tundis kaebaja samadelt kinnipeetavatelt levivat niivõrd

häirivat higihaisu, et pidas vajalikuks sellele valjult reageerida. Kaebaja seisukohad on

väheveenvad ja eluliselt ebausutavad. Ilmselgelt oleks kaebaja olukorras, mil

kaaskinnipeetavatelt leviv hais teda häiris, eemaldunud kinnipeetavatest, käesoleval juhul

eemaldus kaebaja aga hoopis valvurist. Videosalvestis on ettekandes kirjeldatuga kooskõlas

ega sea ettekandes esitatu tõele vastavust kahtluse alla. Ilmselgelt on kaebaja öeldud lause

üheselt käsitatav ebaviisakusena kodukorra p 1.13.1 tähenduses.

10.6. Kaebaja senist käitumist vanglas iseloomustab soovimatus kehtestatud käitumisreegleid

järgida. Kaebaja on korduvalt asunud ametnikega sõnavahetusse ning ei ole allunud talle

antud korraldustele. Vastustaja hinnangul suurendab see asjaolu kaudselt usutavust, et kaebaja

käitus selliselt nagu vanglaametnik ettekandes on märkinud.

10.7. Vastutaja ei võtnud teistelt kaaskinnipeetavatelt ütlusi, sest kaebaja rikkumise kohta oli

kogutud piisavalt tõendeid. Samuti ei oleks ligi kolm nädalat peale sündmuste toimumist

kaaskinnipeetavatelt selgituste võtmine kandnud eesmärki. Arvestades, et kaebaja ning

sündmuse juures viibinud kinnipeetavad paiknesid kõik ühes avatud osakonnas ning kaebajal

oli nendega igapäevaselt aktiivne suhtlus, oli kaebajal piisavalt aega sündmuse juures viibinud

kinnipeetavatega temale sobivates ütlustes kokku leppida. Kinnipeetavad reeglina ei soovi

olla kuidagi seotud kaaskinnipeetavate karistamisotsustega (kardavad kättemaksu,

vastanduvad valvur vs kinnipeetav) ning seetõttu annavad tihi valeütlusi teades, et vangla

poolt neile sellest ühtegi tagajärge ei kaasne.

KOHTU SEISUKOHT

11. Vaidluse all on Tallinna Vangla 26. augusti 2022. a käskkirja nr 5-2/22/290 ja 10. oktoobri

2022. a vaideotsuse nr 5-15/22/258-2 õiguspärasus. Nimetatud käskkirjaga karistati kaebajat

VangS § 67 p 1 rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna ta jättis

täitmata korralduse asetada saatmisel käed seljale. Sama käskkirjaga karistati kaebajat ka

kodukorra p 1.13.1. rikkumise eest, sest ta solvas vanglaametnikku. Selle rikkumise eest

määrati kaebajale karistuseks noomitus. Kaebaja on seisukohal, et tema karistamiseks ei olnud

alust, sest terviseseisundist tulenevalt ei olnud korralduse täitmine võimalik ning

vanglaametnikku ta seoses halva lõhnaga solvanud ei ole, kuna juhtis üldsõnaliselt lihtsalt

tähelepanu sellele, et koridoris on ebameeldiv lõhnahäiring. Vastustaja hinnangul on

vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses kaebaja poolsed rikkumised tuvastatud ning nende

toimepanemist kinnitavad nii vanglaametniku ettekanne kui ka videosalvestistelt nähtuv.

12. VangS § 67 p 1 näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele. Vaidlust ei ole selles, et 27. juulil 2022 andis vanglaametnik kaebajale

korralduse asetada saatmisel käed selja peale. Samuti ei ole vaidluse all see, et kaebaja

korraldust ei täitnud, tuginedes erinevatele põhjendustele, miks korralduse täitmine ei ole

võimalik. Kaebaja on kohtumenetluses rõhunud eelkõige oma terviseseisundile korralduse

3-22-2402

saamise hetkel (valu parema käe õlas), mis takistas tal väidetavalt korraldust täitmast ning

samuti sellele, et korralduse saamisel oli tal käes 1,5l veepudel, mis samuti raskendas

korralduse täitmist. Kaebaja hinnangul kinnitab talle pärast intsidenti kuu aega hiljem

väljastatud luba kinnitada käerauad ettepoole, mitte selja taha, tema väidete õigsust ning

käskkirja õigusvastasust. Kohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu.

13. Kaebaja väited terviseseisundist tingitud raskustele korralduse täitmise kohta on

väheveenvad, enda tegevust õigustavad ning esinenud terviseseisundi raskust üle

võimendavad. Kohtu hinnangul on vangla esitatud videosalvestistelt nähtuva alusel ilmselge,

et kaebajal ei esinenud olulisi raskusi käte seljale või seljapiirkonda asetamiseks, tema

liigutused on vabad ega viita raskustele käte selja piirkonda viimisel ja seal hoidmisel.

Kaebaja kehahoiak on vaba, tema liigutused viitavad ajuti üleoleva kehakeele kasutamise

tahtele ning miski ei kinnita, et tema terviseseisundist tulenevalt oleks käte seljale asetamisega

võinud talle kaasneda olulised raskused ja valuaistingud. Ainuüksi asjaolu, et kaebajal on

esinenud hooti õlavalu, ei kinnita, et korralduse saamise ajal oleks tema terviseseisund olnud

selline, mis välistas korralduse täitmist. Videosalvestiste pinnalt on kohtule ilmselge, et

kaebajal ei esinenud terviseseisundist tulenevaid raskusi käte selja taha viimiseks. Kaebaja

käitumine korralduse andmise ajal ja pärast osakonnas ning vanglaametnikule vastuväidete

esitamisel kasutatud kehakeel viitab selgelt sellele, et põhjused korralduse täitmata jätmiseks

ei olnud tingitud mitte niivõrd tema terviseseisundist, vaid tahtest eirata korralduse täitmist

enda tõekspidamistest lähtuvalt või lihtsalt vaidlemise eesmärgil. Veelgi enam, kaebajal pole

mingeid probleeme hoidmaks osakonnas seistes käsi risti enda ees, kusjuures ka sellisele

kehahoiakule on omane, et õlalihastes võib tekkida ebameeldiv pinge (videosalvestis nr 6).

Samuti viis kaebaja teiste kinnipeetavatega vesteldes pingest vaba liigutusega mõlemad enda

käed seljale ja kohendas oma pükste. Miski ei viita, et sellise tegevusega oleksid kaasnenud

kaebajale valuaistingud või oleksid liigutused olnud kanged vms. Kohtule esitatud

videosalvestistelt ei nähtu mingeid valugrimasse või käte painduvust oluliselt raskendanud

asjaolusid korralduse saamise päeval, kaebaja kehaliigutusi iseloomustab pigem bravuurikus.

Kohtule esitatud tõenditest ei kinnita ükski kaebaja väidete tõele vastavust, et korralduse

täitmine oleks võinud tema terviseseisundit halvendada või talle talumatuid valuaistinguid

kaasa tuua. Kaebaja väited on seega paljasõnalised, väheveenvad ega kinnita vaidlustatud

käskkirja õigusvastasust.

14. Terviseseisundile tuginevate vastuväidete usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et

vanglaametniku ettekande kohaselt ei tuginenud kaebaja korralduse saamisel esmajoones

mitte oma terviseseisundist tingitud raskustele, vaid põhjendas korralduse täitmata jätmist

sellega, et seda takistab käes olev veepudel ning seejärel ei nõustunud kaebaja ka vaba käe

seljale panemisega, sest tema hinnangul see ei püsi seal ning ta ei saa kätt soovitud viisil

hoida. Kaebajal võis esineda parema käe õlaliigeses valu, kuid kohtule esitatud terviseandmed

ei kinnita seda, et käe liikumine ja seljale paigutamine oleks olnud olulisel määral piiratud.

Ehk teisisõnu, kohtule esitatud terviseandmetest ei nähtu sedavõrd intensiivse piirangu

esinemine, mis õigustaks korralduse täitmata jätmist. Kohus nõustub vanglaga ka selles, et

isegi kui parema käe seljale paigutamine võinuks põhjustada kaebajale valu määral, mis

takistas korralduse täitmist, ei olnud teise käe seljale paigutamine objektiivselt takistatud.

Asjaolu, et kaebaja vabastati korralduse saamisest ligikaudu kuu aega hiljem käeraudade

paigutamisel ajutiselt käte selja taga hoidmise kohustusest, ei kinnita, et korralduse saamise

ajal oli kaebaja käte seisukord samuti selline, et korralduse täitmine oli välistatud ning oleks

seadnud kaebaja tervise ülemääraselt ohtu.

3-22-2402

15. Kaebaja väide 1,5l veepudeli käes hoidmise asjaolude kohta vastab küll tõele

(videosalvestiselt nähtuvalt on kaebajal saatmisel kaasas veepudel), kuid tõsiselt võetav ei ole

kaebaja järeldus, et selle raskus on selline, mis takistab käe selja taha panemist. Samuti oli

võimalik hoida veepudelit teise käega (isegi kui sellel käel esines terviseprobleeme).

Plastikust 1,5l veepudel ei oma sellist kaalu, mis välistaks selle hoidmist ka vigastatud käega.

Kaebaja selgelt ületähtsustab oma terviseseisundis esinenud väidetavaid raskusi ning üritab

seeläbi vastutusest pääseda.

16. Kohus nõustub vangla käskkirjas, vaideotsuses ja vastuses kaebusele esitatud

põhjendustega seoses käskkirjas tuvastatud ebaviisaka käitumisega ega pea vajalikuks neid

detailselt korrata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja väide, et ta üksnes juhtis üldsõnaliselt

tähelepanu osakonnas esinenud halvale lõhnale ning ta ei seostanud selle põhjustajana

konkreetset isikut, on ebaveenev ja väheusutav, sest videosalvestiselt nähtuv kinnitab selgelt

vanglaametniku ettekandes kajastatu asjakohasust. Kohtule esitatud videosalvestis (nr 5)

kinnitab selgelt vanglaametniku ettekandes kajastatud kaebaja tegevuse iseloomu ning vangla

on vastuses kaebusele seda korrektselt analüüsinud. Kaebaja seostab lõhnahäiringu selgelt

vanglaametikuga ning näitab tema poole, tema reaktsioon on otseselt seotud vanglaametniku

lähedusega ja läbiotsimistoiminguga. Kaebaja pöördub koheselt pärast tema keha kompimist

paremale, demonstratiivselt väljendab oma meelsust (kellest tuleneb väidetav ebameeldiv

lõhn), hoides ninast ja näidates sõrmega samaaegselt vanglaametnikule ja selgitab seejärel

lõhnaga seonduvat kaaskinnipeetavatele, samaaegselt viidates kehaga taaskord

vanglaametniku poole. Kohtu hinnangul ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend kaebaja

positsiooni ning tema nn neutraalset tegevust. Kuigi sotsiaalsed käitumisreeglid ei ole üheselt

defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas või mitte, on alati mingil

määral subjektiivne, on kohtu hinnangul kaebaja tegevus konkreetsel juhul ebaviisakas.

Kaebaja läbiotsimise raames vanglaametnikule öeldud lause on ühemõtteliselt suunatud

vanglaametnikule ning tema tegevusele ega ole kooskõlas kodukorra p-st 1.13.1. tulenenud

üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise kohustusega. Kaebaja kehakeel ja tegevusviis viitab

selgelt tahtele suunata kriitika vanglaametniku tegevusele ja olekule, mis vähemalt kaudselt

alavääristab teda ja vähendab tema autoriteeti.

17. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele. Asjaolu, et vangla ei

pidanud vajalikuks täiendavalt koguda kaaskinnipeetavate ütlusi, ei ole õigusvastane. Kohtu

hinnangul oli vastustaja kogutud tõendid piisavad kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramiseks.

Kuna videosalvestiselt nähtuv kinnitas selgelt distsiplinaarsüüteo

toimepanemist, siis ei olnud vanglal vajadust täiendavalt osakonna teisi kinnipeetavaid üle

kuulata.

18. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kohtu hinnangul on vangla mõlema

kaebajale etteheidetud rikkumise analüüsimisel nõuetekohaselt hinnanud karistamise vajadust

ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul

arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüüteod omavad

negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine selliste tegude eest omab ka

üldpreventiivset eesmärki. Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale

karistuseks ühe teo eest 5 ööpäeva pikkune kartserikaristus ning teise puhul noomitus ning

milliseid kaalutlusi on karistuse liigi valikul arvestatud. Rikkumiste raskust ja karistuse

eesmärki arvestades on kaebajale määratud karistused proportsionaalsed. Vastustaja

kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad.

3-22-2402

19. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud

nõuetekohaselt, kaebaja distsiplinaarsüütegude toimepanek on veenvalt tõendamist leidnud

ning määratud karistused on toimepandud tegusid arvestades proportsionaalsed. Tallinna

Vangla 26. augusti 2022. a käskkiri nr 5-2/22/290 on seega õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus. Kuna kohtu hinnangul on distsiplinaarkaristuse määramise

käskkiri õiguspärane, siis on vangla õigesti jätnud ka selle käskkirja peale esitatud vaide

vaideotsusega rahuldamata.

20. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulu dokumente

esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider