1-24-3298/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

30. august 2024, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-3298

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Janika Kallin, Inna Ombler

Vaidlustatud kohtumäärus

Harju Maakohtu 4. juuli 2024. a määrus, millega

tunnistati lubatavaks Jaanus Paistu suhtes Soome

Vabariigis tehtud kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaanus Paistu kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik,

määruskaebus

Teised kohtumenetluse pooled

Süüdimõistetu Jaanus Paistu, Riigiprokuratuuri

abiprokurör Aare Pere

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. juuli 2024. a määrus osaliselt, s.o osas, milles

karistuse kandmise aja alguseks loeti 14. jaanuar 2022 (maakohtu määruse

resolutsiooni punkt 2).

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega lugeda karistuse kandmise aja alguseks

7. detsember 2019.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 4. juuli 2024. a määrus muutmata.

4. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.

MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil määruskaebemenetluse pool sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdimõistetu saab esitada

määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust

põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei

näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.

1-24-3298

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Menetlus maakohtus

1. Justiitsministeerium edastas 05. juunil 2024 Harju Maakohtule menetlemiseks Soome

Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ametist saabunud tunnistuse Jaanus Paistu suhtes

tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 14. jaanuari 2022. a otsuse nr

22/101512 tunnustamiseks ja J. Paistu ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks

Eestis. Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu 14. jaanuari 2022. a otsus nr

22/101512 jõustus 22. detsembril 2022.

2. 13. juunil 2024 määras Harju Maakohus J. Paistule kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise

menetluseks riigi õigusabi. Kohtuistungi ajaks määrati 2. juuli 2024.

3. 17. juunil 2024 edastas Justiitsministeerium Harju Maakohtule vastamiseks J. Paistu

avalduse, milles ta palub teavitada kohtust, kes hakkab tema otsuse tunnustamisega

tegeleda ning teavitada temale ka määratud riikliku kaitsja kontaktandmed. Samuti taotleb

J. Paistu võimaldada video ühendusel osaleda asjaga seotud kohtuistungil, kus saaks

isiklikult esitada taotlusi.

4. 2. juulil 2024 toimus asja arutamiseks Harju Maakohtus kohtuistung, millel osalesid

abiprokurör A. Pere ja J. Paistu kaitsja I. Västrik. Viitega kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 4899 lg-le 3 jättis kohus istungil rahuldamata kaitsja taotluse istung edasi lükata,

et J. Paistu saaks osaleda videosilla kaudu. Prokuratuuri hinnangul oli Soome Vabariigi

taotlus lubatav. Sotsiaalse rehabiliteerimise argumendid ei ole asjakohased, sest J. Paistu

saadetakse Soome Vabariigist välja. Kaitsja palus kohtul hinnata, kas J. Paistu kuriteod

vastavad KarS § 184 lg-le 2. Samuti palub kaitsja hinnata, kas Soome migratsiooniameti

otsus vastab nendele nõuetele, et kohtuotsust tunnustada ja isik Eestisse tuua. Kaitsja

leidis, et J. Paistu Eestisse toomine ei aita kaasa tema sotsiaalsele rehabilitatsioonile.

Eestis oleks keerulisem oma alaealise lapse ja eksabikaasaga suhelda. J. Paistu on küll

Eesti kodanik aga elab Ukrainas. Lisaks on J. Paistu välja toonud ka tingimisi vabastamise

küsimuse. On küll välja toodud, et tingimisi vabanemise võimalus tekib 2/3 karistuse ära

kandmise järel, kuid kohtusse esitatud avaldusest ei tulene seda, kas vabanemine toimuks

täpselt samadel alustel nagu Eestis. Prokuratuur rõhutas enda poolt, et KrMS § 50845 järgi

kohaldatakse ennetähtaegsele vabastamisele Eesti õigust. Seega ei ole võrdlus Soome

regulatsiooniga asjassepuutuv.

Maakohtu määrus

5. Harju Maakohtu 4. juuli 2024. a määrusega (määruse sissejuhatavas osas on kuupäevaks

küll 2. juuli, kuid määrus on allkirjastatud 4. juulil) tunnistati Soome Vabariigi otsuse

täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. J. Paistu poolt Eesti Vabariigis täidetavaks

karistuseks loeti vangistus 13 aastat. Karistuse kandmise ajaks loeti 14. jaanuar 2022, s.o

aeg, millest alates viibib J. Paistu vahi all.

6. Kohus leidis, et J. Paistu on süüdi mõistetud KrMS § 4896 p-s 5 nimetatud kuriteos,

mistõttu ei kohaldata sellele kahepoolse karistatavuse nõuet. Samas on see kuritegu

karistatav ka Eestis ja seda KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, mille eest on karistusena ette nähtud

vangistus 3 kuni 15 aastat. Kuigi J. Paistu ei olnud kohtuotsuse tunnustamisega nõus, ei

ole tema nõusolek kohtuotsuse tunnustamiseks nõutav, kuna ta on KrMS § 50836 lg-s 1

nimetatud isik.

2(9)

1-24-3298

7. J. Paistule mõistetud karistus – 13 aastat vangistust – ei ületa Eestis sama kuriteo eest ette

nähtud karistuse maksimaalmäära, mistõttu ei kuulu karistus muutmisele.

8. Kokkuvõtvalt tunnistas kohus lubatavaks Jaanus Paistule mõistetud karistuse täitmise

Eesti Vabariigis, määrates Jaanus Paistule ärakantavaks karistuseks vangistus 13 aastat

algusega 14. jaanuarist 2022, s.o ajast, mil Jaanus Paistu viibis antud kuriteo raames vahi

all.

Määruskaebus

9. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse J. Paistu kaitsja vandeadvokaat I. Västrik, kes

taotleb Harju Maakohtu määruse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks Harju

Maakohtule. Alternatiivselt, kui kohus peab võimalikuks uue otsuse tegemist, teha uus

määrus, millega jätta rahuldamata Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ametist

saabunud tunnistuse Jaanus Paistu suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi

apellatsioonikohtu 14. jaanuari 2022 otsuse nr 22/101512 tunnustamiseks ja Jaanus Paistu

ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis.

10. Määruskaebuses leitakse, et kohtumäärus ei ole piisavalt põhjendatud ning kohus on

oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme.

11. Kaitsja taotles maakohtult istungi edasilükkamist, kuivõrd J. Paistu taotles istungil

osalemise võimalust video kaudu. Kohus leidis, et KrMS ei näe ette süüdimõistetu

osalemist isiku suhtes tehtud välisriigi kohtuotsuse Eesti Vabariigis tunnustamiseks ja

täitmiseks ja jättis istungi edasi lükkamata. Maakohus ei esitanud muid põhjendusi

taotluse rahuldamata jätmiseks (nt sisuline, õiguslik või tehniline takistus videosilla

kaudu kohtuistungil osalemiseks, süüdimõistetu kannab vangistust Soome Vabariigis). PS

§ 24 lg 2 järgi on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Ilma olulise

põhjenduseta istungi edasi lükkamata jätmise näol võib olla tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja see peaks kaasa tooma kohtumääruse

tühistamise ja asja saatmise uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

12. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja tagasisaatmist, palub kaitsja arvestada

J. Paistu seisukohtadega. Kaitsjal ei ole teavet, kas J. Paistu on määruskaebuse kohtusse

ka ise esitanud, kuid ta edastab J. Paistu kaebuse teksti, sest vestlusest J. Paistuga selgub,

et ta soovib enda kaebuse tekstis esitatud nõuete kaitsjapoolset toetamist. Kui J. Paistu

kaebus kohtusse ei jõua, palub kaitsja lugeda J. Paistu kaebuses esitatud sisulised ja

õiguslikud põhjendused kaitsja kaebuse põhjendusteks.

13. Kohtumääruses on valesti märgitud karistuse kandmise algusajana 14. jaanuar 2022. J.

Paistu vahistati Soome ametivõimude rahvusvahelise vahistamistaotluse alusel kella

07.55 ajal Tallinnas Eesti riigi võimuesindajate poolt ning vangistamist on käsitletud

koheselt ka prokuratuuris 7. detsembril 2019 (käsitleja abiprokurör Heleri Randma). 8.

detsembril 2019 on olnud selles asjas kohtuistung Harju Maakohtus, kus

eeluurimiskohtunik Piret Liivo on ka käsitlenud ja otsustanud J. Paistu väljaandmist

Soome ametivõimudele kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-19-9785, mille alusel teda

Soomes hiljem ka karistati ja mille (karistuse)ületoomise protseduuri Soomest Eestisse

nüüd kohtus arutatakse.

3(9)

1-24-3298

14. Harju Maakohtu kohtumääruses on esitatud ebaõiged andmed J. Paistu elukohast Eestis.

Kõne all oleval aadressil on elanud J. Paistu vanemad. Praeguseks on see elukoht maha

müüdud ning seal elavad J. Paistule tundmatud inimesed.

15. J. Paistu palus 5. juunil 2024 õigeaegselt end teavitada kohtust, kes hakkab tegelema

ületoomisega seotud protsessiga ning palus teavitada ka enda huve kaitsva riikliku kaitsja

kontaktandmed, samuti osalemist istungil video teel. 2. juuli lõuna ajal edastasid vangla

ametnikud Soomes J. Paistule elektroonilise kirja, kus advokaat Indrek Västrik palus

vanglal J. Paistule edastada tema kontaktandmed ja et ta võtaks kaitsjaga kiiresti ühendust

seoses karistuse ületoomisega Eestisse. Kaitsjaga õnnestus J. Paistul esimest korda

suhelda 3. juuli hommikul. J. Paistu arvates ei antud advokaadile piisavalt varakult

istungist teada, et ta saaks enda esindatavaga suhelda. Talle ei edastatud piisaval määral

asjaga seotud teavet, et J. Paistu huve esindada.

16. J. Paistu karistuse ületoomisega ei täideta raamotsuse põhitingimusi. Peamine tingimus on

see, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis peaks suurendama süüdimõistetud isiku

sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalusi ja ka tema integreerumist sinna ühiskonda, kuhu siis

see isik asub vangistusest vabanedes ka püsivalt elama. Eriti tähtsaks on peetud ka

peresidemete olemasolu täidesaatvas riigis. J. Paistu ületoomisega Eestisse halveneb tema

sotsiaalne seisund. Ta ei soovi elada Eestis ja tema lähedased ei ela Eestis. Alaealine tütar,

kellega J. Paistu hoiab aktiivselt ühendust, elab Soomes. Praegune elukaaslane elab

Ukrainas, kuhu J. Paistu on soovinud vanglast vabanedes tagasi pöörduda. Soome ametnik

ei ole arvesse võtnud mõjuvaid põhjuseid, miks J. Paistu Eestist lahkus ning seeläbi on ka

Soome ametnikud rikkunud seaduse nõudeid.

17. J. Paistu on 27. mail 2024 esitanud Soome ametivõimudele taotluse turvapaiga suhtes. Ei

ole õigustatud tugineda sellele, et J. Paistu suhtes kehtib Soome Vabariiki sissesõidukeeld

kestvusega 15 aastat. Sellest jäeti J. Paistut ja tema advokaati teavitama. Keeldusid on

võimalik tühistada, eriti kui on välja tulnud uued asjaolud. Nendeks on nii alaealise lapse

kui ka tema ema tulek Soome aastast 2022 ja sellega seoses olevad asjaolud, turvapaiga

taotlus, sõda kodus Ukrainas ja muud võimalikud põhjused.

18. Soome ja Eesti on eiranud ja mitte arvestanud J. Paistu alaealise lapse õigusi ja huvisid,

kes elab aastast 2022 koos enda emaga Soomes. Arvestatud ei ole tõsiasjaga, et nii laps

kui tema ema on tulnud Soome Eestist, kus lapse ema suhtes oli kasutatud pikaajalist

vägivalda alaealiste laste juures olles selleaegse soomlasest elukaaslase poolt. Lapse ema

ja lapsed paigutati Soomes turvamajja. Sellest ajast peale on J. Paistul ja lapsel olnud

aktiivne suhtlemine nii kokkusaamiste, telefoni, Skype, kirjavahetuse teel.

Lastekaitseametnike vahendusel (Soomes) on sõlmitud ka J. Paistu ja lapse ema vaheline

kirjalik leping lapsega kokkusaamiste osas. J. Paistule mõistetud karistuse üleviimisel

Eestisse ei ole enam võimalik järgida selle lepingu nõudeid ning arvestades asjaolusid, et

lapse ema on Ukraina kodanik, kelle kodukoht on olnud Harkovis, ning kes elab Soomes

koos lapsega Soome riigi sotsiaalabi toel, ei ole ka majanduslikult J. Paistu ületoomise

korral Eestisse võimalik hoida sellist ühenduse pidamist lapsega, nagu see on võimalik

hetkel.

19. J. Paistule Soomes mõistetud karistuse üleviimisega Eestise ei järgitud raamotsuste art 8 p

4 selgelt ja otseselt väljatoodud tingimusi, mille kohaselt muudetud karistus ei tohi

väljaandja riigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas. Eesti pool

ei soovi arvestada selle tõsiasjaga, et Soomes isikutele karistuses viibitavast ajast

määratakes lõplikult karistusseaduse (Rikoslaki) alusel, mitte kohtuotsuse põhjal. J.

4(9)

1-24-3298

Paistule mõistetud reaalne vangistuses viibitav aeg ning täpne vabanemiskuupäev on juba

määratud ja kinnitatud Soome Vabariigis kehtivate seaduste alusel ning

vabaduskaotuslikuks karistuseks on määratud 8 aastat ja 8 kuud ning kinnitatud on ka

täpne kuupäev, millal J. Paistu reaalselt vabaneb. Kõike seda kinnitab karistusajamäärus

(rangastusajanpäätos).

20. Kokkuvõtvalt leiab J. Paistu, et tema isiku puhul, kes ei oma Eesti Vabariigis kehtivat

kindlat elu- ja töökohta, kuid kes omab neid mujal riigis, kelle lähedasemad inimesed ei

ela Eestis ja kellel on tõsised põhjused ka Eesti riigist lahkudes, ei ole täidetud ja

õigustatud temale Soomes mõistetud karistuse ületoomine Eestisse Euroopa Liidu

raamotsuse 2008/909/JSK esitatud tingimustel ning see rikub rahvusvahelisi inimõigusi ja

ka Eesti põhiõigusi.

Menetlus ringkonnakohtus

21. Tallinna Ringkonnakohus võttis 2. augusti 2024 määrusega kaitsja määruskaebuse

lahendamisele kirjalikus menetluses ja andis kohtumenetluse pooltele kirjalike

seisukohtade esitamiseks aega 16. augustini 2024. Selleks tähtajaks esitas kirjaliku

seisukoha prokuratuur.

22. Prokuratuur on seisukohal, et maakohus ei ole menetlusõigust rikkunud, kui ei

võimaldanud J. Paistule osavõttu kohtuistungist. Isiku osavõtt tema suhtes välisriigis

tehtud kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetlusest ei ole KrMS § 4899 järgi

kohustuslik, samuti ei ole see üldreeglina välisriigis vangistuses viibivate isikute puhul ka

praktiliselt võimalik.

23. Prokuratuur leiab, et määruskaebuse väited selle kohta, et J. Paistul ei ole Eestis alalist

elukohta ning tema lähedased elavad Soomes, ei ole asjakohased. Arvestades asjaolu, et J.

Paistu suhtes on tehtud Soomest väljasaatmise otsus, on täidetud KrMS § 50836 lg 1 p-s 2

sätestatud kriteerium ning isiku karistuse kandmiseks ületoomine on seetõttu lubatud ja

kohustuslik.

24. Samas on prokuratuuri arvates asjakohased määruskaebuses esitatud väited karistuse

kandmise algusaja osas. Soome Vabariigi taotluse järgi on J. Paistu olnud kinni peetud

alates 18. detsember 2019 – 13. jaanuar 2022 ning hakanud karistust kandma 14. jaanuar

2022. Seega peaks karistuse algusaega lugema alates 18. detsembrist 2019, kuid Harju

Maakohus on ekslikult märkinud algusajaks 14. jaanuar 2022. Prokuratuuri hinnangul ei

ole aga õige ka Soome tunnistuses märgitu. Nimelt peeti J. Paistu Euroopa

Vahistamismääruse alusel Eestis kinni 7. detsembril 2019, mis nähtub ka Harju Maakohtu

13. detsembri 2019. a määrusest nr 1-19-9785, millega J. Paistu Soome Vabariigile

loovutati. Prokuratuuri arvates on KrMS § 48912 lg 8 alusel võimalik Soome Vabariigis

mõistetud karistuse täpsustamine ja Eestis loovutusvahistuses viibitud aja lugemine

karistuse hulka ka siis, kui Soome Vabariigi taotlusest seda ei nähtu. Seega tuleks J. Paistu

karistuse kandmise alguse ajaks lugeda 7. detsember 2019.

25. Määruskaebuse väited Soome Vabariigis kehtivast teistsugusest ennetähtaegse

vabastamise regulatsioonist ei ole asjakohased. KrMS § 50845 lg 1 järgi kohaldatakse

karistuse täideviimisele, sh ennetähtaegsele vabastamisele, Eesti õigust. Seega tuleb

aluseks võtta välisriigi mõistetud karistus ning sellest ennetähtaegne vabanemine saab

toimuda üksnes Eesti õiguse kohaselt.

5(9)

1-24-3298

26. Kokkuvõttes leiab prokuratuur, et Harju Maakohtu määrus tuleks tühistada osaliselt

määruse resolutsiooni punkti 2 osas ja määrata ületoodava karistuse kandmise algusajaks

7. detsember 2019.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Lühikokkuvõte ja sissejuhatus

27. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu määruse osas,

millega määrati karistuse kandmise algusajaks 14. jaanuar 2022. Selles osas teeb

ringkonnakohus uue määruse ja määrab karistuse kandmise algusajaks 7. detsembri 2019.

Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.

28. Ringkonnakohus leiab, et J. Paistu ärakuulamisõigus tagamisel ei tehtud selliseid vigu,

mis tingiksid maakohtu määruse tühistamise (II). Maakohus leidis õigesti, et Soome

Vabariigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja seal mõistetud karistuse täideviimine on

põhjendatud ning tunnustamisest keeldumise aluseid ei esine (III). Maakohus ei

raskendanud J. Paistule mõistetud karistust, kui luges karistusajaks 13 aastat vangistust,

mitte vangistusaja, mille järel toimub Soomes ennetähtaegne vabanemine (IV).

Määruskaebuse väited eksimuse kohta karistuse algusaja määramisel on põhjendatud.

Selle vea saab ringkonnakohus parandada (V). Kuna ringkonnakohtule ei ole esitatud

taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks, ei ole määruskaebemenetluse menetluskulude osas tarvis

seisukohta võtta.

(II) J. Paistu õigus olla oma kohtuasja arutamise juures

29. Üheks kaebuse keskseks väiteks on, et maakohus rikkus J. Paistu õigust olla oma

kohtuasja arutamise juures, sest ei rahuldanud taotlust tagada tema osavõtt kohtuistungist

videoühenduse teel.

30. KrMS § 4899 lg 1 järgi otsustatakse liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamine kohtuistungil.

KrMS § 4899 lg 4 ja KrMS § 48910 lg 1 p 3 järgi on prokuröri ja kaitsja osalemine

kohtuistungil kohustuslik. Seadustik ei näe ette, et süüdimõistetu peaks istungist isiklikult

osa võtma. Nii on ka prokuratuur asjakohaselt viidanud, et taotlevas riigis vangistust

kandva süüdimõistetu isiklik istungil osalemine ei pruugi alati võimalik olla.

31. Vaatamata sellele lasub kohtul kohustus tagada süüdimõistetu ärakuulamisõigus. Seda on

võimalik tagada ka muul moel, kui süüdimõistetu füüsilisel osalemisel kohtuistungil.

Raamotsuse 2008/909/JSK artikli 6 lõike 3 kohaselt antakse süüdimõistetule õigus oma

seisukoha väljendamiseks ning see edastatakse ka täitvale riigile. J. Paistu vastuväited

Soome otsuse tunnustamisele sisaldusid kokkuvõtlikult Soome Vabariigi tunnistuse

punktis k) (tl 8 pöördel). Samuti lisati taotlusele süüdimõistetud isiku soomekeelne

täispikk arvamus (tl 9 ja tl 134-138). Maakohtu määruses on J. Paistu vastuväiteid ka

käsitletud ning maakohus on nende osas seisukoha võtnud.

32. Ringkonnakohus märgib siiski, et sõltuvalt asjaoludest võib PS § 24 lg-st 2 ning KrMS § 8

lg 1 p-dest 2 ja 3 tuleneva õiguse tagamiseks olla vajalik anda süüdimõistetule täiendav

6(9)

1-24-3298

võimalus oma seisukohtade esitamiseks ning kaitsjaga suhtlemiseks. Kolleegium möönab,

et maakohus peab ühelt poolt arvestama KrMS 50842 lg-s 2 sätestatud tähtajaga, samas

võivad tänapäevased tehnoloogilised võimalused tagada ka selle, et süüdimõistetu

kaasatakse istungile video vahendusel või saab ta täiendavad seisukohad esitada

kirjalikult. Ringkonnakohus märgib sedagi, et Euroopa Parlament ja Nõukogu võtsid 13.

detsembril 2023 vastu määruse (EL) 2023/2844, mille artikkel 6 sätestab muuhulgas

alused liikmesriikide vaheliseks koostööks, kui taotlev riik peab vajalikuks raamotsuse

2008/909/JSK artikli 6 lõikes 3 sätestatud ärakuulamisõiguse teostamiseks kohtuistungi

korraldamist videokonverentsi või muu kaugsidetehnoloogia vahendusel. Määrust

kohaldatakse 1. maist 2025.

33. Arvestades, et kohus käsitles oma määruses J. Paistu vastuväiteid, samuti et J. Paistu

sisuliselt samasugused vastuväited on (tema kaitsja vahendusel) esitatud ringkonnakohtule

määruskaebemenetluses, ei leia kolleegium praegusel juhul, et maakohus oleks J. Paistu

ärakuulamisõigust selliselt rikkunud, et see tooks kaasa maakohtu määruse tühistamise (vt

sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. jaanuari 2022. a määrus

asjas nr 1-21-7415, p 5).

(III) Soome Vabariigi otsuse tunnustamise seaduslikkus

34. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud seisukohad ei anna alust Soome

Vabariigi kohtuotsuse tunnustamata jätmiseks.

35. KrMS § 50836 lg 1 p 2 järgi tunnustab Eesti karistust ja viib selle täide, kui süüdimõistetud

isik on Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid

kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu

pädeva asutuse otsuse aluse.

36. Maakohus on märkinud, et J. Paistu viimane teadaolev elukoht Eesti Vabariigis on XXX.

Määruskaebuse järgi on need andmed valed ning J. Paistul selle aadressiga käesoleval

hetkel seos puudub. Ringkonnakohtul käsutuses ei ole andmeid, et määruskaebuse väiteid

ümber lükata. Nii on ka kohtule edastatud tunnistusel märgitud J. Paistu viimaseks

teadaolevaks elukohaks hoopis Ukraina (tunnistuse punkt d), tl 4). Seda, et J. Paistu

viimane teadaolev elukoht on Ukrainas, nentis ka maakohus oma määruses. Asjaolu, et J.

Paistul puudub Eestis elukoht, ei välista Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamist.

Otsuse tunnustamisel tugineti KrMS § 50836 lg 1 p-s 2 sätestatud alusele ning viimane

kohaldubki siis, kui J. Paistu tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis.

37. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja

karistuse täideviimiseks esineb KrMS § 50836 lg 1 p-s 2 sätestatud alus. J. Paistu on Eesti

Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis (nii tunnistuse kui

määruskaebuse järgi on selleks Ukraina). Tunnistuse ja sellele lisatud materjali kohaselt

on Migratsiooniameti 16. oktoobri 2020 otsusega nr 198/440/2020 saadetud J. Paistu

Soomest välja tema kodumaale Eestisse. Samuti määrati talle Soome sissesõidukeeld 15

aastaks. Sissesõidukeeld algab päeval, mil J. Paistu lahkub Soomest. See otsus on

jõustunud (taotluse punkt g); tl 5, 139-141). KrMS § 50836 lg 1 p-s 2 sätestatud aluse

esinemisel ei ole kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise eelduseks J. Paistu

nõusolek (KrMS § 50838 lg 1). Määruskaebuse üldsõnalised viited võimalusele, et

Migratsiooniameti otsus võidakse kunagi üle vaadata, määruskaebemenetluse tulemust ei

mõjuta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J. Paistu suhtes on tehtud väljasaatmise

otsus ning see on jõustunud.

7(9)

1-24-3298

38. Määruskaebuses esitatakse põhjendusi, miks ei täidaks J. Paistule mõistetud karistuse

täideviimine Eestis sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärki. Need seisukohad ei tingi Soome

Vabariigi kohtuotsuse tunnustamata jätmist. Välisriigi otsuse tunnustamata jätmise alused

on loetletud KrMS §-s 50839, millega on riigisisesesse õigusesse üle võetud raamotsuse

2008/909/JSK artikkel 9. Isegi, kui täitev riik oleks seisukohal, et karistuse täideviimine

täitvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, ei annaks see

alust välisriigi otsuse tunnustamata jätmiseks. Raamotsuse artikkel 4 lõige 4 annab täitvale

riigile üksnes võimaluse esitada taotlevale riigile põhjendatud arvamuse, et karistuse

täideviimine täitvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni

ega süüdimõistetud isiku edukat taasintegreerumist ühiskonda. Seejärel saab taotlev riik

otsustada, kas võtta tunnistus tagasi või mitte. Soome pädevale asutusele olid J. Paistu

seisukohad sotsiaalse rehabilitatsiooni osas tunnistuse edastamisel teada ning nad

otsustasid siiski tunnistuse esitamise kasuks.

39. Kolleegium märgib ka seda, et tegemist ei ole esimese korraga, mil ringkonnakohus on J.

Paistule Soomes mõistetud karistuse tunnustamist ja täideviimist Eestis lubatavaks

pidanud. Eelmisel korral tingis otsuse tunnustamise samuti asjaolu, et J. Paistu saadeti

Soome Vabariigist välja. Ka siis toodi ringkonnakohtu ette argumendid sotsiaalse

rehabilitatsiooni kohta, mis asja lahendanud kolleegiumit ei veennud (Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 2018. a määrus asjas nr 1-18-2281).

Kuigi sotsiaalse rehabilitatsiooni argument ei annaks käesoleval juhul alust Soome

Vabariigi kohtuotsuse tunnustamata jätmiseks, nõustub asja lahendav kolleegium nii

eelmises menetluses väljendatud seisukohaga kui ka varasemalt ringkonnakohtu praktikas

selgitatuga et vangistuse jätkamine riigis, kuhu vabanemise järel elama asumine on

välistatud, ei teeni üldiselt ka süüdimõistetu sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärki (vt

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2023. a määrus asjas nr 1-

23-5182, p 29). Arvestada tuleb ka seda, et KrMS § 50836 lg 1 p 2 eeldabki, et isiku alaline

elukoht ei ole Eesti Vabariigis, mistõttu ei ole sel alusel kohtuotsuse tunnustamisel seoste

puudumine Eesti Vabariigiga kuigivõrd määrav. Tunnistuse edastamise Eestile tingiski

asjaolu, et J. Paistul ei ole võimalik vangistusest vabanedes Soomes elada ning ta

saadetaks välja oma kodakondsusriiki Eestisse. Ringkonnakohus märgib ka seda, et

suhteid Soomes elavate lähedastega on võimalik säilitada ka Eesti vanglas. Lisaks

kirjavahetusele, telefonikõnedele ning füüsilistele kohtumistele võimaldab Justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 522 lg 1 p 3 alates 2024. a

märtsist ka turvalise tehnilise võimekuse olemasolu korral võimaldada lähedastega

interneti teel suhelda.

(IV) Soome Vabariigis mõistetud karistuse väidetav raskendamine

40. KrMS § 50844 sätestab alused välisriigis mõistetud karistuse muutmiseks. KrMS § 50844 lg

4 järgi ei tohi ühelgi juhul muudetud karistus raskendada isikule taotletavas riigis

mõistetud karistuse olemust ja selle kestust.

41. J. Paistut karistati 13-aastase vangistusega. Maakohus leidis õigesti, et karistuse

muutmiseks puuduvad KrMS § 50844 lg-tes 2 ja 3 sätestatud alused, sest ka Eesti õiguses

oleks sama liiki teo eest võimalik kohaldada samaväärset karistust. Määruskaebuses

leitakse, et kuna tegelik vanglas viibimise aeg on Soomes 8 aastat ja 8 kuud, siis raskendas

maakohus taotleva riigi poolt mõistetud karistust.

42. Ringkonnakohus määruskaebuse seisukohaga ei nõustu. Määruskaebuses viidatud

vabanemistähtaja näol on tegemist vangistusest ennetähtaegse vabanemisega kahe

8(9)

1-24-3298

kolmandiku karistusaja ära kandmise järel (vt taotluse punkt i) alapunkt 2.1, tl 8).

Prokuratuuri vastuses on õigesti märgitud, et KrMS § 50845 lg 1 järgi kohaldatakse

karistuse täideviimisele, sealhulgas ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, Eesti

õigust. Otsuse tunnustamisel lähtus maakohus seega õigesti Soome Vabariigis mõistetud

karistusest 13 aastat vangistust, mitte vangistusajast, mille järel toimub karistusest

ennetähtaegne vabastamine (vrd mutatis mutandis Riigikohtu seisukohta kohtulikult

karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohta – Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-71-15).

43. Ringkonnakohtu arvates ei tõusetu siin ka küsimust sellest, et võimalik karistuse kandmise

aja de facto suurenemine võiks olla käsitatav süüdimõistetu põhiõiguste rikkumisena. Nii

võiks põhimõtteliselt olla juhul, kui erisused ennetähtaegse vabastamise õiguslikus

regulatsioonis tooksid kaasa ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusaja pikenemise (vt

koos edasiviidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2012. a määrus asjas

nr 3-1-1-6-12, samuti eespool viidatud määrus asjas 3-1-1-71-15, p 14). KarS § 76 lg 2 p 1

võimaldab ennetähtaegset vabanemist allutamisega elektroonilisele valvele juba poole

karistusaja (so 6 aastat ja 6 kuud) möödumisel. Ilma elektroonilisele valvele allutamata on

võimalik ennetähtaegselt vabaneda – nii nagu Soomeski – kahe kolmandiku karistusaja

ära kandmise järel (KarS § 76 lg 2 p 2).

(V) Karistuse kandmise algusaeg

44. Määruskaebuses leitakse, et kohus eksis, kui määras karistuse kandmise algusajaks 14.

jaanuar 2022. Tegelikult peeti J. Paistu Eestis kinni 7. detsembril 2019. Prokuratuur

nõustub selles osas määruskaebusega ja leiab, et maakohtu määrus tuleks karistuse

kandmise algusaja osas tühistada ning teha selles osas uus määrus.

45. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse ja prokuratuuri seisukohtadega ning leiab, et

maakohus on karistuse kandmise algusaja määramisel eksinud. Karistuse kandmise

algusaja osas ei ole täpne ka Eestile esitatud tunnistus. Tunnistuse punktis l) on märgitud,

et J. Paistu on kriminaalasjas kinni peetud 18. detsembrist 2019 kuni 13. jaanuarini 2022

ning ta hakkas kandma vangistust 14. jaanuar 2022 (tl 9). KrMS § 50845 lg 2 järgi

arvatakse kantava vangistuse kogukestusest maha juba kantud vabadusekaotus, mis on

seotud kohtuotsuse sisuks oleva kuriteoga. Seega tulnuks tunnistusest lähtudes lugeda

karistuse kandmise algusajaks 18. detsember 2019, mitte 14. jaanuar 2022.

46. Ringkonnakohus kontrollis nii määruskaebuses kui ka prokuratuuri vastuses esitatud

seisukohta ning veendus, et ka tunnistuses on vabaduse võtmise algusaeg märgitud valesti.

Tegelikult võeti J. Paistu vabadus seoses kõnesoleva kriminaalasjaga juba 7. detsembril

2019, mil ta Tallinnas kinni peeti. 8. detsembril ta vahistati ning 13. detsembril otsustas

kohus ta Soome Vabariigile loovutada (Harju Maakohtu 8. detsembri ja 13. detsembri

2019. a määrused asjas nr 1-19-9785). Seega tuleb kooskõlas KrMS § 50845 lg-ga 2 lugeda

karistuse kandmise algusajaks 7. detsember 2019. Ringkonnakohus tühistab maakohtu

määruse karistuse kandmise algusaja määramise osas KrMS § 390 lg 1, § 338 p 3 ja § 339

lg 2 alusel ning teeb selles osas KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel uue määruse. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)