3-24-1081/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1081

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-

24/1-3/239 ja 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2

tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv (20 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras

vabastas, riigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse,

et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 20. märtsi 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/239 (dtl 16-18)

kinnipeetav X-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 nõuete rikkumises ja

määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 kohaselt

on kinnipeetaval muu hulgas keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt

helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Käskkirja nr 2-24/1.3/239 kohaselt

tuvastas valvur, et 4. märtsil 2024 ajavahemikul kell 16.13 kuni 16.28 on E7 eluosakonnas

kasutatud E12 eluosakonnas paikneva kinnipeetava kõnekaarti. Videojärelevalve abil tuvastati,

et ainus sel hetkel päevakavajärgselt suletud eluosakonnas kasutuses olnud telefoniaparaadi

juhe läks lukustatud kambris paikneva kinnipeetav X-i kambrisse.

3-24-1081

2. X esitas 20. märtsil 2024 Tartu Vanglale vaide (kahes osas, dtl 21-28), milles leidis

järgmist. Käskkiri nr 2-24/1.3/239 on õigusvastane, sest kinnipeetavat karistatakse selle eest, et

ta tahab perekonnaga rohkem suhelda ja üritab oma abielu päästa. Selleks kasutas ta lisa

helistamisaja saamiseks võõrast kõnekaarti. Ta ei rikkunud korda tahtlikult, vaid sunnist, sest

tal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas kokku kaks tundi. Ebaseadusliku karistamisega

on talle tekitatud kannatusi ning rikutud on tema era- ja perekonnaelu puutumatust. Lisaks

kehtib distsiplinaarkaristus üks aasta, mis on sisuliselt lisakaristus erinevate lisapiirangute näol.

Karistuse mõju on laiaulatuslik ning mõjutab kaebaja vanglaelu kõiki valdkondi.

3. Tartu Vangla jättis 11. aprilli 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/84-2 (dtl 19-20) X-i vaide

rahuldamata. Vangla märkis, et vangistusseaduse (VangS) § 65 lg 5 kohaselt kustub

distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul ning seadus ei näe ette kinnipeetavale määratud

distsiplinaarkaristuse ennetähtaegse kustumise võimalust. Kaebaja sai helistada 4. märtsil 2024

ja 7. märtsil 2024 mõlemal päeval tund aega ning on enda süüd teise isiku kõnekaardi

kasutamisel tunnistanud. Kaebaja meeleheitlik soov päästa abielu ei anna talle õigust rikkuda

vangla kehtestatud korda ega kasutada teise isiku kõnekaarti. Vangla hinnangul ei saanud

kaebajat jätta karistamata ning talle määratud karistus on kõige leebem.

4. X esitas 11. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 1-9), milles palub tühistada

Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkiri nr 2-24/1-3/239 ja 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr

1-11/24/84-2. Kaebaja leiab, et tema karistamine on õigusvastane, sest ta üritab oma abielu

päästa ja perekonnaga rohkem suhelda. Vangla sekkub kaebaja arvates ebaproportsionaalselt

tema era- ja perekonnaellu. Lisaks on kaebaja hinnangul põhiseadusvastane olukord, kus

distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta.

Kohus võttis 16. aprilli 2024. a määrusega X-i kaebuse menetlusse.

5. Tartu Vangla esitas 13. mail 2024 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele (dtl 35-37), paludes

jätta see rahuldamata.

6. Kohus määras 20. mai 2024. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja

andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete

esitamiseks. Kaebaja esitas 28. mail 2024 kohtule üksnes taotluse, mis puudutas lõpplahendi

avaldamist Riigi Teatajas. Muid menetlusdokumente menetlusosalised kohtule ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja märgib kaebuses järgmist.

7.1. Kaebajal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas, kokku kaks tundi. See aeg on

ebapiisav, et säilitada normaalsel kujul peresidemeid. Üks tund helistamist ei ole piisav isegi

inimesele, kellel pereliikmed puuduvad. Kaebaja hinnangul on sotsiaalses isolatsioonis

hoidmine karistuse vorm ja just seda ühetunnine helistamisvõimalus tähendabki. Kaebaja ei

rikkunud helistamise korda tahtlikult, vaid sunnist. Ta üritas lisahelistamist saada seaduslikult,

aga see ei õnnestunud. Osakonna telefonid seisavad suurema osa ajast kasutuseta ning kõik

ülejäänud isikud saavad samas osakonnas helistada igapäevaselt kuni üks tund. Seega ei ole

selline suhtlemise piiramine tingitud praktilisest vajadusest, vaid vangla tahtlikust

õigusvastasest tegevusest, mis rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikleid 3 ja 8. Kaebaja seisukohti kinnitab Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika.

2(8)

3-24-1081

7.2. Kaebaja õigust era- ja perekonnaelu kaitsele rikutakse ebaseaduslikult. Kaebajal on kohtus

pooleli abielu lahutamine ja ta kasutas võõrast kõnekaarti lisa helistamisaja saamiseks.

Kaebajat karistati selle eest, et ta üritab meeleheitlikult päästa enda abielu ja suhelda rohkem

oma perekonnaga. Kaebaja tunneb, kuidas ametnike tegevus hävitab tema peresuhteid. Tal on

kolm alaealist last ja muud suhtlemisvõimalused peale helistamise on välistatud, sest

postiteenus on kallis ja nooremad pereliikmed ei oska veel kirjutada. Perega suhtlemise eest

karistamine on tekitanud kaebajale hingelist valu ja kannatusi, mis ei tohiks vangistusega

kaasneda.

7.3. Tartu Vanglas kehtiv helistamise kord on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27

ning EIÕK-ga. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE), mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist maksimaalselt üks tund

päevas, tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. VSkE alusel pakutavad helistamise

võimalused on ajale ja eetikanormidele ammu jalgu jäänud.

7.4. Kaebaja arvates tuleb VangS ja VSkE tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka osas,

mis puudutab distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VangS § 65 lg 5

kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest

arvates. See on ebamõistlik ja ebavajalik. Seejuures kehtib karistus üks aasta nii tühiste

rikkumiste, kui ka väga tõsiste rikkumiste puhul.

Karistuse aastane kehtivusaeg mõjutab kõiki valdkondi, mis vangistusega kaasnevad (sh

ennetähtaegne vabanemine, avavanglasse pääsemine). Selle mõju on laiaulatuslik ja rikub kogu

kinnipeetava elu vanglas. Kaebaja jaoks on noomitus liiga karm ja ebaproportsionaalne

karistus. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine täna kehtiva distsiplinaarkaristuse ja selle

mõju näol on inimväärikust alandav ja karistuse kehtivusaeg mõjub lisakaristusena. Kaebajale

põhjustatakse olulist heaolu langust, sest määratud karistuse negatiivne mõju kestab veel terve

aasta ja see võtab ära igasuguse motivatsiooni, et üldse pingutada. Kaebajale on tekitatud

ebaseadusliku karistamisega olulist heaolu langust, kannatusi ning mittevaralist kahju.

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, märkides järgmist.

8.1. Distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist, et kaebaja kasutas 4. märtsil 2024

ajavahemikul 16.13-16.28 helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit

ja PIN koodi. Kaebaja ei eita, et ta kasutas helistamiseks võõrast kõnekaarti. Seega on kaebaja

talle ette heidetud teo toimepanemist kinnitanud ja teise kinnipeetava kõnekaardi kasutamine

on tõendamist leidnud nii valvuri ettekandega, kinnipeetavate telefonikõnede väljavõtetega kui

ka kaebaja enda selgitustega. Kaebaja tegevus oli selgelt vastuolus Tartu Vangla kodukorra

punktis 13.11 sätestatuga ja kaebaja on süüliselt (teadlikult ja tahtlikult) toime pannud selle

kodukorra punkti rikkumise.

8.2. Kaebuses keskendub kaebaja peamiselt sellele, miks ta võõrast kõnekaarti kasutas ning

milline on tema seisukoht Tartu Vanglas kehtiva helistamise korralduse osas. Kaebaja sellised

selgitused ja põhjendused on vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamise seisukohalt

täiesti asjakohatud ning ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Kaebaja teistsugune arusaam

vangla kehtestatud helistamise korralduse õiguspärasusest ei anna alust kehtivate normide

eiramiseks ega saa õigustada rikkumise toimepanemist. Käesoleval juhul on vaidluse all

konkreetse haldusakti õiguspärasus ning sellise menetluse raames ei saa kohus hakata

kujundama seisukohti helistamise korralduse õiguspärasuse kohta, mis on reguleeritud hoopiski

vangla kodukorras ega ole käesoleva vaidluse esemeks. Ka ei ole käesoleva vaidluse esemeks,

kas ja millistel põhjendustel ei võimalda vangla kaebajale enam täiendavat ühetunnist

3(8)

3-24-1081

helistamisvõimalust. Seega on kaebaja sellised selgitused ja nendega seonduvad seisukohad

asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.

8.3. Kuna helistamise korraldus ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on asjakohatu ka kaebaja

taotlus seoses sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Isegi kui selline

taotlus oleks asjakohane, tuleneb helistamise ajaline piirang vangla kodukorrast kui

üldkorraldusest ja haldusaktide põhiseaduspärasuse kontroll ei kuulu Riigikohtu pädevusse

põhiseaduslikkuse järelevalve korras, nagu kaebaja ka ise on märkinud. Samuti on Riigikohus

oma 6. juuni 2012. a otsuses nr 3-3-1-91-11 ja 14. novembri 2012. a otsuses nr 3-3-1-44-12

väljendanud seisukohta, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust,

kas isik on karistava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb

kvalifitseerida. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja on kasutanud

kaaskinnipeetava kõnekaarti ja selline tegevus on vastuolus Tartu Vangla kodukorra punktis

13.11 sätestatuga. Seega on kaebaja rikkunud eelnimetatud punkti ja see annab aluse tema

distsiplinaarkorras karistamiseks. Vaidlustatud käskkirjas on piisaval määral põhjendatud, miks

on kaebaja karistamine vajalik ning miks peeti põhjendatuks määrata just kõige

kergemaliigilisem karistus. Rikkumise asjaolusid arvestada ei saa sellist karistust pidada

ebaproportsionaalseks.

8.4. Kaebuses taotleb kaebaja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis puudutab distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VSkE ei

reguleeri kuidagi distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat, mistõttu saab vangla aru, et

kaebaja soovib siiski kontrollida VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust. Tartu Vangla hinnangul

on kaebaja taotlus VangS § 65 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

asjakohatu. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja

lahendamisel asjassepuutuv. VangS § 65 lg 5 ei mõjuta kuidagi hinnangut vaidlustatud

käskkirja õiguspärasusele. Isegi kui VangS § 65 lg 5 osutuks karistuse ajalise kehtivuse osas

põhiseadusele mittevastavaks, ei tähenda see automaatselt seda, et kaebaja tühistamisnõue

tuleks tingimata rahuldada. Seega ei ole VangS § 65 lg 5 asjassepuutuv säte ja kaebaja selline

taotlus ei ole käesoleva kaebuse eset arvestades lubatav.

8.5. Kaebaja viitab kaebuses ka mittevaralise kahju tekitamisele, kuid sellega seonduvalt

nõudeid ei esita. Olukorras, kus vaidluse esemeks on üksnes konkreetse haldusakti

õiguspärasus, on kaebaja selgitused ja seisukohad võimaliku mittevaralise kahju tekitamise

kohta asjakohatud ega mõjuta kuidagi vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kaebaja vastavad

selgitused ja seisukohad tuleb jätta tähelepanuta.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja nõuab käesolevas asjas Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja

11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamist. Viidatud käskkirjaga karistati

kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 rikkumise eest.

Kuigi kaebaja viitab asjas ka mittevaralise kahju tekkimisele, siis konkreetset hüvitamisnõuet ta

kaebuses ei esitanud ning sellist nõuet ei ole ka menetlusse võetud. Tartu Halduskohus võttis

16. aprilli 2024. a määrusega kaebuse menetlusse üksnes eelviidatud tühistamisnõuetes ning

määruse kohaselt tuli kaebajal kohut viivitamata teavitada, kui ta ei nõustu sellega, kuidas

kohus vaidluse eseme määratles. Kaebaja ei ole vaidluse eseme määratlemise osas vastuväiteid

esitanud. Seega hindab kohus käesolevas asjas üksnes Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a

käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 õiguspärasust ning

jätab kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta tähelepanuta.

4(8)

3-24-1081

10. Kaebajale heidetakse vaidlusaluses käskkirjas ette teisele kinnipeetavale vangla poolt

helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamist.

Praeguse vaidluse tinginud kaebaja teo toimepanemise ajal ning kuni 31. märtsini 2024

kehtinud VangS § 28 lg 1 sätestas, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja

arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja

telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vaidlusaluse juhtumi

ajal kehtinud VSkE § 51 lg 1 sätestas, et kinnipeetav võib kasutada talle helistamiseks ette

nähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud

telefonikaarti. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et kinnipeetavale võimaldatakse telefoni

kasutada vähemalt üks kord nädalas. Samuti seda, et telefoninumbri valib kinnipeetav või

selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse viidatud normi

kohaselt ette vangla kodukorras.

Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 kohaselt on kinnipeetaval keelatud temale vangla

vahendusel helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi anda või teha teatavaks

teisele kinnipeetavale ning on keelatud, olles oma kõnekaardi numbri ja PIN koodiga sisse

logituna, anda telefonitoru teisele kinnipeetavale telefonikõne tegemiseks või lahkuda

telefoniaparaadi juurest välja logimata. Samuti on kinnipeetaval keelatud kasutada teisele

kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi, sh

kasutada telefoniaparaati, jättes ennast kinnipeetavale vangla vahendusel helistamiseks

väljastatud isikliku kõnekaardi numbri ja PIN koodiga eelnevalt sisse logimata.

11. Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasutas 4. märtsil 2024 ajavahemikul 16.13-16.28

helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Vastustaja on

kaebaja sellist tegevust käsitanud Tartu Vangla kodukorra punktis 13.11 sätestatu rikkumisena.

Kaebaja on seda ise mitmetes menetlusdokumentides (sh kaebuses, dtl 1-8) samuti kinnitanud

ning seda tõendavad ka valvuri ettekanne (dtl 42) ja kinnipeetavate telefonikõnede väljavõtted

(dtl 45-46).

12. Kaebaja hinnangul ei oleks tohtinud teda kirjeldatud tegevuse eest distsiplinaarkorras

karistada, kuna ta oli sunnitud helistamiseks kehtestatud korda rikkuma oma peresuhete

säilitamise nimel. Helistamise aeg kaks korda nädalas kokku kaks tundi on kaebaja arvates

selleks ebapiisav. Lisaks leiab kaebaja, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et määratud

distsiplinaarkaristus kehtib 12 kuud, mis toob kaasa erinevad piirangud vanglaelus ning on

seetõttu käsitatav lisakaristusena. Kaebaja leiab, et talle määratud karistus on

ebaproportsionaalne.

13. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vanglas helistamiseks kehtestatud korraga, ei tähenda kohtu

arvates, et kaebaja võiks vastavat regulatsiooni rikkuda. Kaebaja teistsugune arusaam sellest,

kui palju peaks vangla lubama tal helistada, ei tähenda, et ta võiks helistamisele kehtestatud

piiranguid eirata. Seda isegi juhul, kui kaebaja hinnangul rikub helistamisaja piiramine tema

peresuhteid. Kohus nõustub vastustaja kirjalikus vastuses (dtl 35-37) märgituga, et praegusel

juhul on vaidluse all kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus ning

sellise vaidluse raames ei saa hinnata, kas vanglas kehtiv helistamise kord1 on õiguspärane või

1 Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.1.2 kohaselt võimaldatakse ajal, mil kinnipeetav viibib kartserirežiimil või

mil tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, helistamine ajavahemikus 09:00 – 20:00

eluosakonna päevakava järgsel suletud ajal järgmiselt: esmaspäeviti; neljapäeviti. Kodukorra punkti 13.12

sätestab, et kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile.

Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale, ametisikutele, perekonna liikmele jne, pikendab vanglateenistuse

ametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist.

5(8)

3-24-1081

mitte. Eelnev väljuks vaidluse raamidest. Kohus saab käesolevas asjas hinnata vaid seda, kas

kaebajat võidi teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamise

eest karistada ning kas talle määratud karistus on proportsionaalne. Eelnevat arvestades jätab

kohus tähelepanuta kaebaja seisukohad, mis puudutavad vanglas helistamisele kehtestatud

piirangute õiguspärasust.

Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kuna helistamise korraldus ei ole käesoleva

vaidluse esemeks, on asjakohatu ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Vastustaja on õigesti viidanud ka sellele, et helistamise täpsem korraldus ja

ajaline piirang tuleneb Tartu Vangla kodukorrast kui üldkorraldusest (haldusakt HMS § 51 lg 2

tähenduses), mille osas ei teostata põhiseaduspärasuse kontrolli vastavalt HKMS § 158 lg-le 4

ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele. Kohus märgib siiski, et olukorras,

kus kaebajat ei rahulda vangla kodukorras kehtestatud helistamise korraldus, on seda võimalik

vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses tühistamise (kehtetuks tunnistamise) ja

kohustamisnõuetega, läbides esmalt kohustusliku kohtueelse menetluse vastavalt VangS § 11 lg-

s 5 sätestatule. Praeguses asjas ei vaidlusta kaebaja aga Tartu Vangla kodukorras sätestatud

helistamise korraldust, vaid talle määratud distsiplinaarkaristust.

Mis puudutab kaebaja väidet, et VSkE norm, mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale

helistamist maksimaalselt üks tund päevas, on põhiseadusega vastuolus (dtl 2), märgib kohus, et

VSkE ei sisalda helistamispiirangut, mis kehtestaks maksimaalse võimaliku helistamisaja (vt

käesoleva otsuse põhjenduste p 10). Kaebaja peab siinkohal ilmselt silmas Tartu Vangla

kodukorras sisalduvat regulatsiooni, mille õiguspärasust kohus aga käesolevas asjas ei kontrolli.

14. VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi,

milleks võib olla ka noomitus (sama paragrahvi lg 1 p 1).

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja käitus talle ette heidetaval viisil, ning selline tegu on

tõendatud. Kaebaja selgitustest nähtub, et ta rikkus 4. märtsil 2024 ajavahemikul 16.13-16.28

vanglas kehtestatud helistamise korda ja vangla kodukorra punkti 13.11 teadlikult ning

tahtlikult. Seega oli tegemist kaebaja süülise tegevusega, mille eest võis talle määrata

distsiplinaarkaristuse.

15. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et talle määratud distsiplinaarkaristus on liiga karm ja

seega ebaproportsionaalne. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli VangS § 63 lg-s 1

loetletud võimalikest distsiplinaarkaristustest kõige leebem ning vangla on vaidlusaluses

otsuses välja toonud kaalutlused, miks ei saanud kaebajat jätta karistamata ning tema

karistamine oli põhjendatud ja vajalik. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale karistamise

otsustamisel ja karistuse määramisel kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise

tulemusel kaebajat ebaproportsionaalse rangusega karistanud.

Vastustaja on kohtu hinnangul vaidlustatud käskkirjas asjakohaselt välja toonud, et VangS §

29 lg 21 kohaselt on vanglateenistus kohustatud kontrollima, kellega kinnipeetav telefoni teel

suhtleb. Kui kinnipeetav kasutab teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN

koodi või kasutab telefoni ajal, kui teine kinnipeetav logis oma kõnekaardiga sisse või jättis

välja logimata, on vanglateenistusel raske või mõnel juhul ka võimatu kontrollida kellega

kinnipeetav telefonitsi suhtleb. Samuti võib eelkirjeldatud tegevus tuua kaasa kinnipeetavate

vahelisi võlasuhteid ja intriige. Samas on vastustaja märkinud, et kuna käesoleva menetluse

käigus ei ole selgunud selliseid asjaolusid, mis viitaks kinnipeetavate vahelisete intriigide ja

võlasuhete tekkimisele, saab praegust rikkumist pidada kergeks rikkumiseks. Vastustaja on

selgitanud, et vangla ei saanud praegusel juhul siiski jätta rikkumisele reageerimata, kuna

vangistuse eesmärk on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale teele ning rikkumised,

6(8)

3-24-1081

olenemata nende raskusest, on taunitavad ning näitavad kinnipeetava suhtumist kehtivasse

õiguskorda. Seega ei saanud vangla ka praegusel juhul jätta rikkumisele reageerimata.

Vastustaja on samas karistuse valikut põhjendades arvestanud, et kinnipeetaval puuduvad

samaliigilised distsiplinaarkaristused, tema käitumise tagajärjed ei olnud rasked ning ta ise

tunnistas tehtut, kuid seejuures jätab noomitus karistusena kinnipeetavale võimaluse teha

juhtunust vajalikke järeldusi ning parandada oma käitumist edasiste distsipliinirikkumiste

vältimiseks.

Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult jätnud arvesse võtmata kaebaja argumendid

kodukorras sätestatu rikkumise õigustamiseks perekondlike suhete säilitamise eesmärgil. Nagu

kohus eelpool juba märkis, on kaebajal võimalik kodukorra sätetega mittenõustumisel neid oma

õiguste kaitseks vaidlustada.

16. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et talle määratud distsiplinaarkaristus kehtib

üks aasta, ning et selles osas tuleks tunnistada VangS ja VSkE põhiseadusega vastuolus olevaks.

Vastustaja märgib õigesti, et VSkE ei reguleeri distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat,

mistõttu on kaebaja ilmselt soovinud, et kohus kontrolliks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust.

See säte näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse

määramisest arvates. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja taotlus ei ole asjakohane. VangS §

65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega2, sest see ei

mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS

§ 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse

ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks

põhjuslikus seoses varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva

distsiplinaarkaristuse tõttu mingi soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga

tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole

selle distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust. Kohus ei nõustu

kaebajaga, nagu oleks VangS § 65 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg oma olemuselt käsitatav

lisakaristusena.

Eeltoodut arvestades ei pea kohus põhjendatuks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse

kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri

(tl 16-18) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja §

56). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele

ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta.

Kaebaja ei ole väitnud vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua

vaidlustatud käskkirja tühistamise, ning selliseid rikkumisi ei tähelda ka kohus. Vastustaja on

läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (dtl 38-46.). Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et

kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks. Kaebaja on kasutanud võimalust

esitada selgitusi vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (dtl 41, 43-44), kuid ei ole

soovinud esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 40). Distsiplinaarkaristus

on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.

18. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-24/1-

3/239 tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, puudub alus ka

2 Vt nt Riigikohtu 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika.

7(8)

3-24-1081

Tartu Vangla 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks. Kohus jätab seega

kaebuse tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas

jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei

nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste

muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls

4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

8(8)