2-23-103020/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. august 2024

Tsiviilasja number

2-23-103020

Tsiviilasi

Jalaravi kabinet OÜ hagi Viktoria Tšubenko vastu

4600 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktoria Tšubenko apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5083 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Jalaravi kabinet OÜ (registrikood

14884712), esindaja vandeadvokaat Kalju Hanni

Kostja

(apellant)

Viktoria

Tšubenko

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ilya

Zuev

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viktoria Tšubenko taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldamata.

2. Tühistada Viru Maakohtu 5. jaanuari 2024. a otsus ja saata tsiviilasi samale

maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks tagasi.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Jalaravi kabinet OÜ (hageja) esitas Viru Maakohtule Viktoria Tšubenko (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 4600 eurot ja viivise

4600 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi

esitamisest kuni leppetrahvi tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest 4600 eurot.

Hageja ja kostja sõlmisid 1. juulil 2022 töövõtulepingu tähtajaga üks aasta (leping). Pooled

leppisid kokku, et kostja osutab hageja klientidele jalahooldusteenuseid ja hageja tasub

kostjale teenuste eest. Lepingu järgi peab kostja hoidma ärisaladust, sh teavet hageja

kliendiandmete kohta. Kohustus on tähtajatu ja kehtib ka pärast lepingu lõppemist

(ärisaladuse hoidmise kohustus, lepingu p 15). Tegemist ei olnud tüüptingimustel sõlmitud

lepinguga. Pooled pidasid eelnevalt läbirääkimisi, sh rääkisid läbi ärisaladuse hoidmise

kohustuse.

Kostja esitas 10. oktoobril 2022 hagejale avalduse lepingu lõpetamiseks samast päevast.

Kostjal ei olnud õigust öelda lepingut samast päevast üles. Kostja pidi lepingu ülesütlemisest

45 päeva ette teatama. Hageja käsitles kostja avaldust ülesütlemisena 25. novembrist 2022.

Kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust nii hageja kliendiandmete õigustamatu

kasutamise kui ka nende avaldamisega Podokabinet OÜ-le. Kostja abikaasa kandis

12. oktoobril 2022 Podokabinet OÜ äriregistrisse. Kostja abikaasa on Podokabinet OÜ

ainuosanik ja juhatuse liige. Podokabinet OÜ osutab sama teenust, mida kostja osutas hageja

juures, s.o jalahooldusteenust. Kostja osutas Podokabinet OÜ kaudu jalahooldusteenust.

Kostjal oli lepingu täitmisest tulenevalt juurdepääs hageja kliendiandmetele. Kostja võttis

hageja kliendibaasist hageja klientide andmed ja / või küsis neid otse hageja klientidelt ning

saatis enda ja Podokabinet OÜ telefoninumbrilt hageja klientidele sõnumeid, milles palus

teenuse saamiseks pöörduda Podokabinet OÜ poole. Hageja klientide andmed (nimed,

kontaktandmed, olukorra kirjeldus, teenuse sisu ja maksumus) ei ole kolmandatele isikutele

kättesaadavad. Kliendiandmetele on juurdepääs ainult hagejale avatud elektroonilises

"Ovatu" keskkonnas. Kliendiandmed on kolmandate isikute eest kaitstud digitaalsete

turvavõtmega ja partnerite lepingus sisalduva ärisaladuse kokkuleppega. Kliendiandmetel

on kaubanduslik väärtus. Kliendiandmetest nähtub teave, millised isikud tarbivad hageja

teenust. Kolmandatel isikutel on seda teavet kasutades võimalik kutsuda hageja kliente üles

enda teenuseid kasutama, mille tõttu võib hagejal jääda tulu saamata. Kostja kasutas

ärisaladuseks olevaid hageja klientide andmeid, et kutsuda hageja kliente üles endaga seotud

äriühingu teenuseid tarbima ning avaldas need Podokabinet OÜ-le.

Lepingu kohaselt kohustub kostja 10 päeva möödumisel vastavasisulise nõude saamisest

tasuma hagejale ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise korral leppetrahvi 4600 eurot

(lepingu p 19). Leppetrahvi kokkulepe ei ole tüüptingimus ega tühine. Leppetrahv on

proportsionaalne, arvestades poolte huve, hageja saadavat tulu, kostjale lepingu alusel

makstud tasusid ning hageja võimalikku kahju. Hageja avastas kostja poolse rikkumise

15. oktoobril 2022. Hageja nõudis 31. oktoobril 2022 kostjalt leppetrahvi, s.o mõistliku aja

jooksul pärast rikkumise avastamist. Kostja nõuet ei tunnistanud.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada, et pooled sõlmisid

töövõtu-, mitte töölepingu, või mõista kostjalt töölepingu tuvastamise korral töölepingu

alusel ärisaladuse rikkumise eest välja leppetrahv. Töövaidluskomisjon leidis, et poolte

vahel puudus töölepinguline suhe ja hageja nõue töölepingu alusel leppetrahvi välja

mõistmiseks jäi rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsus jõustus 17. jaanuaril 2023. Kuna

töövaidluskomisjon tuvastas, et poolte vahel ei olnud töölepingut, ei saa vastupidist väita.

Menetluse lõpetamiseks ei ole alust. Töövaidluskomisjon ei lahendanud hagi esemeks olevat

vaidlust. Hageja nõue tuleneb töövõtulepingust. Töövaidluskomisjon lahendab üksnes

töölepingust tulenevaid vaidlusi. Kostja palus lõpetada otsust tegemata tsiviilasja menetlus

või jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2. Kostja palus tsiviilasja menetluse otsust tegemata lõpetada või jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

Menetlus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada otsust

tegemata. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja lepingust tuleneva ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi

4600 eurot. Töövaidluskomisjon jätis avalduse rahuldamata. Otsus on jõustunud.

Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna töövaidluskomisjon jättis selle rahuldamata.

Kohus on töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle

vaidlustamata osas (töövaidluse lahendamise seadus (TvLS) § 59 lg 11).

Pooled sõlmisid töölepingu. Töövaidluskomisjoni otsusega pole siduvalt tuvastatud, et

poolte vahel ei olnud töölepingut. Kohus saab olla seotud töövaidluskomisjoni otsuse

resolutsiooni, mitte selle põhjendava osaga. Hageja korraldas ja juhtis tööprotsessi. Hageja

määras töö tegemise aja, koha ja viisi. Hageja maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete,

-ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest. Hageja maksis kostjale töö eest

perioodiliselt tasu. Kostja pidi olema valmis hagejale tööd tegema. Kostja sai kogu oma

sissetuleku hagejalt. Pooled tõlgendasid omavahelist suhet töösuhtena. Pooled sõlmisid

varasemalt kaks tähtajalist töölepingut. Kostja jätkas pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist

sama tööd samadel tingimustel, mis oli kokku lepitud eelnevalt sõlmitud töölepingutes.

Kostja jätkas 10. oktoobri 2022. a avalduse tegemisest hoolimata hageja juures tööd

19. oktoobrini 2022. Hageja teatas 19. oktoobril 2022 kostjale, et kostjal on samal päeval

viimane tööpäev. Poolte vaheline tööleping lõppes 19. oktoobril 2022 poolte kokkuleppel.

Poolte vahel ei ole ärisaladuse hoidmise kokkulepet. Lepingu punktis 15 loetletud teave ei

vasta ärisaladuse tunnustele. Klientide nimed ja kontaktandmed on muudest kohtadest

kergesti kättesaadavad. Kliendid avaldasid endi kontaktandmed vahetult kostjale. Klientide

andmetel ei ole kaubanduslikku väärtust nende salajasuse tõttu.

Pooled ei rääkinud ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu läbi. Lepingu tingimused on

tüüptingimused. Hageja töötas need eelnevalt välja ja kasutas neid töötajate suhtes. Hageja

töötajad ei saanud tingimuste sisu mõjutada. Leppetrahvi kokkulepe on VÕS § 42 lg 1 ja lg

3 p 5 järgi tühine. Leppetrahvi suurus ületab oluliselt kostja kuupalka.

Kostja ei rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust. See, et kostja edastas kliendile

ettepaneku pöörduda edasiselt Podokabinet OÜ poole, ei ole ärisaladuse hoidmise kohustuse

rikkumine. Kostja ei edastanud teavet, mis on lepingu punkt 15 järgi hageja ärisaladus.

Hageja ei tõendanud, et kostja võttis hageja klientide andmed hageja andmebaasist ja avaldas

need Podokabinet OÜ-le. Teenuse osutamise aegu broneeris hageja juures administraator.

Kui administraatorit ei olnud, broneeris teenuse osutamise aegu kostja. Olukorras, kus kostja

sai klientide andmed klientide käest, ei saa olla tegemist hageja ärisaladusega. Kostjal ei

olnud vaja otsida klientide kontaktandmeid hageja programmist, sest kõik kliendid, kes on

saanud teenust kostja kaudu, jätsid oma kontaktandmed kostjale.

Leppetrahvi nõudmise eelduseks on ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine ehk

ärisaladuseks olevate andmete avaldamine kolmandatele isikutele. Leping ei näe ette

vastutust ärisaladuseks olevate andmete kasutamise eest. Kostja poolt hageja väidetavaks

ärisaladuseks olevate andmete kasutamine uute klientide leidmiseks võiks olla

konkurentsipiirangu

kokkuleppe

rikkumine,

kuid

hageja

ei

nõua

leppetrahvi

konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumise eest. Kostja ei võta omaks hageja väiteid

ärisaladuse avaldamisest Podokabinet OÜ-le. Kostja teadmist hageja kliendiandmetest ei saa

võrdsustada andmete avaldamisega.

Kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on põhjendatud, palus kostja vähendada leppetrahvi

mõistliku suuruseni (VÕS § 162 lg 1).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 4600 eurot ja viivise 4600 eurolt VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 3598 eurot koos viivisega.

Pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt kostja kohustus pakkuma hageja klientidele

jalahooldusteenust ning müüma hageja tooteid ning hageja kohustus maksma kostjale selle

eest tasu. Pooled sõlmisid käsunduslepingu, mis oli suunatud teenuse osutamisele, mitte

lõpptulemusele. Hageja oli käsundiandja ja kostja oli käsundisaaja. Tegemist ei olnud

töölepinguga. Kostja kasutas oma töös hageja ruume, sisutust, töövahendeid, sh

broneerimissüsteemi ovatu.com, kuid oli tööaja määramisel vaba. Kostja tasu sõltus

klientide ja müüdud toodete arvust. Kostjal puudus otsene teenistuslik alluvussuhe.

Pooled leppisid lepingus kokku ärisaladuse hoidmise kohustuses (lepingu p 15) ning selles,

et ärisaladuse kohustuse rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi 4600 eurot (lepingu p 19).

Hagiavaldusele lisatud sõnumid, M. Oruste, M. Rudichi ja E.M. selgitused tõendavad, et

kostja rikkus konkurentsipiirangu kohustust. Lepingus on ärisaladuse hoidmise ja

konkurentsipiirangu kohustused segadust tekitavalt kirja pandud. Kostja kasutas hageja

klientide andmeid ja kutsus hageja kliente tarbima hagejaga konkureerivas ettevõttes

samasisulist teenust. Kostja rikkus lepingut. Kostja rikkumine on käsitletav ebaausa

konkurentsina ja ärisaladuse rikkumisena ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse

kaitse seaduse (EKTÄKS) § 3 ja 5 mõttes. Hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.

Lepingus ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest ette nähtud leppetrahvi suurus on

mõistlik. Konkurentsipiirangu rikkumine võib tuua kaasa olulise majanduslikku kahju.

Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel tsiviilasja menetlus või jätta hagi rahuldamata.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel põhjendamatult lõpetamata. Hageja

esitas enne kohtusse pöördumist töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista

kostjalt lepingu alusel hageja kasuks välja ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest

leppetrahvi 4600 eurot. Töövaidluskomisjon jättis avalduse rahuldamata. Otsus on

jõustunud. Käesolevas asjas esitatud hagi ese ja alus on sama, mis oli töövaidluskomisjonile

esitatud avalduse ese ja alus. Hagi ei saa seega sisuliselt läbi vaadata.

Pooled sõlmisid töölepingu. Hageja korraldas ja juhtis tööprotsessi. Kostja ei otsustanud

iseseisvalt töö tegemise aega, kohta ega viisi. Hageja maksis töövahendite, -

materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest. Kostjale

maksti töö eest perioodiliselt tasu. Kostja pidi olema valmis hagejale tööd tegema. Kostja

sai kogu sissetuleku hagejalt. Pooled tõlgendasid omavahelist suhet töösuhtena. Pooled

sõlmisid eelnevalt kaks tähtajalist töölepingut. Kostja jätkas pärast vaidlusaluse lepingu

sõlmimist sama tööd samadel tingimustel. Tunnistaja E.M., kes täitis pärast kostja hageja

juures lahkumist kostjaga samu tööülesandeid, märkis, et temaga sõlmiti tööleping.

Leppetrahvi kokkulepe on tüüptingimusena tühine. Hageja koostas lepingu. Hageja töötas

lepingu tingimused eelnevalt välja tüüplepingutes kasutamiseks. Lepingupooled ei rääkinud

tingimusi läbi. Hageja töötajad ei saanud lepingu sisu mõjutada. Pooled ei rääkinud enne

lepingu sõlmimist ärisaladuse hoidmise kohustust läbi. Tegemist on tüüptingimusega.

Ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest ei ole leppetrahvi 4600 eurot mõistlik. See

ületab kordades kostja kuupalka. Leppetrahv on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine.

Maakohus jättis eristamata ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsipiirangu

kokkuleppe. Pooled leppisid kokku nii ärisaladuse hoidmises kui ka konkurentsipiirangus,

kuid hageja nõuab leppetrahvi üksnes esimese kohustuse rikkumise eest. Kohus sisustas

ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisega.

Hageja klientide nimed ja kontaktandmed ei ole ärisaladus, kuna need ei vasta ärisaladuse

nõuetele. Hageja klientide andmed on muust kohast kui hageja andmebaasist kergesti

kättesaadavad. Hageja klientide andmetel ei ole kaubanduslikku väärtust nende salajasuse

tõttu. Konkurentsieelise annab klientuuri olemasolu, mitte klientide andmed. Kliendiks

olemine eeldab lepingulist või muud tihedat seost ettevõttega. Klientide andmed ei loo

täiendavat väärtust.

Kostja ei rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust. Tõendamata on, et kostja võttis hageja

klientide andmed hageja andmebaasist. Kostjal ei olnud vaja saada hageja klientide andmeid

hageja andmebaasist, kuna kliendid, kes said kostjalt teenust, jätsid oma kontaktandmed

vahetult kosjale. Kostja pani klientide poolt antud andmed oma töövihikusse kirja. Kostja

kandis oma töövihikusse M. Oruste andmed. M. Oruste väide, et tema ei andnud kostjale

oma telefoninumbrit, on seega vale. M. Oruste seletuskiri ei ole usaldusväärne. Tema ütlused

ei ole vande all antud ning need on vastuolus teiste tõenditega.

Hageja ei tõendanud, et kostja avaldas hageja ärisaladuse Podokabinet OÜ-le. Kostja

teadmisega hageja klientide nimedest ja kontaktidest ei saa sisustada andmete avaldamist.

Kostja ei avaldanud hageja ärisaladust hageja klientidele. Kohtule esitatud sõnumites

edastati andmed üksnes kostja kohta. Töökoha muutusest teatamine ei ole ärisaladuse

avaldamine. Tõendamata on, et lepingu lõppemise järgselt lahkus hageja juurest 60 klienti.

Hageja väide, et kostja kasutas ärisaladuseks olevaid andmeid uute klientide leidmiseks, on

asjakohatu. Hageja nõuab leppetrahvi ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise ehk

ärisaladuseks olevate andmete avaldamise eest. Leping ei näe ette vastutust ärisaladuseks

olevate andmete kasutamise eest. Ärisaladuseks olevate andmete kasutamine uute klientide

leidmiseks võib olla konkurentsipiirangu rikkumine, kuid selle eest leppetrahvi ei nõuta.

Kui leppetrahv on põhjendatud, tuleb seda mõistliku suuruseni vähendada (VÕS § 162 lg 1).

5. Hageja palub jätta nii menetluse lõpetamise taotlus kui ka apellatsioonkaebus

rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Kostja ei saa esitada taotlust TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetamiseks. Kostja

esitas maakohtule samasisulise taotluse menetluse lõpetamiseks. Maakohus jättis selle

rahuldamata. Kostja ei esitanud vastuväidet kohtu tegevusele. Kostja on taotluse õiguse

TsMS § 331 lg 3 kohaselt minetanud. Kostja taotlus on sisuliselt põhjendamatu. Hageja poolt

töövaidluskomisjonile esitatud avalduse alus ei ole sama, mis käesolevas asjas esitatud hagil.

Pooled ei sõlminud töölepingut. Töövaidluskomisjon tuvastas selle jõustunud ja siduva

otsusega. Kohus ei saa töölepingu sõlmimise küsimust uuesti läbi vaadata. Kui kohus ikkagi

leiab, et lepingu töölepinguks kvalifitseerimise küsimuse saab läbi vaadata, tugineb hageja

2. mai 2023. a vastuses ja töövaidluskomisjoni otsuses esitatud seisukohtadele. Hageja ei

vaidle vastu, et E.M.ga sõlmiti tööleping. See ei tähenda, et pooltel oli tööleping.

Leping ei ole tüüptingimustega leping. Lepingutingimused, sh ärisaladuse hoidmise

kohustus ja leppetrahvi suurus, arutati läbi. Ärisaladuse hoidmise kohustus ja lepetrahvi

kokkulepe ei ole tüüptingimustena tühised. Lepatrahv on proportsionaalne, arvestades poolte

huve, hageja tulu, kostjale lepingu alusel makstud tasusid ning hageja võimalikku kahju.

Hageja kliendiandmed on ärisaladus. EKTÄKS § 5 lõikes 2 sätestatud tingimused on

täidetud. Hageja kliendiandmed, sh klientide telefoninumbrid, e-posti aadressid ja teised

isikuandmed ei ole üldteada ega kergesti kättesaadavad. Hageja kliendiandmebaas asus

"Ovatu" programmis. Hageja võttis tarvitusele vajalikud meetmed, kliendiandmete

saladuses hoidmiseks. Kolmandad isikud ei pääsenud "Orvatu" programmile ligi. Klientidelt

kogutud andmed olid kaitstud lepinguliste meetmetega. Kostja pääses kliendiandmetele ligi

"Ovatu" programmi kaudu ja klientidega suheldes. Hageja kliendiandmetel on kaubanduslik

väärtus salajasuse tõttu, kuna need moodustavad osa hageja ettevõtlusest ja annavad hagejale

konkurentsieelise. Andmete väärtust kinnitab, et kostja kasutas neid enda ettevõtluses.

Kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust. Hageja ei käsitle ärisaladuse hoidmise

kohustuse rikkumisena konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumist. Kostja rikkus ärisaladuse

hoidmise kohustust nii, et kogus hageja juures teenust osutamisel hageja kliendiandmeid

hageja andmebaasist ja hageja klientidelt ning kasutas hageja nõusolekuta hageja

ärisaladuseks olevaid kliendiandmeid enda ja Podokabinet OÜ huvides. Kostja sai M. Oruste

isikuandmed hageja andmebaasist. Kostja väide, et tema sai need andmed isikult vahetult,

kuna kirjutas need märkmikusse üles, pigem viitab, et kostja võttis andmed hageja

andmebaasist ja kirjutas enda märkmikku. Kostja avaldas hageja kliendiandmed hageja

klientidele, kes ei olnud ärisaladuse hoidmise kokkuleppe pooled, ja Podokabinet OÜ-le.

Kostja saatis hageja klientidele kutseid Podokabinet OÜ-sse pöördumiseks Podokabinet OÜ

telefoninumbrilt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata samale

maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks lahendamiseks tagasi. Menetluse lõpetamise

taotlus jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palub TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

menetluse lõpetada. Kostja esitas samasisulise taotluse ka maakohtule (dtl 77). Maakohus

leidis 6. juuni 2023. a määruse põhjendavas osas, et menetluse lõpetamine ei ole põhjendatud

(dtl 357 – 359). Kohus on TsMS § 428 lg 1 punktis 2 sätestatud aluste olemasolu korral

kohustatud menetluse lõpetama. See kohustus kehtib igale asja menetlevale kohtule

sõltumata kohtuastmest ja sellest, et eelnev kohtuaste on jätnud menetluse lõpetamata.

Kostja saab ringkonnakohtu menetluses seega tugineda sellele, et käesolevas asjas on alus

menetluse lõpetamiseks, mh ei oleks see välistatud ka TsMS § 333 lg-te 1 – 3 järgi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluse lõpetamine TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

ei ole põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt 4600 eurot ja viivist (hagi

ese). Hageja tugineb sellele, et hageja ja kostja sõlmisid 1. juulil 2022 lepingu

nr Jõhvi/1062022/5, lepingut tuleks tõlgendada töövõtulepinguna, kostja rikkus ärisaladuse

hoidmise kohustust ja hagejal on lepingust tulenevalt õigus nõuda rikkumise eest leppetrahvi

4600 eurot. Hageja esitas enne hagiavalduse esitamist töövaidluskomisjonile avalduse kostja

vastu, milles palus tuvastada hageja ja kostja vahel töösuhte ning juhul, kui

töövaidluskomisjon töösuhte tuvastab, tuvastada kostja poolt töölepingu ülesütlemise

tühisus, lugeda tööleping korraliselt lõppenuks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest leppetrahv 4600 eurot (töövaidluskomisjoni

avalduse ese). Hageja tugines töövaidluskomisjonis samuti 1. juulil 2022. a lepingule ja

tõlgendas seda töövõtulepinguna. Hageja eesmärk oli töövaidluskomisjonile esitatava

avaldusega vältida seda, et lepingu töölepinguks lugemise korral selle ülesütlemine kehtiks,

kuna seda ei vaidlustatud tähtaegselt (dtl 67).

Käesolevas asjas esitatud hagi ja hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse ese

ja alus ei ole ringkonnakohtu arvates sama. Hageja ei ole töövaidluskomisjonis nõudnud

kostjalt leppetrahvi, tuginedes sellele, et poolte vahel sõlmitud lepingut tuleks tõlgendada

töövõtulepinguna. Hageja ei oleks saanudki seda teha, kuna töövaidluskomisjon vaatab läbi

üksnes töövaidlusi (TvLS § 4 lg 1). Hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud leppetrahvi

nõue oli sõltuvuses töövaidluskomisjoni poolt töösuhte tuvastamisest. Töövaidluskomisjoni

otsus ei välista seega hageja õigust pöörduda kohtusse, tuginedes sellele, et hagejal on õigus

nõuda 1. juuli 2022. a lepingu (mis ei ole tööleping) alusel kostjalt leppetrahvi 4600 eurot.

8. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus ei tuvastanud nõuetekohaselt hageja

leppetrahvi nõude eeldusi, mh seda, milles seisnes kostja kohustuste rikkumine. Maakohus

ei käsitlenud selgelt kõiki poolte väiteid, sh leppetrahvi vähendamise vastuväidet. Maakohus

jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1). Maakohtu rikkumised

võisid tuua kaasa ebaõige kohtuotsuse. Ringkonnakohus tühistab seetõttu maakohtu otsuse.

Kuna rikkumiste kõrvaldamine eeldab pooltele uute asjaolude ja tõendite esitamise

võimaluse andmist ja seejärel uute tõendite hindamist, ei saa ringkonnakohus ise rikkumisi

kõrvalda. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja seega maakohtule eelmenetluse staadiumis

uueks läbivaatamiseks tagasi. Ringkonnakohus selgitab alljärgnevalt täpsemalt, milles

maakohtu rikkumised seisnesid, ja käsitleb apellatsioonimenetluses esitatud väiteid.

Ringkonnakohus ei vasta samas väidetele tõendite ebaõige hindamise kohta maakohtu poolt,

kuna maakohtule on asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes õigusnormi tõlgendamist

ja kohaldamist puudutavad ringkonnakohtu seisukohad (TsMS § 658 lg 2).

9. Hageja nõuab kostjalt ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi

4600 eurot. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 158 lg 1). Leppetrahvi nõude üldised eeldused on järgmised:

▪

poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe) (VÕS § 158 lg 1);

▪

võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

▪

võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud

võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160);

▪

võlausaldaja teatas leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul

pärast rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2).

Hageja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama leppetrahvi nõude eelduseks

olevad asjaolud (vt RKTKo, 10.05.2017, 3‑2‑1‑36‑17, p 11).

9.1.

Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 1. juulil 2022 lepingu. Pooled vaidlevad, kas

tegemist on töö- või töövõtulepinguga.

Hageja väitel ei saa kohus tuvastada, et 1. juuli 2022. a leping on tööleping, kuivõrd

töövaidluskomisjon leidis jõustunud otsusega, et see ei ole tööleping. Jõustunud

töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik (TvLS § 59 lg 2). Jõustunud

töövaidluskomisjoni otsus välistab seega samade poolte vahel sama eseme osas samal alusel

kohtumenetluse algatamise (TsMS § 371 lg 1 p 4). Kui hageja esitas töövaidluskomisjonile

kostja vastu töövaidlusavalduse, milles esitatud taotluses palus tuvastada poolte vahel

1. juuli 2022. a lepingu alusel töölepingulise suhte, töövaidluskomisjon jättis selle avalduse

otsuse resolutsiooniga rahuldamata ja töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud, saab

töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonist järeldada, et töövaidluskomisjon otsustas, et

poolte vahel 1. juulil 2022 sõlmitud leping ei ole tööleping. Pooled ei saa sel juhul enam

esitada kohtule hagi, milles paluvad tuvastada, et poolte vahel 1. juulil 2022 sõlmitud leping

on tööleping. Töövaidluskomisjoni otsusega on sel juhul poolte jaoks siduvalt otsustatud, et

1. juuli 2022. a leping ei ole tööleping.

Maakohus leidis põhjendatult, et leping ei ole töövõtuleping. Apellatsioonimenetluses

esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Töövõtulepingut iseloomustab

kokkulepitud tulemuse saavutamine (VÕS § 635 lg 1). Poolte vahel sõlmitud leping ei olnud

suunatud kokkulepitud tulemuse saavutamisele, vaid teenuse osutamisele (vt lepingu

p-d 1 – 2). Lepingul on ringkonnakohtu hinnangul eelkõige käsunduslepingule omased

tunnused (vt VÕS 619).

9.2.

Pooled leppisid kokku, et kui kostja rikub ärisaladuse hoidmise kohustust, kohustub

ta maksma hagejale leppetrahvi 4600 eurot (leppetrahvikokkulepe). Pooled vaidlevad, kas

ärisaladuse hoidmise kohustus (lepingu p 15) ja leppetrahvikokkuleppe (lepingu p 19 neljas

lõik) on tüüptingimused ning kas viimane on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine.

9.2.1. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu

(VÕS § 35 lg 1). Lepingutingimuse tüüptingimusena kvalifitseerimiseks tuleb ennekõike

hinnata konkreetset lepingutingimust. Ühes lepingus võib olla nii tüüptingimusi kui poolte

vahel eraldi läbiräägitud tingimusi. Lepingutingimus on tüüptingimus ennekõike juhul, kui

lepingupool, kelle suhtes tingimust kasutati, ei saanud tingimuse sisu mõjutada. See, kas

lepingutingimuse sisu mõjutamise võimalus puudus seetõttu, et tüüptingimuse kasutaja

töötas selle eelnevalt välja ja kasutas teise poole suhtes, või seetõttu, et tingimust ei räägitud

eelnevalt eraldi läbi, ei ole määrav. Lepingutingimuse eelneva läbirääkimisena ei saa

käsitleda tingimuse kasutaja poolt teisele lepingupoolele üksnes tingimuse sisu selgitamist.

Läbirääkimine eeldab vastastikust suhtlust. Läbirääkimised eeldavad ennekõike tingimuse

kasutaja valmisolekut teise lepingupoole muudatusettepanekutega sisuliselt arvestada ning

teise lepingupoole võimalust tingimuste sisu tegelikult mõjutada.

Maakohus ei võtnud otsuses selget seisukohta kostja väite kohta, et ärisaladuse hoidmise

kohustus (lepingu p 15) ja leppetrahvikokkuleppe (lepingu p 19 neljas lõik) on

tüüptingimused ega hinnanud sellega seotud tõendeid. Maakohus rikkus sellega TsMS § 442

lg-s 8 sätestatut. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta selle kohta selge seisukoht,

sh hinnata, kas poolte lepingueelset kirjavahetust saab pidada läbirääkimiste pidamiseks

VÕS § 35 lg 1 mõttes ning kas kostjal oli võimalik nende lepingutingimuste sisu tegelikult

mõjutada.

9.2.2. Juhul kui kostja sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb juhul, kui

lepingus kasutati VÕS § 42 lg 3 p 5 vastavat tingimust, üksnes eeldada, et see on kostjat

ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). See tähendab, kostja peab välja tooma asjaolud, millest

nähtuks, et lepingus kasutati VÕS § 42 lg 3 p 5 vastavat tingimust. Hageja saab seejärel

lükata ümber eelduse, et tingimus on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Lepingutingimus

vastab VÕS § 42 lg 3 punktile 5, kui sellega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma

kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui

teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Selleks, et tuvastada, kas lepingus sisalduv leppetrahvikokkulepe vastab VÕS § 42 lg 3

punktis 5 sätestatule, tuleb välja selgitada selle eesmärk, s.o kas see on ette nähtud

motiveerimaks kostjat täitma hageja ärisaladuse hoidmise kohustust või hüvitamaks hagejale

ärisaladuse rikkumisest tuleneda võiva kahju või mõlemaks. Leppetrahv on VÕS § 42 lg 3

p 5 mõttes ebamõistlikult suur ennekõike juhul, kui leppetrahvi väiksemas summas kokku

leppimisel oleks olnud võimalik leppetrahvi kõiki eesmärke täita. Kui leppetrahv on ette

nähtud rikkumisest tekkiva kahju hüvitamiseks, tuleb leppetrahvi võrrelda lepingu

sõlmimise ajal ettenähtava kahju suurusega. Arvestada tuleks lepingu hinda. Majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud leppetrahvi kokkulepete puhu tuleb leppetrahvi ebamõistlikkuse

hindamisel arvesse võtta riske, mida lepingus leppetrahvi kasutamisega poolte vahel

jagatakse, millega pooled konkreetse lepingu puhul arvestasid või millega pidid kõiki

asjaolusid arvesse võttes arvestama. Arvestada tuleb ka vastavas tegevusvaldkonnas

kehtivate tavade ja pooltevahelise varasema praktikaga, millele tuginedes on võimalik

tõendada leppetrahvi põhjendatust ja vastavust õiguspärastele ootustele (vt I. Kull.

VÕS § 42/ 4.8.1. – P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne.

Tallinn: Juura 2016).

Maakohus ei võtnud otsuses selget seisukohta kostja väite kohta, et leppetrahvikokkuleppe

(lepingu p 19 neljas lõik) on tüüptingimusena tühine. Maakohus märkis üksnes, et

leppetrahvi 4600 eurot saab pidada ärisaladuse hoidmise kohustuste eest mõistlikuks.

Maakohus ei põhjendanud seda järeldust, rikkudes sellega TsMS § 442 lõiget 8. Juhul kui

maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et ärisaladuse hoidmise kohustuse (lepingu p 15)

ja sellega seotud leppetrahvikokkuleppe (lepingu p 19 neljas lõik) osas on leping sõlmitud

(hageja) tüüptingimustel, tuleb maakohtul võtta selge seisukoht ka leppetrahvikokkuleppe

kehtivuse osas.

9.3.

Hageja tugineb sellele, et kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust nii, et kogus

hageja juures teenust osutades hageja andmebaasist ja hageja klientidelt hageja ärisaladuseks

olevaid kliendiandmeid (nimed ja telefoninumbrid) ning

▪ kasutas neid enda ja Podokabinet OÜ huvides, kutsudes hageja kliente enda juurde

Podokabinet OÜ-sse teenusele;

▪ avaldas need hageja klientidele;

▪ avaldas need Podokabinet OÜ-le.

Maakohus jättis ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise tuvastamisel eelmenetluse

ülesanded täitmata. Maakohus rikkus eelkõige TsMS § 392 lg 1 punkti 3. Maakohtu otsusest

ei ole samuti aru saada, millise tegevusega kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 8. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgelt

tuvastada, millise tegevusega kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust.

9.3.1. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas hageja poolt kostjale

etteheidetavad tegevused saavad lepingu p 15 järgi olla ärisaladuse hoidmise kohustuse

rikkumiseks. Maakohtul tuleb selleks tõlgendada lepingu punkti 15, mis näeb ette, et kostjal

on kohustus hoida saladuses kostjale lepingu täitmise käigus teatavaks saanud hageja staatust

või tegevust puudutavat ärisaladust. Kui maakohus leiab, et tegemist on tüüptingimusega,

tuleb tõlgendamisel juhinduda VÕS §-st 39. Kui maakohtu hinnangul ei ole tegemist

tüüptingimusega, tuleb tõlgendamisel lähtuda VÕS §-st 29.

Maakohtul tuleb võtta muuhulgas seisukoht selles osas, kas kostja kohustus hoida saladuses

kostjale lepingu täitmise käigus teatavaks saanud hageja ärisaladust tähendab kohustust

hoiduda hageja ärisaladuse kasutamisest ja selle kolmandatele isikutele jagamisest või

üksnes selle kolmandatele isikutele jagamisest. Maakohtul tuleb siinkohal mh arvestada

sellega, kuidas lepingupooled said ärisaladuse hoidmise kohustuse sisust lepingueelses

kirjavahetuses ise aru. Maakohtul tuleb võtta seisukoht ka selles osas, kas kostja kohustus

hoida saladuses kostjale lepingu täitmise käigus teatavaks saanud hageja ärisaladust

tähendab kohustust hoida saladuses üksneid neid andmeid, mille kostja sai hageja

andmebaasist, või kõiki andmeid, mis said kostjale lepingu täitmise käigus teatavaks (sh

klientidelt saadud andmeid).

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas hageja klientide nimed ja

telefoninumbrid saavad olla ärisaladuseks. Maakohtul tuleb hinnata hageja klientide nimede

ja telefoninumbrite ärisaladusena käsitlemise võimalikkust EKTÄKS § 5 lg 2 alusel.

9.3.2. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas kostja pani talle

etteheidetavad rikkumised toime, sh kas kostja avaldas hageja ärisaladuse Podokabinet

OÜ-le. Kui ärisaladuse Podokabinet OÜ-le edastamine ei ole muul viisil tõendatud, tuleb

maakohtul tuvastada, kas kostja teadmise hageja ärisaladusest saab tsiviilseadustiku üldosa

seadus (TsÜS) § 133 lg 1 alusel omistada Podokabinet OÜ-le.

Kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle

on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud

juhul, kui majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe

vahendamist teda majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või

kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema

ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata (TsÜS § 133 lg 1). Nimetatud

sätte kohaldamise eeldused on järgmised: teise isiku pidev kasutamine oma majandus- või

kutsetegevuses, asjaolu teadmine majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku poolt ning

teise isiku kohustus asjaolu teatavaks teha (M. Käerdi jt. TsÜS § 133/ 3.2.1. – P. Varul jt

(koost.). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2023).

Hageja on toonud välja asjaolud, millest tulenevalt Podokabinet OÜ kasutas kostjat pidevalt

oma majandustegevuses. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja ei eita, et ta teadis

hageja klientide nimesid ja telefoninumbreid. Kostja kinnitab, et ta kirjutas tema kaudu

teenust saanud hageja klientide andmed enda töövihikusse. Poolte väidetest nähtuvalt on

TsÜS § 133 lg 1 kohaldamise esimene ja teine eeldus seega täidetud. Kostja teadmise hageja

klientide nimedest ja telefoninumbritest saab TsÜS § 133 lg 1 alusel seega lugeda

Podokabinet OÜ teadmiseks, kui kostja ülesanded Podokabinet OÜ-s hõlmasid klientide

nimede ja telefoninumbrite Podokabinet OÜ-le vahendamist või kui kostjalt sai klientide

nimede ja telefoninumbrite Podokabinet OÜ-le vahendamist mõistlikult oodata, arvestades

kostja ülesandeid Podokabinet OÜ majandustegevuses. Kostja ja Podokabinet OÜ vahelise

suhte täpsema sisu kohta ei ole senises menetluses aga väiteid ega tõendeid esitatud.

Maakohus oleks pidanud olukorras, kus TsÜS § 133 lg 1 kohaldamise eeldused on poolte

väidetest nähtuvalt osaliselt täidetud, juhtima poolte tähelepanu TsÜS § 133 lg 1

kohaldamise võimalikkusele ning andma pooltele tähtaja sellega setud asjaolude ja tõendite

esitamiseks. Maakohus jättis sellega TsMS § 392 lg 1 punktis 3 sätestatud eelmenetluse

ülesanded täitmata. Selle rikkumise kõrvaldamine eeldab pooltele uute seisukohtade ja

tõendite esitamiseks täiendava tähtaja andmist ning nende hindamist.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada pooltele TsÜS § 133 lg 1 kohaldamise

eeldusi ning anda neile tähtaeg esitada väiteid ja tõendid selle kohta, kas kostja teadmise

hageja klientide nimedest ja telefoninumbritest saab TsÜS § 133 lg 1 alusel omistada

Podokabinet OÜ-le.

10. Kostja on oma vastuväidetes taotlenud ka leppetrahvi vähendamist. Leppetrahvi

vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes.

Leppetrahvi vähendamisel tuleb VÕS § 162 lg 1 järgi arvestada eelkõige kostja kohustuse

täitmise ulatust, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga.

Leppetrahvi vähendamisel tuleb lisaks arvestada leppetrahvi eesmärke ja muid tähtsust

omavaid asjaolusid, sh kahju suurust. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi

vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole hea usu

põhimõttega kooskõlas (RKTKo 21.11.2012, 3-2-1-132-12, p 12). Kui leppetrahvil on nii

võlgnikku kohustuse täitmisele motiveerimise kui ka võlausaldajale kahju hüvitamise

eesmärk, ei saa kahju puudumisel leppetrahvi siiski nullini vähendada.

Kostja ei toonud selgelt välja, millistest asjaoludest tulenevalt tuleks leppetrahvi vähendada

ega märkinud ka seda, mis tõenditega ta neid asjaolusid tõendada soovib. Maakohus ei

selgitanud kostjale kohustust seda teha. Maakohus rikkus sellega TsMS § 392 lg 1 punkte 2

ja 3. Selle rikkumise kõrvaldamine eeldab samuti kostjale uute asjaolude ja tõendite

esitamiseks tähtaja andmist ning seejärel nende hindamist. Maakohus ei ole ka otsuses

leppetrahvi vähendamise taotlust käsitlenud, millega maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 8.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostjale selgitada, et kostjal tuleb välja tuua need

asjaolud, millest tulenevalt tuleks leppetrahvi vähendada, ja kostja peab neid asjaolusid

tõendama. Maakohtul tuleb anda kostjale leppetrahvi vähendamisega seotud seisukohtade ja

tõendite esitamiseks tähtaeg. Maakohtul tuleb juhul, kui ta leiab, et hagejal on õigus kostjalt

leppetrahvi nõuda, võtta seisukoht leppetrahvi vähendamise taotluse osas.

11. Maakohus

otsustab

menetluskulude

jaotuse

asja

uuel

läbivaatamisel

(TsMS § 173 lg 3 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)