3-21-2710/48 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29.08.2024, Tartu

Haldusasja number

xxx

Haldusasi

X.X.i kaebus kaebus Eesti Kaitseväe juhataja

10.10.2021. a käskkirja nr 622P õigusvastaseks

tunnistamiseks, Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a

käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 ning Kaitseliidu ülema

03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3

tühistamiseks, Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a

käskkirja nr K-1-1/21/19700P õigusvastasuse

kindlakstegemiseks, teenistusest vabastamise aluse

muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Esindajad v.adv. Jaanika Reilik-Bakhoff ja v.adv.abi

Kristina Sööt

Vastustaja I Kaitsevägi

Esindaja Katrin Lehtla

Vastustaja II Kaitseliit

Esindaja Maire Hirmat

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele ning taotlus menetluse peatamiseks

rahuldamata.

2. Jätta kaebaja taotlus TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks rahuldamata.

3. Rahuldada Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu

Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse punktid 1-5 ja 8 ning teha vastavas osas uus otsus,

millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud nende

endi kanda.

4. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.09.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas 31.08.2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos

tegevuskavaga. Käskkirja p 4 sätestas, et tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19" Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest:

COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri

läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile või paberkandjal

struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt 2 nädala jooksul arvates käskkirja andmise

hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud sama käskkirja

seletuskirjas. Käskkirja p 8 sätestas, et J1 ülemal algatada menetlustoimingud p-s 7 nimetatud

isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses

sätestatud alustel.

2. Eesti Kaitseväe juhataja tunnistas 14.03.2022. a käskkirjaga nr 446 kehtetuks Kaitseväe

juhataja 31.08.2021. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Sama käskkirjaga kinnitati

Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos

tegevuskavaga.

3. Kaitseliidu ülem kinnitas 03.09.2021. a

käskkirjaga

nr K-0-13/21/17119U

„Töökeskkonna ohuteguri riskianalüüs – bioloogiline ohutegur COVID-19“. Käskkirja p 3

sätestas, et tulenevalt töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsist – bioloogiline ohutegur COVID-

19, esitada Kaitseliidus tegevteenistuses oleval tegevväelasel üks järgnevatest tõenditest:

COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri

läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-posti aadressile.

4. Kaitseliidu ülem muutis 17.09.2021. a käskkirjaga nr K-0-13/21/18168U 03.09.2021. a

käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kinnitatud töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsi –

bioloogiline ohutegur COVID-19 – p-is 4 toodud sõnastust ja tabelit sama käskkirja lisas 1

esitatud sõnastuses ja kujul.

5. Kaitseliit esitas 01.10.2021 X.X.ile teate nr K-1-15/21/19283 rahuaja ametikohalt

vabastamise kavatsuse kohta.

6. Kaitseliidu ülem vabastas 06.10.2021. a käskkirjaga nr K-1-1/21/19700P kapten X.X.i

08.10.2021 Kaitseliidu Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni ringkonna luure- ja

julgeolekuohvitseri (kapten) Kaitseliidu rahuaja ametikohalt; lõpetas X.X.ile palga maksmise

alates 09.10.2021 ning maksis talle rahalist hüvitist kasutamata jäänud 7,87 kalendripäeva

eest. Käskkiri on antud kaitseliidu seaduse (KaLS) § 10 lg 5, § 13 lg 1 p 13 ja lg 5, § 15 lg 1

ja lg 3 p 2, kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 214 lg, lg 2 p 3 ja lg 3, töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, § 14 la 1 p 1 ja p 7 alusel ning lähtudes Kaitseliidu

ülema 03.09.2021. a käskkirjast nr K-0-13/21/171119U ja 17.09.2021. a käskkirjast nr

K-0-13/21/18168U ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000. a määrusest nr 144 „Bioloogilistest

ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144),

Kaitseliidu ülema 01.10.2021. a kirjast nr K-1-15/21/19287 „Teade Kaitseliidus olevalt

rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsuse kohta“, X.X.i 04.10.2021. a kirjast ning seoses

teenistusliku vajadusega. Käskkirja kohaselt jättis X.X. esitamata ühe Kaitseliidu ülema

03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/171119U p-s 3 nimetatud dokumentidest talle antud

tähtaegadeks. X.X. kuulub kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi. Tegevväelane esitas

04.10.2021 omapoolsed arvamused ja vastuväited, tööandja kaalus nimetatuid, andis

täiendavad selgitused ning aset leidis ka kohtumine Kaitseliidu ülemaga 07.10.2021, kuid

siiski ollakse sunnitud tegevväelase Kaitseliidu rahuaja ametikohalt vabastama.

7. Eesti Kaitseväe juhataja vabastas 10.10.2021. a käskkirjaga nr 622P X.X.i

tegevteenistusest 08.10.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ja

arvas reservi alates 09.10.2021; maksis X.X.ile rahalist hüvitist kasutamata jäänud 7,87

puhkusepäeva eest. Käskkiri on antud KVTS § 121 lg 4, § 139 lg 1 p 1, lg 2, lg 3 ja lg 5, §

140 lg 1 p 4 ja lg 6, § 145 lg 1, § 214 lg 1 ja lg 2 p 2, Vabariigi Valitsuse 21.06.2018. a

määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 3 lg 2 ja Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja

nr K-1-1/21/19700P alusel. Käskkirja kohaselt Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 lähtudes

kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Seisuga

07.10.2021 ei olnud X.X. Kaitseliidu ülema nõutud dokumenti esitanud. Seega esines tema

suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest

vabastamise aluseks. X.X. vabastati ametikohalt Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirjaga

nr K-1-1/21/19700P.

8. X.X. koos teiste isikutega esitas 03.11.2021 kaebuse (haldusasi nr xxx). X.X. esitas

17.11.2021 individuaalse kaebuse Kaitseväe vastu (haldusasi nr xxx). X.X. esitas 03.01.2022

kaebuse Kaitseliidu vastu (haldusasi nr xxx).

9. Tartu Halduskohus rahuldas 04.02.2022. a määrusega haldusasjas nr xxx kaebaja

taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ning tagastas kaebuse osas, milles kaebaja esitas

alternatiivse nõude Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 õigusvastasuse

tuvastamiseks.

10. Tartu Halduskohus liitis 05.01.2023. a määrusega haldusasjad nr xxx ja xxx ühte

menetlusse ja liidetud haldusasja numbriks jäi xxx.

11. Tartu Halduskohus jättis 06.01.2023. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles

kaebaja esitas alternatiivse nõude Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U

p-i 3 õigusvastasuse tuvastamiseks.

12. Tartu Halduskohus rahuldas 18.04.2023. a määrusega kaebuse muutmise taotluse ning

menetles haldusasjas muuhulgas kaebaja nõuet muuta teenistusest vabastamise alust ning

vastustajate vastu esitatud hüvitamisnõuete asemel menetles kaebaja hüvitamisnõuet, mis on

esitatud solidaarselt mõlema vastustaja vastu ning jättis läbi vaatamata kaebaja 12.04.2023. a

taotluse Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 ning Kaitseliidu 03.09.2021. a

käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamiseks.

13. Kokkuvõttes menetles Tartu Halduskohus X.X.i kaebust nõuetes tuvastada Kaitseväe

10.10.2021. a käskkirja nr 622P õigusvastasus, tühistada Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr

162 p-d 4 ja 8 ning Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3, tuvastada

Kaitseliidu 06.10.2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P õigusvastasus, muuta teenistusest

vabastamise alust ja mõista välja hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi

vähemalt 107 971,17 euroni (bruto). Kaebaja põhjendused:

1) Kaebaja tegevteenistusest vabastamine ei ole kooskõlas õigusliku alusega. KVTS § 86 p-i 7

grammatiliselt ja teoloogiliselt tõlgendades on selge, et seadusandja on regulatsiooni

vastuvõtmisel sätestanud, et asjaolu, mis välistab isiku tegevteenistusse võtmise, peab tulema

seadusest kui õigusallikate hierarhias ülimuslikust õigusaktist, mitte määrusest või mõnest

õigustrakendavast aktist. Käskkiri nr 162 on vastustaja haldusakt, mitte seadus. Riigikogu ei

ole seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise aluseks COVID-19 haiguse

vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Tõendi esitamise kohustust ei tulene

KVTS-st, Kaitseväe korralduse seadusest (KKS), TTOS-st, nakkushaiguste ennetamise ja

tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest.

2) Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad ei ole motiveeritud. Asjaolud, mille alusel

vastustaja on kaebaja tegevteenistusest vabastanud, ei vasta tegevteenistusest vabastamise

käskkirjas viidatud õiguslikule alusele. Haldusaktis tulnuks motiveerida, miks teenistuja

vabastamine on vajalik, sobiv ja mõõdukas meede. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad

koosmõjus käskkirjaga nr 162 riivavad teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala,

elukutse ja töökoht. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise, õiguskindluse ja

õigusselguse põhimõtetega. Vastustaja ei ole õigusliku aluse kohaldamisel kasutanud enda

diskretsiooniõigust. Eesti seadusandluses puudub õiguslik alus kohustusliku vaktsineerimise

kehtestamiseks. Viide määrusele nr 144 ei anna selgust, millisele õiguslikule alusele ja miks

tuginetakse.

3) Vastustajatelt tuleb mõista välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 1. Hüvitise suuruse

määramisel tuleb arvestada, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale

tähtajaga 11.11.2025. Kaebaja arvestas, et tema ametikoht ja sissetulek säilib varasemal kujul

vähemasti 50 kuuks. Arvesse tuleb võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ja sellest tulenevat uue

töö- või teenistuskoha leidmise keerukust; kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud üle 17 aasta

ja 2 kuu ning tegevteenistuses jätkates oleks kaebajal täitunud tegevteenistuspensioni

saamiseks vajalik 20 aastat staaži 2024. a augustis, mille korral oleks tal 50-aastaselt tekkinud

õigus tegevteenistuspensionile.

14. Kaitsevägi ei nõustunud kaebusega. Vastustaja I põhjendused:

1) Kaebaja oli hiljemalt 20.07.2021 teadlik, et tal tuleb tegevteenistuses jätkamiseks olla

vaktsineeritud. Kaebaja oli teadlik, et kui ta soovib Kaitseliidu asemel asuda ametikohale

Kaitseväes, peab ta vastama ametikohale esitatavatele nõuetele, s.h vaktsineerimise nõue.

Kaebaja ei ole nimetanud, millisele ametikohale Kaitseväes oleks pidanud ta määratama. Kui

isik ei vasta ühegi ametikoha nõuetele, toob see kaasa tema tegevteenistusest vabastamise.

2) Käskkirjas nr 622P on viide Kaitseliidu ülema 06.10.2021 käskkirjale nr K-1-1/21/19700P.

Järelikult on olemas viide põhjendustele, et isikul puudus tõend, talle on antud võimalus

puuduse kõrvaldamiseks ja tagatud ärakuulamisõigus. Käskkiri nr 622P sisaldab nii faktilisi

kui ka õiguslikke põhjendusi käskkirja andmiseks.

3) Hüvitise suurendamise nõue on põhjendamatu. Kaebaja ei ole täpsustanud, milline on see

spetsiifiline väljaõpe, mis piirab tema võimalusi tööturul. Ebaõige on kaebaja väide, et tal on

õigustatud ootus eripension välja teenida.

15. Kaitseliit ei nõustunud kaebusega. Vastustaja II põhjendused:

1) Tõendi küsimise õigus tulenes määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 ja lg 22 koosmõjus.

Kaitseliidus rahuaja ametikohalt vabastamine ei välista tegevväelase määramist Kaitseväes

mõnele muule ametikohale. Kaebaja vabastamise põhjuseks Kaitseliidus rahuaja ametikohalt

oli tema poolt Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja K-0-13/21/17119U p-s 3 nimetatud ühe

nõutud dokumentidest esitamata jätmine käskkirja p-s 6 märgitud tähtajaks, s.o 17.09.2021,

koosmõjus ametikohale mittesobivusega, kuna kaebaja ei soovinud ennast vaktsineerida, mille

vajalikkus tulenes riskianalüüsi p-s 3 märgitud põhjendustest ja p-s 4 nakkusohutuse riskide

maandamiseks ettenähtud meetmete rakendamise vajalikkusest. Kaebajale ei saanud tulla

üllatusena, et ta vabastatakse rahuaja ametikohalt, kui ta ei tõenda enda nakkusohutust ega

rakenda riskianalüüsiga ettenähtud ohutusmeetmeid. Kaebajale oli edastatud 01.10.2021 teatis

tema rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsusest.

2) Seoses sellega, et Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkiri nr K-1-1/21/19702P ei lõpeta

tegevteenistussuhet, ei teki kaebajal ATS § 105 alusel hüvitise nõudeõigust ka olukorras, kui

kohus tuvastaks Kaitseliidu ülema 06.10.2021 käskkirja nr K-1-1/21/19702P tühisuse.

16. Tartu Halduskohus rahuldas 16.06.2023. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1);

tuvastas Kaitseliidu 06.10.2021. a käskkirja nr K-1-1/21/19700P ja Kaitseväe 10.10.2021. a

käskkirja nr 622P õigusvastasuse (resolutsiooni p 2); muutis X.X.i teenistusest vabastamise

aluse koondamiseks KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel (resolutsiooni p 3); mõistis

Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt X.X.i kasuks välja hüvitise 13 kuu keskmise palga

ulatuses ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse mõista hüvitis välja 50 kuu keskmise palga

ulatuses (resolutsiooni p 4); kohustas Kaitseliitu 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suuruse

ja maksma see solidaarselt Kaitseväega kaebajale välja (resolutsiooni p 5); jättis läbi

vaatamata X.X.i kaebuse Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks

(resolutsiooni p 6); jättis rahuldamata X.X.i kaebuse Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr

K-0-13/21/17119U p-i 3 tühistamiseks (resolutsiooni p 7); mõistis Kaitseväelt ja Kaitseliidult

solidaarselt X.X.i kasuks välja 4500 eurot menetluskulude katteks ning ülejäänud osas jättis

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 8). Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja ei saa õiguseid kaitsta Kaitseväe 31.08.2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8

tühistamisega.

2) Kaebaja teenistusest vabastamine KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel oli õigusvastane

sõltumata Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p-i 3 sisulisest

õiguspärasusest või õigusvastasusest. Käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kehtestatud nõue on

mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale

antud õigus kehtestada ettevõttes (s.h riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda

õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab kehtestada õigusaktides ettenähtust

rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste

kehtestamise õiguse suhtes erandit. Käskkirja nr K-0-13/21/17119U kehtestamise ajal oleva

info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab Kaitseliidul riigikaitselise tegevuse

korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ja vähemal

määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt

kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Eelnevast tulenevalt jäi rahuldamata kaebaja

nõue käskkirja nr K-0-13/21/17119U tühistamiseks.

3) Ükski Kaitseliidu 06.10.2021. a käskkirjas nr K-1-1/21/19700P viidatud norm ei anna

seaduslikku alust kaebaja teenistusest vabastamiseks ja on teenistusest vabastamise kontekstis

asjakohatud. Kohtumenetluses ei ole Kaitseliit täpsustavaid aluseid teenistusest vabastamiseks

esitanud. Kaitseliit ei ole selgitanud, millised seosed esinevad õigusliku aluse kohaldamise ja

rahuaja ametikohalt vabastamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vahel.

Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte

jätkamiseks, mitte teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses. Olukorras, kus

isikut ei ole võimalik nimetada Kaitseväes muule ametikohale, toob Kaitseliidu ametikohalt

vabastamine kaasa tema tegevteenistusest vabastamise. KaLS § 15 lg 1 kohaselt kohaldatakse

tegevteenistusele Kaitseliidus KVTS-i ja käsuõigust KKS-i tähenduses, kui KaLS-s ei ole

sätestatud teisiti. Kuna KaLS ei sätesta aluseid tegevteenistuja ametist vabastamiseks, tulnuks

Kaitseliidu ülemal lähtuda KVTS-st. Seda ei tehtud. Käskkiri on õigusvastane.

4) Asja lahendamisel saab lähtuda Riigikohtu üldkogu 15.03.2022. a otsuses nr 5-19-29 (p-d

60 ja 61) esitatud seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS § 86 p-le 7, et

teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav

asjaolu. Tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, peab olema sätestatud seaduses.

Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. KVTS § 31 lg 6 sätestas, et

kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks oli Vabariigi Valitsuse 21.03.2013. a määrus

nr 45 "Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks

ettenähtud tervisenõuded" (määrus nr 45). Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud

tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus kehtestati

Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav tervisenõue

seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses, mistõttu ei

sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 ja §

145 lg 1 alusel. TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse

nõudeid töötaja tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ja nõudeid

asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest

ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5.

Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS-i

tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks. Kaitseväe

10.10.2021. a käskkiri nr 622P on õigusvastane.

5) Õigeks kaebaja tegevteenistusest vabastamise õiguslikuks aluseks oleks KVTS § 140 lg 1 p

8 (koondamine). Vastustajate poolt seaduses sätestatud otsese õigusliku aluseta halduse

siseaktiga tegevväelase tervisenõuetele uue lisanõude kehtestamist (vaktsineerimiskohustust)

tuleb lugeda Kaitseväe ja Kaitseliidu poolseks teenistuse ümberkorraldamiseks. Kui sellise

teenistuse ümberkorraldamise tõttu ei vasta tegevteenistuses olev isik enam ametikohast

tulenevatele uutele nõuetele, siis tulnuks isik teenistusest vabastada KVTS § 140 lg 1 p 8 ja §

149 lg 1 alusel seoses koondamisega. Eelnevast tulenevalt muutis kohus kaebaja teenistusest

vabastamise alust selliselt, et kaebaja vabastatakse tegevteenistusest ja ametikohalt seoses

koondamisega KVTS § 140 lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel.

6) Kaebajal on vastavalt KVTS § 149 lg 4 p-le 4 õigus koondamishüvitisele 10 kuu põhipalga

ulatuses. Lisaks tuleb kaebajale maksta hüvitist õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest

ATS § 105 lg 1 alusel. Esitatud ei ole asjaolusid, mille alusel tuleks hälbida ATS § 105 lg-s 1

sätestatud 3 kuu keskmise palga suurusest hüvitisest. Kaebuse p-s 3.46 (dtl 19) välja toodud

asjaolud ei ole äärmiselt olulised ja vajalikud, et kohus saaks kaalutlusõigust teostada (dtl

411). Asjakohane on kaebaja seisukoht, et endisel kaitseväelasel on keeruline, kui mitte

võimatu, leida uut kutsealast tööd. Ehkki kaebaja on asunud uut eriala omandama (tehes nt

veoautojuhi haagise load), on tõenäoline, et uuel erialal saab ta (vähemalt alguses) oluliselt

väiksemat tasu kui Kaitseväe ja Kaitseliidu teenistujana. Kaebajat ei vabastatud teenistusest

ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja ei ole esitanud

diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise

suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu. Ebaõige

on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

17. Kaitsevägi ja Kaitseliit esitasid 14.07.2023 apellatsioonkaebuse, milles nad paluvad

tühistada Tartu Halduskohtu 16.06.2023. a otsuse p-d 1-5 ja 8 ning teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata ning jätta kõik, s.h halduskohtus

kantud menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kuna Kaitseliidu ülemal ja Kaitseväe juhatajal oli õigus kehtestada asutuses töötervishoiu

ja tööohutuse meetmeid, siis on õigus nõuda ka nõuete täitmist töötajatelt. Kohus otsuse p-s

46 asus üllatuslikule seisukohale, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on täiendav

tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks. Seisukoht on vastuolus otsuse p-s 40

väljendatud seisukohaga, et TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist

ohustatuse korral, s.h SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja

tööohutuse meetmeid. Riigikohus ei ole väitnud, et tegemist on tervisenõuetega KVTS § 31 lg

6 alusel vastu võetud määruse nr 45 mõttes, vaid selgitas, et KVTS ega selle rakendusaktid ei

sätesta rangemate töötervishoiu ja tööohutuse meetmete tingimuste kehtestamise õiguse

suhtes erandit. Töötervishoiu ja tööohutuse meetmed ei ole tervisenõuded, vaid

tööohutusabinõud. Kohus ei ole Kaitseväe vastavaid väiteid analüüsinud, millega rikkus

kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

2) Ühegi vaidlusaluse käskkirja õigusliku alusena ei ole toodud viidet KVTS § 31 lg-le 6.

Käskkirjade õiguslikes alustes on viide TTOS-le. Ka Riigikohus leidis 25.11.2021. a

määruses nr xxx, et tegemist on määruse nr 144 § 6 lg 2 p-s 11 toodud meetmega. Määruse nr

144 seletuskirja kohaselt, kui tööandja peab riskide hindamise tulemusel vajalikuks töötajate

vaktsineerimist, testimist või COVID-19 haiguse läbipõdemise kontrollimist, tuleb vastavad

abinõud ette näha töökeskkonna riskianalüüsis ja tegevuskavas. Asjaolu, et tõendi esitamise

nõue ei ole tervisenõue, vaid tööohutusalane meede, on tõendatav ka läbi TTOS-i ja määruse

nr 45 ja selle lisa „Kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuded“ mõistete tõlgendamise.

Tõendi esitamise nõude näol on tegemist tööohutuse meetmega, mille täitmise peab tagama

kaebaja puhul Kaitseliit. Kaitseliidu ülemal oli õigus meetmeid kehtestada. Järelikult oli

kaebajal kohustus kehtestatud nõudeid täita.

3) Kohus ebaõiget materiaalõigust rakendades ja menetlusõigust rikkudes rahuldas kaebaja

taotluse muuta teenistusest vabastamise alust, märkides teenistuse lõpetamise aluseks

koondamine. Otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus luges olukorda teenistuse

ümberkorraldamiseks ja millisele õigusnormile kohtu järeldus tugineb. Teenistuse

ümberkorraldamise mõistet ATS ei kasutata. Ümberkorraldamise mõiste sisustamist selgitab

KVTS § 149 lg 1 seletuskiri. Kaitseväes ja Kaitseliidus ei ole teenistuse ümberkorraldamist

toimunud. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist.

4) Hüvitamisnõue ei ole olemuslikult seotud teenistusest vabastamise aluse muutmise

nõudega.

5) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ka juhul, kui tegemist oleks tegevväelasele

tervisenõuete kehtestamisega. KVTS näeb vabastamiseks ette kohase õigusliku aluse, kui

tegevväelane ei vasta tervisenõuetele ja tegemist ei ole koondamisega teenistuse

ümberkorraldamise tõttu. Kui kohus leidis, et Kaitsevägi ja Kaitseliit kehtestasid

tegevväelastele täiendavad tervisenõuded, pidi kohus kohaldama KVTS tervisenõuete sätteid.

Seda kohus ei teinud.

6) Kohaldades tegevteenistusest vabastamise õigusliku alusena KVTS § 140 lg 1 p 8

(koondamine), asus kohus haldusorgani asemele ja tegi pädevust ületades kaalutlusotsuse.

Teenistusest vabastamise alus ei saa olla koondamine, mistõttu on hüvitise väljamõistmine

põhjendamatu. Teenistuja koondamine on diskretsiooniotsus, mistõttu ei ole kaebajal

võimalik esitada nõuet, mille sisuks oleks haldusorgani kohustamine tema koondamiseks.

7) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja teenistusest vabastamine KVTS § 140 lg 1 p 4 ja §

145 lg 1 alusel oli õigusvastane sõltumata 03.09.2021. a käskkirja p-i 3 sisulisest

õiguspärasusest või õigusvastasusest. Kui kaebaja vabastati õiguspäraselt Kaitseliidu

ametikohalt ja ta ei olnud esitanud avaldust Kaitseväe ametikohale asumiseks, saab teenistuse

vabastamise alus tuleneda KVTS § 83 lg 2 p-st 5. Kaitsevägi selgitas menetluses, et kaebajal

ei olnud ametikohta Kaitseväes, kaebaja ei ole näidanud, millisele ametikohale teda oleks

pidanud määrama või tõendanud, millisele ametikohale asumiseks ta avalduse oli esitanud.

Kohus ei ole neid seisukohti arvesse võtnud.

8) Kohus rikkus põhjendamiskohustust, tuvastades Kaitseväe 10.10.2021. a käskkirja nr 622P

õigusvastasuse. Kohus ei arvestanud, et Kaitseväe juhataja ei võta Kaitseliidu tegevliikmeid

tegevteenistusse ega vabasta Kaitseväe nimel, vaid kui Kaitseliidu tegevväelaste kõrgem ülem

(KaLS § 15 lg 2). Seega ei olnud tegemist Kaitseväe käskkirjaga, vaid Kaitseväe juhataja

käskkirjaga.

18. X.X. palub 14.09.2023. a vastuses jätta vastustajate apellatsioonkaebus rahuldamata ning

jätta kõik kaebaja menetluskulud solidaarselt vastustajate kanda. Vastuse põhjendused:

1) Vastustajate kehtestatud vaktsineerimiskohustuse näol on tegemist teenistujatele

kehtestatud tervisenõudega, mitte TTOS-st tuleneva töötervishoiu ja tööohutuse meetmega.

Vastustajatele ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust TTOS ega määrus nr

144. Seda väljendas Tartu Ringkonnakohus 01.08.2022. a otsuses nr 2-21-17151.

2) Kohus tuvastas kaebaja teenistusest vabastamise õigusliku alusena õigesti koondamise.

Tegemist on koondamissituatsiooniga ATS § 90 lg 1 p 3 ja KVTS § 149 lg 1 kohaselt.

3) Vastustajad asusid alusetult teenistuse ümberkorraldamist defineerima teenistuse

funktsioonide muutumise kaudu, ehkki sellist definitsiooni ei ole võimalik tuletada KVTS-ist,

ATS-ist ega KVTS-i seletuskirjast. Teenistuse ümberkorraldamise mõiste sisustamisel saab

lähtuda ATS § 90 lg 1 p-st 3. Samuti on „töö ümberkorraldamise“ mõiste defineerimisel

võimalik lähtuda TLS-i selgitustest, kuivõrd TLS § 89 lg 1 sätestab ühe koondamise

võimaliku põhjusena töö ümberkorraldamise. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamisega

muudeti töötervishoiu ja tööohutuse üldjuhiseid ning sellest tulenevalt ka töökorraldust.

4) Kaebaja ei ole kohustamiskaebust esitanud, vaid ta esitas teenistusest vabastamise

õigusliku aluse muutmise nõude, mille nõudeõiguse annab ATS § 105 lg 1.

5) Vastustajad ei ole teenistuse lõpetamist puudutavates käskkirjades viidanud teenistusest

vabastamise alusena KVTS § 146 lg 1 p-le 3. Teenistuse lõppemise ajal kehtinud KVTS

redaktsiooni § 98 lg 6 alusel ei ole kehtestatud kaebaja ametikohale täiendavaid

tervisenõudeid, mis näeks ette kaebaja vaktsineerimiskohustuse Covid-19 suhtes. Selleks

tulnuks KVTS § 94 lg-st 1 ja ATS § 52 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt muuta kaebaja

ametijuhendit, milleks kaebaja nõusolekut andnud ei ole. KVTS § 83 lg 2 p 5 ei saa olla

teenistussuhte lõppemise aluseks.

6) Asjakohatu on viide, et kohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna 10.10.2021. a käskkirja

nr 622P kohaselt on tegemist Kaitseväe juhataja käskkirjaga, mitte Kaitseväe käskkirjaga.

Tegemist on demagoogilise väitega, mis tuleb jätta tähelepanuta.

19. Tartu Ringkonnakohus peatas 18.03.2024. a määrusega asjas menetluse.

20. Tartu Ringkonnakohus uuendas 05.07.2024. a määrusega asjas menetluse ning andis

menetlusosalistele tähtajad – 23.07.2024 ja 05.08.2024 – menetluskulude nimekirja,

kuludokumentide ja muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, mida kaebaja

esindaja taotlusel muutis vastavalt 16.08.2024 ja 22.08.2024.

21. X.X. esitas 16.08.2024. a seisukohas vastuväite kohtu tegevusele, leides, et menetluse

uuendamiseks puudus alus ning kohus peaks menetluse peatama ja ootama ära Euroopa Kohtu

lahendi jõustumise Riigikohtu 12.03.2024. a määruses tsiviilasjas nr 2-21-12706 esitatud

küsimustes. Kaebaja palus peatada menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu

eelotsuse jõustumiseni ja vajadusel esitada täiendavad küsimused.

Kaebaja põhjendused seoses Riigikohtu 21.06.2024. a otsusega haldusasjas nr xxx on

järgmised: Ringkonnakohus ei ole seotud teises asjas tehtud Riigikohtu otsusega. EL

direktiivid 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ ning Euroopa Liidu üldpõhimõtted ja soovitused on

asjakohased ka käesolevas asjas. Riigikohus eiras seaduslikkuse põhimõtet ja omistas

haldusorganile õigust suhtuda haldusõiguse normidesse dispositiivselt, tegemist on

väärpraktika kujundamisega. Kaitseväes kehtib vaktsineerimisnõude kehtestamiseks

eriregulatsioon, mistõttu ei saa kohaldada TTOS § 13 lg-t 2. TTOS § 13 lg 2 ja määrus nr 144

§ 6 lg 2 p 11 ei anna õiguslikku alust vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks.

Vaktsineerimiskohustuse eesmärk ei ole legaalne. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks ei

olnud täidetud EIK praktikas toodud nõuded ning olid olemas alternatiivid vaktsineerimisele,

mida Riigikohus ei analüüsinud. Riigikohus rikkus põhjendamiskohustust. Riigikohtu enamik

põhjendusi põhinevad Riigikohtu määrusel asjas nr xxx, mis ei ole asjakohane. Riigikohus

lähtus olemasolevast teabest valikuliselt ja jättis hindamata esitatud tõendid. Käesolevas asjas

tuleb anda hinnang alternatiivsete meetmete efektiivsusele. Riigikohus rikkus mitmeid

põhiõiguse printsiipe – võimude lahusus, inimväärikuse, sotsiaalse ja demokraatliku riigi

põhimõte, seaduslikkuse põhimõte, diskrimineerimise keeld, õigus kaitsele riigi omavoli eest.

Olenemata vaktsineerimisnõude kehtestamise õigusvastasusest või -pärasusest, oli kaebaja

vabastamine kaalutlusotsusena ebaproportsionaalne, seega õigusvastane.

22. Kaitsevägi väitis 16.08.2024. a seisukohas, et arvestada tuleb Riigikohtu järeldustega

haldusasjas nr xxx.

23. Kaitseliit palus 16.08.2024. a seisukohas lähtuda Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas

nr xxx.

24. Vastustajad leiavad 22.08.2024. a seisukohas, et haldusasi nr xxx on käesoleva

vaidlusega sarnane. Asjas ei ole kohaldatavad EL direktiivid 2000/54/EÜ ja

89/391/EMÜ ega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi menetletud asjas nr 2-21-12706

küsimuse all olnud eraõiguslikele töösuhetele kehtivad põhimõtted. Seega on

menetluse peatamise alused ära langenud. Vastustajad leiavad, et tähelepanuta tuleb

jätta kaebaja väited, mis on seotud Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162, kuna kaebaja

ei ole halduskohtu otsust selles osas vaidlustanud. Vastustajad paluvad välja mõista

ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, arvestades, et kaebaja esindaja on

esitanud samasuguse seisukoha kõikides enda esindatavates haldusasjades.

Vastustajad märgivad, et Riigikohus on otsuse p-s 32.2 selgelt väljendanud, et kaudse

vaktsineerimisnõude puhul oli tegemist töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. Seega on

asjakohatud kaebaja selgitused, mis on seotud kaitseväelastele täiendava tervisenõude

kehtestamisega. Riigikohus leidis asjas nr xxx, et Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ oli

kohtus vaidlustatav siseakt, mis teenis legitiimset eesmärki: ülekaalukat avalikku huvi, s.o

riigi tuumikfunktsiooni lakkamatut tagamist, inimeste elude ning tervise kaitset. Sellega

kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue oli sobiv, vajalik ja mõõdukas ettevaatusabinõu

eesmärgi saavutamiseks. Samu põhimõtteid järgis Kaitseliit. Riigikohus leidis otsuse p-s 46,

et kuivõrd kaebaja ei esitanud tervishoiuteenuse osutaja tõendit vaktsiini vastunäidustuse

kohta, ei olnud vastustaja kohustatud omal käel kaebaja tervist kaaluma. Põhimõte on

kohalduv ka käesolevas vaidluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

25. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja vastuväite kohtu tegevusele menetluse

uuendamisel (I); lahendab seejärel vastustajate apellatsioonkaebuse (II) ning viimaks

vastustajate apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III).

I

26. Kaebaja esitas vastuväite kohtu tegevusele menetluse uuendamisel. Kaebaja leidis, et

HKMS § 99 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise eeldused ei ole täidetud ning alus

menetluse uuendamiseks puudus. Nimelt ei ole Euroopa Kohtu lahend Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi poolt tsiviilasjas nr 2-21-12706 12.03.2024. a määruses esitatud küsimustes

jõustunud, täidetud ei ole ka HKMS § 99 lg-s 2 märgitud uuendamise alus ning Riigikohtu

21.06.2024. a otsuses asjas nr xxx tehtud seisukohad käesolevas haldusasjas otse ei kohaldu.

Ka leidis kaebaja, et ringkonnakohus peaks menetluse peatama kuni Euroopa Kohtu lahendi

jõustumiseni Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt tsiviilasjas nr 2-21-12706 12.03.2024. a

määruses esitatud küsimustes.

27. Ringkonnakohus jätab vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Kaebaja soovib

sisuliselt, et ringkonnakohus menetluse jätkuvalt Euroopa Kohtu menetluse tõttu peataks.

HKMS § 95 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise asjaolu olemasolust

või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab

tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni

teise menetluse lõppemiseni. Kohtupraktikas on leitud, et selle sätte alusel on kohtul

menetluse peatamise üle otsustamisel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse ulatus sõltub sellest,

kui tugev on kohtuasjade vaheline seos ja kui suur on oht eksliku otsuse või vastuoluliste

otsuste tegemiseks asja edasise menetlemise korral. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb

kohtumenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Menetluse peatamine võib põhjustada selle

tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus

võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada (RKHKm 10.04.2018, 3-15-1590, p 10).

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole kohtuasjade vahel sellist seost, mis

õigustaks haldusasja menetluse jätkuvat peatamist. Riigikohus on käesolevaga analoogses,

PPA-ga peetud vaidluses selgelt väljendanud, et politsei tegevuse eripära tõttu ei ole ELi

direktiivid 200/54/EÜ ja 89/391/EMÜ kohaldatavad ning relevantsed pole ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi menetletud asjas nr 2-21-12706 küsimuse all olnud eraõiguslikele

töösuhetele kehtivad põhimõtted (RKHKo, 21.06.2024, xxx, p 12.2). Ringkonnakohus on

jätkuvalt seisukohal, et Riigikohtu seisukoht on ka käeoleva vaidluse lahendamisel

asjakohane. Riigikohus on nii asjas nr xxx kui ka asjas nr xxx selgitanud, et tsiviilõiguse

normid ei ole avalikus teenistuses rakendatavad vaktsineerimiskohustuse õiguspärasuse

hindamisel ning direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab kaitseväeteenistusele erandi

direktiivi kohaldamisel. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et praeguse

asja lahendamisel on asjakohased siseriiklike kohtute või Euroopa Kohtu seisukohad

tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamisel. Vastavalt ei ole põhjendatud ka kaebaja

taotlus peatada käesolev menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu eelotsuse

jõustumiseni. Sel põhjusel hindas ringkonnakohus 18.03.2024. a menetluse peatamise

määruses toodud asjaolud üle ning asus seisukohale, et menetluse uuendamine ei takista

kohtuasja õigesti lahendamist, kuid aitab kaasa asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Sel

põhjusel jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus menetluse peatamiseks.

II

28. Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebuse Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a

käskkirja p-de 4 ja 8 (vaktsineerimistõendi esitamise kohustus) tühistamiseks põhjendusega,

et kaebaja täitis ülesandeid Kaitseliidus, mistõttu viidatud käskkiri teda ei puudutanud.

Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebuse samasisulise Kaitseliidu 03.09.2021. a

käskkirja peale põhjendusega, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on käskkirja

andmise (vaktsineerimisnõude esitamise) piisavaks õiguslikuks aluseks, leides, et

vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kaalukad. Kuna kaebaja halduskohtu otsust vastavas osas

ei apelleerinud, on otsus eelviidatud haldusaktide osas jõustunud ning ringkonnakohus neid

enda otsuses ei käsitle.

29. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja

ning Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirja õiguspärasuse üle, millega vabastati

kaebaja vastavalt Kaitseliidu rahuaja ametikohalt ning seejärel ka tegevteenistusest põhjusel,

et ta ei olnud ka talle täiendavalt määratud tähtajaks (07.10.2021) esitanud Kaitseliidu ülema

03.09.2021. a käskkirja p-s 3 märgitud tõendit kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta

ega vastanud seetõttu teenistuskoha nõuetele. Halduskohus rahuldas kaebuse mõlema

käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, leides, et kuna vaktsineerimiskohustus ei tulenenud

seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel, puudus eeldus kaebaja teenistusest

vabastamiseks sel alusel, et kaebaja enam vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu

teenistusse võtmise nõuetele ei vasta. Ka leidis halduskohus, et vaktsineerimiskohustuse

kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk, vaid täiendav tervisenõue

isikule teenistussuhte jätkamiseks ning isegi kui tegemist oleks käsuga teenistuskohustuste

täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada eelkõige

distsiplinaarmenetluse tulemusena.

30. Ringkonnakohus on seisukohal, et käskkirjadega vabastati kaebaja teenistusest sisuliselt

põhjusel, et ta ei vastanud teenistusse võtmise nõuetele. Kuigi vaidlust ei ole selle üle, et

kaebaja ei täitnud Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjaga ette nähtud

vaktsineerimistõendi esitamise nõuet, puudus vastustajal olukorras, kus kaebaja ei vastanud

seetõttu enam ametikoha nõuetele, vajadus alustada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust

nõude täitmata jätmise eest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et Kaitseliidu

ülema 03.09.2021. a käskkirjas toodud vaktsineerimisnõuet ei saa käsitada KaLS §-s 33

toodud teenistuskohustuse ega § 34 mõistes käsuna. KaLS § 53 lg 2 ls 2 järgi saab

distsiplinaarkaristuse määrata üksnes distsiplinaarsüüteo eest. KaLS § 53 lg 2 ls 1 kohaselt on

distsiplinaarsüütegu Kaitseliidu maine kahjustamine või teenistuskohustuse täitmisel

Kaitseliidu liikme tegevust sätestavate õigusaktide nõuete rikkumine või käsu täitmata

jätmine. Kuna vaktsineerimisnõude puhul ei olnud tegemist teenistuskohustuse ega käsuga, ei

saanud vaktsineerimisnõude täitmata jätmine kaasa tuua kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse

alustamist. Sel põhjusel ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et enne teenistusest

vabastamist pidanuks alustama kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust.

31. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja võeti tegevteenistusse Kaitseväe juhataja

04.11.2020. a käskkirjaga nr 580P alates 12.11.2020 tähtajaga 11.11.2025 ning määrati

Kaitseliidu ülema 06.11.2020. a käskkirjaga nr K-1.1-1/20/23529P alates 12.11.2020

Kaitseliidu rahuaja ametikohale, milleks oli Viru maleva staabi luure- ja julgeolekusektsiooni

ringkonna luure- ja julgeolekuohvitseri (kapten) ametikoht (I kd, tl 80). KaLS § 15 lg 1

sätestab, et tegevteenistusele Kaitseliidus kohaldatakse kaitseväeteenistuse seadust ja

käsuõigust Kaitseväe korralduse seaduse tähenduses, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud

teisiti. KaLS § 11 lg 1 ning § 13 lg 1 p 1 järgi juhib Kaitseliitu Kaitseliidu ülem, kes allub

vahetult Kaitseväe juhatajale ning korraldab koostööd ja Kaitseliidu pädevusse kuuluvate

ülesannete täitmist. Ühtlasi annab Kaitseliidu ülem Kaitseliidu töö korraldamiseks käskkirju

(KaLS § 13 lg 5). Seega pidi kaebaja Kaitseliidus teenides lähtuma Kaitseliidu ülema

03.09.2021. a käskkirjast nr K-0-13/21/17119U, millest tulenes ka kaebajale

vaktsineerimistõendi esitamise kohustus (II kd, tl 52-53). Halduskohus on otsuses õigesti

märkinud, et TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse

korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse

meetmeid, kui tulenevad õigusaktidest. Ka leidis halduskohus õigesti, et TTOS § 1 lg 2 järgi

laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või

nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti (vt halduskohtu otsuse p 40, III

kd, tl 14). Kuivõrd halduskohus jättis Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirja

vaidlustamiseks esitatud kaebuse rahuldamata ning kaebaja sellele ei apelleerinud, ei saa

ringkonnakohtus vaielda enam selle üle, kas käskkirjast tulenenud vaktsineerimistõendi

esitamise kohustus oli eesmärgipärane, proportsionaalne ja õiguspärane või mitte.

32. Ringkonnakohus möönab, et kuigi Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirja õiguslikud

põhjendused on napid, saab siiski käskkirja ja teate faktilistest põhjendustest koosmõjus

järeldada, et kaebaja vabastati Kaitseliidu rahuaja ametikohalt ametikohale võtmist välistava

asjaolu – vaktsineerimistõendi esitamata jätmise tõttu. Nimelt selgitatakse käskkirjas, et

Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a käskkirjas nr K-0-13/21/171119U „Töökeskkonna ohuteguri

riskianalüüs – bioloogiline ohutegur COVID-19 kinnitamine“ ning 17.09.2021. a käskkirjas

nr K-0-13/21/18168U „Töökeskkonna ohuteguri riskianalüüsi – bioloogiline ohutegur

COVID-19 – muutmine“ viidatud riskianalüüsi läbiviimisel selgus, et tegevväelane kuulub

kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi. Tegevväelasele pandud ülesanded eeldavad

töökeskkonnas rohket kontakti inimestega – vabatahtlike kaitseliitlaste, Kaitseliidu töötajate,

tegevväelaste ja Kaitseväe teenistujatega. Kaitseliidus ei ole võimalik rakendada

tegevväelasele temale pandud ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning

tööprotsesside efektiivseks toimimiseks kontakte vältivat töökeskkonda. Sellest tulenevalt on

eeldatavasti kõigile Kaitseliidus rahuaja ametikohal teenivatel tegevväelastel teenistusalaseid

kontakte, millega kaasneb inimeste vaheline kõrge nakatumisrisk. Tööandjal ei ole võimalik

mõistlikult piisavalt tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt

maandada.

33. Eeltoodud põhjendustest, koosmõjus asjaoluga, et käskkirjas viidatakse ka Kaitseliidu

ülema 03.09.2021. a käskkirjale, millega seati tegevteenistuses olevatele kaitseväelastele

vaktsineerimistõendi esitamise kohustus, saab kahtlusteta järeldada, et COVID-19

haigestumise ja leviku riski sooviti eranditult kõigi tegevväelaste puhul maandada

vaktsineerimise kaudu, millest tulenevalt kehtestas Kaitseliidu ülem kaebajale 03.09.2021. a

käskkirjaga täiendava töötervishoiu nõude, mille täitmata jätmine andis aluse kaebaja

06.10.2021. a käskkirjaga teenistusest vabastamiseks.

34. Sarnasele seisukohale saab asuda ka Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirja

analüüsides. Käskkirjas selgitatakse: „Riskianalüüsi ning ameti- ja töökohtade võrdluses

selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on piiratud ajaperioodi jooksul võimalik

hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete ja riigikaitseliste

töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat

töökeskkonda Kaitseväes ja Kaitseliidus rakendada. Sellest tulenevalt eeldavad kõik

Kaitseväe ja Kaitseliidu ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb

inimeste vaheline nakatumisrisk.“ Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirjas viidatakse

nii Kaitseväe juhataja 31.08.2021. a käskkirjale, millega nähti ette tõendi esitamine

vaktsineerimise kohta kui ka konkreetselt KVTS § 86 p-le 7, mille kohaselt ei võeta

tegevteenistusse isikut, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist

välistav asjaolu. Käskkirjas märgitakse, et teenistusse võtmise tingimus tulenes Kaitseväes

juhataja käskkirjast nr 162. Ka teeb käskkiri viite KVTS § 140 lõike 1 p-le 4 ning § 145

lõikele 1, mis näevad ette tegevväelase tegevteenistusest vabastamise tegevteenistuse nõuetele

mittevastavuse korral.

35. Riigikohus asus politseiametniku teenistusest vabastamise asjas 21.06.2024. a otsuses

haldusasjas nr xxx järgmisele seisukohale: „PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab

politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi

Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi

Valitsuse määrus nr 114. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu

vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise

tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA

teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas

sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning määrusele nr 144“ (p 35). Eeltoodust leidis

Riigikohus, et vaidlusalusel juhul sai käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-

19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti

ning vastava dokumendi esitamata jätmist ühtlasi muu seaduses teenistusse võtmist välistava

asjaoluna (p 36). Riigikohus ei nõustunud viidatud otsuses ka sellega, et

vaktsineerimiskohustus tulnuks määrata ametijuhendiga ning ametijuhendi muutmiseks

teenistuja nõusoleku puudumine tingis koondamissituatsiooni, vaid tugines TTOS § 13 lõikele

2, määruse nr 144 § 6 lõike 2 p-le 11, lg 22 p-dele 1 ja 2 ning PPA käskkirjale, mis andsid

Riigikohtu hinnangul aluse käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase

vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava

dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna

(otsuse p-d 36, 37).

36. Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigikohtu eelviidatud selgitused on asjakohased ka

käesoleva vaidluse lahendamisel, mistõttu on halduskohtu seisukoht, nagu pidanuks

vaktsineerimiskohustus tulenema seadusest või selle alusel antud määrusest, ebaõige. Ekslik

on seetõttu ka järeldus, mille kohaselt puudus vastustajatel alus käsitada kaebaja poolt

vaktsineerimistõendi esitamata jätmist muu seaduses teenistusse võtmist välistava asjaoluna.

Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus käesolevas vaidluses ebaõigesti ka seda, et tegemist

oli teenistuse ümberkorraldamisega ning tugines kaebaja vabastamise alusena koondamist

puudutavale sättele (KVTS § 140 lg 1 p 8). Eelnevalt viidatud lahendis asus Riigikohus

seisukohale, et koondamissituatsiooni ei esinenud ka ATS § 90 lg 1 p 3 tähenduses, kuivõrd

ametijuhendit ei muudetud (otsuse p 37). Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga

selles, nagu oleksid vastustajad pidanud tuginema kaebaja teenistusest vabastamisel KVTS §

146 lg 1 p-le 3, mis näeb ette tegevteenistusest vabastamise ametikoha nõuetele

mittevastavuse korral arstliku komisjoni otsuse alusel tegevväelase tervisenõuetele

mittevastavuse korral. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kaebaja

tervislik seisund ei vastanud konkreetse ametikoha nõuetele ning tegemist ei olnud

üksikjuhtumiga, vaid tegevteenistuses jätkamise nõuetele mittevastavusega.

37. Riigikohus asus otsuses samas seisukohale, et TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist

tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks kaasa tuua automaatse

teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4

lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades

järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. Riigikohus leidis, et siseakti

rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmisel enne teenistuja suhtes õigusliku

tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui

vaktsineerimisnõude andmise aluseks olnud olukord oli muutunud (otsuse p 40).

38. Ringkonnakohus sedastab, et haldusasjas kogutud tõendid ei kinnita, et vastustajad

oleksid kaebaja teenistusest vabastamisel menetlusreeglite vastu eksinud. Kaebaja sai esitada

haldusmenetluses vastuväiteid enda teenistusest vabastamise kohta (vt Kaitseliidu 01.10.2021.

a teade, I kd, tl 93-95, kaebaja 04.10.2021. a vastus teatele, I kd, tl 96-97). Vaidlustatud

käskkirjadest nähtub, et leidis aset ka kaebaja kohtumine Kaitseliidu ülemaga. Kaebaja

04.10.2021. a kirjast ei selgu, et kaebajal ei olnud võimalik end vaktsineerida tõsiste

terviseprobleemide või vastunäidustuste tõttu. Ka ei toonud kaebaja esile muid erilisi

asjaolusid, millest tulenevalt pidanuks vastustajad tegema kaebaja suhtes vaktsineerimisnõude

osas teistest tegevväelastest erandi. Seega puudusid erandlikud asjaolud, mida tulnuks kaebaja

puhul kaaluda.

39. 16.08.2024. a seisukohas leidis kaebaja, et ringkonnakohus ei ole seotud haldusasjas nr

xxx tehtud Riigikohtu otsusega. Ka esitas Riigikohtu otsusele eriarvamuse riigikohtunik J.

Laffranque. Õige on kaebaja viide PS §-lg 146, mille järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu,

õige on ka see, et Eestis puudub pretsedendiõigus. See ei tähenda samas seda, et

ringkonnakohtul puuduks õigus põhistada enda seisukohti viidetega Riigikohtu seisukohtadele

ning asuda Riigikohtuga teatud õigusküsimustes samale seisukohale. Kohtupraktikas on

Riigikohtu seisukohti õiguse kohaldamise osas peetud oluliseks, kuna Riigikohtu ülesandeks

on muu hulgas kohtupraktika ühtlustamine. Haldusasjas nr xxx tegi otsuse Riigikohtu

halduskolleegium kogu koosseisus. Asja kolleegiumi kogu koosseisule üleandmisel viitas

Riigikohus HKMS § 226 lg 1 p-le 2, s.o just kohtupraktika ühtlustamise vajadusele. Kuigi

kolleegiumi kogu koosseisu seisukohtade siduvust kolleegiumi kolmeliikmelisele koosseisule

õiguse kohaldamise küsimuses ei ole otsesõnu HKMS §-s 233 sätestatud, tuleneb HKMS §

226 lg 1 p-st 2 kaudselt siiski, et kolmeliikmelises koosseisus ei saa Riigikohus muuta oma

senist seisukohta seaduse kohaldamisel, s.t peab lähtuma kolleegiumi varasemast praktikast.

Vastavalt on asjas nr xxx esitatud seisukohtadel õiguse kohaldamise osas mõju ka teiste

sarnaste kohtuasjade lahendamisele. Õiguse kohaldamine vastuolus Riigikohtu

seisukohtadega on madalamate kohtuastmete õigus, kuid olukorras, kus Riigikohtu üks

eesmärke sarnase kohtuasja lahendamisel on olnud just kohtupraktika ühtlustamine, eeldab

õiguse erinev kohaldamine kaalukat põhjendust. Ringkonnakohtu hinnangul sellist põhjust

praeguses asjas ei ole.

40. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ka direktiivide 2000/54/EÜ ja

89/391/EMÜ kohaldamisega seonduvalt. Riigikohus on selgitanud, et „Euroopa Parlamendi ja

EL Nõukogu 18.09.2000. a direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste

mõjutegurite kokkupuutest tulenevate ohtude eest täpsustab EL Nõukogu 12.06.1989. a

direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate

meetmete kehtestamise kohta, mida kohaldatakse kõigis üksikdirektiivides käsitletud

valdkondades (vt 89/391/EMÜ art 16 lg 3). /…/ Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 ütleb aga

üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, nagu relvajõudude või politsei

tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub. Sellisel juhul tuleb töötajate

ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi 89/391/EMÜ

eesmärke. /…/ Kuna vaktsineerimisnõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat

COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3

tähenduses erilise kaitsemeetmega“ (RKHKo 21.06.2024, xxx, p-d 26, 27, 29).

41. Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohta seiskohta selliselt, et see kehtib samaselt

ka kaitseväe teenistuse suhtes. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab politseiteenistusega

sarnase erisuse ka kaitseväeteenistuse kohta. Ringkonnakohus ei leia, et Riigikohtu seisukoht

EL õiguse kohaldamise osas oleks vastuoluline. Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus, et

asjakohased direktiivid ei keela kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist siseriiklikult

asutuse siseaktiga. Isegi juhul, kui kaudne vaktsineerimisnõue piiraks teenistujate õigusi enam

võrreldes direktiivis ette nähtud standardiga, oleks tegemist relvajõudude ja politsei osas

sätestatud erandiga. See, et TTOS on kehtestatud direktiivi ülevõtmiseks, ei väära, et TTOS §

13 lg 2 saab olla kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamise õiguslikuks aluseks praegusel

juhul. Ülevõetav direktiiv ja selle eesmärgid on siseriikliku sätte tõlgendamisel olulised

üksnes direktiiviga reguleeritud sfääris. Direktiivi ülevõtmine ei välista, et siseriiklikul normil

võiks olla laiem reguleerimisala kui direktiivil endal olukorras, kus see ei lähe direktiiviga

vastuollu. Praegusel juhul lubab direktiiv erandit kaitseväe teenistuse osas kui see on vajalik

teenistuse olemusest tulenevalt. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust tõlgendada TTOS

§ 13 lõiget 2 selliselt, et see annab õiguse kehtestada rangemad töötervishoiu ja tööohutuse

nõuded üldiselt, kuid välistab sama kaitseväeteenistuses, lubades samas vajadusel piirata

kaitseväes teenistujate õigusi üldisest standardist intensiivsemalt.

42. Ringkonnakohus ei näe ka TTOS § 13 lõike 2 vastuolu põhiseadusega. Riigikohus on

leidnud, et avalikus teenistuses võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka

üldisema volitusnormi alusel halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat

ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Riigikohtu põhjendus selles

küsimuses on napp, kuid on väljaspool kahtlust, et Riigikohus on sellele probleemile

tähelepanu pööranud, korrates asjas nr xxx (p 12.1 ja p 14) üle asjas nr xxx esitatud

seisukohad (p-d 23-24) ning leides, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on

põhiseaduspärased. Kuigi võib leida argumente ka teistsuguse seisukoha põhjendamiseks, ei

näe ringkonnakohus praeguse vaidluse asjaoludel põhjust asuda Riigikohtust erinevale

seisukohale. Riigikohus on viidatud lahendite tegemisel arvestanud kaebaja hinnanguga, et

põhiseaduse järgi võib vaktsineerimise nõude kehtestada üksnes õiguse üldaktiga seaduse

vormis.

43. Kitsendav on kaebaja lähenemine, et TTOS on kohaldatav ja saab anda õigusliku

aluse üksnes kaebaja enda kaitsele suunatud eesmärgil meetmete kohaldamiseks. TTOS

§ 2 lõikest 1 tuleneb, et käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja

tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö

kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu

edendamist. TTOS § 2 lg 2 sätestab, et käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena

töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi

saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Ka

direktiivi 2000/54/EÜ eesmärk on kaitsta töötajaid nende tervist ähvardava ohu eest.

Neist eesmärkidest tuleneb samas, et regulatsioon on suunatud töötajate kaitsmisele ka

teistest töötajatest ja teenistujatest lähtuva ohu eest. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg-s 2

kehtestatud erand kaitseväeteenistusele osutab aga, et direktiivi ülevõtmisel kehtestatud

siseriiklike sätete rakendamisel tuleb arvestada kaitseväe ülesannetega, s.h riikliku

julgeoleku tagamisel. Selliselt ei ole TTOS § 13 lg 2 alusel piirangute kehtestamisel

välistatud arvestada eesmärgiga tagada kaitseväeteenistuses teiste isikute ohutus ning

seeläbi ka kaitseväe ülesannete täitmine laiemalt.

44. Kaebaja on seisukohal, et vaktsineerimisnõude kehtestamisele olid ka arvestatavad

alternatiivid, mille kõrvale jätmist tulnuks põhjendada. Ringkonnakohus märgib, et

vaktsineerimisnõude kehtestamise üle lõppes vaidlus halduskohtu otsusega, millega jäeti

kaebus Kaitseliidu 03.09.2021. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U p 3 tühistamiseks

rahuldamata. Seega ei saa apellatsiooniastmes vaielda enam eelviidatud käskkirja

õiguspärasuse üle. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest

nähtuvalt selgitas bioloogiliste ohuteguritega kaasnevad ohud välja laiapindne töögrupp ning

Kaitseliit konsulteeris riskianalüüsi osas ka töötervishoiuarsti teenust osutava ettevõttega

Qvalitas Arstikeskus AS (nüüdne Melita AS). Töötervishoiuarsti/peaarsti antud seisukoht

kinnitas, et Kaitseliidu riskianalüüsis bioloogiliste ohutegurite ennetamiseks ette nähtud

meetmed olid mõistlikud ning riske maandavad (vt Kaitseliidu 04.04.2022. a seisukoha lisad

3 ja 9, II kd, tl 94, tl 114). Ühtlasi on vastustajad piisavalt selgitanud, miks valiti taotletud

eesmärgi saavutamiseks just vaktsineerimisnõue. Leebemaid meetmeid, s.h

isikukaitsevahendite, hügieeninõuete ja testimise rakendamist, ei saanud käskkirja andmise

ajal teabele tuginedes pidada vaktsineerimisega võrreldava tõhususega meetmeteks

haigestumise või nakkuse edasikandumise ärahoidmiseks ega haiguse kulu kergendamise

seisukohast. Kaitseväelaste teenistusülesannete täitmine on seotud kontaktidega teiste

teenistujatega, teenistujate isoleerimine takistaks teenistusülesannete täitmist või muudaks

teenistusülesannete täitmise võimatuks. Isegi, kui mõne teenistuja saanuks ajutiselt isoleerida,

siis kestvalt ei oleks saanud kontakte vältivat töökeskkonda rakendada. Teenistujate

regulaarse testimise korraldamine oleks töömahukas ja kulukas, olles samas vaktsineerimisest

vähem efektiivne eesmärgi suhtes. Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma

ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema.

45. Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda kaebaja esile toodud asjaolud, et maski

kandmise tingimusel lubati meditsiinitöötajad tööle haigetena ja 2021. aasta

septembris oli COVID-19 tõttu haiglasse paigutatud isikute hulgas võrdselt nii

vaktsineeritud kui vaktsineerimata isikuid ja haiguse läbipõdenud isikud haiglasse ei

sattunud. Meditsiinitöötajatele tehti erisus alles 2022. aasta veebruari alguses, tuues

põhjusena esile, et viiruse omikrontüve põhjustatud haigust põetakse üldjuhul

kiiremini ja kergemalt. Teadaolevalt hakkas viiruse omikrontüvi levima Eestis 2021.

aasta detsembris. Samas oli 2021. aasta teises pooles üleriigiliselt kõrge nii nakatunud

isikute kui ka haiglasse paigutatud isikute arv. Haiglasse paigutatud isikute osas

vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute suhtest ei saa samuti teha tõsikindlaid

järeldusi kaitseväeteenistuse riskide kohta. Kaebaja on ise kinnitanud, et tema

immuunsüsteem on võimeline iseseisvalt toimima, perearsti sõnul omab ta tugevat

rakuimmuunsust, mille abiga toimub enne viiruse paljunemist organismis

haigustekitajate või nakatunud rakkude tuvastamine ja hävimine (kaebaja 04.10.2021.

a selgitus käsu täitmata jätmise kohta, II kd, tl 25-26p). Haiglasse paigutatute hulgas

oli aga arvestatav osa just riskirühma kuulunud, eelkõige eakamaid isikuid.

Kokkuvõttes tuleneb Riigikohtu seisukohtadest, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 §

6 lg 2 p 11 on piisavad õigusliku aluse loomiseks kaudse vaktsineerimisnõude

kehtestamiseks. Vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne abinõu. Seda

järeldust ei muuda kohtute varasemad seisukohad eraõiguslike vaidluste lahendamisel,

sest eraõiguslikud normid ei kohaldu kaitseväeteenistusele. Liiati on kaitseväelastel

eriline suhe riigiga, mis õigustab Kaitseväe ülesannete täitmise tagamiseks

vaktsineerimisnõude kehtestamist vaidlusalusel ajal. Järeldust ei väära ka Euroopa

Liidu õigus ega Eestile siduvad välislepingud.

46. Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja

tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus. Koroonavastase kaitsesüsti

nõudega kaasnev riive on esialgsel hinnangul mõõdukas. Kuigi vaktsineerimise

kõrvalmõjud võivad harvadel juhtudel olla tõsised, vähendab vaktsineerimisnõude

intensiivsust tõsiasi, et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist

ning mitte väiksemal, vaid suuremal määral - tulenevalt suuremast ülekandumise

tõenäosusest (vt RKHKm 25.11.2021, xxx, p 29). Viidates teadusuuringutele leidis

Riigikohus samas, et määruse tegemise ajal (s.o 25 .novembril 2021) võis eeldada, et

vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel

esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral

viiruse ülekandumist. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt

sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei ole (Ibid, p-d

27-28). Tegemist ei ole aga igas olukorras kehtivate absoluutsete järeldustega. Need

järeldused on asja lahendamisel täiendavate andmetega kinnitatavad või

kummutatavad (Ibid, p 29).

47. Praeguses asjas ei ole kaebaja esile toonud selliseid tegureid, mille tõttu

vaktsineerimise nõue olnuks tema suhtes ülemäärane. Kaebaja ei ole nimetanud tema

isikust lähtuvaid asjaolusid, mille tõttu tuleks vaktsineerimisnõuet kaebaja suhtes

hinnata teisiti, kui kaitseväelaste suhtes üldiselt. Kaitseliidu ülema 03.09.2021. a

käskkirja p-s 7 nähti ette võimalus COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise

tõendi asemel esitada vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend (I

kd, tl 91p). Seega nägi vastustaja ette võimaluse arvestada kaitseväe teenistujate

tervisliku seisundiga ning meditsiinilise vastunäidustuse esinemisel mitte rakendada

vaktsineerimisnõuet või mitte rakendada seda käskkirjas märgitud üldiseks tähtajaks.

Vastavalt oli kaebajale tagatud võimalus vältida vaktsineerimisnõude täitmist, kui

olnuks põhjus arvata, et see võib teda ülemääraselt kahjustada. Kaebaja ei ole suutnud

esitada ka vaidlusalusel ajal kättesaadavaid teaduslikke andmeid, mis sunniks hindama

vaktsineerimisenõuet ülemääraseks või selgelt kaebaja tervist ohustavaks. Riigikohtu

pikaajalise praktika kohaselt ei muuda hiljem ilmnenud uued andmed prognoosil

põhinevat otsust õigusvastaseks, sest selliste otsuste tegemisel on haldusorganil

kohustus arvestada üksnes teadaolevate asjaoludega (RKHKo 01.10.2019, 3-18-1891,

p 19 ja seal viidatud praktika). Seega on asja lahendamisel olulised eelkõige 2021.

aasta sügisel teada olnud asjaolud ja andmed. Nagu Riigikohus märkis asjas xxx, võis

vähemalt 2021. aasta lõpuni eeldada, et vaktsineerimisnõue on sobiv ja

proportsionaalne vastustaja taotletud eesmärgi suhtes. Hilisem loobumine

vaktsineerimisnõudest ei muuda aga õigusvastaseks nõuet selle kehtivuse ajal 2021.

aasta sügisel.

48. Kaebaja leiab ka seda, et olenemata vaktsineerimisnõude kehtestamise

õigusvastasusest või õiguspärasusest oli kaebaja vabastamine kaalutlusotsusena

ebaproportsionaalne ning seega õigusvastane. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja

selle väitega. Riigikohus on selgitanud, et vaktsineerimisnõude täitmata jätmisel tuli

enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui

esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja andmise ajaks oli olukord muutunud

(RKHKo 21.06.2024, xxx, p 40). Ringkonnakohtule ei nähtu kaebajaga seotud

erakordseid asjaolusid ega seda, et vaidlustatud käskkirjade andmise ajaks oli olukord

muutunud. Kaitseliidu ülema 06.10.2021. a käskkirjast nähtub selgelt, et 1)

tegevväelane kuulub kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi (riskianalüüsi

kokkuvõtte p 3); 2) Kaitseliidus on tegevväelasele pandud ülesannete täitmine

Kaitseliidu toimimiseks olulise ja kriitilise tähtsusega; 3) Kaitseliidus ei ole võimalik

rakendada tegevväelasele temale pandud ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste

täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks kontakte vältivat

töökeskkonda; 4) tööandjal ei ole võimalik mõistlikult piisavalt tööd ümber korraldada

ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (vt Kaitseliidu ülema

06.10.2021. a käskkiri, I kd, tl 82p). Eesti Kaitseväe juhataja 10.10.2021. a käskkirjast

nähtub, et Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena kehtis Kaitseväe juhataja

31.08.2021. a käskkirja nr 162 punktis 4 sätestatud dokumendi nõue. Kuna tegemist

oli kehtiva nõudega, kohaldusid kaebaja suhtes automaatselt KVTS § 86 p 7, mille

kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud

teenistusse võtmist välistav asjaolu, samuti KVTS § 140 lg 1 p 4, mille järgi on

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise alus.

III

49. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustajate apellatsioonkaebuse,

tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna

rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme

kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude

jaotust. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustajad ei ole taotlenud

kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetluskulud nii haldus- kui

ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kohtuotsuse avaldamisel asendab ringkonnakohus

kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)