1-24-1235/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2024. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-1235

Kohtukoosseis

Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Inna Ombler

Kriminaalasi

G. M. süüdistuses KarS § 1573 lg 1, § 3312 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10. aprilli 2024. a otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava G. M. kaitsja Ahto Sirendi

Prokurör

Helen Prins

Süüdistatav

G. M.

isikukood XXX, elukoht XXX, XXX,

kriminaalkorras karistatud Tartu Ringkonnakohtu 21.

jaanuari 2021. a otsusega KarS § 1573 järgi rahalise

karistusega 600 eurot. Karistus täidetud 22. veebruar

2021.

Kaitsja

Kannatanu esindaja

Ahto Sirendi

Riho Friedrichs

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 10. aprilli 2024. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-1235 muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Määrata Ahto Sirendi Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks G. M.-

ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 175,68 eurot, sh käibemaks.

Mõista nimetatud menetluskulu katteks G. M.-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 175,68

eurot.

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. G. M.-i süüdistatakse selles, et tema eesmärgiga oluliselt häirida N.V eraelu saatis

03.06.2021, 12.07.2021, 07.08.2021, 12.08.2021, 05.09.2021, 07.09.2021, 15.09.2021,

18.09.2021, 20.09.2021 ja 21.09.2021 enda elektronposti aadressilt XXX elektronkirju N.V

lepingulise esindaja Riho Friedrichsi elektronposti aadressile XXX, adresseerides neid N.V-le

ja/või lapsele C. G. M.-ile. Nimetatud elektronkirjade saatmise ettekäändena tõi G. M.

väidetavalt lapsega seotud küsimusi, mainides neis last või temaga kohtumise soovi.

Tegelikkuses sisaldasid kirjad vahetult N.V-le suunatud solvavaid, ähvardavaid ja muu

häiriva sisuga sõnumeid.

Viru Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX (jõustus 23. veebruar 2021)

kohaldati G. M.-ile N.V (ik XXX) eraelu ja tervise kaitseks lähenemiskeeld, tähtajaga 3

aastat, alates kohtuotsuse jõustumisest, keelates G. M.-il igasugune suhtlus N.V-ga ja talle

lähenemine, sealhulgas N.V-le helistada, kirjutada või temaga ühendust võtta

sotsiaalvõrgustike ja suhtlusportaalide ning kõigi muude vahendite kaudu, minna N.V elu- ja

töökohta ning muus kohas minna N.V-le lähemale kui 100 meetrit. Juhuslikul kohtumisel

kohustati G. M.-i N.V kõnetamata, viivitamatult eemalduma vähemalt 100 meetri kaugusele.

Ühtlasi lubati G. M.-il suhelda või kohtuda N.V-ga pädevate ametiisikute juuresolekul või

vahendusel (nt KOV-i lastekaitsetöötaja, jurist, kohus vms ametnik) nende ühist last C. G. M.-

i (ik XXXXXXXXXXX) puudutavates küsimustes.

G. M. on nimetatud kohtuotsusest, temale pandud lähenemiskeelust, selle sisust ning N.V-ga

suhtlemise ja kohtumise tingimustest teadlik. Samuti on G. M. teadlik N.V soovimatusest

temaga suhelda ja kohtuda.

Vastavalt Viru Maakohtu 27.02.2019 määrusele tsiviilasjas nr 2-18-19565, millega on

reguleeritud G. M. ja tema lapse vaheline suhtlemise kord, millest G. M. on teadlik, algavad

kohtumised ja telefonivestlused C. G. M.-iga siis, kui selleks on oma heakskiidu andnud

lastekaitsespetsialist. Käesoleva ajani ei ole lastekaitsespetsialist vastavat nõusolekut andnud,

millest G. M. on samuti teadlik.

Vaatamata lähenemiskeelule, N.V soovimatusele temaga suhelda ja kohtuda ning lapsega

kohtumiseks lastekaitsespetsialisti nõusoleku puudumisele, otsis G. M. alates 03.06.2021 kuni

21.09.2021 korduvalt ja järjepidevalt häirival viisil kontakti N.V-ga, sekkudes N.V tahte

vastaselt tema eraellu. Sellise tahtliku tegevusega tekitas G. M. N.V hirmutunde, alandust ja

ärevust ning häiris oluliselt N.V eraelu, samuti rikkus G. M. korduvalt temale N.V suhtes

seatud lähenemiskeeldu.

Seega pani G. M. oma tahtliku tegevusega toime ahistava jälitamise ehk teise isikuga korduva

või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt

tema eraellu sekkumise, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine,

alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, s.o KarS § 157³ lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

Samuti pani G. M. toime kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu korduva rikkumise, s.o

KarS § 331² järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

2. Harju Maakohtu 10 aprilli 2024. a otsusega lühimenetluses mõisteti G. M. õigeks KarS §

1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses 03.06.2021, 12.07.2021 ja 07.08.2021.a e-kirjade

saatmises. Lõpetati G. M. suhtes kriminaalmenetlus KarS § 3312 järgi esitatud süüdistuses

03.06.2021, 12.07.2021, 07.08.2021 ja 12.08.2021.a lähenemiskeelu rikkumises KrMS § 199

lg 1 p 5 alusel seoses samas süüdistuses jõustunud Riigiprokuratuuri 17. novembri 2021. a

määrusega.

2.1 G. M. tunnistati süüdi KarS § 1573 lg 1 järgi (12.08.2021, 05.09.2021, 07.09.2021,

15.09.2021, 18.09.2021, 20.09.2021 ja 21.09.2021 e-kirjade saatmises) ja KarS § 3312 järgi

(05.09.2021, 07.09.2021, 15.09.2021, 18.09.2021, 20.09.2021 ja 21.09.2021 lähenemiskeelu

rikkumises) ja karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 73

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui G. M. ei pane 1

aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2.2 Sama otsusega lahendati lähenemiskeeluga ja menetluskuludega seonduv.

APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava G. M. kaitsja Ahto Sirendi.

Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 10. aprilli 2024 otsus kriminaalasjas nr 1-24-1235

G. M. süüdi mõistmises ja karistamises KarS §-de 157³ lg 1 ja § 331² järgi ning mõista G. M.

täies ulatuses õigeks sellest tulenevate tagajärgedega.

3.1 G. M.-ile pannakse kohtuotsuse süüdimõistvas osas süüks ajavahemikul 12. august-21.

september 2021 kokku 7 elektronkirja saatmist N.V juristile Riho Friedrichsile. Neist

elektronkirjadest igaühes näeb kohus ahistava jälitamise süüteokoosseisu, kuues viimases ehk

septembrikuus saadetud elektronkirjas näeb aga maakohus lisaks veel lähenemiskeelu

rikkumist ja täpselt selliselt on maakohus G. M. neis kuritegudes süüdi mõistnud.

3.2 Kohus osutab Riho Friedrichsi 20. septembril 2021 G. M.-ile saadetud e-kirjale, viimane

kirjutas N.V esindajana, et „N.V on korduvalt andnud mõista, et ta ei soovi, et Te temaga

ühendust otsite (s.h. seda minu e. esindaja vahendusel). N.V palub veelkord lõpetada selline

ühenduse otsimine. Tegemist on ahistava jälitamisega. Lõpetage see!“. (kohtuotsus lk 7, lõik

4). Samast kohe edasi jätkab kohus : „Vaatamata teadmisele, et N.V soovib, et G. M. lõpetaks

taoliste kirjade saatmise, milles nõutakse lapsega kohtumist ja süüdistatakse teda kohtumiste

mitte võimaldamises, on G. M. jätkanud sellesisuliste kirjade saatmist läbi N.V esindaja Riho

Friedrichsi.“ See on absoluutne eksimus ja tegelikkusele mittevastavus, milles on G. M. ka

mõlemas süüteokoosseisus süüdi mõistetud. Kui eelnevates episoodides on võimalik G. M.

üksnes süü presumptsioonist lähtuvalt süüdi mõista, siis 21. septembri 2021 Riho Friedrichile

saadetud elektronkirja puhul ei ole isegi see võimalik, kuna G. M. „lõpetas“ nagu esindaja

palus ja kirja sisu on 100% määratud Riho Friedrichile endale. N.V-le ei ole selles

elektronkirjas ainsat ridagi aadresseeritud, kuid G. M. on selle kirja saatmises ahistavas

jälitamises ja lähenemiskeelu rikkumises süüdi mõistetud.

3.3 Kohus ei ole isegi lugenud seda kirja, mille saatmise eest G. M. ahistavas jälitamises ja

lähenemiskeelu rikkumises süüdi mõistis. Kiri on esimesest viimase reani Riho Friedrichsile

suunatud. Kiri algab sõnadega : „Hr.R.Friedrichs …“, kirja eelviimane lõik algab sõnadega :

„R.Friedrichs palun jääge härrasmeheks ja …“. N.V-le ei ole mõeldud selles kirjas sõnagi.

Kõnealune 21. septembri 2021 elektronkiri asub kriminaaltoimiku leheküljel 38 ja selles, G.

M. saadetud viimases kirjas ütleb ta oma hingelt ära kõik, mis on sinna mitmete erinevate

kohtumenetluste käigus (kõik seotud N.V-ga) aastate jooksul kogunenud. Just see kiri selgitab

lahti kogu tema suhtumise ja on võtmeks kõigi eelnevate kirjade, mille saatmise eest on ta

süüdi mõistetud, lahtimõtestamisel, neile hinnangu (ka karistusõigusliku) andmisel. Sellest

kirjast on selgemast selgemini välja lugeda, et mingit ahistava jälitamise ega lähenemiskeelu

rikkumise tahtlust G. M.-il ei ole nende kirjade saatmisel olnud.

3.4 Erilist tähelepanu väärib allakirjutanu arvates kriminaaltoimiku leheküljel 37 asuv Riho

Friedrichsi elektronkiri N.V-le, milles ta teatab G. M.-ilt eelkirjeldatud 21. septembri 2021

kirja saabumisest, kuid interpreteerib seda kirja hoopis pahatahtlikult ja fakte moonutades

nagu polekski see kiri talle endale kirjutatud. Selle kirja eesmärk saab olla ainult N.V G. M.

vastu kõige otsesem õhutamine/ässitamine ja kirja kirjutaja võiks peale selliste õhutav-

ässitavate valeandmete ja tegelikkusele mittevastavate järelduste esitamist mõelda enda

meiliaadressis sõna „lepitaja“ asemel sõna „ässitaja“ kasutamisele.

3.5 Loomulikult häirisid saadetud kirjad N.V, kelle hagi alusel oli G. M. juba aastaid oma

lihase pojaga suhtlemisest ära lõigatud ja kelle eesmärk ongi G. M. oma pojaga suhtlemisest

igaveseks ilma jätta. N.V on selleks omalt poolt teinud kõik võimaliku, ka käesolevas

menetluses. Tsiviilõiguslikult, konkreetselt perekonnaõiguslikult on meie kriminaalasja

kannatanu poolt tegemist spetsiifilise vägivalla vormiga – lapse vanemast võõrutamisega.

Kahjuks on käesolev kriminaalmenetlus, eriti aga süü presumptsioonist lähtuv ja tegelikkusele

mittevastav süüdimõistmine sellele kõige otsesemalt kaasa aidanud. Paraku ei ole N.V

häirimine ega ka ükski muu ahistava jälitamise või lähenemiskeelu rikkumise süütekoosseisu

element olnud G. M. tegude eesmärgiks ega kuulunud ka muul viisil tema tahtluse sisusse.

Isegi, kui süü presumptsioonist lähtuvalt lugeda G. M. teod süüteokoosseisu täitvateks, ei ole

need teod kuidagiviisi subjektiivset süüteokoosseisu täitvad.

SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

4. Süüdistatav märgib, et teda huvitab ainult tema poeg. Ta ei ole saatnud ühtegi kirja Riho

Friedrichsile peale nende kirjade kättesaamist (lisa failina), kus kirja lõpus öeldakse, et

lõpetagu ma koheselt kirjade saatmine. Antud kohtuasi on N.V poolt järjekordne

väljamõeldis ja manipulatsioon. Ta on isa, kes ei ole mitte iial oma lapse ema ega oma last

väärkohelnud nagu süüks pannakse. Ta soovib oma lapse elus osaleda ja lubab, et ei otsi ise

lapsega ega tema emaga mingit kontakti, sest näeb, et sellest tuleb vaid pahandust. On kõiges

aus ja palub end õigeks mõista.

KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3

ALUSEL:

5. Kannatanu peab esitatud apellatsiooni põhjendamatuks ja palub see jätta rahuldamata.

Kannatanu ei pea apellatsiooni seistatud väiteid õigeks ega oma sisult sellisteks, millised

peaksid kaasa tooma kohtulahendi tühistamise. Kohtulahend on põhistatud hästi, on oma

karistuslikult sisult õiglane ning kajastab adekvaatselt kogu toimunut.

5.1 Menetluses läbivalt, kui ka varasemas kriminaalmenetluses on G. M. oma tegevust

selgitanud justkui isa püüdlustena, mida kõik ülekohtuselt justkui kärbivad. See on justkui

toonud kaasa mingi vääritimõistmise. Ometigi pole see nii. Kannatanu jaoks on see

ahistamine olnud läbi kahe erineva kriminaalmenetluse jätkuv, katkematu ahistav jälitamine

kus muutub vaid viis ja vahendid, mida G. M. ahistamiseks kasutab. Eelmises

kriminaalmenetluses selgelt leiti selles teos karistusõiguslikud elemendid ning tuvastati

kuritegelik käitumine. Kuna kannatanu vaates on tegevus olnud sisuliselt katkematu, on

loomulik mõista, et sama kuritegelik soov ahistada on kantud üle ka nendele

ühendusevõttudele, millised jäid eelmisest kriminaalmenetlusest välja ja on käesoleva

menetluse esemeks. Igatahes on see asjaolu, mida kannatanu hinnangul arvesse võtmata

käesolevat menetlust läbi viia ei saa. Harju Maakohus on seda aga õigesti arvesse võtnud.

5.2 Oma isa rollile tuginedes ja sellega oma tegusid õigustades kasutab G. M. menetlust

läbivalt ja ka otsesõnu apellatsioonkaebuses paralleelset tsiviilkohtumenetluses olnud

(tsiviilasi nr 2-18-19565) suhtluskorra vaidluses. Tehtud ja jõustunud kohtulahendid näitavad,

et kannatanu on teinud kõik vajaliku lapse huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et see G. M.-i häirib,

on lapse kaitse vaatest ebaoluline.

5.3 Isegi apellatsioonkaebuses ei suuda G. M. end hoida tagasi etteheidete tegemisel. Ka siin

ta süüdimatult jätkab oma ahistavat tegevust. Nt apellatsiooni p 9: / … Loomulikult häirisid

saadetud kirjad N.V, kelle hagi alusel oli G. M. juba aastaid oma lihase pojaga suhtlemisest

ära lõigatud ja kelle eesmärk ongi G. M. oma pojaga suhtlemisest igaveseks ilma jätta. N.V

on selleks omalt poolt teinud kõik võimaliku, ka käesolevas menetluses. Tsiviilõiguslikult,

konkreetselt perekonnaõiguslikult on meie kriminaalasja kannatanu poolt tegemist

spetsiifilise vägivalla vormiga – lapse vanemast võõrutamisega…./ Jälle tehakse N.V

aadressil etteheiteid, et ta lõikab isa pojaga suhtlemisest ära ja eesmärk on suhtlemisest

igavesti ilma jätta. Tähelepanuväärne on , et need etteheited tehakse 3. juunil 2024 ja seda

olukorras, kus suhtlemist keelav kohtulahend on juba 10 päeva jõustunud. Kohus on

jõustunud lahendiga G. M.-il lapsega suhtlemise keelanud ja see oli G. M.-il ka apellatsiooni

esitamisel teada, siis 3. juunil 2024 teha kannatanu aadressil sellist etteheidet ei saa kanda

muud eesmärki, kui vaid üha uuesti ja uuesti N.V igat võimalust ära kasutades häirida.

Kannatanu täiendav seisukoht

5.4 Kannatanu jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ega pea menetlusökonoomist

tulenevalt vajalikuks nende kordamist. Seni tehtud ja jõustunud kohtulahendid näitavad, et

Kannatanu on teinud kõik vajaliku lapse huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et see G. M.-i häirib, on

lapse kaitse vaatest ebaoluline. Kannatanu peab esitatud apellatsiooni põhjendamatuks, palub

see jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu 10. aprilli 2024 kohtuotsus jätta muutmata.

PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

6. Prokurör palub apellatsiooni lahendaval Tallinna Ringkonnakohtul G. M. apellatsioon jätta

rahuldamata ja Harju maakohtu otsus muutmata. Prokurör on seisukohal, et kriminaalasjas nr

1-24-1235 tehtud otsus on seaduslik ja põhjendatud, karistus vastab isiku süüle ja teole.

Kohus on tõendeid hinnanud igakülgselt ja tõendeid kohtuotsuses analüüsinud.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni

motiividega ning süüdistatava, kannatanu esindaja ja prokuröri seisukohaga, asub

alljärgnevale seisukohale.

7.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud

tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt

tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid

hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite

omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid

kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS §

61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu

korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit

teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis

hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-

07). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus

ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet.

7.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud

kogumis ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib

tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03

väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme

kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on

veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05

märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel

määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku

uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult

maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

7.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses

sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (I kd, tl 256-257 pöördel) ei ole võimalik leida

veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks.

Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme

kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu

ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium

nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1

sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega

apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

8. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste

ümberhindamist ja süüdistatava G. M. õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes.

8.1 Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava G. M. väiteid, versiooni ja kaitsja

tõstatatud kahtlusi süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos KarS § 1573 lg 1 järgi, analüüsinud

objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (I kd, tl 255-257), millega kolleegium

täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Kolleegium

nõustub täielikult maakohtuga ning ei näe siin õiguslikke minetusi.

8.2 Apellant asub seisukohale, et tegemist ei olnud kannatanu ahistava jälitamisega ning need

kirjad ei saanud kannatanut häirida, sest kannatanu häirimine ei olnud süüdistatava

eesmärgiks, sest soov oli pojaga suhelda ja 21. septembri 2021 kiri oli määratud üksnes Riho

Friedrichile endale.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava tegudes puudub KarS § 1573 lg 1

sätestatud kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis ning et süüdistatava süüditunnistamine

KarS § 1573 lg 1 järgi on põhjendamatu.

Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et süüdistatava e-kirjade saatmise tahtevastasust saab

järeldada sellest, et juba 13. augustil 2021 saatis N.V esindaja süüdistatavale e-kirja, milles

palus lõpetada kirjade saatmine, sest sellise tegevuse läbi kannatab N.V ning see häirib

kannatanu eraelu (vt I kd, tl 28). Seega jääb tagajärjetuks kaitsja seisukoht, et peale 20.

septembri 2021 kirja saamist Riho Friedrichsilt lõpetas süüdistatav kirjade saatmise ning 21.

septembri 2021 kiri oli adresseeritud üksnes kannatanu esindajale Riho Friedrichsile, mitte

N.V-le.

8.3 Kaitsja ei võta arvesse asjaolu, et süüdistatav on suhelnud alates 12. augustist 2021

kannatanuga läbi kolmanda isiku ehk läbi N.V lepingulise esindaja Riho Friedrichsi vastu

kannatanu tahtmist ning seda olukorras, kus süüdistatav oli teadlik, et ta võis suhelda

kannatanuga ainult juristi vahendusel ja ainult nende ühist last puudutavates küsimustes.

Süüdistataval ei saanud kuidagi kujuneda kahetiselt mõistetavat arvamust, et tema selline

käitumine on kannatanu poolt igati aktsepteeritav ja oodatud. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et süüdistatav sekkus alates 12. augustist 2021 kuni 21. septembrini 2021

järjepidevalt kannatanu eraellu. Maakohus on üheselt tuvastanud, et käsiloleval juhul ei

puudutanud alates 12. augustist 2021 saadetud kirjad ainult pojaga seonduvat, vaid puudutasid

ka kannatanut. E-kirjad olid üheselt edastatud kannatanu lepingulise esindaja e-posti

aadressile, kuid adresseeritud tegelikkuses N.V-le ning oma sisult olid kirjad kannatanut

häirivad. Seda maakohtu seisukohta ei ole apellant tõenditega kummutanud.

8.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et e-kirjade sisult tulenevalt ei saa nõustuda kaitsjaga, et

tegemist oleks lihtsalt süüdistatava poolse palvega saada mingit teavet seoses lapsega, mis

oleks sotsiaalselt aktsepteeritav tegu. Maakohus on üheselt viidanud, et tegelikkuses ei

sõltunud kannatanust, millal ja kuidas on võimalik süüdistataval lapsega suhelda, sest see

sõltub ainult lastekaitseametnikust ning sellest oli süüdistatav üheselt teadlik. Seega tuleb

nõustuda maakohtuga, et e-kirjades tehtud etteheited kannatanu aadressil olid alusetud ning

kannatanut häirivad ja seda tuleb käsitada kannatanu eraellu sekkumisena. Ka seda maakohtu

seisukohta ei ole apellant tõenditega kummutanud.

8.5 Märkimist väärib seegi, et käsiloleval juhul ei ole tegemist üksiku e-kirja saatmisega, mis

ilmselgelt ei vääriks karistusõiguslikku sekkumist. Üheselt on tõendamist leidnud, et

süüdistatava tegevuse tagajärjena oli kannatanu elu oluliselt häiritud. Süüdistatava kogu

tegevus kannatanu suhtes on ilmselgelt igapäevaelu oluliselt häiriv ning sellised süüdistatava

teod tunduvad häirivad ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdistatava teod ületasid

sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise ning tema tegude iseloom, intensiivsus ja ulatus viitab

üheselt ahistavale jälitamisele ning tegemist ei ole ka nn piirsituatsiooniga, vaid tegemist oli

tegudega, mis vajasid karistusõiguslikku sekkumist.

8.6 Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et 21. septembri 2021 e-kiri puudutab selgelt

kannatanu isikut ning ka selles kirjas süüdistatakse kannatanut, seega jääb tagajärjetuks

kaitsja väide, et kuivõrd kiri oli adresseeritud ainult esindajale, siis see kannatanut ei

puudutanud. Kaitsja ei arvesta kohtupraktikat, mille kohaselt ka kolmanda isiku kaudu

toimepandud teod, milles väljendub eesmärk häirida kannatanu eraelu, on käsitletavad

kannatanule suunatud tegudega. Seejuures mõistis seda ka ilmselgelt süüdistatav, sest sellele

on viidatud ja seda on käsitletud ka süüdistatava enda suhtes tehtud Tartu Ringkonnakohtu

otsuses (vt TrtRnKo X-XX-XXXX, I kd, tl 64-69).

8.7 Kolleegium viitas juba eelnevalt p 8.2, et süüdistatav oli teadlik sellest, et e-kirjade

saatmine kannatanule läbi esindaja on kannatanu tahte vastased ja häirivad. Oluline on seegi,

et kannatanu on varasemalt taotlenud lähenemiskeeldu, mis varasema otsusega ka rahuldati,

mistõttu saab üheselt asuda seisukohale, et süüdistatav oli teadlik, et tema teod on kannatanu

tahte vastased ning mingeid kirju või sõnumeid kannatanu temalt ei soovi, sh läbi kolmanda

isiku. See, et süüdistatav sellist kannatanu soovi ei mõista ja ignoreerib esindaja palvet kirjade

saatmine lõpetada, tahtlust ei välista. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav

realiseeris KarS § 1573 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

9. Apellant taotleb ka G. M. õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 3312

järgi, kuid mingeid sisulisi põhjendusi apellant esitanud ei ole.

Kuivõrd kaitsja mingeid sisulisi põhjendusi ei esita, siis saab kolleegium märkida vaid seda, et

kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud, sh ei ole maakohus kohaldanud vääralt

materiaalõigust. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava G. M. väiteid, versiooni

süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos KarS § 3312 järgi, analüüsinud objektiivset koosseisu

kui ka subjektiivset külge (I kd, tl 257 pöördel).

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium kokkuvõtvalt, et G. M. käitumine on

õigesti kvalifitseeritud KarS § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi.

10. Apellant jätab tähelepanuta, et oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse

tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav

tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti

seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks

soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad

toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma

kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et

käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud

tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud

kahtlusest.

11. Apellatsiooni piiride väliselt peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Maakohus jättis täielikult tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt jätkuva süüteo osategudest

mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid

osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (vt RKKKm

nr 1-20-470, p 21-25, 1-20-3910, p 14). Süüdistuses märgitud osade kuupäevade tuvastamata

jäämine jätkuva kuriteo puhul vähendab küll süüdistatava süüd, kuid ei tingi süüdistatava osalist

õigeksmõistmist.

12. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud.

Käsiloleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti

kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusliigi ja- määra valiku aluseks olevaid

asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56

sätestatuga.

13. Apellant ei ole vaidlustanud lähenemiskeelu kohaldamist.

Kolleegium peab vajalikus märkida, et ka lähenemiskeelu kohaldamise osas kolleegium

rikkumisi ei tuvastanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et taotletud lähenemiskeeld peab

olema selle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning et

lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et

lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt

proportsionaalne. Maakohus on neid põhimõtteid järginud. Kolleegium ei tuvastanud rikkumisi

ka lähenemiskeelu ajalise ulatuse osas, arvestades konkreetsete juhtumite asjaolusid ja G. M.

süü suurust.

14. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

Apellatsioonimenetluse kulu on G. M.-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu.

G. M. kaitsja Ahto Sirendi esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 60

minutit ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit. Seega 288 eurot, millele lisandub käibemaks

63,36 eurot, kokku 351,36 eurot.

14.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 sätestab, et

määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid

kokku mitte üle 144 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil

osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 144 eurost piirmäära

ületavalt. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib käesoleval juhul

olla 144 eurot, millele lisandub käibemaks 31,68 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses

tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega kokku põhjendatud ning kuulub

rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 175,68 eurot. Ahto Sirendi Advokaadibüroo

kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 175,68 eurot (sh käibemaks).

14.2 Kolleegium viitas juba eelnevalt, et KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium

jätab apelleeritud kohtuotsuse G. M. suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud

süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju

Maakohtu 10. aprilli 2024. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.03.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2024. a ja Harju Maakohtu 10. aprilli

2024. a otsus, osas millega

1) G. M. tunnistati KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi süüdi ning teda karistati;

2) KarS § 3312 järgi esitatud süüdistuses lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus;

3) G. M-i suhtes kohaldati lähenemis- ja suhtluskeeldu;

4) G. M-ilt mõisteti välja menetluskulu hüvitis riigi ja kannatanu kasuks.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista G. M. KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi õigeks;

2) jätta G. M-i kaitsjale enne kassatsioonimenetlust määratud riigi õigusabi tasu

summas 1860 eurot ja 72 senti menetluskuluna riigi kanda;

3) mõista Eesti Vabariigilt välja 2525 eurot ja 50 senti L. I. kasuks tema menetluskulu

katteks.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Jätta Riigikohtu 28. oktoobri 2024 a. määrusega kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu

175 eurot ja 68 senti menetluskuluna riigi kanda.