2-17-19303/139 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Eve Grass

Määruse tegemise aeg ja koht

28. august 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-17-19303

Tsiviilasi

Hagi hind

A. K. hagi J. K. vastu ühisvara jagamise nõudes.

Hagi hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja A. K. , isikukood XXX, e-post: XXX

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul

Ainla, Advokaadibüroo Eipre & Partnerid OÜ, e-post

XXX

Kostja J. K. , isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja lepinguline esindaja Allan Viirma, OÜ

Õigusbüroo Viirma & Saar, e-post: XXX

Menetlusviis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A. K. hagi J. K. vastu ühisvara jagamiseks.

2. Jagada A. K. ja J. K. ühisvaraks olev kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri XXX all kantud kinnistu

asukohaga XXX.

3. Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri

XXX all kantud kinnistu asukohaga XXX A. K. ainuomandisse.

4. Välja mõsta hagejalt kostja kasuks osa hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot.

5. Jätta kostja taotlus kohtuotsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramiseks rahuldamata.

6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

7. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

2-17-19303

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

EELNEV MENETLUSE KÄIK

1. 28.12.2017 esitas A. K. hagi J. K. vastu kinnistu asukohaga XXX lahusvarana

tunnustamise nõudes. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et tegemist on ühisvaraga.

11.04.2018 esitas kostja vastuhagi A. K. nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ebaõige

kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kostja palus tuvastada A. K. kohustuse anda

nõusolek XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXX) suhtes kinnistusraamatusse A. K. kohta

tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks, millega kantakse kinnistu

ühisomanikena kinnistusraamatusse A. K. ja J. K. ning asendada A. K. tahteavaldus

kohtuotsusega. Hageja vaidles vastuhagile vastu. 28.06.2019 kohtuotsusega kohus rahuldas

hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et kinnistu aadressiga XXX (registriosa

nr XXX) on tervikuna hageja A. K. lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse. Tallinna

Ringkonnakohtu 14.02.2020 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus ja saadeti tsiviilasi

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. 02.07.2020 määrusega võttis kohus menetlusse A. K. hagi J. K. vastu ühisvara jagamise ja

kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõudes.

Hageja palus jagada abikaasade ühisvara, jätta kinnistu asukohaga XXX hageja

ainuomandisse, tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande

parandamiseks selliselt, et senine omanikukanne kustutatakse ja sisse kantakse omanikuna

hageja, asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga. Samuti palus hageja jätta kostja poolt

ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja ainuomandisse ning palus mõista kostjalt välja

hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvelt 5083 eurot. Kohtu menetluses oli jätkuvalt ka J. K.

vastuhagi A. K. vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ebaõige kinnistusraamatu

kande parandamiseks. 07.06.2021 teatas hageja vastuseks kohtu 24.05.2021 määrusele, et ta

palub kohtult järgnevate nõuete menetlemist: 1) jagada abikaasade ühisvara, 2) jätta kinnistu

XXX hageja ainuomandisse, 3) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu

kande parandamiseks, 4) asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga, 5) jätta kostja poolt

ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja ainuomandisse. 23.11.2021 määrusega võttis kohus

vastu hageja loobumise hagist kostja vastu hüvitise väljamõistmise nõudes ning lõpetas selles

osas tsiviilasja menetluse. Eelpool nimetatud määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

16.06.2022 määrusega. 17.11.2022 määrusega kohus täitis selgitamiskohustust ja andis

menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. 10.05.2023

määrusega määras kohus asjas kirjaliku menetluse, andis pooltele tähtaja lõplike seisukohtade

esitamiseks ja soovi korral teisele poolele vastamiseks ning tegi teatavaks otsuse avalikult

teatavakstegemise aja. 11.08.2023 määrusega kohus taastas asjas eelmenetluse kuivõrd

03.07.2023 menetlusdokumendis täiendas kostja enda vastuhagi alternatiivse nõudega, samuti

teatas hageja 14.06.2023 esindaja vahendusel koostatud menetlusdokumendis, et hageja

2-17-19303

nõuded viimati formuleeritud menetlusdokumendis on esitatud järgmises sõnastuses: 1)

jagada abikaasade ühisvara, 2) jätta kinnistu XXX hageja ainuomandisse, 3) tuvastada kostja

kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks, 4) asendada kostja

tahteavaldus kohtulahendiga, 5) jätta kostja poolt ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja

ainuomandisse ning hageja teatas, et puudub vajadus nõuete 3), 4) ja 5) menetlemiseks.

Kohus andis 11.08.2023 määrusega eeltoodu tõttu kostjale tähtaja vastuhagi täienduse

tervikteksti ja hageja 03.07.2023 esitatud nõuetest loobumise taotluste osas seisukoha

esitamiseks. 05.09.2023 avaldusega võttis kostja vastuhagi tagasi. 09.01.2024 määrusega

kohus rahuldas hageja 03.07.2023 esitatud taotluse ja võttis vastu hageja loobumise hagist

kostja vastu kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuete (nõuded 3. ja 4.) ja

vallasvaraga seotud nõude (nõue nr 5) osas ning lõpetas nende nõuete osas tsiviilasjas

menetluse, võttis vastu ja rahuldas kostja J. K. avalduse vastuhagi tagasivõtmiseks ning jättis

vastuhagiavalduse läbivaatamata. Sama määrusega kohus andis hagejale tähtaja hagiavalduse

teksti tervikuna esitamiseks ning kostjale tähtaja hagiavalduse terviktekstile kostja seisukoha

teksti tervikuna esitamiseks.

3. 22.01.2024 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti. 12.02.2024 esitas kostja enda vastuse

hagiavalduse tervikteksti osas. 13.03.2024 esitas hageja seisukoha kostja vastuse osas. Kohus

lähtub käesoleva kohtuotsuse tegemisel 22.01.2024 ja 12.02.2024 esitatud hagiavalduse ja

kostja vastuse terviktekstides esitatust.

HAGEJA NÕUE

4. 22.01.2024 esitatud hagiavalduse tervikteksti kohaselt hageja ja kostja abielu sõlmiti

10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015. Enne abiellumist kingiti hagejale vallasasjaks olev

korter XXX. Korter kuulus hageja vanematele, I ja V. R. ele. Korter kingiti vanemate poolt

hagejale tingimusel, et korter jääb abiellumisel hageja lahusvaraks, vastutasuta. Kostja kolis

koos hagejaga nimetatud korterisse elama. Abielu kestel kinkis V. R. korteri erastamiseks

hagejale oma EVP-d summas 13 200 EEK ning koos hageja enda EVP-dega summas 6000

EEK, oli hagejal kokku EVP-sid summas 19 200 EEK. Hageja erastas korteri 17 520 EEK

eest EVP-des ning sõlmis ostu-müügilepingu Lasnamäe Linnaosa valitsusega 26.04.1996 ja

halduslepingu Priisle Kinnisvarahalduse Munitsipaalettevõttega. Hageja soovis korteri müüa,

et osta elamu Tallinnast väljas. Hageja kooskõlastas soovi korteri kinkijatega, kelle tingimus

oli, et ostetav eluruum jääb endiselt hageja lahusvara hulka ning nende nõusolekul valiti välja

sobiv eluruum XXX. Hageja müüs korteri 14.08.1996 müügihinnaga 160 000 EEK ning ostis

elamu XXX, 02.10.1996 ostuhinnaga 130 000 EEK. Korteri müügist saadud raha laekus

hageja arvele ning suvila ostu eest tasuti hageja arvelt, suvila ostmiseks kasutati ainult korteri

müügist saadud raha. Suvila osteti vallasasjana ning hageja erastas elamumaa. Korteri

erastamisest oli hagejale jäänud 1680 EEK EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud

rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 EEK, ning sõlmis ostu-

müügilepingu XXX Linnavalitsusega 11.01.2005. Kostja elas aadressil XXX kuni 2013.

aastani, mil kostja elamust välja kolis. Kinnistu on omandatud ainult hageja lahusvara arvel

ning hagejal ja poolte ühistel lastel on tähelepanuvääriv huvi oma elukoha vastu. Hageja on

vaidlusaluse kinnistu omandanud tervikuna oma lahusvara arvelt. Antud juhul polegi võimalik

ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud.

Selle lahenduskäigu kohaselt tuleb täielikult lahusvara arvelt seadusemuudatuse tõttu ühisvara

hulka sattunud vara jätta poolele, kes oma lahusvara arvelt selle vara omandas ning seejuures

ei pea saama pool, kes midagi ei panustanud ka hüvitist. Hageja palub jagada poolte

ühisvaraks olev kinnistu (reg nr XXX, aadress XXX) ja jätta see hageja ainuomandisse ning

menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

2-17-19303

5. Kostja 12.02.2024 esitatud vastuse tervikteksti kohaselt on kostja seisukohal, et

vaidlusalune kinnistu ei ole soetatud hageja lahusvara arvel, seega puudub mistahes

põhjus ühisvara jagamisel poolte võrduse printsiibist kõrvale kaldumiseks. Kostja hinnangul

ei ole XXX kinnistu omandatud hageja lahusvara arvel ei otse ega kaudselt. Kostja leiab,

et tõendamata on asjaolu, et V. ja I. R. omandis oli XXX, asuv korter, mida hagejale

kinkida. Tõendamata on ka korteri hagejale kinkimine, mistõttu ei saanud korterist ka

moodustuda hageja lahusvara. Antud asjaolu on väidetavalt kostja poolt kohtu ette

toodud 7.6.2019 kohtuistungil, kuid see on jäänud asja varasemal lahendamisel

kohtupoolse tähelepanuta. Kostja möönab, et hageja sai võimaluse erastada (see tähendab

omandada, kohaliku omavalitsuse üksuselt osta) korter, mis oli antud tema isale koos

perekonnaliikmetega kasutamiseks ning hageja seda võimalust 26.4.1996 sõlmitud lepinguga

ka kasutas. Hageja poolt esitatud tõendist nähtuvalt omandas hageja korteri XXX Linnaosa

valitsuselt, mitte oma emalt ega isalt kinke teel, nagu hageja väidab. Korteri ostmisel hageja

poolt ostuhinna tasumiseks kasutatud EVP-de päritolu ei ole antud juhul oluline. EVP-d

olid sealjuures vabas käibes, neid võis omandada ükskõik kellelt. V. R. elt omandas hageja

13 200 EEK väärtuses EVP-id ja korteri eest tasus hageja XXX Linnaosa valitsusele 17

520 EEK-i erastamise väärtpaberite arvelt. Seega ei ole õige ka hageja väited selle kohta, et

korter omandati vanemalt üle kantud EVP-de või muu hageja lahusvara arvel. Hageja isalt

V. R. lt saadud EVP-d ei moodustanud rohkem kui 75% korteri ostuhinnast. Vaidlust ei

saa olla selles, et XXX korter omandati hageja ja kostja abielu ajal, so 26.4.1996. Enne

korteri erastamist ei olnud see korter ei hageja ega tema vanemate omandis ning kellelgi

neist ei olnud võimalik korteriomandit kinkida ega muul viisil käsutada. Hageja ostis

korteri XXX Linnaosa valitsuselt. Järgnev korteri võõrandamine, võimalik kinnistamine vmt

varasuhet ei muutnud. Järelikult oli XXX korter hageja ja kostja ühisvara.

6. XXX asuv korter müüdi 14.8.1996 ning korteri müügist saadud raha eest osteti 2.10.1996

sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel XXX, XXX asuvad hooned. Kaheksa ja pool aastat pärast

hoonete omandamist sõlmiti maa ostueesõigusega erastamise korras ostu-müügileping,

millega kehtinud seaduse kohaselt omandasid pooled ühisomandisse maaüksuse, asukohaga

XXX koos selle oluliste osadega. Hoonete alune maa kinnistati abikaasade ühisvarasse

kuuluvaks kinnistuks. Mitte ühtegi alust, mis annaks väita, et XXX kinnistu on omandatud

kasvõi osaliselt hageja lahusvara arvelt, ei esine. Asjaolu, et digitoimiku leheküljel 13

olevas dokumendis märgitud EVP kroonide summa (19200) ja korteri erastamistehingu

käigus tasutud, erastamisväärtpaberite arvelt kantud summa rahalise väärtuse (17520

krooni) vahe on 1680 krooni, ei tõenda seda, et ca 8,5 aastat pärast hoone ostmist toimunud

maa erastamisel tasus hageja maa eest enda väidetava lahusvara arvelt.

7. Hageja soovib kinnistu jätmist enda ainuomandisse ja kostja on sellise lahendusega

nõus, kui hageja maksab kostjale poole kinnisasja turuhinnast. Hageja on esitanud

käesoleva asja menetlusse hindamisakti, mille kohaselt on 2019 aastal kinnistu

väärtuseks hinnatud 113 000 eurot. Seega tuleb XXX kinnistu hageja ainuomandisse

jätmisel hagejal maksta kostjale tema omandiosa eest rahalist hüvitist 56 500 eurot. Kostja

märgib, et tegemist on 4 aastat vana hindamisaktiga ning seega nõustub kostja ühisvara

jagamisega hagejale väga soodsatel tingimustel.

8. Kuna XXX kinnistu oli algusest peale abikaasade ühisvara, siis kõik tegevused ja

toimingud, mis ühisvaraga tehti, olid tehtud ühiselt. Nii ehitati ühiselt väikesest suvel

kasutatavast suvilast (39,4 m²) aastaringselt kasutatav elumaja (84,9 m²), nii võeti ühiselt

ümberehituseks laenu ja ühiselt ka renoveeriti kinnistul paiknevat. Ühiselt tehtud

investeeringute arvelt ühisvara (kinnisasja) väärtus suurenes ja ühisvara väärtus

suurenes ka ajas tulenedes üldisest hinnatõusust. Kostja rõhutab, et tõusis poolte ühise vara

(algselt hoone, hiljem kinnistu) väärtus, mitte ei tõusnud hageja ainuomandis oleva vara

2-17-19303

väärtus. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et XXX, XXX kinnistu on osaliselt omandatud

hageja lahusvara arvelt, ei saa hageja hagi rahuldada selliselt, et kostjale ühisvarast midagi ei

jaotata. Kui kohus leiab, et vaidlusaluse kinnisasja omandamisel on kasutatud hageja

lahusvara, mis annab aluse vara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kalduda, on hageja poolt

panustatud lahusvara väärtus maksimaalselt 13 200 EEK (13 200 EEK = 843 EUR), so V. R.

e poolt hagejale üle kantud EVP kroonide summa. Seda siiski üksnes juhul, kui tegemist oli

kingitusega hagejale, milline asjaolu on käeolevas menetluses hageja poolt tõendamata.

Kostja palub arvestada võimalikul poolte võrdsusest kõrvale kaldumisel ka sellega, et kostja

ei ole ühisvaraks olevat kinnisasja kasutanud rohkem kui 9 aasta vältel ja kogu kasu

ühisvarast sellel perioodil on saanud hageja. Lisaks märgib kostja, et ühisvara jagamisel tuleb

arvestada ka sellega, et kostja on panustanud ühisvarasse veel ka pärast abielu lahutamist,

tasudes enda arvelt hagejale XXX kinnistu parendamiseks võetud laenumakseid. Kostja on

nõus sellega, et poolte veel alaealisel lapsel on võimalik antud kinnistul edasi elada, nagu ka

hagejal. Kostja nõustub hageja ja kostja ühisvarasse kuuluv XXX, XXX ühisomandi

lõpetamisega ja palub ühisvara jagada selliselt, et hageja hüvitab kostjale 3 kuu jooksul

arvates kohtulahendi jõustumisest 50% kinnisasja väärtusest, so. 56 500 eurot ja XXX

pst 23, XXX jääb hageja ainuomandisse.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid leiab, et

hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi

kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole

kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Õiguse kohaldamise üle

otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438

lg 1).

10. Kohus on tuvastanud 28.06.2019 otsuses esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele

teine pool vastuväiteid ei esitanud käesolevas tsiviilasjas järgmised asjas tähtsust omavad

asjaolud:



hageja ja kostja abielu sõlmiti 10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015 (I kd lk. 12);



hageja omandis oli vallasasjana korter asukohaga XXX;



poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle

kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni (I kd lk 13-14);



korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni,

kokku oli hagejal EVP-sid summas 19 200 krooni (I kd lk 10-11);



hageja erastas korteri EVP-des 17 520 krooni eest 26. aprillil 1996, s.o. abielu ajal (I

kd lk 6-7);



hageja müüs korteri 14. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni (I kd lk 15-16);



hageja ostis 2. oktoobril 1996 XXX aadressil XXX asuvad ehitised vallasasjana

ostuhinnaga 130 000 krooni (8308,51 eurot), milleks kasutas ainult korteri müügist

saadud raha (I kd lk 8-9);



hageja erastas ehitise juurde elamumaa 24. märtsil 2005 aastal hinnaga 19 150 krooni

(1223,91 eurot), kasutades selleks korteri erastamisest jäänud hagejale kuulunud 1680

krooni EVP-des ning korteri müügist ülejäänud raha;



kinnistu ainuomanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse 26. mail 2005 (I kd lk 29-

30);

2-17-19303

Tallinna Ringkonnakohus ei ole eelpool nimetatud asjaolude ebaõiget tuvastamist maakohtule

14.02.2020 kohtuotsuses ette heitnud. Täiendavalt tuvastab kohus esitatud tõendite ja poolte

väidete alusel, millele teine pool vastuväiteid ei esitanud käesolevas tsiviilasjas järgmised

asjas tähtsust omavad asjaolud:



kostja võttis sihtotstarbeliselt XXX asuvate ehitiste renoveerimiseks laenu 20.01.1998

100 000 krooni, 07.08.2000 täiendavalt laenu 20 000 krooni, 03.10.2001 suurendati

laenusumma 144 500 kroonini ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9

235,24 eurot (I kd lk 54-57). Hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena

ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot.

11. Hageja palub poolte ühisvara jagada selliselt, et kinnistu jääks tema omandisse ilma selle

eest kostjale hüvitist maksmata. Kostja ei vaidle vastu ühisvara jagamise nõudele, kuid leiab,

et hageja on kohustatud kostjale tasuma hüvitist.

12. Ringkonnakohtu juhiste kohaselt tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel ühisvara

koosseisu kindlakstegemisel kohaldada PKS¹

⁵ § 14 lg 1. Viidatud seaduse §-d 14 ja 15

⁹⁹

reguleerisid vara kuulumist abikaasade ühis- või lahusvara hulka. Kui PKS¹

⁵ § 14 lg 1

⁹⁹

sätestas üldreegli, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, siis §

15 lg-d 1 ja 2 nägid sellest ette erandid, sh sätestasid konkreetsed tingimused, mille

esinemisel ei ole abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara. Sellised juhud on vara

omandamine kinke või pärimise teel, samuti pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara ja

abikaasa isiklikud tarbeesemed. Seega käesoleval juhul tuleb varaeseme kuuluvus ühis- või

lahusvarasse otsustada PKS¹

⁵ sätete järgi.

⁹⁹

13. Esmalt märgib kohus vastuseks kostja üllatuslikule seisukohale, mis on menetluses

esitatud alles 12.02.2024 sellest, et XXX asunud korter oli hageja ja kostja ühisvara, järgmist.

Maakohus tuvastas 07.06.2019 kohtuotsuses menetluses esitatud tõendite alusel, et hageja

vallasomandis olnud XXX korter erastati hageja omandisse tervikuna hageja lahusvara arvelt

(I kd lk 214-217). Maakohus on 28.06.2019 aasta otsuses tuvastanud sedagi, et vaidlusalune

kinnistu omandati tervikuna hageja lahusvara arvelt. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu

otsusest nõustus kõrgema astme kohus maakohtu tuvastatuga sellest, et vaidlusalune kinnistu,

mille jagamist hageja soovib, omandati hageja lahusvara arvelt (II kd lk 37-39). Eeltoodu tõttu

on põhjendamatud kostja väited sellest, et korteriomand oli poolte ühisvaraks. Kostja väide on

vastuolus ka kostja enda poolt 07.12.2022 menetlusdokumendis avaldatuga, milles kostja ka

ise väitis, et nõustub kohtu 17.11.2022 määruse punktis 9.4 tehtud järeldusega hageja

lahusvara ja poolte ühisvara arvelt ühisvarasse tehtud panuste kohta (III kd lk 23-27). Kostja

ei ole menetluses esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mille alusel kohtul oleks võimalus

asuda varasemalt kohtute poolt tuvastatust teistsugusele seisukohale. Samuti on eeltooduga

vastuolus kostja 12.02.2024 avaldatud seisukoht sellest, et mitte ühtegi alust, mis annaks

väita, et XXX kinnistu on omandatud kasvõi osaliselt hageja lahusvara arvelt, ei esine.

14. Vaidlus puudub selles, et kinnistu soetati abielu kestel 2. oktoobril 1996, mil omandati

kinnistul asuvad hooned ning elamumaa erastati ehitiste juurde 24. märtsil 2005. Riigikohus

on asunud korduvalt seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral

tekib erastatud maale PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille

juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, 11. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 ja 17.

veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). Kuna maa on soetatud poolte abielu ajal,

saab kohus lugeda tõendatuks, et tulenevalt PKS1995 § 14 lg 1 kuulub kinnistu ühisvara

koosseisu. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu hageja seisukoht sellest, et kinnistu on tema

lahusvara.

15. Vaidlus poolte vahel ühisvara jagamise viisi osas samuti puudub, mõlemad endised

abikaasad on nõustunud, et ühisvarasse kuuluv kinnistu jääb hageja ainuomandisse. Samas on

2-17-19303

kostja 25.02.2024 esitatud vastuse terviktekstis märkinud, et kinnistu tuleks müüa ja saadud

raha jagada. Kohus jätab eeltoodud kostja märkuse tähelepanuta ja nõustub hagejaga selles, et

kostja esitatud viisil ühisvara jagada ei saa, sest sellist nõuet ei ole kostja kohtule esitanud.

Kohus saab lähtuda üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul,

kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele

viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja

andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21) (p 13-15).

16. Peamine vaidlus seisnebki käesolevas menetluses selles, kas ühisvara jagamisel tuleks

kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest või mitte. Tallinna Ringkonnakohus

on 14.02.2020 lahendis käesolevas tsiviilasjas märkinud, et maakohtu põhjendused on

loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu omandamist hageja lahusvara arvel.

Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb kohaldada PKS¹

⁵ § 19 lg 2 p 3 ja

⁹⁹

kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2

järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS¹

⁵-s sätestatud abikaasade osade

⁹⁹

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

1. juulit 2010 (25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik ja seal

viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus on 14.02.2024 otsuses märkinud, et maakohtu

tuvastatud asjaoludel on see ajaline tingimus käesoleval juhul täidetud.

17. Eeltoodu tõttu kontrollib kohus järgnevalt, kas esinevad alused ühisvara jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. PKS 1995 § 19 lg 2 näeb ette, et kohus võib

kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa

tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma

sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa

lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise

abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

18. Hageja soovib, et kohus kalduks ühisvara hulka kuuluva kinnistu jagamisel kõrvale

abikaasade võrdsuse põhimõttest, kuna leiab, et kinnistu on tervikuna omandatud hageja

lahusvara arvelt. Hageja leiab, et kinnistu tuleb jätta tema omandisse ilma selle eest kostjale

hüvitist maksmata. Kostja leiab, et väikesest suvel kasutatavast suvilast (39,4 m²) ehitati

ühiselt aastaringselt kasutatav elumaja (84,9 m²), võeti ühiselt ümberehituseks laenu ja

ühiselt ka renoveeriti kinnistul paiknevat. Ühiselt tehtud investeeringute arvelt ühisvara

(kinnisasja) väärtus suurenes, mistõttu ei ole põhjendatud kinnistu jagamisel kalduda kõrvale

abikaasade võrduse põhimõttest.

19. Kohus on 17.11.2022 kohtumääruses pooltele selgitanud, et kohtu ette toodud asjaoludel

kostja ei vaielnud varasemas menetluses, vastu sellele, et algne investeering ühisvara

tekkimiseks (hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, seega kokku

9532,42 eurot) on tehtud hageja lahusvara arvelt. Kostja on 15.02.2018 vastuses hagile

märkinud ja esitanud ka tõendid sellest, et abielu ajal võeti hoone renoveerimiseks laenu

20.01.1998 100 000 EEK, 07.08.2000 täiendavalt 20 000 EEK, 03.10.2001 suurendati

laenusumma 144 500 EEK-ni ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9 235,24 eurot.

Kostja on menetluses väitnud sedagi, et hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena

ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot. Hageja ei ole kostja vastavale

väitele vastu vaielnud. Eeltoodust saab järeldada, et elamu renoveerimiseks võtsid abikaasad

vahetult peale hoonete omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32

835,24 eurot. Kokku kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara

9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Samuti selgitas kohus menetlusosalistele

17.11.2022 määruses, et kui pooled eelpool nimetatud kohtu käsitlusega ei nõustu, tuleb

mõlemal poolel kohtule selgitada missugune on nende seisukoht sellest, millises ulatuses on

kinnistu omandatud ja renoveeritud hageja lahusvara arvel ning millises ulatuses ühisvara

2-17-19303

arvelt. Peale selgitamiskohustuse täitmist nõustusid nii hageja kui ka kostja, et kokku kulus

kinnisasja soetamiseks ja renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara

32 835,24 eurot (vt hageja 02.12.2022 ja kostja 07.12.2022 menetlusdokumendid). Siinkohal

märgib kohus, et kuigi hageja on varasemalt ka esitanud väite sellest, et lisaks panustas hageja

hoone renoveerimisse ka enda järele jäänud lahusvara, siis kuivõrd kostja on sellele väitele

vatu vaielnud ja kohtule ei ole hageja väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud, jätab kohus

hageja vastavad väited tähelepanuta. Kostja on esitanud kohtule fotod tõendamaks, et

esialgselt soetati ühisvarana aiamaja suurusega 39,4 m2 (I kd lk 51-52). Poolte ühise

renoveerimise tulemusena on aiamajast saanud 84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt

kasutatav eluhoone (I kd lk 53). Asjaolu, et pooled panustasid ühisvarasse rahalisi vahendeid

ning seda ühiselt renoveerisid tõendab ka hageja enda poolt esitatud Kinnisvarabüroo Uus

Maa OÜ 19.10.2017 koostatud eksperthinnang (II kd lk 59-72). Eelpool nimetatud tõendist

nähtub, et peale ehitise juurde maa erastamist on 14.11.2008 väljastatud

projekteerimistingimused nr 456 üksikelamule ning hoone suletud netopind on ekspertiisi

tegemise ajal 86,23 m2. Samuti nähtub eksperthinnangust, et ehitisregistri andmed ei vasta

tegelikkusele, kuna ehitisregistris on hoone 1 korruseline, tegelikkuses 2 korruseline, hoone

tüübiks aiamaja, tegelikkuses üksikelamu ning ehitisregistris on hoone netopind 39,4 m2,

hoone mõõdistusjoonistel aga 86,23 m2. Eeltoodu haakub kostja väidetega sellest, et laenu

võeti abieluajal hoonete renoveerimiseks, kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa

erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra. Sama nähtub 29.07.2019 OÜ

Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ koostatud eksperthinnangust (II kd lk 74-84). Eeltoodu tõttu

on põhjendamatu ja vastuolus esitatud tõenditega ning hageja enda poolt avaldatuga hageja

esindaja vahendusel esitatud hageja hilisem seisukoht sellest, et antud juhul polegi võimalik

ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud.

Tuvastatud asjaoludel sõlmiti kõik laenulepingud, mida kasutati renoveerimisel poolte abielu

ajal enne 01.07.2010. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud ei ole abikaasade

võrdsusest kõrvale kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%,

ilma kostjale hüvitist maksmata.

20. Riigikohtu 14. mai 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p-s 23 on toodud

lahenduskäik juhuks, kui ühisvara on omandatud nii lahus kui ühisvara arvelt.

Lahenduskäigus arvestatakse lahus- ja ühisvaras panustamise proportsiooni. Riigikohtu

seisukohast tuleneb, et hüvitamise juures on oluline proportsioon. Kohus leiab, et ka

käesolevas asjas tuleb hüvitise suuruse määramisel samuti arvestada proportsiooni selleks, et

välja selgitada kui suures osas hageja panustas ühisvara soetamisse ja parendamisse enda

lahusvara. Siinkohal arvestab kohus sedagi, et hageja kanti kinnistusraamatusse ja viimane

laen hoone renoveerimiseks võeti 2005 aastal abielu ajal ehk hoonete aluse maa erastamine ja

renoveerimiseks laenu võtmine toimusid sisuliselt üheaegselt. Abikaasade osade määramiseks

tuleb kohtu hinnangul lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest

kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte

võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita.

Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise

väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31).

21. Kogu ühisvara väärtus oli 2005 seisuga seega 42 367,66 eurot (9532,42+32 835,24),

poolte võrdsusest kõrvalekaldumine oli põhjendatud hageja poolt hoonete ja maa soetamise

osas summas 9532,42 eurot ning renoveerimiseks kulutatud 32 835,24 eurost moodustab

ühisvarast hageja osa 16 417,62 eurot ehk kokku on hageja osa suuruseks ühisvaras 25 950,04

eurot ning kostja osa 16 417,62 eurot ehk hageja osa ühisvara väärtusest on 61% ja kostja osa

39%. Just sellise proportsiooniga on kohtu hinnangul võimalik arvestada vara jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel.

2-17-19303

22. Kohus on 17.12.2022 määruses selgitanud pooltele, et kohtule on hageja poolt esitatud

kinnisasja eksperthinnangud aastatest 2017 ja 2019 (II kd lk 59-72 ja II kd lk 74-84). Hageja

hinnangul on eelpool nimetatud hindamisaktid 2017 aasta hindamisakti alusel võimalik

ühisvara jagamisel lähtuda, kostja hinnangul aga 2019 on vara väärtuse kindlaks tegemiseks

ühisvara jagamisel piisav. Vaatamata kohtu ettepanekule muid tõendeid ühisvara väärtuse

kindlakstegemiseks pooled kohtule esitanud ei ole. Eeltoodu tõttu saab kohus väärtuse

kindlakstegemisel lähtuda üksnes hageja poolt esitatud eksperthinnangutest. Kuivõrd vara

jagamisel tuleb lähtuda võimalikult jagamise aja lähedasest turuväärtusest, siis võtab kohus

hüvitise arvestamisel aluseks hageja poolt hilisemalt esitatud eksperthinnangu.

Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 29.07.2019 eksperthinnangu kohaselt kinnistu turuväärtus oli

2019 aastal 113 000 eurot (II kd lk 74-84). Kuna ühisvara turuväärtus vara jagamise seisuga

on kohtule esitatud tõendi kohaselt 113 000 eurot, siis kostja osa 39% sellest on 44 070 eurot,

mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Siinkohal arvestab kohus hüvitise suuruse

määramisel ka asjaoluga, et hageja on kompromissi korras nõustunud kostjale hüvitist tasuma

30% ja kostja on pakkunud kompromissina hüvitise suuruseks esmalt 1/3 kinnistu

turuväärtusest, mitte 50% nagu kostja hilisema menetluse käigus hagejale ettepanekuid on

teinud (vt hageja ettepanekud I kd lk 151, II kd k 52-54, kostja seisukoht II kd lk 152-156).

Kostja palub hüvitise välja mõistmisel arvestada ka asjaoluga, et ta ei ole 9 aasta jooksul

ühisvara kasutada saanud ja tasunud laenumakseid. Siinkohal märgib kohus, et kohtu ette

toodud asjaoludel lahkus kostja ise 2013 aastal perekonna ühiselt eluasemelt ega ole kordagi

avaldanud soovi ühisvaraks olevat kinnistut kasutada ning asjaolu, et kostja tasus koos

hagejaga ühisvaral lasuvat kohustust on poolte seadusest tulenev kohustus, mistõttu kohus

hüvitise suuruse määramisel nende asjaoludega arvestada ei saa.

23. Seega esitatud hagiavaldus kuulub rahuldamisele, kohus jagab A. K. ja J. K. ühisvaraks

oleva kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa

numbri XXX all kantud kinnistu asukohaga XXX, jättes selle hageja ainuomandisse. Hagejalt

tuleb kostja kasuks välja mõsta hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot.

24. Kostja taotles rahalise hüvitise maksmisel määrata hagejale maksekohustuse täitmiseks

tähtaeg 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus võib TsMS § 445 lg 1 kohaselt poole

taotlusel otsuses kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või

tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata. Käesolevalt leiab kohus, et kostja taotlus

tuleb jätta rahuldamata, see ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendi 3-2-1-72-10 punktis 17

leidnud, et nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda

kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi. Kostja ei ole põhistanud hagejale tähtaja

määramist hüvitise tasumisel.

Menetluskulud

25. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1

kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool on

palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda.

TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline

jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi

vajadusi.

26. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust

kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi

tegemist oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-

12-07 sedastanud, et kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi

2-17-19303

poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole

huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja

millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas

olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist

abikaasat.

27. Seonduvalt 09.01.2024 määrusega, milles kohus võttis vastu hageja osalise hagist

loobumise ja jättis kostja vastuhagiavalduse läbi vaatamata, märgib kohus, et ka seonduvalt

mõlema poole nõuetest loobumisega ja tagasivõtmisega jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg

4 alusel poolte endi kanda. Mõlemad pooled on vastastikku esitatud nõuetest sisuliselt

loobunud teise vastu, mõlemad pooled kandsid seoses nõuete menetlemisega kulusid ja kohus

arvestab sedagi, et nõuded seondusid abielu varavahekorral põhineva vaidlusega.

28. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd

kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eve Grass

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse RESOLUTSIOON:

1. Täiendada Pärnu Maakohtu 28.08.2024 otsust otsuse täitmise korraga vastavalt

tervikresolutsioonis märgitule ning muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Muus osas

jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1.

Rahuldada A. K. hagi J. K. vastu ühisvara jagamiseks.

2.2.

Jagada A. K. ja J. K. ühisvaraks olev kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri XXX all kantud kinnistu asukohaga

XXX.

2.3.

Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri XXX

all kantud kinnistu asukohaga XXX A. K. ainuomandisse.

2.4.

Välja mõista hagejalt kostja kasuks osa hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot.

2.5.

Määrata hageja poolt kostjale resolutsiooni p-s 2.4 nimetatud hüvitise maksmiseks

tähtaeg 4 kuud tsiviilasjas nr 2-17-19303 tehtava kohtuotsuse jõustumisest.

2.6.

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2.7.

Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ning hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.