2-23-121724/7 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-121724

Tsiviilasi

Holm Bank AS hagi J. Š. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2724,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Holm Bank AS (registrikood 14080830)

Hageja esindaja volikirja alusel: Katrin Teller

Kostja: J. Š. (isikukood xxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus (lihtmenetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt J. Š.lt hageja Holm Bank AS kasuks välja põhivõlg 435,65 eurot.

3. Mõista kostjalt J. Š.lt hageja Holm Bank AS kasuks välja viivis põhivõlalt (435,65

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi

jõustumisest kuni võla tasumiseni.

4. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1.

Jätta menetluskulud 18 % ulatuses kostja J. Š. kanda ja 82% ulatuses

hageja Holm Bank AS kanda.

5.2.

Mõista kostjalt J. Š.lt hageja Holm Bank AS kasuks välja menetluskulud

72,90 eurot.

6. Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte.

7. Toimetada otsus avalikult kätte kostjale J. Š.le väljaanded Ametlikud

Teadaanded kaudu.

8. Lugeda dokumendid kostjale J. Š.le avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele

luba

käesoleva

otsuse

edasikaebamiseks.

Kohus

selgitab,

et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas

ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21).

Asjaolud ja menetluse käik

1. Holm Bank AS (hageja) esitas 26.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse J. Š.lt (kostja) 2216,72 euro saamiseks. Kohus tegi 31.05.2023 võlgnikule

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohtu

Maksekäsuosakond lõpetas 18.09.2023 kohtumäärusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis

nõude Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 09.10.2023 kohtule hagi kostja vastu, milles nõuab kostjalt hageja ja kostja

vahel 26.09.2019 sõlmitud maksekaardi lepingust nr xxxxxxxxxxx ja 21.04.2021 sõlmitud

lisakokkuleppest nr 1 tuleneva põhivõlgnevuse 1965,22 eurot, intressi 202,36 eurot, viivise

70,65 eurot, meeldetuletuskirjade saatmise kulu 14,37 eurot ja lisanduva viivise nõudes.

Vaatamata hoiatusele kostja võlgnevust ära ei tasunud ja hageja luges lepingu alates

03.05.2023 olulise rikkumise tõttu üles öelduks.

3. Hagiavalduse kohaselt lähtus krediidiandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostjalt

endalt küsitud teabe ja on teinud kostja poolt öeldud andmete kontrollimiseks täiendavad

päringud kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Kostja on märkinud enda

igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1050 eurot ja igakuisteks kohustusteks 500 eurot. Hageja

on teinud päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister OÜ, mille

mõlema andmetel puudusid kostjal maksehäired. Lisaks arvestas hageja kostjaga sõlmitud

varasemaid laenulepinguid (25.02.2015, 04.03.2015, 13.01.2017), millised kostja tasus

korrektselt. Lisaks kontrolliti kliendi poolt öeldud sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust

kogumispensioni päringuga, mille andmetel oli kostja keskmine kuu sissetulek 926 eurot.

Hageja võttis arvesse kostja igakuiseks sissetulekuks 926 eurot ning kohustusteks 500 eurot.

Automatiseeritud krediidianalüüsi ja otsuse alusel järeldas hageja, et kostja on võimeline

täitma lepingut krediidisumma tagasimaksmisel.

4. Kostjale toimetati hagiavaldus ja 08.03.2024 hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte

avalikult, vastavasisulise teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 10.03.2024.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast. Kohus loeb menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 26.03.2024

dokumentide kättetoimetamisega avalikult Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja kohustus

vastama hagiavaldusele hiljemalt 21.03.2024. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks

(09.04.2024) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

5. TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud

korras,

järgides

üksnes

käesolevas

seadustikus

sätestatud

üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.

Hagi hind on 2724,25 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt

TsMS § 405 lg-le 1. TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja

põhjendava osa. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405

lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes

õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

7. Vaidlust ei ole, et Holm Bank AS ja kostja vahel on 26.09.2019 sõlmitud maksekaardi

leping nr xxxxxxxxxxx (dtl 56-58) ja 21.04.2021 sõlmitud lisakokkulepe nr 1 (dtl 65), mille

alusel oli kostjal kaardi kasutamisel krediidilimiit 2000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et

füüsilisest isikust kostja võttis kasutas krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune

leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

8. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses

enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

9. Kostjal olid tasumata 01.01.2023, 01.02.2023, 01.03.2023, 01.04.2023 ja 01.05.2023 (dtl

159-167) maksekorraldustel väljastatud minimaalsed osamaksed. Kuna kostja rikkus oluliselt

talle lepingust tulenevaid maksekohustusi ning ei reageerinud ka hageja poolt talle saadetud

korduvatele meeldetuletustele saatis hageja 19.04.2023 kostja e-postile tatik1704@mail.ru

lepingu ülesütlemise avalduse. Hageja saatis kostjale samal päeval tähitud kirjana ülesütlemise

avalduse kostja poolt lepingus märgitud elukoha aadressile Tallinna mnt 3-9, Pärnu linn,

80036 Pärnu linn, Pärnu maakond, millega andis kostjale 2-nädalase tähtaja võlgnevuse

summa tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks ning informeeris, et võlgnevuse

mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 03.05.2023

olulise rikkumise tõttu üles öelduks (dtl 169). Kostja võlgnevust ära ei tasunud. Hageja luges

lepingu alates 03.05.2023 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Hageja edastas kostjale

03.05.2023 lepingu ülesütlemise teavituse ja kogu sissenõutavaks muutunud võlgnevuse

tasumise nõude(dtl 170).

Vaidlust ei ole, et kostjale on lepingu järgi võimaldatud maksekaardiga kasutada krediiti

limiidiga ning kostja lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja teostas

maksekaardiga oste kogusummas 3042,71 eurot (dtl 66-76) ja teostas tasumisi lepingu eest

kokku summas 2607,06 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu

täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise

kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

10. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning

liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette

nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi

preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud

peavad

omal

algatusel

kontrollima,

kas

krediidiandja

on

hinnanud

laenuvõtja

krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma

eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil

ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem

koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE

Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on

lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise

tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib

ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12,

Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks

direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse

täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist

taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus

õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).

11. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

12. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta

on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

13. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või

-vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud

näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

14. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

15. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja

põhikohustuse

sisuks

krediidivõtja

vastu

on

hinnata

krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda

maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

16. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

17. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja

selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt

põhistanud. Hageja on kinnitanud kohtule, et lähtus kostja krediidivõimelisuse hindamisel

kostjalt endalt küsitud teabest ja on teinud kostja poolt öeldud andmete kontrollimiseks

täiendavad päringud kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Kohtu

hinnangul ei ole hageja esitatud andmed piisavad veendumaks, et vastutustundliku laenamise

põhimõte on järgitud ning et krediidiandja oleks veendunud kostja krediidivõimelisuses.

Laenuandja on analüüsinud üksnes kostjalt endalt saadud teavet ja maksehäireregistritest

Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister OÜ saadud teavet ning kogumispensioni päringu põhjal

saadud teavet. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1050 eurot

ning igakuised kohustused 500 eurot. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Samuti ei ole

kostjalt küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav

muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

18. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

19. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -

154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste

ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt

lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse

sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma

õigustest.

20. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa

Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus

seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

21. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära tasumist, tuleb asja

lahendamiseks tuvastada, kui suures summas hageja kostjale maksekaardi lepingu järgi

krediiti kasutada võimaldas ja kui suure summa on kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud.

22. Hageja esitas 17.06.2024 täiendatud hagiavalduses ümberarvestuse nõude vastavalt

VÕS § 4034 lg-le 7 alljärgnevalt: kostja lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei

täitnud. Kostja teostas maksekaardiga oste summas 3042,71 eurot ja teostas tasumisi lepingu

eest kokku summas 2607,06 eurot. Tasutud summast luges hageja peale ümberarvestamist

osaliselt tasutuks põhiosa: 3042,71 - 2607,06 = 435,65. Kostja tagastamata põhivõla jääk

peale ümberarvestamist on 435,65 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja

kinnitab, et hageja kogunõude suuruseks ümberarvestatult on 435,65 eurot, milleks on

põhivõlg summas 435,65 eurot.

23. Seega kostjal on hagejale tasumata põhivõlgnevus 435,65 eurot.

24. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist 24,00% aastas tasumata põhisosalt,

alates 11.01.2023 kuni hagi esitamiseni 09.10.2023 ja jooksvat viivist, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud määras

(24,00% ehk 0,065753% päevas) alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates

10.10.2023 tasumata põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 4034 lg 7 järgi on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi

alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel 24,00% aastas õiguslik

alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul

ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse

sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta

rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 435,65 eurot.

Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega

õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.

25. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud

on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg

7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

26. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 435,65 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS

§ 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest. Ülejäänud hageja nõuded

jätab kohus rahuldamata.

Menetluskulud

27. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 2724,25

eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 489,02 eurot

(435,65 eurot põhinõue + 53,37 eurot seadusjärgne viivis aasta eest kohtuotsuse tegemise

aegses määras), ehk hageja nõudest rahuldatakse 18%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb

jätta 18% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 82% ulatuses hageja kanda.

28. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 385 euro ja

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise ning

maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist

põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

29. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 405 eurot, sh riigilõiv

385 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega

72,90 eurot (18% 405-st).

30. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et

kostjal menetluskulud puuduvad.

31. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei

ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.

32. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

33. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte

toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Mälberg

kohtunik