2-23-137634/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-137634

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi M. T. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2009 eurot ja 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479;

aadress Toompuiestee 35, Põhja-Tallinna linnaosa, Tallinn),

lepinguline

esindaja

Sigrid

Rahkema

(e‑post

jurist@julianus.ee)

Kostja:

M.

T. (isikukood

xxxxxxxxxx,

elukoht

xxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxx,

e‑post

xxxxxxxx@xxxxxxxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Jätta 27.04.2023 sõlmitud võlatunnistusest nr 290658 tulenevad hageja põhi- ja kõrvalnõuded

rahuldamata.

3. Mõista M. T. Aktiva Finance Group AS kasuks välja AS-iga Inbank Finance 16.12.2022

sõlmitud järelmaksulepingust nr L890111030352 tasumata põhivõlg 1266,32 eurot ja viivis

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1266,32 eurolt alates 26.04.2023

kuni põhinõude tasumiseni.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Menetluskulud jätta 24,9% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 75,1% ulatuses M. T.

kanda.

7. Mõista M. T. Aktiva Finance Group AS kasuks välja menetluskulud kokku summas 458,11

eurot.

8. Mõista M. T. Aktiva Finance Group AS kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil

kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha.

Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma

viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile

vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv

põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus

ja kostja väidete kohta tõendid.

Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr

EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank.

Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed

riigilõivu tasumise kohta.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab

menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27.11.2023 hagiavalduse M. T. (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

1509 eurot, kuni 27.11.2023 sissenõutavaks muutunud viivise 160,25 eurot ja edasiulatuva

viivise kuni põhinõude tasumiseni.

2. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled 27.04.2023 võlatunnistuse nr 290658 ning

võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe, millega kostja tunnistas, et

võlgneb hagejale 1583,35 eurot, millest on põhisumma 1433,32 eurot, viivis 1,22 eurot,

sissenõudekulu 50 eurot ja intress 98,81 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 20 eurot.

3. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 18.01.2024 määrusega, andes kostjale 20 päeva

hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kostja sai hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse kätte

22.01.2024 kättetoimetamise portaali kaudu ning seega oli viimane päev hagile kirjaliku

vastuse esitamiseks 12.02.2024. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil

hagile reageerinud.

4. Kohtunõudele vastates märkis hageja 26.03.2024 täiendavalt, et enne võlatunnistuse nr

290658 sõlmimist oli kostja ja AS Inbank Finance vahel 16.12.2022 sõlmitud

järelmaksuleping nr L89011030352. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi.

Kostja ei teinud AS-ile Inbank Finance ühtegi tagasimakset. Kostjal jäid tasumata

20.01.2023, 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023 osamaksed. 25.04.2023 ütles AS

Inbank Finance kostjaga sõlmitud lepingu üles ning loovutas 26.04.2024 nõude hagejale.

Kostja on teinud hagejale tagasimakseid kogusummas 140 eurot.

KOHTU SEISUKOHT

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

6. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha

tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

7. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid

kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg

1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-

145432, p 23).

8. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et

käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega, kuid ülejäänud

osas võtta seisukoht n-ö sisulise otsusega.

9. Hageja ja kostja on 27.04.2023 sõlminud maksekokkuleppe/võlatunnistuse nr 290658.

Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud maksekokkulepe on tehinguline

deklaratiivne võlatunnistus, põhjendades seda järgnevalt.

10. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on majandustegevuses tegutsev äriühing ja kostja

on tarbija. Kõrgema kohtu seisukoha kohaselt tuleb nii võlakokkuleppe kui ka esialgse

võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud tarbijakrediidilepingu tunnustele

vastav leping (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-22-150688, p 10.2).

Riigikohus on selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees

konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe

luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on

konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise

teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte

eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb

lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest,

et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat

võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt

Riigikohtu otsus nr 2-19-5601, p 16.2)

Kui poolte ühist tegelikku tahet ega VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik

tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg

4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti

VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr 290658 puhul on tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua

abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et

eelnevalt on sõlmitud krediidileping, kuivõrd selle alusel on tekkinud mh intressivõlg, võlg

ning poolte tahe on selle võla tasumises uus maksegraafik ja sellega seotud tingimused

kokku leppida. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete

teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei

nähtu. Samuti leiab kohus, et tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja

väitel) konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse esimesel leheküljel ei ole sellekohast

märget, on vaid viide maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid

ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud

tagajärjed.

Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige

kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu

kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud

kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni

kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust

oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel saab arvestada, et poolte

eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku

alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue

iseseisva

kohustuse

tekitamist.

Vaidlusaluse

võlatunnistusega

on

võlausaldaja

ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise

võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu hinnangul

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega, vaid õiguslikult siduva võlatunnistusega.

11. Riigikohus on 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija

ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka

deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega

lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis

toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal

algatusel (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või

millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus

omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt

sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud

õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa

VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja

§ 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses

tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga,

ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob

tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse

muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (Riigikohtu määrus 2-21-

13098, p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või

võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus

kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh

intressi kohta kehtivad (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 29).

Hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse teisel leheküljel on sätestatud järgmine

punkt: „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla

summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega

kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning

esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“.

Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille

eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS

§ 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui

tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu

hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja

sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata.

12. Kohus andis hagejale 06.03.2024 määrusega võimaluse tuua esile ja tõendada, et esialgne

võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

13. Hageja 26.03.2024 esitatu põhjal on kostja sõlminud AS-iga Inbank Finance 16.12.2022

järelmaksulepingu nr L890111030352. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidilepingu

saab üles öelda üksnes vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega viivitamise

korral. Kohtu hinnangul on samuti tuvastatav, et vastav järelmaksuleping on kehtivalt

25.04.2023 üles öeldud ja algse krediidiandja nõude on 26.04.2023 omandanud hageja.

14. Viidatud järelmaksulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1

mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi

2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.

novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja

hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma

vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse

suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2

punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

kohaselt

krediidivõimelisuse

hindamiseks

vajaliku

teabe

omandamiseks

küsib

krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija

esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema

pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt

konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus

tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

15. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks

vajalike

kohustuste

täitmise

tõendamise

koormus

krediidiandjal.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud 26.03.2024

esitatud vastuses, et AS Inbank Finance tegi päringud maksehäireregistritesse (taust.ee ja

creditinfo.ee). Täiendavas selgituses (dtl 94-96) ei ole välja toodud, millist teavet

laenuandja konkreetse kostja osas krediidivõimelisuse hindamisel on omandanud ja

millistele järeldustele esitatud andmete põhjal on jõutud. Esitatud dokumendis on vaid

üldsõnaline kirjeldus toimingutest ja konstateering, et laenuandja on hinnanud kostja

krediidivõimeliseks.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning

muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem

maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt

Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet

krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu

hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks

lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist.

Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus

tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja

sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid

täpsustada.

16. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise

kohustuse

äralangemine.

Nimetatud

sättest

tulenevalt

loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Kostja pidi tasuma lepingu kohaselt 1406,32 eurot. Kostja ei ole tagasimakseid lepingule

teinud, kuid on tasunud hagejale tagasimakseid summas 140 eurot. VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00% aastas. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale

intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on

hagejale põhivõlast tasumata järelikult 1266,32 eurot (1406,32-140). Seega rahuldab kohus

hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõla

1266,32 eurot.

17. Hageja on esitanud hagiavalduses kostja vastu viivisenõude. 26.03.2024 esitatud

seisukohas märgib hageja, et juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tasuda viivis alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 26.04.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Kostja ei tasunud laenuandjale ühtegi tagasimakset. Kostja oli võlgnevuses nelja, s.o

20.01.2023, 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023 osamaksega. Laenuandja tegi

ülesütlemise hoiatuse 04.04.2023 ja ütles lepingu üles 25.04.2023.

Seega leiab kohus, et viivisenõue on põhjendatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista. Hageja on nõudnud seadusjärgset viivist alates ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o 26.04.2023. Kohus rahuldab hageja seadusjärgse viivisenõude lepingu

ülesütlemisest, s.o 26.04.2023.

18. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi AS-iga Inbank Finance 16.12.2022 sõlmitud

järelmaksulepingu nr L890111030352 osas ning kostjalt kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1266,32 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõudelt 1266,32 eurolt alates 26.04.2023 kuni põhinõude

täitmiseni.

19. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1

p-st 2 tulenevalt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

21. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

22. Hagis toodud tsiviilasja hind oli 2009,31 eurot. Hagi rahuldatud tsiviilasja hind (kui nõue

oleks sellisena esitatud) oleks 1509,25 eurot ehk hagi rahuldati 75,1%.

23. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 24,9% ulatuses hageja kanda ning 75,1%

ulatuses kostja kanda.

24. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse

esitamisel tasutud riigilõivu 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja

õigusabikulud 507 eurot, kokku 877 eurot. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal

eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

25. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud

menetluskuluga. TsMS § 4842 alusel on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20

eurot. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

26. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema

vaidlusega, samuti arvestab kohus sellega, et kostja ei ole kirjalikku vastust esitanud ning

kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata.

27. Kohus leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on

arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab kvalifitseeritud õigusabi osutaja, s.o

advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu peab kohus antud juhul põhjendatuks

tunnitasu määraks 120 eurot. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 2 tundi.

Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole

õiguslikult keeruline. Kohtu hinnangul, arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide

mahtu ning asja keerukust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista, 240 eurot.

28. Kokku on hageja põhjendatud menetluskuludeks 610 eurot, sh riigilõiv 350 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 240 eurot, millest kostja kanda

jääb 75,1% ehk 458,11 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 151,89 eurot jäävad

kostjalt välja mõistmata.

29. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik