2-21-20490/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Siret Siilbek ja Anna Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-20490

Kohtuasi

Skyldner OÜ hagi Aktsiaseltsi Tallinna

Linnatransport vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. märtsi 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Skyldner OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

631 241,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Skyldner OÜ (registrikood 16048822),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (registrikood

10312960), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Kadri Härginen ja Gerli Helene Gritsenko

Menetluse liik

Asja läbivaatamine kohtuistungil 13. juunil 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-20490

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Skyldner OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-20490

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Skyldner OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2021 Harju Maakohtule hagi ja 31. jaanuaril

2022. a hagiavalduse täpsustuse Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport (kostja) vastu, milles

palus kostjalt välja mõista:



10 augustil 2009 OÜ Omnibuss ja OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis, edaspidi MRP)

vahel sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlg 78 149,81 eurot ja intressid 35 245,35

eurot;



SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali ja MRP vahel sõlmitud liisingulepingutest

tulenev võlgnevus 348 456,05 eurot;



Saguna OÜ ja MRP vahel sõlmitud laenulepingutest ning AS Alexela ja MRP vahel

sõlmitud maksekaardilepingust nr 36337 tulenev võlgnevus 139 657,99 eurot;



371 652,49 euro suuruselt põhinõudelt seaduses sätestatud määras viivis alates

hagiavalduse esitamisest kuni nõude täieliku tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja omandanud loovutamise teel järgmised nõuded: OÜ-lt

Omnibuss MRP-ga 10. augusti 2009. a laenulepingust tuleneva nõude põhivõlana 78 149,81

eurot ja intressidena 35 245,35 eurot; SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali (UniCredit) ja MRP

vahel sõlmitud liisinglepingutest tulenevad nõuded 348 456,05 eurot ning Saguna OÜ ja MRP

vahel sõlmitud laenulepingutest ja Alexela AS-i poolt Saguna OÜ-le loovutatud

maksekaardilepingust nr 36337 tulenevad nõuded 139 157,99 eurot.

1.2. Harju Maakohus kuulutas 11. septembri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1413 välja

MRP pankroti. Hageja nõuab kostjalt ettevõtte ülemineku alusel MRP kohustuste täitmist.

1.3. Kostja omandas MRP ettevõtte, mis nähtub järgmistest asjaoludest nende kogumis ja

vastastikuses seoses.

1.3.1. Tallinna linn ja MRP sõlmisid 31. oktoobril 2014 riigihanke tulemusena sõitjateveo

avaliku teenindamise lepingu. Leping sõlmiti riigihanke (viitenumber 142434) „Sõitjateveo

(bussiliikluse) korraldamine avaliku teenindamise lepingu alusel“ tulemusena. Tallinna linn

esitas MRP-le avalduse sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu ülesütlemiseks pärast seda,

kui MRP teatas 16. jaanuaril 2019, et ei täida lepingut alates 1. veebruarist 2019. Alates 1.

veebruarist 2019 võttis MRP teenindatud bussiliinide nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59,

65 teenindamise üle kostja. Seega on Tallinna linnast kui MRP-lt teenuse tellijast ja peamisest

lepingupartnerist saanud bussiliinide nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 osas kostja

peamine lepingupartner ja teenuse tellija. Järelikult on nii MRP põhiline lepingupartner kui ka

majandustegevuse sisu (nimetatud bussiliinidel sõitjateveo teenuse osutamine) identsel kujul

kostjale üle läinud. Kostja võttis MRP teenindatud liinide teenindamise üle täies mahus.

1.3.2. MRP kliendid on üle läinud kostjale. Bussiliinidel nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57,

59, 65 igapäevaselt reisivatest isikutest kui MRP klientidest said alates 1. veebruarist 2019

2 (18)

2-21-20490

kostja kliendid.

1.3.3. MRP kasutuses olnud ja MRP poolt teenuse osutamiseks kasutatud bussid oli MRP

liisinud UniCreditiga ja Luminor Liising AS-iga (Luminor Liising) sõlmitud liisingulepingute

alusel. Kostja võttis samadelt liisinguandjatelt kasutusse samad bussid.

1.3.4. Kostja võttis koos bussidega üle ka sõitjate valideerimise seadmed ja liini marsruudi

teatajad, mis kuulusid Tallinna linnale.

1.3.5. Kostja juurde läks 2019. a jaanuari lõpus ja veebruari jooksul tööle enamus bussijuhte,

kes olid varem töötanud MRP-s ja sõitnud bussiliinidel nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57,

59, 65. MRP-s töötas 15. jaanuaril 2019 114 inimest, kellest 57 olid 1. aprillil 2019 kostja

juures tööl. Isegi kui töösuhted üleandvas ettevõttes lõpetati koondamise tõttu ja uues

ettevõttes sõlmiti uued töölepingud, ei välista see ettevõtte üleminekut.

1.3.6. MRP majandustegevuseks oli vaid sõitjateveo teenuse osutamine, mille tarbeks olid

MRP-l sõlmitud liisingulepingud busside kasutamiseks, töölepingud bussijuhtidega ja leping

Tallinna linnaga liinidel 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 avaliku sõitjateveo

teostamiseks. Mingit muud majandustegevust MRP-l polnud.

1.3.7. Eelnevast järeldub, et kostjale on tervikuna üle läinud MRP ettevõte, mis tegeles

sõitjateveo teenuse osutamisega, st üle läksid nii peamine teenuse tellija ja lepingupartner

(Tallinna linn), bussiliinid, kliendid, bussid ning nendega kaasas olnud sõitjate valideerimise

seadmed ja marsruudi teatajad, bussijuhid kui ka bussidega seotud rahalised kohustused

erinevate liisinguandjate ees ehk kogu MRP majandustegevus. Kostja jätkas 1. veebruaril

2019 MRP ettevõtet kasutades teenuse osutamist nii, nagu vahepeal poleks midagi juhtunud.

Poolte tahe ettevõtte üleminekuks ei ole ettevõtte ülemineku tuvastamiseks määrav ning

ettevõtte üleminek ei pea toimuma korraga ja ühe tehinguga.

1.4. Kuna MRP ettevõte on üle läinud kostjale, peab kostja rahuldama hageja nõuded.

1.5. Juhul kui kohus peaks leidma, et üle ei ole läinud terve ettevõte, siis eelnevalt käsitletud

faktid annavad alternatiivselt aluse väita, et kostjale on üle läinud osa MRP ettevõttest.

Õiguslikud tagajärjed on sellisel juhul samad, st kostja peab rahuldama hagiavalduses

märgitud nõuded.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus teha tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449

lg 1 alusel vaheotsus, millega tuvastada, et MRP ettevõtte üleminekut kostjale ei ole

toimunud, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuse kohaselt sõlmisid MRP ja Tallinna Transpordiamet 31. oktoobril 2014

sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu riigihanke (viitenumber 142434) tulemusena

seitsmeks aastaks. MRP teenindas 11 Tallinna ühistranspordiliini. Seoses jõuetusega tasuda

liisinguandjatele busside rendi eest esitas MRP 16. jaanuaril 2019 Tallinna Transpordiametile

teate eelnimetatud lepingu täitmise lõpetamise kohta alates 1. veebruarist 2019. Poolte leping

lõppes 1. veebruarist 2019.

2.2. Tallinna Linnavolikogu 24. jaanuari 2019. a otsusega anti sõitjateveo avaliku

teenindamise kohustus Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordiliinidel pärast MRP-ga

sõlmitud lepingu lõppemist täies liiniveo ulatuses üle kostjale sõitjateveo avaliku

3 (18)

2-21-20490

teenindamise lepingu alusel. Tallinna Transpordiamet palus kostjalt 25. jaanuari 2019. a

teatega valmisolekut MRP liinide teenindamiseks hiljemalt alates 1. veebruarist 2019 ning

märkis, et kostja ja Tallinna linna vahel sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu

muudatus on ettevalmistamisel. Kostja ja Tallinna Transpordiamet allkirjastasid 31. jaanuaril

2019 kokkuleppe „21. jaanuaril 2015 Tallinna linna ja Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi

vahel sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5“ juurde (31. jaanuari

2019. a kokkulepe), mis jõustus 1. veebruaril 2019. 31. jaanuari 2019. a kokkuleppe järgi on

kostjal kohustus korraldada perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2024 avalikku

liinivedu kvaliteetselt ja järjepidevalt Tallinna ühtse piletisüsteemi liinidel. Enne 31. jaanuari

2019. a kokkuleppe sõlmimist tegeles kostja samuti sõitjateveo avaliku teenindamisega.

2.3. Ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. Ettevõtte üleminekuks vajalikud tingimused ei ole

täidetud. Tuvastada ei saa poolte tahet ettevõtte üleminekuks. Kostja hakkas MRP asemel

bussiliine teenindama üksnes põhjusel, et Tallinna linn pöördus kostja poole sellise palvega,

kuna MRP lõpetas liinide teenindamise ennetähtaegselt ja väga lühikese etteteatamisajaga.

Kostjal ei ole olnud MRP-ga mingit seost. MRP lõpetas oma tegevuse iseseisva otsusega.

Kostja ja MRP vahel ei ole olnud ühtegi kokkulepet või suhtlust liinide ülevõtmiseks. Siinsel

juhul on toimunud vaid Tallinna Transpordiameti lepingupartneri vahetus. MRP pole kostjale

üle andnud ühtegi lepingut, mingisugust vara ja kohustusi ega töötajaid.

2.4. Ettevõtte identiteet ei ole üle kandunud. Samade bussiliinide teenindamine ei tähenda, et

oleks toimunud ettevõtte üleminek. Kuivõrd Tallinna linna ja MRP leping lõppes 1. veebruaril

2019, oli linnal kiiresti vaja uut lepingupartnerit. Vastasel juhul oleks 11 ühistranspordiliini

töö seiskunud. Tegemist on üldhuvi teenusega, mille osutamise kohustus lasub kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi Tallinna linnal. Seetõttu võttis

Tallinna Linnavolikogu 24. jaanuaril 2019 vastu otsuse, millega otsustati anda sõitjateveo

avaliku teenindamise kohustus täies liiniveo ulatuses üle kostjale, ja kostja hakkas MRP

asemel 11 ühistranspordiliini teenindama. Tegemist ei saa olla ettevõtte üleminekuga, kuna

Tallinna linnal puudus pädevus MRP majandustegevust kostjale üle anda ning MRP ei

andnud seda ka ise kostjale üle. Kostjale ei ole üle läinud MRP majandustegevus, st MRP

õigused ja kohustused. Kostja ei ole ühtegi lepingut asunud täitma MRP asemel. Kuna

mõlemad ettevõtted osutasid/osutavad liiniveo teenust, on ilmne, et nende tegevus oligi

sarnane.

2.5. Samade busside kasutamine kostja poolt ei tähenda, et toimunud oleks ettevõtte

üleminek. MRP ei andnud busse kostjale üle. Kostja tegeles ka enne 31. jaanuari 2019. a

kokkuleppe sõlmimist sõitjateveo avaliku teenindamisega. Kohustuste suurenemise tõttu

tekkis kostjal vajadus uute busside järele. Vajalike busside saamiseks korraldas kostja

riigihanke, väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse. See, et tegelikkuses olid

bussid samad, mida oli kasutanud ka MRP, ei tähenda, et MRP oleks oma bussid kostjale üle

andnud. MRP eesmärk busside tagastamisel polnud nende üle andmine isikule, kes jätkab

tulevikus samade või erinevate liinide teenindamist. Eelduslikult oli MRP eesmärk vabaneda

kohustustest võlausaldajate ees ja vähendada võlgnevust. Turule tekkisid vabad bussid, mida

UniCredit, Luminor Liising ja OÜ Keil M.A. said pakkuda kostjale.

2.6. Hageja ei ole tõendanud klientide üleminekut. Kliendiks on Tallinna linn, mitte teenuse

tasuta kasutaja. Kui lugeda klientideks Tallinna linna elanikke, ei saa rääkida tavapärases

mõttes klientide üleminekust. Tegemist on teenusega, mis seondub avaliku huvi, mitte

erahuviga. Kostjal puudub võimalus otsustada selle üle, kes ühistransporditeenust kasutab.

4 (18)

2-21-20490

2.7. Bussijuhtide töökohavahetus ei kinnita ettevõtte üleminekut. Puuduvad tõendid, et ükski

tööleping oleks muutumatul kujul MRP-lt kostjale üle läinud. Isegi kui esineb kattuvus MRP

ja kostja töötajate, st bussijuhtide vahel, siis tulid need bussijuhid kostjasse tööle konkursi

tulemusena. Kostja sõlmis iga uue töötajaga eraldi töölepingu.

2.8. Valideerimisseadmete ja liini marsruudi teatajate kaasaminek bussidega ei tõenda

ettevõtte üleminekut. MRP ei andnud neid kostjale üle. Seadmed kuuluvad Tallinna linnale.

UnICreditil, Luminor Liisingul ja OÜ Keil M.A.-l olid juba olemas bussid, millel oli vastav

valideerimissüsteem ja mida oli võimalik kostjale pakkuda.

2.9. Vahepealset bussiliinide teenindamise seisakut ei toimunud, kuna MRP poolt ette teatatud

lepingu lõpetamise teavitus jättis piisavalt aega, et Tallinna linna kiire tegutsemine suutis selle

ära hoida. See aga ei tähenda, et toimunud oleks ettevõtte üleminek MRP-lt kostjale.

Menetluse edasine käik

3. Hageja leidis, et vaheotsuse tegemine ettevõtte ülemineku tuvastamise küsimuses oli

menetlusökonoomia kaalutlustel otstarbekas. Hageja palus kohtul teha vaheotsus, millega

tuvastada, et MRP ettevõte on kostjale üle läinud.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

4. Maakohus tunnustas 22. märtsi 2023. a otsusega hageja nõude põhjendamatust (TsMS §

449 lg 2 kolmas lause) ning jättis hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja

kanda. Maakohus otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgneva üle:



Tallinna linn ja MRP sõlmisid 31. oktoobril 2014 riigihanke (viitenumber 142434)

tulemusena sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu bussiliinide nr 2, 12, 13, 20, 20A,

25, 39, 49, 57, 59, 65 teenindamiseks;



MRP poolt teenindavate liinide puhul oli tegemist avaliku sõitjateveo lepingu alusel

teenindatavate liinidega (2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65), mis tähendab, et

kõik nimetatud liinid on vajalikud tulenevalt avalikust huvist ja nõudlusest ning neid

rahastatakse Tallinna linna eelarvest;



Tallinna linn esitas MRP-le avalduse sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu

ülesütlemiseks 31. jaanuaril 2019. Poolte leping lõppes 1. veebruaril 2019;



Tallinna Linnavolikogu võttis 24. jaanuaril 2019 vastu otsuse, millega anti sõitjateveo

avaliku teenindamise kohustus sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alusel täies

liiniveo ulatuses üle kostjale;



kostja ja Tallinna Transpordiamet sõlmisid 31. jaanuaril 2019 kokkuleppe „21.

jaanuaril 2015 Tallinna linna ja Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi vahel sõlmitud

sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5“ juurde, mille järgi on kostjal

kohustus korraldada perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2024 avalikku

liinivedu kvaliteetselt ja järjepidevalt Tallinna ühtse piletisüsteemi liinidel;



31. jaanuari 2019 kokkuleppe sõlmimise eelselt tegeles kostja samuti sõitjateveo

avaliku teenindamisega 21. jaanuaril 2015 Tallinna linna ja kostja vahel sõlmitud

sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5 alusel, mida muudeti 31.

jaanuari 2019. a kokkuleppega;

5 (18)

2-21-20490



alates 1. veebruarist 2019 võttis MRP teenindatud bussiliinide nr 2, 12, 13, 20, 20A,

25, 39, 49, 57, 59, 65 teenindamise üle kostja;



kostja palkas töömahu suurenemisel juurde bussijuhte. Kostja juures asusid tööle ka

MRP-st koondatud bussijuhid, 15. jaanuari 2019 seisuga 114-st MRP töötajast töötas

1. aprillil 2019 kostja juures 57 inimest;



lepingu täitmiseks korraldas kostja väljakuulutamiseta läbirääkimistega

hankemenetluse linnaliinibusside ajutiselt kasutusse võtmiseks / rendi teenuse

tellimiseks. Kostja sõlmis kasutusrendilepingud UniCreditiga 28 linnaliinibussi,

Luminor Liisingu ja OÜ-ga Keil M.A. 17 linnaliinibussi ning OÜ-ga Keil M.A. 10

linnaliinibussi rendile võtmiseks. Sõlmitud kasutusrendilepingutega võttis kostja

kasutusse varem MRP poolt kasutatud bussid;



kostja võttis koos bussidega üle ka sõitjate valideerimise seadmed ja liini marsruudi

teatajad, mis kuulusid Tallinna linnale. Need läksid koos bussidega kostjale kaasa.

4.2. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud ettevõtte varjatud üleminekuga, s.t MRP ettevõte ei

läinud kostjale üle. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks võtnud üle MRP tegevuse ning

bussiliinide nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 teenindamise ülevõtmine, samade

busside kasutuselevõtt, samade isikute teenindamine avaliku reisijateveo korras, MRP

töötajate kostja juurde tööle võtmine oleks olnud kavandatud ja eesmärgipärane. Kohus ei

tuvastanud, et kostja oleks olnud seotud MRP-ga ja MRP oleks ettevõtte üleminekus kostjaga

kokku leppinud.

4.3. Puudus vaidlus, et kostja põhitegevusalaks on alates 2. detsembrist 2008 sõitjate muu

kohalik liinivedu. Kostjal oli sõlmitud Tallinna linnaga 21. jaanuaril 2015 sõitjate avaliku

teenindamise leping nr 1.-14.1/15/5, mille p-e 1.5 ja 2.1 muudeti 31. jaanuari 2019. a

kokkuleppega. Kuna kostja võttis alates 1. veebruarist 2019 MRP teenindatud bussiliinide

teenindamise üle, siis järelikult teenindas kostja alates 1. jaanuarist 2015 ning ka 1. veebruaril

2019 bussiliine nr 1A, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 14, 15, 16, 17, 17A, 18, 21, 21A, 21B, 22, 23,

24, 24A, 26, 26A, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34A, 35, 36, 37, 38, 40, 41, 41B, 42, 43, 44, 45,

46, 47, 48, 50, 51, 53, 54, 55, 58, 60, 61, 63, 67, 68, 72 ja 73, samuti trolliliine nr 1, 3, 4 ja 5

ning trammiliine nr 1, 2, 3, 4. Kostja teenindas oluliselt suuremas mahus bussiliine (60

bussiliini) kui MRP (11 bussiliini) ning vahepeal tegevuses peatumist ei esinenud. Muu

hulgas oli Tallinna linn kostja lepingupartner vähemalt aastast 2015, mitte alates 1.

veebruarist 2019. Kostjat ei asutatud samal ajal, kui MRP teenindamise lõpetas, ja ta ei

hakanud avaliku reisijateveo teenust osutama alates Tallinna linna ja MRP vahelise lepingu

lõppemisest. Kostja ei jätkanud 31. oktoobril 2014 Tallinna linna ja MRP vahel sõlmitud

lepingu täitmist.

4.4. Kostja hakkas teenindama 11 bussiliini pärast seda, kui MRP esitas 16. jaanuaril 2019

Tallinna linnale teate lepingu lõpetamise kohta seoses jõuetusega tasuda liisingufirmadele

busside rendi eest. Seega lõppes MRP ja Tallinna linna leping ennetähtaegselt tulenevalt

MRP-st. UniCredit ütles liisingulepingud 14. juuni 2018. a teatega üles alates 21. juunist 2018

ja Luminor Liising ütles liisingulepingud üles 2. augustil 2018. UniCredit palus 3. jaanuaril

2019 anda teada liisinguesemete asukoht, et saaks valduse üle võtta. Luminor Liising palus

11. jaanuari 2019. a e-kirjas varad üle anda hiljemalt 1. veebruaril 2019. See tähendab, et

liisingulepingud olid üles öeldud juba 2018. a suvel ja liisinguandjad palusid vara tagastada.

4.5. Kohalikul omavalitsusel lasub KOKS §-st 6 lg 1 tulenev kohustus korraldada vallas või

linnas valla- või linnasisest ühistransporti. Kui MRP esitas Tallinna linnale teate lepingu

täitmise lõpetamise kohta alates 1. veebruarist 2019, tegi Tallinna linn samal päeval kostjale

ettepaneku muuta poolte varasemalt sõlmitud lepingut, et kostja võtaks üle bussiliinide nr 2,

6 (18)

2-21-20490

12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 teenindamise. Kostja juhatuse 17. jaanuari 2019. a

otsusega algatati hankemenetlus liinibusside ajutiselt kasutusse võtmiseks/rendi teenuse

tellimiseks. Pakkumused esitasid ning kasutusrendilepingud sõlmiti UniCreditiga, Luminor

Liisinguga ja OÜ-ga Keil M.A. Ei nähtunud, et kostjal oleks MRP-ga muu seos kui see, et

samu busse kasutas varem MRP. UniCreditile, Luminor Liisingule ja OÜ-le Keil M.A. ei

saanud ette heita, et nad samu busse kostjale kasutada pakkusid ja vastavad

kasutusrendilepingud sõlmisid. Kostjal oli kiiremas korras vaja täiendavaid busse, et

teenindada bussiliine nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65. Kostja käitumine ei

viidanud sellele, et kostja eesmärk oli saada enda kasutusse just MRP kasutuses olnud bussid,

vaid tema eesmärk oli sõlmida leping 55 bussi kasutusele võtmiseks / rendi teenuse

tellimiseks.

4.6. Hageja viitas valideerimisseadmete ja liini marsruudi teatajate osas ise asjaolule, et need

kuulusid Tallinna linnale. Seega ei ole need saanud minna MRP-lt üle kostjale.

4.7. Kostja pidi väga lühikese aja jooksul leidma uued bussijuhid. Kostja avaldas töökuulutuse

ja meedias avaldati artiklid töötajate arvu suurendamise vajadusest. Asjaolu, et 125 bussijuhist

olid 57 MRP endised bussijuhid, kelle töösuhe MRP-s oli lõpetatud, ei viita sellele, et kostja

võttis MRP töötajad ettevõtte ülemineku korras üle. Pigem kandideerisid MRP endised

töötajad pärast töö kaotust kostja juurde tööle. Hageja viidatud Estonian Air-i kaasus ei olnud

siinse kaasusega erinevate tehiolude tõttu võrreldav.

4.8. Maakohus nõustus kostjaga, et kliendiks oli Tallinna linn, sest linn tasus teenuse eest,

ning tõenäoliselt kasutavad samu bussiliine samad linnaelanikud. Samas puudub kostjal

võimalus otsustada selle üle, kes ühistransporditeenust kasutab. Kohtu hinnangul ei ole

bussiliine nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 kasutavad isikud klassikalises mõttes

kliendid, mistõttu on asjakohatu väide, et kostja on MRP kliendid üle võtnud.

4.9. Hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et kostja ja MRP juhtorganite

liikmed ning omanikud oleksid mingil hetkel kattunud. Samuti ei saa järeldada, et kostja ja

MRP nimed, kaubamärgid jms oleksid olnud sarnased, mistõttu kolmandad isikud oleksid

võinud eeldada, et teenust osutab edasi sama isik.

4.10. Kuna ettevõtte üleminek ei leidnud tõendamist, tunnustas maakohus hageja nõude

põhjendamatust ja tegi (vaheotsusena) lõppotsuse.

4.11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus ebaõigesti ettevõtte täieliku või

alternatiivselt osalise ülemineku tuvastamata, kohaldades ebaõigesti võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 180 lg-t 1 ja § 182 lg-t 2, ning rikkus oluliselt TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-d 1, 3, 4 ning §

442 lg-t 8. Ettevõtte üleminek ei eelda ettevõtte tehingulist üleandmist. Käesoleva juhtumi

asjaolud nende kogumis veenavad, et kostjale läks üle kogu MRP majandustegevus.

Maakohus ei tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, tuginedes üksnes kostja

7 (18)

2-21-20490

seisukohale ja tõendamata väitele, et kostjal puudub seos MRP-ga. Kohus ei hinnanud kõiki

asjakohaseid tõendeid ja seisukohti kogumis.

5.2. Kohus jättis kaalumata, kuidas oli võimalik, et reisijad isegi ei märganud, kuidas sisuliselt

kahe nädalaga vahetus teenuse osutaja ilma, et mistahes katkestusi või tõrkeid oleks esinenud.

See on selge viide asjaolule, et toimus ettevõtte üleminek. Kohus ei arvestanud järelduste

tegemisel Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ettevõtte ülemineku tuvastamisel on

oluline arvestada, et mida pikem on majandustegevuse puudumise ajavahemik, seda

tõenäolisem on ettevõtte ülemineku puudumine.

5.3. Maakohus leidis põhjendamatult, et kuna kostja oli Tallinna linna lepingupartner juba

alates 2015, siis ei saanud MRP kostjale üle minna. Ettevõtte üleminekut ei välista see, et

kostja ja MRP osutasid teenust erinevate lepingute alt. Kuna kostja eesmärk oli vältida MRP

kohustuste üleminekut, on ilmselge, et nad ei näita end kui õigusjärglast, mis võimaldaks

lepingu üle võtta selle asemel, et sõlmida uus.

5.4. Maakohus jättis tähelepanuta selle, mis sai MRP-st pärast lepingu lõppemist ja kuidas

kogu tegevus jätkus kostja poolt muutumatul kujul. Väliselt ei muutunud peale MRP ärinime

vahetumise kostja ärinime vastu sisuliselt mitte midagi.

5.5. Maakohtu põhjendused on vastuolulised. Kohus leidis esmalt, et Tallinna linn tegi

kostjale ettepaneku muuta poolte vahel varasemalt sõlmitud lepingut, et kostja võtaks üle

bussiliinide 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 teenindamise. See viitab, justkui kohus

oleks tuvastanud poolte soovi riigihangete seaduse (RHS) § 123 mõttes lepingu muudatuse

sõlmimiseks. Samas selgitas kohus järgnevalt, et kostja juhatuse 17. jaanuari 2019. a otsusega

algatati hoopis väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus RHS § 49 mõttes. Seega

tuvastas kohus vastuoluliselt esmalt lepingu muutmise soovi ja seejärel hanke läbiviimise

soovi sama eseme kohta.

5.6. Maakohus jättis tähelepanuta, et ettevõtte ülemineku hindamisel ei ole oluline, millisel

õiguslikul alusel, mitme lepinguga või millise õigusliku konstruktsiooni kaudu bussid MRP-st

kostjale üle läksid. Oluline on tuvastada ettevõtte kui terviklikult funktsioneeriva vara või

käitise üleminek. Fakt on see, et MRP bussid on kostjale üle läinud ja kostja kasutab neid oma

majandustegevuses. Seejuures on busside liisinguandjad samad. Kostja selge soov ja tahe oli

üle võtta kasutusele MRP valduses olnud bussid, mis kostjal ka õnnestus. Hankesse isegi ei

kaasatud teisi võimalikke pakkujaid peale nende, kes liisisid busse ka MRP-le. Kohus jättis

tähelepanuta, et 16. jaanuari 2019 seisuga tegid Tallinna linn, MRP-le busse liisinud

liisingufirmad ja kostja ulatuslikku koostööd, võtmaks MRP-lt üle bussid ning andmaks need

kostja kasutusse. Ettevõtte ülemineku seisukohalt ei muuda olukorda fakt, et liisingufirmad on

MRP-ga liisingulepingud lõpetanud ning kostja sõlmis liisingufirmadega uued

liisingulepingud.

5.7. Maakohus leidis ekslikult, et valideerimisseadmete kostjale üleminek ei kinnita MRP

ettevõtte üleminekut kostjale. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja sai bussides kasutatavad

valideerimisseadmed ja liini marsruudi teatajad enda valdusesse samal viisil nagu MRP.

5.8. Maakohus ei käsitlenud hageja seisukohti ja tõendeid MRP töötajate ülemineku kohta.

Faktiliselt võttis kostja üle MRP-s töötanud bussijuhid. Bussijuhtide töö jäi samaks.

Töökuulutus ja meediakajastus ei tõenda seda, et MRP bussijuhid läksid kostja juurde tööle

avaliku konkursi tulemusena. Asjaolu, et kostja sõlmis töötajatega uued töölepingud, ei ole

ettevõtte ülemineku hindamisel oluline.

8 (18)

2-21-20490

5.9. Maakohus leidis ekslikult, et Estonian Air-i kaasus ei sarnane käesolevale kaasusele.

Ettevõtte ülemineku eelduseks ei saa olla üksnes uue ettevõtte loomine ja võtmeisikute

samasus. Siinsel juhul on ettevõtte üleminek tunduvalt selgem ja reljeefsem, st seda pole isegi

üritatud varjata erinevate ühingute ja juriidiliste skeemide taha.

5.10. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja kinnitas, et Tallinna linnast sai bussiliinide nr 2,

12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 osas kostja peamine lepingupartner ja teenuse tellija.

Olukorras, kus nii peamine lepingupartner kui ka teenindatavad bussiliinid kattuvad 100%, on

põhjust kõneleda identiteeti säilitava majandusüksuse ja majandustegevuse üleminekust.

Kohus jättis analüüsimata hageja kohtule esitatud Tallinna linna avaldatud artikli sisu (hageja

6. aprilli 2022. a arvamuse lisa nr 1), mille kohaselt kostja võtab 1. veebruarist üle MRP

teenindatavad 11 bussiliini. Tallinna linn, liisingufirmad ja kostja on teinud koostööd, et

kostja võtaks MRP-lt üle 11 bussiliini teenindamisega seonduva majandustegevuse, sh bussid.

5.11. Asjaolu, et MRP juhatuse liige ei läinud kostjasse üle, ei välista ettevõtte üleminekut.

Tavaliselt ei lähegi juhtkond ettevõtte võõrandamisel üle. MRP-s polnud peale bussijuhtide ja

ühe juhatuse liikme sisuliselt kedagi.

5.12. Hageja ei ole väitnud, et MRP ja kostja nimed ja kaubamärgid oleksid olnud sarnased.

5.13. Kuna MRP on kostjale üle läinud, on kostjale üle läinud ka MRP võlad.

5.14. Kuna hagi jäi põhjendamatult rahuldamata, jäid ka menetluskulud valesti hageja kanda.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

8. Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks praeguse otsuse p-s 4.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidle.

9. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjale on läinud üle

MRP ettevõte ja sellega seoses VÕS § 182 lg 2 järgi ka MRP kohustused. Seejuures tugineb

hageja apellatsioonimenetluses MRP ettevõtte kostjale üleminekule viitavate asjaoludena

samadele asjaoludele, millele ta tugines maakohtus (vt apellatsioonkaebuse p-d 1.7 ja p 2.2).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et MRP ettevõte ei ole läinud kostjale

üle, mistõttu kostja ei vastuta MRP kohustuste täitmise eest. Kolleegium nõustub selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Hageja ei väida, et MRP ettevõte oleks läinud kostjale üle seaduse alusel. Sisuliselt leiab

hageja, et MRP on oma ettevõtte VÕS § 180 jj järgi tehingu(te)ga kostjale üle andnud.

Ringkonnakohus selgitab ettevõtte tehingulise üleandmise kohta järgmist.

9 (18)

2-21-20490

11.1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille

kaudu isik tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega

seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud

lepingud. Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1

esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel.

Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause

järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete

järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise

sätete järgi (vt nt RKTKo 22.11.2011, nr 3-2-1-113-11, p 47).

11.2. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ettevõtte üleandmise tehing võib olla sõlmitud ka

varjatult, kuna pooled võivad tahta vältida ettevõtte üleminekut reguleerivate seadusesätete

kohaldumist. Seejuures võib ettevõtte varjatud üleminek toimuda ka kolmandate isikute

vahendusel tehtud tehingute kaudu (vt RKHKo 03.10.2017, nr 3-15-1022, p 12). Samuti viitab

hageja põhjendatult, et maksuasjades on Riigikohus lähtunud majandusliku tõlgendamise

põhimõttest ja leidnud, et ettevõtte ülemineku tuvastamise puhul ei ole määrav poolte tahe

ettevõtte üleminekuks, vaid tehingut tuleb hinnata vastavalt tegelikele asjaoludele, selle

majanduslikust sisust lähtuvalt (vt ka RKHKo 17.06.2013, nr 3-3-1-1-13, p 17.4). Ettevõtte

ülemineku hindamiseks tuleb hinnata, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle antud ettevõtte

majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum) (vt RKTKo 22.11.2011, nr 3-2-

1-113-11, p 47). Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte

tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt RKTKo 20.10.2010, nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13).

11.3. Siiski ei piisa ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ja VÕS § 182 kohaldamiseks üksnes

sellest, et üks isik on hakanud osutama teenust, mida varem osutas teine isik (väidetav

ettevõtte üleandja) ning kasutab selleks osaliselt sama vara ja samu töötajaid, mida/keda

varem kasutas see teine isik (vt ka RKTKo 04.01.2012, nr 3-2-1-129-11, p 11). Ettevõtte

tehingulise ülemineku jaatamiseks on vaja tuvastada ka see, et ettevõtte tuuma moodustav

vara oleks läinud ettevõtte väidetavalt üleandjalt selle omandajale üle mingi omavahelise

tehingu või tehingute kogumi alusel, isegi kui need on sõlmitud vaikimisi ja täidetud varjatult,

sh vahendlikult kolmandaid isikuid kasutades. Seda kinnitab mh Riigikohtu praktika, mille

kohaselt ettevõtte üleminek toimub käsutustehinguga ja selleks tuleb tõendada ettevõtte

majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Selleks on hagejal võimalik tõendada

käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (RKTKo 04.01.2012, nr 3-

2-1-129-11, p 11; RKHKo 03.10.2017, nr ka 3-15-1022, p 15; vt ka RKTKo 22.11.2011, nr 3-

2-1-113-11, p 47).

11.4. Seega eeldab ettevõtte tehinguline üleminek poolte, sh ettevõtte üleandja tahte

tuvastamist kui mitte ettevõtte, siis vähemalt selle tuumaks olevate asjade ja õiguste

üleminekuks ettevõtte omandajale. Ettevõtte tehingulisest üleminekust VÕS § 180 jj

tähenduses ei ole alust rääkida olukorras, kus ettevõtte väidetaval üleandjal pole olnud tahet ja

ta pole teinud midagi selleks, et väidetav omandaja saaks omandada ettevõttesse kuuluvad

asjad ja õigused ning alustada selle majandustegevusega, millega varem tegeles ettevõtte

üleandja. Viimati nimetatud olukorras ettevõtte ülemineku sätete kohaldamine ei vastaks ka

ettevõtte ülemineku regulatsiooni kehtestamise ühele peamisele eesmärgile, milleks on kaitsta

võlausaldajaid olukorra vastu, kus ettevõtja võõrandaks vähesoodsatel või kahjulikel

tingimustel ulatusliku osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest, tekitades seeläbi suutmatuse täita

ettevõttesse kuuluvaid kohustusi (vt VÕS I komm (2016), § 180, p-d 4.1 ja 4.4.1; RKTKo

12.06.2019, nr 2-18-2908 p 11.1). Eelnevat arvestades ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et

ettevõtte üleminek VÕS § 180 jj järgi saab olla ülevõtja ühepoolne tegevus ja selleks piisab,

10 (18)

2-21-20490

kui väidetav ülevõtja on soovinud ettevõttesse kuulunud vara enda kasutusse saada (vt nt 13.

juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:10:26–00:12:37).

11.5. Ringkonnakohus möönab, et Riigikohus on pidanud ettevõtte üleminekut

iseloomustavate elementide kontrollimisel asjakohaseks arvestada ka Euroopa Liidu nõukogu

12. märtsi 2021. a direktiiviga 2001/23/EÜ äriühingute, ettevõtete või äriühingute või

ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise

kohta (vt nt RKTKo 20.10.2010, nr 3-2-1-82-10, p 16; RKTKo 20.06.2018, nr 2-16-5282, p 9;

RKTKo 12.06.2019, nr 2-18-2908, p-d 12 ja 13). Selle direktiivi art 1 mõttes on ettevõtte

üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab

ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või

kõrvaltegevusena. Õiguskirjanduses on märgitud, et ettevõtte ülemineku mõiste EL-i õiguses

on mõnevõrra erinev võlaõigusseaduses toodust: kui võlaõigusseadus asetab rõhu ettevõtte

üleandmise tehingule, siis EL-i direktiivis ja sellele põhinevas Euroopa Kohtu praktikas on

keskpunktis majandusüksuse identiteet. Kuna aga töölepingute ülemineku regulatsiooni

eesmärk on eelkõige töötajate kaitse, siis võivad töölepingu ülemineku toimunuks lugemise

kriteeriumid olla mõnevõrra leebemad kui muude ettevõtte õiguste ja kohustuste puhul. See

tähendab, et töölepingute üleminek ei pruugi konkreetsel juhul tähendada, et üle läheb ka muu

ettevõte (vt VÕS I komm (2016), § 180, p-d 4.4.2.4 ja 4.4.4). Eelneva põhjal leiab

kolleegium, et vaatamata sellele, et ettevõtte kui majandusüksuse ülemineku kontrollimisel on

võimalik lähtuda mh Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2001/23/EÜ kohta, ei muuda see

asjaolu, et vähemalt muudel kui töölepingu üleminekut puudutavatel juhtudel tuleb ettevõtte

tehinguliseks üleminekuks VÕS §-de 180 jj tähenduses tuvastada ka sellekohane tehing ja

varakäsutused, isegi kui need on tehtud varjatud kujul või vaikimisi ja mitme tehingu

kogumina. Seejuures on ka Riigikohus möönnud, et tulenevalt kohtuvaidluse liigist võib

tekkida olukord, kus ettevõtte üleminekut saab tõendada erinevalt, eristades tööõigusega

seotud vaidlusi teistest vaidlustest (vt RKTKo 20.10.2010, nr 3-2-1-82-10, p 15).

12. Siinsel juhul ei võimalda tuvastatud asjaolud järeldada, et MRP ja kostja vahel oleks

olnud kokkuleppeid MRP ettevõtte üleandmiseks kostjale, sh et MRP oleks oma ettevõttesse

kuulunud asjad ja õigused varjatult kostjale üle andnud või nende vahel oleks olnud mingi

tehing, millega selle majanduslikust sisust lähtudes kaasnes MRP ettevõtte üleminek kostjale.

12.1. Maakohus leidis tuvastatud asjaoludel põhjendatult, et kostja on iseseisvalt alustanud

nende bussiliinide teenindamist, mida varem teenindas Tallinna linnaga sõlmitud lepingu

alusel MRP, laiendades oma varasemat koostööd Tallinna linnaga. Seda kinnitavad järgmised

maakohtu tuvastatud asjaolud ja neist tehtud järeldused, millega ringkonnakohus nõustub:

-

kostja ei võtnud MRP-lt üle 31. oktoobril 2014 Tallinna linna ja MRP vahel sõlmitud

lepingut, vaid kostja hakkas bussiliine nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65

teenindama 31. jaanuari 2019. a kokkuleppega muudetud 20. jaanuaril 2015 Tallinna

linnaga sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5 alusel pärast

seda, kui MRP oli esitanud Tallinna linnale 16. jaanuaril 2019 teate 31. oktoobri 2014.

a lepingu lõpetamise kohta alates 1. veebruarist 2019 ja Tallinna linn oli teinud

kostjale ettepaneku hakata teenindama ka varem MRP opereeritud bussiliinide (vt

maakohtu otsuse p-d 10 ja 11);

-

MRP 14. oktoobri 2014. a leping Tallinna linnaga lõppes ennetähtaegselt põhjusel, et

liisinguandjad olid öelnud üles lepingud, mille alusel MRP liisis bussiliinide

teenindamiseks kasutatavaid busse, ja palusid MRP-l vara (bussid) tagastada (vt

maakohtu otsuse p 11);

11 (18)

2-21-20490

-

täiendavate liinide teenindamiseks vajalikud bussid sai kostja UniCrediti, Luminor

Liisingu ja OÜ-ga Keil M.A. sõlmitud kasutusrendilepingute alusel, kes esitasid

pakkumused kostja korraldatud väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses

(vt maakohtu otsuse p 11);

-

valideerimisseadmed ja liini marsruudi teatajad, mida kostja hakkas uute liinide

teenindamiseks kasutatavates bussides kasutama, kuuluvad Tallinna linnale (vt

maakohtu otsuse p 12);

-

125 lisabussijuhi leidmiseks avaldas kostja töökuulutuse ja kostja tööjõuvajadust

kajastati ka meedias (vt maakohtu otsuse p 13).

12.2. Maakohtu tuvastatud asjaoludest järeldub, et MRP ei andnud kostjale üle Tallinna

linnaga sõlmitud lepingut, liiniveoks kasutatavaid busse, valideerimisseadmeid ja liini

marsruudi teatajaid ega ka mingit muud vara, samuti oma töötajaid. Hageja ei ole väitnud,

rääkimata põhistamisest või tõendamisest, et väidetava ettevõtte ülemineku toimumise

perioodil oleks MRP ja kostja vahel olnud mistahes seoseid, kontakte või koostööd seoses

MRP vara üleminekuga või tema töötajate liikumisega kostjasse (vt ka 13. juuni 2024. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:09:00–00:09:19). Sisuliselt on hageja leidnud, et MRP

ettevõtte tehinguline üleminek kostjale on toimunud Tallinna linna, kostja ja liisinguandjate

koostöö tulemusena. See aga ei ole MRP poolse tahte ja mis tahes panuse puudumise korral

võimalik, lisaks ei ole hageja väited kõnealuse koostöö kohta põhjendatud (vt praeguse otsuse

p-d 15–15.2). Vaidlust ei ole selles, et MRP ja kostja ei ole omavahel seotud ka juhtorganite,

omanike või tegelike kasusaajate kaudu.

12.3. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on kostja alustanud vaidlusaluste liinide teenindamist

Tallinna linna ettepanekul linna ja kostja vahel varem sõlmitud lepingu täiendamise alusel,

hankinud bussid ise kasutusrendi korras liisinguandjatelt, saanud valideerimisseadmed ja liini

marsruudi teatajad Tallinna linnalt (bussidesse integreerituna) ja võtnud töömahu suurenemise

tõttu tööle uusi bussijuhte. Seda, kui teine ettevõtja kasutab võimalust hakata täitma

maksejõuetuks muutunud (hageja väitel kuulutati 11. septembril 2020 välja MRP pankrot) ja

turult lahkuma sunnitud ettevõtjast tekkinud n-ö tühimikku, tehes seda iseseisvalt ja

majanduslikult mõistlikul viisil, ei saa käsitada ettevõtte tehingulise üleminekuna, millega

kaasneks teise ettevõtja kohustus täita maksejõuetuks muutunud ettevõtja kohustused.

13. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust heita maakohtule ette, et ta ei hinnanud ettevõtte

üleminekut kontrollides tuvastatud asjaolusid kogumis, vaid andis neile hinnangu ükshaaval

(vt apellatsioonkaebuse p-d 1.6, 2.1–2.3). Ehkki maakohus on käsitlenud hageja väiteid

asjaoludest, mis viitavad MRP ettevõtte üleminekule, eraldi, nähtub vaidlustatud otsusest

tervikuna, et maakohtu järeldus ettevõtte ülemineku puudumise kohta põhineb tuvastatud

asjaolude kogumil.

14. Maakohtu järelduste õigsust ei mõjuta hageja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et

avaliku sõitjateveo teenuse (ühistranspordiseaduse tähenduses avaliku liiniveo, vt § 2 p 5)

osutamine bussiliinidel nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 ei olnud vahepeal

peatunud, vaid kostja alustas liinide opereerimist järgmisel päeval pärast seda, kui MRP

teenuse osutamise lõpetas (apellatsioonkaebuse p-d 1.10–1.13); sarnaselt MRP-ga kasutab ka

kostja teenuse osutamiseks liisitud busse ning osad bussid, mille kostja liisinguandjatelt

kasutusrendi korras kasutusse sai, on samad, mida kasutas MRP (apellatsioonkaebuse p-d

1.19–1.22, 1.23–1.29); ajaks, mil kostja sai enda kasutusse bussid, mis varem olid olnud MRP

kasutuses, ei olnud neilt Tallinna linnale kuuluvad valideerimisseadmed maha monteeritud

(apellatsioonkaebuse p-d 1.32 ja 1.33); suur osa MRP bussijuhtidest asus tööle kostjas

(apellatsioonkaebuse p-d 1.35–1.42); sarnaselt MRP-ga osutab kostja sõitjateveo teenust

12 (18)

2-21-20490

Tallinna linnale (apellatsioonkaebuse p 1.44) ja busse kasutavad liiklemiseks üldjoontes

samad inimesed (apellatsioonkaebuse p 1.43) ning kostja tegeleb MRP-ga samal tegevusalal

(apellatsioonkaebuse p-d 1.50–1.54 ja 1.56). Nende apellatsioonkaebuse väidete kohta märgib

ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

14.1. Siinsel juhul ei saa ettevõtte üleminekut järeldada sellest, et kostja tegeleb MRP-ga

samal tegevusalal, s.o osutab avaliku sõitjateveo teenust, ja teenindab alates 1. veebruarist

2019 samu liine, mida varem teenindas MRP.

14.1.1. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille üle vaidlust ei ole, osutas kostja sama teenust

(teistel liinidel) juba 20. jaanuaril 2015 Tallinna linnaga sõlmitud sõitjateveo avaliku

teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5 alusel, mida kostja ja Tallinna linna 31. jaanuari 2019. a

kokkuleppega muudeti. Seega ei ole kostja alustanud uue äritegevusega.

14.1.2. Lisaks oli MRP lõpetanud avaliku sõitjateveo teenuse osutamise omal algatusel ja

kostjast sõltumatutel asjaoludel. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ütles Tallinna linn MRP-ga

sõlmitud lepingu üles ja leping lõppes 31. jaanuaril 2019. Vaidlustamata asjaoludel oli

Tallinna linna ülesütlemisavaldus tingitud sellest, et MRP oli linnale 16. jaanuaril 2019

teatanud, et ta lõpetab lepingu täitmise alates 1. veebruarist 2019 seoses maksevõlgnevustega

kolmandatele isikutele (liisinguandjatele); seda tõendavad mh Transpordiameti juhataja kiri

kostjale (dtl 913) ja kostja 17. jaanuari 2019. a juhatuse otsus (dtl 918). Samadest tõenditest

nähtub, et Tallinna linn tegi kostjale ettepaneku liinide nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57,

59 ja 65 teenindamiseks ja Tallinna Linnavolikogu võttis vastu otsuse (24. jaanuaril 2019)

nendel liinidel sõitjateveo avaliku teenindamise kohustuse panemiseks kostjale alles pärast

seda, kui oli selge, et MRP alates 1. veebruarist 2019 neid liine ei teeninda. Seega ei andnud

MRP oma majandustegevust, sh Tallinna linnaga sõlmitud lepingut kostjale üle.

14.1.3. Ettevõtte üleminekut ei saa järeldada ka sellest, et kostja hakkas 1. veebruarist 2019

teenindama samu liine, mida oli teenindanud MRP. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle

selle üle, et MRP teenindas kõnealuseid liine avaliku sõitjateveo lepingu alusel, mis tähendab,

et need liinid olid vajalikud tulenevalt avalikust huvist ja nõudlusest ning neid rahastati

Tallinna linna eelarvest. Hageja on ka ise ringkonnakohtu menetluses möönnud, et samade

liinide teenindamise jätkamisest saab järeldada, et Tallinna linn pidas seda vajalikuks (vt 13.

juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:55:58–00:56:17). Kostjal ei olnud

võimalik valida, milliseid liine ta 31. jaanuari 2019. a kokkuleppe alusel teenindama hakkab.

14.1.4. See, et kostja sai alustada asjassepuutuvate liinide teenindamist vahetult pärast

Tallinna linna ja MRP vahel sõlmitud lepingu lõppemist, oli tänu Tallinna linna kiirele

tegutsemisele nende liinide kostjale üleandmisel ning kostjal varasema liiniveokogemuse ja

ressursside olemasolule koostoimes kostja enda kiire tegutsemisega. Tallinna linnal kui oma

territooriumil ühistranspordi korraldamise eest vastutaval isikul (vt kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1) oli huvi tagada, et linnale oluliste bussiliinide

teenindamises ei esineks katkestusi. Kostja väitel teenindas ta lisandunud liine esialgu endal

varasemast olemas olnud busside ja bussijuhtidega, vähendades selleks väljumiste arvu ja

kasutades ressursse maksimaalselt (vt kostja 11. märtsi 2022. a vastus hagile, p 5).

Paralleelselt korraldas kostja hanke lisabusside saamiseks ja värbas täiendavaid bussijuhte (vt

praeguse otsuse p-d 14.2–14.2.4 ja 14.3–14.3.4). Seega ei viita teenuse osutamises katkestuste

puudumine MRP ettevõtte üleminekule.

14.2. Ettevõtte üleminekut ei saa järeldada sellest, et kostja hakkas kasutama (osaliselt) samu

busse, mida kasutas teenuse osutamiseks MRP.

13 (18)

2-21-20490

14.2.1. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt liisis kostja 1. veebruarist 2019 lisandunud liinide

teenindamiseks 55 lisabussi, sõlmides selleks 15. veebruaril 2019 lepingu UniCreditiga (28

bussi; dtl-d 936–945 ja lisad), 15. märtsil 2019 Luminor Liisinguga (17 bussi; dtl-d 1075–

1084 ja lisad) ja 1. veebruaril 2019 OÜ-ga Keil M.A. (10 bussi; dtl-d 1115–1122 ja lisad).

Hageja väitel on kostja võtnud enda kasutusse 17 bussi, mida MRP oli liisinud Luminor

Liisingult, ja 28 bussi, mida MRP oli liisinud UniCreditilt (vt hageja 6. aprilli 2022. a

seisukoht, p 3.2; apellatsioonkaebuse p 1.24).

14.2.2. Vaidlust ei ole selles, et liisinguandjad olid MRP-ga sõlmitud liisingulepingud juba

2018. a-l üles öelnud. Seda kinnitavad maakohtu viidatud Luminor Liisingu 11. jaanuari

2019. a e-kiri (dtl-d 1172–1173), milles märgitakse, et liisinguandja on MRP-ga sõlmitud

liisingulepingud kokku 21 bussi osas üles öelnud 2. augustil 2018, ja UniCrediti 3. jaanuari

2019. a e-kiri (dtl-d 1174–1175), milles märgitakse, et liisinguandja on MRP-ga sõlmitud

liisingulepingud kokku 30 bussi osas üles öelnud alates 21. juunist 2018, samuti UniCrediti

14. juuni 2018. a ülesütlemisavaldus (dtl-d 2–3). Oma e-kirjas nõudis Luminor Liising

liisinguesemete tagastamist hiljemalt 1. veebruaril 2019 ning UniCredit teavitas MRP-d, et

alustab alates 5. jaanuarist 2019 liisinguesemete (busside) valduse ülevõtmist, paludes MRP-l

teatada liisinguesemete asukoht või tagastada need vabatahtlikult. Seega on tõendatud, et

liisinguandjad nõudsid MRP-lt busside tagastamist hiljemalt 1. veebruariks 2019. Vaidlust ei

ole selles, et MRP tagastas seepeale bussid liisinguandjatele (vt ka 13. juuni 2024. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:13:53, 00:15:16, 00:38:21–00:40:57).

14.2.3. Eelnevast nähtuvalt ei andnud MRP busse ega liisingulepinguid kostjale üle, vaid

tagastas bussid liisingulepingute lõppemise tõttu liisinguandjatele. Liisinguandjad osalesid

kostja korraldatud väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena korraldatud

riigihankes (vt ettepanek läbirääkimiste pidamiseks: dtl-d 915–917) ja otsustasid ise bussid

kostjaga sõlmitud lepingute (vt praeguse otsuse p 14.2.1) alusel kostja kasutusse anda. Sellisel

viisil MRP kasutuses olnud vara sattumisest kostja kasutusse ei saa järeldada MRP ettevõtte

üleminekut kostjale. Esiteks puudub MRP vara käsutus (sh varjatud) kostjale, mis on ettevõtte

tehingulise ülemineku eelduseks. Hageja ei ole väitnud ja asjas ei ole esitatud ka asjaolusid

ega tõendeid, millest nähtuvalt oleks MRP tahtnud anda enda sõlmitud liisingulepinguid üle

kostjale või soovinud, et kostja saaks tema kasutuses olnud bussid muul viisil enda kasutusse.

Teiseks oli MRP liisingulepingute lõppemise ja busside liisinguandjatele tagastamise

põhjuseks MRP makseraskustesse sattumine, mis on kostjast sõltumatu asjaolu. Üldjuhul ei

ole alust käsitada makseraskustesse sattunud või tegevuse lõpetanud ettevõtte vara

võõrandamist ettevõtte või selle osa üleminekuna, millele tuleks kohaldada VÕS §-e 180–185

(vt VÕS I komm (2016), § 180, p 4.4.2.1; vt ka RKHKo 01.06.2011, nr 3-3-1-20-11, p 11).

14.2.4. MRP ja kostja vahelist (varjatud) käsutust MRP ettevõttesse kuulunud

liisingulepingute osas ei saa järeldada hageja väidetest selle kohta, et kostja oli huvitatud

MRP kasutuses olnud busside enda kasutusse saamisest.

Hageja on viidanud menetluses kostja tollase seadusliku esindaja DB avaldustele Tallinna

linna veebilehel 16. jaanuaril 2019 ilmunud artiklis „Tallinna Linnatranspordi AS võtab 1.

veebruarist üle MRP Linna Liinide teenindatavad 11 bussiliini“ (dtl-d 1167–1171) ja 16.

jaanuaril 2019 ERR-i uudisteportaalis www.err.ee ilmunud artiklis „Tallinn lõpetab

ettevõttega MRP Linna Liinid sõlmitud leppe“ (dtl-d 1183–1186). Tallinna linna veebilehel

avaldatud artiklist nähtuvalt on DB avaldanud, et kostja jaoks on tegemist eriolukorraga, sest

see on täiendav maht firma jaoks, seda just tehnika osas: „Me peame suurendama nii veeremi

kui ka töötajate arvu märkimisväärselt. Meil on vaja täiendavalt leida 50 bussi ja 125

bussijuhti […] Selleks korraldame vastavad hanked, et oleksime valmis 1. veebruaril need

14 (18)

2-21-20490

liinid üle võtma ja linlasi teenindama.“ ERR-i artiklist nähtuvalt avaldas DB, et lisabusside

saamiseks korraldatakse hange ja hankesse võivad tulla ka praegused MRP bussid. Ta märkis,

et „Need bussid, mis sõidavad praegu MRP Liinidel, kuuluvad finantsasutustele ja kindlasti

finantsasutus on huvitatud, et need bussid teeniksid finantsasutuse jaoks raha. Selge on see, et

kuskil ei vedele 50, ka TLT-l ei vedele 50 bussi igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Me läheme

seda tehnikat hankima.“ Nendest artiklitest nähtub, et kostja seaduslik esindaja oli kinnitanud

vajadust leida täiendavate bussiliinide teenindamiseks lisabusse; avaldanud, et busside

leidmiseks korraldatakse hange ning möönnud, et selles võidakse kostjale pakkuda ka neid

busse, mis olid MRP kasutuses. Artiklitest saab järeldada, et kostjale ei olnud oluline saada

enda kasutusse just MRP bussid, kuid ta möönis, et liisinguandjatel oleks äriliselt mõistlik

neid hankes kostjale pakkuda.

Arvestades, et kostja vajas lisabusse väga kiiresti, oli temast äriliselt loogiline kutsuda

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena korraldatud riigihankes osalema

isikud, kellelt MRP oli busse liisinud ja kelle osas oli kostjale teada, et MRP-ga sõlmitud

liisingulepingute lõppemise tõttu on neil sobivaid busse pakkuda. Asja materjalid ei võimalda

järeldada, et kostja oleks teinud läbirääkimiste pidamise ettepaneku üksnes nendele

liisinguandjatele, kellelt oli busse liisinud MRP. Kostja juhatuse 17. jaanuari 2019. a otsusega

otsustati pidada läbirääkimisi hankelepingu sõlmimiseks isikutega, kellel on võimalus ja

võimekus hankija jaoks nõuetekohaseid busse pakkuda (vt dtl 918). Isegi kui läbi räägiti vaid

UniCrediti, Luminor Liisingu ja OÜ-ga Keil M.A., ei ole hageja toonud esile asjaolusid,

millest nähtuvalt kostjal oleks olnud selles olukorras mõistlik kaasata täiendavaid pakkujaid,

s.o et veel kellelgi oleks olnud võimalik anda kostjale kiiresti lühiajaliselt (vähemalt üheks

aastaks) (kasutus)rentimiseks kostja juhatuse 17. jaanuari 2019. a otsuses märgitud

tingimustele (vt dtl 919) vastavaid busse.

Lisaks rõhutab kolleegium, et isegi kui kostjal oli soov saada enda kasutusse varem MRP

kasutuses olnud bussid, ei saa kostja ühepoolsest huvist ja tegutsemisest järeldada MRP

ettevõtte üleminekut kostjale, kuna puudub selle eelduseks olev varakäsutus MRP-lt kostjale.

14.3. Ettevõtte üleminekut ei saa siinsel juhul järeldada sellest, et osad MRP töötajad läksid

kostja juurde tööle.

14.3.1. Maakohus tuvastas Maksu- ja Tolliameti 31. jaanuari 2023. a vastusele kohtunõudele

(dtl 1248) lisatud tabelite põhjal, et kostja juurde läks tööle 57 inimest (114-st), kes varem

(15. jaanuari 2019. a seisuga) olid töötanud MRP-s. Lisaks on hageja arvates läinud kostja

juurde tööle veel kolm varem MRP-s töötanud inimest (vt hageja 17. veebruari 2023. a

seisukoht, lk 3). Seejuures ei väida hageja, et MRP oleks andnud töötajatega sõlmitud

lepingud kostjale üle (vt ka 13. juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:28:51–

00:28:59).

14.3.2. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et MRP oli lõpetanud töötajatega sõlmitud

töölepingud koondamisega. See nähtub Ärilehe 11. aprilli 2019. a artiklist „Suurkoondamiste

arv kasvas aastaga üle kahe korra. Töö kaotab üle 1000 inimese“ (dtl-d 1222–1227) ja ERR-i

uudisteportaali 11. aprilli 2019. a artiklist „Aasta alguse suurkoondamiste tõttu kaotab töö üle

tuhande inimese“ (dtl-d 1228–1229), mille kohaselt sama aasta esimeses kvartalis oli MRP

teatanud 112 inimese kollektiivsest koondamisest. Töötajate kollektiivset koondamist kinnitab

ka Maksu- ja Tolliameti 31. jaanuari 2023. a vastuse lisana 1 esitatud väljavõte MRP

töötamise registri andmetest (dtl-d 1249–1257), mille kohaselt kolme töötajaga on töösuhe

lõppenud 1. veebruaril 2019 ja kõigi ülejäänutega 5. märtsil 2019.

15 (18)

2-21-20490

14.3.3. Kostja korraldas lisabussijuhtide leidmiseks avaliku konkursi. Kostja on esitanud asjas

töökuulutuse (dtl 929), mis kostja väitel avaldati tema kodulehel (vt ka 13. juuni 2024. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:04:09). Kuulutuse sisuks on, et töömahu suurenemise tõttu

võetakse tööle bussijuhte, kelle tööülesandeks on reisijate teenindamine Tallinna linnas.

Kostja sõnul oli kõnealune 11 liini lisandumine kostja jaoks sel ajal ainus koht, kus sai

rääkida töömahu suurenemisest, mida möönis 13. juuni 2024. a kohtuistungil ka hageja (vt

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:04:36–01:05:54). See, et bussijuhtide leidmiseks

korraldati värbamiskampaania, nähtub ka ERR-i 16. jaanuari 2019. a artiklis DB avaldatust

(„Jätkame ka oma värbamiskampaaniat selleks, et liinid saaksid teenindatud 1. veebruarist“

(dtl 1185)) ja 18. jaanuari 2019. a Ärilehe artiklist, mille kohaselt kostja kuulutab uute

bussijuhtide leidmiseks igal võimalusel ja võtab tööle kõik bussijuhid, kes suudavad tööga

hakkama saada (vt dtl-d 930 ja 931).

Usutav on hageja väide, et kostja kutsus enda juurde tööle või vähemalt kandideerima ka

MRP-s töötanud inimesi. See nähtub mh DB avaldatust ERR-i 16. jaanuari 2019. a artiklis, et

„mis puudutab personali, siis kindlasti me räägime nende inimestega, kes on MRP-s tööl.

Nemad on muidugi eelisjärjekorras“ (dtl 1185). Olukorras, kus kostja vajas konkreetseks

tööks sobivate oskuste ja kogemustega töötajaid ning talle oli teada, et MRP-s töötanud

bussijuhid jäävad alates 1. veebruarist 2019 rakenduseta, oli selline käitumine loogiline. Kui

ühelt poolt tekib vaba tööjõud ja teiselt poolt samal ajal vajadus tööjõu järele, siis ei ole

selliste töötajate töölevõtmises iseenesest midagi ebaharilikku (vt ka VÕS I komm (2016), §

180, p 4.4.2.4 ja seal viidatud kohtupraktika). Samas nähtub asjas esitatust, et tööjõuturul oli

ka teisi bussijuhte, nt kuna ERR-i 11. aprilli 2019. a artiklist nähtuvalt oli SEBE teatanud

2019. a esimeses kvartalis 169 inimese, sh 135 bussijuhi koondamisest (dtl-d 1228–1229).

14.3.4. Eelnevast saab järeldada, et MRP lõpetas ise oma töötajatega töölepingud, tehes seda

valdavalt kollektiivse koondamisega. Koondamine oli seotud sellega, et MRP lõpetas Tallinna

linnaga sõlmitud lepingu alusel avaliku sõitjateveo teenuse osutamise, kuna hageja väitel

MRP-l muud majandustegevust ei olnud (vt nt 31. jaanuari 2022. a täiendatud hagiavaldus, p

11; hageja 6. aprilli 2022. a seisukoht, p 4.2). Seega ei saa töölepingute lõpetamises ka

kaudselt näha soovi töötajad kostjale üle anda. Kostja omakorda palkas osa MRP töötajaid

iseseisva värbamistegevuse tulemusena. Seega ei saa osade MRP töötajate kostjasse

tööleasumist käsitada siinse vaidluse kontekstis (arvestades, et vaidluse ese ei ole töölepingute

ülemineku tuvastamine, vt praeguse otsuse p 11.5) asjaoluna, mis viitaks VÕS § 180 jj

tähenduses MRP ettevõtte tehingulisele üleminekule kostjale. Seda järeldust ei mõjuta hageja

11. juuli 2024. a arvamuses viidatud Euroopa Kohtu praktika direktiivi 2001/23/EÜ kohta.

14.4. Arvestades avaliku sõitjateveo teenuse olemust, ei saa ettevõtte üleminekut järeldada ka

sellest, et teenuse tellijaks ja seega kostja lepingupartneriks on sarnaselt MRP-ga Tallinna linn

ning bussiliine nr 2, 12, 13, 20, 20A, 25, 39, 49, 57, 59, 65 kasutavad eelduslikult valdavalt

samad inimesed. Kõnealuse teenuse osutamiseks Tallinnas ei oleks kostjal saanud olla ühtegi

teist lepingupartnerit ning teenust tarbivad isikud on teenuse olemusest lähtuvalt kõik

linnaelanikud, kes konkreetsetel marsruutidel liiguvad.

15. Ringkonnakohus märgib, et MRP ettevõtte üleminekut kostjale VÕS § 180 jj tähenduses

ei saa järeldada ka hageja väidetest Tallinna linna, liisinguandjate ja kostja väidetava koostöö

kohta (vt nt apellatsioonkaebuse p-d 1.9, 1.13, 1.18, 1.22, 1.27, 1.29, 1.32, 1.33, 1.47, 1.58).

15.1. See, et Tallinna linn reageeris viivitamata MRP teatele, et ta lõpetab alates 1. veebruarist

2019 asjassepuutuvate bussiliinide teenindamise, ja tegeles operatiivselt uue teenuseosutaja

leidmisega, on selgitatav sellega, et linnasisese ühistranspordi korraldamine on Tallinna linna

16 (18)

2-21-20490

kui omavalitsusüksuse kohustus (vt KOKS § 6 lg 1). Seejuures ei ole vaidlust selles, et

tegemist oli avalikust huvist lähtuvalt vajalike liinidega. Seega oli Tallinna linnal vaja tagada,

et juba 1. veebruarist 2019 saaks nendel liinidel sõitjateveo teenuse osutamist alustada uus

ettevõtja.

15.2. Hageja viidatud artiklitest, s.o Tallinna linna veebilehel 16. jaanuaril 2019 avaldatud

artiklist (dlt-d 1167–1171) ja ERR-i uudisteportaalis 16. jaanuaril 2019 avaldatud artiklist

(dlt-d 1184–1186), ei saa järeldada, et Tallinna linn, MRP endised liisinguandjad ja kostja

oleksid teinud koostööd selleks, et kostja saaks enda kasutusse bussid, mida varem oli

kasutanud MRP, ja et MRP endised töötajad läheksid üle kostjasse. Seoses bussidega nähtub

Tallinna linna veebilehel avaldatud artiklist vaid Tallinna Transpordiameti juhataja AH

avaldatu, et „Liisingfirma on õnneks andnud linnale hingamisruumi ehk andnud meile aega

anda bussiliinide korraldamine üle Tallinna Linnatranspordi AS-le. Seniks, ehk kuni 1.

veebruarini töötavad need 11 bussiliini seniste graafikute alusel“. Samas artiklis viitab kostja

tollane seaduslik esindaja vajadusele korraldada lisabusside leidmiseks hanked. Ka ERR-i

artiklist nähtub, et AH sõnul olid liisingufirmad andnud linnale hingamisruumi, ning DB

viitas vajadusele suurendada veeremi arvu ja plaanile korraldada selleks hanked, kus võivad

osaleda ka finantsasutused, kellele kuuluvad MRP poolt kasutatud bussid. Seoses töötajatega

nähtub artiklitest DB avaldatu, et kostjal on vaja leida juurde 125 bussijuhti ning selleks

räägitakse kindlasti nende inimestega, kes on MRP-s tööl, ja jätkatakse värbamiskampaaniat.

Eelneva põhjal ei ole nendest artiklitest võimalik teha hageja väidetud järeldusi Tallinna linna,

kostja ja liisinguandjate koostöö kohta.

15.3. Ühtlasi ei saaks kostja võimalikust koostööst kolmandate isikutega järeldada seda, et

MRP on oma ettevõtte tehingu(te)ga VÕS §-de 180 ja 182 järgi kostjale üle andnud, kuna

sellekohane kohustustehing ja käsutused tuleks tuvastada MRP ja kostja vahel, isegi kui need

on tehtud varjatult, sh kolmandate isikute vahendusel.

16. Eespool toodud põhjendustel ei anna tuvastatud asjaolud alust järeldada ka seda, et MRP-

lt oleks läinud kostjale üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa, s.o

käitis VÕS § 185 tähenduses. Seega ei ole maakohus VÕS § 185 kohaldumise hindamata

jätmisel rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

17. Kuna maakohus järeldas põhjendatult, et MRP sõitjate avaliku liiniveoga tegelev ettevõte

ei ole kostjale VÕS §-de 180 jj mõttes üle läinud, leidis maakohus põhjendatult ka seda, et

kostjale ei ole VÕS § 182 lg 2 järgi üle läinud MPR kohustused. Seega jättis maakohus hagi

õigesti rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

18. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS §

173 lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus hagi jäi

rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult hageja

kanda. Hageja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile asjaolusid, millest lähtuvalt oleks

siinsel juhul olnud põhjendatud TsMS § 162 lg-s 1 toodud reeglist kõrvale kalduda.

19. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

20. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

17 (18)

2-21-20490

21. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

18 (18)