2-22-127879/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.08.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-127879

Tsiviilasi

Multitude Bank p.l.c. (endise nimega Ferratum Bank

p.l.c.) hagi XXi vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Multitude Bank p.l.c. apellatsioonkaebus, hind 4876,12

eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Multitude Bank p.l.c. (Malta Vabariigi registrikood

C56251, endine Ferratum Bank p.l.c.), lepinguline esindaja

Dmitri Santašev

Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26.10.2023 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Multitude Bank p.l.c. hagi XXi vastu põhivõla 1379,91 eurot

väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista XXilt Multitude Bank p.l.c. kasuks välja

põhivõlg 1379,91 eurot ning jätta maakohtus kantud menetluskulud 72% ulatuses

Multitude Bank p.l.c. kanda ja 28% ulatuses XXi kanda.

2. Jätta Harju Maakohtu 26.10.2023 otsus muutmata osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata põhivõla 1619,84 eurot ja viivise väljamõistmiseks.

3. Rahuldada Multitude Bank p.l.c. apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Harju Maakohtu 26.10.2023 otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis

rahuldamata

Multitude

Bank

p.l.c.

hagi

XXi

vastu

intressi

ja

võla

sissenõudmiskulude väljamõistmiseks.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 72% ulatuses Multitude Bank p.l.c.

kanda ja 28% ulatuses XXi kanda.

6. Kohtuotsuse terviklik sõnastus on järgmine:

6.1. Rahuldada Multitude Bank p.l.c. hagi osaliselt ja mõista XXilt Multitude Bank

p.l.c. kasuks välja põhivõlg 1379,91 eurot.

6.2. Jätta rahuldamata Multitude Bank p.l.c. hagi XXi vastu põhivõla 1619,84 euro,

intressi, võla sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks.

6.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 72% ulatuses Multitude Bank

p.l.c. kanda ja 28% ulatuses XXi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Multitude Bank p.l.c. (endise nimega Ferratum Bank p.l.c., hageja) esitas 26.07.2022 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXilt (kostja) 3636,37 euro saamiseks. Kuna

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis kohus

nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus andis

23.01.2023 hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.

2. Hageja esitas 07.02.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse (täiendatud 08.03.2023), milles

palus mõista kostjalt välja põhivõla 2999,75 eurot, intressi 293,44 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 1217,96 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja 23.10.2020 soovi avada laenulimiidi konto

vastavasisulise taotluse esitamisega hageja iseteeninduskeskkonnas. Samal päeval loeti leping

hageja ja kostja vahel määramata ajaks sõlmituks. Kostjal oli võimalik iseteeninduskeskkonnas

jälgida oma laenukonto seisu, s.t maksetega seonduvat infot, arveid, laenulimiidi jääki ning

esitada laenulimiidi väljamakse taotlusi. Laenulimiit oli korduvkasutatav, s.t tagasimakstud

põhiosade osas vabanes krediit, mida sai uuesti kasutada. Kostja kasutas hageja võimaldatud

laenulimiiti kuni 5000 eurot. Kostjale avatud krediidilimiidi suhtes kehtis Euroopa

Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 48,91% aastas.

Krediidikulukuse määr oli 61,51% aastas. Viivisemäär oli võrdne intressimääraga, s.o 48,91%

aastas. Pooled leppisid kokku, et hageja väljastab kostjale arve 15 päeva pärast algse krediidi

väljamaksmist hageja poolt ja vähemalt iga 30 päeva järel.

Lepingu kehtivuse ajal tegi hageja kostjale väljamakseid kokku 3380 euro ulatuses. Kostja tasus

lepingu kehtivuse ajal krediidisumma katteks 380,25 eurot. Viimane tagasimakse toimus

01.11.2021. Kuna kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ega

likvideerinud võlga pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist, edastas hageja kostjale lepingu

lõpetamise teate, teavitades, et leping lõppeb automaatselt 15. päeval teate saatmisest. Kostja

võlga ei likvideerinud, mistõttu loeti leping automaatselt ülesöelduks 09.04.2022.

Kostja põhivõlg hageja ees hagi esitamise seisuga oli 2999,75 eurot. Vastavalt laenuandja

üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimustele oli hagejal

õigus arvestada tasumata intressi 48,91% aastas krediidilimiidi kasutamise eest. Intressi

arvestati igapäevaselt kasutusse antud krediidisaldolt (2999,75 eurot). Kostja viimane

tagasimakse intressi katteks oli 26.01.2022. Kostja võlgnes tasumata intressi alates 27.01.2022

kuni lepingu ülesütlemiseni 293,44 eurot. Hagejal oli õigus arvestada ning nõuda viivise

maksmist, kui kostja ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud

tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Hageja arvestas viivist alates

krediidilepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 10.04.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni

06.02.2023 intressiga võrdses määras, s.t kostja võlgnes hagejale viivist 1217,96 eurot.

Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta kostjaga ühendust kokkuleppe

sõlmimiseks. Hageja saatis kostjale 16.06.2022, 05.07.2022, 14.07.2022 ja 22.07.2022

meeldetuletuskirju seoses tasumata võlakohustusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3

alusel palus hageja mõista kostjalt välja võla sissenõudmiskulud 50 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus hageja kostja kohta erinevatest

allikatest teavet. Tulenevalt lepingu tingimuste p-st 3.4.10. pidi kostja kinnitama, et tal ei ole

maksehäireid ühegi isiku ees, sh ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid

maksehäireid ja ta ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu

tagasimakseid. Hageja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal

ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamisel lähtus hageja ka kostja esitatud tulu

andmetest. Andmete kogumis tekkis hagejal põhjendatud veendumus, et kostja on

krediidivõimeline ning suudab krediiti tagastada. Laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku

laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sisereeglid, millest lähtuti. Kostja

taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud hageja krediidireeglid ette

vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Samuti ei sätestatud vastavat kohustust seaduses.

Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis

esitas hageja alternatiivse nõude 1379,91 euro väljamõistmiseks, millele lisandub VÕS § 113

lg 1 teise lause kohane viivis 91,64 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagiavaldusele ei vastanud.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal hüvitatavad

menetluskulud puudusid. Kohus menetles hageja nõuet tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid lepingu, millega hageja andis kostjale õiguse kasutada

laenulimiiti 5000 eurot ning kostja pidi tasuma raha kasutamise eest teenustasu, mh intressi

48,91% aastas. Leping vastas VÕS § 401 lg-le 1 ehk pooled sõlmisid krediidilepingu. Kuna

hageja sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas

kohtul puudus alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse

läbiviimisega, siis sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt oli krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud

omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasus hagejal. Hageja väljatoodud

asjaoludele tuginedes oli kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbiviidud

kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Üldsõnaliselt registritele ja kostja kinnitustele

viitamisel, ilma kostja sissetulekute ja väljaminekute arvulistele näitajatele tuginemata, ei olnud

võimalik objektiivselt hinnata tema tegelikku majanduslikku seisundit. Seetõttu ei saanud

hagejal tekkida veendumust kostja krediidivõimelisuses. Kuna hageja ei toonud esile

konkreetseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid objektiivselt hinnata kostja majanduslikku

seisundit ega selgitanud veenvalt, millise analüüsi tulemusena otsustati kostja laenuvõimelisus

konkreetse krediidilepingu osas, asus kohus seisukohale, et hageja ei järginud VÕS § 4034 lg-

tes 1 ja 6 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Arvestades, et kohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi hageja

tagasimaksed uuesti määrama vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, millele kohus juhtis hageja

tähelepanu. Kohus selgitas, et hagejal on mõistlik esitada alternatiivne võla kujunemise

kalkulatsioon. Hageja küll märkis, et kostja võttis krediidi kasutusse 3380 euro ulatuses ja

maksis tagasi 2000,09 eurot, kuid ei määranud tagasimakseid uuesti vastavalt VÕS § 4034 lg-

le 7. Kuivõrd hageja ei esitanud faktilisi asjaolusid ega nõude kujunemise arvutust, ei olnud

kohtule teada, millised ümberarvutuste järgsed maksed muutusid sissenõutavaks. Seega ei

järeldunud ka võla sissenõutavus tervikuna. Kuna nõude maksmapanekul oli hagi rahuldamise

üheks peamiseks eelduseks nõude sissenõutavaks muutumise asjaolude esiletoomine (antud

juhul vastavalt tagasimaksete ümberarvutusele), mida hageja ei teinud, siis tuli põhinõue jätta

rahuldamata. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kohus ei tuvastanud

hageja põhinõude sissenõutavust, siis ei saanud olla põhjendatud ka intressi, viivise ega

sissenõudmiskulude nõue.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hageja alternatiivne nõue. Alternatiivselt palus hageja saata asi tagasi

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Maakohus kohaldas materiaalõigust vääralt ja hindas ebaõigesti tõendeid ja asjaolusid. Otsus

ei vastanud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohtu seisukoht ei olnud alternatiivse nõude

rahuldamata jätmise osas jälgitav ja üheselt mõistetav. Põhjendustest ei selgunud, miks jäi

alternatiivne nõue rahuldamata. Seadusest ei tulenenud otsest kohustust jagada vähendatud

põhiosa tagasimakseteks ehk teha uus tagasimaksegraafik, eriti olukordades, kus seda oli

võimatu teha krediidikonto lepingu eripära tõttu. Võttes arvesse, et vaidlusaluse krediidilepingu

puhul oli tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks oli maksegraafiku puudumine ja ka

tagasimakse summa oli muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab, siis

ei olnud hagejal võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Krediidikonto lepingut

ei saanud võrdsustada tavalise laenulepinguga, kuivõrd viimase puhul on olemas maksegraafik

koos igakuise kuumaksega, laenuperiood ja muud tunnused, mida krediidikonto lepingus ei

esinenud. Krediidikonto lepingu sõlmimisel ei ole krediidiandjal võimalik ette näha, kuidas

laenaja hakkab krediidikontot kasutama, millises summas krediiti kasutusele võtab ja kui palju

tagasi maksab.

Hageja alternatiivne nõue oli kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7. Hageja määras tagasimaksed

uuesti, arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtivat intressimäära (0% aastas), mistõttu arvestati

kõik tagasimaksed põhisumma katteks. Seega oli kostja hagejale jätkuvalt võlgu 1379,91 eurot,

mille hageja palus kostjalt alternatiivse nõudena välja mõista. Hagiavaldusega esitati ka

väljamaksete ja tagasimaksete arvestus, mille kohaselt oli kostja viimane tagasimakse

26.01.2022, mistõttu oli hageja nõue muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes. Isegi, kui

lähtuda sellest, et kostja oli kohustatud tagastama vaid põhiosa, siis ei teinud kostja seda

nõuetekohaselt ja oli viivituses juba peaaegu kaks aastat. Hageja tegi tagasimaksete arvestuse

kostjale teatavaks e-toimiku kaudu esitatud vastuses, millega kostja sai tutvuda. Tagasimaksed

olid õigesti ümberarvestatud, arvestades krediidikonto eripära, mistõttu puudus alus

alternatiivse nõude rahuldamata jätmiseks.

6. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhivõla 1379,91 euro väljamõistmiseks, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 1379,91 eurot ja jätta maakohtus kantud

menetluskulud 28% ulatuses kostja kanda ja 72% ulatuses hageja kanda. Vaidlustatud osas jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

alternatiivse viivise nõude. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus jättis hagi terves ulatuses rahuldamata, s.o põhivõla (2999,75 eurot), intressi (293,44

eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (1217,96 eurot) ja

sissenõudmiskulude (50 eurot) osas. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Hageja

esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse tema alternatiivse nõude

rahuldamata jätmise osas, s.o osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 1379,91

eurot ja viivise alates 10.04.2022-06.02.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras,

kokku 91,64 eurot. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel maakohtu

otsust üksnes eeltoodud osas. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata intressi ja võla

sissenõudmiskulude nõuded, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause

järgi jõustunud.

9. Hageja nõude aluseks on kostja ja hageja vahel 23.10.2020 sõlmitud tarbijakrediidileping,

mille alusel võimaldas hageja kostjale laenulimiiti kuni 5000 eurot intressiga 48,91% aastas.

Vaidlus puudub selles, et krediidiandja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja on

tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Seega on vaidlusalune laenuleping tarbijakrediidileping VÕS §

402 lg 1 mõttes. Kuna kostja jäi võlgnevusse kolme järjestikuse tagasimakse tegemisega ega

likvideerinud võlga pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist, edastas hageja kostjale lepingu

lõpetamise teate ning leping loeti leping ülesöelduks 09.04.2022. Seega öeldi leping kehtivalt

üles ja hagejal on õigus nõuda kostjalt võla tasumist.

10. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi

lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma.

11. Hageja ei vaielnud apellatsioonkaebuses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele

vastu. 25.09.2023 menetlusdokumendis märkis hageja, et juhul, kui kohus asub asja

läbivaatamisel seisukohale, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on

kostja hagejale jätkuvalt võlgu 1379,91 eurot (alternatiivne põhinõue).

12. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise

kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist

ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei olnud tal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. Kuni 31.12.2022 oli VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär 0%.

13. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb tuvastada, kui suure summa hageja kostjale

krediidilepingu järgi laenas ja kui suure summa kostja tagasi maksis.

Hagiavalduse kohaselt teostas hageja lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid 3380 euro

ulatuses. Hagiavalduses toodi esile üksnes kostja poolt laenusumma katteks tasutud summa

(380,25 eurot). Hagiavalduse lisast 6 (dtl 71-72) nähtub, et kostja tegi laenulepingu alusel

makseid kokku 2000,09 euro ulatuses. Sellest 380,25 eurot arvestas hageja laenusumma

katteks, 1518,44 eurot intressi katteks ja 101,40 eurot muude kulude katteks. Kuivõrd kostja ei

võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Seega

oli kostjal hagejale põhivõlast tasumata 1379,91 eurot (3380-2000,09). Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1379,91 eurot.

14. Hageja palub alternatiivse põhinõude rahuldamise korral mõista kostjalt välja viivise alates

laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 10.04.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni

06.02.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku 91,64 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse (TlnRnKo 07.10.2022, 2-21-119187, p 13). Praegusel juhul ei ole kostjale

uuest tagasimaksegraafikust teatatud, mistõttu ei saanud ta maksetega viivitusse sattuda.

Seetõttu tuleb hageja alternatiivne viivisenõue jätta rahuldamata (HMKo 29.09.2023, 2-22-

126207, p 21; TMKo 29.09.202, 2-22-127890, lk 4; PMKo 17.10.2023, 2-23-121318, p 14).

15. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hageja nõue laenu põhiosa

tagastamiseks jäeti 1379,91 euro ulatuses rahuldamata ning hagi tuleb uue otsusega selles osas

rahuldada.

Menetluskulude jaotus

16. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja

kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb

seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Samuti tuleb

jaotada apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lg 1 esimene lause).

Kuna apellatsioonimenetluse tulemusena rahuldatakse hagi osaliselt, on põhjendatud jaotada

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes

hagihinnast (4876,12 eurot) on hagi rahuldamise ulatus ligikaudu 28% (1379,91 ÷ 4876,12 ×

100%). Seega tuleb jätta menetluskulud 28% ulatuses kostja kanda ja 72% ulatuses hageja

kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja maakohus ei

määranud vaidlustatud otsuses kindlaks hageja menetluskulusid, ei määra ringkonnakohus

kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid seda teeb TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras

asja lahendanud maakohus pärast praeguse otsuse jõustumist.

17. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause

järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)