2-20-13246/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.08.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13246

Tsiviilasi

Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) hagi X vastu

rahalise kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.04.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 9215,65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Edelweiss

Tallinn

OÜ

(likvideerimisel,

registrikood 12744036), lepinguline esindaja Tanel Riivits

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.04.2023 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Edelweiss Tallinn OÜ (hageja) esitas 11.09.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles

palus Xlt (kostja) välja mõista põhinõude 7000 eurot, viivised 775,26 eurot, kahjuhüvitise 138

eurot ja rahuldatud põhinõude summalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 24.01.2019 kostja arveldusarvele laenuna 7000 eurot.

Nimetatud summa kohustus kostja hagejale tagastama hiljemalt 24.04.2019. Kostja oma

kohustust ei täitnud. Kohustus muutus sissenõutavaks maksetähtpäeva saabumisega, s.o

25.04.2019. Hageja nõudis kostjalt põhivõla 7000 euro tasumist. Kostja oli hageja ees rahalise

kohustuse täitmisega viivituses. Hageja arvestas viivist alates laenu tagastamise tähtpäevale

(24.04.2019) järgnevast kuupäevast, s.o 25.04.2019 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse

esitamisel oli arvestuslik viivis 775 eurot 26 senti. Edasiulatuvalt nõudis hageja viiviseid

hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni võla täieliku tasumiseni lähtuvalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 367 sätestatud põhimõttest.

Hageja kasutas oma õiguste maksmapanekuks õigusabi. Seega tekkis hagejal kulu 138 eurot,

mis vastas lepingulise esindaja ühele töötunnile koos käibemaksuga. Ajakulu seisnes asjaolude

analüüsimises ning nõudeavalduse koostamises ja esitamises kostjale. Vaidlus puudus selle üle,

et kostja rikkus oma lepingulist kohustust hageja ees, mistõttu tekkis hagejale kahju. Kui pooled

oleksid suutnud lahendada küsimused omavahel, ei oleks hageja pidanud kandma täiendavaid

kulusid kohtueelsele õigusabile.

Hageja ei tunnistanud kostja tasaarvestatavat nõuet hageja vastu. Juhul, kui kohus jõuab

järeldusele, et laenulepingut ei sõlmitud, palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete

alusel, juhindudes VÕS §-st 1028. Kui asuda seisukohale, et hageja täitis laenulepingust

tulenevat kohustust rahasumma ülekandmisega, kuid tegelikult tal sellist kohustust

laenulepingu väidetava puudumisega ei tekkinud, sai kostja vaidlusaluse summa õigusliku

aluseta.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

02.03.2015 kanti hageja osanikena äriregistrisse SA ja AT. 13.04.2015 asutasid samad isikud

Saksamaal ettevõtte EB Edelweiß Baden-Baden GmbH. Osad jagunesid mõlemas ettevõttes

selliselt, et SA oli suurosanik ja AT väikeosanik. Siiski oli tegemist äripartneritega, kes

hakkasid ühiselt mõlema ettevõtte alt pakkuma transporditeenust. Kostja osutas nii hagejale kui

ka EB Edelweiß Baden-Baden GmbH-le allhanke korras teenust Saksamaal registreeritud FIE-

na. FIE-na esitas kostja mõlemale ettevõttele ka arveid, millest kaeti reaalseid sõidukulusid. AT

oli kostja isa, mis selgitas mõnevõrra puudulikku dokumentatsiooni hageja ja kostja töösuhetes.

Hageja osanikud said hästi läbi ja kuivõrd üks hageja osanikest oli kostja lähikondlane, kujunes

poolte vahel välja usalduslik koostöö. Eeltoodu tähendas näiteks seda, et kostja ei küsinud

hagejalt osutatavate teenuste eest ettemaksu ja ei esitanud regulaarselt arveid. Äripartnerite

suhted halvenesid 2019. aastal. SA ei olnud nõus oma hageja osa müüma ATle ning soovis

algatada hageja likvideerimise protsessi. Oma suurosaniku õiguseid kasutades kutsus SA 2019.

aasta novembris hageja juhatusest tagasi AT.

Kostjale teadaolevalt teostas 24.01.2019 ülekande kostja arveldusarvele 7000 euro ulatuses

hageja raamatupidaja ID SAi pin-kalkulaatoriga. Kostjale oli arusaamatu, miks märgiti kande

selgituseks „Laen 190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019", kuivõrd kostja

hagejalt laenu ei võtnud. Puudus igasugune dokumentatsioon laenu andmise kohta ning

vastavasisuline pooltevaheline arutelu. Makse selgituses viidati lepingule numbriga 190124-1,

kuid sellist lepingut hagiavaldusele ei lisatud.

Kostja ootas hagejalt raha laekumist erinevatel põhjustel. Näiteks oldi ATle Venemaalt võlgu

ja ta andis võlglastele korralduse võla tasumiseks hoopis hagejale, millisest summast pidi teatud

osa saama ka kostja. Samuti kandis kostja 02.11.2018 oma sõbra arveldusarvele 4800 eurot,

mille sõber toimetas SAile, kes pidi omakorda tagastama summa läbi hageja. Kuivõrd kostjale

oli ette nähtud hagejalt raha laekumine ja makse tegemise hetkel olid äripartnerite suhted veel

korras, siis ei pööranud kostja makse selgitusele tähelepanu ning ei küsinud, miks makset

selgitati laenu andmisega.

Kostja osutas hagejale hulgaliselt teenuseid, mille eest ta arvet ei esitanud. Hageja poolt

tasumata teenused alates 2019. aasta juulist kuni 2019. aasta septembrini võttis kostja kokku

kolme arvega:

− arve nr 10012021.1 - 2019. aasta juulis teostatud ja tasumata sõitude eest (5980 eurot);

− arve nr 10012021.2 - 2019. aasta augustis teostatud ja tasumata sõitude eest (4985

eurot);

− arve nr 10012021.3 - 2019. aasta septembris teostatud ja tasumata sõitude eest (8810

eurot).

Vastavad arved olid täies ulatuses tasumata ja seega oli hageja võlg kostja ees kokku 19 775

eurot. Arved koostati alles 10.01.2021 põhjusel, et ettevõtte likvideerimisel ei olnud vahendeid

nende arvete tasumiseks. Seoses käesoleva kohtumenetlusega palus kostja oma FIE

raamatupidamise üle kontrollida, mille tulemusel selgusid eelkirjeldatud mahus teenused, mille

eest ei olnud tasutud. Kuivõrd hagejale arved esitanud FIE ja kostja puhul oli tegemist sama

isikuga, siis oli kostjal igal juhul tasaarvestatav nõue hageja vastu.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7000 eurot,

kahjuhüvitise 138 eurot, kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 1480

eurot 65 senti ja 05.04.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid 10% ulatuses hageja kanda ja 90%

ulatuses kostja kanda.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja kandis 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000

eurot selgitusega „Laen 190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019". Samuti ei

vaielnud pooled selle üle, et kostja ei küsinud pärast ülekande saamist selgitusi ülekande

selgituse osas ning raha ei tagastatud. Hageja esitas suulise laenulepingu sõlmimise

tõendamiseks panga tõendi, millest nähtuvalt kandis hageja 24.01.2019 kostja arveldusarvele

7000 eurot. Samuti esitas hageja kostjale 06.08.2020 edastatud võlanõude ja hoiatuse. Raha

ülekandmise kohta selgitas hageja, et tema raamatupidajale (ID) helistas tollane juhatuse liige

palvega kanda kostjale üle 7000 eurot, millele ID vastas, et vastav ülekanne saaks korrektselt

toimuda üksnes laenuks vormistatuna. Juhatuse liige kiitis mõtte heaks, mille järel sooritas ID

ülekande. Kuivõrd hageja raamatupidamises kirjalikku laenulepingut polnud, oli hageja

seisukohal, et tegemist pidi olema suulise lepinguga.

Kohus leidis, et hageja väidet tema soovi kohta laenu anda kinnitas arveldusarve väljavõte,

millest nähtuvalt kandis hageja 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000 eurot selgitusega „Laen

190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019“. Hageja arveldusarve väljavõttega

luges kohus tõendatuks hageja poolt tahteavalduse tegemise laenulepingu sõlmimiseks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 p 3 alusel. Käesoleval juhul sellele vastavat

kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks tuvastada ei saanud. TsÜS § 68 lg 4 kohaldamise

eeldused ei olnud samuti täidetud, kuna pelgalt kostja vaikimist ei saanud lugeda laenulepingu

sõlmimise tahteavalduseks. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada

kostja tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks ja kostja vaidles laenulepingu sõlmimisele

vastu, siis ei saanud lugeda tuvastatuks laenulepingu sõlmimist.

Kostja andis menetluse jooksul raha laekumise osas erinevaid selgitusi. Kohus leidis, et kuna

tõendatud oli, et hageja soovis enda arvates täita vaidlusaluse ülekandega suulisest

laenulepingust tulenevat kohustust, tuli VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel kostjalt hageja

kasuks välja mõista ülekande alusel saadud 7000 eurot. Kostja rikastumine hageja arvelt nähtus

pangateatelt. Rikastumise äralangemisele kostja ei tuginenud. Kostja ei tõendanud, et sooritust

ei tehtud temale või et kostjal tekkis tehingu või seaduse alusel võlasuhe, millest tulenevalt oli

tal õigus raha saada ning ta ei pidanud seda tagasi maksma. Samuti ei tõendanud kostja seda, et

vabanes kohustuse täitmisest VÕS § 78 lg 1 teise lause või mõnel muul alusel.

Kuna tõendamist ei leidnud poolte vahel laenulepingu sõlmine, siis ei saanud hageja

viivisenõude puhul tugineda laenu tagastamise tähtpäevale (24.04.2019), vaid tal oli õigus VÕS

§ 1028 lg 1 alusel nõude esitamisel nõuda viivist alates hagi esitamisest, s.o 11.09.2020. Seega

kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras 7000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kohtuotsuse

tegemise päeva seisuga oli kostjalt hageja kasuks väljamõistetav viivis 1480 eurot 65 senti.

Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista ka edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 05.05.2023 kuni

põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagejal oli õigus nõuda kostjalt kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmist. Täidetud olid

üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Kohus leidis, et hagejal

tekkinud varalise kahju ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud kostja poolt rikutud

VÕS § 1045 lg 1 p 4 kaitse eesmärgiga. Hagejal tekkinud varaline kahju pidi olema kostjale

ettenähtav ning varalise kahju ja kostja rikkumise vahel esines põhjuslik seos. Kohus tuvastas,

et hageja lepinguline esindaja edastas kostjale 06.08.2020 võlanõude ja hoiatuse, milles nõudis

kostjalt põhivõla ja viiviste tasumist. Esitatud arvest nähtuvalt kulus võlanõude koostamisele 1

tund ja esindaja tunnitasu oli 138 eurot (käibemaksuga), mis oli kohtu hinnangul mõistlik

tööaeg ja tunnitasu. Seega tuli kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 138 eurot.

Juhuks, kui kohus hagi rahuldab, esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Kostja väitel oli ta

Saksamaal FIE, kes tegutses ärinime KBTravel all ja loovutas FIE-na oma nõude kostjale.

Kostja vastuväite kohaselt tegi ta läbi Saksamaal tegutseva FIE koostööd hagejaga, pakkudes

allhanke korras teenust. Kostja pakkus hagejale taksojuhiteenust, s.t kui hageja poole pöördus

klient sooviga sõita ühest punktist teise ja hagejal polnud parasjagu võimalik tellimust ise täita,

siis pöörduti kostja poole, kes täitis kliendi tellimuse. Klient tasus sõidu eest läbi

teenusplatvormi hagejale. Seejärel arveldasid pooled hiljem ise omavahel. Poolte kokkulepe

oli, et kostja teostatud sõitude puhul arvestatakse kõigepealt maha broneerimisprogrammi

haldaja (GetTransfer) vahendustasu ning jäägist kuulub 90% kostjale ja 10% hagejale. Tasu

saamiseks esitas kostja hagejale arved. Pooled leppisid suuliselt kokku põhilistes

käsunduslepingu asjaoludes ning lepingule kohalduvat õigust läbi ei arutanud.

Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt kohaldus hageja ja kostja lepingulistele suhetele Saksa

õigus. Kohaldamisele kuulusid Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) § 611

lg 1, § 387, § 388, § 389 ja § 390.

Kostja väitel oli võimalik kõiki arvetel kajastatud sõite tõendada läbi broneerimisprogrammi,

mistõttu esitas kostja kohtule sõitude väljavõtted broneerimisprogrammist ajavahemikul 2019.

aasta juulist kuni 2019. aasta septembrini. Väljavõttest nähtuvalt teostati sõite sõidukitega

Volkswagen Caravelle, Volvo V70, Volvo S90 ja Mercedes-Benz. Kostja väitel teostas sõidud

erinevate sõidukitega tema. Hageja väitel olid mitmed autod vaid hageja valduses. Kohtu

hinnangul ei leidnud tõendamist, et broneerimisprogrammi väljavõttest nähtuvad sõidud

oleksid kõik kostja poolt teostatud. Sõite tehti erinevate sõidukitega, kuid kõiki nimetatud

sõidukeid ei olnud võimalik kostjaga seostada. Samuti ei nähtunud väljavõttest, kuidas teenuse

eest tasuti ja kes selle eest tasu sai. Seega ei tõendanud väljavõte, et kliendid tasusid kõikide

sõitude eest hagejale. Hageja esitas kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt tasus ta osaliselt

kostja arvetel märgitud sõitude eest, s.t augustis 1000 eurot ja septembris 2500 eurot. Kostja

võttis omaks, et ta on osaliselt arvetel märgitud sõitude eest raha juba saanud.

Kohtu hinnangul ei leidnud kostja nõue tõendamist. Ebaharilik oli väidetavalt 2019. aasta suvel

osutatud teenuste eest arvete esitamine 1,5 aastat hiljem. Ebausutav oli kostja väide, et kostja

ei esitanud hagejale arveid ülejäänud 2019. aasta juuli kuni septembri teenuste eest, kuna hageja

oli likvideerimisel ja puudusid rahalised vahendid kostja osutatud teenuste eest tasumiseks. Kui

kostja oleks tegelikult sellise summa eest hagejale teenuseid osutanud, siis oleks ta hagejale ka

vastava arve esitanud. Kostja väidete ja tõendite ebausaldusväärsust kinnitas ka asjaolu, et

10.01.2021 esitatud arved nr 10012021.1, 10012021.2 ja 10012021.3 sisaldasid tasunõuet

kaheksa sõidu eest, mille eest kostja juba varasemalt hagejale arve esitas ja mille eest hageja

tasus. Ebausutav oli kostja väide, et kohtule edastati ekslikult valed arved. Eelnevast tulenevalt

oli kohus seisukohal, et kostjal puudus hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada.

Poolte seisukohad

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohus rikkus põhjendamiskohustust, jättes kostja tasaarvestamise vastuväidet hinnates asjaolud

olulises osas tähelepanuta. Eeltoodu tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Broneerimisprogrammi

väljavõttest nähtuvalt osutati teenust järgnevate sõidukitega: Volkswagen Caravelle BAD

EW7, Volvo S90 FDS G570, Mercedes-Benz Vito 359 DBB, Volvo V70 FDSKB32 ja

Mercedes-Benz V-Class 320 BYP. Kostja esitas kohtule tõendi selle kohta, et Volvo S90 kuulus

temale. Tõendatud oli, et kostja teostas sõite vähemalt nelja erineva autoga. Järelikult võis

lugeda eluliselt usutavaks ka seda, et autosid võis olla viis.

Broneerimisprogrammi väljavõttest nähtuvalt kasutati platvormi GetTransfer. Väljavõtted

kajastasid hageja kontot platvormil. Kliendid tasusid sõitude eest hagejale, kuigi sõite teostas

kostja. Seda, et konto kuulus hagejale tõendas mh see, et hageja esitas arved, mille kohaselt ta

osaliselt broneerimisprogrammis kajastuvad sõidud kostjale hüvitas. Kohtu seisukoht, et

tõendatud ei olnud, kellele kliendid raha tasusid, oli üllatuslik, kuna sellisele vastuväitele ei

tuginenud hageja ning selle tõendamise vajadust ei selgitanud ka kohus.

Isegi, kui arveldamist 1,5 aastat pärast teenuse pakkumist võis pidada mõnevõrra ebatavaliseks,

siis ei tähendanud see seda, et kostja nõue oleks põhjendamatu. Kõnealuse ebatavalise olukorra

tekkimist sai põhjendada hageja omanike ja kostja omavaheliste suhetega. Varasemalt

arveldamata sõitude eest tasu nõudma ajendas peamiselt hagi esitamine, mis toimus ligikaudu

1,5 aastat pärast kõnealuste sõitude teostamist. Arvestades osapoolte suhteid (sh töökorraldust,

peresuhteid ja suhete halvenemist), ei saanud pidada arvete 1,5 aastat hiljem esitamist

imelikuks.

Kuivõrd arved sõitude eest koostas kolmas isik 1,5 aastat pärast nende teostamist, siis võis

tekkinud eksimust pidada inimlikuks. Kostja ei vaielnud vastu, et arved koostati tagantjärele

vastukaaluks hagiavaldusele. Kostjal oli meeles, et hageja oli talle endiselt osade sõitude eest

võlgu ning eriti ebaõiglase olukorra ennetamiseks koostati arved tagantjärele. Pika aja

möödumise tõttu unustas kostja, et osaliselt olid sõidud siiski arveldatud. Kostja eksimust ei

saanud pidada nõude esitamist välistavaks asjaoluks.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis arvestamata tema tasaarvestuse

avaldusega ning mille arvestamise korral oleks tulnud jätta hagi rahuldamata. Hageja maakohtu

otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles

maakohus jättis hageja nõude viivise väljamõistmiseks ajavahemiku 25.04.2029-10.09.2020

eest rahuldamata, kuivõrd ei lugenud tõendatuks suulise laenulepingu sõlmimist ühes kostja

kohustusega tagastada laen hiljemalt 24.04.2019.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus

on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti

piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega

ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

10. Asjas puudus vaidlus, et hageja kandis 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000 eurot, millist

summat kostja ei ole tagastanud. Ringkonnakohtus on pooltel vaidlus jätkuvalt selles, kas kostja

pidi saadud raha tagastama, st kas tal oli rahaline nõue hageja vastu, mida sai tasaarvestada.

Kostja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja tema tasaarvestusavaldusega

mittearvestamist.

11. VÕS § 197 lg 1 võimaldab vastastikuste nõuete tasaarvestust. Vastavalt VÕS § 186 p-le 2

lõpeb võlasuhe tasaarvestusega ning VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse

tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.

Menetlusliku tasaarvestuse lubatavust on kinnitanud Riigikohus mitmes oma lahendis.

Kohtuasjas nr 3-2-1-30-16 leidis Riigikohus, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea esitama

vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada kohtumenetluse ajal. Käesoleval juhul

esitaski kostja tasaarvestuse nõude juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja nõue on

põhjendatud. Kostja avaldab, et ta ei tunnista hageja nõudeid ning esitab tasaarvestuse avalduse

19 775 eurot juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal on mingis ulatuses nõue

kostja vastu.

Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole

(teise poole vastu suunatud) nõude täitmise tähtaeg on saabunud (nõue on sissenõutav) ja teisel

poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. Nõue, mida tasaarvestatakse, peab VÕS § 197 lg 1

kohaselt olema täidetav ehk teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus

tasaarvestavale poolele (RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 28; VÕS I komm (2016), § 197, p

4.3.1).

Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool

vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited

tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Sellises olukorras

ei kohaldu VÕS § 200 lg 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele

teine pool saab esitada vastuväiteid (vt RKTKo 15.06.2021, nr 2 19-15657, p 12 ja selles

viidatud lahendid).

12. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses

esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust

olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud

ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades

maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse

tühistamiseks ja kostjale soodsama lahendi tegemiseks.

14. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

15. Pooltel puudus vaidlus, et kostja osutas teenust suulise lepingu alusel ja et juuli kuni

november 2019 osutatud teenuse eest koostas kostja tasaarvestusavalduse esitamiseks arved

tagasiulatuvalt 10.01.2021, kusjuures sama perioodi eest hagejale esitatud 8 arvet olid tasutud.

Maakohtus asja lahendamisel ilmnes, et kostja poolt nn tagantjärele koostatud arved osutusid

osaliselt ebaõigeks juba üksnes seetõttu, et sisaldasid hageja poolt varasemalt tasutud arveldust.

Lisaks puudus pooltel vaidlus, et arveldada oli võimalik ka sularahas.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse põhjendamise kohustust, ega

jätnud tasaarvestamise vastuväidet hinnates olulised asjaolud ja tõendid tähelepanuta.

17. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus läbi nõuetekohase eelmenetluse nii hageja nõude

kui ka kostja tasaarvestusavalduse menetlemisel. Maakohus ei eksinud menetlusnormide vastu,

kuivõrd kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p

3 järgi esile tooma pooled. Kohus oli pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise põhireegleid

piisavalt selgitanud, mh sõltus selgitamiskohustuse ulatus nii konkreetse vaidluse asjaoludest

kui ka sellest, kas pooli esindavad juriidilised esindajad. Ringkonnakohtul ei ole maakohtule

selles osas etteheiteid.

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei tõendanud oma vastunõuet, st sõidukeid

ja sõite ei olnud võimalik pooltega seostada. Vaidlust polnud, et kostjat sai seostada sõidukiga

Volvo S90. Kostja väide, et väljavõtted broneerimisprogrammist tõendavad tema nõuet, ei ole

põhjendatud, kuna sellega tõendab küll teenuse osutamist, kuid ei viita teenuse osutajale ega

teenuse eest tasu saanud isikule. Kuigi kostja väitis, et osutas teenust hagejale, leidis maakohus

põhjendatult, et kostja osutas allhanke korras teenust lisaks hagejale ka EB Edelweiß Baden-

Baden GmbH-le ehk ta esitas arveid mõlemale äriühingule. Menetluses leidis tõendamist, et

lisaks kostjale oli tööl veel 2-3 isikut (16.02.2022 kohtuistungi salvestis alates 00:24:21).

Sellises olukorras tuli kostjal teha menetluses selgeks, kes, kellele, millal ja millise tasu

kokkuleppel teenust osutas. Kostja oma tasaarvestusavalduse aluseks olevaid asjaolusid kohtu

ja hageja jaoks veenvalt esitada ei suutnud ja jäi oma vastuväidetes paljasõnaliseks.

19. Kostja väitega, et arvete esitamises 1,5 a hiljem ei ole midagi ebaharilikku, võib veel

nõustuda, kui ei oleks toodud põhjenduseks, et seda tingisid omanike ja kostja omavahelised

suhted (üks hageja osanikest AT oli kostja isa) või hageja raske majanduslik olukord. Hageja

majanduslik olukord oli asja materjalidest nähtuvalt piisavalt hea ja tegemist oli vabatahtliku

likvideerimisega, mille tingis äripartnerite suhete halvenemine. Täpsemalt kirjeldas olukorda

kostja 13.04.2021 hagiavalduse vastuse p-s 2.5. (suurosanik SA ei olnud nõus oma hageja osa

müüma väikeosanik ATle ja seejärel kutsuti väikeosanik juhatusest tagasi ja algatati vabatahtlik

hageja likvideerimismenetlus). Hagejal võlgnevuse puudumist kuni jaanuarini 2020 kinnitas

AT kohtus (01.03.2023 kohtuistungi salvestus alates 00:20:28). Nõustuda saab hageja

esindajaga, et suhete halvenemisel oleks kostjal tulnud nimme esitada oma nõue, arvestades

selle suurust, likvideerijale nelja kuu jooksul likvideerimisteate avaldamisest osaühingu vastu.

Kostja nõuet ei olnud esitanud, millest hageja järeldab nõude puudumist. Vaidlus puudus, et

tasaarvestusnõuet tõendavad arved koostati hagimenetluse tarbeks. Selline käitumine andis

põhjendatult hagejale ja maakohtule alust kahelda nende usaldusväärsuses. Asjas leidis

tõendamist, et arveldamised toimusid ka sularahas. Tunnistaja AT ütlustel oli võimalik maksta

sularahas (01.03.2023 kohtustungi salvestis 00:41:34). Kuna sularahas tasumise, mida asja

materjalidest nähtuvalt võis pidada tavaliseks, kohta tõendid puuduvad, hõlbustas see omakorda

hageja arvates arvete esitamist väidetava võlana sõitude osas, mis tegelikult olid tasutud.

20. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult kostja

tasaarvestusavaldusega arvestamata selle tõendamatuse tõttu. Asjas ei leidnud tõendamist, et

kostjal on rahaline nõue hageja ees, mida saaks tasaarvestada hageja nõudega.

21. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)