2-23-8691/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-8691

Tsiviilasi

U.N-i ja B.W hagi X.E vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Hageja I osas 2342,97 eurot

Hageja II osas 1991,52 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. aprilli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X.E apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): X.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Birje Kalmus

Vastustajad (hagejad): U.N (isikukood XXX) ja B.W

(isikukood XXX), vastustajate seaduslik esindaja S.M

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. aprilli 2024 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. X.E apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. U.N (hageja I) ja B.W (hageja II) esitasid 14. juunil 2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse

X.E (kostja) vastu elatise nõudes. Hagejad palusid mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatise

perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel arvutatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni

hagejate täisealiseks saamiseni, samuti palusid hagejad mõista välja tagasiulatuv elatis

ajavahemiku 1. aprill 2023 kuni 13. juuni 2023 eest hagejale I 633,47 eurot ja hagejale II

538,49 eurot ning viivise tagasiulatuvalt elatiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates kohtulahendi tegemisest kuni nõude täitmiseni. Hagejad

palusid jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hagejate püsiv elukoht ema juures, kus lapsed on elanud kogu oma

eluaja. Vanemate abielulised suhted lõppesid detsembris 2022 ja kostja ei ela hagejate juures

alates 21. detsembrist 2022. Kuni 1. aprillini 2023 tasus kostja elatist kuluarvestuse alusel

tagantjärgi, kuid selline süsteem muutus hagejate seaduslikule esindajale liigselt keeruliseks.

Elatis tuleb välja mõista seadusjärgses miinimummääras, sest selle vähendamiseks puudub

alus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagejate kulutused on ülepaisutatud, ta on

panustanud laste ülalpidamisse vahetult ja et lapsed on juulis 2023 kostjaga viibinud vähemalt

7 ööpäeva kuus, mistõttu ei ole välistatud, et aasta lõpuks koguneb lastel kostja juures

veedetud aega vähemalt 7 ööpäeva kuus. Kostja leidis ka, et elatise nõue kuni 30. juunini

2023 ei ole põhjendatud, sest selle ajani olid vanemad abielus ja laste kulud kaeti ühisvarast.

Kostja viitas ka, et kohtus on pooleli suhtluskorra vaidlus, milles ta taotleb nn võrdset

suhtluskorda, mille kohaselt hagejad viibiksid mõlema vanema juures sama aja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja I kasuks mõistis maakohus kostjalt välja igakuise

elatise alates 14. juunist 2023 kuni hageja I täisealiseks saamiseni PKS § 101 lg 1 alusel

arvutatud summas, s.o 260,33 eurot kuus. Elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes

baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4

ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3

esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast

kuust.

Hageja I tagasiulatuva elatise nõude rahuldas maakohus osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I

kasuks ajavahemiku 1. aprill 2023 kuni 13. juuni 2023 eest välja ühekordse summa 553,97

eurot. Maakohus jättis hageja I tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata 79,50 euro ulatuses.

Hageja II kasuks mõistis maakohus kostjalt välja igakuise elatise alates 14. juunist 2023 kuni

hageja II täisealiseks saamiseni PKS § 101 lg 1 alusel arvutatud summas, s.o 221,28 eurot

kuus. Elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suuruse

muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

Hageja II tagasiulatuva elatise nõude rahuldas maakohus osaliselt ja mõistis kostjalt hageja II

kasuks ajavahemiku 1. aprill 2023 kuni 13. juuni 2023 eest välja ühekordse summa 458,99

eurot. Maakohus jättis hageja II tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata 79,50 euro ulatuses.

Maakohus käsitles kõigepealt elatise nõuet alates hagi esitamisest 14. juunil 2023 ja seejärel

tagasiulatuva elatise nõuet PKS § 108 alusel ajavahemiku 1. aprill kuni 13. juuni 2023 eest.

Maakohus leidis, et hagejate nõue elatise väljamõistmiseks on põhjendatud ja põhjusi elatise

väljamõistmiseks alla seadusjärgse miinimumi ei esine. Miinimummääras elatise nõudmisel ei

ole vajalik tõendada hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtud kulusid. Kostja vastuväiteid, et

ta on hagejaid vahetult ülal pidanud, ei pidanud maakohus põhjendatuks. Maakohus märkis, et

kostjal on õigus maksta hagejatele taskuraha või teha hagejatele kulutusi, kuid see ei vabasta

teda ülalpidamiskohustuse täitmisest.

Samuti ei pidanud maakohus põhjendatuks kostja vastuväidet, et elatist tuleb vähendada

hagejatega koos veedetud aja tõttu PKS § 101 lg 6 alusel. Maakohus leidis, et elatise

väljamõistmisel saab arvestada üksnes käesolevat olukorda ja senini toimunud suhtlemist

lahuselava vanemaga, mistõttu ei ole PKS § 101 lg 6 kohaldamise eeldused täidetud.

Maakohus leidis, et elatise välja mõistmine alla miinimummäära on kehtiva õiguse kohaselt

võimalik ainult erandkorras ja käesoleval juhul mõjuv põhjus selleks puudub. Kostja on

töövõimeline isik, kes teenib regulaarset sissetulekut ning kellel puuduvad teised

ülalpeetavad.

Tagasiulatuva elatise nõude osas leidis maakohus, et kostja vastuväited ei ole valdavalt

tõendatud. Maakohus selgitas, et ülalpidamise väidetav andmine ühisvara arvel ei ole

tagasiulatuva elatisenõude üle otsustamisel asjakohane. Maakohus vähendas kostjalt välja

mõistetavat tagasiulatuvat elatist 17. aprillil 2023 makstud 159 euro võrra, lugedes kummagi

hageja osaks 79,50 eurot.

Poolte menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1

alusel nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse ja teha uus otsus, millega jätta elatis mõlema hageja kasuks kostjalt välja mõistmata.

Menetluskulud palus kostja jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.

Tagasiulatuva elatise välja mõistmine hageja I kasuks summas 553,97 eurot ja hageja II

kasuks summas 458,99 eurot ajavahemiku 1. aprill 2023 kuni 13. juuni 2023 eest ei ole

põhjendatud, sest laste ülalpidamine sellel ajavahemikul oli tagatud ja selleks vajalikud kulud

kanti ühisvara arvel. Hagejate vanemad (kostja ja hagejate seaduslik esindaja) olid abielus

kuni 30. juunini 2023 ning neil oli ühisvara, mille hulka kuulusid ka hagejate seadusliku

esindaja pangakontol olevad vahendid.

Maakohtu otsus oli lisaks ka üllatuslik, sest 4. oktoobri 2023 istungil selgitas kohus, et ei

mõista elatist välja tagasiulatuvalt, kui õigustatud isik ei ole koheselt elatist nõudnud. Hagejad

tõstatasid elatise küsimuse alles 11. mail 2023, seega ei ole põhjendatud tagasiulatuva elatise

väljamõistmine varasema aja eest. Maakohus ei ole arvestanud ka hagejate vahetule

ülalpidamisele tehtud kulutusi ajavahemikul 1. aprill 2023 kuni 13. juuni 2023 ega hinnanud

selle kohta esitatud tõendeid.

Alates 14. juunist 2023 välja mõistetud elatise puhul on põhjendamatult aluseks võetud nn

elatiskalkulaator, mitte laste tegelikud kulud. Maakohus ei ole arvestanud, et kostja kannab

jätkuvalt osa hagejate kulusid vahetult, lähtudes varasemast konkludentsest kokkuleppest laste

emaga. Samuti on arusaamatu maakohtu seisukoht, et arvuti ostmine hagejale I ei ole

asjassepuutuv, sest oli kingitus.

Maakohus ei ole hinnanud mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks kohustatud vanemaga

koos veedetud aega, kuigi Riigikohtu praktika kohaselt saab seda asjaolu mõjuva põhjusena

arvestada ka juhul, kui koos veedetud aeg jääb alla 7 ööpäeva kuus.

Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et suhtluskorra määramine on pooleli ja alates maist

2024 on hageja II viibinud kostja juures. Suhtluskorra asjas on lastele riigi õigusabi korras

määratud esindaja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohaselt võiks menetluse

lõpuni määrata suhtluskorra, mille kohaselt hageja I viibib nädala kaupa kummagi vanema

juures. Elatise nõude lahendamisel ei tohiks kohus välja mõista elatist selliselt, et kostja peab

kohe pärast lahendi jõustumist taotlema selle muutmist, sest see ei vasta enam tegelikule

suhtluskorrale.

5. Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda.

Maakohus on asjaolusid ja tõendeid õigesti hinnanud ning hagejate nõude õigesti lahendanud.

Hagejad ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks lapse elatise asja lahendamisel määrav tema

vanemate abielus olek ja varaühisuse olemasolu. Elatise nõue on lapse nõue vanema vastu ja

selle rahuldamise eelduseks on elatise maksmise kohustuse rikkumine. Kostja selline käsitlus

on ka vastuoluline, sest ühisvara arvel loeb ta kantuks ainult need kulutused, mida on teinud

laste ema, samas kui enda abielu ajal tehtud kulutusi käsitleb kostja lahusvara arvel tehtuna.

Kostja rikkus hagejate ülalpidamise kohustust alates aprillist 2023 ja seega on põhjendatud

tagasiulatuva elatise nõude esitamine alates sellest ajast.

Hagejate hinnangul puudub mõjuv põhjus mõista elatis välja alla seadusjärgse

miinimummäära. Riigikohtu praktika kohaselt peab mõjuva põhjuse olemasolu tõendama

kostja, praegusel juhul on kostja väited tõendamata ja osaliselt on tegemist kuludega, mis on

asjassepuutumatud.

Hagejad ei nõustu ka kostja seisukohaga, et elatise asjas tuleks arvestada suhtluskorra

tsiviilasjas esitatud arvamuste ja taotlustega. Asjaolu, et kostja ei järgi suhtluskorra tsiviilasjas

tehtud esialgse õiguskaitse määrust, ei tähenda, et hageja II elukohaks saabki pidada kostja

elukohta. Kostja viidatud taotluse esialgse õiguskaitse muutmiseks suhtluskorra asjas jättis

maakohus 3. juuni 2024 määrusega rahuldamata, seega tuleb lähtuda sellest kohtulahendist,

millega suhtluskord on kindlaks määratud, sh esialgse õiguskaitse korras. Teistsugune käsitlus

tähendaks, et kehtiva suhtluskorra täitmata jätmine võimaldaks vanemal sellest ühepoolselt

kõrvale kalduda ja mõjutada teise vanema rahaliste kohustuste suurust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle

muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS §

657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ja

kaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud hagejate elatise nõuetele sisuliselt samad

vastuväited, mis maakohtu menetluses.

8. Kostja leiab, et hagejaid peeti kuni 30. juunini 2023 ülal nende vanemate ühisvara arvel.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, et elatise nõude välistab asjaolu, et hagejate

vanemad olid omavahel abielus ja seega täitis hagejate ema ülalpidamiskohustust ühisvara

arvelt. Maakohus on oma otsuses viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile (Riigikohtu

25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 21), mille kohaselt puudutab see asjaolu

vanemate vahelisi nõudeid, ega ei saa välistada lapse elatise nõuet.

9. Ringkonnakohus märgib seoses hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamisega veel

järgmist.

PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise

maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). Sellisest loogikast rangelt

lähtudes saaks ka elatist käsitleda ainult tulevikku suunatud nõudena ja nn elatise võlgnevust

tuleks käsitleda selle isiku nõudena kohustatud isiku vastu, kes on kas ühise võlgnikuna (teine

vanem) või üldse ilma vastava kohustuseta (näiteks eestkostja) ülalpidamiskohustust täitnud.

Eesti perekonnaseaduses ja kohtupraktikas ei ole siiski nii rangest ehk ainult edasiulatuva

elatise käsitlusest lähtutud. PKS § 108 võimaldab ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda kuni

ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohtupraktika kohaselt on ka see nõue lapse

enda nõue, mitte tema ühe vanema või muu isiku nõue teise vanema vastu ning selle välja

mõistmisel tuleb lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (Riigikohtu 15.06.2023 määrus

tsiviilasjas nr 2-22-7773, p 12, Riigikohtu 27.10.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p

13). Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt

raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii laste

toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu

27.10.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p 13 ja seal viidatud lahendid). Praeguses asjas on

maakohus neid asjaolusid hinnanud ja leidnud, et elatise tagasiulatuv väljamõistmine ei pane

kostjat äärmiselt raskesse olukorda. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu selle järeldusega.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on tagasiulatuva elatise välja

mõistmisel pärast 1. aprilli 2023 ülalpidamise andmise osas kostja esitatud tõendeid valesti

hinnanud. Apellatsioonkaebuses puuduvad konkreetsed viited tõenditele, mida maakohus

kostja väitel ebaõigesti hindas või hindamata jättis. Maakohus on otsuse p-s 15 tõendeid

hagejatele ülalpidamise andmise osas hinnanud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna

ringkonnakohtule alust tõenditele antud hinnangu muutmiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestanud kostja poolt hagejate seadusliku

esindaja arvele 1. aprillil 2023 tasutud 342,30 euroga selgitusega „laste kingitused, söök“.

Kostja peab makset 2023. aasta maikuu elatise ettemakseks. Maakohus on seda makset

käsitlenud otsuse p-s 27. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et makset ei saa arvestada

alates 1. aprillist 2023 hagejate ülalpidamiseks tasumisele kuuluva elatise katteks, kuid

täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Asja materjalide kohaselt toimus kuni 1. aprillini 2023 vanemate kokkuleppel kostja poolt

hagejatele ülalpidamise andmine kulupõhiselt arvete alusel tagantjärgi (kohtuistungi protokoll

dl 124-125), mistõttu tuleb lugeda põhjendatuks hagejate selgitused vastuses

apellatsioonkaebusele, et 1. aprilli 2023 maksega tasus kostja hagejate varasemate perioodide

kulutusi. Kostja pole selgitanud, millised laste kingitused tuleb lugeda maikuu elatiseks,

samuti seda, miks ta tasus 1. aprillil 2023 maikuu elatist olukorras, kus tõendatud ei ole ka

aprillikuu 2023 elatise tasumine. Seega puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse väiteid

arvestades alus maakohtu otsuse muutmiseks tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas.

11. Ringkonnakohus nõustub ka muude maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6

kohaselt neid põhjendusi oma otsuses ei korda.

Maakohus on põhjendatult lähtunud hagejate kasuks välja mõistetava elatise suuruse

arvestamisel PKS § 101 lg-tes 3-6 sätestatud valemist. PKS § 101 lg 1 järgi ei või elatis ühele

lapsele olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa. PKS § 102 lg 1 järgi isik

vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese

tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma

alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta

kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus

võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa.

Kostja ei ole tõendanud PKS § 102 lõige 2 eelduste täitmist.

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Asja

materjalide kohaselt ei olnud hagejatel maakohtu menetluse ajal vahelduvat elukohta.

Maakohus on asja lahendamisel põhjendatult lähtunud tsiviilasjas nr 2-23-14130 esialgse

õiguskaitse korras kehtestatud suhtluskorrast, mistõttu puudus maakohtul vajadus PKS § 100

lg 2 kohaldamiseks ja tõlgendamiseks (vt ka Riigikohtu 12. mai 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-

18-6491 p 13.1).

Poolte 5. augusti 2024 seisukohtadest nähtub, et pärast vaidlustatud maakohtu otsuse tegemist

on Tartu maakohtu 26. juuni 2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-14130 rahuldatud osaliselt

kostja avaldus lastega (hagejatega) suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kohtumäärus ei

ole jõustunud, selle on vaidlustanud hagejate seaduslik esindaja ja hageja I. Hagejad jäid ka

5. augusti 2024 menetlusdokumendis oma seniste seisukohtade juurde ja palusid jätta kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et pooleliolev suhtluskorra vaidlus ei mõjuta kohtu võimalust teha

otsus elatise väljamõistmise kohta. Asjaolude muutumisel on võimalik hagejate kasuks

kostjalt välja mõistetud elatise suurust muuta (TsMS § 459 lg 1). Kohtuotsuse täitmisel

saavad pooled ise tagasinõuete vältimiseks võimalike muutunud asjaoludega arvestada.

13. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

13.06.2025 KOHTUOTSUSEGA

RIIGIKOHUS OTSUSTAB 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2024. a otsus

tsiviilasjas nr 2-23-8691 osas, milles ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 10. aprilli 2024.

a otsuse muutmata osas, milles maakohus mõistis alates 1. maist 2024 X.E, U.N kasuks välja

elatise 287 eurot 72 senti kuus ja B.W kasuks 244 eurot 56 senti kuus. 2. Saata asi tühistatud

osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 3. Rahuldada X.E kassatsioonkaebus

osaliselt.