2-24-10699/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 15.08.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-10699

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.07.2024 ja 16.07.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste

tee 19, 13419 Tallinn, e-post: XXX)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi

korras vandeadvokaat Mariann Tusti (e-post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 13.07.2024 ja 16.07.2024 määrused jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

2-24-10699

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

13.07.2024 Harju Maakohtule taotluse, mille kohaselt palus rakendada X (puudutatud isik)

suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada ta psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi

jätkamiseks üle 48 tunni esialgu 4 päeva ja seejärel pikendada ravi 40 päevani.

1.1. Avalduse kohaselt ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et puudutatud isik viibib SA

PERH Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kolmandat korda. Varasemast on teada, et

puudutatud isik viibis kümmekond aastat tagasi rasedana ravil Austraalias psühhiaatriakliinikus

ägeda psühhoosi tõttu. Pärast haiglaravi kasutas enda sõnul lühiajaliselt toetusravi, seejärel

katkestas selle ega pöördunud enam psühhiaatri vastuvõtule. Augustis 2019 hospitaliseeriti

puudutatud isik kiirabiga esmakordselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse,

tema käitumine oli ebaadekvaatne, puudutatud isikul kirjeldati kõrgenenud meeleolu, erinevate

suurusluulu ja tähendusluulumõtete esinemist ning puudulikku haiguskriitikat. Puudutatud

isikul diagnoositi mania psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Puudutatud isik jätkas ravi

ambulatoorselt, kuid vähendas omavoliliselt toetusravi annuseid, katkestas selle ning oli

seetõttu periooditi mitu kuud ravita. Viimati viibis puudutatud isik psühhiaatrilisel haiglaravil

20.06 - 05.07.2021. aastal, kui kutsus endale kiirabi, sest ei julgenud oma koju sisse minna,

kartes, et ta tapetakse ära. Puudutatud isiku mõttekäik oli kohati arusaamatute seostega, avaldas

paranoilist kahjustus- ja mürgistusluulu, vihjamisi ka suurusluulu. Kuna üldjoontes oli

puudutatud isik rahuliku, abiotsiva olekuga ja nõustus haiglaraviga, siis jäi ta esialgu ravile oma

nõusolekul, kuid peagi nõudis puudutatud isik koju laskmist, ei allunud korrale, sõimas

personali, keeldus ravimitest ning oli ähvardava käitumisega. Seetõttu jätkati valvearsti otsusel

raviga puudutatud isiku tahtest olenematult. Haiglaravi foonil puudutatud isiku psühhootilised

sümptomid taandusid ning tema käitumine muutus tasakaalukamaks. Puudutatud isik jäi

psühhiaatri ambulatoorsele jälgimisele. Ambulatoorselt on puudutatud isikul alates 2022.

aastast diagnoositud remissioonis bipolaarset meeleolu häiret (F31.7).

1.2. Viimati pöördus puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtule 10.07.2024, kus tema elukaaslane

avaldas, et puudutatud isiku psüühiline seisund on olnud valdavalt stabiilne, kuid hiljuti oli

esinenud kõrgema aktiivsusega - kirjelduse kohaselt hüpomanikaalne periood, umbes nädala

vältel (magas vähe, tegi palju plaane), episood taandus ravita. Kuna puudutatud isik oli

toetusravi katkestanud, siis haiguse ägenemise ennetamiseks ravi taasalustati. Käesolevalt

suunati puudutatud isik Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvetuppa

polikliiniku valveõe poolt. Valvetuppa tuli puudutatud isik oma elukaaslase saatel, kelle sõnul

on ta ravist siiski loobunud, ei maga, esinevad vahetuvad tundepuhangud, tema impulsiivsus

on tõusnud – mõelnud maja põlema panna, kõndinud vihmas, läinud naabrite juurde.

Elukaaslasel hirm nendega koos elavate 4 lapse pärast, sest arvab, et puudutatud isik võib teha

midagi ootamatut. Valvetoas oli puudutatud isik räsitud välimusega, püsimatu, kõikuva

emotsionaalsusega – ärritunud, nutlik, süüdistav. Puudutatud isiku mõttekäik oli hüpik ja

laialivalguv – „Ma ei ole oma kodus, 10 aastat pole olnud, ma ei tea, kuhu ma kuulun. Mul ei

ole ravimeid vaja, mul on korvalool, mul on Pihlakodu. Me ei hakka vaidlema, sa tead mu

2-24-10699

reegleid, sa tead oma kohta. Ma ei tea, kus mu kodu on, võib-olla Las Vegases, võib-olla Los

Angeleses, võib-olla Kardashianite juures. Minu elu ei ole minu kontrolli all, ma ei tea, mis

minuga toimub. Tahan siit ära, viige mind lennukile!”. Valvearst vormistas seisundi

ägenemisest tuleneva nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumise ning muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsuse 12.07.2024 kell 10.20.

1.3. Praeguseks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on ümbritsevas orienteeritud.

Puhkeb vesteldes mitmel korral nutma. Tema mõttekäik on laialivalguv ja paraloogiliste

seostega, nimetab ennast “laulva revolutsiooni lapseks” – seetõttu olevat kodus laulnud ja

tantsinud. Puudutatud isik ise oma käitumises ega enesetundes muutust ei taju, peab

hospitaliseerimist elukaaslase ülereageerimiseks. Isikul esineb raske psühhootiline häire –

bipolaarne meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Tema käitumine on psühhoosielamustest

hõivatud ja ähvardav, mistõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada

enda ja ümbritsevate turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust

hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4 päevase ravi toimel sedavõrd, et oleks tagatud

tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.

Maakohtu 13.07.2024 määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus rakendas 13.07.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 12.07.2024 kell 10.20. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline

ravi lõpetatuks 16.07.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13

lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest

olenemata vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning tema suhtes on põhjendatud

rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest, s.o. alates 12.07.2024 kuni 16.07.2024.

2.2. X ärakuulamine toimub 15.07.2024 kell 10.00 SA PERH Psühhiaatriahaiglas tema esindaja

vandeadvokaat Mariann Tusti juuresolekul. Kohus võib TsMS § 543 lg 4 järgi isiku, kelle

kinnisesse asutusse paigutamist taotletakse, või muud isikud ära kuulata ka pärast esialgse

õiguskaitse rakendamist.

2.3. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise

korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu,

tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

2.4. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib puudutatud isik olla ohtlik endale

ja ka teistele ning vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne

2-24-10699

meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud

eeldus.

2.5. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega

seada ohtu enda ja ka teised. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga

piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et

isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Enne tahtevastase ravi alustamist

on isik käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt meditsiinipersonali suhtes, käitunud

ähvardavalt (mõelnud maja põlema panna). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud

ja ähvardav, ta on situatsioonis desorienteeritud ning võib panna iseend olukordadesse, kus

satub ohtu. Samuti võib ta oma haigusest tingitud seisundi tõttu olla ohtlik ka teistele isikutele

(nt enda lastele, naabritele). Isiku arusaam ümbritsevast on tegelikkusest oluliselt moonutatud,

mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita jäädes on tõenäoline

haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu käitub isik

ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

2.6. Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Kohtule esitatud arstide

arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi

vajalikuks, tal puudub haiguskriitika. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline oma raviks

teadvat nõusolekut andma. Isik pole oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset

otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud

nõusolekut. Seega pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Tahtest olenemata saab

ravida üksnes haiglas. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.

2.7. Kohus leidis, et isiku suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5

alusel ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite

manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2.8. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest

nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on

eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse

paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest.

Menetluse edasine käik

2.9. Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku, temale määratud esindaja ja psühhiaatri

täiendava arvamuse ära 15.07.2024. Ärakuulamisel avaldas psühhiaater CR, et puudutatud isiku

seisund ei ole muutunud võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga ning ta kordab psühhiaatri oma

arvamuses toodud põhjendusi, jäädes nende juurde. Puudutatud isikule määratud esindaja

vandeadvokaat Mariann Tusti toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.

2.10. Puudutatud isik avaldas, et ta tuli haiglasse koos enda mehega reedel, 12.07.2024. Tema

mees on selline üleolev ja sellepärast ta haiglasse toodigi. Eesmärk oli üle vaadata tema

raviskeem. Magada ta sai, tal polnud endal enne haiglasse tulemist mingeid muresid. Ainuke

asi, et mehe 9 aastane poeg üldse ei korista, ei kuula tema sõna, ropendab. Kui tema üritab

2-24-10699

kutsuda last korrale, siis mees osaliselt kaitseb last. Neil on mehega kahepeale 4 last, ühiseid

lapsi neil ei ole, mehel on 2 ja temal ka varasemast 2 last. Kõige noorem laps on 6 aastane ja

kõige vanem on 11 aastane. Ta läks lihtsalt naabrite juurde, tahtis nendega lihtsalt tuttavaks

saada. Nad elavad tema lapsepõlvekodus Harku vallas, Tiskre külas. Mehega suhted on

normaalsed, kuid ta pettus mehes praegu sellepärast, et mees ta reedel haiglasse tõi. Viimane

kord oli ta psühhiaatriahaiglas 2021. aastal, kui ta ise kutsus endale kiirabi, sest Kristiina tahtis

teda ja tema lapsi ära tappa. See oli sellepärast, et ta oli armukolmurgas Kristiinaga. Kristiina

on tema jaoks võõras tegelikult. Kodus olles ta võttis rohtusid rohkem, kui arst määras. Võttis

sellepärast, et ta usaldab oma meest ja mees ütles, et ta vajab rohkem rohtusid. Tema isa aga

arvab, et tütrele ei mõju ükski rohi tegelikult. Haiglasse tulles tekkis kodus konflikt. Mees

korraldab viimasel ajal päris palju tema raviskeemi.

2.11. Puudutatud isiku raviarst andis maakohtule 15.07.2024 teada, et puudutatud isiku seisund

ei ole muutunud, temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 16.07.2024 määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus pikendas 16.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

12.07.2024 kell 10.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis loa

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

poolt valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Kohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 21.08.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

3.1. Määruse põhjenduste kohaselt esitas avaldaja koos esialgse õiguskaitse avaldusega taotluse

esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevaks. TsMS § 534 lg 5 ls 2 mõtteks on see, et esmalt

rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev

arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 2-

20-6730/42, p 13.1). Puudutatud isiku raviarst ES teatas 15.07.2024 kohtule, et puudutatud

isiku seisund ei ole käesolevalt muutunud. Temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja

ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Kohtu

hinnangul on arst esitanud puudutatud isiku kohta uue arvamuse, mis toetab taotluse esitaja

taotlust saada kohtu luba puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks 40

päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

Kohus, uurinud esitatud tõendeid ja uut arsti 15.07.2024 arvamust, leidis tuginedes PsAS § 11

lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, et esinevad asjaolud puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks ning et

esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaega

tuleb pikendada kuni 40 päevani alates isiku 12.07.2024 psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest.

3.2. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik ohtlik endale ja ka teistele ning

vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire,

segatüüpi episood (F31.6). Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus.

3.3. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega

seada ohtu enda ja ka teised. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

2-24-10699

ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga

piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et

isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Enne tahtevastase ravi alustamist

on isik käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt meditsiinipersonali suhtes, käitunud

ähvardavalt (mõelnud maja põlema panna). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud

ja ähvardav, ta on situatsioonis desorienteeritud ning võib panna iseend olukordadesse, kus

satub ohtu. Samuti võib ta oma haigusest tingitud seisundi tõttu olla ohtlik ka teistele isikutele

(nt enda lastele, naabritele). Isiku arusaam ümbritsevast on tegelikkusest oluliselt moonutatud,

mistõttu ei reageeri ta tekkivatele olukordadele adekvaatselt. Ravita jäädes on tõenäoline

haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, kuna vaimse häire tõttu käitub isik

ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

3.4. Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Kohtule esitatud arstide

arvamuses on välja toodud ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi

vajalikuks, tal puudub haiguskriitika. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline oma raviks

teadvat nõusolekut andma. Isik pole oma vaimse häire tõttu võimeline tegema adekvaatset

otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud

nõusolekut. Seega pole ta võimeline oma ravivajaduse üle otsustama. Tahtest olenemata saab

ravida üksnes haiglas. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.

3.5. Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest. Arsti uuest 15.07.2024 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku seisund ei ole 4

päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Tema suhtes tuleb kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus

põhjendatuks pikendada esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi täheaega kuni 40 päevani alates isiku psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest. Taotlusest nähtuvalt vajab isik jätkuvalt ravi ja ravimite

manustamist ning kohus leidisf, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

4. Puudutatud isik esitas oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

13.07.2024 ja 16.07.2024 määrused, millega kohaldati esialgset õiguskaitset ja paigutati

puudutatud isik kinnisesse asutusse ja anti luba tema tahtest olenematuks raviks ning vabastada

puudutatud isik viivitamatult kinnisest asutusest.

4.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on määrused ebaõiged, kuna täitmata on PsAS §-s 11

ettenähtud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb määrused tühistada.

Haiglasse saabumise eelselt oli puudutatud isikul küll tõesti ärevuse episood ja ta nõustus oma

elukaaslase sooviga sõita psühhiaatriakliinikusse, et vajadusel korrigeerida raviskeemi. Tema

elukaaslane polnud varem sellise episoodiga kokku puutunud ega osanud seetõttu adekvaatselt

reageerida (nad on koos elanud natuke üle aasta). Samuti tegutses valvearst pigem elukaaslase

ülereageerimisest ja tema ütlustest lähtuvalt. Puudutatud isik on kindel, et esialgse käitumisena

tulnuks teda verbaalselt või ka medikamentidega rahustada ja selgitada välja, mis oli haiglasse

saabumise tegelik põhjus. Puudutatud isik on seisukohal, et tema käitumine ei kujutanud

hospitaliseerimise või ravi pikendamise määruse tegemise ajal ohtu endale või teistele.

2-24-10699

Menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja oli seisukohal, et vaidlustatud määrused puudutatud isiku tahtest olenematul ravil

viibimise kohta olid vajalikud ja põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule

13.07.2024 ja 15.07.2024 esitatud arsti arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1. Puudutatud isiku

tahtevastane ravi on lõpetatud eelduste äralangemisel alates 22.07.2024 ning samal päeval on

puudutatud isik lubatud ambulatoorsele ravile, kuigi pikem haiglaravi oleks tema seisundi

stabiliseerimiseks ja sobiva raviskeemi leidmiseks olnud soovitatav.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus

maakohtu

määrused

muutmata

ning

määruskaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kuigi määruskaebusest nähtuvalt olid vaidlustatud maakohtu määruste tegemise ajal täitmata

PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, saab

ringkonnakohus selle sisulisi väiteid arvestades aru nõnda, et vaidluse all ei ole asjaolu, kas

puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud

maakohtu määruste seaduslikkust osas, mis puudutab PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse

olemasolu.

9. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruste seaduslikkust üksnes osas, mille kohaselt

kohus leidis, et puudutatud isiku suhtes on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud

eeldused, st et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud

isiku suhtes on nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka pikendamisel olnud täidetud kõik

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.

10. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 13.07.2024 maakohtule psühhiaatrite CR

ja AP arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psühhootiline häire bipolaarne

meeleoluhäire, segatüüpi episood (F31.6). Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud ja

ähvardav, mistõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada enda ja

ümbritsevate turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute

järgi puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase ravi vältel

sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas ning ta vajab

2-24-10699

jätkuvalt ravi. Puudutatud isiku raviarst ES andis maakohtule 15.07.2024 teada, et puudutatud

isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel

on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Psühhiaater CR avaldas

maakohtule 15.07.2024 ärakuulamisel, et ta jääb oma esialgu antud arvamuses toodud

põhjenduste juurde, kuna puudutatud isiku seisund ei ole võrreldes arsti arvamuse andmise

ajaga muutunud.

11. Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle

pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite

arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel

hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja asjas edaspidi esitatud

psühhiaatrite (sh puudutatud isiku raviarsti)

arvamustes

kahelda, arvestades,

et

määruskaebemenetluses ei ole puudutatud isik põhistanud oma peamist väidet, et tema

käitumine ei kujutanud vaidlustatud määruste tegemise ajal ohtu iseendale või teistele. TsMS §

235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust

eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada

selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses

tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas

allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib

määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Puudutatud isik ei ole

määruskaebemenetluses esitanud tõendeid, et asjas esitatud psühhiaatrite arvamused on väärad.

12. Määruskaebuse

esitaja

väited,

et

ta

nõustus

elukaaslase

sooviga

sõita

psühhiaatriakliinikusse üksnes raviskeemi korrigeerimiseks ning piisanud oleks vaid tema

maha rahustamisest kas verbaalselt või medikamentidega, alust vaidlustatud määruste

tühistamiseks ei anna.

13. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses esitatud kirjelduste kohaselt saabus puudutatud

isik haiglasse elukaaslase saatel, kelle sõnul oli puudutatud isik haiguse ägenemise

ennetamiseks taasalustatud ravist loobunud, tema impulsiivsus on tõusnud, ta ei maga, on

mõelnud maja põlema panna, kõndinud vihmas ja läinud naabrite juurde. Elukaaslasel oli

tekkinud hirm nendega koos elava 4 lapse pärast, kartuses, et puudutatud isik võib teha midagi

ootamatut. Valvetoas tajuti puudutatud isiku käitumist püsimatu ja kõikuva emotsionaalsuse

ning hüpliku ja laialivalguva mõttekäiguga, mille kestel avaldas ta muuhulgas seda, et temal

ravimeid vaja ei ole, ta ei tea, kus tema kodu on ja mis temaga toimub ning tema elu ei ole tema

kontrolli all. Seega on puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda paigutamist

viidanud selgelt tema ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist, milline seisukoht ei olnud muutunud ka täiendava

arvamuse andmise ajaks esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamisel. Ka puudutatud isiku

raviarsti hinnangul esines sellel hetkel puudutatud isiku tahtest olenematu haiglaravi jätkamise

vajadus, kuna tema seisund ei olnud muutunud, temal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks

ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu (endiselt) ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu poolt ärakuulamisel tajutust nähtuvalt puudutatud isik oma ravivajadust esialgse

õiguskaitse pikendamise otsustamise eelselt ei mõistnud.

14. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul nii esialgse õiguskaitse

rakendamisel kui ka selle pikendamisel õigesti, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik

2-24-10699

psüühikahäirest tulenevalt iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning tema ohtlikkus on

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

15. Õiged on ka need vaidlustatud määrustest nähtuvad maakohtu järeldused, et haiguskriitika

puudumise tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi puudutatud isiku suhtes küllaldane.

Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud esialgse

õiguskaitse rakendamise eelselt enda ravivajadust, väljendades sõnaselgelt, et tema ravimeid ei

vaja olles ravi ise eelnevalt katkestanud ega suutnud oma ravivajadust mõista ka esialgse

õiguskaitse pikendamise otsustamise hetkeks, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades.

16. Eeltoodud seisukohti arvestades olid vaidlustatud määruste tegemise ajal kõik puudutatud

isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja pikendamiseks vajalikud

seaduses sätestatud eeldused täidetud, mistõttu tuleb jätta maakohtu määrused muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.

18. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/