3-24-849/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. august 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-849

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari 2024. a

otsuse nr 4.2-1/2019-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks väljastada relvaluba ja

paralleelrelvaluba

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X, lepinguline esindaja Marek Ranne

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Triin Randoja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi ja viited Harju Maakohtu

jõustunud kohtulahendite kuupäevadele ja kriminaalasjade numbritele

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. septembril 2024

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X(edaspidi ka kaebaja) esitas 22. detsembril 2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

taotluse relvaloa ja paralleelrelvaloa väljastamiseks püssi, püstoli ja revolvri kohta

jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel. Taotleja selgituste kohaselt taotles ta

3-24-849

relvaluba, kuna soovib käia jahil ja tegeleda jahilaskmisega ning kasutada relvi enese ja vara

kaitse eesmärgil. Paralleelrelvaluba soovis ta poja relvadele, mis on kunagi olnud väidetavalt

tema omad. Relvaloa digimenetluse keskkonnas registreeriti taotlused nr DL50049742 ja nr

DL50049746 all.

1.1. PPA keeldus 20. veebruari 2024. a otsusega nr 4.2-1/2019-1 (dtl 13-17) X-le relvaloa ja

paralleelrelvaloa väljastamisest, tuginedes relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-dele 3 ja 4 ning

lg-le 5.

1.2. PPA põhjendas oma otsust kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) RelvS § 36 lg 4 p-de 3 ja 4 kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine,

et anda hinnang, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste

isikute turvalisust ja on sobimatu relva omama. Kohtupraktika kohaselt omavad tähtsust ka

varasemalt toimunud sündmused. PPA-l on kaalutlusõiguse teostamiseks õigus võtta arvesse

taotleja varasemaid rikkumisi, käsitledes neid relvaloa taotlejat iseloomustava teabena.

Hindamisel ei oma tähtust ainult karistatuse fakt, vaid arvesse võetakse kõiki temaga seotud

juhtumeid ning vaadatakse ka taotleja varasemat elu ja võimalike käitumismustrite esinemist

(korduv rikkumine);

2) taotleja senine käitumine ja eluviis on olnud ennast ning teisi isikuid ohustav ja ta ei ole

olnud õiguskuulekas. Tal esineb korduv rikkumine tulirelva ja laskemoonaga seotud

süütegudes, isik on 2012. a ja 2016. a süüdi tunnistatud tulirelva ebaseaduslikus käitlemises;

3) relvaloa väljastamisega antakse eriõigus käsitseda kõrgema ohu allikat ning sellest

tulenevalt on ka suur avalik huvi, et selline luba oleks vaid piisavalt usaldusväärsetel

inimestel. Taotlejal ei ole kehtivaid karistusi, kuid korduvad süüteod näitavad, et need on talle

loomuomased. Rikkumised ei ole aset leidnud ettevaatamatusest tingituna. Lisaks on ta 2021.

a toime pannud rikkumise liiklusseaduse (LS) § 221 lg 1 alusel, kuid mootorsõidukit juhtides

võib esmapilgul või eraldivõetuna mõni vähetähtis viga või hooletus põhjustada raske

tagajärje;

4) taotlejale on alust ette heita talle omast hoolimatut suhtumist õigusaktides sätestatud

eeskirjadesse ning tekib risk, et ta võib relvaomanikuna käidelda tulirelva hoolimatult. Isik ei

ole kuritegu toime pannud relva kasutades, kuid on oma tegevusega loonud ohu riigi

julgeolekule ja avalikule korrale. Ei ole võimalik rakendada usalduspõhimõtet relvaloa

väljastamisel isiku suhtes, kes ei suuda ega taha järgida ja täita kehtestatud õigusnorme;

5) taotleja pani viimase rikkumise (LS § 221 lg 1 alusel) toime 2021. a, st vähem kui kolm

aastat tagasi, ning 2016. a jõustus süüdimõistev otsus korduva samalaadse teo (tulirelva

ebaseaduslik käitlemine) eest. See on liiga lühike aeg, et teha taotleja senise käitumise põhjal

järeldus, et pidada teda isikuks, kellele saab usaldada tulirelva;

6) tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend ja ennast ning oma vara saab kaitsta ka muude

vahenditega – vajaduse korral on võimalus enesekaitseks soetada piiramata tsiviilkäibega

relvi. Politsei ei tuvastanud, et taotleja tunneks erilist ohtu oma varale või tervisele, mistõttu

oleks hädavajalik kasutada tulirelva ründe tõrjumiseks. Põhiseadus ei nimeta õigust soetada

või omada relva igaühe põhiõigusena. Vaba eneseteostuse õigust (sh jahipidamiseks) võib

piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus;

7) seadusandja on kehtestatud RelvS §-s 36 kõrgendatud nõudmised isikule, kellele

võimaldatakse relva kasutada. Need on vajalikud, et ennetada ohtu inimese elule ja tervisele,

riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning et riik saaks veenduda, et relvaluba antakse isikule,

kes on ühiskonna jaoks usaldusväärne;

2(10)

3-24-849

8) avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes

vastavad kõrgendatud nõudmistele, sh et isikul oleks ühiskonnas vastuvõetav käitumine.

Taotleja suhtes läbiviidud järelevalvekontrolli ja põhjaliku kaalutluse tulemusena on piisavalt

alust asuda seisukohale, et relvaloa taotleja ei vasta käesoleval hetkel oma eluviisilt ja

käitumisest tingituna relvaseadusega kehtestatud nõuetele. Ta võib ohustada riigi julgeolekut.

Relvaloa väljastamisest keeldumine on kohane, vajalik ja proportsionaalne meede seatud

eesmärgi suhtes, milleks on teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning avaliku korra tagamine.

See kaalub üles taotleja õiguse omada tulirelva.

2. X esitas 19. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA 20. veebruari

2024. a otsus nr 4.2-1/2019-1 tühistada ning teha PPA-le kohustav ettekirjutus kaebajale

relvaloa ja paralleelrelvaloa väljastamiseks.

Kohus võttis kaebuse 20. märtsi 2024. a määrusega menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele

24. aprillil 2024.

Kohus määras 25. aprilli 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Vastustaja esitas 28. juunil 2024 25. aprilli 2024. a kohtumääruse resolutsiooni p-s 3 nõutud

tõendi (Kaitsepolitseiameti arvamus). Kohus tunnistas 9. juuli 2024. a määrusega menetluse

selle tõendi osas kinniseks ning piiras kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu sellele tõendile.

Kohtumäärus jõustus edasi kaebamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, esitades järgmised väited.

3.1. Kaebaja suhtes puuduvad RelvS § 36 sätestatud relvaloa ja relvaparalleelloa väljastamist

välistavad asjaolud, kuna vastustaja ei ole neid asjaolusid tõendanud ja on kogunud ning

hinnanud kaebajat puudutavad informatsiooni valikuliselt.

3.2. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks vastustaja tugineb oma hinnangu andmisel

järgmistele asjaoludele: 2003. a (kakskümmend aastata tagasi) toimunud liiklusõnnetusele,

mille eest ei võetud kaebajat väärteokorras ega distsiplinaarmenetluse korras vastutusele;

kuritegudele, mille eest kaebajat karistati ning mille karistuse on kaebaja kandnud ja

karistatus on kustunud; ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal (LS § 221 lg 1), mille eest

kohaldati kaebajale lühimenetluse raames mõjutustrahv, mida ei loeta väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 548 lg 6 kohaselt karistuseks. Kaebaja ei õigusta oma rikkumist, kuid

oluline on arvestada rikkumise asjaolusid.

3.3. Vastustaja on jätnud uurimata kaebajat positiivselt iseloomustavad materjalid. Vastustaja

kirjutab, et on võtnud arvesse, et kaebaja suhtes puuduvad karistusregistri andmetel kehtivad

karistused, kuid on jätnud tähelepanuta piirkonnapolitseiniku hinnangu, kes viib oma

ametiülesannetest lähtuvalt kaebaja suhtes läbi relvaloa saamist välistavate asjaolude

tuvastamiseks igakülgse uurimise, tundes kohalikke olusid ja elanikke. Vastustaja on jätnud

ka arvestamata kaebaja pikaajalise eeskujuliku teenistuse politseis ning et kaebajat on

tunnustatud erinevate teenistusmedalitega laitmatu teenistuse eest politseis.

3.4. Oluline on ka arvestada, et kaebaja on Kaitseliidu liige, kellel on Kaitseliidu relvaluba.

Kaitseliidu seaduse (KaLS) kohaselt peab kaitseliitlane olema õiguskuulekas. Kaebajat on

eeskujuliku teenistuse eest Kaitseliidus tunnustatud erinevate teenistusmedalite ja

tänukirjadega. Kaebaja ei saanud neid asjaolusid vastustajale haldusmenetluses esitada, kuna

ta ei teadnud, et need omavad asjas tähtsust.

3.5. Kaebaja ei teadnud talle võimaldatud ärakuulamisel, et vastustaja kavatseb relvaloa ja

paralleelloa väljastamist välistavaks asjaoluks lugeda ka 2003. a liiklusõnnetuse põhjustamise

3(10)

3-24-849

ja 2021. a toime pandud LS § 221 lg 1 rikkumise. Seetõttu ei olnud kaebajal võimalik nende

asjaolude kohta oma selgitavaid seisukohti esitada. Vastustaja on eksinud HMS § 40 lg-s 2

sätestatu vastu.

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

4.1. Vaidlustatud otsuse aluseks olnud RelvS § 36 lg 4 p-de 3 ja 4 kohaselt võib loa andja

keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või

käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama (p 3) ning isikule, kelle

suhtes on põhjendatud kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut (p 4).

4.2. Kaebaja käitumist ja eluviisi iseloomustavana on vaidlustatud otsuses ära toodud

liiklusõnnetuse põhjustamine 2003. a, karistamine karistusseadustiku (KarS) § 418 lg 1

sätestatud kuriteo toimepanemise eest 2012. a ning KarS § 418 lg 2 p 1 ja KarS § 420 lg 1

sätestatud kuritegude toimepanemise eest 2016. a ning LS § 221 lg 1 rikkumine (foori

keelava tule ajal ristmikule sõitmine) 2021. a.

4.3. Vastustaja möönab, et kaebaja ärakuulamisel teavitati teda kavatsusest relvaloa

andmisest keelduda üksnes viitega 2012. a ja 2016. a karistusotsustele, kuid jäeti märkimata,

et arvesse võetakse ka liiklusreeglite rikkumisi 2003. a ja 2021. a. Ärakuulamisnõude

rikkumine ei olnud sedavõrd oluline, et oleks mõjutanud asja otsustamist. 2012. ja 2016. a

karistusotsustele viidati ärakuulamisel seetõttu, et vastavate kohtuotsustega tuvastatud teod

omasid relvaloa andmisest keeldumisel otsustavat kaalu ning liiklusrikkumised omasid

tähtsust täiendava infona kaebaja õiguskuulekuse ja usaldusväärsuse hindamisel.

4.4. Vastavalt Harju Maakohtu Y a kohtuotsusele kriminaalasjas nr Q ja C a kohtuotsusele

kriminaalasjas nr A pani kaebaja toime korduvalt samalaadseid kuritegusid seoses relvadega

(KarS § 418 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 420 lg 1 ja § 22 lg 2). Eelkõige ülalkirjeldatud relvadega

seotud kuritegude toimepanemise tõttu on PPA hinnangul kaebaja puhul tegemist isikuga,

kes ei sobi relva soetama ega omama, kuna tema tegevus nimetatud kuritegude

toimepanemisel oli süsteemne.

4.5. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et PPA ei ole piisavalt arvestanud tema kohta käivat

positiivset infot, sh piirkonnapolitseiniku positiivset hinnangut ning eeskujulikku teenistust

politseis ja Kaitseliidus. Kohtupraktika järgi nähakse RelvS § 43 lg-s 31 kaalumise õigusliku

eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t asjaolude

pinnalt on tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis on raske näha

asjaolusid, mis saaksid õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist. Sama põhimõte

kohaldub ka RelvS § 36 lg 4 p 3 sisustamisel. PPA-l on asjaolude pinnalt tekkinud

veendumus, et kaebaja ei sobi relva omama ning kaebaja poolt välja toodud positiivsed

asjaolud seda veendumust ei muuda. Asjaolu, et Kaitseliit on andnud kaebajale relvaloa, on

küll kaebajat positiivselt iseloomustav, kuid PPA-l ei ole teavet, millistele andmetele

tuginedes leidis Kaitseliit, et kaebaja on sobiv kandma Kaitseliidu relva. Kaitseliidu vastav

hinnang ei ole PPA-le siduv, vaid vastavalt kaitseliidu seaduse (KaLS) § 43 lg-le 3 ei või

Kaitseliidu relvaluba väljastada tegevliikmele, kellele ei anta relvaseaduse kohaselt

tsiviilkäibes oleva relva soetamisluba ja relvaluba.

4.6. PPA järeldus, et kaebaja võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut (RelvS § 36 lg 4 p 4),

põhineb Kaitsepolitseiameti esitatud hinnangul. Julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 6

kohaselt on riigi julgeoleku ohu hindamine Kaitsepolitseiameti pädevuses.

4(10)

3-24-849

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega vastustaja keeldus talle

relvaloa ja paralleelrelvaloa andmisest (dtl 13-17).

6. Füüsilisele isikule relvaloa andmist välistavad alused on sätestatud RelvS §-s 36. Vastustaja

on vaidlustatud otsuses tuginenud RelvS § 36 lg 4 p-dele 3 ja 4.

RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda ja relvaloa andmisest isikule, kes enda

või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva

soetama ja omama, ning p 4 kohaselt isikule, kelle suhtes on põhjendatud kahtlus, et ta võib

ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut. Tegemist on loa andmisest keeldumise valikuliste

alustega, mis võimaldavad haldusorganile kaalumisruumi piirides, millega haldusorgan

eeltoodud norme sisustab.

Paralleelrelvaluba on relvaluba, mis on väljastatud füüsilisele isikule, kes ei ole relva omanik

(RelvS § 34 lg 3). Selle andmisest keeldumisel kohalduvad relvaloa andmisest keeldumise

alused.

7. Kaebaja heidab vastustajale ette otsustamisel tehtud kaalumisvigu – asjakohatutele

kaalutlustele tuginemist ning kaebajat positiivselt iseloomustava teabe arvestamata jätmist.

Samuti vigu kaebaja ärakuulamisel haldusmenetluses ning teda positiivselt iseloomustavate

tõendite (tunnustus pikaajalise ja hea politseitöö ning Kaitseliidu tegevuses osalemise eest;

Kaitseliidu väljastatud relvaloa olemasolu)esitamise võimaluse mitteselgitamist.

8. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Kohtupraktika on pidanud kaalumisvigadeks nii asjakohaste

kaalutluste puudumist kui ka tuginemist asjakohatutele kaalutlustele (nt Riigikohtu 2. aprilli

2013. a otsus asjas nr 3-3-1-72-13, p 21 ja seal viidatud praktika).

9. Vastustaja on otsustamisel aluseks võetud asjaolude põhjal jõudnud järeldusele, et kaebaja

senise eluviisi ja käitumise põhjal ei saa teda pidada isikuks, kellele PPA saaks usaldada

tulirelva.

Vastustaja on vaidlustatud otsuses tuginenud järgmistele otsustamisel aluseks võetud

juhtumitele:

1) 2003. a liiklusõnnetuse põhjustamine (kaebaja sõitis tagant otsa ees pidurdavale

sõidukile);

2) 2012.a kriminaalkorras karistamine KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest (teise

isiku tahtliku kallutamise eest tahtliku õigusvastase teo – tulirelva ebaseaduslik käitlemine –

toimepanemisele ning tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest;

3) 2016. a kriminaalkorras karistamine KarS § 418 lg 2 p 1; KarS § 420 lg 1; KarS § 22 lg 2

alusel, kus isik pani toime tulirelva või selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise vähemalt

teistkordselt ning teise isiku kallutamise tulirelva helisummuti ebaseadusliku käitlemisele;

4) 2021. a liiklusseaduse § 221 lg 1 rikkumine (isik sõitis foori keelava tule ajal ristmikule),

mille eest määrati kaebajale VTMS alusel mõjutustrahv.

Vastustaja nentis, et otsustamise ajal puudusid kaebajal karistusregistri andmetel kehtivad

karistused, kuid tugines loetletud juhtumitele kui osana kogumist, mis iseloomustab taotleja

suhtumist ühiskonda ja selle kehtivatesse reeglitesse.

5(10)

3-24-849

10. Kohtupraktikas on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel leitud, et koostoimes lg 4 p-ga 5 ja

teiste sätetega, saab järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviisist või

käitumisest tulenev sobimatus hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse korduvalt

toimepandud süüteo eest. RelvS § 36 lg 4 p-s 3 peetakse silmas laiemalt loa taotleja

isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat

ohtu iseendale või teistele. Seejuures ei oma määravat tähtsust karistatuse puudumine (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2024. a otsus asjas nr 3-22-2499, p 14). Isiku elustiili

hindamisel omab tähtsust, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib olla isikule

loomuomane. Õigusvastaseks ei ole kohtupraktikas peetud seejuures tugineda ka nendele

politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida

sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginedes ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid isiku kohta teadaolevat infot kasutatakse teda

iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal

prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-305,

p 12). Seadusandja on selgelt eristanud relvaloa andmisest keeldumist olukorras, kus isikul on

kehtiv karistus (RelvS § 36 lg 4 p 5) juhtumist, kus varasemaid (sh kustunud) karistusi saab

arvestada tema eluviisi ja käitumist kogumis hinnates. Asjaolu, et karistusi karistusregistris

enam ei ole, ei tähenda, et PPA ei tohiks tugineda politsei andmebaasist nähtuvatele

teokirjeldustele (vt viidatud lahend asjas nr 3-22-2499, p 16).

11. Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kirjeldanud vaidlustatud otsuses

asjaolusid, mida ta on otsustamisel arvesse võtnud ning esitanud kaalutlused, miks ta peab

praegusel juhul avalikku huvi ülekaalukaks võrreldes kaebaja huviga omada relvaluba ja

paralleelluba.

12. Vastustaja on kogutud informatsiooni ja hinnanguid aluseks võttes jõudnud järeldusele, et

taotleja senine käitumine ja eluviis on olnud teda ennast ning teisi isikuid ohustav ja ta ei ole

olnud õiguskuulekas. Vastustaja on oma hinnangus tuginenud asjaolule, et kaebajat on 2012.

a karistatud teise isiku tahtliku kallutamise eest tahtliku õigusvastase teo (tulirelva

ebaseadusliku käitlemise) toimepanemise ning tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest ning

2016. a taas tulirelva või selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise eest vähemalt teistkordselt

ning teise isiku kallutamise eest tulirelva helisummuti ebaseaduslikule käitlemisele. Kuigi

vastustaja on välja toonud ka kaks kaebaja liiklusrikkumist, on ta rõhutanud, et on

otsustamisel määravaks pidanud just süüdimõistmist relvadega seotud kuritegude eest ning

nende korduvust.

Esimesel juhul seisnes kriminaalasjas süüdimõistmisega päädinud tegevus kokkuvõtvalt

järgnevas: kaebaja kallutas tahtlikult isikut, kellel puudus relva parandamise või

ümbertegemise tegevusluba, tasu eest relva laskekõlbmatuks muutma ning pärast relva

registrist kustutamist taas sama isikut relva ebaseaduslikult laskekõlbulikuks muutma ning

seejärel laskekõlblikuks muudetud relvale ostjat leidma. Relva soetamisloata isikule müügist

saadud raha jagasid kaebaja ja teole kallutatud isik omavahel. Teisel korral mõisteti kaebaja

süüdi kokkuvõtvalt järgmiste tegude eest: teise isiku, kellel puudus vastav luba, kallutamine

tulirelvade hoidmisele ja edasitoimetamisele ning (näiliselt) laskekõlbmatuks muutmisele

registrist kustutamise ja järgneva edasimüügi eesmärgil ja tulirelva helisummuti

ebaseadusliku käitlemisele (hoidmine, parandamine); samuti tulirelvade ebaseaduslik

hoidmine. Tegemist oli korduvate samasisuliste süütegudega.

6(10)

3-24-849

13. Lisaks varasemate karistusandmete analüüsile on vastustaja pöördunud kaebaja

relvaomanikuks sobivuse kontrollimiseks pöördunud piirkonnapolitseiniku poole ning

küsinud arvamuse Kaitsepolitseiametilt.

Vastustaja on kajastanud otsuses piirkonnapolitseiniku ettekannet ja tema järeldust: „Ei näe

põhjust relvaluba mitte anda“. Piirkonnapolitsei arvamuses (refereeritud vaidlustatud otsuses)

on kirjeldatud kaebaja perekonda ja igapäevast elukeskkonda (kaebajaga samal aadressil

elavad ka tema pojad, abikaasa elab maamajas ja käib linnas aeg-ajalt) ning tema töist ja

töövälist tegevust. Kaebaja tegeleb tööalaselt eakate transpordiga vastavalt väljakutsetele ning

tegeleb jahindusega, olles palju aastaid jahtkonna liige. Ta kuulub ka Kaitseliitu, kus tegutseb

formeerimisgrupis jaoülemana, ning omab Kaitseliidu relvaluba ja harjutab laskmist. Kaebaja

soovib relvaluba, et tegeleda jahiga, aga ka enda ja oma vara kaitseks, kuid seab esikohale

jahinduse. Paralleelrelvaluba taotleb ta poja relvadele, mis on kunagi olnud tema omad.

Samas on kirjeldatud ka kaebaja kodus relvade hoidmise võimalusi (kaamerad sees (elutoas)

ja väljas; toas, kus asub relvakapp, akna ees trellid ja kardinad). Kaebaja iseloomustuseks on

märgitud, et ta suhtub riiki positiivselt, tunneb seadusi ja hoiab end kursis, suhtluses

naabritega probleeme ei ole ning sotsiaalmeedias arvamust ei avalda. Kaebaja kohta on veel

ära märgitud mõningane pettumus õigussüsteemis, kuna ta sai väidetavalt ühe teo eest

alusetult kaks korda karistada, kui meedia kajastas tema tegu ebaõigesti.

Tegemist oli siiski vaid ühe tõendiga otsustamisel aluseks olnud kogumist. Vastupidiselt on

Kaitsepolitseiamet (KAPO) oma arvamuses (dtl 75) andnud hinnangu, et kaebaja ei sobi tema

tausta ja käitumismustreid arvesse võttes relvaloa omanikuks ning tema suhtes on

põhjendatud kahtlus, et isik võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, st et täidetud on RelvS

§ 36 lg 4 p 4 kohaldamise eeldused. Nii PPA kui ka KAPO on loodud täitma avaliku korra ja

julgeoleku kaitse ülesandeid (PPA põhimääruse §-d 1 ja 8; JaS § 6) ning neil on vastav

pädevus ja kogemus ohtude hindamisel. Samas ei ole ei piirkonnapolitseiniku arvamus ega

KAPO hinnang PPA-le relvaloa andmise otsustamisel siduv ega otsustamisel ainumäärav,

vaid tegemist on osana vastustajal otsustamisel aluseks olnud tõendite ja asjaolude kogumist.

14. Riigikohus on 18. juuni 2019. a otsuses asjas nr 5-19-26 (p 51) leidnud, et riik saab

usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele inimesele, kelle puhul on veendumus, et ta ei

kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Relvalubade väljastamise piirangute kohaldamisel

tuleb arvestada ühelt poolt taotleja põhiseadusliku õigusega vabale eneseteostusele ning teisalt

selliste põhiseaduslike alusväärtustega nagu inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus, aga ka

avaliku korra ja julgeoleku tagamisega. Kohtu hinnangul on vastustaja asjakohaselt arvesse

võtnud kaebaja varasemaid erinevatel aegadel toime pandud relvadega seotud süütegusid.

14.1. Kaebaja märgib, et teod, milles ta on süüdi mõistetud, on ammu toime pandud.

Kohtupraktika on oluliseks pidanud ka ajalist dimensiooni ning taotleja võimet õiguskuuleka

käitumisega pikema aja jooksul näidata, et ta ei ohustaks relvaomanikuna põhiseaduslikke

väärtusi (viidatud otsus asjas nr 3-22-2499, p 17). Kuigi vastustaja poolt hinnangu andmisel

aluseks võetud varasematest õigusrikkumistest kaks ei olnud seotud relvade käitlemisega,

vaid tegemist oli liiklusrikkumistega, polnud eelpool viidatud kohtupraktika järgi lubamatu

arvesse võtta ka vastustaja poolt välja toodud tegusid praegusel juhul kaebajat

iseloomustades. Neist viimase pani kaebaja toime 2021. a.

14.2. Kohus nõustub vastustajaga, et ka pealt näha vähese tähtsusega liiklusrikkumisel

(praegusel juhul punase fooritule ajal ristmikule liikumine) võivad olla väga rasked tagajärjed

ning kohtu hinnangul väljendab ka selline rikkumine isiku üldisemat hoiakut kehtivasse

õiguskorda ja normide järgimise kohustusse. Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et

7(10)

3-24-849

mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat vastutustundetult juhtides ohustab inimene nii ennast

kui ka teisi inimesi. Seepärast iseloomustavad ka liiklusalased rikkumised inimese suhtumist

õiguskorda ning võivad anda tunnistust inimese enda või teise isiku turvalisust ohustavast

eluviisist või käitumisest. Kui inimene ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud

liiklusreeglitest kinnipidamist, esineb oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku

tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist (nt viidatud otsus asjas nr

3-22-305 p 16 ja seal osundatud praktika)

14.3. Vastustaja on vaidlustatud otsuses välja toonud ka vastandlikud kaalutavad huvid –

avalik huvi julgeoleku ja turvalisuse suhtes ning et relvi lubataks omada ja kasutada vaid riigi

usalduse pälvinud isikutel, ning kaebaja huvi tegelda meelepäraselt jahipidamisega (õigus

vabale eneseteostusele) ning kasutada relvi enda ja oma vara kaitseks. Vastustaja on viidanud

asjakohaselt kujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt on õigus vabale eneseteostusele

piiratav muude põhiõiguste kaitseks. Vastustaja osundatud Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-

7-01 on leitud just jahipidamisega seoses, et vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega

või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Samas on vastustaja ka

selgitanud, et relvaloa alusel relva omamine ei ole ainuvõimalik lahendus enda ja vara

turvalisuse tagamiseks.

15. Kaebaja väitel ei ole vastustaja täitnud piisava põhjalikkusega enda selgitamiskohustust

ega juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele esitada teda positiivselt iseloomustavaid tõendeid

(sh tunnustused pikaajalise hea töö eest politseiteenistuses ning Kaitseliidu liikmena) ega

võimaldanud ümber lükata vastustaja kavandatud haldusakti aluseks olnud asjaolusid.

On tõsi, et vastustaja ei ole andnud kaebajale haldusmenetluses sõnaselgelt juhiseid, milliseid

tõendeid ta peaks enda sobivuse kohta esitama või milliseid asjaolusid tõendama (vt allpool

ärakuulamise kohta otsuse p 16). Kaebaja on aga vaidlustatud otsuses kajastatud telefoni teel

toimunud ärakuulamisel osundanud enda liikmelisusele Kaitseliidus ning asjaolule, et

Kaitseliit on kaebajat usaldades väljastanud talle relvaloa. Vastustaja on põhjendanud, miks

need asjaolud ei toeta ülekaalukalt kaebaja soovi omandada relvaluba.

Pole vaidlust, et Kaitseliit on andnud kaebajale relva kandmise loa (Kaitseliidu relvaluba).

KaLS § 43 lg 2 p 3 kohaselt on Kaitseliidu relvaloa andmise üheks eelduseks RelvS § 36 lg 1

p-des 1–9 loetletud relvaloa andmist välistavate asjaolude puudumine. Kohus nõustub

kaebajaga, et ka Kaitseliidu relvaloa saamiseks on kaebajal tulnud läbida sobivuse kontroll ja

hinnatud tema usaldusväärsust. Samas ei ole Kaitseliidu relvaloa olemasolu PPA-le siduv ega

ainumäärav asjaolu PPA-le esitatud relvaloa ja paralleelloa taotluse lahendamisel. Kohus

märgib siinkohal veel, et kaebajale on Kaitseliidu relvaluba antud ajal, mil Kaitseliidu relva

kasutamine oli praeguse kohtuotsuse tegemise aja redaktsiooniga võrreldes piiratum – KaLS §

42 lg-st 2 ja lg 3 p-st 2 tulenevalt võis Kaitseliidu relva kasutada teenistuskohustuse täitmisel.

Alles 1. juulist 2024 jõustunud KaLS § 42 lg 21 näeb ette, et Kaitseliidu tegevliige, kellele on

väljastatud Kaitseliidu relva kandmise luba, võib Kaitseliidu relva kasutada selle hoiukohas

või teenistusülesannete täitmise käigus turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Seega

toimus kaebaja relvaloa ja paralleelloa taotluse lahendamise ja vaidlustatud otsuse tegemise

ajal Kaitseliidu relvaloa alusel relva kasutamine kitsamates ning enam kontrollitud

tingimustes kui kodus hoitava relva puhul. Asjaolu, et Kaitseliit on kaebajat usaldades andnud

välja Kaitseliidu relvaloa, ei võta PPA-lt kohustust kontrollida relvaloa taotlust saades loa

andmise eelduste täidetust ning teostada nõuetekohast kaalumist loa andmise otsustamisel.

16. Vastustaja on kaebaja ärakuulamiseks HMS § 40 lg 2 tähenduses edastanud esmalt

kaebajale 25. jaanuaril 2024 e-kirja, milles teavitas kaebajat kavatsusest koostada talle

8(10)

3-24-849

relvaloa väljastamisest keelduv otsus ning andis tähtaja kirjaliku arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks (dtl 8-9). Vastustaja märkis kirjas kaebajale järgmist;

„Sobivuse hindamiseks viidi Teie suhtes läbi järelevalve, mille käigus on ilmnenud relvaloa

saamist välistavad asjaolud. Nimelt relvaseaduse § 36 lg 1 p 6"1 sätestab, et soetamisluba ega

relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes: on karistatud tulirelva, laskemoona, lõhkeseadeldise

või lõhkeainega toimepandud kuriteo eest või karistusseadustiku §-s 89, 90, 113, 114, 184,

231, 232, 233, 234, 2341 , 2342, 235, 2351 , 2352, 2353, 236, 2371, 2372, 2373 , 2374 , 2375 ,

2376, 237, 238, 239, 241, 244, 246, 274 või 302 sätestatud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas

need karistusandmed on karistusregistrist kustutatud.

Haldusorgan tuvastas, et Teid on 20.02.2016. a otsusega karistatud KarS § 418 lg 2 p 1; KarS

§ 420 lg 1 ja 05.07.2012. a otsusega KarS § 418 lg 1; KarS § 418 lg 2 p 1 alusel, mis saavad

takistavaks asjaoluks relvaloa saamisel ning Teile koostatakse relvaloa väljastamisest

keelduv otsus.“

Kaebaja selgitas vastustajale tähtaegselt enda kirjalikes vastuväidetes, et teda ei ole karistatud

RelvS § 36 lg 1 p-s 61 loetletud kuritegude eest, mille toimepanemine on relvaloa andmist

välistav asjaolu sõltumata sellest, kas karistusandmed on karistusregistrist kustutatud, vaid

RelvS § 36 lg 1 p-s 6 nimetatud kuritegude eest ning määratud karistused on kantud ja

kustunud (dtl 10). Kaebaja on seega kohaselt kasutanud võimalust esitada enda vastuväited

kavandatavale haldusaktile.

Kaebaja märgib õigesti, et kavandatavast haldusaktist teavitades ei ole vastustaja viidanud

tema liiklusrikkumistele ega 2021. a karistusele liiklusrikkumise eest. Samuti polnud osundust

tema varasema käitumise pinnalt tehtud hinnangutele tema mittesobivusest relva omama ega

kahtlusest julgeolekut ohustavast hoiakust.

Ärakuulamine HMS § 40 tähenduses peab olema tegelik ja tõhus ning aitama kaasa

õiguspärase haldusakti andmisele, mitte toimuma pelgalt formaalselt. Isik saab oma õigust

olla ära kuulatud kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti

eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures tal ei pea olema võimalik tutvuda

just akti projektiga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 34). Kohus möönab, et

ärakuulamise raames ei saa haldusorgan esitada veel kõiki otsustamisel aluseks võetavaid

asjaolusid ja kaalutlusi, vaid need võivad lõplikult kujuneda alles ärakuulamise käigus

saadava täiendava teabe pinnalt. Ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid,

mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise

(Riigikohtu 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1329, p 25).

Vastustaja on kaebajat 25. jaanuari 2024. a e-kirjas teavitanud kavandatava otsuse

resolutsioonist. Kuigi vastustaja ei ole kaebajat otsesõnu teavitanud kavatsusest rajada

keelduv otsus RelvS § 36 lg 4 p-dele 3 ja 4, on ta selgitanud, et relvaluba takistavaks

asjaoluks on kaebaja varasem karistamine KarS § 418 lg 1, § 418 lg 2 p 1 ja § 420 lg 1 järgi.

Vastustaja ei ole enda 25. jaanuari 2024. a e-kirjas piiritlenud ärakuulamist üksnes kirjas

nimetatud asjaoludele vastamisega ega ole piiranud kaebaja võimalust esitada teda positiivselt

iseloomustavaid tõendeid ning vastavaid asjaolusid selgitada. Lisaks ilmneb vaidlustatud

otsusest kaebaja täiendav ärakuulamine telefoni teel 16. veebruaril 2024, mille käigus on

kaebajal olnud võimalik muu hulgas välja tuua talle relvaloa andmise seisukohast olulist

teavet ning ta on ka selgitanud enda tegevust kaitseliitlasena ning Kaitseliidu relvaloa

olemasolu.

17. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole teinud otsustamisel

kaalumisvigu ning on vaidlustatud otsust põhjendades esitanud arusaadavalt oma kaalutlused

ning asjaolud, millele ta oma järeldustes tugineb. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei esine

9(10)

3-24-849

vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua selle tühistamise (HMS § 58, riigivastutuse

seaduse § 3 lg 3 p 1). Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakt õiguspärane, pole

täidetud kohustamisnõude rahuldamise oluline eeldus (haldusorgani tegevuse õigusvastasus)

ning puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

Kaebus jääb seega täies ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

18. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Kui vastustajal on tekkinud menetluskulusid, jäävad need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel samuti

tema enda kanda.

19. Kohus asendab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime ning käesoleva otsuse p-s 4.4.

viidatud kohtulahendite kuupäevad ja kriminaalasja numbrid tähemärkidega (HKMS § 175 lg

3 ls 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

kohtunik

10(10)