2-23-150376/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

08.08.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-150376

Kohtuasi

Türi valla hagi X vastu 429,46 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.03.2024 määrus (menetlusse võtmisest

keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

Türi Vallavalitsuse määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Türi vald (Türi Vallavalitsuse kaudu) (registrikood

75033460), lepinguline esindaja MP

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Türi valla määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 11.03.2024 määrus ja saata asi samale maakohtule hagi

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

3. Tagastada Türi vallale määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot ja kanda see

Türi Vallavalitsuse pangakontole nr EE354204278616389901 (Coop Pank AS).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Türi vald (hageja) esitas 13.12.2023 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 429,46 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 15.12.2023

kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada,

ning lõpetas 16.02.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2-23-150376

2. Hageja esitas Harju Maakohtu nõudmisel 04.03.2024 hagiavalduse, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja võla 429,46 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda

koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt alates lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni seadusjärgses määras viivist.

Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale 01.02.2021–08.07.2021 sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 41 lg-s 1 sätestatud eluruumi tagamise teenust ning kostja kasutas enda

elukohana hagejale kuuluvat XXX asuvat sotsiaalkorterit. Sotsiaalkorteri kasutamise aluseks

oli Türi Vallavalitsuse haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna 01.02.2021 haldusakt nr 12-3.3/12

„Eluruumi tagamise teenuse osutamine“ (haldusakt). Haldusakt tehti kostjale teatavaks ja ta ei

vaidlustanud seda. Haldusakti kohaselt tuli kostjal sotsiaalkorteri eest tasuda 1,60 eurot/m² kuus

(kokku 40,19 eurot kuus), millele lisandus kõrvalkulude tasumise kohustus.

Hageja esitas kostjale järgmised arved:

-

28.02.2021 arve nr 20459 summaga 104,88 eurot, tasumise tähtaeg 29.03.2021;

-

31.03.2021 arve nr 20621 summaga 96,24 eurot, tasumise tähtaeg 28.04.2021;

-

30.04.2021 arve nr 20781 summaga 92,38 eurot, tasumise tähtaeg 26.05.2021;

-

31.05.2021 arve nr 20957 summaga 60,37 eurot, tasumise tähtaeg 06.07.2021;

-

30.06.2021 arve nr 21127 summaga 60,68 eurot, tasumise tähtaeg 06.08.2021; -

31.07.2021 arve nr 21295 summaga 14,91 eurot, tasumise tähtaeg 28.08.2021.

Kostja ei tasunud hageja esitatud arveid. Kokku on kostja võlg 429,46 eurot.

Poolte vahel on tekkinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 alusel võlasuhe. SHS § 16 lg 1 kohaselt

võib sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu, mille tingimused ja suuruse kehtestab kohaliku

omavalitsuse üksus. Türi Vallavolikogu 26.11.2020 määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi

andmise kord“ (määrus nr 14) § 64 lg-te 1 ja 2 alusel on hagejal õigus võtta eluruumi tagamise

teenuse osutamise eest tasu, mis kehtestatakse hageja korraldusega. Määruse nr 14 § 64 lg 3

kohaselt käsitletakse teenuse tasu eluruumi üürina või eluasemekuluna. Sotsiaalkorteri üüri

arvestamise alused tulenevad Türi Vallavalitsuse 12.10.2020 korralduse nr 323 „Türi vallale

kuuluvate eluruumide üürihindade määramise alused“ p-st 1.11 ning kommunaalmaksete

tasumise kohustus Türi Vallavalitsuse 22.12.2020 korralduse nr 416 „Türi Vallavalitsuse kui

ametiasutuse osutatavate tasuliste sotsiaalteenuste hinnad ja hinna määramise alused“ p-st 5.

VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe poolte vahel mh seadusest tulenevast alusest. Eelnevast

tulenevalt kasutas kostja hagejale kuuluvat eluruumi enda elukohana ja kostja kohustus maksma

selle eest hagejale tasu. Kuna kostja jättis tasu hagejale maksmata, rikkus kostja raha maksmise

kohustust, seega saab hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 11.03.2024 määrusega hagi menetlusse võtmast.

3.1. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel maakohtu

menetlusse võtmata, sest maakohus ei ole pädev asja lahendama. Vaidlus allub

halduskohtule.

Maakohtu pädevuses on TsMS § 1 järgi tsiviilasja (eraõigussuhtest tuleneva kohtuasja)

läbivaatamine.

Avalik-õiguslikus

suhtes

tekkinud

vaidluse

lahendamine

on

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevuses, kui seadus ei

näe ette teistsugust menetluskorda.

Riigikohus on asunud seisukohale, et kui kohalik omavalitsus annab munitsipaal- või

sotsiaalkorteri isiku kasutusse üürilepingu alusel ning vaidlus tuleneb poole tegutsemisest

2-23-150376

tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolena, on vaidluse lahendamine maakohtu pädevuses ja

vaidlus tuleb läbi vaadata hagimenetluse korras. Sellisel juhul on tegemist kohaliku

omavalitsuse avaliku ülesande täitmisega eraõiguslikus vormis ning vaidlusega, mis tuleneb

eraõigussuhtest (RKEKm 24.03.2015, 3-3-4-1-15, p 10–13).

Hagiavaldusest nähtub, et poolte vahel ei ole üürilepingut sõlmitud. Sotsiaalkorter anti kostja

kasutusse haldusakti alusel. Haldusakt sätestas kostjale kohustuse maksta talle osutatud

sotsiaalteenuse (eluruumi tagamise teenus) eest tasu ning haldusakt sätestas kohustuse tasuda

kõrvalkulude eest. Olukorras, kus poolte vahel puudub üürileping ja hageja esitab nõudeid

haldusakti alusel, puudub vaidlusel eraõiguslik element. Vaidlus tuleneb avalik-õiguslikust

suhtest ja sellise vaidluse lahendamiseks peab hageja pöörduma halduskohtu poole. Sõltuvalt

vastaspoole esitatust võib tekkida vajadus kontrollida haldusakti õiguspärasust ja kehtivust,

samuti ei saa välistada võimalust, et kohtumenetluses tekib vajadus haldusakti tühistamiseks.

Seda on pädev tegema halduskohus, mitte maakohus.

3.2. Ka juhul, kui vaidlus tuleneks eraõiguslikust õigussuhtest, ei allu see TsMS § 99 lg

1 p 6 alusel erandliku kohtualluvuse tõttu Harju Maakohtule, sest sotsiaalkorter ei

asu Harju Maakohtu tööpiirkonnas (Harjumaal).

3.3. Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja

maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks ning tagastada hagejale

määruskaebuselt tasutud riigilõiv.

4.1. Määruskaebuse

väidete

kohaselt

eksis

maakohus

poolte

õigussuhte

kvalifitseerimisel ja Riigikohtu lahendist tuleneva seisukoha mõistmisel, kui leidis,

et vaidlus allub halduskohtule.

Kuigi hageja tagas kostjale sotsiaalkorteri avalik-õigusliku suhte kaudu ja haldusakti tõttu ei

olnud pooltel vaja sõlmida üürilepingut, tekkis poolte vahel VÕS § 1 lg 1, § 2 lg 1 ja § 3 p 1

järgi seaduse alusel avalik-õiguslikust suhtest tulenev üürilepinguga samalaadne võlasuhe

(sarnaselt tekib jäätmevaldajal kohustus tasuda jäätmevedajale teenuse osutamise eest, sest ta

loetakse seaduse alusel korraldatud jäätmeveoga liitunuks). Kohalik omavalitsus tegutseb

eluruumi tagamise teenuse vajaduse hindamisel ja teenuse osutamise otsust tehes

avalikõiguslike normide alusel (avalik-õigusliku suhte subjektina), kuid õigussuhtest tekkinud

kohustuste täitmisel ja nõuete esitamisel eraõiguslike normide alusel (tsiviilõigussuhte

subjektina). Avalik-õigus ei reguleeri võla sissenõudmist. Hageja saab nõuda võla tasumist

üksnes võlaõigusseaduses sätestatud alustel.

Hagejal ei ole võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtu poole. HKMS ei näe ette

võimalust esitada halduskohtule avaldust füüsiliselt isikult võla sissenõudmiseks.

Halduskohtumenetluse ülesandeks on HKMS § 2 lg 1 järgi eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel ning HKMS § 17 lg 1 järgi ei saa

kostja kui füüsiline isik olla halduskohtumenetluses vastustajaks.

Kohtud on siinse asjaga samalaadseid nõudeid lahendanud tsiviilkohtumenetluses (PMKo

06.08.2021, 2-21-107040; PMKo 23.12.2021, 2-21-106569).

Maakohtu viidatud haldusakti kehtivust ja õiguspärasust saaks halduskohus hinnata juhul, kui

kostja oleks vaidlustamiseks ette nähtud ajal pöördunud enda subjektiivsete õiguste kaitseks

2-23-150376

halduskohtusse, kuid seda ei ole kostja teinud. Seega on tegemist kehtiva haldusaktiga.

Sotsiaalkorterit kasutades aktsepteeris kostja talle haldusaktist tekkivaid kohustusi.

4.2. Kuigi erandliku kohtualluvuse tõttu ei pruugi asi alluda Harju Maakohtule, ei olnud

maakohtul alust sel põhjusel hagi menetlusse võtmisest keelduda. Sellisel juhul tuleb kohtul

TsMS § 372 lg 7 ja TsMS § 75 lg 2 järgi saata hagiavaldus kohtule, kellele hagi allub.

Menetluse edasine käik

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, maakohtu määrus tuleb TsMS § 667

lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks.

7. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et maakohus ei ole pädev

asja lahendama, ning jättis seetõttu valesti hagi TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata.

7.1.

Ringkonnakohus märgib, et maaohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel hagi

menetlusse, kui ta ei ole pädev asja lahendama. TsMS § 9 lg 1 järgi on maakohtud

pädevad lahendama tsiviilasju, milleks on TsMS § 1 II lause järgi eraõigussuhtest

tulenevad kohtuasjad. Halduskohtud on seevastu HKMS § 4 lg 1 järgi pädevad

lahendama avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusi, kui seadus ei näe ette teistsugust

menetluskorda. Seega on maakohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad

vaidlused ja halduskohtu pädevuses avalikõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui

seadus ei sätesta teisiti, nagu leidis õigesti ka maakohus.

Riigikohtu erikogu praktika kohaselt on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse

õigussuhte iseloom. Seejuures peab kohus tuvastama, milline oli õigussuhte tegelik iseloom –

kas tegemist on tsiviilõigusliku või avalik-õigusliku suhtega. Õigussuhe on eraõiguslik, kui

avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või

vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud. Vaidlust, mis tuleneb kohaliku

omavalitsuse poolt avalik-õigusliku ülesande täitmisest avaliku õiguse põhimõtete alusel (nt

kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist puudutavate otsuste tegemisest), saab pidada

avalik-õiguslikuks. Samas vaidlust, mis tuleneb kohaliku omavalitsuse osalemisest lepingulises

suhtes (nt vara, sh munitsipaaleluruumi kasutusse andmiseks sõlmitud lepingutest), saab pidada

eraõiguslikuks (vt RKEKm 23.09.2003, 3-3-4-1-03, p 8–9; RKEKo 20.12.2010, 3-3-1-15-01, p

11–12; RKEKm 24.03.2015, 3-3-4-1-15, p 9–13).

7.2.

Siinses asjas pidas maakohus ekslikult vaidlust avalik-õiguslikuks, sest

hagiavalduse kohaselt anti sotsiaalkorter kostja kasutusse haldusakti alusel ja pooled ei

olnud sõlminud üürilepingut.

Kolleegium märgib, et hageja täitis SHS §-st 41 tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet, kui

otsustas Türi Vallavalitsuse haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna 01.02.2021 haldusaktiga nr

12-3.3/12 „Eluruumi tagamise teenuse osutamine“ anda kostja kasutusse sotsiaaleluruumi.

Eluruumi tagamine on SHS § 41 lg 1 järgi kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei

ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

2-23-150376

vastavat eluruumi tagama. Türi Vallavolikogu 26.11.2020 määrusega nr 14 kinnitatud

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra (kord) § 62 järgi pidi eluruumi tagamise teenuse

vajadust hindama ametiasutus, kes selgitab välja võimalused taotleja ja tema pere vajadustele

sobiva sotsiaalkorteri kasutusele andmiseks, ning enne sotsiaalkorteri kasutusele andmise

otsustamist pidi taotleja olema sotsiaalkorteriga tutvunud ning nõus pakutud sotsiaalkorteri

kasutusele võtma. Korra § 62 lg 3 järgi tuli korter anda kasutusse ametiasutuse ametliku

haldusaktiga, sotsiaaleluruumi kasutusõiguse tekkimise korral ei kohaldatud VÕS § 272 lg 4 p

4 järgi võlaõigusseaduses elu- ja äriruumi üürilepingu sätted ning sotsiaaleluruumi

kasutamiseks ei tulnud sõlmida eraldi kirjalikku üürilepingut, vaid üürnik pidi eluruumi

tagamise teenuse kasutamisel lähtuma haldusakti kõrvaltingimustest. Korra § 64 lg-te 1 ja 2

järgi tuli eluruumi tagamise teenuse eest üldjuhul maksta tasu, mille kehtestab vallavalitsus ning

määratud teenuse tasu käsitati korra § 64 lg 3 järgi eluruumi üürina või eluasemekuluna.

Hoolimata sellest, et hageja ja kostja ei sõlminud haldusakti andmise järel kirjalikku

üürilepingut ega pidanudki seda korra § 62 lg 3 järgi eraldi tegema, saab hageja ja kostja vahel

tekkinud õigussuhet pidada eraõiguslikuks suhteks, sest haldusakti alusel eluruumi kostja

kasutusse andmisest tulenevas suhtes oli hageja (kohaliku omavalitsuse) seisund kostja suhtes

samaväärne sellega, millises suhtes võivad omavahel olla eraisikud. Olemuselt vastas hageja ja

kostja vahel haldusakti alusel tekkinud suhe sotsiaalkorteri kasutuslepingule (üürilepingule),

kus hageja andis talle kuuluva sotsiaaleluruumi kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest

tasuma. Kuigi sotsiaalkorteri kasutamise tingimused, sh sotsiaaleluruumi tagamise teenuse eest

makstava tasu määrad ja kohustus kanda kõrvalkulusid, oli hageja kehtestanud vallavalitsuse

korraldustega (Türi Vallavalitsuse 22.12.2020 korraldus nr 416 „Türi Vallavalitsuse kui

ametiasutuse osutatavate tasuliste sotsiaalteenuste hinnad ja hinna määramise alused“ ning Türi

Vallavalitsuse 12.10.2020 korraldus nr 323 „Türi vallale kuuluvate eluruumide üürihindade

määramise alused“) ja nimetas neid tingimusi ka sotsiaaleluruumi kostja kasutusse andmise

haldusaktis, ei muuda see poolte vahelist õigussuhet olemuselt avalik-õiguslikuks.

Ülaltoodut arvestades saab poolte vahelist õigussuhet pidada eraõiguslikuks ning hageja saab

sellest suhtest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise nõuet kostja vastu panna maksma

eraõiguse normide alusel ning pöörduda selleks maakohtu, mitte halduskohtu poole.

7.3. Muu hulgas juhtis hageja määruskaebuses õigesti tähelepanu sellele, et maakohtu pädevuse

puudumise korral jääks hageja õiguskaitseta, sest halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt ei

saa hageja halduskohtule kostja vastu raha maksmise kohustuse täitmiseks nõuet esitada.

Halduskohtumenetluse ülesandeks on HKMS § 2 lg 1 järgi eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel, s.o isikute kaitse haldusorganite

võimaliku õigusvastase tegevuse eest, mitte haldusorgani õiguste kaitse füüsilise või juriidilise

isiku vastu haldusaktist või üldkorraldusest tulenevate kohustuste rikkumise korral. HKMS § 5

järgi ei ole halduskohtul voli kohustada kaebuse alusel haldusakti adressaati oma kohustusi

täitma ning HKMS § 17 lg 1 järgi ei saa haldusakti adressaat olla halduskohtumenetluses

vastustaja.

Seega

ei

oleks

hagejal

võimalik

saavutada

soovitud

eesmärki

halduskohtumenetluses.

7.4. Ülaltoodud kaalutlustel tühistab kolleegium maakohtu määruse ja saadab asja samale

maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Hagi menetlusse võtmist uuesti

otsustades tuleb maakohtul mh kontrollida, kas hagi allub Harju Maakohtule, ning juhul, kui

hagi ei allu Harju Maakohtule, edastada see TsMS § 75 lg 2 järgi kohtule, kellele asi allub.

Arvestades TsMS § 75 lg-s 4 sätestatut, ei saa ringkonnakohus kontrollida ega muuta riigisisest

kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel (vt ka TsMS I komm (2017), § 75, p 3.4).

2-23-150376

8. Arvestades seda, et ringkonnakohtu määrus ei ole asjas menetlust lõpetav määrus TsMS

§ 173 lg 1 esimese lause mõttes, ei jaota ringkonnakohus asjas menetluskulusid.

Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 II lause järgi maakohus vastavalt asja

läbivaatamise tulemusele. Vastavalt hageja taotlusele tuleb TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel

tagastada hagejale määruskaebuselt tasutud riigilõiv.

9. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule hagi

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks, ei saa määruse peale määruskaebust esitada (vt

RKTKm 05.04.2017, 3-2-1-12-17, p 18).

(allkirjastatud digitaalselt)