3-24-1789/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

5. august 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1789

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X.X.’i

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.’i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet

Puudutatud isik/määruskaebuse esitaja X.X.

Esindaja riigi õigusabi korras advokaat Kristiina Taul

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X.X.’i taotlus kohtuistungi korraldamiseks.

2. Jätta X.X.’i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a

määrus muutmata.

3. Asendada arvutivõrgus avaldatavas ringkonnakohtu määruses X.X.’i nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-i 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud tabasid 14. juunil 2024 kell 01:42 Narva jões

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ajutise kontrolljoone piirimärkide 645-648

vahelisel alal isiku, kes saabus Eestisse ebaseaduslikult. Isik ütles, et tema nimi on X.X.,

sündinud xxx Indias, omab India kodakondsust. Isikul puudusid isikut või kodakondsust

tõendavad dokumendid.

14. juunil 2024 kell 06:11 esitas isik suuliselt soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.

2. PPA esitas 14. juunil 2024 Tartu Halduskohtule taotluse X.X.’i kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 362 lg 2 alusel kuni kaheks kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 36¹ lg 2 p-des

1, 2 ja 4 sätestatud kinnipidamise alused. Taotluse põhjendused:

Puudutatud isiku näol on tegemist võimaliku Inda kodaniku X.X.-iga (kodakondsust

tõendavad dokumendid puuduvad). Isik on tuvastatud tema enda ütluste alusel. Isiku seletuse

kohaselt lahkus ta Indiast 7. novembril 2023 läbi Dubai Armeeniasse. Kodumaal Indias on

tema elu ohus seoses sugulaste tüliga. Isik lahkus Armeeniast 21. aprillil 2024 lennukiga

Venemaale Moskvasse. Isik soovib Eestist edasi minna Portugali, et saada seal elamisluba.

Isikul ei olnud kaasas ühtegi isikut või kodakondsust tõendavat dokumenti, need kadusid ära

väidetavalt Venemaal. Isik kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus,

kuna puudusid dokumendid. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et välismaalase suhtes

esineb põgenemise oht. Täpsemat väljaselgitamist ja üle kontrollimist vajavad isiku tegelikud

andmed ja kodakondsus ja tema kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse

taotlemise asjaolud. Isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega suuda põhjendada, miks ta ei

saabunud Euroopasse legaalselt ning millistel asjaoludel ta soovib kaitset. Isiku esmastel

menetlustoimingutel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik on see,

kellena ta end esitleb ja kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. VRKS §-s 29

sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku

suhtes esineb põgenemisoht. Isikul ei ole kaasas ühtegi reisidokumenti, mille PPA saaks

järelevalvemeetmete täitmiseks hoiule võtta. Isikul ei ole Eestis võimalikku elukohta.

Välistatud ei ole, et isik ei järgi vabaduses viibides talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning

võib omavoliliselt lahkuda teise riiki. On alust arvata, et isiku tegelik eesmärk ei ole Eesti,

sest isiku enda sõnul soovib ta minna Portugali. PPA tugines põgenemisohu sisustamisel

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-dele 3, 6 ja 8.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 15. juuni 2024. a määrusega PPA taotluse ning andis

loa X.X.’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15. augustini 2024

(k.a). Määruse põhjendused:

1)

Vajalik on täpsustada nii isiku identiteeti kui ka kodakondsust. Ka on rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemiseks vajalik välja selgitada täiendavaid asjaolusid, s.h isiku

kodumaal esinevad ohud ja tema tegelikud eesmärgid. Olemasolev teave ei ole rahvusvahelise

kaitse taotluse lahendamiseks piisav. Isiku selgitused Indias olevast ohust on jäänud

üldsõnaliseks ning isik ei esitanud veenvamaid selgitusi ka kohtuistungil. Puudutatud isiku

rahvusvahelise kaitse vajadus ei ole selge ja seda tuleb alles hinnata ning asjaolusid

täpsustada. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algusjärgus. PPA ei ole intervjuu ega

muude toimingute tegemisega põhjendamatult viivitanud. VRKS § 18¹ lg-s 1 sätestatud

rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaega ei ole ületatud. Isik ei eita, et ületas

riigipiiri ebaseaduslikult ning tegi seda teadlikult. Ta selgitas istungil, et võttis riski ja tuli

siia. Kuna isikul ei ole kaasas dokumente, on tema isik seni tuvastatud vaid tema enda ütluste

alusel ning tõsikindlalt pole välja selgitatud ka tema kodakondsust ning Eestis viibimise

asjaolusid ega eesmärki. Isiku käitumist ja senises menetluses kogutud tõendeid ja teavet

kogumis hinnates esineb isiku osas põgenemisoht. Arvestades isiku ütlusi ning senist

tegevust, ei pruugi isik teda kinni pidamata olla rahvusvahelise kaitse menetluses vajalike

asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav. Isiku esmane eesmärk avaliku võimu esindajatega

kokku puutudes ei olnud taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis ning tema suhtlus

politseiametnikega ei vähenda kahtlust põgenemisohu olemasolus. Esinevad isiku

kinnipidamist õigustavad VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud alused ning VSS §-s 68 nimetatud

põgenemisohu tunnused.

2) Puudub veendumus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed täidaks

isiku puhul eesmärki samaväärselt kinnipidamisega. Isikul puuduvad dokumendid, mida võiks

hoiule võtta ning elukoht, kus elamiseks kohustamiseks või kust regulaarselt registreerimisele

ilmumiseks teda kohustada saaks (p-d 1, 2 ja 4). Tõenäoline on, et kui isik on kasutanud

ebaseaduslikke vahendeid Euroopa Liitu tulemiseks, ei pruugi ta vabaduses olla PPA-le enda

taotluse menetlemiseks kättesaadav ja võib hakata ennast varjama. Isikuga seotud asjaolude

põhjal on usutav, et ta ei jääks kinnipidamiskeskusest vabastamise korral ootama ära

menetluse tulemust, vaid lahkuks Eestist. Isikul oli alguses plaan minna Portugali, kuna oli

kuulnud, et seal saab kiiresti dokumente ja elamisluba taotleda. Isiku puhul ei ole ilmnenud

asjaolusid, s.h tema terviseseisundiga seoses, mis annaks alust pidada tema

kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks. Valitud abinõu ei ole ülemäärane,

sest leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Puudutatud isik esitas 25. juulil 2024 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a

määruse peale. Määruskaebuse põhjendused:

1)

Halduskohus ei põhjendanud, miks on isiku identiteedi ja kodakondsuse täpsustamiseks

vajalik isik kinni pidada. PPA-l on teada isiku liikumise kuupäevad Armeenias ja Venemaal,

kus kasutati lennujaama piiripunktides India passi ja e-viisat. Selliste andmete kontrollimiseks

ei ole vaja isikut kinni pidada. PPA saab teha päringuid teiste riikide ametivõimudele.

2)

Isiku kinnipidamiseks ei esine vältimatut vajadust ja kinnipidamine ei ole

proportsionaalne. Kuigi rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamine võib olla algetapis, ei ole

piisavalt põhjendatud vajadust menetlustoimingute tegemiseks isik kinni pidada. Asjaolude

ebaselgus ei ole piisav argument isikult vabaduse võtmiseks. PPA-l on teada piisavalt

asjaolusid, mille põhjal isiku väidete õigsust kontrollida ning selleks ei ole vaja isikut kinni

pidada. Välismaalase isikusamasuses või kodakondsuses kahtlemise pinnalt ei ole võimalik

jaatada põgenemise ohtu VSS § 68 p 3 tähenduses. Põgenemisohtu ei saa jaatada ka VSS § 68

p 6 järgi, kuna isik esitas PPA-le taotluse, et teda vabatahtlikult Eestist Indiasse välja

saadetaks, kinnipidamiskeskuses viibimine on talle äärmiselt ebameeldiv. PPA ega kohus ei

ole veenvalt põhjendanud, millest on võimalik järeldada, et kaebaja ei soovi

lahkumiskohustust täita. See, et isikul läks dokument kaduma, ei anna tunnistust põgenemise

ohust. Dokumendi puudumisel ongi keeruline seaduslikult riiki siseneda. Seega pole võimalik

ka VSS § 68 p 8 kaudu kinnipidamise alust jaatada. Pärast kinnipidamist esitas isik

rahvusvahelise kaitse taotluse loetud tundide jooksul, millest ei saa järeldada põgenemisohu

olemasolu.

3)

Isik leiab, et tema suhtes on võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Ta on

valmis elama majutuskeskuses, käima end registreerimas ja minema nõustamisele. Isiku

paigutamine kinnipidamiskeskusesse on ebaproportsionaalne ja riivab oluliselt

liikumisvabadust ning igapäevaseid tegevusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 lausest 2 lähtudes tõlgendab

ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest. Arvestades eeltoodut ja puudutatud isiku määruskaebuses märgitut,

leiab Tartu Ringkonnakohus, et puudutatud isik taotleb Tartu Halduskohtu 15. juuni

2024. a määruse tühistamist. Määruskaebus on tähtaegne, mistõttu ringkonnakohus ei

lahenda puudutatud isiku esindaja alternatiivset taotlust määruskaebuse esitamise

tähtaja ennistamiseks.

6. HKMS § 210 lg 4 sätestab, et määruskaebus lahendatakse ringkonnakohtus

kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Haldusasja

toimikus olevate tõendite alusel on vaidluse asjaolud ning kaebaja seisukohad kohtule

arusaadavad ning kohtul on võimalik kaebaja määruskaebus lahendada kohtuistungit

korraldamata. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Halduskohtu 15. juuni 2024. a

määrus õiguspärane ja määruskaebus jääb rahuldamata, siis ei ole põhjust korraldada

määruskaebuse lahendamiseks kohtuistungit. Puudutatud isiku sellekohane taotlus jääb

rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohus on 15. juuni 2024. a määruse

põhjendatud osas piisaval määral põhjendanud, miks PPA taotluses nimetatud isiku

kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud VRKS § 36¹ lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustel,

mille kohaselt on lubatud rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni

pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, isiku kodakondsuse

kontrollimiseks ja väljaselgitamiseks ning taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks.

Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus asjakohaselt, et rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemiseks on vajalik selgitada täiendavalt asjaolusid, s.h isiku identiteedi, tema

kodumaal esinevate ohtude ja tema tegelike eesmärkide osas. Isikul ei ole kaasas tõendeid ega

pabereid, mis tõendaksid probleeme ja vajadust kaitse järele. Ka määruskaebuses ei ole isik

viidanud sellekohaste tõendite olemasolule, kinnitades üksnes, et kodumaal ähvardab teda oht

seoses sugulaste vahelise tüliga. Isik on väitnud, te tema eesmärk oli liikuda Portugali, kuna

seal saab kiiresti taotleda vajalikke dokumente.

9. Kohtupraktikas on sedastatud, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse

ja antud loa puhul kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati

nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel

tuleb sageli tegutseda kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja

kontrollimata informatsiooni. Tegemist on prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise

võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse

kinnipidamist (Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määruse nr 3-3-1-52-14 p 14). Seega

põgenemise ohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mille aluseks on nii objektiivsed

asjaolud kui ka menetleva asutuse subjektiivne hinnang. Halduskohus põhjendas määruses,

miks ta nõustub PPA-ga põgenemisohu olemasolu osas. Määruskaebuses toodud väited ei

anna alust põgenemise ohtu ümber hinnata. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, tal

puuduvad isikut tõendavad dokumendid ja igasugused sidemed Eestiga. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemisohu

esinemise kohta. Seega on isiku kinnipidamine õiguspärane.

10. Kohtupraktikas on ka sedastatud, et põgenemise ohu tuvastamisel ei suuda põgenemist

eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusesse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemise ohu tuvastamisel on

kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 36¹ mõttes (Riigikohtu 29.

jaanuari 2015. a määruse nr 3-3-1-52-14 p 18). Kinnipidamiskeskusesse paigutamine aitab

tagada, et isik ei lahkuks Eestist rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse kestel.

Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja tema paigutamine

kinnipidamiskeskusesse käesolevas asjas nii kohane kui ka proportsionaalne meede.

11. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 15. juuni 2024. a määruse muutmata.

12. Lähtudes VRKS § 13 lg-st 1, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise

kaitse menetlus ei ole avalikud, asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle

avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)