3-24-536/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-24-536

31. juuli 2024

Kadri Palm

X-i kaebus Viru Vangla 24. jaanuari 2024. a otsuse nr 6-

10/24/22264-2 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata X-i taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus

justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 3 suhtes.

3. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

4. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. augustil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-24-536

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X esitas 10. novembril 2023 Viru Vanglale taotluse nr 6-

10/22264-1 enda paigutamiseks avavanglasse (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 24-

25).

2. Viru Vangla jättis 24. jaanuari 2024. a otsusega nr 6-10/24/22264-2 kaebaja taotluse

avavanglasse ümberpaigutamiseks rahuldamata (dtl 23). Kaebaja esitas sellele otsusele vaide

(dtl 26-27), mille Viru Vangla jättis 28. veebruari 2024. a vaideotsusega nr 6-12/24/28-2

rahuldamata (dtl 28).

3. Kaebaja esitas 22. veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu (dtl 1-

3). Kaebaja nõuab Viru Vangla tegevuse, s.o kaebaja avavanglasse ümberpaigutamisest

keeldumise õigusvastaseks tunnistamist. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning taotluse jätta asjas kohaldamata ja tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks justiitsministri määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 3.

4. Kaebaja esitas 28. veebruaril 2024 kaebuse täienduse, milles palus lisaks tühistada Viru

Vangla 24. jaanuari 2024. a haldusakt nr 6-10/24/22264-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja

taotlus avavanglasse ümberpaigutamiseks, ning teha kohustav ettekirjutus paigutada kaebaja

Tallinna või Viru Vangla avavanglaosakonda või alternatiivselt ettekirjutus asja uueks

otsustamiseks (dtl 8).

5. Tartu Halduskohus tagastas 29. veebruari 2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja

nõudis Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vabastas kaebaja kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 31-33). Lisaks võttis kohus menetlusse kaebaja

tühistamis- ja kohustamiskaebuse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ning kohustas

vastustajat kaebusele vastama.

6. Viru Vangla esitas 2. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl 70-71), millele kaebaja esitas 3.

aprillil 2024 vastuväited (dtl 72-77).

7. Kaebaja esitas 10. aprillil 2024 vastuse, milles teatas, et palub kohustada Viru Vanglat

paigutama kaebaja Viru või Tallinna Vangla avavangla osakonda või alternatiivselt algatama

Viru või Tallinna Vangla avavangla osakonda ümberpaigutamise menetlus (dtl 88-89).

8. Vastustaja esitas 15. aprillil 2024 täiendava vastuse (dtl 92-93).

9. Tartu Halduskohus rahuldas 15. aprilli 2024. a määrusega kaebaja 10. aprilli 2024. a

kaebuse muutmise taotluse (dtl 177-179). Sama määrusega kuulutas kohus menetluse

haldusasjas nr 3-24-536 Viru Vangla 15. aprilli 2024. a vastuse lisa osas kinniseks ning piiras

kaebaja õigust tutvuda Viru Vangla poolt 15. aprillil 2024 kohtule esitatud vastuse lisaga ning

saada sellest ärakirju.

10. Kaebaja esitas 16. aprillil, 1. mail ja 2. juunil 2024 täiendavad seisukohad (dtl 180-187,

192-194, 196, 198-199, 200-201).

3-24-536

11. Tartu Halduskohus otsustas 7. juuni 2024. a määrusega haldusasja läbi vaadata kirjalikus

menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja

vastuväidete esitamiseks (dtl 203-205). Kohus jättis kaebaja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja nõuab Viru Vangla 24. jaanuari 2024. a otsuse nr 6-10/24/22264-2 tühistamist ja

Viru Vangla kohustamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

12.1. Riigikohus on asjas nr 5-23-35 asunud seisukohale, et justiitsministri määrus nr 9

„Täitmisplaan“ on põhiseadusega vastuolus, kuna ministril pole volitust kehtestada

avavanglasse paigutamise piiranguid võrreldes seaduses sätestatuga.

12.2.Vaidlusalune haldusakt ja tegevus on õigusvastased, sest on kaalutlemata ja

ebaproportsionaalsed ning vastuolus avavangla mõttega.

12.3.Vangistusseaduse (VangS) § 20 kohaselt võib kinnises vanglas karistust kandva

kinnipeetava paigutada avavanglasse. Kaebaja puhul on nimetatud normis sätestatud

kriteeriumid täidetud, mistõttu on avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumine

ebaproportsionaalne. Seaduse eesmärgiks on võimaldada isikutel peale pikka vangistust

järkjärgulist ja turvalist ning kontrollitud vabanemist selliselt, et isiku vabanemine ei oleks

kohene, vaid varem saaks ta võimaluse kanda osa vangistusest avavanglas.

12.4.Eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate puhul on Riigikohus otsuses nr 1-15-400 (p

12) ja Tartu Ringkonnakohus otsuses nr 1-21-7534, sh Tartu Halduskohus otsuses nr 3-20-

144 andnud vanglatele selged suunised, et eluaegset vangistust kandev kinnipeetav tuleb enne

tingimisi enne tähtaega otsustamist paigutada avavanglasse. Samale seisukohale on asunud

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kaasustes Murray vs. Holland (nr 10511/10) ja Petukhov

vs. Ukraina (nr 41216/13) märkides, et: „eluaegsesse vangistusse mõistetud isikule tuleb

kohaldada rehabilitatsioonimeetmeid eesmärgiga tema naasmiseks tsiviilühiskonda“.

12.5.Vangla on keeldunud kaebaja ümberpaigutamisest üksnes tuginedes justiitsministri

määrusele, kuid jätnud muud olulised asjaolud arvestamata, mis tähendab et ei ole teostatud

kaalutlusõigust ning vangla haldusakt ja tegevus on õigusvastased.

12.6.Käesoleval juhul on Viru Vangla võtnud kaebajalt lootuse naasta ühiskonda, sest vangla

ei astu enda poolt absoluutselt mingeid samme selleks, et tegeleda kaebaja rehabiliteerimisega

ja ettevalmistustega võimalikuks vabanemiseks, mille üle hakkab kohus otsustama 2025. aasta

suvel.

12.7.Kõikidel väljaviimistel, mida on alates 2007. a olnud ca 40-50, on kaebaja tõestanud oma

käitumisega, et ta ei kujuta kellelegi mingit ohtu ning on võimeline järgima ühiskonna

reegleid.

13. Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.

3-24-536

13.1. Kohustamisnõude eesmärk ei saa olla haldusorgani läbiviidavasse haldusmenetlusse

sekkumine, et sundida vanglat haldusmenetlust läbi viima ja otsustama kaebajale

meelepärasel viisil.

13.2.Kaebaja keskendub liigselt ainuüksi enda argumentidele, jättes tähelepanuta muud

vangistuse eesmärgid – nt õiguskorra kaitse, sh karistuse üldpreventiivse komponendi.

Ühiskonnal on õigus eeldada, et kuriteo toimepanemisele reageerib riik resoluutselt,

kohaldatav karistus on mõjus ning karistus on sellise iseloomuga, mis välistaks uue kuriteo

toimepanemise. Eesti kehtivas kriminaaltäitevõiguses kehtib eeldus, et süüdlasele määratud

vabadusekaotuslik karistus tuleb ära kanda kinnises vanglas. Süüdimõistetu ei saa nõuda ning

tal ei saa tekkida õigustatud ootust, et mingi osa karistuse ära kandmise järel paigutatakse ta

igal juhul ümber avavanglasse või avavanglaosakonda. Selleks, et vangistust kandvale

süüdimõistetule selline võimalus avaneks, on seadusandja kehtestanud VangS § 20 lg-s 1 rea

tingimusi ning sama paragrahvi kolmanda lõikega andnud ministrile volituse kehtestada

selleks täpsem regulatsioon. Viimase volitusnormi alusel on justiitsminister 25. märtsil 2008

välja andnud määruse nr 9 „Täitmisplaan“, milles kinnipeetava ümberpaigutamist

avavanglasse käsitlevad §-d 17jj.

13.3.Otsuse nr 6-10/24/22264-2 tegemisel lähtuti õigesti kohaldamisele kuuluvast õigusest ja

asjakohastest kaalutlustest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on eluaegset vangistust kandev

kinnipeetav, kes on hinnatud tugevdatud järelevalvet vajavaks kinnipeetavaks ja paikneb Viru

Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas. 1. augustil 2019 jõustunud täitmisplaani uue

redaktsiooniga avanes eluaegset vangistust kandvatel kinnipeetavatel küll võimalus karistuse

osaliseks kandmiseks avavanglas, kuid seda tingimusel, et ta vastab täitmisplaani § 17 lg-s 2

nimetatud nõuetele. Antud juhul ei vasta kaebaja täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 nõuetele ja see

välistab tema paigutamise avavanglasse.

13.4.Vastustaja ei näe ühtegi seaduslikku põhjendust täitmisplaani § 17 lg 2 p 3

mittekohaldamiseks. Vaid asjaolu, et kaebaja täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 3 sätestatud nõudele

ei vasta, ei saa olla sätte kohaldamata jätmise aluseks. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide

täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisest. Riigikohus

tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks täitmisplaani § 17 lg 2 p 5.

13.5.Kaebaja viitab teistele eluaegset vangistust kandnud kinnipeetavatele, kuid tegemist on

siiski personaalse otsusega ja arvestatakse isiku kohta käivaid andmeid, kelle suhtes

konkreetselt otsus tehakse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus menetleb praeguses asjas kaebaja kaebust Viru Vangla 24. jaanuari 2024. a otsuse

nr 6-10/24/22264-2 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja Viru või

Tallinna Vangla avavangla osakonda või alternatiivselt algatada Viru või Tallinna Vangla

avavangla osakonda ümberpaigutamise menetlus. Viru Vangla jättis 24. jaanuari 2024. a

otsusega nr 6-10/24/22264-2 kaebaja taotluse avavanglasse ümberpaigutamiseks rahuldamata.

Kaebaja on seisukohal, et tema avavangla osakonda ümberpaigutamata jätmine ei ole

millegagi põhjendatud. Vastustaja leiab, et kaebaja puhul on tegemist ebastabiilse,

ettearvamatu, ennast ning teisi isikuid ohustava vangiga. Kaebaja käitumine on selgelt

näidanud, et isiku üle on vaja teostada tugevdatud järelevalvet.

3-24-536

15. VangS § 20 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (ITK) selgub,

et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt

ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei

ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Lisaks on

avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestatud täitmisplaani §-s 17 ning seda sätet

tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1 (vt Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a

otsus nr 3-19-1327, p 16; Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus nr 3-18-111, p 19). VangS §

20 lg-s 1 sätestatud formaalsete tingimuste täitmisel on vanglal õigus kaaluda, kas paigutada

kinnipeetav avavanglasse või mitte.

16. Sealjuures on Riigikohus määruse nr 3-18-111 p-s 18 rõhutanud, et kinnipeetaval ei ole

subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse, küll aga on tal subjektiivne

õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab VangS § 20 lg-s 1 sätestatud

tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist.

Ka VangS kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne

õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak.

Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud trükk.

Tallinn 2014, § 20, komm 6).

17. Praegusel juhul on vaidlus selle üle, kas vastustaja on õigesti jõudnud järeldusele, et

kaebaja puhul esineb avavanglasse paigutamist välistav asjaolu. Vaidlust ei ole selle üle, et

kaebaja puhul on täidetud ajaline kriteerium vastavalt VangS § 20 lg-le 2 – kaebaja on

kandnud karistusest ära rohkem kui 23 aastat. Karistuse ärakandmise aeg ei ole aga ainus

asjaolu, mida ümberpaigutamise lubatavuse puhul otsustada.

18. Viru Vangla jättis 24. jaanuari 2024. a otsusega kaebaja taotluse avavanglasse

ümberpaigutamiseks rahuldamata järgmistel põhjustel:

-

täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 3 sätestatu kohaselt peab kinnipeetav vastama tingimusele,

et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutataval

kinnipeetaval puudub riskihinnangust tulenev tugevdatud järelevalve vajadus.

-

Tulenevalt kaebaja riskihinnangust vajab kaebaja tugevdatud järelevalvet. Võttes

arvesse täitmisplaani § 17 lg 2 p 3, on kaebaja ümberpaigutamine avavanglaosakonda

välistatud, sest kaebaja ei vasta avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele.

19. Vaideotsuses jäi vastustaja oma 24. jaanuari 2024. a otsuse põhjenduste juurde.

Kohtumenetluses on vastustaja esitanud täiendavaid argumente, mh selgitanud, et

-

kaebaja kannab eluaegset vangistust Kohtla-Järve Linnakohtu 6. septembri 2001. a

lahendi nr 1-336/00 alusel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Lisaks on vangistuses

sooritanud uusi kuritegusid, milleks on kehaline väärkohtlemine, narkootilise aine

suures koguses käitlemine ning narkootikumide valdamine kinnipidamisasutuses,

vägivald võimuesindaja suhtes, tahtlik tapmine raskendavatel asjaoludel, huligaansus

külmrelvaga, parandusliku töö asutuse tegevuse desorganiseerimine, salajane vargus,

kelmus, avalik vargus vägivallaga, kerge kehavigastuse tekitamine, kuritahtlik

huligaansus. Vägivalla kuriteod vanglas on pandud toime kaaskinnipeetavate,

võimuesindajate, endise abikaasa ja ka viimase laste suhtes. Viimase kuriteo pani

toime 2017. aastal. Kuritegude ühiseks jooneks on läbivalt vägivaldsus. EIK on

3-24-536

lahendis nr 23183/15 märkinud, et isik on ohtlik. Lisaks eeltoodule on kaebaja

süstemaatiliselt näidanud üles ka allumatust vanglas kehtivale korrale.

-

Eeltoodu näitab, et isik ei ole kuritegelike hoiakuid muutnud.

-

Kaebaja paikneb Viru Vanglas alates 12. septembrist 2008. Alates 5. juunist 2009 on

kaebaja paigutatud tugevdatud järelevalvega osakonda ning kaebaja on pannud

korduvalt kuritegusid toime ka viimati nimetatud osakonnas, mis tähendab, et isik on

sooritanud kuritegusid kontrollitud keskkonnas, kus kuritegude sooritamine on

oluliselt raskendatud ja ta on pidanud kuritegu eelnevalt kavandama (nt hankima

kuriteo vahendi jms), sest vanglas on terariistad keelatud ja tavakäibes neid ei ole.

20. Seega on vastustaja vaidlusaluses otsuses võtnud arvesse riskihinnangust tulenevat

tugevdatud järelevalve vajadust (täitmisplaani § 17 lg 2 p 3), ning kohtumenetluses on

viidanud ka tema ohtlikkusele (vägivaldne, pole hoiakuid muutnud), nimetatu kajastub ka

kaebaja riskihindamise ankeedis. Vangla kohtumenetluses täpsustatud selgitused lubavad

asuda seisukohale, et kaebaja ei vasta avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele.

21. VangS § 20 lg-st 1 tulenevalt on üheks määravaks kriteeriumiks, et kinnipeetava suhtes on

piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ka erialakirjanduses on

rõhutatud, et formaalsete eelduste täidetuse korral on kinnipeetava üleviimine avavanglasse

võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi.

Samas on leitud, et uutest õiguserikkumistest hoidumise all ei tule kitsalt silmas pidada, et

kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud

tegude (väär- või kuritegude) toimepanemiseks, vaid selle nõude all mõeldakse kinnipeetava

vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid.

22. Vastustaja selgitustest nähtub, et kaebaja ei ole oma kuritegelikke hoiakuid muutnud ning

tema käitumine on selgelt näidanud, et tema üle on vaja teostada tugevdatud järelevalvet.

Kaebaja leiab, et vangla poolt väidetud kaebaja ohtlikkus on kunstlikult loodud selleks, et

kaebajat mustata ja õigustada oma tegevusetust. Kaebaja märgib, et Viru Vangla on võtnud

kaebajalt lootuse naasta ühiskonda, sest vangla ei astu enda poolt absoluutselt mingeid samme

selleks, et tegeleda kaebaja rehabiliteerimisega ja ettevalmistustega võimalikuks

vabanemiseks. Samuti selgitab kaebaja, et kõikidel väljaviimistel, mida on alates 2007. a

olnud ca 40-50, on kaebaja tõestanud oma käitumisega, et ta ei kujuta kellelegi mingit ohtu

ning on võimeline järgima ühiskonna reegleid.

23. Tartu Ringkonnakohus on 26. novembri 2020. a otsuses asjas nr 3-20-144 p-s 19 leidnud,

et VangS § 20 lg-t 1 saab mõista selliselt, et teiste eelduste kõrval peab vangla hindama

kaebaja ohtlikkust. Ohuhinnang on tulevikku suunatud prognoos, mille andmisel ei ole

võimalik kindlalt väita ohu realiseerumist tulevikus, kuid saab hinnata ohu realiseerumise

tõenäosust. Juhul, kui sättes nimetatutest ühe formaalse tingimuse täitmise kõrval on piisavalt

alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis tuleb vastustajal kaaluda

kaebaja paigutamist avavanglasse, pidades silmas vangistuse täideviimise eesmärki ja

avavanglasse paigutamise mõju kaebajale, aga ka näiteks vabade kohtade olemasolu

avavanglas või teiste kinnipeetavate soovi avavanglasse paigutamiseks ja ka muid otsust

mõjutada võivaid asjaolusid ja huve.

24. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et vastustaja on seisukohal, et praegusel juhul ei ole

piisavalt alust oletada, et kaebaja ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Vastupidi, vastustaja

leiab, et kaebaja ei ole kuritegelikke hoiakuid muutnud. Seega nõustuda ei saa kaebajaga, et

tema puhul on VangS §-s 20 sätestatud kriteeriumid täidetud. Vangla rõhutab, et kaebaja on

3-24-536

sooritanud kuritegusid ka vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas ehk kontrollitud

keskkonnas, kus kuritegude sooritamine on oluliselt raskendatud ja ta on pidanud kuritegu

eelnevalt kavandama. Seega kuna vanglal ei olnud alust oletada, et kaebaja ei pane toime uusi

õigusrikkumisi, siis ei pidanud ta kaaluma ka kaebaja avavanglase paigutamist. Kaalutlus

tuleb teostada vaid juhul, kui eelnevad tingimused on täidetud. Nagu ringkonnakohus viidatud

otsuse nr 3-20-144 p-des 19 ja 22 selgitas, kui tingimused ei ole täidetud, ei saa kaebajat

avavanglasse paigutada ka siis, kui see näiteks ilmselt soodustaks vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamist. VangS § 20 lg-st 1 tuleneb, et uute õigusrikkumiste toimepanemise

ohu olemasolu korral ei saa kinnipeetavat avavanglasse paigutada.

25. Vastustaja on edastanud halduskohtu nõudel kaebaja kohta 9. mail 2023 kinnitatud

riskihindamise ankeedi nr 178955 (dtl 94-172), mille osas on menetlus kinniseks kuulutatud ja

piiratud on kaebaja õigust sellega tutvuda. Kuigi kaebaja ei ole riskihindamise ankeediga

tutvunud, on ta seisukohal, et tema puhul ei ole arvestatav vangla poolt esitatud

riskihindamise ankeet, mille ei ole teinud inimene vaid arvuti programm ning sellest pole aru

saada, kuidas see tehtud on. Selline kaebaja väide on alusetu. Riskihindamise ankeedist

nähtub selgelt, kes selle on koostanud. Seejuures on kaebaja riske hinnanud ametnikud

lähtunud justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg-st 4. Riskihindamise ankeedist nähtub,

milliseid konkreetseid andmeid vangla analüüsib ning millist metoodikat kasutab.

Riskihinnangust tuleneb kaebajale tugevdatud järelevalve vajadus. Kaebaja kuriteod, ka

vanglas toime pandud, näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. Vastustaja on 24.

jaanuari 2024. a otsuses viidanud asjakohaselt täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 3.

26. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusalune haldusakt ja vangla tegevus on

õigusvastane, kuna see on vastuolus avavangla mõttega. Seaduseelnõu 650SE, millega

muuhulgas muudeti VangS § 20 lg-t 2 ja võimaldati eluaegset vangistust kandvate

kinnipeetavate avavanglasse paigutamine, seletuskirjast nähtub seadusandja eesmärk

võimaldada resotsialiseerumise hõlbustamiseks paigutada avavanglasse ka väga raske kuriteo

toimepanemises süüdi mõistetud isikuid. Seda eesmärki silmas pidades tuleb vanglal

eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamiseks hinnata

isiku ohtlikkust otsuse tegemise ajal. Vastustaja ongi seda teinud, viidates kaebaja

riskihindamise ankeedile, millest tuleneb kaebajale tugevdatud järelevalve vajadus (dtl 134-

172).

27. Ka EIK-i 26. aprilli 2016. a otsusest nr 10511/10 Murray vs. Holland ning 9. septembri

2019. a otsusest nr 41216/13 Petukhov vs. Ukraina ei tulene kohustust kaebaja avavanglasse

paigutada. Seejuures tuleneb EIK-i otsusest nr 10511/10 isegi pikem ajaline kriteerium kui

VangS § 20 lg-s 2 nimetatud 23 aastat – seal viidatakse 25 aastale pärast eluaegse

vanglakaristuse määramist. Murray oli EIK-le avaldust esitades juba umbes 30 aastat

vangistuses olnud. Praegusel juhul kannab kaebaja eluaegset vangistust linnakohtu 6.

septembri 2001. a otsuse alusel.

28. Kaebaja on seisukohal, et täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja

viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. novembri 2023. a otsusele

asjas nr 5-23-35, kus kohus asus seisukohale, et nimetud määrus on põhiseadusega vastuolus,

kuna ministril pole volitust kehtestada avavanglasse paigutamise piiranguid võrreldes

seaduses sätestatuga. Esmalt täpsustab kohus, et Riigikohus ei tunnistanud kogu täitmisplaani

põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, vaid leidis, et põhiseadusega vastuolus on justiitsministri

25. märtsi 2008. a määruse nr 9 § 17 lg 2 p 5. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 välistas elamisloata

3-24-536

kinnipeetava avavanglasse paigutamise. Kaebaja puhul ei ole tegemist välismaalasest

kinnipeetavaga, kellel puudub elamisluba.

29. Kohus viitab ka Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2021. a otsusele asjas nr 3-21-304, kus

kohus on p-s 10.2 selgitanud, et VangS § 20 lg 1 (ja ka täitmisplaani § 17) puudutab isikuid

(sh kaebajat), kellelt on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20 lg 2 p 1 alusel võetud vabadus

süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. PS ei sätesta, millisel moel peaks isiku vanglakaristuse

täideviimine kulgema. Samuti ei anna PS vanglakaristusega karistatud isikutele õigust nõuda

teatud asjaoludel tema karistuse täideviimist avavanglas. Õiguskantsler on oma 20. jaanuari

2015 seisukohas nr 6-3/130616/1500294 välja toonud, et riigivõimul on üsna suur pädevus

otsustada, mil moel täpsemalt isiku vanglakaristuse kandmine kulgeb (st täpsemalt ses osas,

kas karistus viiakse täide avatud või kinnises vormis) ning PS ei kohusta riigivõimu üldse

avavanglas karistuse kandmist korraldama ja tegemist on pigem seadusandja kujundatud

vanglakaristuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6) ühe saavutamise meetodiga

olukordadeks, kus karistuse avatud täideviimise võimaluse pakkumine võib aidata

kinnipeetava vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Isik ei saa riigivõimult

nõuda, et see looks tingimata võimaluse kanda karistust avavanglas. Praegusel juhul on

seadusandja kujundanud vabaduspõhiõiguse kasutamise õiguslikud raamid PS-s nõutuga

võrreldes laiemalt nõnda, et ehkki süüdimõistetu peab üldreegli kohaselt veetma kogu

karistuse kandmise aja kinnises vanglas, on tal teatud tingimustel võimalus pääseda avarama

vabaduse tingimustesse. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et seadusandja oleks VangS §

20 lg-ga 1 ületanud oma põhiseaduslikku pädevust või piiranud põhiseaduslikke õigusi ja

vabadusi põhiseadusvastasel viisil ja määral. Vastupidi, VangS § 20 lg-ga 1 on puudutatud

isikutele (kinnipeetavatele) loodud PS-s sätestatust suurem vabadusõigus (st teatud tingimuste

täitmisel on kinnipeetavatel võimalik vanglakaristust kanda kinnise vangla asemel

avavanglas) ning ühe olulise tingimusena on seadusandja ette näinud, et selleks peab

vanglakaristuse täideviimise protsess olema jõudnud vabastamisetappi. Sealjuures ei nähtu

kohtule VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajalise kriteeriumi ja täitmisplaani § 17 vahel vastuolu.

30. Kohus leiab, et need Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2021. a otsuse seisukohad on

asjakohased ka praeguses asjas. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 suhtes.

31. Kaebaja on 30. märtsi 2024. a seisukohas selgitanud, et üks Viru Vangla eluaegne

kinnipeetav, kes kannab karistust nelja inimese tapmise ja muude kuritegude eest ning kes

pani kuriteo toime ka Viru Vanglas, on vaatamata sellele paigutatud aavavangla osakonda.

Kaebaja märgib, et ühtedele ei anta isegi võimalust ennast tõestada ning teine paigutatakse

avavanglaosakonda vaatamata sellele, et ta paneb toime rikkumisi ja on potentsiaalne oht, et

ta paneb toime uue kuriteo. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited seonduvalt teiste

kinnipeetavate avavanglasse paigutamisega. HKMS § 44 lg-st 1 lähtudes saavad kaebuse

aluseks olla üksnes kaebaja enda subjektiivsete õiguste võimalike rikkumistega seotud

asjaolud. Kaebajal on subjektiivne õigus, et tema avavanglasse paigutamine otsustatakse

õiguspäraselt. Teiste kinnipeetavate varasem avavanglasse paigutamine ei oma asjas tähtsust

ega loo kaebajale õigustatud lootust, et ka tema saab osa karistusest kanda avavanglas.

32. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 24. jaanuari 2024. a otsuse nr 6-

10/24/22264-2 tühistamiseks puudub alus. Seega jääb kaebaja tühistamisnõue rahuldamata.

Kaebaja on taotlenud ka Viru Vangla kohustamist paigutada kaebaja Viru või Tallinna Vangla

avavangla osakonda või alternatiivselt kohustada Viru Vanglat algatama kaebaja Viru või

Tallinna Vangla avavangla osakonda ümberpaigutamise menetlus. Kuna kohus on jõudnud

3-24-536

järeldusele, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise

eeldused ning ka tühistamisnõudega seonduva kohustamisnõude rahuldamiseks puudub alus.

Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

33. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 esimene lause näeb ette, et

kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema

kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

34. Tartu Halduskohus vabastas 29. veebruari 2024. a määrusega kaebaja riigilõivu 20 euro

tasumisest. Need menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja ega

vastustaja ei ole kohtule muude menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude

nimekirja esitanud. Seega jäävad ka poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg

1 alusel nende endi kanda.

35. HKMS § 175 lg 3 alusel ja senist kohtupraktikat arvestades, asendab kohus avaldatavas

otsuses kaebaja nime tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik