3-24-1797/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

22. juuli 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1797

Haldusasi

X kaebus tuvastada Tallinna linna õigusvastane

viivitus 2024. a mai toimetulekutoetuse taotluse

menetlemisel ja kohustada taotlust lahendama

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Tiiu-Ann Kaldma

Vastustaja – Tallinna linn, esindajad Kristel Tina,

Marje Paljak ja Moonika Roosnupp

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2024. a määruse

haldusasjas nr 3-24-1797 resolutsiooni punkti 2 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-1797 resolutsiooni punkt 2 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada X, Y, C, Q ja W nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele 14.05.2024 taotluse maksta toimetulekutoetust

2024. a mai eest.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 14.06.2024 kaebuse tunnistada õigusvastaseks Tallinna

linna viivitus 2024. a mai toimetulekutoetuse taotluse menetlemisel ning kohustada vastustajat

taotlust lahendama. Kaebaja on olnud alates 5. eluaastast puudega ja on osaliselt töövõimetu

ning saab töövõimetoetust ja puudetoetust. Hetkel on ta 11. klassi õpilane. Kaebaja leibkonda

kuulub ema C, kellel on 31.03.2024 tuvastatud osaline töövõime ja määratud töövõimetoetus.

Kaebaja ja tema perekonna sissetulekuks on toetused, millest ei jätku põhivajaduste (toit ja

eluasemekulud) katmiseks. Kaebaja on 18-aastane ja isa ei maksa talle elatist. Kuna isa on

pankrotis, siis on temalt elatise väljamõistmine ebatõenäoline. Sotsiaalhoolekande seaduse

3-24-1797

2(8)

(SHS) § 134 lg 2 kohaselt tuleb toimetulekutoetus maksta välja 5 tööpäeva jooksul. Kaebaja on

esitanud tõendid perekonna sissetulekute ja eluaseme kohta ning vastustaja ei ole nõudnud

täiendavaid dokumente. Tallinna linna viivitus toimetulekutoetuse määramisel on õigusvastane

ja seab kaebaja väga raskesse olukorda, sest kaebaja ja tema ema võimalused elatist teenida on

piiratud. Vastustaja on eluasemeteenuse osutamisest keeldunud ja rahapuuduse tõttu ei ole

kaebajal võimalik kolida odavamale pinnale.

Kaebaja palub esialgse õiguskaitse korras kohustada vastustajat maksma talle 2024. a mai eest

toimetulekutoetust 908,19 eurot. Maikuu eluasemekulud on kokku 967,45 eurot, sh üür 800

eurot (arvestada saab piirmääraga 600 eurot), elekter 35,33 eurot ja kommunaalkulud 332,12

eurot, millele lisandub toimetulekupiir kahe inimese kohta 360 eurot (s.o kokku 1347,45 eurot).

Maha saab arvata Cle makstud lastetoetuse 80 eurot ja töövõimetoetuse 10,60 eurot ning

kaebajale makstud töövõimetoetuse 328,66 eurot (s.o kokku 419,26 eurot). Kaebajal on I tüübi

diabeet ja ta vajab eritoitu, mis on kallis ja mille puudumine võib põhjustada pöördumatu

tervisekahju (nt diabeedihaavandid). Vastustajale on need asjaolud teada, ent sellele vaatamata

viivitatakse menetlusega ja otsitakse ettekäändeid toimetulekutoetust mitte maksta.

3. Tallinna Halduskohus võttis 17.06.2024 määrusega kaebuse menetlusse.

4. Tallinna Kesklinna Valitsus jättis 17.06.2024 otsusega nr 5-8/899-12 X 14.05.2024

taotluse läbi vaatamata. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1 järgi

on hüvitise taotleja kohustatud esitama kõik vajalikud andmed, dokumendid ja muud tõendid.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6, SHS § 15 ja § 134 lg 3 ning Tallinna Linnavolikogu

07.10.2021 määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 9 lg-d 1 ja 2 kohustavad

vastustajat selgitama välja isiku abivajaduse. Taotlejale ja tema esindajale on korduvalt

selgitatud, et abivajadust saab hinnata vaid isiklikult. Taotlejat teavitati 20.05.2024 kirjaga

vajadusest ilmuda abivajaduse hindamiseks esimesel võimalusel (hiljemalt 10 tööpäeva

jooksul) sotsiaalhoolekande osakonda ning võtta kaasa kõigi perekonnaliikmete pangakontode

täielikud väljavõtted alates 01.04.2024 ja kui perekonna majapidamine toimub kolmanda isiku

pangakonto kaudu, siis esitada väljavõte ka sellest. Samuti sooviti vastuvõtul saada selgitusi,

milliseid pingutusi on C teinud perekonna toimetuleku tagamiseks. Taotlejat hoiatati ühtlasi

HMS § 38 lg 3 alusel taotluse läbi vaatamata jätmise eest, kui ta abivajaduse hindamist ei

võimalda. Taotleja selgitas 24.05.2024 e-kirjas toetuse saamise vajadust ja esitas 27.05.2024

lisaks Y pangakonto väljavõtte, millest nähtus riiklike toetuste laekumine ja varasemate

eluasemekulude tasumine. Vastustaja selgitas 29.05.2024 kirjas täiendava teabe esitamise

vajadust ja paluti tulla vastuvõtule 03.06.2024 kell 17.00. Taotleja kohale ei tulnud, vaid tema

esindaja esitas 03.06.2024 ja 04.06.2024 täiendavaid andmeid. C palus 04.06.2024 e-kirjas

lisada Y leibkonda ja maksta toetus välja ka tema eest. Vastustaja selgitas 06.06.2024 kirjas, et

esitatud andmed ei anna täielikku ülevaadet taotleja abivajaduse ulatusest ja toetuse määramise

vajalikkusest. Taotlejal paluti tulla vastuvõtule 10.06.2024 kell 17.00 ja esitada vajalikud

dokumendid hiljemalt 14.06.2024. Taotlejat hoiatati veelkord, et taotlus võidakse HMS § 38 lg

3 alusel jätta läbi vaatamata. Taotleja esindaja teatas 10.06.2024 kirjaga, et taotleja ei saa

vastuvõtule ilmuda ja esitas täiendavad selgitused. Taotleja esindaja küsis 13.06.2024 e-kirjaga,

millal teeb vastustaja taotluse kohta otsuse.

Taotleja on esitanud oma venna pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad perekonna ametlikud

sissetulekud ning menetluse käigus on osaliselt vastatud ka tekkinud küsimustele. Viimati antud

tähtajaks (14.06.2024) ei ole taotleja kogu nõutud teavet ja dokumente esitanud, samuti ei ole

olnud võimalik viia taotlejaga isiklikult läbi abivajaduse hindamist, sest ta ei ole vastuvõtule

tulnud. Sotsiaalosakonna töötajatel ei ole olnud võimalik taotlejaga isiklikult kordagi sisuliselt

vestelda (ühe korra on kohtutud 06.10.2023 kodukülastusel, kui taotleja oli alaealine ja vesteldi

3-24-1797

3(8)

tema emaga). Taotluse menetlemise raames on jäänud arusaamatuks, kuidas toimub perekonna

igapäevane majandamine (mis vahenditest ostetakse esmatarbekaupu, makstakse telefoniarveid

jne). Y kontole laekuvad küll perekonna sissetulekud, kuid sellest on tasutud üksnes

eluasemekulusid ja muid üksikuid kulusid. Samuti on 10.06.2024 seisuga kasutamata 22,95

eurot Rimi toidukaardil. Esindaja 03.06.2024 selgituste kohaselt on müüdud vanu riideid ja

nõusid (Yaga platvormi kontolt nähtuvalt on riideid müüdud kogusummas 40 eurot). Puudub

teave, kuidas ja millises summas on perekond asjade müügist tulu saanud. Taotleja ei ole lisaks

esitanud C võlgnevusi tõendavaid dokumente. Pole arusaadav, miks peaks üksnes taotleja täies

mahus tasuma eluasemekulud ning kas ja mida on ette võetud selleks, et jagada neid kohustusi

samale aadressile registreeritud ettevõtetega. C on sõlminud korteri kasutamiseks üürilepingu

ühega ettevõtetest, mille omanik ja esindaja on Q, kes on üürilepingu alusel ühtlasi korteri

üürnik/elanik. Taotlejal puudub õigus otsustada, kas esitada oma sissetulekute kohta

dokumendid või mitte. Kui isik vajab toimetulekutoetust, siis peab ta hoolitsema, et

haldusorganil on taotluse lahendamiseks olemas kõik tähtsust omavad andmed ja tõendid, sh

ilmuma asjaolude selgitamiseks vastuvõtule (vt SHS § 132 lg-d 2 ja 3; Tallinna Halduskohtu

27.02.2024 otsus nr 3-23-2405, p 22; 08.04.2024 otsus nr 3-24-214, p 27; 09.05.2024 määrus

nr 3-23-1240, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2021 otsus nr 3-20-1739, p 15; 11.12.2023

määrus nr 3-23-2633, p 23). Kuna taotleja ei ole tähtaegselt esitanud kõiki perekonna

majandusliku toimetuleku hindamiseks vajalikke dokumente ja teavet ega ka pöördunud

isiklikult sotsiaalhoolekande osakonda abivajaduse hindamiseks, siis tuleb taotlus jätta läbi

vaatamata (vt HMS § 15 lg 3, § 38 lg 3; Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 24 § 8

lg 4 p-d 1 ja 3).

5. Tallinna linn palus 19.06.2024 seisukohas kaebus tagastada ja jätta esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata. Kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Vastustaja ei tea, mis

põhjusel taotleb C asemel toimetulekutoetust tema tütar, kuid jätkunud on varasem tendents,

kus välditakse isiklikku kontakti ning teavet ja dokumente esitatakse valikuliselt, mis ei

võimalda perekonna abivajaduse terviklikku hindamist. Kaebaja pöördumistele ja taotlustele

on vastatud tähtaegselt ning etteheited taotluse lahendamisega õigusvastasest viivitamisest on

alusetud. Vastustaja määras viimaseks dokumentide ja teabe esitamise tähtajaks 14.06.2024 ja

otsus tehti esimesel tööpäeval pärast selle tähtaja möödumist. Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb

jätta rahuldamata, sest kaebus on perspektiivitu, samuti ei ole taotlust asjakohaselt ja piisavalt

põhjendatud. Toimetulekutoetuse määramisel ei hinnata tervislikku seisundit, vaid perekonna

majanduslikku toimetulekut. Perekonnal võivad toimetulekutoetuse määramata jätmise tõttu

tekkida võlgnevused, kuid pole võimalik tuvastada, kas ja millises suuruses on neil tegelikult

võlgnevusi. C on esitanud võlgnevuste kohta erinevaid ja vastuolulisi dokumente. Taotlusele

lisatud arve kohaselt 30.04.2024 seisuga võlgnevused kommunaalteenuste ja elektri eest

puuduvad. Kommunaalkulusid tasub korteri omanik W, kellel on üürisuhe G OÜ-ga, mitte Cga.

Kuni 28.11.2023 oli äriühingu esindaja C, kes sõlmis üürilepingu iseendaga. Cl ei saa olla

võlgnevust korteri omaniku ees. Ainus tõend eluasemekulude tasumise kohta on Y pangakonto

väljavõte. Korteri omaniku ja G OÜ vahelise üürilepingu järgi on XXX üürnik äriühingu uus

juhatuse liige ja ainuosanik Q. C on tsiviilasjas nr 2-20-8069 avaldanud, et Q on tema

elukaaslane. Tõendamata on väide, et Q elab mujal.

Kaebaja ei ole orienteeritud koostööle, vaid on taotluses ja pöördumistes avaldanud enda ja

perekonna kohta teavet valikuliselt ning ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust. Andmebaaside

kohaselt olid perekonna sissetulekud 2024. a aprillis 818,27 eurot, mais 1182,51 eurot ja juunis

1205,95 eurot. Välistada ei saa, et kaebaja isa maksab (vanaema kaudu) talle elatist, mida

tõendab 06.10.2023 kodukülastusakt. Perekonnal on vahendid esmavajaduste rahuldamiseks ja

puudub võimalus hinnata, kas neil on ka muid sissetulekuid ning kuidas toimub perekonna

igapäevane majandamine, sest kaebaja on vajalike andmete esitamisest keeldunud. C tegutseb

3-24-1797

4(8)

aktiivselt sotsiaalmeedias XXXXX nimel, reklaamides erinevaid tooteid, retsepte ja enda välja

antud raamatuid. Eluliselt ei ole usutav, et ta ei saa sellest mingit tasu ja tegutseb vaid

heategevuslikel eesmärkidel. Seotust XXXXXga kinnitas C ka 13.04.2024 kodukülastusel.

Kaebaja tõlgendab SHS § 133 lg-d 2 ja 3 meelevaldselt. Toimetulekutoetuse taotlemisel on

sissetulekuks nii töövõimetoetus, lapsetoetus kui ka Eesti Töötukassa makstav tasemeõppes

osalemise toetus. Y pangakonto väljavõtted kinnitavad, et nn stipendium on kulunud

eluasemekulude ja ravimite eest tasumiseks, mitte õppimisega seotud kulutusteks. Kaebaja ei

ole toonud välja ühtegi konkreetset tagajärge, mis kaasneks temale siis, kui esialgse õiguskaitse

taotlus jääb rahuldamata. Dokumentidest ei nähtu, et kaebaja perekonda ähvardaks oht

üüripinnalt väljatõstmiseks. Kaebaja elukohta on registreeritud 5 äriühingut, kes peaksid

vähemasti osaliselt kandma ka sellega seotud kulud. Kaebaja ei ole selgitanud, miks seda ei

tehta. C on esitanud taotlusi munitsipaaleluruumi üürimise taotlejana arvele võtmiseks, kuid

vastustaja hinnangul puudub kaebajal ja tema emal tegelik soov muuta senist harjumuspärast

elustandardit. C väljendas 15.02.2024 üürinõustamisel selgelt, et ta ei soovi eluruumi vahetada

ega kolida väiksemasse eluruumi. Kui isik oleks näidanud üles tahet leida väiksemate kuludega

üürikorter, oleks vastustaja saanud määrata talle üüritoetuse (kuni 900 eurot), et katta eluruumi

üürimiseks vajalikud ettemaksud. Sotsiaalselt põhjendatud norm on 18 m2 eluruumide üldpinda

perekonna iga liikme kohta ning lisaks 15 m2 perekonna kohta ehk 3-liikmelise perekonna

puhul 69 m2, kuid kaebaja perekond kasutab eluruumi üldpinnaga 121,7 m2. Väiksema korteri

puhul oleksid väiksemad nii eluasemekulud kui ka toetuse vajadus. Esialgse õiguskaitse korras

põhivaidluse ette ära otsustamine ei ole siinsel juhul põhjendatud, sest puudub ülekaalukas

õiguskaitsevajadus ja C kaebused on jäetud rahuldamata, mistõttu ei saa ka praegust kaebust

pidada perspektiivikaks. Kaebaja ja tema perekonna senist käitumist arvestades puudub

veendumus, et nad maksaksid kaebuse rahuldamata jätmise korral esialgse õiguskaitse korras

saadu tagasi. Toimetulekutoetuse maksmise eesmärk ei ole toetada elustandardit, mille isik on

endale valinud. Toimetulekutoetuse vajadus peab olema tegelik.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2024 määrusega rahuldamata vastustaja taotluse

kaebuse tagastamiseks (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebuse tagastamiseks ei ole alust. Viivituse õigusvastasuse

tuvastamine ja kohustamisnõude rahuldamine on jätkuvalt võimalikud. Kuna vastustaja jättis

taotluse läbi vaatamata, siis ei ole taotluse kohta seni tehtud sisulist otsus.

Esialgse õiguskaitse vajadus on kaheldav. Kaebaja püüab jätta muljet, et elab koos emaga vaid

toetustest, kuid samas nähtub nii vastustaja 17.06.2024 otsusest ja 19.06.2024 seisukohast kui

ka varasematest kohtumenetlustest, et C varjab perekonna tegelikku majanduslikku olukorda.

Vastustaja selgituste kohaselt ei tee kaebaja ja tema ema vastustajaga koostööd ning ei esita

kõiki nõutud andmeid ja dokumente, samuti keelduvad kokkusaamistest. Vastustaja on

haldusmenetluses tuvastanud, et perekonna sissetulekud on avaldatust suuremad (õppetoetus,

isikliku vara müük). Asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt elab samas korteris ja kuulub perekonda

ka Q, kuid tema sissetulekute ja majandusliku seisu kohta ei ole tõendeid esitatud. Ka ei esitata

vastustajale kõigi perekonnaliikmete pangakontode väljavõtteid, kuigi on ilmne, et esitatud

väljavõtted ei kajasta perekonna kõiki rahalisi toiminguid. C tegeleb avalikel andmetel

ettevõtlusega, kuid keeldub selle kohta andmeid esitamast ja tulu saamist kinnitamast.

Perekonna elukohta on registreeritud mitmed ettevõtted, kes ei kanna sellega seotud kulusid.

Keerulisele majanduslikule olukorrale vaatamata keeldub C tööle minemast, asudes selle

asemel õppima. Osalise töövõime tuvastamine võimaldab töötada vähemalt osalise ajaga.

Perekond keeldub kolimast Tallinna ühest kõige kallimast piirkonnast põhjendamatult suurelt

elamispinnalt mõistlikumate eluasemekuludega eluruumi. Kuigi väidetavalt ei ole perekonnal

eriti sissetulekuid ja ollakse lausa näljas, suudetakse tasuda XXX eluasemega seotud üsna suuri

3-24-1797

5(8)

kulusid ja korteri omanik ei ole senini nõudnud eluruumi vabastamist. Kuigi kaebajal on

keskharidust omandava täisealise isikuna perekonnaseaduse § 97 p 2 kohaselt jätkuvalt õigus

saada isalt elatist, ei nähtu, et seda oleks taotletud. Viited isa pankrotile ei ole tõsiselt võetavad,

arvestades, et see ei ole varem takistanud temalt elatise väljamõistmist (vt tsiviilasi nr 2-20-

8069). Isa pankrot kuulutati välja juba 2012. a-l (vt tsiviilasi nr 2-12-26331). Elatise andmiseks

kohustatud isikuna peab isa hankima sissetuleku, et kaebajale elatist maksta. Sama kehtib ema

kohta, kellel on kohustus anda kaebajale ülalpidamist. Vastustaja põhjalikest selgitustest

nähtuvalt ei ole kaebaja teinud koostööd (SÜS § 5 lg 2) ja ebapiisavate andmete alusel (sh

osasid andmeid teadvalt varjates) ei oleks toimetulekutoetuse saamine õiguspärane. Seega ei

ole kaebusel suuri eduväljavaateid. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole ebaveenva

õiguskaitsevajaduse ja kaebuse väheste perspektiivide tõttu põhjendatud.

7. X palub 10.07.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja

rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus, kohustades vastustajat vaatama tema taotlus läbi ja

maksma toimetulekutoetust vähemalt osaliseltki. Halduskohtu argumendid, mis põhinevad

vastustaja oletustel, mitte tõenditel, ei ole asjakohased. Toimetulekutoetust saab taotleda üksnes

kuupõhiselt (SHS § 131 lg 2) ja kaebaja on taotlenud toetust 2024. a mai eest. Seega ei oma

tähtsust, et varem on toimetulekutoetuse määramisest ja maksmisest keeldutud, sest asjaolud

võivad muutuda ja ongi muutunud. Taotlust ei saa jätta läbi vaatamata viitega, et vastustaja on

varasemad taotlused jätnud rahuldamata või on mõne teise kuu osas midagi tuvastanud.

Vastustaja peab hindama iga taotlust uuesti ja kohus eksis kaebuse eduväljavaadete hindamisel.

Oluline uus asjaolu on kaebaja ema raskelt haigestumine ja tema töövõime osaline kaotus (Eesti

Töötukassa 31.03.2024 otsus). Samuti on osaline töövõime tuvastatud kaebajal. Kaebaja on

täisealine ja ei saa enam isalt elatist. Kaebaja isa on pankrotis ja lisaks puudega, mis piirab tema

võimekust elatist teenida (osaliselt töövõimetu). Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei saa elatist

puudega töövõimetult pankrotis isalt ja ei pea võimalikuks seda nõuda. Kaebaja ja tema ema

on müünud Yaga keskkonnas isiklikke asju, et osta esmatarbekaupu, toitu ja ravimeid. Sellega

ei ole saadud mingit sissetulekut, sest üldteadaolevalt on kasutatud asjad oluliselt odavamad

kui uued (vt Riigikohtu 01.06.2018 otsus nr 3-16-1759, p 19). Kaebaja ja tema ema on olnud

sunnitud asju müüma hinnaga, mis on madalam kui asjade tegelik väärtus. Juba asjaolu, et

kaebaja on sunnitud müüma oma riideid ja asju, peaks piisavalt kinnitama, et perekonnal ei ole

muid sissetulekuid.

Kohtud on järjepidevalt hinnanud kaebaja ema esitatud tõendid ebausaldusväärseks, kuid pole

selgitanud, et tuleks esitada täiendavaid tõendeid või millised tõendid oleksid usaldusväärsed.

Kaebaja ei saa tõendada negatiivseid asjaolusid, näiteks seda, et ema ei tegele ettevõtlusega ja

ei saa tulu. Kaebaja ema on varem ettevõtlusega tegelenud, kuid loobus sellest vastustaja nõudel

ja võõrandas enda osalused. Kaebaja ema ei ole varjanud õppetoetuse saamist, kuigi ta ei pea

seda sissetulekuks (vt SHS § 133 lg-d 5 ja 6). Pole arusaadav, millistele allikatele tuginedes on

vastustaja ja kohus arvamusel, et kaebajal on deklareerimata sissetulekuid või tema ema tegeleb

jätkuvalt ettevõtlusega. Qga seotud väited on asjakohatud ja temalt ei ole isegi küsitud, kus ta

elab. Tähtsust ei oma, kas C ja Q olid kunagi elukaaslased, vaid oluline on see, kes kuuluvad

leibkonda 2024. a mais. Toimetulekutoetuse mittemaksmise peale esitatud C kaebustes ei ole

seniajani ühtegi jõustunud kohtuotsust (vt HKMS § 61 lg 4) ja korrektne ei ole tugineda ainult

n-ö elulisele usutavusele, jättes kirjalikud tõendid tähelepanuta. Kohus on heitnud kaebaja

emale ette liiga suurt ja kallist korterit, kuid jättis tähelepanuta, et toimetulekutoetuse

määramisel lähtutakse ainult kehtestatud piirmääradest ja neid ei ületata. Kaebaja ei saanud

varem alaealisena ise otsustada, kus ta elab ning tal ei ole ka praegu võimalik kolida eraldi

elama.

3-24-1797

6(8)

Vastustaja põhjendustest nähtuvalt ei ole toimetulekutoetust makstud, sest ei ole saadud teavet

kaebaja tarbimiskulutuste kohta (mida SHS ei nõua) ja kaebaja ei tee väidetavalt koostööd.

Kaebaja on vastustaja küsimustele vastanud ja ei saa aru, millist koostööd temalt oodatakse.

Vastustaja ei ole mingeid asjakohaseid üürinõustamise või muid teenuseid osutanud. Tallinna

Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 24 § 9 kehtib üksnes täiendava sotsiaaltoetuse taotlemisel.

SHS ei sätesta seda, kuidas tuleks abivajadust hinnata. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on

vajalik kodukülastuse või miks peaks abivajadust hindamiseks isiklikult vastuvõtule ilmuma.

Vastustaja kutsus kaebajat vastuvõtule koolipäeva hommikul kl 10.00 ja kui tema asemel läks

esindaja, siis ei olnud ametnikel talle ühtegi küsimust. Sotsiaalhoolekande osakonda tulemise

nõue on üksnes ettekääne keelduda abi osutamisest. Kaebaja on enda abivajaduse hindamiseks

esitanud vastustajale kõik vajalikud andmed. Vastustaja ametnikud on XXX eluruumi korduvalt

külastanud (viimati 06.10.2023) ja tingimused ei ole muutunud. Kaebaja ema on käinud

12.12.2023 ja 11.01.2024 vastustaja juures ka kohapeal abivajadust hindamas. Isikuandmete

kaitse üldmäärusest tulenevalt on vastustajal keelatud koguda andmeid, mida ta abi osutamiseks

ei vaja ja mida seadus ei nõua. Asjakohane ei ole nõud esitada väljaminekuid kajastavad

kontoväljavõtted, sest toimetulekutoetuse määramisel ja maksmisel on olulised sissetulekud,

mitte väljaminekud. Kui puuduvad sissetulekud, siis ei saa olla ka väljaminekuid. Kaebaja on

enda pangakonto väljavõtte esitanud ja sellel puudub raha. Kaebajal ei ole võimalik oma

eluasemeprobleemi iseseisvalt lahendada, sest tal puuduvad selleks vahendid. Vastustaja ei ole

pakkunud kaebajale eraldi eluaset, mida ta saaks üürida ja ka seda ei saaks kaebaja teha ilma

toimetulekutoetuseta. Kaebaja perekond on majanduslikus kitsikuses ja ei suuda tagada

põhivajadusi, mistõttu võiksid esialgse õiguskaitseta kaasneda rasked tagajärjed (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 24.11.2023 määrus nr 3-23-2201). Vastustaja tegevuse tõttu on praeguseks

tekkinud kaebaja perekonnal eluasemekulude võlgnevus 3067,45 eurot. Üürileping võidakse

selle tõttu üles öelda ja perekond kaotaks eluaseme, kusjuures uue eluaseme üürimiseks ja sinna

kolimiseks puuduks perel raha. Kaebaja on taotlenud mitmel korral Tallinna linnalt eluruumi

(SHS § 41), kuid tema 05.04.2024 ja 05.06.2024 taotlustele ei ole üldse vastatud. Kaebaja ema

2023. a oktoobri ja 2024. a jaanuari eluruumi taotluste kohta on käimas haldusasi nr 3-24-826.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse kiiremaks

lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda vastustajalt selle kohta vastust, vaid

arvestab tema varasemate vastuväidetega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse

üks ringkonnakohtunik.

9. Kaebaja on pöördunud halduskohtusse nõuetega tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna

viivitus tema 14.05.2024 toimetulekutoetuse taotluse menetlemisel ning kohustada vastustajat

taotlust lahendama. Esialgse õiguskaitse taotluses on kaebaja palunud kohustada vastustajat

maksma temale 2024. a mai eest toimetulekutoetust 908,19 eurot. Tallinna Ringkonnakohus on

20.06.2024 määruses nr 3-24-1240 (p 20) samalaadses asjas (kaebaja taotles 2024. a aprilli

toimetulekutoetuse taotluse lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist ja taotluse

läbivaatamiseks kohustamist) märkinud, et kuna kaebuse rahuldamise korral saaks halduskohus

kohustada vastustajat kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaatama, kuid ei saaks panna vastustajale

kohustust toimetulekutoetust maksta, välistab see juba iseenesest taotletud esialgse õiguskaitse

abinõu kohaldamise. Ringkonnakohus jääb eeltoodud seisukoha juurde. Kohaldatavad esialgse

õiguskaitse abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt HKMS

§ 251 lg 1) ning kui taotletud abinõu jääb väljapoole vaidluse eset (vt HKMS § 41), siis ei ole

3-24-1797

7(8)

alust esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada (Riigikohtu 21.06.2024 määrus nr 3-23-885, p 15;

16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 16). Isegi kui arvestada, et toimetulekutoetuse määramine

ei toimu kaalutlusõiguse alusel, vaid tegemist on hindamisotsusega, mille kohtulik kontroll on

üldjuhul täielik (nt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 12–15), ning pidada HKMS

§ 41 lg-st 3 lähtudes võimalikuks kohustada vastustajat toimetulekutoetuse taotlust rahuldama

(nt kui kohus jõuab järeldusele, et vastustajal olid olemas kõik vajalikud andmed ja dokumendid

taotluse sisuliseks läbivaatamiseks ning tõendite põhjal ei saanud kaebajale toimetulekutoetust

jätta määramata), ei ole esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alust.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse

vajadust veenvalt põhistanud ja vastustaja esitatud haldusmenetluse materjalid annavad põhjust

kahelda, kas kaebajal ja tema perekonnal on tegelikult nii suuri toimetulekuraskusi, nagu nad

on püüdnud näidata. Halduskohtu ja vastustaja viited varasematele taotlustele ja nendega seotud

kohtuasjadele on asjakohased, sest need ilmestavad selgelt, et kaebaja ja tema ema ei ole pikka

aega teinud vastustajaga sisulist koostööd. Määruskaebuses toodud vastuväited, et keegi ei ole

kaebajale selgitanud, millised andmed on puudu ja milliseid tõendeid peaks ta veel esitama, on

ilmselgelt otsitud. Kaebaja on haldus- ja halduskohtumenetluses kasutanud õigusteadmistega

esindajate abi, mistõttu ei saanud talle jääda arusaamatuks, et vastustaja on nõudnud tõendeid

selle kohta, millistest rahalistest vahenditest tehakse pere igapäevaseid väljaminekuid. Kuivõrd

kaebaja on esitanud enda ja oma ema pangakontode 2024. a aprilli väljavõtted, mille saldo on

0 eurot ja igasugused tehingud puuduvad, ning kaebaja venna pangakonto väljavõttest sama

ajavahemiku kohta nähtub üksnes riiklike toetuste saamine ja eluasemekulude tasumine XXX

korteri omanikule (sh ei nähtu sularaha väljavõtmist, kuigi taotlusele lisatud tšekid kajastavad

sularahas tehtud tehinguid), siis peavad muude kulutuste tegemiseks (nt toidule ja

esmatarbekaupadele) olema perekonnaliikmetel muud rahalised vahendid, kuid nende kohta ei

ole mingeid tõendeid ega usutavaid selgitusi esitatud. Vastustaja on nõudnud andmeid kaebaja

perekonna väljaminekute kohta selleks, et nende alusel hinnata perekonna tegelike sissetulekute

suurust, kuna muud andmed seda ei võimalda. Seega ei ole alust väita, et vastustaja on küsinud

andmeid, mida ta ei vaja taotluse lahendamiseks. Põhjendus, et kuna pole sissetulekuid, siis ei

saa olla ka väljaminekuid, ei ole tõsiseltvõetav. Kui raha ei liigu kontodel, siis võib see liikuda

mujal (nt sularahas). Ainuüksi kasutatud isiklike asjade (nt riided, nõud) müümisest internetis

ei saa samuti järeldada, et see on toimunud äärmise puuduse tõttu, ning ehkki asjade müügist

saadud raha ei ole alust käsitada sissetulekuna (SHS § 133 lg 1), saab seda toimetulekutoetuse

taotluse lahendamisel siiski arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (SHS § 134 lg 4 p 7;

vt Riigikohtu 01.06.2018 otsus nr 3-16-1759, p 19).

11. Kuna SHS ei näe üksikasjalikult ette, kuidas abivajadust hinnatakse, siis on haldusorganil

õigus määrata menetlustoimingu vorm ja muud haldusmenetluse üksikasjad kaalutlusõiguse

alusel (vt HMS § 5 lg-d 1 ja 2). Vastustaja soovi kaebajaga isiklikult vestelda, et veenduda tema

toimetulekuraskustes ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks, eriti kuna kaebaja oli n-ö uus

taotleja. Isegi kui ühel juhul kutsuti taotlejat sotsiaalhoolekande osakonda koolipäeva ajal, on

vastustaja hiljem korduvalt pakkunud vastuvõtule tulekut õhtusel ajal (kell 17.00). Kuna sooviti

vestelda kaebaja endaga, siis ei saa isikliku ilmumise kohustust põhjendamatuks pidada pelgalt

selle pinnalt, et kaebaja esindajale küsimusi ei esitatud. Kaebaja ei saa vastustajale dikteerida,

kuidas haldusmenetlust läbi viia või milliseid toiminguid selle raames teha. Asjaolu, et kaebaja

ei pea mingit toimingut vajalikuks (nt kodukülastus) või mõne toimingu vormi põhjendatuks

(nt isiklikult vastuvõtule ilmumine), ei anna talle õigust neist ilma mõjuva põhjuseta keelduda.

Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset asjaolu, mis oleks takistanud koostöö tegemist,

vaid esitanud selle kohta ainult ettekäändeid. Kaebaja positsioon on mh vastuoluline, sest heites

ise vastustajale ja halduskohtule ette viitamist varasematele menetlustele, on ta samas viidanud

koostöö mittetegemise õigustamiseks sellele, et kaebaja ema varasemate taotluste lahendamise

3-24-1797

8(8)

raames on toimunud nii kodukülastusi kui ka tema ema on käinud vastustaja juures kohapeal

abivajadust hindamas ning tingimused ei ole muutunud (v.a kaebaja ema osaline töövõimetus).

Seda, kas kaebaja oli esitanud vastustajale kõik taotluse lahendamiseks vajalikud selgitused ja

tõendid ning kas vastustaja menetlustoimingud taotluse lahendamisel on olnud põhjendatud ja

vajalikud, tuleb täpsemalt hinnata kaebuse sisulise läbivaatamise käigus, kuid esmapilgul ei ole

siiski põhjust järeldada, et vastustaja oleks kaebaja 14.05.2024 taotluse kohta otsuse tegemisega

õigusvastaselt viivitanud.

12. Kuigi kaebaja on esitanud W 13.05.2024 e-kirja, milles esitatust nähtuvalt peaks juunikuu

alguse seisuga eluasemekulude võlg olema 3067,45 eurot (sh üürivõlg 2700 eurot), puuduvad

andmed, mille põhjal võiks pidada tõenäoliseks, et kaebaja perekond kaotab lähiajal võimaluse

eluruumis edasi elada. Vastustaja etteheited, et kaebaja perekond kasutab liiga suurte kuludega

eluruumi, ei ole põhjendamatud, sõltumata sellest, et toimetulekutoetuse maksmisel

arvestatakse üksnes piirmääraga. Toimetulekutoetuse maksmise eesmärgiks ei ole toetada n-ö

üle jõu elamist, vaid abistada isikuid põhjendatud kulude kandmisel. Kaebajalt ei nõutagi, et ta

peaks kodust välja kolima või eluasemeprobleemi iseseisvalt lahendama, vaid tema perekonnal

tuleb tegutseda ühiselt selle nimel, et paremini toime tulla (nt vähendada eluasemekulusid või

suurendada sissetulekuid). Ehkki ringkonnakohus pidas 24.11.2023 määruses nr 3-23-2201 (vt

p 19) põhjendatuks kaebaja ema esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt rahuldada, tuleb arvestada,

et kaebaja perekond on praeguseks juba pikka aega teinud vastustajaga koostööd ainult näiliselt

ja keeldunud perekonna majanduslikust seisust tervikliku pildi loomisest, mistõttu ei ole usutav,

et kaebaja perekond oleks sellises kitsikuses, millega võiksid kaasneda rasked tagajärjed (nt oht

elule ja tervisele või elukoha kaotus).

13. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.06.2024

määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

14. Kaebaja ja tema perekonnaliikmete eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada

füüsiliste isikute (v.a esindajate) nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)