3-23-2748/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

19. juuli 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2748

Haldusasi

XX kaebus mõista lisatoidust ilma jätmise ja tervise

kahjustamise eest Tallinna Vanglalt välja hüvitis

2 000 000 eurot või alternatiivselt õiglane hüvitis kohtu

äranägemisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustajad – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2024. a määruse

haldusasjas nr 3-23-2748 resolutsiooni punkti 1 peale.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-23-2748 resolutsiooni punkt 1 muutmata, muutes

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav XX esitas Tallinna Vanglale 21.09.2023 taotluse hüvitada temale tekitatud

varaline ja mittevaraline kahju summas 2 000 000 eurot. Väidetav kahju tekkis vangla poolt

arsti määratud lisatoidu 06.09.2023–13.09.2023 andmata jätmisega.

2. Tallinna Vanglas toitlustamist korraldav Viru Vangla jättis 29.11.2023 vastusega nr 5-

37/23/75-2 XXi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 01.12.2023 kaebuse mõista lisatoidust ilma jätmise

(varaline kahju) ja tervise kahjustamise (mittevaraline kahju) eest Tallinna Vanglalt tema

kasuks välja hüvitis 2 000 000 eurot või alternatiivselt kohtu määratud õiglases suuruses.

3-23-2748

2(4)

4. Tallinna Halduskohus tagastas 14.03.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.04.2024 määrusega halduskohtu määruse, leides,

et kuna kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, siis ei ole täidetud üks HKMS § 121

lg 2 p 21 kohaldamise eeldustest, ja saatis asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

5. Tallinna Halduskohus palus 16.05.2024 kohtunõudes kaebajal täpsustada, millist summat

nõuab ta saamata jäänud toidu eest ja millist summat väidetava tervisekahjustuse eest. Kaebaja

märkis 17.05.2024 vastuses, et soovib 1 000 000 eurot saamata jäänud toidu ja 1 000 000 eurot

tervise kahjustamise eest.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2024 määrusega XXi menetlusabi taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta, andes kaebajale 1050 euro suuruse

riigilõivu tasumiseks 15-päevase tähtaja.

HKMS § 104 lg 1 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb kaebuselt tasuda

riigilõiv 1050 eurot. Kui tervisekahju ei ole ilmselgelt põhjendamatu, siis on selle eest hüvitise

nõudmine RLS § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastus ei laiene saamata jäänud

toidu eest hüvitise nõudmisele. K-Raha väljavõttest nähtuvalt puudus kaebajal 01.08.2023–

30.11.2023 sissetulek ja väljaminekud olid 10 eurot. Seega ei ole kaebaja võimeline nõutavat

1050 euro suurust riigilõivu tasuma. Menetlusabi andmisest tuleb siiski keelduda, sest kaebaja

kohtumenetluses osalemist ei saa pidada edukaks (HKMS § 111 lg 1). Vastusest kahjunõudele

ilmneb, et kaebajale oli määratud lisatoit 05.09.2023–05.10.2023 ehk üheks kuuks. Väidetavalt

jäi kaebaja lisatoidust ilma 06.09.2023–13.09.2023 ehk 8 päeva vältel.

Kaebajale oli 05.09.2023–05.10.2023 määratud sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150

„Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 2 lg 3 kohane toidunorm R3 (2300–2700 kcal) +

lisatoit ja alates 05.10.2023 määrati kaebajale toidunorm R4 (2700–3100 kcal). Toidunormide

R3 ja R4 vahe on maksimaalselt 400 kcal ja eeldatavalt pidi 05.09.2023–05.10.2023 määratud

lisatoit kompenseerima just seda vahet. Kaebuses on üldsõnaliselt väidetud lisatoidu saamata

jäämise tõttu tervisekahju tekkimist (alakaal, maovalud), kuid selle tõestuseks ei ole esitatud

ühtegi tõendit (sh puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud abi saamiseks meedikute

poole). Kaebaja ei esitanud kohe toidujagamise ajal pretensioone ka vanglaametnikele, millest

võib samuti järeldada, et ta kas sai lisatoidu või ei tekitanud lisatoidust ilma jätmine talle olulist

tervisekahjustust. Kaebaja väitel puuduvad tõendid määratud toidu andmise kohta. Viru Vangla

on 29.11.2023 vastuses nr 5-37/23/75-2 märkinud, et kuna kaebajale lisatoit määrati, siis pole

alust kahelda, et see ka talle kätte jagati. Täiendavalt on selgitatud, et liinilehed, mille järgi

kambritesse toitu jagatakse, hävitatakse vähemalt kord nädalas ja 2023. a septembri liinilehti ei

ole enam alles. Neid oleks saanud kontrollida vahetult pärast toidujagamist, kuid kaebaja ei ole

pretensioone esitanud. Kuna toidukoguse kontrollimine on tagantjärele raskendatud, siis võib

kaebus jääda tõenäoliselt rahuldamata. Nõutava hüvitise suurus on lisaks selgelt ebamõistlik,

arvestades praegust keskmist brutokuupalka ja ka miinimumpalka (vrd Riigikohtu 19.06.2020

otsus nr 3-18-562, p 12).

7. XX palub 13.07.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 12.07.2024 määruse

resolutsiooni p 1 ja uue määrusega vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest või saata

menetlusabi taotlus halduskohtule uueks lahendamiseks. Halduskohus tuvastas, et kaebaja

majanduslik seisund ei võimalda riigilõivu tasuda. Menetluses osalemise eeldatavat edukust on

hinnatud juba Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2024 määruses (p-d 7–8). HKMS § 115 kohaselt

ei pea menetlusabi taotlusele lisama tõendeid, mis kinnitavad kaebuses toodud asjaolusid, vaid

piisab asjaolude üldisest kirjeldamisest. Halduskohus peab enne kaebuse menetlusse võtmise

otsustamist eeldama kaebuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust (HKMS § 50 lg 2) ning

3-23-2748

3(4)

HKMS § 59 rakendub alles asja sisulisel läbivaatamisel. Menetluses osalemist saab pidada

tõenäoliseks, kui asjaolude kirjelduses kajastatu vastab õigusnormi eeldustele, millele tuginedes

nõue esitatakse. Kaebaja esitas menetlusabi taotluses kõik HKMS § 115 lg-s 1 nõutud andmed.

Kaebajale tekkis kahju, sest Tallinna Vangla ametnik andis toidujagajast kinnipeetavale 06.–

13.09.2023 korralduse anda XXi kambrisse toit R3 toidunormi (ilma lisatoiduta) alusel. Selle

tagajärjel jäi kaebaja ilma ettenähtud lisatoidust, mis tekitas temal näljatunde ja maovalu.

Kaebaja pöördus lisatoidu saamiseks aluste kindlaks tegemiseks 05.09.2023 arsti vastuvõtule

ning arst tegi kindlaks, et tema kehamassiindeks oli alla 18,5 kg/m2. Sotsiaalministri 31.12.2002

määruse nr 150 § 4 lg 2 alusel määras arst 05.09.2023 kaebajale lisatoidu kuni 05.09.2024. Arsti

ettekirjutusele vaatamata anti kaebajale jätkuvalt varasemaga võrreldes sama kogus toitu, kuni

XX esitas Tallinna Vanglale 13.09.2023 kirjaliku pöördumise, paludes selgitada, milles lisatoit

seisneb, kuna tema toidukogused ei ole varasemaga võrreldes muutunud. Kontaktisik selgitas

13.09.2023 suuliselt, et lisatoit tähendab hommikuti 200 gr rohkem putru. Pudrukoguse

suurenemine oli kaebajale äratuntav alates 14.09.2023 hommikust ja edaspidi selgitas kaebaja

valvuritele süsteemselt, et peab saama lisatoitu. Kuna Tallinna Vangla ei andnud 06.09.2023–

13.09.2023 kaebajale lisatoitu, siis jäi kaebaja ilma lisatoidust (varaline kahju) ja see põhjustas

kaebajale näljatunde, millega kaasnes maovalu (eraldi küsimus on alakaalulisuse teke). Vaidlus

faktiliste asjaolude üle ei tähenda veel, et menetluses osalemine ei oleks ilmselt edukas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab piisaval määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse

esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, RLS § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab

määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Kaebaja on nii Tallinna Vanglale esitatud 22.09.2023 kahju hüvitamise taotluses kui ka

halduskohtule esitatud 01.12.2023 kaebuses taotlenud hüvitist nii varalise kui ka mittevaralise

kahju eest. Vastuseks 16.05.2024 kohtunõudele on kaebaja 17.05.2024 täpsustanud, et taotleb

hüvitist varalise kahju eest 1 000 000 eurot ja mittevaralise kahju eest samuti 1 000 000 eurot.

Kuna terviskahjuga seonduva hüvitamiskaebuse esitamine on RLS § 22 lg 2 p 12 kohaselt

riigilõivuvaba, siis ei ole halduskohtu 12.07.2024 määruses sisalduv arutlus, kas kaebajale võis

asjaoludest tulenevalt tervisekahju üldse tekkida või kas tervisekahju tekkimine on tõendatud,

ringkonnakohtu hinnangul asjassepuutuv. Riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise taotluse

lahendamine olukorras, kus esitatud nõudega halduskohtusse pöördumisel riigilõivu ei nõutagi,

oleks ilmselgelt ainetu. Kui hüvitist nõutakse tervise kahjustamise eest, on kaebus lõivuvaba,

sõltumata sellest, kas tervisekahju tekkimine on tuvastatav või tõendatud. Küsimus sellest, kas

kaebajale tervisekahju tekkimine on usutav või mitte, saaks olla asjakohane siis, kui kohus oleks

kaebuse tagastanud näiteks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest vastustaja väidetava õigusvastase

tegevusega ei saa kaebajale üldse mõistlikult olla põhjustatud tervisekahju. Kuna vaidlusaluse

määrusega lahendas halduskohus siiski üksnes menetlusabi taotluse, lähtub ringkonnakohus

määruskaebuse lahendamisel sellest, et 12.07.2024 määrusega on jäetud rahuldamata kaebaja

taotlus vabastada ta 1 000 000 suuruse varalise kahju hüvitamise nõudelt ettenähtud 1050 euro

suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.

10. Halduskohus ei ole kahelnud, et kaebaja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline

nõutavat riigilõivu tasuma ja ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu määruse

põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Halduskohus on lisaks õigesti viidanud,

et kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ja menetluskulude riigi kanda jätmine peab

3-23-2748

4(4)

alati olema põhjendatud. Sellest tulenevalt näevad HKMS § 111 lg-d 1–3 ette, et menetlusabi

mh riigilõivu tasumiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1) ei anta, kui kaebusel puuduvad arvestatavad

eduväljavaated. Halduskohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata, sest kaebuse rahuldamise

tõenäosus on väike.

11. Haldusasjas seni esitatud dokumentidest ja selgitustest nähtub, et vangla arst tuvastas

05.09.2023 vastuvõtul, et XXi kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2 ning määras sellest

tulenevalt temale lisatoidu alates 06.09.2023, kuid kaebaja hinnangul hakati temale lisatoitu

tegelikult andma alles alates 14.09.2023 ehk pärast seda, kui ta oli esitanud Tallinna Vanglale

13.09.2024 pöördumise, milles palus selgitada, milles lisatoit seisneb, kuna tema toidukogused

ei ole suurenenud. Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 § 4 lg 2 kohaselt peavad mh

kinnipeetavad, kelle kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2, saama lisaks tabelis 1 esitatud

normikohasele toiduenergiavajadusele toitu, mis katab toiduenergia lisavajaduse 1260 kJ ehk

300 kcal. Määruskaebuse kohaselt selgitas kontaktisik, et lisatoit tähendab hommikuti 200 gr

rohkem putru. Kaebaja ongi varalise kahjuna käsitanud seda, et ta jäi kaheksal hommikul ilma

täiendavast pudrust kui varalise väärtusega hüvest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lisatoidust

ilmajäämine käsitatav kinnipeetavale varalise kahju tekitamisena, sest kinnipeetavad on riigi

ülalpidamisel ja ei tasu oma toidu eest ise, samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks lisatoidu

mittesaamise tõttu pidanud soetama vangla kauplusest enda raha eest toiduaineid. Ka juhul, kui

pidada võimalikuks, et saamata jäänud toit võiks olla käsitatav rahalise väärtusega vara saamata

jäämisena (saamata jäänud tuluna), ei saaks 8 hommikul 200 gr pudru saamata jäämisega olla

kaebajale tekitatud varalist kahju 1 000 000 eurot, vaid see oleks ilmselgelt oluliselt väiksem.

Kuigi kohtul puuduvad täpsemad andmed kinnipeetavate toidukordade maksumuse kohta, võib

viidata, et ka näiteks Tallinna kesklinna kohvikutes on hommikupudru maksumus ca 4–5 eurot,

mistõttu ei ole usutav, et kaebaja oleks saanud jääda pudrust kui varaliselt hinnatavast hüvest

ilma suuremas summas kui 40 eurot (8 × 5 eurot). Seega on tema õiguste riive väheintensiivne

(vrd HKMS § 133 lg 1).

12. Kokkuvõttes ei saa varalise kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks menetlusabi andmist

pidada põhjendatuks, sest kaebaja menetluses osalemine oleks ebamõistlik (HKMS § 111 lg 3).

Isegi kui möönda kaebajale varalise kahju tekkimist, oleks temale asjast tulenev võimalik kasu

ebamõistlikult väike, võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega. Pole alust arvata, et ilma

menetlusabita võiksid kaebaja olulised õigused jääda kaitseta. Seetõttu on halduskohus jätnud

menetlusabi taotluse lõppastmes õiguspäraselt rahuldamata.

13. Eelneva põhjal jääb XXi määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

12.07.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)