2-24-9520/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Margo Klaar ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 18.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-9520

Kohtuasi

SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus

isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ning

pikendamiseks 40 päevaks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X 05.07.2024 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja SA Pärnu Haigla (registrikood 90004527)

Puudutatud isik I X (isikukood XXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Toomas Metsma

Puudutatud isik II Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu (registrikood 75014965) kaudu,

seaduslik esindaja RS

Puudutatud isik III SA Viljandi Haigla (registrikood

90004585)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta SA Viljandi Haigla määruskaebusmenetluses esitatud tõend (raviarsti

arvamus) vastu.

2. Jätta X 05.07.2024 määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Pärnu Maakohtu 20.06.2024 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

2-24-9520

5. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale

isiklikult,

ja

edastada

teadmiseks

Tallinna

linnale.

Toimetada

määrus

määruskaebuse esitajale isiklikult kätte avaldaja psühhiaatriakliiniku vahendusel.

Määruse põhjendust ei pea määruskaebuse esitajale teatavaks tegema, kui ta ei ole

ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SA Pärnu Haigla esitas 19.06.2024 Pärnu Maakohtule taotluse X (puudutatud isik I) suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja ravitähtaja pikendamiseks.

2. Taotluse põhjenduste kohaselt puudutatud isik I hospitaliseeriti SA Pärnu Haigla

psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 18.06.2024 kell 21.35 ja valvearsti otsusega

kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõigetele 1, 2 ja 3.

3. Taotluse kohaselt on hospitaliseeritud puudutatud isik I erakorraliselt, toodud kiirabiga

politsei kaasabil. Eelnevalt helistati valvepsühhiaatrile Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku

sundravi osakonnast, et patsient on kohtu poolt kohaldatud ambulatoorsel sundravil ning pole

~2 kuud kohustuslikule vastuvõtule ilmunud ega seega ka ravi saanud ning teda kätte pole

õnnestunud saada ka telefoni vahendusel. Sundravi osakonna sotsiaaltöötaja on olnud

ühenduses patsiendi õega, kes samuti väga mures, kuna ei ole vennaga viimase kuu jooksul

sisulist kontakti saanud ja nii palju kui on telefonis ühendust olnud, jäänud mulje, et vend võib

olla ennasthävitav (ütles õele telefonis, et „minu elu on läbi“). Patsient on haigestunud

psühhootilise haigusega hiljemalt 2018. aastal, kui on ilmnenud luulumõtteid tagakiusamisest

riigisüsteemide poolt, lisaks suurusluul ja missiooniluul korruptsiooni ning hälbinud riigikorra

parandamisest. Sundravi kohaldamise põhjuseks oli õigusvastane tegu (18.11.2021 viskas

süütepudeleid Riigikogu hoone ja Kaitsepolitseiameti hoone pihta), mis oli põhjustatud

psühhootilistest sümptomitest. Kuni 2023. aasta märtsi lõpuni viibis statsionaarsel sundravil ja

sealt edasi ambulatoorsel sundravil.

4. Pärnu haiglasse saabumisel oli puudutatud isik I selge teadvusega, põhiandmetes

orienteeritud. Olekult nõutu ja segaduses. Andis ebamääraseid seletusi sundravi katkestamise

kohta („tahtsin proovida“, „enesetunne oli tühi“). On viimase kuu hoidnud inimestest eemale,

elukohta hetkel pole, elanud autos või telgis. Välise käitumise järgi inimestega koos olemine

2-24-9520

patsiendile keeruline, on hirmul millegi ees. Täpsemaid selgitusi ise ei anna. Varasemast

psühhoosist ei soovi rääkida. Jääb ebaselgeks, kas praegu tegemist psühhootiliste mõtete

ägenemisega või raske depressiooniga, mille tõttu jätnud end hooletusse ja ravita.

5. Avalduse esitamise ajal oli kontakt puudutatud isikuga I vähene, on nõutu, õõnsalt

filosofeeriv, ei anna mõistlikke selgitusi, miks ravi katkestas („tahaks leida ennast ilma

ravimiteta“). Avaldab, et ei saa inimeste ega ühiskonna keskel enam olla, põhjuseid ei suuda

täpsustada. Esineb elutüdimust, mõttetusetunnet, ka süütundeid lähedaste ees, et on neile

koormaks. Psüühiline seisund selgelt häiritud ning seetõttu ka käitumine ettearvamatu.

Arvestades varasemat anamneesi ja psüühikahäirest tingitud käitumisavaldusi, on vajalik

jälgida seisundit kontrollitud ravikeskkonnas ohtliku käitumise riski maandamiseks.

Käesolevalt olemas selged viited ohtliku käitumise suhtes patsiendi enda suhtes – jätnud end

hooletusse, ravita, elukohata, eemaldunud ja isoleerunud, teinud vihjeid, et elu on läbi.

Arvestades psühhootilise häire kroonilisust ning ägenemisriski psühhoosivastase ravita

jäämisel, on ka tõenäoline luulumõtete aktualiseerumine ning nende tõttu isoleerumine enne

aktiivsete

käitumisavalduste

manifesteerumist.

Patsient

vajab

püsivat

spetsiifilist

psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleoluhäirele viitavate sümptomite tõttu võib

vajada elekterkonvulsioonravi ning vajab ka turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni

psüühikahäirest tingitud toimetulekuraskuste leevenemiseni. Olemasolevate andmete alusel on

põhihaigusena tegemist kroonilise psühhootilise häirega (luululine häire F22.0), mille ravi on

patsiendist tulenevatel põhjustel katkenud ning terviseseisund seetõttu halvenenud.

6. Avaldaja leidis, et kuna varasemalt oli isikule määratud statsionaarne sundravi, seejärel

ambulatoorne, siis võib olla asjakohane sundravi tagasipööramine statsionaarseks.

7. Avaldaja taotles puudutatud isikule I vaid kohtumääruse resolutiivosa edastamist, kuna

seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise

asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist).

Puudutatud isiku I seisukohad

8. Maakohtu läbiviidud ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik I õigesti ajas, kohas ja enda

isikus, kuid ravivajadusest õiget arusaamist ei olnud. Puudutatud isik I enda sõnul ei ole rõõmus

selle üle, et tahtest olenematu ravi asemel muudetakse sundravi statsionaarseks. Pärnu Haigla

on inimlik. Viljandis sundravi on rohkem nagu karistav koht. Puudutatud isik I kinnitas, et ta

ambulatoorset ravi ei järginud, sest oli madalseisus ja oli kehva olla, tahtis ravimitest kõrvale

hoida. Ambulatoorse sundravina pidi käima kord kuus depoosüsti saamas, ei olnud ülejõukäiv

kohustus, aga soovis olla ilma ravimiteta. Rääkis, et tal ei ole püsivat elukohta, on olnud õe

juures ja üüripinna peal. Pidi minema elama õe juurde. Haiglasse toomise ajaks oli elanud 5

päeva autos, looduses, ei tahtnud õe juurde minna, sest seisund oli imelik. Muid intsidente ega

rikkumisi ei olnud. Haiglas saadud ravi järel tunneb end praegu paremini, võrreldes haiglasse

saabumise ajaga. Puudutatud isik I oli kursis, et statsionaarsel sundravil peab olema miinimum

6 kuud, tema eelistaks tahtest olenematut ravi Pärnu Haiglas, ei soovi sundravi.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Pärnu Maakohus 20.06.2024 määrusega tuvastas psühhiaatrilise tahtest olenematu ravi

eeldused ja asendas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lg 4 alusel puudutatud isiku

I suhtes Harju Maakohtu 08.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud

ambulatoorse sundravi statsionaarse sundraviga. Puudutatud isiku I statsionaarne sundravi

jätkub Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Sundravi kohaldamise

2-24-9520

alguseks lugeda tahtest olenematule ravile võtmise aeg 18.06.2024 kl 21.35. SA Pärnu Haigla

taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni neli

päeva alates tahtest olenematule ravile võtmisest ja ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks

jättis maakohus läbi vaatamata.

10. Maakohus leidis, et psühhiaatrilise abi eeldused on antud asjas olemas.

11. Maakohus tuvastas, et kohtule esitatud andmetel on puudutatud isikul I põhihaigusena

diagnoositud krooniline psühhootiline häire (luululine häire F22.0). Haiglaravile paigutamisel

esines elutüdimust, mõttetusetunnet, ka süütundeid lähedaste ees, samas on lähedaste suhtes

empaatiavaene. Puudutatud isik I psüühiline seisund on häiritud ja seetõttu on tema käitumine

ettearvamatu. Puudutatud isiku I läbi vaadanud psühhiaatrite hinnangul on olemas selged viited

ohtliku käitumise suhtes patsiendi enda suhtes – jätnud end hooletusse, ravita, elukohata,

eemaldunud ja isoleerunud, teinud vihjeid, et elu on läbi. Arvestades psühhootilise häire

kroonilisust ning ägenemisriski psühhoosivastase ravita jäämisel, on tõenäoline luulumõtete

aktualiseerumine ning nende tõttu isoleerumine enne aktiivsete käitumisavalduste

manifesteerumist. Varasema anamneesi ja psüühikahäirest tingitud käitumisavalduste põhjal

leiavad arstid, et ohtliku käitumise riski maandamiseks on vajalik jälgida puudutatud isiku I

seisundit kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik I vajab püsivat spetsiifilist

psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleoluhäirele viitavate sümptomite tõttu võib

vajada elekterkonvulsioonravi ning vajab ka turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni

psüühikahäirest tingitud toimetulekuraskuste leevenemiseni. Senise ravi (ambulatoorne

sundravi) on patsient katkestanud ning tema terviseseisund seetõttu halvenenud, mistõttu muu

psühhiaatriline ravi, peale tahtest olenematu ravi haiglas, ei ole praegu võimalik. Esitatud

andmetest järelduvalt ohustab puudutatud isik I ravita jäämisel eelkõige enda elu ja tervist (enda

hooletusse jätmine, ravimata psüühikahäire süvenemine kahjustab puudutatud isiku I tervist

veelgi, haigusest tingitult võib puudutatud isik I teoks teha suitsiidimõtted), kuid haigusest

tingitud ettearvamatu käitumisega võib reaalselt ohustada ka ümbritsevate isikute elu, tervist ja

julgeolekut.

12. KrMS § 4021 lg 4 näeb imperatiivselt ette, et kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on

võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on

teinud psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku sundravi

statsionaarse ravina.

13. Praeguses asjas on avaldaja kohtule teatanud, et puudutatud isik I on kohtumäärusega

allutatud ambulatoorsele sundravile. Kohtute infosüsteemi andmetel on Harju Maakohus

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX puudutatud isiku I suhtes 02.07.2022 määrusega rakendanud

statsionaarset sundravi Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Samas

kriminaalasjas on Harju Maakohtu 25.03.2023 määrusega statsionaarne sundravi asendatud

ambulatoorse sundraviga.

14. Kuna kohus on SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja esitatud taotluse ja sellele

lisatud dokumentaalsete tõendite alusel tuvastanud, et puudutatud isiku I suhtes on täidetud

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tema suhtes tahtest olenematu haiglaravi kohaldamiseks,

siis KrMS § 4021 lg 4 kohaselt ei suundu puudutatud isik I tahtest olenematule ravile, vaid tema

psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Kuna kohus menetluse tulemusel muudab

sundravi režiimi, siis ei saa kohus enam SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku taotluse alusel

kohaldada tahtest olenematut ravi. Kohus jätab SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlused

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravitähtaja

2-24-9520

pikendamiseks läbi vaatamata. Puudutatud isikul I jätkub statsionaarne ravi Viljandi Haigla

psühhiaatriakliinikus.

15. Kohus edastas puudutatud isikule I üksnes määruse resolutiivosa.

Määruskaebus

16. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 20.06.2024

kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-24-9520 ja jätta puudutatud isiku I suhtes Harju Maakohtu

08.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorne sundravi

statsionaarse sundraviga asendamata.

17. Kaebaja leidis, et ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamine ei ole vältimatu.

Hinnangud puudutatud isiku I käitumise ohtlikumaks muutumise kohta on ühekülgsed,

eelarvamuslikud ja tarvilikult põhistamata. Domineeriva argumendina on välja toodud, et

puudutatud isik I on jätnud end hooletusse, ravita, elukohata, eemaldunud ja isoleerunud. Samas

on kohus nentinud, et ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik I õigesti ajas, kohas ja enda

isikus. Objektiivseid tundemärke, et puudutatud isik I endaga toimuvat ei mõistaks, ei esinenud.

Kohtu tõdemus, et puudutatud isikul I oma ravivajadusest õiget arusaamist ei olnud, on

subjektiivne ja kontekstist lahutatud.

18. Puudutatud isik I on arusaadavalt ja adekvaatselt selgitanud, miks ta eelistab ambulatoorset

ravi statsionaarsele. Ta ei ole eitanud ravi vajalikkust, vaid on selgitanud, et soovis proovida,

kas saab hakkama ka ilma ravimiteta. Tegemist ei ole mõistetamatu ega psüühikahäire

süvenemisele viitava uitmõttega, vaid inimlikult mõistetava sooviga end proovile panna ning

lootusega, et ehk tervis on vahepeal piisvalt paranenud, et saaks end edaspidi tervena tunda ja

oma eluga kõrvalise abita edasi minna. Antud juhul ei ole ravi liigi asendamise küsimuse

arutamisel välja toodud ühtegi vägivaldse või muul moel ohtliku käitumise intsidenti.

Tegelikult ei ole isegi suitsiidimõtete esinemine tuvastamist leidnud. Õele telefonis öeldud

mõte „minu elu on läbi“ või haiglas öeldud „enesetunne oli tühi“ ei ole kaugeltki üheselt

suitsiidiga seonduvad mõttekäigud, vaid küllalt tavapärased tusatuju väljendused, mida võib

pisut halvema meeleolu korral väljendada igaüks.

19. Kaebaja hinnangul on meelevaldne psühhiaatrite järeldus, et puudutatud isik I ei anna

mõistlikke selgitusi, miks ravi katkestas, öeldes, et „tahaks leida ennast ilma ravimiteta“.

Lootus, et ehk õnnestub ilma ravimisteta hakkama saada, ei ole ebamõistlik. Samuti ei saa

asjaolu, et arstid on puudutatud isiku I puhul täheldanud elutüdimust, mõttetusetunnet ja

süütundeid lähedaste ees, et on neile koormaks, käsitleda ilmtingimata patoloogiliste

nähtudena.

Menetlusosaliste seisukohad

20. SA Viljandi Haigla märkis, et varasema anamneesi ja psüühikahäirest tingitud

käitumisavalduste põhjal leiavad arstid, et ohtliku käitumise riski maandamiseks on vajalik

jälgida puudutatud isiku I seisundit kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik I vajab püsivat

spetsiifilist

psühhoosivastast

ravi

antipsühhootikumidega,

meeleoluhäirele

viitavate

sümptomite tõttu võib vajada elekterkonvulsioonravi ning vajab ka turvalist ravi- ja

hoolduskeskkonda kuni psüühikahäirest tingitud toimetulekuraskuste leevenemiseni. Senise

ravi (ambulatoorne sundravi) on patsient katkestanud ning tema terviseseisund seetõttu

halvenenud, mistõttu muu psühhiaatriline ravi, peale tahtest olenematu ravi haiglas, ei ole

praegu võimalik. Esitatud andmetest järelduvalt ohustab puudutatud isik I ravita jäämisel

2-24-9520

eelkõige enda elu ja tervist (enda hooletusse jätmine, ravimata psüühikahäire süvenemine

kahjustab puudutatud isiku I tervist veelgi, haigusest tingitult võib puudutatud isik I teoks teha

suitsiidimõtted), kuid haigusest tingitud ettearvamatu käitumisega võib reaalselt ohustada ka

ümbritsevate isikute elu, tervist ja julgeolekut.

21. Määruskaebusele lisatud raviarsti dr Fred Kanteri arvamuse kohaselt on patsiendi osas

vajalik statsionaarse sundravi jätkamine, välistamaks psühhootilise sümptomaatika esinemist.

Vajalik on haiguskriitika tekke soodustamine ning ravisoostuvuse kinnistamine statsionaarsel

ravil. Kuna patsiendi hospitaliseerimine on otseselt seotud haiguskriitika puudumisega ning

ravist loobumisega, siis on ebatõenäoline, et nende eesmärkide saavutamine on käesolevalt

võimalik ambulatoorsel ravil.

22. Õige ei ole väide, et puudutatud isik I ei ole eitanud ravivajadust. Isik on ise ravi

katkestanud, seega ei ole ravivajadust mõistetud.

23. Põhjendamatu on ka väide, et ravi liigi asendamise küsimuse arutamisel ei ole välja toodud

vägivaldse või muul moel ohtliku käitumise intsidenti. Puudutatud isiku I suhtes on Harju

Maakohtu 16.05.2022 määrusega kohaldatud statsionaarset psühhiaatrilist sundravi, mis

asendati Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 08.03.2023 kohtumäärusega kriminaalasjas nr X-

XX-XXXX ambulatoorse sundraviga ja Pärnu Maakohtu 20.06.2024 kohtumäärusega

tsiviilasjas nr 2-24-9520 asendati uuesti ambulatoorne sundravi statsionaarse sundraviga.

Tegemist on kohtumäärusega kohaldatud psühhiaatrilise sundraviga, kohtumäärused on

kohustuslikud täitmiseks. Sundravi lõpetamise otsuse teeb kohus ja mitte patsient. Lisaks

ravimite mittevõtmisele, arsti vastuvõttudele mitteilmumisele on puudutatud isik I kahjustanud

oma tervist ja elu igapäevaselt alkoholi tarbimisega. Seega on puudutatud isik I rikkunud

ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel 31.01.2023 omakäeliselt allkirjastatud

sundravi kohaldamise nõusolekuga kinnitatud kohustusi, mh kinni pidada raviplaanis määratud

ravist, tulla tervishoiutöötaja määratud ajal vastuvõtule, osaleda tervishoiutöötaja määratud

raviprotseduuridel, mitte tarvitada alkoholi ega narkootilisi aineid, lubada vajadusel seirata oma

käitumist, kontakte ja toimetulekut, mida ravialune peab täitma.

24. SA Pärnu Haigla ja Tallinna linn palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

Menetluse edasine käik

25. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 ja TsMS § 659

alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi

maakohtu määruste põhjendustega ega korda neid, kuid täiendab neid allolevas. Määruskaebuse

väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

27. SA Viljandi Haigla esitatud tõend (raviarsti arvamus) tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel

toimikusse võtta ja seda hinnata kaebuse lahendamisel.

28. Maakohus on õigesti leidnud, et asjas esinevad PsAS § 11 lg 1 järgsed tahtest olenematu

ravi kohaldamise eeldused. Nimetatud sätte järgi kohaldatakse tahtest olenematut ravi ainult

2-24-9520

järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane.

29. Puudutatud isikul I on diagnoositud krooniline psühhootiline häire (luululine häire F22.0).

Raviarsti arvamuse (dtl 82) kohaselt on puudutatud isikul I ka ambulatoorse ravi ajal, alates

2023. aasta juunist järjepidevalt lisaks psüühikahäirele avaldunud depressiooni sümptomaatika.

2024. aasta märtsis toimunud arstliku komisjoni hinnangul on kroonilise kuluga psühhootilisele

häirele täiendavalt ka kaasuvalt depressiooni sümptomid, mis vastavad raskele astmele. Seega

on täidetud tahtest olenematu ravi esimene eeldus.

30. Standard, mille järgi hinnata isiku ohtlikkust haiglaravita jätmisel, on kõrge.

Ringkonnakohtu hinnangul annavad siinsel juhul asja materjalid alust jaatada isiku ohtlikkust

(PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem

kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks

juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema

konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem

kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-

10435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14; 19. veebruari 2014.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2)“).

31. Asja materjalide kohaselt on puudutatud isik I teinud suitsiidseid avaldusi, öeldes õele, et

„tema elu on läbi“, aga ka Pärnu haiglas olles, et „enesetunne on tühi“. Nimetatud avaldusi

tuleb hinnata koosmõjus teiste asjaoludega. Teise psühhiaatri dr. KK arvamuse tahtest

olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta (dtl 7) kohaselt on isik õõnsalt filosofeeriv,

kohati apaatne, teadmatu enda elu suhtes. Tunneb, et ei saa inimeste, ühiskonna keskel enam

olla. Samas on märgitud, et puudutatud isikul I on elutüdimus- ja suitsiidimõtted ning

ettearvamatu käitumine ning ta vajab selgelt ravi. Sellele lisandub reaalne ennasthävitav

käitumine (enese ravita jätmine, kodutuna elamine, kui tegelikult oli puudutatud isikul I

võimalik elada õe juures, isoleerumine, igapäevane alkoholi tarbimine viimase kahe kuu

jooksul). Selline teguviis võib usutavalt viidata suitsiidimõtetele. Dr. RP psühhiaatri otsuse

tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta (dtl 6) järgi on psühhiaatril kahtlus nii luulumõtete

aktiviseerumise kui ka suitsiidsuse osas. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on isik suunatud

sundravile, sest oli haigestunud psühhootilise haigusega hiljemalt 2018. aastal, kui ilmnesid

luulumõtted tagakiusamisest riigisüsteemide poolt, lisaks suurusluul ja missiooniluul

korruptsiooni ning hälbinud riigikorra parandamisest. Varasemalt on isiku psüühikahäire viinud

teda õigusvastasele ja teiste isikute elu ja tervist kahjustava käitumiseni (Riigikogu ja

Kaitsepolitsei hoonete süütepudelitega viskamine), mis oli põhjustatud psühhootilistest

sümptomitest. Puudutatud isik I põeb kroonilist haigust, mis vajab pidevat ravi ja mille

sümptomiks on ennast ja teisi isikuid ohustav käitumine. Raviarsti arvamuse kohaselt on ravi

katkestamisel sümptomite ilmnemine uuesti oodatav (dtl 82), st pigem kindel kui tõenäoline.

Seetõttu on alust arvata, et psüühilise seisundi halvenemisel võib isik pigem kindlasti kui

tõenäoliselt muutuda ka teistele ohtlikuks.

32. Ohtlikkusele viitab mh puudulik haiguskriitika (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

Ambulatoorsel ravil olles on isik end hooletusse jätnud, tarvitanud viimase kahe kuu jooksul

iga päev alkoholi, katkestanud ravi, eemaldunud ja isoleerunud, teinud suitsiidseid avaldusi.

2-24-9520

Seejuures on asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik I põhjendanud seda, miks ta ei läinud

elama kokkulepitult õe juurde, just oma seisundi halvenemisega („ei tahtnud õe juurde minna,

sest seisund oli imelik“). Ka ambulatoorse ravi mittejärgimist põhjendab isik just sellega, et oli

„madalseisus ja oli kehva ja tahtsin ravimitest kõrvale hoida, olla ilma ravimiteta“. Vaatamata

seisundi halvenemisele ja sellele, et puudutatud isik I seisundi halvenemist mõistis, ei naasnud

ta raviskeemi juurde ega pöördunud arsti poole. Puudutatud isikule I on määratud sundravi

kriminaalasja nr X-XX-XXXX raames, mida ei ole lõpetatud. Iseseisvalt ravi lõpetamine ilma,

et oleks lõpetatud kohtumäärusega määratud ambulatoorne sundravi, viitab samuti

ravisoostumise puudumisele.

33. Määruskaebuse väide, et maakohtu tõdemus puudutatud isikul I ravivajadusest õige

arusaamise puudumisest on subjektiivne ja kontekstist lahutatud, ei ole seega õige. Maakohus

on raviarstide ning puudutatud isiku I avaldatut hinnanud kogumis ja jõudnud isiku ohtlikkuse

osas õigele järeldusele. Ainuüksi õigesti ajas, kohas ja enda isikus orienteerumisest ei saa antud

asjas järeldada, et isik ei ole endale või teistele ohtlik. Arvestades ülal toodut ei saa nõustuda

ka määruskaebuse väitega, et Puudutatud isiku I avaldused on käsitletavad üksnes tusatuju

väljendusena. Asjaolusid kogumis hinnates tuleb nõustuda maakohtu järeldusega isiku

ohtlikkuse suhtes. Seega on täidetud ka tahtevastase ravi teine eeldus.

34. Ülal toodust nähtuvalt ei ole puudutatud isikul I ambulatoorseks raviks piisavat mõistmist

ravivajadusest ega ravisoostumust, ta on ambulatoorse ravi olenemata kehtivast sundravi

määrusest katkestanud, mistõttu ei ole see küllaldane. Täidetud on ka tahtevastase ravi kolmas

eeldus.

35. Maakohus on õigesti kohaldanud PsAS § 11 lg-s 1, PsAS § 13 lg-s 12 ja KrMS § 4021 lg-s

4 sätestatut ja asendanud ambulatoorse sundravi statsionaarse sundraviga.

36. Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte puudutatud isikule I ja talle määratud

esindajale ning edastab määruse TsMS § 541 lg 2 järgi psühhiaatriakliinikule ja isiku elukoha

järgsele valla- või linnavalitsusele. Juhindudes TsMS § 315 lg-st 1 ja Riigikohtu seisukohast

30. aprilli 2019. a määruses tsiviilasjas nr 2-18-17167 (p-d 15–16), toimetab ringkonnakohus

määruse puudutatud isikule kätte psühhiaatriakliiniku vahendusel. Kui puudutatud isiku

terviseseisund ei võimalda tal kohtumäärust mõista või see võib tekitada olulist kahju tema

tervisele, võib psühhiaatriakliinik viivitamatult talle kätte toimetada üksnes väljavõtte

kohtumäärusest ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)