2-24-9502/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht 18.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-9502

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

paigutamiseks tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ja

talle tahtest olenematu haiglaravi kohaldamiseks

esialgse õiguskaitse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.06.2024 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.06.2024 määrus muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-24-9502

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 19.06.2024 Harju

Maakohtule avalduse, milles taotles X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva tahtest olenematu ravi otsusest arvates.

1.1. Avaldusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERH-i

psühhiaatriakliinikus haiglaravil esimest korda. Varem on puudutatud isik vaimse tervise

probleemidega meditsiini vaatevälja sattunud 2020. aasta augustis, kui pärast tüli õega võttis

impulsiivselt suitsiidi eesmärgil sisse 15 tabletti ibuprofeeni. Ta viidi kiirabiga Sihtasutus

Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda, kus kehaline seisund stabiliseeriti ja

jätkus soovitati psühholoogilist nõustamist.

1.2. Puudutatud

isik

pöördus

18.06.2024

erakorraliselt

ema

saatel

PERH-i

psühhiaatriapolikliiniku valveõdede triaaži. Emalt saadud andmetel oli puudutatud isiku

käitumine olnud imelik ning meeleolu kõikuv eelneva nelja päeva jooksul. Puudutatud isik

näiteks rääkis, et ta töötab terve elu, müüb ja ostab asju, kliendid varsti kannavad talle hästi

palju raha, suudab juhtida tervet maailma, saab kõigile raha anda ja palka maksta. Puudutatud

isik saatis emale kummalisi videoid ja sõnumeid. 17.06.2024 käis tööl, kuid rääkis seal

ebaadekvaatset juttu ja jäi tööst ilma. Ka naabrid tegid puudutatud isiku käitumise osas

märkuseid, nood täheldasid, et puudutatud isik jookseb ringi, karjub, räägib pidevalt jumalast.

Tema söögiisu vähenes, kaotas kaalu. Vastuvõtul kõneles puudutatud isik kiire tempoga segast

juttu, kuulas kõvasti muusikat, pidevalt liigutas jalgu. Puudutatud isik suunati edasi

hindamiseks valvepsühhiaatrile, kus ta kõneles jätkuvalt kiiresti ja valjuhäälselt. Avaldas, et

tema mõtted töötavad paremini, on loodusega paremas kontaktis, käinud nelja päevaga 200

kilomeetrit ja sellel ajal palju mõelnud perest, tööst, äriideedest, naistest ning nüüd on tal

tuhandeid äriideid ja iidset informatsiooni. Tema meeleolu hinnati kõrgenenuks. Valvearst

hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (psühhoos) lähtuva nii teda ennast kui

ka ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.06.2024 kell 16.24.

1.3. Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik on

pinges, aktiivne, kergesti ärrituv, liigub pidevalt ringi. Vestlusel raviarstiga tõstab häält,

distantsi ei hoia, terve aja seisab püsti ja žestikuleerib jõuliselt. Tema meeleolu, enesehinnang

ja tahteaktiivsus on patoloogiliselt tõusnud. Avaldab suurusluulumõtetena, et vanemad tõid teda

haiglasse, kuna ta on superinimene, nendest kõigist parem, targem, tugevam. Viimastel

päevadel jalutas palju ringi, tegi mitu läbimurret, mõtles välja hulganisti äriideid. Nüüd ta on

äride ja krüptorahadega teeninud miljardeid. Kui saab teada vajadusest haiglaravile jääda, siis

lubab haigla kinni panna, enda advokaatide armee peale saata, raviarsti vallandada.

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – mania psühhootiliste sümptomitega

(RHK-10 F30.2). Puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häirunud, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiguslikest sümptomitest tingitud ettearvamatu ja

ebaadekvaatse käitumise tõttu võib puudutatud isik olla oma psüühikahäire tõttu ohtlik nii

iseendale kui ümbritsevatele. Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama

enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.

2-24-9502

2. Harju Maakohus rahuldas 19.06.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 18.06.2024 kell 16.24 kuni 22.06.2024 kell

16.24 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega ning vajadusel elekterkrampravi

teostamisega.

3. Puudutatud isiku raviarsti 21.06.2024 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund

muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus pikendas 21.06.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse rakendamise tähtaega ja lubas hoida puudutatud isikut tema tahtest olenemata

PERH-i psühhiaatriakliinikus ning kohaldada puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist ravi 40 päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o

alates 18.06.2024 kell 16.24 kuni 28.07.2024 kell 16.24 või kuni raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sealhulgas psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja

rahustava ravi manustamiseks ning vajadusel elekterkrampravi teostamiseks haigla tingimustes,

arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult raviga ei nõustu.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on isikul raske psüühikahäire – psühhootiliste

sümptomitega mania (RHK-10 F30.2). Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isiku

käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista

ravivajadust. Maakohus nõustus arsti poolt väljatooduga, et puudutatud isiku reaalsustaju on

tugevalt häirunud. Ka ärakuulamisel kinnitas puudutatud isik, et ta on kõige rikkam, targem,

parem ja tugevam inimene ning et tal on maailmas palju kontakte (nt on ta kontaktis Saksamaa

kõige suurema kanepi ärimehega jne). Avaldas, et ta toodab palju sisu (contenti) ja tegeleb

krüptoga tänu millele on ta väga rikas, kuid samas möönis, et praegu tal veel raha pole. Kinnitas,

et on oma elu läbi analüüsinud ja kõik niidid kokku viinud ning jõudnud oma elus selgusele.

Adekvaatset selgitust, milles selgus seisneb, ta ei andnud. Arst kinnitas, et puudutatud isikule

oli enne ärakuulamist manustatud rahustit, antipsühhootikumi ja meeleolustabilisaatorit, kuid

sellest olenemata oli tema meeleolu märgatavalt kõrgenenud. Tulenevalt eeltoodust ei suuda

maakohtu hinnangul puudutatud isik enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Arvestades

puudutatud isiku diagnoosi leidis maakohus tuginevalt psühhiaatri arvamusele, puudutatud

isiku ja arsti ärakuulamisele, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest

mõjutatud ning ta ei suuda seetõttu adekvaatselt oma käitumist juhtida.

4.2. Maakohus leidis, et haiglaravita jäämisel on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale ja

teistele. Tema käitumine on ajendatud psühhoosist ning diagnoosist tulenevalt ei suuda ta elulisi

olukordi adekvaatselt hinnata, mistõttu on tema käitumine ettearvamatu. Arsti hinnangul

väljendub tema ohtlikkus ka võimalikus agressiivses käitumises, millega maakohus nõustus.

Puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häirunud ja selliselt ei ole ta suuteline adekvaatselt

oma tegusid mõistma ning enda eest hoolitsema. Kuna isik ei saa aru oma käitumisest ega suuda

seda adekvaatselt juhtida, on ilmne, et isik ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid

teha.

4.3. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek vähem

piiravamates tingimustes. Puudutatud isik ei mõista psüühikahäirest tulenevalt ravivajadust,

mistõttu jääks isik ilma tahtevastase haiglaravita ka ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema

2-24-9502

enda ja teiste tervise kaitseks. Ilma asjakohase ravita on praegustel asjaoludel isiku ohtlikkus

lähitulevikus kohtu hinnangul pigem tõenäoline. Kuivõrd puudutatud isik ei mõista tema

psüühilisest seisundist tulenevat järjepidevat ravivajadust, poleks maakohtu hinnangul muu

psühhiaatriline abi kirjeldatud olukorras küllaldane.

4.4. Maakohus leidis arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine

ei ole muul viisil võimalik, ning arstide arvamust, et puudutatud isiku seisundi raskusest

tulenevalt ta vajab ravi vähemalt 40 päeva, et kohaldada tuleb esmast õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel maksimumtähtajaks.

4.5. Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku ja tema raviarsti,

kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja kiireloomulisust, ei aita nende isikute

ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub vaidlustatud määrus tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole tema suhtes täidetud eeldused, mis võimaldaksid teda tahtest

olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutada. Puudutatud isiku hinnangul kõige olulisema

eeldusena puudub tal raske psüühikahäire, mistõttu pole alust teda ka haiglas ravida. Puudutatud

isik möönab, et oli uneprobleemidega, kuid välistab endal psühhoosi või muu sarnase seisundi

esinemise. Puudutatud isiku käitumine polnud ohtlik talle endale või teistele. Selles pole midagi

halba, et ta on kõige targem ja parem inimene maailmas. Ta on arstidele kõik ausalt ära rääkinud

ja kui ta oleks teadnud, et ta selle peale haiglasse pannakse, siis ta poleks seda teinud. Arstide

poolt vajalikuks peetavaid teste võib ta teha ka lihtsalt arsti juurde tulles. Puudutatud isik on

nõus olnud vajalike uuringutega ning seetõttu ei vaidlusta ka esialgset õiguskaitset (neli päeva),

kuid on seisukohal, et tema paigutamine kinnisesse asutusse ja tahtest olenematu ravi

rakendamine on põhjendamatu.

6. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

7. Avaldaja teatas 05.07.2024, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 05.07.2024.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et

05.07.2024

lõpetati

puudutatud

isiku

tahtest

olenematu

psühhiaatriline

ravi

psühhiaatriakliinikus.

2-24-9502

11. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast

isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534

lg 5 teine lause).

12. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1.

PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

13. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega

ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste

esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti

oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning

puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse

pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid

täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks.

Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

14. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite

arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – mania

psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2). Puudutatud isikul olid kõrgenenud meeleolu,

enesehinnang, energiatase ning suurusluulumõtted, et ta on kõige rikkam, targem ja tugevam

inimene. Maakohus veendus isiku ärakuulamisel, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest

haigestumisest mõjutatud ja tema reaalsustaju on tugevalt häirunud. Ka ärakuulamisel kinnitas

puudutatud isik, et ta on kõige rikkam, targem, parem ja tugevam inimene maailmas ning et tal

on maailmas palju kontakte (nt on ta kontaktis Saksamaa kõige suurema kanepi ärimehega jne).

Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast

kolme päevast haiglas viibimist, mistõttu oli vajalik jätkata tahtest olenematut ravi. Eeltoodust

tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli

diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).

15. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest

ja seisukohast määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele

ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Kõrgenenud

meeleolust ja luulumõtetest tulenevalt kaotas puudutatud isik enne hospitaliseerimist töökoha

ning tema käitumises esines iseennast ohustavaid märke. Puudutatud isik kirjeldas

ärakuulamisel enne haiglaravile paigutamist veedetud päevi ning puudutatud isiku räägitust

järeldub, et ta sõi ja magas vähe. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest

2-24-9502

elamustest mõjutatud, ei olnud ta võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt

esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esines oht, et ta paneb end tal esineva

kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja luulumõtete tõttu väljaspool haiglakeskkonda

olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu eelkõige iseenda

tervise ja toimetuleku. Lisaks enese ohustamisele on avaldaja vastuses määruskaebusele esile

toonud, et ta võis ohustada ka teisi, kuna on kergesti ägestuv ja muutub kurjaks, kui tema

ootustele koheselt vastu ei tulda, lisaks ähvardas puudutatud isik enda raviarsti ja osakonnas

laamendama hakata. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta

oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019,

2-16-10435, p 18). Puudutatud isik eitab määruskaebuses jätkuvalt tal esinevat psüühilist häiret.

Kuna puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju oli

oluliselt häirunud, leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis

puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.

16. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Määruskaebusest ja avaldaja määruskaebuse vastusest

nähtuvalt eitas puudutatud isik jätkuvalt tal esinevat psüühikahäiret ja haiglaravivajadust ning

vajadust võtta medikamentoosset ravi. Lisaks märkis avaldaja, et puudutatud isik on haiglas

üritanud ravimite võtmisel petta. Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust ning on püüdnud

ka haiglas viibides ravimite võtmist vältida, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Arvestades

määruskaebuse vastuses märgitud asjaolusid puudutatud isiku ravivalmiduse puudumise kohta

ja ka asjaolu, et puudutatud isik möönis määruskaebuses, et ei oleks pidanud arstidele enda

kohta täielikku tõtt rääkima, et vältida haiglasse sattumist, ei pea ringkonnakohus veenvaks

puudutatud isiku väiteid, et ta võiks käia vabatahtlikult ravi saamiseks haiglas. Lisaks ei ole

väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral

võib isik ravimid jätta võtmata, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole

puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule

ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas

tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

17. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

18. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

19. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)