2-24-1614/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik (eesistuja), Kaija Kaijanen ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

16. juuli 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-1614

Kohtuasi

I.W kaebus Tallinna kohtutäitur Risto Sepa 22.

jaanuari 2024. a otsusele täiteasjas nr 027/2023/6341

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. aprilli 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

I.W määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) I.W (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Risto

Sepp, lepinguline esindaja Raul Uesson

Puudutatud isik (sissenõudja) Y.H (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Tallinna kohtutäitur Risto Sepa 11. juulil 2024 esitatud menetlusdokument

menetlusse.

2. Jätta Harju Maakohtu 12. aprilli 2024. a määrus muutmata.

3. Jätta I.W määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud I.W kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-1614

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli I.W (avaldaja, võlgnik) kaebus, millega võlgnik palus

tühistada Tallinna kohtutäitur Risto Sepa (kohtutäitur) 22. jaanuari 2024. a otsuse täiteasjas nr

027/2023/6341 (täiteasi) ning lõpetada täitemenetlus täiteasjas. Avaldaja palus alternatiivselt

kohustada kohtutäiturit lõpetama täitemenetlus täiteasjas. Menetluskulud palus avaldaja jätta

vastustaja kanda.

1.1. Kaebuse kohaselt saatis kohtutäitur võlgnikule 11. detsembril 2023 täiteasjas kinnisasja

väljaandmise täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse. Täitmisteate kohaselt on

võlgniku suhtes alustatud täitemenetlus, mille aluseks on Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni

2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-6894. Nimetatud määruse kohaselt on avaldaja kohustatud

vabastama kinnisasja aadressil XXX tee 36, Maardu (kinnisasi). Vabatahtliku täitmise tähtaeg

lõppes 31. jaanuaril 2024.

1.2. Avaldaja esitas kohtutäituri tegevuse peale 21. detsembril 2023 kaebuse. Kohtutäitur tegi

22. jaanuaril 2024 otsuse, millega jättis avaldaja kaebuse põhjendamatult rahuldamata

(kohtutäituri otsus).

1.3. Kohtutäitur jättis põhjendamatult arvestamata avaldaja seisukohad ning lähtus üksnes

sissenõudja huvidest. Avaldaja ja Q on vabastanud kinnisasja juba ammu ning enam seal ei

ela. Seega ei olnud täitemenetluse alustamine põhjendatud. Kohtutäitur viidi eksitusse.

Kinnisasjal asuv elamu on F ja C valduses, kes on avaldaja ja Q lapsed ning kohtutäiturile

esitatud kohtumäärus nende kohta ei käi. Asjaolust, et kinnisasjal ei ela enam ammu avaldaja,

vaid tema lapsed, oli teadlik ka sissenõudja. See tähendab, et sissenõudja esitas avalduse

täitemenetluse alustamiseks alusetult.

1.4. Kinnisasi on Z ja sissenõudja kaasomandis ning kummalegi kuulub ½ osa kinnistust. Z-l

on õigus kasutada kaasomandit sõltumata käimasolevatest õigusvaidlustest. Sealhulgas on tal

õigus oma kaasomandi osale majutada inimesi, kes hoolitseksid tema kaasomandi eest. Z on

andnud nõusoleku S. ja C elamiseks kinnisasjal Z-le kuuluvas osas, mistõttu nad kinnisasja

valdust ei riku.

1.5. Asjakohatu on kohtutäituri väide, et S ja C on alaealised ning nad on jäetud ilma

vanemliku hoolitsuseta. Kohtutäitur ei saa täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest

lähtuvalt hakata analüüsima ja tuvastama asjaolusid. Lisaks ei ole see asjaolu seotud täidetava

lahendiga. Samast põhimõttest johtuvalt, kui avaldaja kinnitas ja tõendas täiturile, et tema

käes valdust ei ole, ei saanud kohtutäitur jätkata täitemenetlusega ja pidi selle lõpetama.

Pealegi on lapsed juba täiskasvanud, S on 21-aastane ja C 19-aastane. Kohtutäituri selgitus, et

S ja C said valduse avaldajalt, on meelevaldne ja vastuolus kohtutäiturile esitatud tõendiga (Z

kinnituskiri). Kohtutäitur ei ole lähtunud temale esitatud kirjalikust tõendist.

1.6. Avaldaja viitas kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg-le 3. Samuti on täitur enne ametisse

asumist andnud ametivande, millega on kohustunud järgima Eesti Vabariigi põhiseadust ja

seadusi ning pidama oma ametit ausalt, väärikalt ja erapooletult. Lisaks peab täitur järgima

head ametitava, mis on kohtutäituritele järgimiseks kohustuslik. Kohtutäitur rikkus teadlikult

ja tahtlikult seadusi (sh täitemenetluse seadustikku (TMS)), käitus vastuolus hea usu

põhimõttega (pahas usus) ja omakasu ajendil ning sissenõudja huve soosides ehk erapoolikult.

2-24-1614

1.7. Tsiviilasjas nr 2-22-6894 tehtud 1. juuni 2023. a määruse resolutsiooni kohaselt tuli

võlgnikul valdus vabastada. Õiguslikult on arusaamatu, millisest valduse vastuvõtmisest täitur

kirjutab. Kohtutäitur ei või tekitada kohustusi, mida pole määruses kirjas. Kohtutäitur ei ole

selgitanud, kuidas peaks toimuma valduse üleandmine (kinnisasjal on kaks kaasomanikku).

Määruses ette nähtud valduse vabastamine on toimunud. Avaldaja viitas TMS § 48 lg 1 p-s 7

ja TMS § 48 lg 1 p-s 2 sätestatule. Kuna täitemenetluse eeldused ei ole siinsel juhul täidetud,

esineb alus täitemenetluse lõpetamiseks. Sissenõudja nõue on juba varem kohtuväliselt ja

vabatahtlikult rahuldatud. Q suhtes ei ole võimalik täitementlust läbi viia, kuna seda pole

alustatudki. Ka S ja C vastu pole võimalik täitemenetlust läbi viia, kuna nende valdusõigus

tuleneb muust kehtivast õiguslikust alusest, mis ei seondu tsiviilasjas nr 2-22-6894 tehtud 1.

juuni 2023. a määrusega.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur palus jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

2.1. Kohtutäitur oli seisukohal et, täitedokumendiks on jõustunud kohtulahend. Selles on

menetlusosalised kinnitanud kompromissi, mille kohaselt tuleb vabastada kinnistu asukohaga

XXX avaldaja ja Q ebaseaduslikust valdusest hiljemalt 1. novembril 2023.

2.2. Täitemenetluse lõpetamise alused sätestab TMS § 48, mitte avaldaja paljasõnaline väide

või arusaamatu venekeelne fail, millele avaldaja on kaebuses viidanud. Alusetu ja vale on

avaldaja väide, justkui oleks avaldaja ja Q juba ammu (mis on umbmäärane mõiste) kinnisasja

vabastanud. Avaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile ainsatki sellekohast tõendit, mistõttu

puudus kohtutäituril alus täitemenetluse lõpetamiseks. 31. jaanuaril 2024 kinnisasja valduse

äravõtmisel leidis tõendamist Q viibimine kinnisasjal. Eeltoodule tuginedes on avaldaja väited

kohut eksitavad. Täitedokumendi alusel on avaldaja kohustatud kinnisasja vabastama.

2.3. Vaidlust ei ole, et avaldaja on sundtäitmise vältimise eesmärgil andnud kinnisasja valduse

üle kolmandatele isikutele S-le ja C-le, kuna on seda kaebuses kinnitanud. TMS § 180 lg 2 p 2

kohaselt on kohtutäituril õigus tähtaja möödumisel kinnisasi sundkorras ära võtta või võlgnik

ja temaga koosolevad isikud välja tõsta. TMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt kuuluvad

väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud. Väljatõstmisel kinnitas avaldaja esindaja A. Ratnikov,

et kinnisasjal avaldajale kuuluvat vara ei asu. Siiski leiti kinnisasjalt relvakapp. Relvakapis oli

püss SDM-AKS-47-MEU-SOC ning padrunid. Eeltoodu tõendab, et avaldaja ei olnud

väljatõstmise ajaks, s.o 31. jaanuariks 2024 oma vara kinnisasjalt ära viinud.

2.4. Kuna võlgnikule on kätte toimetatud kõik menetlusega seotud dokumendid, teda on

teavitatud kõigist tema õigustest ja kohustustest ning ta jättis kinnisasja valduse hiljemalt 1.

novembril 2023 vabastamata, siis oli kohtutäituri tegevus nõude sundtäitmisel õiguspärane.

2.5. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, st kui täitmiseks on esitatud

nõuetekohane täitedokument ning täidetud on täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused,

siis kohtutäitur alustab sundtäitmisega. Kohtutäitur ei anna hinnanguid materiaalõiguslikes

vaidlustes menetlusosaliste vahel. Täidetud olid kõik õiguslikud eeldused nii täitemenetluse

alustamiseks kui ka täitedokumendi sundtäitmiseks, mistõttu toimus kinnisasja valduse

sundkorras äravõtmine ja võlgniku, temaga koosolevate inimeste ning kinnisasjal paikneva

vara ning isikute väljatõstmine.

3. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

2-24-1614

Sissenõudja väitel on täitedokumendiks jõustunud kohtumäärus, mille resolutsiooni kohaselt

avaldaja ja Q vabastavad kinnisasja hiljemalt 1. novembril 2023, kuid mitte varem kui ühe

kuu jooksul peale määruse resolutsiooni p-st 2.2 nähtuva makse laekumist. Resolutsiooni p

2.2 järgi kohustati sissenõudjat hüvitama võlgnikule ja Q-le menetluskulud 6200 eurot. See

kohustus on sissenõudja poolt täidetud. Võlgnik ja Q 1. novembril 2023 kinnisasja valdust ei

vabastanud, valduse üleandmist ei toimunud. Seejärel oli sissenõudjal õigus alustada võlgniku

ja Q suhtes täitemenetlust täitedokumendi resolutsiooni p 2.1 alusel. Kaebuses nimetatud Z ei

olnud tsiviilasjas nr 2-22-6894 menetlusosaliseks, mistõttu tema seisukohad ei oma siinses

menetluses tähtsust. Seda enam, et Z-le kuuluvale osale on seatud keelumärge kinnisasja

käsutamise keelamiseks sissenõudja kasuks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 12. aprilli 2024. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus avaldaja kanda ja otsustas menetluskulude suuruse kindlaks määrata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul

peale kohtumääruse jõustumist.

4.1. Maakohtu tuvastatud asjaoludel esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri 22. jaanuari 2024. a

otsuse peale TMS § 218 lg 1 järgi tähtaegselt ja õigele maakohtule. Kohus märkis, et

kontrollis vaid kohtutäituri 22. jaanuari 2024. a otsuse seaduslikkust.

4.2. Vaidlus puudus järgnevas:



11. detsembri 2023. a kinnisasja väljaandmise täitmisteate kohaselt on täiteasjas nr

027/2023/6341 algatatud võlgniku suhtes täitemenetlus. Täitemenetluse algatamise

aluseks on Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-6894;



Tallinna Ringkonnakohus kinnitas 1. juuni 2023. a määrusega kompromissi tsiviilasjas

nr 2-22-6894, mille p 2.1 kohaselt võlgnik ja Q vabastavad kinnistu XXX valduse

hiljemalt 1. novembril 2023, kuid mitte varem kui ühe kuu jooksul peale määruse

resolutsiooni p-st 2.2 nähtuva makse laekumist;



Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2023. a määrusest tsiviilasjas nr 2-22-6894 tulenev

kohustus on muutunud sissenõutavaks.

4.3. Kohus oli seisukohal, et kohtutäituril ei olnud alust keelduda täitemenetluse algatamisest.

Sissenõudja esitas kohtutäiturile TMS § 2 lg 1 p 1 järgse täitedokumendina Tallinna

Ringkonnakohtu 1. juuni 2023. a määruse tsiviilasjas nr 2-22-6894. Kohtutäituril oli

täitemenetluse alustamiseks olemas nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Kui

kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja

sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Seega olid täidetud täitemenetluse

üldised eeldused ning TMS § 7 lg-st 1, §-st 8 ja § 23 lg-st 1 lähtudes ei olnud täituril alust

täitemenetluse algatamisest keelduda (RKTKm 04.06.2012, 3-2-1-85-12, p 10).

4.4. Kohtutäituril puudus ka alus täitemenetluse lõpetamiseks. 11. detsembri 2023. a

täitmisteates on märgitud, et kui võlgnik vabastab eluruumid vabatahtlikult ja tähtaegselt, on

võlgnik kohustatud lukustama asjadest ja isikutest vabastatud eluruumi ning tooma võtmed

kohtutäituri kätte kohtutäituri büroosse. Avaldaja ei ole kaebuses esile toonud, et ta oleks

vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul viinud võtmed kohtutäituri kätte. Lisaks nähtub

kohtutäituri otsusest, et sissenõudja ei olnud kinnitanud valduse üleandmist. Juhul kui

avaldaja leiab, et sissenõudja ei ole esitanud kohtutäiturile korrektset teavet valduse

üleandmise kohta, olnuks kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks

2-24-1614

tunnistamise hagi esitamine sissenõudja vastu. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada

sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

põhjusel, et nõue on rahuldatud.

4.5. Kohus asus seisukohale, et kohtutäituri poolt kinnisasja väljaandmiseks tehtavad

täitetoimingud ei rikkunud avaldaja õigusi ja avaldaja ei saa tugineda kaasvaldajate õiguste

rikkumisele. Kaebuse läbivaatamise ajal ei olnud kohtutäitur väljatõstmise toimingut

teostanud, mis tõttu kohus neid asjaolusid ei käsitlenud.

4.6. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning

seisukohad ei omanud sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vastanud.

4.7. Kuna avaldaja kaebus jäi rahuldamata, määras kohus TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel, et

kõigi menetlusosaliste menetluskulud jäävad avaldaja kanda.

4.8. Kuna menetlusosalised ei olnud kohtule esitanud oma lõplikke menetluskulude nimekirju,

otsustas maakohus määrata menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras

mõistliku aja jooksul peale kohtumääruse jõustumist.

Määruskaebus

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta vastustaja

kanda.

5.1. Avaldaja väitel ei tuginenud kohus seadusesättele, mille kohaselt vajab kohtutäitur

täitemenetluse lõpetamiseks sissenõudja kinnitust. TMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab

kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja

nõue on rahuldatud (kohtutäitur koostas kohapeal olles dokumendi, kust nähtub, et avaldaja

kohapeal ei ela). TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse selle

põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Kohtutäitur

tuvastas ise kohapeal olles, et avaldajal puudus nii otsene kui ka kaudne valdus. Seega oli

täitemenetlust alustatud põhjendamatult. Seadus ei nõua sissenõudjalt mingit kinnitust ning

kohtu tõlgendus seadusest on vale. Kohtutäituril oli olemas alus täitemenetluse lõpetamiseks.

5.2. Maakohus lähtus valest eeldusest, et avaldaja ei ole esitanud sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi. Avaldaja on esitanud sellekohase hagi tsiviilasjas nr 2-24-1615, mis on

Harju Maakohtu menetluses. Määrus tuleb tühistada ja kaebus rahuldada, kuna maakohus

lähtus ekslikust arvamusest, et sellist hagi ei ole esitatud.

5.3. Avaldaja ei ole andnud valdust üle teistele isikutele, mistõttu kohus pidi lähtuma sellest,

et valduse on üle andnud teine kaasomanik. Kaasomanike vahel on praegu pooleli kaasomandi

jagamise menetlus.

5.4. Sissenõudja on pöördunud kohtutäituri poole oma eeldatava õiguse kaitseks, kuid

täitemenetluse kestel sai tuvastatud, et avaldaja, kelle suhtes on tehtud määrus tsiviilasjas nr

2-22-6894, ei valda eluaset, ei viibi ega ela seal. Järelikult ei saa avaldaja rikkuda sissenõudja

õigust.

5.5. Eeltoodut arvestades tuli täitemenetlus lõpetada. Maakohus on kohaldanud valesti

materiaalõigust ja lähtunud ebaõigesti asjaoludest.

2-24-1614

5.6. Avaldaja õigusi rikuti sellega, et tema suhtes tehti täitetoiminguid ajal, mil tal ei olnud

juba pikka aega olnud kinnisasja valdust. Seega ei pea avaldaja tasuma menetluskulusid, mille

on kaasa toonud täitemenetluse läbiviimine. Maakohus ei põhjendatud avaldajalt

menetluskulude välja mõistmist

Menetlusosaliste seisukohad

6. Kohtutäitur palub jätta 9. mai 2024. a seisukohas määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata ning menetluskulud võlgniku kanda.

6.1. Kohtutäituri väitel ei olnud avaldaja täitedokumenti enne täitemenetluse alustamist

vabatahtlikult täitnud, st eluruumi vabatahtlikult ja tähtaegselt vabastanud.

6.2. Vaidlust ei ole selles, et kohtutäituril olid täitemenetluse alustamiseks olemas nii

sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele

vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama

täitemenetluse. Seega olid täidetud täitemenetluse üldised eeldused ning TMS § 7 lg-st 1, §-st

8 ja § 23 lg-st 1 lähtudes ei olnud täituril alust täitemenetluse algatamisest keelduda.

6.3. Avaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile tõendit, et eluruum oleks enne täitemenetluse

alustamist vabastatud. Sissenõudja on 30. detsembril 2023 kinnitanud, et avaldaja ja Q ei ole

kinnisasja vabastanud. Seega ei vasta tõele avaldaja väide, et ta on kinnisasja vabastanud.

Sissenõudja ei ole kinnisasja valdust avaldajalt vastu võtnud. Järelikult on täitedokument

avaldaja poolt täitmata.

6.4. Avaldaja on tõendanud, et ta on ilmselt sundtäitmise vältimise eesmärgil andnud

kinnisasja valduse üle kolmandatele isikutele, s.o S-le ja C-le, kellest üks on alaealine laps.

Seetõttu on sissenõudja taotlenud kohtutäiturilt TMS § 181 lg 2 alusel kinnisasja kolmandate

isikute valdusest äravõtmist. Kui kinnistut valdavad lisaks võlgnikule ka kolmandad isikud, ei

takista see asjaolu võlgniku suhtes täitedokumendi ja TMS § 180 alusel täitetoimingute

läbiviimist.

6.5. Eluruum ei olnud mitte ainult täitemenetluse alustamisel, vaid oli ka 31. jaanuaril 2024

avaldaja ning temaga koos elavate kolmandate isikute poolt vabastamata.

6.6. Avaldaja lepinguline esindaja kinnitas väljatõstmisel, et kinnisasjal avaldajale kuuluvat

vara ei asu. See väide osutus valeks, sest kinnisasjal asus avaldajale kuuluv relvakapp koos

relva ning padrunitega. Kuna kinnisasjal asus avaldajale kuuluv vara, tuli avaldaja välja tõsta.

Väljatõstmise ajaks, s.o 31. jaanuar 2024 kell 14.00, ei olnud ka Q oma vara kinnisasjalt ära

viinud, vaid kinnisasjal oli nii ta ise kui ka talle kuuluv vara. Järelikult ei olnud kinnisasi

avaldaja poolt vabastatud.

6.7. Asjaolu, et avaldaja ei viibinud väljatõstmise ajal kinnisasjal, või väide, et võlgnikud on

oma vara kinnisasjalt ära viinud, ei tähenda automaatselt, et ka kinnisasja valdus on

nõuetekohaselt vabastatud. Kuivõrd kohtutäituril puudus alus toimingu tegemata jätmiseks,

s.o valduse äravõtmise toimingu ärajätmiseks, oli kohtutäituril seadusest tulenev kohustus

kinnisasja valduse äravõtmise akti koostamiseks. Seega puudub seaduslik alus kinnisasja

valduse äravõtmise akti tühistamiseks.

7. Sissenõudja toetas täielikult kohtutäituri 9. mail 2024 kohtule esitatud seisukohta.

Menetluse edasine käik

2-24-1614

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta

muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus lahendab kõigepealt kohtutäituri 11. juuli 2024. a taotluse määrata talle

avaldaja 21. juuni 2024. a menetluskulude nimekirja kohta seisukoha esitamise tähtajaks 11.

juuli 2024 ja lugeda kohtutäituri seisukoht 11. juulil 2024 esitatud menetlusdokumendiga

esitatuks.

10.1. Kohtutäitur leiab, et ringkonnakohus ei olnud määranud talle määruskaebemenetluses

tähtaega avaldaja menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitamiseks, rikkudes sellega

TsMS §-s 7 sätestatut. Kolleegium sellega ei nõustu. Ringkonnakohus määras 18. juunil 2024

menetlusosalistele tähtajad menetluskulude nimekirjade esitamiseks (kolme päeva jooksul

alates sellekohase kirja kättesaamisest) ja teiste menetlusosaliste menetluskulude

nimekirjadele vastuväidete esitamiseks (kahe päeva jooksul alates menetluskulude nimekirja

kättesaamisest). Seega oli kohtutäiturile määratud tähtaeg avaldaja menetluskulude nimekirja

kohta seisukoha esitamiseks – selleks oli kaks päeva avaldaja menetluskulude nimekirja

kättesaamisest. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kohtutäituri lepinguline esindaja on saanud

avaldaja 21. juunil 2024 esitatud menetluskulude nimekirja kätte 2. juulil 2024, mistõttu

sellele vastuväidete esitamise tähtpäev saabus 4. juulil 2024.

10.2. 18. juunil 2024 esitas kohtutäitur taotluse, milles märkis, et ringkonnakohus on andnud

tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, ning palus seoses juristi puhkusel viibimisega

pikendada vastuse andmise tähtaega kuni 2. juulini 2024. 20. juunil 2024 ringkonnakohus

pikendas TsMS § 64 lg 1 alusel siinse asja määruskaebemenetlusega seoses kantud

menetluskulude nimekirja esitamise tähtaga kuni 2. juulini 2024 (kaasa arvatud). Kohtutäitur

ei avaldanud 18. juuni 2024. a taotluses ega hiljem soovi ka teiste menetlusosaliste

menetluskulude kohta seisukohtade esitamise tähtaja pikendamiseks. Samuti ei esitanud

kohtutäitur avaldaja menetluskulude kohta seisukohti oma 18. juuni 2024. a tähtaja

pikendamise taotluses märgitud tähtpäevaks, s.o 2. juuliks 2024.

10.3. Siinsel juhul ei esine ka mõjuvat põhjust menetlustähtaja pikendamiseks 11. juulini

2024. Kuna ringkonnakohtu 18. juunil 2024 määratud tähtaeg avaldaja menetluskulude kohta

seisukoha esitamiseks möödus alles 4. juulil 2024, ei takistanud kohtutäituri lepingulise

esindaja puhkus (ajavahemikul 18.–30. juuni 2024) tal selle menetlustähtaja järgimist.

10.4. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kohtutäituri taotluse menetlustähtaja

pikendamiseks 11. juulini 2024 rahuldamata. Kohtutäituri 11. juuli 2024. a seisukoht avaldaja

menetluskulude kohta on seega esitatud hilinenult.

10.5. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja

möödumist esitab mh avalduse, taotluse või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui

menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või

menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

kohtutäitur toonud esile mõjuvat põhjust menetlustähtaja järgimata jätmiseks. Samas ei

2-24-1614

põhjusta kohtutäituri 11. juulil 2024 esitatud seisukoha menetlemine asja lahendamise

viibimist, kuna selleks kuupäevaks ei olnud ringkonnakohus veel määruskaebust lahendanud,

kohtutäituri seisukoha kohta ei ole vaja küsida teiste menetlusosaliste arvamust ning

ringkonnakohus ka ei määra määruskaebemenetluses kantud menetluskulusid kindlaks, vaid

seda teeb TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras maakohus pärast praeguse määruse või muu

menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt praeguse määruse p 20). Eelnevat arvestades võtab

ringkonnakohus kohtutäituri 11. juuli 2024. a seisukoha menetlusse.

11. Määruskaebemenetluses esitatud seisukohtadest nähtuvalt ei vaidle menetlusosalised

praeguse määruse p-s 4.2 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolude üle, sh et avaldaja suhtes

on algatatud täiteasjas täitemenetlus Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2023. a määruse

tsiviilasjas nr 2-22-6894 täitmiseks, mille p 2.1 kohaselt võlgnik ja Q kohustusid vabastama

kinnisasja valduse, ning et nimetatud kohustus on muutunud sissenõutavaks.

12. Vaidlustatud 22. jaanuari 2024. a otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja 21.

detsembri 2023. a kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas (avaldaja oli vaidlustanud

täitemenetluse alustamise), jättis täitemenetluse täiteasjas lõpetamata ja jättis rahuldamata ka

avaldaja alternatiivse taotluse täitemenetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-21-15324

kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus saab siinses asjas

kontrollida vaid kohtutäituri 22. jaanuaril 2024 tehtud otsuse seaduslikkust, hinnates

kohtutäituri tegevuse õiguspärasust kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud

kaebuse menetlemise ajal.

13. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et kohtutäitur alustas täiteasjas täitemenetlust

põhjendamatult.

13.1. Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid

täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Seega on täitemenetluse alustamiseks vajalik

sissenõudja avaldus, mis vastab TMS § 23 lg-s 2 sätestatud nõuetele, ning täitedokumendi

olemasolu ja kehtivus võlgniku suhtes. Muid tingimusi täitemenetluse seadustik

täitemenetluse alustamiseks ei sätesta.

13.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinsel juhul olid kohtutäituril TMS § 23 lg 1

kohaselt täitemenetluse alustamiseks nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument, ning

sellekohaseid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Avaldaja ei ole

väitnud, et täitmisavaldus ei oleks vastanud seaduse nõuetele, ega vaidlustanud

täitedokumendi olemasolu või selle kehtivust.

13.3. Täitemenetluse alustamist ei muutnud põhjendamatuks avaldaja väide, et ta oli kinnistu

vabastanud ja seega täitedokumendist tuleneva nõude täitnud juba enne täiteasjas täitmisteate

saamist. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur

kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei

pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt RKTKm 07.04.2004, 3-2-1-78-04, p 13).

Avaldaja väide täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamise kohta on materiaalõiguslik

vastuväide, mis võib anda avaldajale alust esitada sissenõudja vastu TMS § 221 lg 1 järgi hagi

täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks.

13.4. Eeltoodud põhjendustel järeldas maakohus õigesti, et kohtutäituril ei olnud alust jätta

täitemenetlust alustamata.

2-24-1614

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et avaldaja esile toodud asjaolud ei

andnud kohtutäiturile alust täiteasjas täitemenetlust lõpetada.

14.1. Täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 48. Avaldaja on

määruskaebuses viidanud TMS § 48 lg 1 p-le 2, mille kohaselt kohtutäitur lõpetab

täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on

rahuldatud. Võlasuhte lõppemise alused on märgitud VÕS §-s 186. Nõude rahuldamine TMS

§ 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega

(vt nt RKTKm 28.04.2011, 3-2-1-26-11, p 12). Siinsel juhul ei ole avaldaja (ega teised

menetlusosalised) väitnud ning ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohtutäiturile oleks 22.

jaanuariks 2024, s.o vaidlustatud kohtutäituri otsuse tegemise ajaks esitatud TsMS § 48 lg 1 p

2 kohane kirjalik dokument, millest nähtuks sissenõudja nõude rahuldamine, s.o kinnisasja

vabastamine. Seega ei olnud kohtutäituril alust TMS § 48 lg 1 p 2 alusel täitemenetlust

lõpetada.

14.2. Avaldaja on viidanud täitemenetluse lõpetamise alusena ka TMS § 48 lg 1 p-le 7, mille

kohaselt kohtutäitur lõpetab täitemenetluse selle põhjendamatul alustamisel täitemenetluse

tingimuste täitmata jätmise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas eelpool, et TMS § 23 kohased

täitemenetluse alustamise tingimused olid täidetud, st täitemenetluse alustamiseks olid olemas

nii sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Avaldaja ei ole väitnud, et täitedokumenti

täiteasja alustamiseks ei olnud, see ei olnud kehtiv või täitmisavaldus ei vastanud seaduse

nõuetele (TMS § 23 lg 2). Järelikult ei olnud kohtutäituril alust lõpetada täitemenetlust ka

TMS § 48 lg 1 p 7 alusel.

14.3. Määruskaebuse väide, et sissenõudja nõue oli rahuldatud juba enne täitmisteate

kättesaamist avaldaja poolt, ei annaks TMS § 48 lg 1 p 7 järgi alust täitemenetlust lõpetada.

Maakohus selgitas õigesti, et kui avaldaja tugineb sellele, et täitemenetlus on põhjendamatu

täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamise tõttu, on tegemist materiaalõigusliku vaidlusega

võlgniku ja sissenõudja vahel, mille puhul võlgniku asjakohane õiguskaitsevahend on TMS §

221 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

14.4. Avaldaja väidab määruskaebuses, et maakohus märkis määruses ekslikult, et avaldaja ei

ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitanud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

avaldaja on esitanud sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on

tsiviilasjana nr 2-24-1615 Harju Maakohtu menetluses. See asjaolu ei anna siiski alust

täitemenetlust lõpetada. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse

kohtulahendi esitamisel, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata

täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise

lõpetamine. Avaldaja ei ole väitnud, et 22. jaanuariks 2024, s.o vaidlustatud kohtutäituri

otsuse tegemise ajaks oleks esinenud mõni TMS § 48 lg 1 p-s 4 sätestatud asjaolu. Tsiviilasja

nr 2-24-1615 menetlus ei olnud 22. jaanuaril 2024 veel alanud. Järelikult ei olnud

kohtutäituril alust täitemenetlust lõpetada ka TMS § 48 lg 1 p 4 alusel.

15. Samuti ei esinenud vaidlustatud kohtutäituri otsuse tegemise ajal TMS §-s 46 sätestatud

aluseid täiteasjas täitemenetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-21-15324 kohtulahendi

jõustumiseni.

16. Praeguses määruses käsitlemata määruskaebuse väited ei oma määruskaebuse

lahendamisel tähtsust. Muu hulgas ei ole kohtutäituri 22. jaanuari 2024. a otsuse

õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased väited, mis puudutavad täitemenetlust ja

täitetoiminguid pärast 22. jaanuari 2024 või kolmandate isikute õigust kinnisasjal viibida.

2-24-1614

17. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus avaldaja kaebus jäi rahuldamata, jättis maakohus

menetluskulud põhjendatult avaldaja kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause ja lg 10). Alusetu on

avaldaja etteheide, et maakohus ei põhjendanud menetluskulude tema kanda jätmist.

Maakohus viitas menetluskulude jaotamisel asjakohastele normidele ja põhjendas

menetluskulude avaldaja kanda jätmist kaebuse rahuldamata jätmisega (vt maakohtu määruse

p-d 28 ja 29).

18. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

19. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 järgi avaldaja kanda.

20. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda TsMS §

174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavad menetluskulud määrab TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast praeguse määruse või muu menetlust

lõpetava määruse jõustumist.

21. TMS § 218 lg 3 ja TsMS § 696 lg 3 võimaldavad esitada praeguse määruse peale

määruskaebuse. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)