3-24-1870/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

15.07.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1870

Haldusasi

J.X-i kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks osutada

meditsiinilist abi ning teostada üksikvangistuses

tervisekontrolli igapäevaselt

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – J.X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.06.2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta J.X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.06.2024. a määruse peale

menetlusse.

2. Rahuldada J.X-i määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.06.2024. a määrus haldusasjas nr 3-24-1870 ja

saata asi samale halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1 ja § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 24.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla

kohustamist kohase arstiabi andmiseks ja üksikvangistuses viibimise ajal kaebaja tervise

kontrollimiseks igapäevaselt. Kaebuse kohaselt pole arstid tegelenud tema pea- ja seljavalu

probleemidega, talle pole tehtud selja MRT-uuringut ega võimaldatud taastusraviarsti

konsultatsiooni, et selgitada välja lisamadratsi vajadust, dr Q ei osuta meditsiinilist abi ega vasta

kaebaja küsimustele. Kaebaja ei pöördunud enne halduskohtule kaebuse esitamist vaidega

vanglateenistuse poole.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 28.06.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4

alusel, kuna kaebaja polnud enne kohtule kaebuse esitamist läbinud vaidemenetlust.

Halduskohus leidis, et kaebaja vaidlustab Tallinna Vangla tegevust meditsiinilise abi osutamisel

ehk tegemist on kinnipeetava ja vangla vahelise avalik-õigusliku vaidlusega, mis puudutab

vangla tegevust vangistusseaduse (VangS) § 11 lõigete 5 ja 8 tähenduses. Halduskohtu

3-24-1870

hinnangul tuleb kinnipeetaval sellise tegevuse halduskohtus vaidlustamiseks läbida kohustuslik

kohtueelne menetlus.

3. Kaebaja esitas 29.06.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna

Halduskohtu 28.06.2024 määruse peale ning täiendas määruskaebust 04.07.2024 ja 11.07.2024

avaldustes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4). Määruskaebus vastab

HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1

p 9).

5. Halduskohtu määrus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada.

6. Halduskohus on õigesti sedastanud, et kaebaja on kaebusega soovinud vaidlustada

Tallinna Vangla tegevust kaebajale kui kinnipeetavale arstiabi osutamisel. Kaebusest nähtuvalt

puudutavad kaebaja konkreetsed etteheited ravi ebapiisavust või vajaliku ravi osutamata jätmist.

Tegemist on kohustamiskaebusega. Halduskohus on aga vääralt leidnud, et sellise kaebuse

esitamise eeldusena tuleb kinnipeetaval läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Riigikohus

selgitas 08.02.2024 määruses haldusasjas nr 3-22-2321, et kuigi HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel

loetakse kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused

avalik-õiguslikeks, tekib tervishoiuteenuse osutamisel kinnipeetava ja riigi vahel siiski

lepingulaadne võlasuhe ning tervishoiutöötaja ei osuta tervishoiuteenust haldusmenetluses.

Samas tõdes Riigikohus, et VangS § 11 lõikes 5 osutatud vaidega saab kinnipeetav nõuda

haldusakti andmist või toimingu sooritamist haldusmenetluses. Eeltoodust järeldub, et

kinnipeetav ei saa vanglale esitatava vaidega nõuda tervishoiuteenuse osutamist. Seega ei saa

vaidemenetluse läbimine olla halduskohtule sellise kohustamiskaebuse esitamise eelduseks.

Eeltoodud Riigikohtu seisukoht on asjassepuutuv ka praeguses asjas. Kuna kaebajal polnud

HMS § 71 lõikest 1 tulenevalt võimalik esitada vanglale vaiet nende nõuetega, millega ta

halduskohtusse pöördus (st nõuda tervishoiuteenuse osutamist), ei võinud halduskohus tagastada

kaebust HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel.

7. Määruskaebus tuleb rahuldada ning kaebus tuleb saata tagasi halduskohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks. Kohustamiskaebuse menetlusse võtmise korral tuleb halduskohtul muu

hulgas kindlaks teha õige vastustaja (HKMS § 18 lg 1), pidades silmas, et alates 01.07.2024

kehtiva VangS § 49 lg 3 kohaselt korraldab tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale

Tervisekassa. Ringkonnakohus tõdeb, et sõltumata tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (699 SE) seletuskirjas

märgitust ei saa alates 01.07.2024 kehtiva VangS §-de 49–53 sõnastusest järeldada, et

kinnipeetavate ravivaidluste lahendamine on edaspidi maakohtute pädevuses. Kuni seadusandja

ei ole sõnaselgelt sätestanud teistsugust pädevusjaotust, kui see, mis tuleneb eelkõige Riigikohtu

üldkogu määrusest asjas nr 3-21-30 ja Riigikohtu erikogu määrusest asjas nr 3-21-924, kuulub

kinnipeetava ravivaidluse lahendamine jätkuvalt halduskohtu pädevusse (vt riigikohtunik Ivo

Pilvingu täiendav arvamus Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele asjas nr 3-22-2321).

(allkirjastatud digitaalselt)

2(2)