3-24-625/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

12.07.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-625

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkirja nr 1-

24/1-2/25 ja 17.01.2024 käskkirja nr 1-2471-2/26

tühistamiseks

ning

vanglasisese

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse piirangu lõpetamisega viivitamise

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määruse peale.

2. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

3. Jätta Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määruse resolutsioon muutmata osas, millega

kohus tagastas X kaebuse Tallinna Vangla 17.01.2024 käskkirja nr 1-2471-2/26

tühistamise nõudes, kuid muuta selles osas määruse põhjendusi. Ülejäänud osas tühistada

Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus ning saata asi selles osas halduskohtule kaebuse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kohaldas 16.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/25 X suhtes alates

16.01.2024 täiendava julgeolekuabinõuna vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist vangistusseaduse (VangS) § 691 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 103 alusel. Valvur tuvastas, et

õppehoones klassis 269 kaklevad kaks kinnipeetavat. Pärast konflikti selgitas vanglaametnik

Xle, et tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid. X ei olnud sellega nõus.

Käskkirja põhjenduste kohaselt on meetme eesmärk tagada kaebaja kokkupuute piiramine teiste

kinnipeetavatega. Toimunud sündmuse asjaolud on ebaselged ning seetõttu on vaja kohaldada

täiendavaid julgeolekumeetmeid. See on ühelt poolt kaebaja ohutuse tagamiseks ning teisalt

asjaolude väljaselgitamiseks, et ennetada järgmisi ohuolukordi.

3-24-625

2(5)

2. Tallinna Vangla lõpetas 17.01.2024 käskkirjaga nr 1-2471-2/26 X suhtes vangla

16.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/25 kohaldatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramise, kuna asjaolud, mis tingisid julgeolekuabinõude kohaldamise, olid ära langenud.

3. X esitas 30.01.2024 vaide 16.01.2024 käskkirja peale. Tallinna Vangla tagastas

29.02.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/32-1 vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p-

le 1 tuginedes läbivaatamatult, sest käskkiri ei saanud enam piirata vaide esitaja õigusi.

4. X esitas 03.02.2024 vaide 17.01.2024 käskkirja peale, leides, et käskkiri on koostatud

viivitusega, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise oleks saanud lõpetada

varem. Tallinna Vangla tagastas 04.03.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/35-2 vaide HMS § 79 lg

1 p-le 1 tuginedes läbivaatamatult, kuna käskkiri ei piira vaide esitaja õigusi ja vabadusi.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkirja

tühistamiseks. X esitas 01.03.2024 kaebuse täienduse, vaidlustades vangla 17.01.2024

käskkirja. Kaebaja taotles 05.03.2024 kaebuse täienduses julgeolekuabinõude kohaldamise

lõpetamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist, juhul kui kohane ei ole taotleda vangla

17.01.2024 käskkirja tühistamist.

Kaebuse kohaselt rikub käskkiri kaebaja õigusi, kuna teised kinnipeetavad saavad teada

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest ning vangla kasutab selliseid käskkirju isiku

iseloomustamiseks. Julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendamatu. Suhtlemisvabaduse

piirang võib kaasa tuua suitsiidiohu. Liikumisvabaduse piiramine takistas kaebajal koolis

käimist. Vastustaja ei näidanud 17.01.2024 käskkirjas, et ei ole viivitanud julgeolekuabinõu

kohaldamise lõpetamisega. Vastustaja hinnang asjaolude äralangemise kohta on põhjendamata.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 01.07.2024 määrusega kaebuse, sest sellega kaitstavate

õiguste riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline

(HKMS § 121 lg 2 p 21).

Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele ja

vangla julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Kohtulik kontroll täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise üle on piiratud. Kohus saab üksnes kontrollida, kas esines kaalumisviga täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid kohus ei saa kontrollida

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi

02.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).

16.01.2024 käskkirja kohaselt oli vastustajal vaja reageerida kinnipeetavate vahel aset leidnud

füüsilisele konfliktile (kaklus), et tuvastada konflikti asjaolud ja ennetada konflikti võimalikku

jätkumist. Üheks meetme eesmärgiks oli kaebaja tervise kaitse. Kohtu hinnangul ei sisalda

16.01.2024 käskkiri ilmselgeid olulisi kaalutlusvigu. Käskkirjaga valiti meetmeks vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. See on kohane meede nii asjaolude objektiivse

väljaselgitamise seisukohast kui ka konflikti jätkumise seisukohast. Meetme eesmärgiks oli

selgitada välja, millist ohtu võib konflikt edaspidi kujutada vangla julgeolekule. Lühiajaline

takistus õppimisel oli väheintensiivse õiguse riive. Muud kaebaja välja toodud riived on

põhjendamata, mistõttu jätab kohus need kõrvale. Vastustaja 17.01.2024 käskkiri oli kaebajat

soodustav, mistõttu ei saa selle puhul rääkida põhjendamispuudusest. Samuti ei ole kohtu jaoks

nähtav ülemäärane viivitus vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise lõpetamisel.

17.01.2024 käskkirjast nähtub, et konfliktile järgnenud päeval oli vastustaja suutnud asjaolud

sellisel määral välja selgitada, et ei näinud ette ohu jätkumist vangla julgeolekule ja kaebajale.

7. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Halduskohtu

01.07.2024 määruse tühistamist.

3-24-625

3(5)

Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkiri võttis kaebajalt igasuguse vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse, riivates tema õigust vabale eneseteostusele, õigust tervise kaitsele ja

arstiabile, usuvabadust (kaplaniga kokkusaamise keeld), sõnavabadust (suhtlemisõigust, sh

õigust esitada kõnes ja saada suulisi vastuseid vanglalt, psühholoogilt, õpetajatelt), õigust

haridusele (koolis käimise piirang), õigust jalutuskäigule värskes õhus, kuna sinna saatmisel

puutub kokku vanglaametnikega ja saab suhelda teiste kinnipeetavatega, õigust saata ja saada

kirju. Kaitstavate õiguste riive on intensiivne.

Tallinna Vangla 16.01.2024 käskkirja tühistamine on tõenäoline, kuna olulised asjaolud on

jäetud arvestamata ja kaalutlusõigust on kuritarvitatud. Haldusakt ei ole õiguspärane ega

proportsionaalne ning on põhjendamata.

VangS § 69 lg-t 1 ei saa kohaldada kinnipeetava suhtes, kes ei ole ohtlik vangla julgeolekule.

X ei ole ohtlik, ta ei põgene ega ole suitsiidiohtlik, ta ei ole süsteemselt rikkunud õigusaktide

nõudeid ega pane toime õigusrikkumisi. VangS § 69 kohaldamine saab toimuda olemasoleva

teabe alusel, mitte põhjusel, et vanglal puudub mingi teave. Vangla paranoiline kartus ei olnud

põhjendatud. Sama eesmärgi oleks vangla saavutanud kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust

piiramata.

Käskkirjas ei ole näidatud ohupiirkonda. Vangla saab kinnipeetavate saatmisi korraldada ka nii,

et kinnipeetavad ei puutuks kokku. Kui oht oli mõnes konkreetsemas piirkonnas, nt ÕP-hoones,

oleks saanud piirata liikumis- ja suhtlemisvabaduse selles hoones, mitte mujal. Samuti oleks

saanud korraldada õppetöö muul viisil (materjalide kambrisse andmisel) ning ära jätta kooli

saatmine, selleks ei olnud vajalik piirata vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust viisil, et

isegi oma kambrikaaslasega ei saa olla ühes kambris. Ilmselgelt ei saanud kaebajat ohustada

kinnipeetavad, kes viibivad samas osakonnas. Nendega suhtlemise piiramine oli õigusvastane.

Oli olemas mitmeid alternatiivseid võimalusi. Vangla oli asjaolud välja selgitanud juba enne

piirangute kehtestamist. Vangla võttis kaebajalt sündmuse kohta seletuse enne vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, sai teada ründe tekkepõhjuse ning selle, et rünnak oli

suunatud ainult ühekordselt tema suhtes. Saadud teabe pinnalt sai vangla järeldada, et tulevikus

ei saa sellega olla mingit ohtu vangla julgeolekule ega ka kaebajale, kui vangla piiraks kakluse

teisel osapoolel kokkupuute kaebajaga. Selliseid asjaolusid vangla ei arvestanud.

17.01.2024 käskkirja tühistamine on tõenäoline, kuna Tallinna Vangla ei lõpetanud kaebaja

vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist asjaolude muutumisest alates. Vangla on

küll lõpetanud piirangud 17.01.2024, kuid ei ole teinud seda asjaoludest muutumisest arvates.

Käskkirjast ei nähtu, millal ja kuidas sai Tallinna Vangla teada kaebaja vanglasisese liikumis-

ja suhtlemisvabaduse piiramise aluse äralangemisest. Käskkirjas anti pelgalt hinnang "asjaolud

selged", kuid ei öelda, millised asjaolud ning millal ja kuidas välja selgitati.

Vaide tagastamine oli ebaseaduslik ja põhjendamata. Vaideõigust kontrollitakse seitsme päeva

jooksul alates vaide esitamisest. Pärast seda võib jätta vaide ainult rahuldamata. Vaide

rahuldamata jätmiseks ega tagastamiseks ei ole alust. Vangla ei ole määranud vaide puuduse

kõrvaldamiseks tähtaega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

3-24-625

4(5)

10. Halduskohus leidis õigesti, et Tallinna Vangla 17.01.2024 käskkiri oli kaebajat soodustav

haldusakt. Sellega lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning

miski selles käskkirjas pole kaebajat koormav, talle kohustusi panev, tema õigusi piirav vms.

Riigivastutuse seaduse § 3 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist

üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

Riigikohus leidis 17.12.2013 määruses asjas nr 3-3-1-74-13, p 12, et soodustava haldusakti

vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada

kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2). Küsimus sellest, kas täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine tulnuks lõpetada varem, ei ole lahendatav 17.01.2024 käskkirja peale esitatava

tühistamiskaebuse raames, vaid viivituse vaidlustamisel. Kaebaja ongi siinses asjas esitanud

eraldi tuvastamisnõude vangla viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks. Eeltoodud põhjustel oli

Tallinna Vangla 17.01.2024 käskkirja peale tühistamiskaebuse tagastamine lõppjäreldustes

õige, kuid muuta tuleb kaebuse tagastamise alust (HKMS § 121 lg 2 p 21 asemel § 121 lg 2 p

2).

11. Halduskohus tagastas kaebuse, leides, et sellega kaitstav õiguse riive on väheintensiivne

ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21).

12. Ringkonnakohus leiab, et asjaolud ei ole praeguseks piisavalt selged selleks, et pidada

kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks. Riigikohtu 01.11.2018 määrusest asjas nr 3-18-763 (p

11) tuleneb, et HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise otsustamiseks tuleb kohtul kontrollida, kas

kaebus on perspektiivitu. Juhul kui kaebuse faktiväited ei ole ilmselgelt põhjendamatud, saab

kohus nõuda tõendite esitamist, uurida tõendeid eelmenetluses ning anda neile hinnangu otsuse

tegemise käigus. Isegi kui haldusakti andmiseks võis esineda alus (selle andmine polnud

välistatud), peab kohus kontrollima isiku õiguste järgimist, haldusakti aluseks olnud asjaolude

paikapidavust ning kaalutluste põhjendatust ja kohaldatud meetme proportsionaalsust.

13. VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab

oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka

raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

14. VangS § 69 lg-s 2 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav

alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada.

Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos,

milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on

tõenäoline (nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 17). Ringkonnakohus märgib, et

siinse vaidluse asjaoludel võis oht esineda, kuid haldusakti sellekohased põhjendused on üsna

üldsõnalised. Eraldamise aluseks sai olla prognoositav oht teistele kinnipeetavatele, vangla

julgeolekule või raske õiguserikkumise toimepanemiseks, kuid käskkirjas pole seda ohtu

konkretiseeritud. Ühelt poolt on mõistetav, et piiratud aja jooksul võib olla raskendatud esitada

põhjalikke motiive. Vanglal tuleks siiski põhjendada ja esitada tõendid, täpsemalt milline oht

esines ning et seda ei saanud mõistlikult kõrvaldada muul viisil peale julgeolekuabinõude

kohaldamise (nt kinnipeetavate vanglasisene ümberpaigutamine). Tuleb arvestada, et vanglal

on küll kohustus tagada kinnipeetavate tõhus järelevalve ja vangla üldine julgeolek, kuid see ei

saa siiski toimuda kinni peetava isiku õiguste ebaproportsionaalse piiramise arvel (VangS § 41).

Seejuures tuleb vabaduse võtmise aluseid tõlgendada kitsalt ja rangelt. Halduskohus peab muu

hulgas hindama, kas käskkirja põhjendustes välja toodud eesmärk tagada sündmuse asjaolude

väljaselgitamise objektiivsus mahub VangS § 69 lg-s 2 toodud aluste alla.

15. Kaebaja väidab, et vanglale olid asjaolud selged juba enne 16.01.2024 käskkirja andmist

ning väidetavat ohtu kaebaja tervisele ja vangla julgeolekule oleks saanud vajadusel maandada

3-24-625

5(5)

muude meetmetega, sh konfliktis osalenud kinnipeetavate hoidmisega eraldi osakondades.

Halduskohus ei ole, sh viidetega haldusmenetluse käigus ega hiljem kogutud tõenditele, kaebaja

faktiväiteid ümber lükanud ega põhistanud nende ilmselget põhjendamatust. Seejuures sisaldab

kohtuasja toimik haldusmenetluse materjalidest ainult vaidlustatud haldusakte, samuti pole

vangla esitanud selgitusi kaebaja faktiväidete kohta ei vaide- ega kohtumenetluses. Ehkki pole

välistatud, et kaebaja väited osutuvad alusetuks ning kohus veendub pärast tõendite kogumist

ja hindamist kaevatava haldusakti proportsionaalsuses, tuleb kohtul neid järeldusi põhjendada.

16. Kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ei saa pidada tema

väidetavalt rikutud õiguste väheintensiivseks riiveks. Riigikohus märkis 18.02.2021 määruses

asjas nr 3-19-1837, p 12, et üksikvangistusse paigutamine ja seal hoidmine on olemuselt isiku

õiguste intensiivne riive (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12), mistõttu ei saa

HKMS § 121 lg 2 p-i 21 sellises vaidluses kohaldada ning kaebuse rahuldamise võimalust tuleb

hinnata asja sisulisel lahendamisel. Riigikohus leidis viidatud lahendites ja 28.02.2020 otsuses

asjas nr 3-17-1503, p 17, et täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena. Kuigi praegusel juhul kujunes eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine faktiliselt lühiajaliseks (1-päevaseks), on vabaduse võtmine

isiku jaoks üldjuhul siiski oluline küsimus ning tõsine riive. Seda kinnitavad analoogselt ka

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 2 ja lg 2 p 1, mis näevad

vabaduse võtmise alusetuks osutumise korral ette kahju hüvitamise ka juhul, kui see tekitati

kahtlustatavana kinnipidamisega või väärteomenetluses kinnipidamisega. SKHS § 11 lg 4

esimese lause kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära

alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Seega on seadusandja

SKHS-s lugenud juba 1-päevase vabaduse võtmise sedavõrd tõsiseks riiveks, et see õigustab

vabaduse võtmise alusetuks osutumise korral mittevaralise kahju hüvitamist. See kinnitab

kaudselt ka kaebaja õiguste riive olulisust.

17. Kohtupraktikas on leitud, et kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele

olla täielikult ammendunud (Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3‑3‑1‑10‑17, p 13). Kehtivuse

kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et

haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes

tugineda haldusakti varasemale kehtivusele, näiteks kaebaja isiku iseloomustamisel.

18. Eelneva põhjal tuleb määruskaebus osaliselt rahuldada, tühistada Tallinna Halduskohtu

01.07.2024 määrus vangla 16.01.2024 käskkirja ja viivituse vaidlustamist puudutavas osas ja

saata asi selles osas ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)