3-24-425/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.07.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-425

Haldusasi

Q.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.02.2024 otsuse

nr 1052275676 tühistamiseks osas, milles jäeti kaebajale

andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ning

määrati Schengeni alale sissesõidukeeld

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.O , riigi õigusabi korras esindaja v.adv abi

Merili Laansoo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Ragne

Õunap ja Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Tagastada vastustaja 10.07.2024 esitatud tõend (dtl 153–159).

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema abikaasa nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 12.08.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-425

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tuneesia kodanik Q.O saabus Eestisse Eesti Vabariigi välispiiri ületades 09.11.2023.

Pärast kinnipidamist esitas ta 10.11.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille võttis tagasi

09.01.2024. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 09.01.2024 rahvusvahelise kaitse

menetlemise lõpetamise otsuse. Samal päeval esitas Q.O avalduse rahvusvahelise kaitse

menetlemise jätkamiseks. PPA uuendas menetluse. Q.O esitas 05.02.2024 avalduse, mille

kohaselt ta võtab oma rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja soovib naasta koduriiki. PPA

tegi 06.02.2024 rahvusvahelise kaitse menetlemise lõpetamise otsuse.

2. PPA tegi Q.O-le 07.02.2024 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052275676 ning

kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks. Ettekirjutuse põhjendused olid

järgmised.

1)

Isikul puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis ja Schengeni viisaruumis viibimiseks.

Väljasõidukohustuse- ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 kohaselt tehakse

viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA-l ei ole

kaalutlusõigust, kas ettekirjutus koostada või mitte.

2)

Illegaalimenetluse raames 07.02.2024 läbiviidud küsitlusel selgitas isik, et saabus Eesti

Vabariiki transiidi eesmärgil Euroopasse jõudmiseks. Isikule selgitati, et PPA hinnangul

esineb tema suhtes põgenemisoht, kuna tema hoiakust ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita, mistõttu koostatakse talle sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Isik sai

lahkumisettekirjutusest aru, kuid ei nõustunud sellega. Ta ei nõustunud ka 5-aastase

sissesõidukeeluga, vaid soovis 3-aastast sissesõidukeeldu.

3)

PPA on kindlaks teinud, et isikul puuduvad alaealised lapsed, kelle eest ta peab

hoolitsema. Isiku sõnul elab tema sakslasest abikaasa Itaalias. Õigusrikkumised Eesti

Vabariigi territooriumil PPA andmetel puuduvad. Isikul puuduvad kehtivad elamisload, viisad

vm viibimisalused, mis oleksid väljastatud teistelt Schengeni konventsiooni liikmesriikidelt.

Kuna isik viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega VSS § 2 lg-t 1,

tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid ning juhindudes VSS § 7 lg-st

1, § 72 lg 2 p-dest 1, 2, 4 ja 6, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu vastavalt VSS § 74 lg-

le 2 5 aastaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Q.O esitas 12.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.02.2024

ettekirjutuse tühistamiseks osas, milles jäeti kaebajale andmata ettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati Schengeni alale sissesõidukeeld (täiendatud

04.03.2024, 21.06.2024 ja 28.06.2024). Esitatud põhjendused on järgmised.

1)

Ettekirjutus on vaidlustatud osas (vabatahtliku täitmise tähtaja andmata jätmine ja

sissesõidukeelu seadmine 5 aastaks) õigusvastane ja riivab ebaproportsionaalselt kaebaja

(põhi)õigusi. Rikutud on uurimispõhimõtet, põhjendamiskohustust ja kaalutlusõigust, samuti

ärakuulamise ja selgitamise kohustust. Kaebaja seisukohti on küll puudutatud, kuid pole

arvesse võetud.

2)

Kohtupraktikas on rõhutatud, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine

saab toimuda üksnes erandlikel juhtudel ja see toob isiku jaoks kaasa tõsised tagajärjed,

mistõttu tuleb kohtul suhtuda põgenemisohu tuvastamise ja selle puudustesse rangelt.

Riigikohus on 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 leidnud: „Lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast

2(8)

3-24-425

ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka

VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast

Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine

on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb

imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi

2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p

44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)“.

3)

PPA on tuginenud põgenemisohule. PPA pole põhjendanud, milles põgenemisoht seisneb,

märkides vaid, et järeldab isiku hoiakust ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Arvestades, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisega kaasneb

imperatiivne sissesõidukeeld, on põhjendamiskohustuse rikkumine raske. VSS §-s 68

sätestatud asjaolusid ei esine. Asjaolud, mis potentsiaalselt võiksid näidata, et isik ei soovi

lahkumiskohustust täita, pidid PPA-le teada olema juba vaidlusaluse otsuse tegemise ajal.

Puuduvad mõistlikud põhjused, miks PPA ei oleks saanud neid kajastada 07.02.2024

ettekirjutuses. Lisaks ei viita otsuse lakooniline põhjendus sellele, et PPA võttis tegelikkuses

haldusakti koostamisel VSS § 68 p-s 6 sätestatut arvesse. Põgenemisohu olemasolu ei saa

põhjendada üksnes Eestis ebaseadusliku viibimise faktiga. PPA versioon isiku pahatahtlikust

käitumisest on hüpoteetiline, kaebaja käitumist saab selgitada ka muul moel. Kaebaja soovis

Eestist edasi liikuda Itaaliasse, kus tal oli broneeritud aeg seoses elamisloa taotlusega.

4)

Kaebaja ei nõustu sissesõidukeelu kehtestamisega VSS § 74 lg 2 alusel. Esiteks polnud

lahkumisettekirjutuse tegemine ilma vabatahtliku täitmisajata põhjendatud. Teiseks tuleb VSS

§ 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline

sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sealjuures tuleb juba

lahkumisettekirjutuse tegemisel korrektselt kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine

(RKHKo nr 3-18-1891, p 16; 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34). Sissesõidukeelu kohaldamist pole

põhjendatud.

5)

PPA ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitusi, et 13.05.2023 on ta abiellunud X.Xga, kes on

Saksamaa kodanik. Seega pole VSS § 272 kohaselt võimalik sissesõidukeelu kehtestamine.

PPA ei ole võtnud piisavalt arvesse kaebaja huvi pere- ja eraelule ega arvestanud, et

sissesõidukeelu tõttu muutub vahetu suhtlemine abikaasade vahel võimatuks. PPA on saanud

Itaalia ametivõimudelt kinnituse abielu ehtsuse kohta ja on alusetu kahelda abielutunnistuse

autentsuses. Samuti ei ole PPA arvestanud, et kaebaja on 01.06.2023 esitanud taotluse

elamisloa saamiseks. Kaebajal oli Itaalias kehtiv broneering seoses elamisloa taotlusega, aga

kuivõrd kaebaja saadeti päritoluriiki, puudus tal võimalus sinna minna ja elamisluba taotleda.

6)

Alternatiivselt tuleks sissesõidukeeld jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Kaebaja

on abielus Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuga, kellega suhtlemine oleks sissesõidukeelu

seadmisega ebaproportsionaalselt takistatud. Samuti seab sissesõidukeeld ebamõistlikud

takistused seoses elamisloa taotlusega, millega kaebaja soovib kindlasti jätkata.

2. PPA jääb 29.04.2024 vastuses vaidlustatud otsuse juurde ning palub jätta

kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 20.06.2024 ja 28.06.2024), leides

järgmist.

1)

Etteheited uurimispõhimõtte, põhjendamiskohustuse ja kaalutlusõiguse rikkumise osas on

asjakohatud. PPA on ettekirjutuse tegemisel küsitluste käigus selgitanud välja kaebajaga

seotud asjaolud ja kaalunud neid lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu

kohaldamisel. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid konkreetseid asjaolusid PPA ettekirjutuse

tegemisel arvesse ei võtnud või milles seisneb kaalutlusõiguse rikkumine.

3(8)

3-24-425

2)

Ei saa nõustuda, et põgenemisohtu pole põhjendatud. PPA põhjendas, et järeldas seda

isiku hoiakutest ja käitumisest. Kaebaja küsitluse protokollist nähtuvalt ei ole ta olnud

illegaalimenetluses koostööaltis, vastates korduvalt PPA küsimustele, et ei kommenteeri.

Lisaks on kaebaja kinnitanud, et tal puuduvad rahalised vahendid Eestist lahkumiseks ning

selgitanud, et ta ei soovi Schengenist lahkuda. Kaebaja põgenes Põhja-Eesti

Regionaalhaiglast, kuhu ta viidi, kuna ta kaebas terava valu üle õlas. Kuigi see leidis aset

pärast lahkumisettekirjutuse koostamist, kinnitab seegi, et isiku soov ei olnud lahkuda Eestist

oma kodakondsusjärgsesse riiki, vaid hoopis põgeneda. Lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise soovi puudumist näitab ka asjaolu, et kaebaja on püüdnud PPA-d veenda, et tema

abikaasa elab Itaalias ja tal on seetõttu Schengenis viibimisalus. Samas ei ole PPA saanud

Itaalia ametivõimudelt kinnitust, et abielu kaebaja ja X.X vahel oleks sõlmitud.

PPA märgib täiendavalt, et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluses toodi välja, et

kaebajal on olemas kehtiv Tuneesia pass, kuid Eestisse saabudes peitis ta selle enda

tagavarajalatsi sisse ning väitis, et tal puuduvad dokumendid. Dokumendi avastas PPA

kaebaja asju läbi otsides. Seega soovis kaebaja enda isiku tuvastamist raskendada. Kaebaja

pass on välja antud 19.03.2022 Strasbourgis Prantsusmaal. Kaebaja sõnul taotles ta

15.01.2021 Prantsusmaal rahvusvahelist kaitset, samas seletuskirjas ütles ta, et Prantsusmaal

varjupaika ei taotlenud ja saadeti sealt välja. Kaebaja väljendas ka seletuskirjas, et tal polnud

viisat Euroopa Liitu sisenemiseks ja seepärast tuli ta salaja. Isiku sõnul on ta varasemalt

rahvusvahelist kaitset taotlenud Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis, Prantsusmaal ja

Saksamaal. Lisaks sai PPA sõrmejälgedele vasteid Luksemburgist, Hollandist ja Rumeeniast,

kokku 14 HIT vastust nimetatud riikidest. PPA hinnangul on isik 2023. a oktoobris

Saksamaale sisenenud samuti ebaseaduslikult, sest kaebaja passis ei nähtu templijäljendit

Schengeni alale sisenemise kohta, on vaid templijäljend 18.10.2023 Saksamaalt väljumise

kohta. Lisaks on arusaamatu kaebaja transiit juulis 2023 Liechtensteini ja kodumaale, sest

passis ei nähtu vastavaid templijäljendeid.

Kaebaja sisenes Eestisse kehtiva sissesõidukeelu kehtivusajal jooksul (VSS § 68 p 7). Nimelt

on Prantsusmaa poolt kohaldatud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale alates

19.01.2022–22.07.2025. Kaebaja saabus Eestisse 09.11.2023. PPA andmebaasi kohaselt on

isikul sissesõidukeeld Schengeni alale ka Saksamaa poolt. Kaebaja on seotud 39 varjunimega.

Kehtivad sissesõidukeelud võivad olla üks põhjus, miks kaebaja enda passi varjas ning

isikuandmed PPA-le erinevusega esitas. Kaebaja on varasemalt ebaseaduslikult Schengeni

alale sisenenud ja pidi väljasaatmise tõttu teadlik olema talle kohaldatud sissesõidukeeldudest.

PPA-l on alust arvata, et isiku tegelik eesmärk ei ole Eesti. Isik on teadlikult ja tahtlikult

ületanud ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahelist piiri

ning eelnevalt ei ole isegi üritanud leida muud seaduslikku viisi Eestisse saabumiseks.

3)

VSS § 272 asub VSS 5. peatükis, mis tulenevalt see ei kohaldunud PPA ettekirjutuse

suhtes. Kuna kaebajal ei ole Schengeni alal viibimisalust, oli PPA-l kohustus teha

lahkumisettekirjutus Schengeni alalt lahkumiseks. Kaebaja väidete kohaselt on ta abielus

Saksamaa kodanikuga, kes elab Itaalias ning ta on Itaalias esitanud elamisloa taotluse, kuid

nimetatud asjaolusid ei ole kaebaja veenvalt tõendanud. PPA tegi Itaaliasse päringu kaebaja

viibimisaluse ja abielu osas, kuid Itaaliast saadud vastusest nähtus, et Itaalia jaoks on kaebaja

tundmatu (esitatud kohtule 18.04.2024 taotluse lisana 1). Kahtlust abielu ehtsuses süvendab

asjaolu, et kaebaja suhtes on kehtiv Saksamaa poolt 19.03.2024 kohaldatud sissesõidukeeld

Schengeni alale. Seega ei ole ka Saksamaa ametivõimud olnud teadlikud, et nende kodanik

oleks kaebajaga abielus, vastasel juhul oleks kaheldav, et kaebaja suhtes oleks Schengeni

sissesõidukeeldu kohaldatud.

4(8)

3-24-425

Kaebaja saabus Eestisse pool aastat pärast abielu sõlmimist ilma abikaasata. Tallinna

Halduskohus on haldusasjas nr 3-23-2550 teinud 11.11.2023 määruse, millega lubas kaebaja

paigutada kinnipidamiskeskusesse. Nimetatud menetluse raames toimunud istungil on kaebaja

kinnitanud, et tuli Eestisse uue lootusega, et saab Eestis abi, mainimata seejuures oma

abikaasat.

Kaebaja varasem liikumine erinevate riikide vahel ja mitmete rahvusvahelise kaitse taotluste

esitamine viitab üheselt, et ta kasutab kõiki võimalusi, et Euroopasse jääda ning PPA

kahtlused pereelu ehtsuse osas on põhjendatud. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse ilma

abikaasata ega ole üheski menetluses väitnud, et tema abikaas ühineks temaga Eestis või oleks

juba Eestisse saabunud, ei ole põhjust rääkida kaebajast kui Euroopa Liidu liikmesriigi

perekonnaliikmest, kelle suhtes ei oleks võimalik kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu.

Saksamaa poolt on kaebaja suhtes kohaldatud uus sissesõidukeeld perioodiks 19.03.2024–

17.10.2027. Kaebaja abielu on sõlmitud ajal, kui kaebaja suhtes oli kohaldatud Prantsusmaa

poolt sissesõidukeeld Schengeni alale.

4)

Kaebaja poolt kohtule 04.03.2024 kaebuse täienduse lisana 2 esitatud Itaalia postiasutuse

kviitung ei tõenda elamisloa taotluse esitamist. Kviitungilt nähtub vaid, et kaebaja on

01.06.2023 kirja saatnud. Kaebaja ei selgita, millal ta soovis Itaaliasse edasi liikuda ja millisel

õiguslikul alusel. Kaebajal on hetkel mitu kehtivat sissesõidukeeldu Schengeni alale ja tal

puudub Schengeni alal viibimiseks või siia saabumiseks seaduslik alus. Pelgalt Itaalias

sõlmitud abielu ei ole seaduslik viibimisalus.

5)

Humaanseid kaalutlusi kaebaja välja ei toonud ja PPA hinnangul neid ei esinenud.

Selliseid asjaolusid pole selgunud ka kohtumenetluses. Abielu sõlmimine ei ole asjaolu, mida

peetaks humaanseks kaalutluseks. Väidetav abielu sõlmiti 13.05.2023 ehk Prantsusmaa

kohaldatud Schengeni ala sissesõidukeelu kehtimise ajal. Kaebaja suhtes kehtib ka Saksamaa

kohaldatud sissesõidukeeld 19.03.2024–17.10.2027. Nii kaebaja kui ka X.X pidid möönma, et

neil ei pruugi olla võimalik elada koos Schengeni alal. Seega on tõendatud, et kaebaja suhtes

ei esinenud humaanseid kaalutlusi, mis võimaldaks jätta sissesõidukeelu kohaldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

4. PPA 07.02.2024 otsus nr 1052275676 on vaidlustatud osas, milles jäeti

kaebajale andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati Schengeni

alale sissesõidukeeld. Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata

jätmise õigusliku alusena on vaidlustatud otsuses välja toodud VSS § 72 lg 2 p-d 1, 2, 4

ja 6. Sissesõidukeelu kohaldamise õiguslikuks aluseks on VSS § 74 lg 2.

5. VSS § 72 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 6 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb

välismaalase põgenemise oht, välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist

kaitset seetõttu, et elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on

põhjendamatu, välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule,

lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida.

Tegu on alternatiivsete alustega, st nende esinemine samaaegselt ei ole nõutav.

VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja

5(8)

3-24-425

arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.

VSS § 74 lg 4 võimaldab lisaks jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

6. Nagu ka kaebaja viitab, on Riigikohus selgitanud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74

kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja

milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sealjuures

tuleb juba lahkumisettekirjutuse tegemisel kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu

kohaldamine (VSS § 74 lg 2; Riigikohtu otsused nr 3-18-1891/46, p 16, ja nr 3-17-

1545/81, p-d 33 ja 34). Seega on nii lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja

määramata jätmine kui ka sissesõidukeeld haldusorgani kaalutlusotsused. Keeld ja

selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed ning see eeldab

isiku ärakuulamist. Kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 järgi siiski

piiratud. Vastava otsuse õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2).

7. Asjas seisneb vaidlus selle üle, kas PPA on kaalutlusõigust rikkunud. Kaebaja

on välja toonud ka uurimispõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumise, samuti

viidanud ärakuulamise ja selgitamiskohustuse rikkumisele.

8. Puudub vaidlus, et praegusel juhul on kaebaja enne lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist ja sissesõidukeelu kehtestamist ära

kuulatud. Kaebajale on selgitatud kavandatava otsuse sisu ja antud võimalus oma

seisukohtade esitamiseks. PPA on pidanud põhjendatuks jätta lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu

Schengeni alale 5 aastaks. Seda on põhjendatud ennekõike hinnanguga, et kaebaja

hoiakust ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, seega esineb

põgenemisoht. Kohtumenetluses on PPA täpsustanud, et isik ei teinud

illegaalimenetluses koostööd, tal puudusid rahalised vahendid Eestist lahkumiseks,

enda kinnipidamisel peitis ta oma passi, soovides enda tuvastamist raskendada ja

ilmselt varjata asjaolu, et tema suhtes on juba kohaldatud sissesõidukeeldu Schengeni

alale ja et ta sisenes Eestisse kehtiva sissesõidukeelu kehtivusajal jooksul (VSS § 68 p

7). Samuti on PPA osundanud asjaolule, et isik on kasutanud varjunimesid ja

varasemalt korduvalt ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud ning eri riikides

rahvusvahelist kaitset taotlenud.

9. Vaidlustatud otsuses välja toodud põhjendused on napid. Praeguse juhtumi

asjaolusid arvestades ei muuda asjaolu, et põgenemisohu esinemist ja sissesõidukeelu

kohaldamist ei ole üksikasjalikumalt põhjendatud, vaidlustatud otsust siiski

kontrollimatuks. Kaebaja suhtes on eelnevalt ning tema enda tegutsemisest tingitult

lühikese aja jooksul läbi viidud mitmeid haldusmenetlusi, kuna kaebaja on esitanud ja

seejärel korduvalt tagasi võtnud rahvusvahelise kaitse taotlusi. Kaebajaga on läbi

viidud mitu vestlust ja PPA on esitanud halduskohtule mitu taotlust kaebaja

kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks, viimati vaidlustatud otsuse tegemisele

eelnenud päeval. Vaidlustatud otsuses on tuginetud nii illegaalimenetluses selgunud

asjaoludele kui ka rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigule. 10.01.2024

küsitluse protokollist nähtuvalt kinnitas kaebaja, et soovis läbida Eestit transiitmaana

ja jääda siia maksimaalselt kaheks päevaks. Samuti kinnitas ta rahaliste vahendite

puudumist tagasisõiduks ja väitis, et tal on abielu tõttu alus Schengenis viibimiseks.

07.02.2024 küsitluse protokollist nähtuvalt on kaebaja mitmel korral keeldunud

6(8)

3-24-425

küsimustele vastust andmast. Isiku vastusest nähtuvalt sai PPA järeldada, et kaebaja ei

soovi ta jääda Eestisse, küll aga leida võimalusi Euroopasse jäämiseks.

10. PPA on ka kaebusele vastates viidanud kaebaja osas varem läbiviidud

menetlustele, sh seoses tema paigutamisega kinnipidamiskeskusesse. Nähtuvalt

haldusasjas nr 3-24-352 PPA poolt 06.02.2024 esitatud taotlusest kaebaja

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks (vt dtl 121 jj) tugines PPA selles

asjaoludele, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult riigipiiri ületades, peidetuna

rekka koormasse ja esitas pärast seda, kui PPA ametnikud ta kontrollimiseks peatasid,

rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA põhjendas esitatud taotluses kaebaja

põgenemisohtu puutuvalt ka seda, et kaebaja saabus Eestisse sissesõidukeelu

kehtivusaja jooksul, kuna Prantsusmaa on kehtestanud kaebajale Schengeni alale

sissesõidukeelu perioodiks 19.01.2022–22.07.2025 ja Saksamaa oli samasuguse keelu

kehtestanud perioodiks 19.10.2023–18.01.2024. Ilmselt sel põhjusel varjas kaebaja

algul PPA eest ka enda passi ja isikuandmeid, väites dokumentide puudumist ja lootes,

et kehtivate sissesõidukeeldude olemasolu ei avastata. PPA tõi välja, et kaebaja oli

varem korduvalt (kokku 14 korral) esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi mitmetes

Euroopa riikides ning – ootamata ära menetluse tulemust –, liikunud teistesse

riikidesse. Samuti kahtlustas PPA taotluses, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik

eelkõige selleks, et vältida enda väljasaatmist või kinnipidamiskeskusesse paigutamist.

Kaebaja selline teguviis viitab, et ta kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. PPA

tõi taotluses välja ka selle, et kaebaja andis rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse

käigus osaliselt ebausutavaid seletusi on varasemate liikumiste kohta.

11. Puudub mõistlik põhjus arvata, et PPA ei ole kaalumisel enda poolt 06.02.2024

taotluses esitatud põhjendustest ja asjaoludest tegelikkuses lähtunud, isegi kui neid

kõiki pole praeguses asjas vaidlustatud otsuses üksikasjalikult välja toodud. Taotlus on

esitatud vaid üks päev enne otsuse tegemist ning selles on analüüsitud konkreetselt

kaebajaga seotud asjaolusid. Kuna PPA 06.02.2024 taotlust arutati kohtuistungil

kaebaja osavõtul, on kaebaja nende asjaolude ja põhjenduste esinemisest ilmselgelt

teadlik ja võimalik ei ole väita, et põhjendused on otsitud tagantjärele. Neid pole alust

pidada ka hüpoteetilisteks ning kohtule ei nähtu ja kaebaja pole välja toonud mingeid

usutavaid alternatiivseid selgitusi kaebaja käitumise selgitamiseks. Mingeid

vahepealsel ajal muutunud asjaolusid, mis võiksid põgenemisohtu märkimisväärselt

vähendada, ei nähtu.

12. Kuna lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmiseks

piisab ühe VSS § 72 lg-s 2 sisalduva õigusliku aluse esinemisest, ei ole vajadust

täiendavalt analüüsida teisi aluseid, need ei mõjuta eraldiseisvalt otsuse materiaalset

õiguspärasust.

13. Põhjendatud ei ole etteheide, et 5 aastaks kehtestatud sissesõidukeeld ei ole

proportsionaalne seetõttu, et kaebaja on 13.05.2023 abiellunud Saksamaa kodaniku

X.Xga. PPA on juba kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetlustes toonud

välja, et Prantsusmaa oli kehtestanud kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu

perioodiks 19.01.2022–22.07.2025. Kohus nõustub PPA-ga, et kuna abielu oli

sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtestamist, pidid kaebaja ja tema abikaasa möönma,

et neil ei pruugi olla võimalik Schengeni alal pereelu elada. Kaebaja pere- ja eraelu

riivet ei saa seetõttu pidada eriti intensiivseks. Lisaks ei olnud kaebajal

lahkumisettekirjutuse koostamise etapis esitada abielu kohta mingeid tõendeid ja PPA

on selgitanud, et väidetava abielu ehtsuses oli põhjust kahelda ka seetõttu, et

7(8)

3-24-425

varasemates haldusmenetlustes ei maininud kaebaja enda abikaasat ning ta saabus

Eestisse üksinda.

14. Kaebaja ei ole PPA-le selgitanud ka seda, millal ja millisel õiguslikul alusel ta

soovis Itaaliasse edasi liikuda. PPA märgib õigesti, et pelgalt Itaalias sõlmitud abielu

ei ole seaduslik viibimisalus.

15. Nagu vastustaja on selgitanud, ei kohaldata VSS § 27 järgi

lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja

sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS 5. peatükis sätestatut, seega ei kohaldu

ka 5. peatükis asuv VSS § 272.

16. Kaebaja on täiendavalt viidanud humaansetele kaalutlustele. Ehkki need

saaksid põhimõtteliselt kõne alla tulla olukorras, kus Schengeni alale sisenemise keeld

riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, ei nähtu praegusel juhul ülal

toodud põhjustel (vt ülal p 15) sellist perekonna- või eraelu intensiivset riivet.

17. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et PPA 07.02.2024 otsuse nr 1052275676

tühistamiseks osas, milles jäeti kaebajale andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise

tähtaeg ning määrati Schengeni alale sissesõidukeeld tühistamiseks, puudub alus.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1).

Kohus lahendab eraldi määrusega kaebaja esindaja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise

taotluse.

19. Vastustaja poolt 10.07.2024 esitatud tõend tuleb tagastada, kuna see on esitatud

hilinenult ja selle menetlemine tooks praegusel juhul kaasa menetluse viibimise,

samuti ei ole vastustaja konkretiseerinud selle esitamise vajadust (HKMS § 51 lg 4, §

62 lg 1 ja lg 3 p 3).

20. Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

OSALISELT JÕUSTUNUD RIIGIKOHTU 04.02.2026 KOHTUMÄÄRUSEGA.

8(8)