3-23-1390/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1390

Haldusasi

X. X.u kaebus Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsuse nr 39

tühistamiseks ja Harku valla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X. X.

Vastustaja – Harku vald

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.08.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku valla üldplaneeringu ülevaatamise osas otsustas Harku Vallavolikogu 25.05.2023

otsusega nr 39 „Lugeda Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku

2(10)

vallaüldplaneering käesoleva otsusega üle vaadatuks ning jätta üldplaneering kehtima senisel

kujul.“

2. 21.06.2023 esitas X. X. Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tühistada

Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsus nr 39 "Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“; 2)

kohustada Harku Vallavalitsust viima läbi planeerimisseadus §-is 92 ettenähtud üldplaneeringu

ülevaatamine uuesti; 3) kohustada Harku Vallavalitsust üldplaneeringu ülevaatamise

otsustamisel algatama menetlus Harku Valla üldplaneeringu vastavusse viimiseks kehtivate

õigusaktidega.

3. Kohus võttis kaebuse oma 22.06.2023 määrusega menetlusse. 24.04.2024 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kaebuse esitaja, X. X. on Muraste külas Xxxxx-Xxxxx kinnistu (xxxxx:xxx:xxxx) omanik.

Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 on õigusloova aktina kehtestatud Harku valla

üldplaneering ning Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 on kehtestatud Harku valla

ehitustingimusi, miljöö-väärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrav ning

tihehoonestusalasid täpsustav teemaplaneering, mille kohaselt paikneb Xxxxx-Xxxxx

maaüksus tihehoonestusalal, kus maakasutuse juhtotstarbeks on määratud leebe režiimiga

looduslik haljasmaa. Üldplaneeringust tulenevalt määratleb Harku Vallavalitsus maaüksuse

sihtotstarbeks maatulundusmaa.

Oma 25.05.2023 otsusega nr 39 otsustas Harku Valla volikogu lugeda Harku Vallavolikogu

17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla üldplaneering ülevaadatuks ning jätta

üldplaneering kehtima senisel kujul.

Kaebaja toob enda piiratud õigusena välja selle, et haldusaktiga jäeti kehtima Harku Valla

üldplaneering, mille kohaselt lasuvad kaebajale kuuluval kinnistul piirangud, mis põhinesid

üldplaneeringu vastuvõtmise ajal kehtinud õigusaktidel, mis käesoleval hetkel enam ei kehti,

s.t, et kaebaja kinnistule jäetakse haldusaktiga kehtima piirangud, mille seadmiseks puudub

haldusakti välja andmise seisuga seaduslik alus.

4.2. 01.07.2018 jõustusid maakatastriseaduse (MaaKatS) muudatused ning kehtima hakanud

§181 järgi on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks

kasutatav maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Paljud

üldplaneeringuga hõlmatud Harku vallas tänaseni kasutusest olevatest looduslikest

rohumaadest, sh kaebajale kuuluv Xxxxx-Xxxxx maaüksus ei ole kunagi olnud kasutuses

põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks, samuti puudub pea olematu

mullakihiga paepealsel maaüksustel ka põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Samuti ei ole

Xxxxx-Xxxxx kinnistu, nagu paljud teised looduslikud rohumaad kantud PRIA põllumassiivide

registrisse. Eeltoodust lähtudes ei ole üldplaneeringus maaüksuse sihtotstarbe määratlemine

maatulundusmaana vastavuses kehtivate õigusaktidega.

4.3. Kehtiva üldplaneeringu järgi on kehtestatud paljude maaüksuste osas maakasutuse

juhtotstarbeks leebe režiimiga looduslik haljasmaa. Üldplaneeringuga maakasutuse juhtotstarbe

määramist reguleerib PlanS § 8 lõige 31, mille kohaselt on maakasutuse juhtotstarve

üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu

määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Leebe režiimiga

looduslik haljasmaa ei ole ja ei saa olla üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise

valdav otstarve- st üldplaneeringuga on sisuliselt kehtestatud piirang maa majanduslikuks

kasutamiseks.

3(10)

Lõpliku loetelu võimalike maakasutuse sihtotstarvete osas näeb ette 01.07.2018 jõustunud

Maakatastriseaduse muudatuse § 181, ning üldplaneeringuga määratav territooriumi

maakasutuse juhtotstarve saab olla vaid üks (või mitu) antud Maakatastriseaduse §-is loetletud

otstarvete valikust. Üldplaneeringus määratlemine, et maa ei ole täna majanduslikus kasutuses

(looduslik haljasmaa) ei anna alust maaüksuse kasutamiseks sisulise piirangu seadmiseks, st

antud maaüksus peab ka tulevikus jääma majanduslikust kasutusest välja.

4.4. Kehtiva üldplaneeringu koondkaardi kohaselt sätestab üldplaneering Klooga maantee ääres

tee perspektiivse sanitaarkaitsevööndi. Üldplaneeringu kehtestamisel 2013.a sätestas maantee

sanitaarkaitsevööndi mõiste ja sisu teeseaduse alusel antud teede- ja sideministri 28.09.1999

määrus nr 55. Nii teeseadus kui viidatud teede- ja sideministri määrus on käesolevaks ajaks

kehtivuse kaotanud. Maantee sanitaarkaitsevöönd tähistas kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede

projekteerimise normides olemasolevate maanteede kõrval arvestatavat ala, kus õhusaaste

ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku

perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni.

Käesoleval hetkel sätestab avaliku tee kaitsevööndist tulenevad piirangud 2015.a kehtima

hakanud ehitusseadustik, mille § 71 lõike 2 kohaselt on ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu

poolt nimetatud maantee (edaspidi Euroopa teedevõrgu maantee) kaitsevööndi laius mõlemal

pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 50 meetrit. Ülejäänud maanteede kaitsevööndi

laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 meetrit.

Eeltoodud asjaolust lähtudes põhineb üldplaneeringus kajastatud tee perspektiivne

sanitaarkaitsevöönd kehtivuse kaotanud õigusaktidel ning kehtivuse kaotanud projekteerimise

normidel ning tuleks üldplaneeringust eemaldada.

4.5. Kehtiva üldplaneeringu punktis 2.21 “Teed ja liiklusskeem” on öeldud, et üldplaneeringu

kaartidel on kujutatud maanteede perspektiivsed sanitaarkaitsevööndid tulenevalt maanteede

projekteerimise normidest, liiklusloenduse andmetest (2008 – 2009) ning liikluskasvu

prognoosist. Samas punktis on öeldud, et arendustegevuse realiseerimisel arvestada, et

riigimaanteede kaitsevööndi laius on 50 meetrit. Kaitsevööndis ehitustegevust ette ei nähta,

tegevus on võimalik vaid kokkuleppel tee omanikuga (Teeseadus §36).

Üldplaneeringu punktis 2.21 on üheselt öeldud, on üldplaneeringu kaartidel kujutatud

maanteede perspektiivsed sanitaarkaitsevööndid tulenevad maanteede projekteerimise

normidest ning kuivõrd nimetatud normid antud hetkel enam ei kehti, ei ole üldplaneering

kajastatud maantee perspektiivse sanitaarkaitsevööndi osas vastavuses kehtivate õigusaktidega

ning maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd tuleks üldplaneeringust eemaldada.

4.6. Kaebaja palub kohtul jätta tähelepanuta vastustaja vastuses kaebuse esemega mitteseotud

teemad, sh Kaebajale kuuluva kinnistu ehitusõigusega seotud küsimused, üldplaneeringu

ehitusõiguse põhimõtete käsitlused jm. Antud kaebus käsitleb üksnes ja ainult üldplaneeringu

kehtivate õigusaktidega vastavusse viimise küsimust.

4.7. HKMS § 158 lg 1 näeb ette, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, millised

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub

rahuldamisele.

Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et vastustaja on oma vastuses tunnistanud, et nii Harku

valla üldplaneeringus kajastatud maantee sanitaarkaitsevööndid, kui ka nö perspektiivsed

sanitaartkaitsevööndid põhinesid kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede projekteerimise

normidele ja neis normides sel hetkel kehtinud tabelite väärtustele. Samuti on vastustaja

kaebuses tunnistanud, et peale Harku valla üldplaneeringu kehtestamist on projekteerimise

norme muudetud ning kehtivad normid maantee sanitaarkaitsevööndit ette ei näe, vaid lähtuma

4(10)

peab ehitusseadustiku § 71 lõikes 2 sätestatud avalikult kasutatava tee kaitsevööndi

tingimustest.

Seega on kaebaja hinnangul leidnud kinnitust asjaolu, et oma 25.05.2023 otsuse nr 39 tegemisel

jättis vastustaja hindamata õigusaktidest tulenevate muudatuste planeeringusse tegemise

vajaduse nagu kohustab PlanS § 92 lõige 2 ning otsuse tegija jättis haldusakti andmisega

kehtima üldplaneeringu, milles kajastuvad piirangud, mis on üldplaneeringus kehtestatud

tuginedes õigusaktidele, mis on planeeringu ülevaatamise ajaks kaotanud kehtivuse.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata.

5.1. Harku Vallavolikogu 17. oktoobri 2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku valla

üldplaneeringu

(kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.harku.ee/documents/2846103/6425080/2015.02.16+Seletuskiri+parandusega_29.

01.2015+otsus+Nr+11.pdf ) ning Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 kehtestatud

Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning

tihehoonestusalasid

täpsustava

teemaplaneeringu

(kättesaadav

arvutivõrgus:

http://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/ ) kohaselt paikneb Muraste külas Xxxxx-

Xxxxx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) maaüksus leebe režiimiga loodusliku haljasmaa

juhtotstarbega tihehoonestusalal ning Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteeperspektiivses

sanitaarkaitsevööndis.

Üldplaneeringuga on määratud tingimused detailplaneeringute koostamiseks elamumaadel, mis

asuvad kompaktse hoonestusega aladel nn tihehoonestusaladel ning detailplaneeringu

koostamise tingimused hajaasustuse põhimõttel arendataval väikeelamumaa looduslikul

haljasmaal. Üldplaneeringus on loodusliku haljasmaana tähistatud valdav osa valla

territooriumist, s.o ala, mille sihtotstarbeks on enamasti maatulundusmaa. Üldplaneeringu

seletuskirja punkti 2.7 kohaselt on leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbe peamine

kasutusviis maatulunduslik kasutus, s.o põllumaad kasutatakse põllu harimiseks, metsamaad

metsa kasvatamiseks ja loopealseid niitusid niidetakse. Leebe režiimiga looduslikul haljasmaal

on võimalik eluasemekohtade rajamine hajaasustuse põhimõttel vastavalt üldplaneeringu

seletuskirja punktile 2.1.2 seatud tingimustel, mida on täpsustatud Harku valla ehitustingimusi,

miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid

täpsustava teemaplaneeringu (edaspidi teemaplaneering) seletuskirja punktis 3.3 määratud

tingimustega. Detailplaneeringu koostamisel tiheasustusaladele jäävatel leebe režiimiga

loodulikel haljasmaadel tuleb üldplaneeringu seletuskirja punkti 2.1.2 kohaselt arvestada

tingimustega, mis on määratud hajaasustuse põhimõttel arendatavale väikeelamumaale.

Ehitusõiguse kavandamise lubamine looduslikele haljasmaadele peab olema põhjendatud ning

ratsionaalne.

5.2. Käsitletaval juhul paikneb maaüksus, mida soovitakse hoonestada Harku valla

üldplaneeringuga

määratud

Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna

maantee

perspektiivses

sanitaarkaitsevööndis. Harku valla üldplaneeringus on kajastatud terminid „maantee

sanitaarkaitsevöönd“ ja „maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd“. Esimene neist kajastas

kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede projekteerimise normides olemasolevate maanteede

kõrval arvestatavat ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni,

pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni.

Maastik on tunduvalt muutunud ning inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik.

Perspektiivseks

sanitaarkaitsealaks

nähti

üldplaneeringus

ette

vastavalt

Tallinna

Tehnikaülikooli Teedeinstituudi liikluse baasprognoosile Eesti riigimaanteedele aastaks 2040

(koostatud 2007. a) liikluskasvu koefitsiendi 1,5 ja liiklusloenduse tulemi korrutist.

5(10)

5.3. Maanteede perspektiivsed sanitaarkaitsevööndid on kantud Harku valla üldplaneeringu

kaartidele. Koondkaardil on need alad tähistatud punase ja oranži katkendjoonega, milles

vahelduvad joontele ristikesed. Perspektiivsed sanitaarkaitsealad maanteede või perspektiivsete

teede ümber on laiustega 120 m, 200 m ja 300 m vastavalt liiklusloenduse ja koefitsiendi

korrutisele ning maantee projekteerimise normis sel hetkel kehtinud tabeli väärtusele. 2014. a,

pärast Harku valla üldplaneeringu kehtestamist, muudeti projekteerimise norme, ning normides

ei kajastatud maantee sanitaarkaitsevööndi terminit. Õigusaktist tuleneva kaitsevööndi

määramisel tuleb kehtiva õiguse alusel lähtuda ehitusseadustiku § 71 lõikes 2 sätestatud

avalikult kasutatava tee kaitsevööndi tingimustest. Eeltoodud fakt ei muuda asjaolu, et Harku

Vallavolikogu poolt kehtestatud üldplaneeringus maantee sanitaarkaitsevöönditesse elamumaid

ei kavandatud. Tuginedes planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lõikele 3 võib üldplaneeringu alusel

kinnisomandile seada kitsendusi. PlanS § 75 lõige 1 punktist 1 tulenevalt lahendatakse

üldplaneeringuga transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri, sealhulgas kohalike teede,

raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste

määramine.

Harku valla üldplaneeringu koostamise raames teostati keskkonna strateegiliste mõjude

hinnang, mis pidi näitama, kas üldplaneeringuga kavandatud elamumaa juhtfunktsiooniga

tiheasustusalade maht on piisav ja jätkusuutlik. Koostatav üldplaneering töötatigi ümber 2008.

aastal, pärast keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande valmimist, millest nähtus,

et seni kavandatud elamumaa maht ületab valla keskkonnataluvuse piire. Selle tulemusena

eemaldati maanteede sanitaarkaitsevööndist kavandatavad elamu-ja puhkealad. Seega on

üldplaneeringu lahenduses leevendatud norme ületava müraga kaasnevat negatiivset mõju

inimese elukeskkonnale. Liiklusest tulenev õhusaaste mõjutab välisõhu kvaliteeti eelkõige

maanteede ääres, kahjustades sealsete elanike elukeskkonda. Lisaks eeltoodule ei ole maanteede

äärde otstarbekas uusi elamualasid kavandada põhjusel, et see toob eelduslikult kaasa vajaduse

täiendavate mahasõitude rajamiseks ning liikluskoormuse kasvu niigi ülekoormatud lõikudel.

Üldplaneeringuga kavandatud täiendavate elamispindade lisandumisel suureneb liiklustihedus

valda läbivatel teedel veelgi, eelkõige Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteel. Lisaks õhku

paisatavate saasteainete emissioonile kaasneb transpordiga ka müra ja vibratsioon, mis

täiendavalt halvendab elukeskkonna kvaliteeti maanteede ääres. Eeltoodud seisukohta kinnitab

ka Tallinna Halduskohus 07.06.2017 otsuse nr 3-13-70196 punktis 29.2, kus kohus on leidnud,

et kohaliku omavalitsuse määratud sanitaarkaitsevööndi rakendamiseks ehitusõiguse

taotlemisel tuleb hinnata, kas see on vajalik üldplaneeringu eesmärkide täitmiseks. Kohus lisab,

et tulenevalt PlanS § 124 lõikest 3, on detailplaneering kinnisomandile kitsenduste seadmise

aluseks ning kohalikul omavalitsusel on teatud juhtudel detailplaneeringu kohustuse

määramisel diskretsiooniõigus, mh üldplaneeringus. Otsuses on kohus seisukohal, et

üldplaneeringus maantee sanitaarkaitsevööndi seatud piirangu kehtestamisega on kohalik

omavalitsus soovinud kaitsta inimeste tervist.

Valda läbivate suuremate maanteede sanitaarkaitsevööndisse on üldplaneeringu kaardil eraldi

tingmärgina märgitud „Maakasutus tee sanitaarkaitsevööndis”, kus elamumaid ei reserveerita

ja võimalik on arendada äri- ja tootmismaid, mis ei ole liiklusest tingitud müra ja õhusaaste

suhtes nii tundlikud kui näiteks elamu-ja puhkealad. Seega Harku Vallavolikogu otsusega

kehtestatud üldplaneeringus elamumaad sanitaarkaitsevööndis ette ei nähta, välja arvatud juhul,

kui elamumaa oli kavandamisel lõppjärgus detailplaneeringuga seisuga mai 2008, millisel juhul

müra ja õhusaaste levikut takistavad meetmed tuleb ette näha detailplaneeringuga.

Üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilises hinnangus rõhutati, et uute elamupiirkondade

rajamisel tuleb järgida, et müratase ei ületaks 55 dB. Seega uusi elamualasid ei kavandatud

lähemale kui 250-300 m põhimaanteele asulavahelistel aladel (90 km/h piirkiirusega aladel).

Üldplaneering on valla pikaajaline strateegiline arengudokument, millega kohalik omavalitsus

võib tuleviku arenguid arvestades ette näha alad, kus ei ole lubatud ehitada. Nagu öeldud, siis

6(10)

täna kehtivas õiguses puuduvad normid, mis sisaldaksid ja sisustaksid mõistet „maantee

sanitaarkaitsevöönd“

või

„maantee

perspektiivne

sanitaarkaitsevöönd“.

Mõistega

„maanteeperspektiivne sanitaarkaitsevöönd“ tähistatakse kehtivas Harku valla üldplaneeringus

printsiipi, mille kohaselt ei kavandata uusi elamuühikuid maanteede perspektiivsete

kaitsevööndite ulatuses. Maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd on ala, kuhu võivad ulatuda

maanteest selle kasutamisel tekkivad negatiivsed mõjud, näiteks müra, vibratsioon ja

saasteained. Kuigi nimetatud kaitsevööndit on võimalik vähendada, rakendades müra- ja

õhusaaste leevendamise meetmeid, peab vallavalitsus mõistlikuks ja õiguspäraseks järgida

võimalike probleemide ennetamiseks ja vältimiseks üldplaneeringus sanitaarkaitsevööndi

ulatuse määramisel teatud põhimõtteid. Nagu varasemalt juba selgitatud, siis üheks ja mitte

vähem tähtsaks põhjuseks, miks teede sanitaarkaitsevöönditest ja perspektiivsetest

sanitaarkaitsevöönditest elamumaa juhtfunktsiooniga alad eemaldati, oli kehtestatud

üldplaneeringu raames koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruanne,

milles toodi välja, et kavandatud elamumaa maht ületab valla keskkonnataluvuse piire. KSH

aruandetulemusena eemaldati maanteede sanitaarkaitsevööndist kavandatavad elamu-ja

puhkealad.

5.4. Tulenevalt PlanS § 92 sätestatust on Harku Vallavolikogu kohustatud perioodiliselt üle

vaatama kehtivat üldplaneeringut. Ülevaatamine tehakse eesmärgiga, et kohaliku omavalitsuse

üksuse otsustajad saaksid ülevaate planeeringute aja- ja asjakohasusest ning omavalitsuse

ruumilistest arenguvajadustest. PlanS § 92 lg 1 kohaselt tuleb üldplaneering üle vaadata iga 5

aasta tagant. Ülevaatamise eesmärk on selgitada välja kehtiva üldplaneeringu või

üldplaneeringute ajakohasus ja see, kas arengu suunamisel ning maakasutuse edasisel

kavandamisel on planeeringus vajalik teha muudatusi. Ülevaatamise tulemusel saadakse

terviklik pilt kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisest arengust, sh selguvad

planeerimisega seotud probleemid.

Harku valla üldplaneeringu ülevaatamise osas otsustas Harku Vallavolikogu 25.05.2023

otsusega nr 39: „Lugeda Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku

vallaüldplaneering käesoleva otsusega üle vaadatuks ning jätta üldplaneering kehtima senisel

kujul.“ Kohaliku omavalitsuse hinnangul ei ole võimalik kehtestatud üldplaneeringut muuta või

tunnistada kehtetuks maanteede sanitaarkaitsevööndite ja maanteede perspektiivsete

sanitaarkaitsevööndite osas, kuna ainuüksi sanitaarkaitsevööndi kaotamine ei muuda asjaolu, et

maanteede sanitaarkitsevöönditesse uusi elamualasid üldplaneeringuga ei kavandatud. Antud

juhul on tegemist üldplaneeringu tasandil ette nähtud elamute planeerimise printsiibiga.

Tegemist on niisiis valla kaalutlusotsusega oma ruumilise arengu kujundamisel. Asjaolu, et

maanteede

sanitaarkaitsevööndistesse

elamuid

ei

kavandata

on

Harku

valla

planeerimisprintsiip, mis kaitseb eelkõige nendele aladele elama kolivate inimeste tervist,

samuti lähtub see valla keskkonnataluvuse piirist. Eespool on kohalik omavalitsus põhjalikult

selgitanud, mis põhjustel tee sanitaarkaitsevöönditesse elamuid ei planeerita.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et kaebus

tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti alljärgnevaga.

7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebaja on Muraste külas Xxxxx-Xxxxx kinnistu

(xxxxx:xxx:xxxx) omanik. Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestatud Harku

valla üldplaneeringu ning Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 kehtestatud Harku

valla ehitustingimusi, miljöö-väärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning

tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu kohaselt paikneb Muraste külas Xxxxx-

Xxxxx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) maaüksus leebe režiimiga loodusliku haljasmaa

juhtotstarbega tihehoonestusalal ning Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteeperspektiivses

sanitaar-kaitsevööndis.

7(10)

Vaidlust ei ole, et kinnistule ehitamiseks on vajalik detailplaneeringu olemasolu.

8. Kaebaja leiab, et tema kinnistul on piirangud, mis põhinesid üldplaneeringu vastuvõtmise

ajal

kehtinud

õigusaktidel.

Tänaseks

on

need

õigusaktid

(eelkõige

siis

teede

sanitaarkaitsevööndite regulatsioon teeseaduses ja teede- ja sideministri 28.09.199 määruses nr

55) oma kehtivuse kaotanud ja vastustaja ei hinnanud oma 25.05.2023 otsuses õigusaktidest

tulenevate muudatuste tegemise vajadust nagu kohustab PlanS § 92 lg 2 ning kaebaja kinnistule

jäeti piirangud, mille seadmiseks puudub haldusakti välja andmise seisuga seaduslik alus.

9. Kohus märgib poolte seisukohti analüüsima asudes kõigepealt seda, et kaebaja on ilmselgelt

segi ajanud üldplaneeringuga määratava maa kasutuse juhtotstarbe ja detailplaneeringuga

määratletava maakasutuse sihtotstarbe mõisted. Kohus nõustub kaebajaga selles, et, et

võimalike maakasutuse sihtotstarvete loetelu näeb ette Maakatastriseaduse § 181, kuid ei nõustu,

et üldplaneeringuga määratav maakasutuse juhtotstarve saab olla vaid üks või mitu MaaKatS §

181 toodud loetelus olevatest valikutest. Nähtuvalt MaaKatS regulatsioonist (vt §-d 2 p 9, 18,

181 ja 182) ja PlanS regulatsioonidest (eelkõige § PlanS § 6 p 7 ja 9, § 75 lg 1 p 18 ja lg 4 ning

§ 126 lg 4 p1 ja lg 5) on seadusandja selgelt eristanud ühe krundi (katastriüksuse) sihtotstarvet

(määratakse reeglina detailplaneeringuga) ja laiema maa-ala puhul üldplaneeringuga seatavat

maakasutuse juhtotstarvet. Kui esimene neist on väga konkreetselt määratletud läbi

detailplaneeringu (enamasti) konkreetsele krundile antava ehitusõiguse, siis PlanS § 75 lg 4

kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav

otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad.

Üldplaneeringus sätestatud juhtotstarbega ei määrata otse kindlaks kuidas maaüksust kasutada

saab. Üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid

kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav

kasutus on valdav ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust (Riigikohtu 18.10.2016

otsus nr 3-3-1-31-16).

10. Kohus leiab, et vähemalt seaduse tasemel ei ole erinevalt kaebaja arvamusest

Maakatastriseaduse § 181 toodud loetelu katastriüksuste sihtotstarvetest siduv üldplaneeringus

maa juhtotstarvete määratlemisel. Kohus peab siinkohal oluliseks seda, et üldplaneeringuga

määratletud maakasutuse juhtotstarbe puhul oleks võimalik selgelt aru saada, milliseid

võimalusi see maaomanikule maa reaalseks kasutuseks annab ja kuidas neid võimalusi

realiseerida. Kohus märgib, et selles osas on käesolevas asjas arutluse all oleva

üldplaneeringuga antud piisavad selgitused (seletuskirja p 2.1.2 ja 2.7). Lisaks märgib kohus

ära, et ka vaidlustatud otsuses on vastustaja pidanud vajalikuks eraldi selgitada leebe režiimiga

looduslikul haljasmaa juhtotstarbega maa-aladel võimaliku antava ehitusõiguse ulatust ja

teostamist ning varasemalt algatanud oma 02.05.2022 otsusega nr 9 Harku valla leebe režiimiga

loodusliku haljasmaa kasutus – ja ehitustingimusi määrava teemaplaneeringu koostamise, mis

seda küsimust veelgi põhjalikumalt käsitleks. Kohus märgib siiski siinkohal ära, et vaidlustatud

otsusest nähtuvalt ei pea vallavolikogu nimetatud teemaplaneeringu vastuvõtmist kriitiliseks,

kuna leiab, et „...Harku valla leebe režiimiga loodusliku haljasmaa kasutus- ja ehitustingimusi

määrava teemaplaneeringu koostamine on suure tõenäosusega küll vajalik, kuid samas on

kehtivas üld- ja teemaplaneeringus määratud tingimustega piisavalt kaitstud nii erahuvid,

võimaldades leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega aladel põhjendatud juhul

maa omanikul enda tarbeks ühe elamumaa krundi kavandamist, kui ka avalik huvi looduslike

haljasmaade looduslikena säilimise osas. Seega ei ole Harku valla leebe režiimiga loodusliku

haljasmaa kasutus- ja ehitustingimusi määrava teemaplaneeringu koostamine käesoleval hetkel

kriitilise tähtsusega vaid pigem sõltuv pooleli olevatest kohtuvaidlustest. Kohtuvaidluste

tulemustest

selgub,

kas

leebe

režiimiga

loodusliku

haljasmaa

juhtfunktsiooniga

hajaasustusalade arendamise eesmärgil soovitud detailplaneeringute algatamisest keeldumist

on kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus põhjendada tuginedes kehtivale üld- ja

teemaplaneeringule või on vajalik üldplaneeringu täpsustamine ja täiendamine Harku valla

8(10)

leebe

režiimiga

loodusliku

haljasmaa

kasutus-

ja

ehitustingimusi

määrava

teemaplaneeringuga.“.

11. Vaatamata eelnevale märgib kohus, et kohtule ei nähtu ka, et kaebaja kinnistut puudutava

juhtotstarbe leebe režiimiga haljasalast elamumaaks muutmata jätmine üldplaneeringus oleks

õigusvastane. Kohus juba selgitas, et kaebaja on juhtotstarbe muutmata jätmise õigusvastasuse

põhjendamise asemel keskendunud sihtotstarbe küsimusele, mis pole asjakohane. Seetõttu pole

kaebaja kohtule usutavalt ja veenvalt põhjendanud, miks vastustaja peaks üldplaneeringut

Xxxxx-Xxxxx maaüksuse (või laiema maa-ala) juhtotstarbe osas muutma. MaaKatS § 181

muudatus, millele kaebaja viitab, ei ole üldplaneeringuga määratava maakasutuse juhtotstarbe

määramisega seotud. Kohtule ei nähtu vähemat kaebaja toodud argumentidest lähtuvalt

põhjuseid, millest tuleneks, et vastustajal on seadusest tulenev kohustus kaebaja kinnistut

puudutavalt selle ala juhtostarvet kaebaja soovitud viisil muuta.

12. Seoses kaebaja argumentatsiooniga maanteede sanitaarkaitsevöönditega seatud kitsenduste

enam mitte kehtimisest märgib kohus järgmist. Kohus nõustub ja ka vastustaja ei vaidle vastu,

et siduvate tagajärgedega (piirangute aluseks oleva) õigusmõistena ei eksisteeri käesoleval ajal

tulenevalt seadusmuudatustest enam seaduses piirangute alusena mõisteid „maanteede

sanitaarkaitsevöönd“ ja „perspektiivse maantee sanitaarkaitsevöönd“. Samuti ei ole vaidlust

küsimuses,

et

sanitaarkaitsevööndi

regulatsioon

iseenesest

ei

näidud

ette

sanitaarkaitsevöönditesse elamute ehitamise keeldu.

Kehtivast ehitusseaduse regulatsioonist tuleneb, et õigusaktist tuleneva kaitsevööndi

määramisel tuleb kehtiva õiguse alusel lähtuda ehitusseadustiku § 71 lõikes 2 sätestatud

avalikult kasutatava tee kaitsevööndi tingimustest. Vaidlust ei ole, et EhS toodud

teekaitsevöönd on võimalikust sanitaarkaitsevööndist kitsam ulatudes suurte teede ääres 50

meetrini. Samas ei tähenda see EhS § 71 lg 2 järgne varasemast kitsam maantee kaitsevöönd,

et piirangust väljaspool on vastustaja kohustatud ilma igasuguse kaalutluseta elamute ehitamist

lubama ja maa-alade või üksikute kinnistute juhtotstarvet üldplaneeringus muutma. Vastustajale

säilib kohtu veendumusel siinkohal kaalutlusõigus selle üle otsustamiseks.

13. Vastustaja seisukohtadest kohtumenetluses nähtub, et vastustaja ei soovinud Harku valla

üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandele tuginedes üldplaneeringus

maanteede sanitaarkaitsevöönditena märgitud alale elamumaid planeerida mitte tulenevalt

sanitaarkaitsevööndi enda olemasolust, vaid muuhulgas põhjusel, et nende maht ületaks juba

enne üldplaneeringu vastuvõtmist 2008 aastal tehtud KSH aruande kohaselt nii valla

keskkonnataluvuse piire kui oleks ohtlik maantee kasutamisega kaasneva õhusaaste, müra ja

vibratsiooni tõttu sinna elama asuvate inimeste tervisele. Seetõttu on selles piirkonna

elamuarendus piiratud ja uusi elamualasid ei kavandatud lähemale kui 250-300m

põhimaanteele. Vastustaja selgituste kohaselt on tegemist elamute planeerimise printsiibiga,

mis kaitseb eelkõige nendele aladele elama kolivate inimeste tervist ja lähtub valla

keskkonnataluvuse piirist. Vastustaja on seisukohal,. et tegemist on niisiis valla

kaalutlusotsusega oma ruumilise arengu kujundamisel (PlanS § 75 lg 1 p-d 6 ja 18 ja lg 2),

mistõttu ei ole vastustajal kohustust selle printsiibiga vastuolus olevat detailplaneeringut

kehtestada. Kohus märgib, et erinevalt kaebaja seisukohast, et kõik lubatavad kitsendused

kinnisomandile peavad nende sisu ja ulatuse mõttes täpselt olema määratletud seadustes, lubab

kehtiv planeerimisseaduse § 74 lg 3 seada kinnisomandile kitsendusi ning neid saab teha

tulenevalt sama seaduse § 75 lg-st 2 lähtudes kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilistest

vajadustest ja planeeringu eesmärgist ehk lähtudes kohaliku omavalitsuse arenguga seotud

kaalutlustest ja vajadustest.

14. Eesti senises õiguspraktikas on kohaliku omavalitsuse laialdast planeerimisautonoomiat

läbivalt tunnustatud ja ainult selgete kaalutlus- või menetlusvigade puhul on kohtul võimalik

kohaliku omavalitsuse planeerimisotsustesse sekkuda.

9(10)

15. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja kaalutlused üldplaneeringu kehtestamise

otsustamisel igati õiguspärased ja ei välju kohaliku omavalitsuse pädevusest. Piirangud

elamuehitusele nii olemasolevate maanteede kui perspektiivsete teede läheduses on seatud mitte

ainult tänaseks kehtetust sanitaarkaitsevööndite regulatsioonist läheduses, vaid ka igati

seaduslikest valla arengut suunavatest kaalutlustest rikkumata seejuures kohalikule

omavalitsusele seadusega antud pädevust. Kohus märgib siinkohal, et üldplaneeringus

maakasutuse juhtotstarbe määratlemisel ei ole elamuehitusele tehtud kitsendused absoluutsed –

nii on näiteks kinnistuomanikele teatud tingimuste täitmisel lubatud ühele maaüksusele

isiklikuks tarbeks elamute püstitamine. Lisaks on maaomanikel võimalik tulenevalt

üldplaneeringust arendada äri ja tootmismaid, mis ei ole liiklusest tingitud müra ja õhusaaste

suhtes nii tundlikud.

Kohus leiab, et seetõttu ei ole planeeringuga seatud kitsendused oma kinnistute kasutamiseks

ka üleliia piiravad (ebaproportsionaalsed).

16. Kaebaja ei ole välja toonud, et vastustaja oleks teinud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel

menetlusvigu, mis oleks aluseks otsuse tühistamisele.

17. Kohus peab vajalikuks märkida, et vaidlustatud otsus ei ole tavapärane planeeringute

menetlemise käigus tehtav otsus. Tegemist on eelkõige kohaliku omavalitsuse volikogule

planeerimisseaduse § 92 alusel pandud kohustusega vaadata üle üldplaneering regulaarsete

ajavahemike järel just omavalitsuse enda arengukavadest ja -eesmärkidest lähtuvalt ja kehtivale

õiguskorrale ja eelkõige selles eelneva perioodi jooksul toimunud muudatusi arvesse võttes

vastavuse kontrolliga. Selliste otsuste menetluse käigus ei otsustata lõplikult üksikute

maaomanditega seotud küsimusi (kuigi see on üldhuvi alusel teatud olukordades kohtu

hinnangul siiski võimalik), vaid laiemate muudatuste tegemise ja üldplaneeringu õigusaktidega

kooskõlla viimiseks vajalike muudatuste algatamise (selleks toimingute tegemisega seotud)

vajaduse üle.

18. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldplaneeringutesse tuleb vastavalt PlanS § 93 lg

4 seaduste ja teiste õigusaktide alusel sisse viia pärast üldplaneeringu kehtestamist muudetud

või kehtestatud õigusaktidega või jõustunud kohtuotsusega tehtud muudatused. Need kannab

üldplaneeringu koostamise korraldaja üldplaneeringusse toiminguna, ilma avalikku menetlust

läbi viimata. Kohus märgib, et siinkohal on kohtupraktika kohaselt silmas peetud muudatusi,

mille sisseviimiseks ei ole kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust jäetud ja mis tuleb

kohalikul omavalitsusel üldplaneeringusse sisse viia sõltumata üldplaneeringu ülevaatamisest §

92 alusel.

19. Kohus on seisukohal, et ainult juhul, kui PlanS § 92 lg 2 p 4 nimetatud küsimuse hindamisel

tuvastatakse olukord, mis vastab PlanS§ 93 lg 4 toodud planeeringu kohustusliku seaduse,

õigusakti või kohtuotsusega vastavusse viimise nõude eeldusele, peab kohalik omavalitsus läbi

viima järgneva üldplaneeringu muutmise menetluse EhS § 93 lg 4 alusel. Samas ei tähenda see

tingimata seda, et vastava toimingu tegemise otsus tuleks tingimata fikseerida eraldi § 92

menetluse lõppotsuses (selleks annab võimaluse EhS§ 92 lg 2 p 6), seda võib teha ka EhS § 93

lg 4 nimetatud toiminguna sõltumata § 92 nimetatud otsusest.

20. Kokkuvõtvalt on kohus käesoleval juhul tuvastanud, et kaebaja poolt soovitud muudatuse

näol üldplaneeringusse ei ole tegemist mitte EhS § 93 lg 4 kirjeldatud kohustusliku

muudatusega, vaid kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsusega lahendatava võimaliku

muudatusega üldplaneeringus. Samale seisukohale on sisuliselt jõudnud ka Tallinna

Ringkonnakohus oma 07.07.2022 lahendis haldusasjas nr 3-21-1076 (vt. p 37). Seetõttu puudus

kohalikul omavalitsusel kohustus langetada kaebaja poolt soovitud üldplaneeringu muudatuse

suhtes otsus Harku Vallavolikogu 25.05.2023 otsuses nr 39 „Harku valla üldplaneeringu

ülevaatamine“. Kuna nimetatud otsus on kõigest eelpooltoodust lähtuvalt õiguspärane, puudub

10(10)

kohtul alus tühistamisnõude ja ka kohustamisnõuete rahuldamiseks. Kohus jätab kaebuse täies

ulatuses rahuldamata.

21. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise

taotlust kohtule esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik