2-22-19478/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. juuli 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-19478

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi C.H.P. hagi Weekend Club OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

41 470,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts C.H.P. (registrikood 10135416),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anton Sigal ja

Liis Könn

Kostja Weekend Club OÜ (registrikood 12896823),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Kohtuistungi toimumise aeg

19. juuni 2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi C.H.P. (registrikood 10135416) hagi Weekend Club OÜ

(registrikood 12896823) vastu.

2. Välja mõista Weekend Club OÜ-lt Aktsiaseltsi C.H.P. kasuks 41 470,80 eurot, millest

põhinõue on 20 735,40 eurot ja viivis on 20 735,40 eurot.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Weekend Club OÜ kanda.

4. Rahuldada osaliselt Aktsiaseltsi C.H.P. menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.

5. Välja mõista Weekend Club OÜ-lt Aktsiaseltsi C.H.P. kasuks menetluskulud 4196,76

eurot, sealhulgas riigilõiv 1400 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2796,76 eurot.

6. Välja mõista Weekend Club OÜ-lt Aktsiaseltsi C.H.P. kasuks viivis menetluskulude

4196,76 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

1 (12)

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts C.H.P. (hageja) esitas 30.12.2022 hagiavalduse Weekend Club OÜ (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 41

470,80 eurot, millest põhinõue on 20 735,40 eurot ja viivis on 20 735,40 eurot. Hageja palub

jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27.08.2015 üürilepingu Ülikooli tn 8a

asuvate äriruumide rentimiseks. Hageja üürileandjana andis üüripinna kostja ehk üürniku

kasutusse ning kostja kohustus üürilepingu p 5.1 järgi tasuma hagejale üüri 4147,08 kuus

koos käibemaksuga. Üürilepingu p 4.1 kohaselt kehtis leping kuni 27. aprillini 2019.

Hageja ja kostja sõlmisid 15.04.2019 kokkuleppe, et kostja jätkab üüripinna kasutamist ja

tasub hagejale kuni ruumide vabastamiseni üürilepingus nimetatud üüri. Kokkuleppe p 6

kohaselt kehtis kokkulepe 1 aasta, s.t kuni 15.04.2020. Kostja katkestas hagejale üüri

maksmise 2019. aasta novembris. Hageja ütles 3. aprillil 2020 kokkuleppe kostja võlgnevuse

tõttu üles ning nõudis üüri tasumist ja üüripinna vabastamist. Kostja ei ole võlgnevust tasunud

ega üüripinda vabastanud.

Hageja nõuab kostjalt üüri tasumist. Hageja on väljastanud kostjale tasumiseks viis arvet

kokku summas 20 735,40 eurot:

1) 30.11.2019 arve nr R56 novembri 2019. a üür 4147,08 eurot, tasumise tähtaeg

14.12.2019;

2) 31.12.2019 arve nr R60 detsembri 2019. a üür 4147,08 eurot, tasumise tähtaeg

14.01.2020;

3) 31.01.2020 arve nr R1 jaanuari 2020. a üür 4147,08 eurot, tasumise tähtaeg

14.02.2020;

4) 19.02.2020 arve nr R5 veebruari 2020. a üür 4147,08 eurot, tasumise tähtaeg

04.03.2020;

5) 17.03.2020 arve nr R9 märtsi 2020. a üür 4147,08 eurot, tasumise tähtaeg 01.04.2020.

Üürilepingu p 5.10 järgi kohustus kostja üüri tasumisega viivitamise korral maksma viivist

0,2% päevas. Tasumata üüriarvete alusel arvestatud viivis on 43 768,28 eurot. Hageja

2 (12)

vähendab viivisenõuet kuni põhinõude summani ja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista

viivise 20 735,40 eurot.

Kostja on tunnistanud kohustusi hageja ees. Kostja saatis 16.03.2020 hagejale teate kostja

makseraskuste kohta koos lubadusega võlgnevus tasuda.

Hageja on alates 28.04.1994 olnud Ülikooli 8a rentnik algselt SA-ga Tartu Ülikooli Kliinikum

sõlmitud pikaajalise rendilepingu alusel ja on seal asuvaid ruume rentinud kolmandatele

isikutele, sh kostjale. Nimetatud rendileping lõppes 08.04.2019 hagejapoolse ülesütlemisega.

Lepingu esialgne kehtivusaeg oli 25 aastat, s.o kuni 28.04.2019 (dtl 90). Kuna hagejale ei ole

hüvitatud rendilepingu esemetele tehtud parendusi, siis on hageja kasutanud VÕS § 334 lg 3

kohaselt kinnipidamisõigust. Parenduste hüvitamise üle toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-

19207. Hageja teostab jätkuvalt kinnipidamisõigust.

Leping on täitmiseks kohustuslik. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud üürileping ja kokkulepe

üüripinna kastutamise jätkamiseks. Hageja on üürilepingust tulenevat kohustust täitnud ja

andnud kostjale kasutamiseks üüripinna. Kostja on jätnud üüri tasumata. Kostjal tuleb täita

hagejaga sõlmitud lepingut ja maksta üüri sõltumata sellest, kas hagejal on kinnipidamisõigus

ja sellest tulenevalt õigus kostjale üüripinda üürida või mitte või kas kostja on sõlminud

üürilepingu Scoft Vara OÜ-ga.

Kostja vastuväited

2. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on kasutanud Tartus Ülikooli tn 8a hoones asuvaid äriruume 27.08.2015 hagejaga

sõlmitud allüürilepingu alusel. Allüürileping lõppes tähtaja saabumisega 28.04.2019. Pooled

allkirjastasid 15.04.2019 kokkuleppe, mille alusel jätkas kostja ruumide kasutamist ja tasus

hagejale igakuiseid üürisummasid kokku 29 029, 57 eurot. Selgus, et hagejal lõppes 2019.

aasta aprillis enda üürileping kogu Ülikooli 8a hoone kasutamiseks, mis tähendab, et hageja ei

oleks tohtinud hoones enam operaatorina jätkata. Kuna kostja oli huvitatud ruumide

kasutamise jätkamisest, sõlmis kostja üürilepingu hoone uue operaatoriga OÜ-ga Scoft Vara

ja maksis üürileandjale kinni kogu üürivõlgnevuse alates 28.04.2019 summas 50 917,15

eurot.

Kuivõrd kostja tasus kokkuvõttes üüri alates 28.04.2019 kahele erinevale isikule (hagejale ja

OÜ-le Scoft Vara) ehk topelt, siis esitas ta hageja vastu hagi tasutud üürisummade

tagastamiseks. Kostja hagi jäeti rahuldamata. Nüüd on hageja esitanud hagi, leides, et kostja

peaks maksma 15.04.2019 kokkuleppe alusel üüri perioodi november 2019 kuni aprill 2020

eest, s.t perioodi eest, mil kostja on tasunud pinna kasutamise eest üüri juba uuele operaatorile

Scoft Vara OÜ-le.

Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et hageja ei tohtinud sõlmida 15.04.2019 kokkulepet

ruumide kasutada andmiseks ja selle kokkuleppe alusel üüri nõudma hakata. Kuigi selline

kokkulepe ei ole tühine, on hageja käitunud õigusvastaselt ja kostjale kahju tekitavalt. Kostja

on pandud 15.04.2019 üürilepinguga situatsiooni, kus ta on pidanud tasuma üüri nii hagejale

kui ka õigele üürileandjale ja topelt maksmine on kahju. Kahju hüvitamise aluseks on VÕS §

1045 lg 1 p 7 – kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja on tasunud 10.03.2020 hoone uuele

3 (12)

operaatorile Scoft Vara OÜ-le 50 919,15 eurot, mis hõlmas käesolevas hagis märgitud

üüriperioodi november 2019 kuni märts 2020.

Juhul, kui kohus peab hageja nõuet põhjendatuks, siis tasaarvestab kostja oma kahju

hüvitamise nõude samas summas hageja vastu. Tasaarvestamise tulemusena ei ole hagejal

nõuet kostja vastu.

Kostja on seisukohal, et hageja nõue üüritasude väljamõistmiseks ei ole hea usu põhimõttega

kooskõlas ja tuleks selliselt tõkestada ja nõue rahuldamata jätta. Olukorras, kus hageja ei

oleks tohtinud 15.04.2019 üürilepingut sõlmida (see õigus oli kinnistu omanikul või uuel

operaatoril) ja pinna eest jätkuvat tulu teenida, tuleb hageja nõue lugeda pahauskseks. Hageja

sõlmis kostjaga 15.04.2019 üürilepingu olukorras, kus hageja oli teadlik, et ta sellist lepingut

sõlmida ei tohi. Kostjale on hiljem teatavaks saanud, et hageja on tsiviilasjas nr 2-16-9491

kinnistu Ülikooli 8a omandi üle taotlenud hagi tagamise korras kahel korral hoones

allüürilepingute sõlmimise õigust, kuid maakohus jättis 17.04.2019 ja 06.05.2019

kohtumäärustega hageja taotlused rahuldamata. Sealjuures on maakohus 06.05.2019 määruses

põhjendanud, et hageja on seoses üürisuhte lõppemisega kaotanud õiguse kinnisasju ja neil

asuvaid hooneid ja ruume kasutada ning kolmandate isikute kasutusse anda.

Kinnipidamisõiguse teostamine ei anna hagejale õigust kinnisasju ega neil asuvaid hooneid

kasutada ega kolmandate isikute kasutusse anda. Seega teadis hageja juba 2019. aasta aprillis

ja mais, et tal ei ole õigust ruume üürile anda, kuid kostjale seda ei avaldatud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Esmalt lahendab kohus hageja nõuded (I), seejärel kostja tasaarvestuse vastuväite (II) ning

lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise üle (III).

I

4. Hageja on esitanud kostja vastu 27.08.2015 sõlmitud üürilepingust ja 15.04.2019 sõlmitud

kokkuleppest tuleneva nõude. Hageja nõuab kokkuleppe alusel kostjalt üüri tasumist perioodi

01.11.2019–31.03.2020 eest, s.o viie kuu eest kokku summas 20 735,40 eurot. Hageja ütles

kokkuleppe üles alates 3. aprillist 2020, sest kostja jättis üüri tasumata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja)

andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale

selle eest tasu (üüri). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

5. Hageja on esitanud kohtule tõendina poolte vahel sõlmitud üürilepingu ja kokkuleppe (dtl

5–19). Hageja ja kostja sõlmisid 27.08.2015 äriruumide üürilepingu, mille p 3.1. kohaselt

andis hageja kostjale kasutamiseks üüripinna suurusega 493,7 m2 Ülikooli 8 büroohoone 2.

korrusel. Lepingu p 3.3. kohaselt andis hageja üüripinna kostja kasutusse 01.09.2015.

Lepingu p 4.1. kohaselt kehtis leping kuni 27.04.2019. Lepingu 5. osas on reguleeritud üüri ja

kõrvalkulude eest maksmise kord. Lepingu p 5.1. kohaselt kohustub üürnik maksma

üürileandjale igal kuul üürina 3455,90 eurot ning üürile lisandub käibemaks. Lepingu p 5.2.

kohaselt tasub üürnik lisaks üürile kõik kõrvalkulud. Lepingu p 5.6 esimese lause kohaselt on

üürnik kohustatud vastavalt üürileandja poolt väljastatud arvele maksma jooksva kuu üüri

4 (12)

sama kuu 10. kuupäevaks üürileandja poolt näidatud arvele. Lepingu p 5.10 kohaselt üüri või

kõrvalkulude tähtaegselt maksmata jätmisel on üürnik kohustatud üürileandja vastaval

nõudmisel maksma viivist 0,2% ulatuses võlgu olevalt summalt iga viivitatud päeva eest.

Viivise tasumine ei vabasta üürnikku kohustusest maksta üüri või kõrvalkulude eest (dtl 5 jj).

Hageja ja kostja sõlmisid 15.04.2019 kokkuleppe, mille p 2 kohaselt leppisid pooled kokku, et

senikaua, kuni kostja (otsene valdaja) valdab ja kasutab ruume, tasub kostja (otsene valdaja)

hagejale (kaudsele valdajale) samad summad, mis kuulusid tasumisele allüürilepingu alusel

allüürilepingus toodud tingimustel. Pooled lähtuvad allüürilepingu sätetest ka ruumide

korrashoiu, remondi ja kasutuskorra osas. Kokkuleppe p 3 kohaselt ei anna otsene valdaja

ruumide valdust üle omanikule (või mis tahes kolmandale isikule) ega sõlmi omanikuga

kaudse valdaja nõusolekuta mis tahes kokkuleppeid, mis puudutavad ruumide valdust või

kasutust. Kokkuleppe p 4 kohaselt juhul, kui jõustunud kohtulahendiga kohustatakse otsest

valdajat tasuma mis tahes summasid omanikule, võtab vastava kohustuse üle kaudne valdaja,

kusjuures kaudse valdaja vastutuse piirmääraks on summa, mille otsene valdaja tasus

kaudsele valdajale käesoleva kokkuleppe p 2 alusel alates käesoleva kokkuleppe

allkirjastamise päevast kuni otsese valdaja vastu vastava nõude esitamise päevani.

Kokkuleppe p 6 kohaselt kehtib kokkulepe 1 aasta selle sõlmimisest.

Hageja ütles kokkuleppe üles alates 3. aprillist 2020 (dtl 21).

Eeltoodud tõendite alusel tuvastab kohus, et 15.04.2019 kokkuleppe p 2 ja 27.08.2015

üürilepingu p 5.1. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale igal kuul üürina 4147,08 eurot

(sh käibemaks). Hageja on esitanud kostjale viis arvet üüri tasumiseks (dtl 24–28): arve nr

R56 novembri üüri 4147,08 euro tasumiseks, mis muutus arve kohaselt sissenõutavaks

15.12.2019; arve nr R60 detsembri üüri 4147,08 euro tasumiseks, mis muutus arve kohaselt

sissenõutavaks 15.01.2020; arve nr R1 jaanuari üüri 4147,08 euro tasumiseks, mis muutus

arve kohaselt sissenõutavaks 15.02.2020; arve nr R5 veebruari üüri 4147,08 euro tasumiseks,

mis muutus arve kohaselt sissenõutavaks 05.03.2020; arve nr R9 märtsi üüri 4147,08 euro

tasumiseks, mis muutus arve kohaselt sissenõutavaks 02.04.2020. Kostja ei ole tõendanud, et

ta on perioodi 01.11.2019–31.03.2020 eest üüri ära tasunud.

Kohus leiab, et hageja nõuab kostjalt üüri kokkulepitud summas ning üüri tasumise kohustus

on muutunud sissenõutavaks. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja üüri 20 735,40

eurot.

6. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 20 735,40 eurot.

VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Hageja märgib, et viivisemääraks on 0,2% päevas. Hageja tugineb viivisemäära osas

üürilepingu p-le 5.10 ja kokkuleppe p-le 2 (dtl 3,173, 174). Kostja ei ole hageja viivisenõuet

omaks võtnud. Kostja leidis kohtuistungil, et kokkuleppe p 2 ei laiene viivisenõudele, mis oli

varasemas üürilepingus kokku lepitud ning viivisemäär ei saa olla seadusjärgsest määrast

kõrgem (dtl 183).

Lepingu 5. osas on reguleeritud üüri ja kõrvalkulude eest maksmise kord, sh viivise tasumise

kord. Lepingu p 5.10 kohaselt üüri või kõrvalkulude tähtaegselt maksmata jätmisel on üürnik

5 (12)

kohustatud üürileandja vastaval nõudmisel kohustatud maksma viivist 0,2% ulatuses võlgu

olevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Viivise tasumine ei vabasta üürnikku kohustusest

maksta üüri või kõrvalkulude eest (dtl 5 jj). 15.04.2019 kokkuleppe p 2 kohaselt leppisid

pooled kokku, et senikaua, kuni kostja (otsene valdaja) valdab ja kasutab ruume, tasub kostja

(otsene valdaja) hagejale (kaudsele valdajale) samad summad, mis kuulusid tasumisele

allüürilepingu alusel allüürilepingus toodud tingimustel. Pooled lähtuvad allüürilepingu

sätetest ka ruumide korrashoiu, remondi ja kasutuskorra osas.

Kokkuleppe p-st 2 ei tulene see, et kostjal on kohustus maksta üksnes üüri. Kokkuleppe

kohaselt tasub kostja samad summad, mis üürilepingu alusel tasuda tuli. Üürilepingu kohaselt

kuulus tasumisega viivitamisel tasumisele viivis 0,2% päevas. Kohus leiab, et 15.04.2019

kokkuleppe p-s 2 nimetatud summade alla kuulub ka üürilepingu p-s 5.10 kokku lepitud

viivise määr ja selle tasumise kord.

Hageja tõi välja, et arve nr R56 eest on viivis 9223,11 eurot, mis hõlmab perioodi

15.12.2019–30.12.2022; arve nr R60 eest on viivis 8965,99 eurot, mis hõlmab perioodi

15.01.2020–30.12.2022; arve nr R1 eest on viivis 8708,87 eurot, mis hõlmab perioodi

15.02.2020–30.12.2022; arve nr R5 eest on viivis 8551,28 eurot, mis hõlmab perioodi

05.03.2020–30.12.2022; arve nr R9 eest on viivis 8319,04 eurot, mis hõlmab perioodi

02.04.2020–30.12.2022. Hageja palub viivise välja mõista põhinõudega võrdses summas, s.o

20 735,40 eurot. Hagejal on õigus oma nõue selliselt esitada. Hageja viivisenõue on

põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise 20 735,40 eurot.

7. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja üüritasude nõue

kooskõlas hea usu põhimõttega ja tuleks jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja ei oleks

tohtinud 15.04.2019 üürilepingut sõlmida ja pinna eest jätkuvat tulu teenida. Üürilepingu

sõlmimise õigus oli kinnistu omanikul või uuel operaatoril. Kostja viitab oma vastuses ka

tsiviilasjas nr 2-16-9491 tehtud 17.04.2019 ja 06.05.2019 kohtumäärustele ja on välja toonud,

et 06.05.2019 kohtumääruses on maakohus öelnud, et hageja on seoses üürisuhte lõppemisega

kaotanud õiguse kinnisasju ja neil asuvaid hooneid ja ruume kasutada ning kolmandate isikute

kasutusse anda. Kinnipidamisõiguse teostamine ei anna hagejale õigust kinnisasju ega neil

asuvaid hooneid kasutada ega kolmandate isikute kasutusse anda. Kostja leiab, et hageja nõue

tuleb lugeda pahauskseks.

Esmalt märgib kohus, et teistes kohtuasjades tehtud kohtulahendid võivad olla praeguses asjas

dokumentaalseteks tõenditeks TsMS § 272 lg 2 mõttes, mida kohus hindab koos teiste

tõenditega. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (vt nt RKTKo 13.02.2019, 2-16-8552/156, p

32). Selleks, et kohus saaks teistes kohtuasjades tehtud kohtulahendid dokumentaalsete

tõenditena hinnata, selleks tuleb need tõenditena kohtule ka esitada. Kohus on eeltoodut

kostjale selgitanud ja määranud tähtaja tõendite kohtule esitamiseks (dtl 71 jj). Kuna kostja

oma vastuses viidatud tsiviilasja nr 2-16-9491 kohtumäärusi käesolevas asjas kohtule esitanud

ei ole, siis ei saa kohus neid tõenditena hinnata.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel

tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste

teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad

võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu

põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

6 (12)

kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse

kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste

teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (vt nr RKTKo 31.01.2024, 2-21-7855/57, p 12.3).

15.04.2019 kokkuleppe p-dest A ja B nähtub, et pooled lähtusid kokkuleppe sõlmimisel

järgmisest:

-

kaudne valdaja valdab kontorihoonet asukohaga Ülikooli tn 8a, mille suhtes kehtis kuni

08.04.2019 üürileping kaudse valdaja ja hoone omanikuna kinnistusraamatusse kantud

OÜ Viavara, edaspidi omanik vahel (kusjuures kaudse valdaja ja omaniku vahel on

vaidlus selle üle, kumb neist on hoone omanik).

-

kaudsel valdajal on omaniku vastu hoone investeeringute hüvitamise nõue, millest

tulenevalt teostab kaudne valdaja hoone suhtes seadusest tulenevat kinnipidamise õigust

kuni investeeringute hüvitamiseni. Kaudsel valdajal on seega õigus hoonet vallata kuni

kõnealuste investeeringute hüvitamiseni.

Seega nähtuvad 15.04.2019 kokkuleppest järgmised asjaolud: hageja valdas hoonet

üürilepingu alusel, mis kehtis kuni 08.04.2019; hoone omanikuks on kinnistusraamatu

kohaselt OÜ Viavara; hageja ja omaniku vahel on vaidlus selle üle, kumb neist on hoone

omanik; hageja teostab omaniku suhtes kinnipidamisõigust hoone investeeringute

hüvitamiseni. Seega oli kostja 15.04.2019 kokkuleppe sõlmimise ajal eeltoodud asjaoludest

teadlik.

Kohus märgib, et hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingust tulenevaid kohustusi ei mõjuta

see, kas hagejal oli õigus kinnipidamisõigust teostada või mitte ja kas hagejal oli õigus

üürilepingu esemeks olevat üüripinda välja üürida või mitte. Kostjal oli sõlmitud hagejaga

üürileping, mida vähemalt üldjuhul tuleb ka täita. Kehtiva lepinguga tekivad pooltele

kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus

kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud

õiguskaitsevahendeid.

Kohus märgib, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu

tingimustes kokku leppima ning lepingu täitmise nõue ei saa olla üldjuhul vastuolus hea usu

põhimõttega. Poolte vahel on kehtiv üürileping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma

hagejale üüri 4147,08 eurot kuus. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega.

II

8. Kostja tugineb sellele, et tal on hageja vastu tasaarvestatav nõue.

VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi 2.

lõike esimese lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS §

198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

Tasaarvestuse esmaseks eelduseks on tasaarvestuse õiguse tekkimine. Tasaarvestuse õigus

tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused samaliigilised nõuded VÕS § 197

7 (12)

lg-s 1 kirjeldatud viisil. Tasaarvestatavad nõuded peavad olema vastastikused, st nõuded

peavad eksisteerima samade poolte vahel.

Samuti peab tasaarvestava poole nõue teise poole vastu (nn aktiivnõue) olema sissenõutav.

VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui

kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg-s 3 sätestatakse, et kui kohustuse täitmise

aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse

täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul

alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust

(RKTKo 19.12.2018, 2-13-31650/81, p 11 teine lõik).

Kohus on eeltoodut pooltele selgitanud 04.03.2024 kohtumääruses (dtl 71 jj).

8.1. Kostja leiab, et hageja on põhjustanud talle kahju. Kostja tõi välja, et ta on pidanud

tasuma üüri nii hagejale kui ka Scoft Vara OÜ-le ja on tekkinud topelt maksmine, mis

tähendab hageja jaoks kahju. Kostja tasus 10.03.2020 hoone uuele operaatorile Scoft Vara

OÜ-le 50 919,15 eurot, mis hõlmas käesolevas hagis käsitletavat üüri perioodi november

2019 kuni märts 2020. Kostja märkis, et ta tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõude samas

summas hageja vastu. Samuti tõi kostja välja, et ringkonnakohus kirjeldas, et hoone uus

omanik OÜ Viavara on saatnud 7. veebruari 2020 üürivõlgnevuse ja viivise tasumise ning

äriruumide vabastamise nõudekirjaga kostjale. OÜ Viavara selgitas nimetatud kirjas, et hageja

poolt äriruumide kasutamine vaidlusalusel kinnistul toimub alates 29.04.2019 ilma õigusliku

aluseta ning nõudis kostjalt 55 173,29 eurot. Kostjal ei jäänud muud üle, kui sõlmida uus

üürileping õigustatud isikuga ja maksta kinni tekkinud võlgnevus. Hageja ei ole kostja

eeltoodud väiteid omaks võtnud.

Kohus määras kostjale 04.03.2024 kohtumäärusega tähtaja tasaarvestatava nõude aluseks

olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks (dtl 71 jj). TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Kohus ei või tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud,

ega hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui

kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse

avaldada oma seisukoht (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4). Kohtu ülesanne on poolte esitatud

asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine.

Kohus selgitas kostjale, millised kahju hüvitamise nõude (tasaarvestatava nõude) aluseks

olevad asjaolud tuleb välja tuua, kui kostja tugineb üürilepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamisele ja millised kahju hüvitamise nõude (tasaarvestatava nõude) aluseks olevad

asjaolud tuleb välja tuua siis, kui kostja tugineb hageja deliktilisele vastutusele (dtl 71 jj).

Kuna kostja tugines oma vastuses hagile VÕS § 1045 lg 1 p-le 7, siis selgitas kohus hagejale

deliktilise vastutuse kohaldamise eeldusi. Kohus selgitas kostjale, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 7

nimetatud delikti korral peab hageja olema süüdi seadusest tuleneva kohustuse rikkumises.

Seaduse all tuleb mõista mistahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule

kohustus käituda teatud viisil, st teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Kohus

märkis, et kaitsenormideks lg 1 p 7 tähenduses ei ole sellised õigusnormid, mis sätestavad

8 (12)

võlasuhte poole võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse. Sellises õigusnormis nimetatud

võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse rikkumise korral ei teki deliktiõiguslikku vastutust,

vaid tegemist võib olla kas lepingu rikkumisest või muust võlasuhtest tuleneva kohustuse

rikkumisest tuleneva üldvastutusega. Samuti selgitas kohus, et hea usu põhimõtet sätestavad

õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid (RKTKo 12.12.2016, 3-2-1-

132-16, p 16). Kohus märkis, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise

vastutuse kohaldamiseks peab kostja tõendama objektiivse teokoosseisu, st hageja teo, kahju,

põhjusliku seose hageja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui kostja on tõendanud,

et hageja põhjustas õigusvastaselt kostjale kahju, vabaneb hageja vastutusest, kui ta tõendab

mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise.

Samuti selgitas kohus, et eelkõige saab kostjal olla hageja vastu üürilepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue (mis saab olla tasaarvestavaks nõudeks). Kui kostjal on hageja

vastu üürilepingust tulenev nõue, siis sel juhul ei tule lepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude olemasolu korral konkureerivate nõuete esitamine deliktiõiguslikul alusel

üldjuhul kõne alla ning kostja saab kahju hüvitamist nõuda üksnes lepingu rikkumisest

tulenevalt (VÕS § 1044 lg 2).

Kostja 04.03.2024 kohtumääruses viidatud tasaarvestatava nõude aluseks olevaid asjaolusid

välja ei toonud ja sisulist vastust kohtule ei esitanud. Kostja edastas kohtule asja juurde

võtmiseks ringkonnakohtu lahendi tsiviilasjas nr 2-20-6269 ja kinnistu omaniku OÜ Viavara

nõudekirja kostjale. Kostja märkis kohtule edastatud e-kirjas (dtl 133), et need tõendid on

olulised 15.04.2019 kokkuleppe p 4 rakendamise osas, milles hageja on aktsepteerinud seda,

et kui kostjat kohustatakse tasuma summasid hoone omanikule, võtab vastava kohustuse üle

hageja. Seega on kostjal vastunõue hageja vastu, mis kuulub tasaarvestamisele hageja

nõudega.

Kostja ei ole välja toonud, millist seadusest tulenevat kohustust hageja rikkus. Kostja ei ole

välja toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus asuda seisukohale, et hageja vastutab kostja

ees deliktiõiguslikult. Kohus leiab, et hageja ei vastuta kostja ees deliktiõiguslikult. Kostja

möönis kohtuistungil, et ilmselt ei saa tegemist olla deliktiõigusel põhineva kahju hüvitamise

nõudega (dtl 177).

Samuti ei ole kostja välja toonud asjaolusid ega esitanud kohtule tõendeid, mille alusel saaks

kohus asuda seisukohale, et kostjal on hageja vastu lepingu rikkumisest tulenev kahju

hüvitamise nõue.

Kohus palus kostjal tasaarvestatavat nõuet selgitada ka kohtuistungil. Kostja selgitas, et ca 50

000 eurone summa on kujunenud nii, et see summa on see, mis on makstud vastavalt

07.02.2020 nõudekirjale hoone omanikule OÜ-le Viavara, mis tekkis 2019. aasta aprillist kuni

detsembrini. Selliseid asjaolusid kostja kohtu ette kohtumenetluses, sh eelmenetluses ei

toonud. Eelmenetlus lõppes 20. mail 2024. Kostja tasaarvestatav nõue on nii menetluses

esitatud asjaolude kui istungil toodud asjaolude pinnalt ebaselge ja tõendamata.

8.2. Kostja tugineb kokkuleppele p-le 4, mis sätestab, et juhul, kui jõustunud kohtulahendiga

kohustatakse otsest valdajat (kostjat) tasuma mis tahes summasid omanikule, võtab vastava

kohustuse üle kaudne valdaja (hageja), kusjuures kaudse valdaja (hageja) vastutuse

piirmääraks on summa, mille otsene valdaja (kostja) tasus kaudsele valdajale (hagejale)

käesoleva kokkuleppe p 2 alusel alates käesoleva kokkuleppe allkirjastamise päevast kuni

otsese valdaja (kostja) vastu vastava nõude esitamise päevani. Poolte kokkuleppest nähtub, et

9 (12)

hoone omanikuna on kinnistusraamtusse kantud OÜ Viavara (dtl 19). Kostja esitas tõendina

kohtule ringkonnakohtu lahendi, mille Riigikohus tühistas (dtl 134–144 ja 151–156). Kostja

märgib, et ringkonnakohus on lahendi p-des 14 ja 15 öelnud, et kostja nõue hagejale tasutud

üüri tagasi saamiseks on kooskõlas 15.04.2019 kokkuleppe p-ga 4 ning põhjendatud on kostja

seisukoht, et ta ei pidanud enne üüri hagejalt tagasi nõudmist ootama ära võimalikku OÜ

Viavara hagi tema vastu ja selle menetlemise tulemusi. Kohtumenetlusega oleksid kaasnenud

menetluskulud, mille vältimise soov kostjal poolt on mõistlik. Samuti oleksid kostjal võinud

tekkida probleemid vaidlusaluste äriruumide edasise kasutamisega. Samuti märkis kostja, et

ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et 10. märtsi 2020 maksega Scoft Vara

OÜ-le ei saanud hageja täita Viavara OÜ 7. veebruari 2020 nõuet. Selles kirjas avaldas

Viavara OÜ, et Ülikooli 8a kinnistu uus üürnik on OÜ Scoft Vara, kes on teinud korduvalt

kostjale ettepaneku sõlmida äriruumide kasutamise kohta allüürileping. Seega on tõendatud,

et makse tegemisega Scoft Vara OÜ arvele on kostja täitnud ka oma kohustused kinnistu

omaniku ees seoses vaidlusaluste äriruumide kasutamisega alates 29. aprillist 2019.

Esmalt märgib kohus, et ringkonnakohus on oma seisukohas andnud õigusliku hinnangu

kokkuleppe p-i 4 rakendamise kohta, mis ei ole kohtule käesolevas asjas siduv. Kohtu

hinnangul ei ole ringkonnakohtu lahend piisav tõend hindamaks praeguses asjas

tasaarvestatava nõude olemasolu ja selle tõendatust, sest kostja ei ole praeguses asjas

tasaarvestatava nõude aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud ega oma nõude

tõendamiseks tõendeid esitanud.

Kohus leiab, et kostja tasaarvestuse vastuväitena esitatud nõue on sedavõrd ebaselge, et pole

võimalik aru saada, millise nõudega on tegu ja kuidas see nõue on kujunenud. Kostja

tasaarvestatava nõude ebaselguse tõttu pole tasaarvestusavaldust võimalik sisuliselt lahendada

(vt tasaarvestatava nõude lahendamise kohta ka RKTKm 03.04.2024, 2-21-7518/93, p 17).

Poolte kokkulepe kehtis, kostja ei ole kokkulepet üles öelnud ega kasutanud muid

õiguskaitsevahendeid, mis vabastanuks ta lepinguliste kohustuste täitmisest hageja vastu.

Kostja ei ole tõendanud hageja nõudeõiguse puudumist või enda õigust keelduda kohustuse

täitmisest. Kohus rahuldab hagiavalduse.

III

9. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagi ja tegi sellega otsuse kostja kahjuks. Kohus jätab menetlusosaliste

menetluskulud kostja kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

10.1. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 18.06.2024, mida täpsustas kohtuistungil.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 1400 eurot. Hagihinnaks on 41 470,80 eurot,

millelt kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja selle lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 1400

eurot. Riigilõiv 1400 eurot on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2).

10.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuludena välja mõista 2768 eurot (ilma

käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

10 (12)

ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise

kohta (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 17; RKTKm 11.022015, 3-2-1-115-14, p 11).

TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja

liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (vt RKTKm

21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).

10.2.1. Hageja lepingulised esindajad on ajavahemikul 28.12.2022–29.12.2022 teinud

järgmisi toiminguid ja neile kulunud aeg on olnud järgmine: hagi koostamine ja lisade

komplekteerimine 3,5 tundi (esindaja vandeadvokaat Liis Könn); hagiavalduse

ettevalmistamine 0,3 tundi (esindaja vandeadvokaat Anton Sigal); hagi esitamine e-toimiku

vahendusel ja kirjavahetus 0,2 tundi (esindaja vandeadvokaat Liis Könn). Kokku on hageja

esindaja toiminguid teinud 4 tundi. Kohtu hinnangul on hagi koostamisele, lisade

komplekteerimisele, kohtule esitamisele ja kulunud aeg 4 tundi põhjendatud ja vajalik. Hagi

koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele,

kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele menetluses tehtavatele toimingutele. Samuti

arvestab kohus hagi mahtu ja sisu (hagi maht 2 lk, tõendite maht üle 35 lk). Menetlusosalisel

võib olla mitu esindajat. Arvestades ajalist mahtu 4 tundi, ei nähtu, et lepingulised esindajad

oleks oma toiminguid dubleerinud, mis annaks alust tasu vähendamiseks.

10.2.2. Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn on ajavahemikul 02.01.2023–

20.06.2023 teinud järgmisi toiminguid ja neile kulunud aeg on olnud järgmine: menetlusse

võtmise määrusega tutvumine ja kliendi informeerimine 0,2 tundi; kostja vastuse esmane

analüüs ja kliendi informeerimine 0,5 tundi; hageja vastuse koostamine kostja 09.02

seisukohale 4 tundi. Kokku on hageja esindaja toiminguid teinud 4,7 tundi. Kohtu hinnangul

on eeltoodud toimingud vajalikud ja põhjendatud. Samuti arvestab kohus nende

menetlusdokumentide mahtu ja sisu (menetlusse võtmise määruse maht 2,5 lk; kostja vastuse

sisuline maht 5 lk; hageja vastuse maht 3 lk). Suhtlus kliendiga on vajalik ning praegusel

juhul ei nähtu, et see oleks ülemäärane võrreldes teiste toimingutega.

10.2.3. Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn on ajavahemikul 04.03.2024–

18.06.2024 teinud järgmisi toiminguid ja neile kulunud aeg on olnud järgmine: istungiaja

kooskõlastamine, kirjavahetus istungiaja määramise kohta ja tutvumine kohtukutsega ning

kliendi informeerimine 0,3 tundi; hageja täiendava seisukoha koostamine ja esitamine ning

kommunikatsioon kliendiga 1,2 tundi; kostja täiendava seisukohaga tutvumine ning kliendile

edastamine 0,2 tundi; hageja vastus kostja täiendavale seisukohale ja tõendile 0,6 tundi;

hageja seisukoht kohtule ja kommunikatsioon kliendiga 0,8 tundi; valmistumine

kohtuistungiks ja suhtlus kliendiga 0,6 tundi; menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule

esitamine 0,3 tundi. Hageja on palunud kohtuistungil osalemise tasu kindlaks määrata istungi

pikkuse järgi – istungi algusajaks määras kohus kell 13.30 ja istung lõppes kell 15.00, seega

tuleb kohtuistungi pikkuseks lugeda 1,5 tundi. Kokku on hageja esindaja toiminguid teinud

5,5 tundi. Kohtu hinnangul on eeltoodud toimingud vajalikud ja põhjendatud. Samuti arvestab

kohus menetlusdokumentide mahtu ja sisu (hageja seisukoha maht 1 lk, kus hagejal tuli välja

tuua kohtu nõutud asjaolud; kostja seisukoha ja tõendite maht üle 10 lk; hageja vastus sellele

1 lk). Istungiaja kooskõlastamist ja suhtlust kliendiga ei saa pidada ebavajalikes toiminguteks.

Need toimingud on vajalikud ja põhjendatud ning praegusel juhul ei nähtu, et need toimingud

oleks ülemäärase ajamahuga. Istungiks ettevalmistumine on istungil osalemiseks vajalik ja

vältimatu toiming.

11 (12)

10.2.4. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepinguliste esindajate tehtud toimingud kokku

põhjendatud 14,2 tunni ulatuses (sh 2022. aastal tehtud toimingud 4 tunni ulatuses, 2023.

aastal tehtud toimingud 4,7 tunni ulatuses ja 2024. aastal tehtud toimingud 5,5 tunni ulatuses).

10.2.5. Hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 2022. aastal oli 180 eurot; 2023. aastal

190 eurot; 2024. aastal 210 eurot (kõik ilma käibemaksuta). Menetlusosalise esindajakulude

põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise

esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava

toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest

(RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Riigikohus on pidanud põhjendatud lepinguliste esindajate tunnitasude suuruseks ka nt 210–

295 eurot ilma käibemaksuta (RKTKo 28.05.2024, 2-18-8743/162, p 16).

Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurused 180 eurot, 190 eurot ja 210

eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Hageja esindaja selgitas istungil, et tunnitasu suurus on igal aastal tõusnud.

Kohus leiab, et tunnitasu tõus ajas ei ole põhjendamatu, arvestades mh teenuste üldist

hinnatõusu aja jooksul. Hageja lepingulised esindajad vastavad tsiviilkohtumenetluse

seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 lg 1 p 1 sätestatud

nõuetele). Hageja lepingulised esindajad on vandeadvokaadid.

10.2.6. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingulise esindaja sõidukulu bussiga Tallinn–

Tartu–Tallinn 28,77 eurot (ilma käibemaksuta). Advokaadibüroo asukoht on Tallinnas.

Hageja on esitanud kohtule sõidupiletid, millelt nähtub, et piletid maksid 28,76 eurot (ilma

käibemaksuta, dtl 169, 170). Sõidukulu on hüvitatavaks lepingulise esindaja kuluks TsMS §

144 p 1 ja § 175 lg 1 alusel (RKTKm 05.02.2020, 2-14-14536/153, p 16). Hageja lepingulise

esindaja sõidukulu on põhjendatud 28,76 euro ulatuses ja põhjendamata 1 sendi ulatuses.

10.2.7. Hageja põhjendatud ja vajalikud lepinguliste esindajate kulud on seega 2768 eurot (4

tundi *180, 4,7 tundi *190, 5,5 tundi *210, ilma käibemaksuta) ja lisaks sõidukulu 28,76 eurot

(ilma käibemaksuta), kokku 2796,76 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus rahuldab hageja

lepinguliste esindajate kulude nõude eeltoodud ulatuses.

10.3. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

11. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)