3-24-1545/5 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

9. juuli 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1545

Haldusasi

Xe kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

seoses

tugevdatud

järelevalve

kohaldamisega

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xe määruskaebus Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a

määruse resolutsiooni punkti 1 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xe määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a määruse

resolutsiooni punkt 1 muutmata.

2. Tagastada Xe määruskaebus osas, mis puudutab vastustaja väidetavalt ebaõiget

kindlakstegemist halduskohtu poolt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 10. märtsil 2024 Viru Vanglale taotluse, milles nõuab vangla ja

Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot. X viibib

vangistuses alates 22. märtsist 2012. Ta vahistati Soome Vabariigis toime pandud kuriteo eest

ja talle mõisteti Soome Vabariigis vanglakaristus. Seal paigutati ta alguses tugevdatud

järelevalvega osakonda, kuid aasta möödudes paigutati ta tavaosakonda. 19. mail 2017 toodi

ta karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariiki Viru Vanglasse, kus ta paigutati tugevdatud

järelevalvega osakonda. Olukorras, kus Soome Vabariigis lubati Xel olla tavaosakonnas, ei

oleks tohtinud teda sama kuriteo eest Eesti Vabariigis uuesti tugevdatud järelevalvega

osakonda paigutada. Xe riskihindamisel on tehtud vigu ning kasutatud andmeid, mis ei ole

ajakohased, või siis on riskihindamises sihilikult andmeid manipuleeritud. X ei ole kunagi

olnud kuritegeliku ühenduse liige, ta tunnistab oma süüd kuriteo toimepanemisel ning ei soovi

olla „eluosakonna liider“, ebaõiged on väited, et ta oskab teiste inimestega manipuleerida jne.

Puudub otsus tema tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta, vangla ei ole

esitanud talle sellekohaseid põhjendusi ega võimaldanud esitada omapoolseid seisukohti. Xe

suhtes on põhjendamatult rakendatud erirežiimi juba seitse aastat. Tema õiguste riive on

võrreldes tavaosakonnas viibivate kinnipeetavatega oluliselt intensiivsem ning vangla ei ole

pakkunud talle piisavalt mõtestatud tegevusi. Eeltooduga on alandatud Xe väärikust.

2. Viru Vangla jättis 10. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/47-2 Xe kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla ei edastanud Xe taotlust osaliselt lahendamiseks Justiitsministeeriumile,

kuna solidaarse kahjunõude esitamine ministeeriumile ei ole lubatav. X saabus Viru Vanglasse

karistust kandma 19. mail 2017. Alates 27. juulist 2017 paigutati ta tugevdatud järelevalvega

osakonda, kus ta viibis kuni 2. märtsini 2021. Ajavahemikul 2. märts kuni 23. märts 2021 viibis

ta Tartu Vanglas tavarežiimil ning alates 23. märtsist 2021 kuni käesoleva hetkeni viibib ta

Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kuivõrd kahju hüvitamise taotlus tuleb

esitada kolme aasta jooksul päevast, mil kaebaja sai teada talle tekitatud kahju tekitamisest, on

nõue aegunud perioodi 27. juuli 2017 kuni 10. märts 2021 kohta. Nõue on lubatav ajavahemiku

10. märts 2021 kuni 10. märts 2024 kohta, kuid võttes arvesse, et X viibis kuni 23. märtsini

2021 Tartu Vanglas, kus talle tugevdatud järelevalvet ei kohaldatud, lahendas vangla

kahjunõude sisuliselt perioodi 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 osas. Viru Vangla lähtus

isiku paigutamisel Eesti Vabariigis vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning vangla

riskihindamisega on tuvastatud korrektselt, et X vajab tugevdatud järelevalvet.

3. X esitas 23. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses tema suhtes tugevdatud

järelevalve kohaldamisega. Kaebaja leiab, et kahju põhjustamise eest vastutab lisaks vanglale

ka Justiitsministeerium. Justiitsministeeriumi ülesandeks on mh analüüsida vangistusõigusega

seonduvaid printsiipe ja kohtupraktikat. Justiitsministeeriumi vanglate osakond ei ole oma

ülesandeid korrektselt täitnud, kuivõrd praegune praktika tugevdatud järelevalvega osakonda

paigutamise kohta on õigusvastane. Kaebaja jääb vanglale 10. märtsil 2024 esitatud taotluse

põhjenduste juurde ning ei nõustu vangla 10. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/47-2. Kaebaja

esitatud kahjunõue ei ole osaliselt aegunud, kuna tegemist on jätkuva toiminguga.

4. Tartu Halduskohus tagastas 4. juuni 2024. a määrusega Xe kaebuse osas, milles ta nõuab

mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021

tugevdatud järelevalve kohaldamisega (resolutsiooni p 1). Muus osas jättis halduskohus

kaebuse käiguta ning andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (resolutsiooni p 2).

Kaebuse esemest lähtuvalt on asjas vastustajaks Viru Vangla. Kaebaja vaidlustab Viru Vangla

tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimist ning riskihindamised, millega tuvastati, et

kaebaja vajab tugevdatud järelevalvet, viis samuti läbi Viru Vangla. Justiitsministeerium ei ole

teinud otsuseid, mis tingisid kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise. Kaebaja

nõuab talle tugevdatud järelevalve kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikel

27. juuli 2027 kuni 2. märts 2021 ja 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024.

Kaebaja kui kinnipeetav peab enne kohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamist läbima

kohustusliku kohtueelse menetluse vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 8. Kuigi Viru

Vangla märgib 10. mai 2024. a otsuse nr 6-16/24/47-2 resolutsioonis, et jätab kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata, selgub otsuse põhjendustest, et ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 2. märts

2021 osas on vangla jätnud kaebaja kahjunõude läbi vaatamata. Vangla selgitab, et nõue on

selles osas esitatud hilinenult. Kaebuse esitamine kohtule juhul, kui isiku kahjunõue on jäetud

läbi vaatamata, on lubatav üksnes siis, kui taotlus on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju

tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kui lähtuda asjaolust, et kaebaja õiguste

väidetava rikkumise puhul oli tegemist vangla jätkuva toiminguga, tuleb arvestada, et üldjuhul

hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis,

kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati. See tähtaeg võib aga hakata kulgema ka enne

jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem

(Riigikohtu 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Viru Vanglale 10. märtsil 2024, oleks taotlus

tervikuna vanglale esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides vaid juhul, kui

kaebaja mõistis alles 10. märtsil 2021, et talle on tekkinud kahju ja seda Viru Vangla tegevuse

tõttu. Kohus ei pea seda usutavaks. Kaebaja pidi tema suhtes tugevdatud järelevalve

kohaldamisest tingitud kahju tekkimisest aru saama sellistesse tingimustesse sattudes,

arvestades siinjuures ka seda, et kaebaja enda selgituste järgi viibis ta enne Viru Vanglasse

saabumist Soome Vabariigi vanglas tavaosakonnas. Seega pidi kaebaja talle Viru Vanglas

rakendatud kinnipidamistingimuste erinevusest koheselt aru saama. Samuti nähtub kohtute

infosüsteemi andmetest, et kaebaja on 11. augustil 2019 Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses

haldusasjas nr 3-19-1538 esitanud teise vanglasse ümberpaigutamise taotluse uuesti

läbivaatamiseks kohustamise nõude kõrval muu hulga tuvastamiskaebuse, milles taotles

tuvastada, et tema suhtes tugevdatud järelevalve vajadus tulenevalt riskihindamisest on

õigusvastane. Nimetatud nõude Tartu Halduskohus küll tagastas 17. aprilli 2020. a määrusega,

kuid asjaoludest nähtub selgelt, et kaebaja hinnangul tugevdatud järelevalve vajadus puudus

ning ta pidas vangla tegevust õigusvastaseks. Seega pidi kaebajale olema selleks hetkeks teada

ka kahju tekkimine. Kaebaja lähenemine, et praegusel juhul tuleb kahjunõude esitamisel hakata

kaebetähtaega lugema kahjunõude esitamisest vanglale 10. märtsil 2024, ei ole põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt esitas kaebaja vanglale kahjunõude ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni

2. märts 2021 osas hilinenult. Kohtule ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis oleks pidanud kaasa

tooma vanglas kahjunõude esitamise tähtaja ennistamise.

Kohus leidis kokkuvõttes, et kaebajal ei ole ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021

osas kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud, mistõttu tagastas halduskohus

vastavas osas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.

5. X esitas Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a määruse vaidlustamiseks määruskaebuse,

milles palub tühistada viidatud määruse resolutsiooni p 1, määrata vastustajateks nii Viru

Vangla kui Justiitsministeerium ning võtta menetlusse kaebus ka ajavahemiku 27. juuli 2017

kuni 10. märts 2024 osas.

Kaebaja ei nõustu sellega, et Justiitsministeerium ei ole teinud otsustusi kaebaja tugevdatud

järelevalvega osakonda paigutamise osas. Haldusasja nr 3-19-1538 toimikus on

Justiitsministeeriumi 15. juuli 2019. a vaideotsus nr 11-7/1841-18, millega jäeti kaebaja

tugevdatud osakonnast ümber paigutamata Tallinna Vanglasse, kuna Justiitsministeerium

leidis, et kaebaja vajab jätkuvalt tugevdatud järelevalvet. Viidatud haldusasjas oli samuti

vastustajaks Justiitsministeerium.

Kaebaja suhtes ei ole kordagi lõpetatud tugevdatud järelevalve kohaldamist ega leitud, et

kaebaja ei vaja ajavahemikul 3. kuni 22. märtsini 2021 tugevdatud järelevalvet. Kaebaja viibis

sel ajavahemikul tõepoolest Tartu Vanglas, aga seda seetõttu, et kaebaja hospitaliseeriti sinna

psühhiaatriaosakonda ravile. Seal olles ei ole kinnipeetavad tavarežiimil. Tegemist on

üksikvangistusega, kus on veel pidev videovalve kambris ja tualetis. Euroopa Inimõiguse

Kohus (EIK) on 13. märtsi 2012. a lahendis 32060/05 (Parascineti vs Rumeenia) asunud

positsioonile, et "psüühiliselt ebatervele isikule tuleb kohaste kinnipidamistingimuste

tagamisel käituda eriti tähelepanelikult. EIKi kohtupraktikast tuleneb lepinguosalistele

riikidele

kõrgendatud

hoolsuskohustus

psüühiliselt

haigetele

isikutele

kohaste

kinnipidamistingimuste tagamisel. Seda põhjusel, et sellised isikud on eriliselt kaitsetus

seisundis ning nad võivad kinnipidamise nn praktilisi tingimusi tajuda alandavatena." EIK on

Musiali lahendis märkinud, et "psüühikahäiretega inimeste puhul peab arvestama nende

eripärast tuleneva haavatavusega ning sellega, et nad ei ole alati võimelised andma selgelt

märku, kuidas neile pakutav teenus ja kohtlemine mõjub. Sestap tuleb nende puhul tingimusi,

milles neile teenust osutatakse, eriti põhjalikult ja tähelepanelikult silmas pidada" (EIK

26.03.1999. a otsus, Musial vs. Poola). Kuna viimastel aastatel on kinnipidamistingimused

Viru Vanglas paranenud ja sellega on läinud paremaks ka kaebaja tervis, on alles nüüd kaebaja

tervislik seisund võimaldanud tal adekvaatselt hinnata oma olukorda ja õiguste rikkumist

tugevdatud järelevalvega osakonnas.

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et kuivõrd ta viibis Soome vanglas tavaosakonnas, pidi ta

Eestis kohe aru saama, et tema õigusi rikutakse nii intensiivselt, et kahjunõue tuleb koheselt

esitada. Soome ja Eesti vanglasüsteemid ja olud neis on nii erinevad, et kaebaja ei tulnud selle

peale, et neid võrrelda.

Tartu Halduskohtu menetluses on asi nr 3-24-1533, milles on käesolevale vaidlusele analoogne

olukord, kus vangla väitis samuti, et nõue on osaliselt aegunud. Viidatud asjas tegi aga

halduskohus määruse, milles arvestas EIK otsuse Nikitin vs Eesti (nr 23226/16) põhjenduste

p-dega 136 ja 141 ning võttis nõude menetlusse terves ulatuses. Viidatud EIKi lahendis on

märgitud, et "riigisisese õiguse kohaselt tuleb kahjuhüvitise nõue esitada kolme aasta jooksul

päevast, mil isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohtu

praktika järgi hakkab ebakohaste kinnipidamistingimustega seotud asjades tähtaeg üldjuhul

jooksma jätkuva toimingu lõppemisel. Tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva

toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. EIK märgib,

et see on põhimõtteliselt kooskõlas tema enda praktikaga tähtaja kulgema hakkamise

arvutamise kohta jätkuva toimingu korral, nagu näiteks ebakohaste kinnipidamistingimuste

asjades. Eelkõige on EIK leidnud, et kaebaja kinnipidamise aega tuleks käsitleda jätkuva

olukorrana seni, kuni kinnipidamine toimub sama liiki asutuses sisuliselt sarnastes tingimustes.

Lühikesed ajavahemikud, mil kaebaja viiakse asutusest välja küsitlemiseks või muu

menetlustoimingu eesmärgil, ei mõjuta kinnipidamise jätkuvat olemust. [...] EIK leiab, et

kaebajatele pandud nõue esitada kahjunõue riigi vastu enne riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3

sätestatud kolmeaastase tähtaja möödumist jätkuvas olukorras koormab kinnipeetavaid

põhjendamatult. Selline nõue ei arvesta seda, kui kaitsetud on ebakohastes tingimustes

hoitavad kinnipeetavad, kelle peamine mure on oma põhivajaduste rahuldamine ning tervise,

ohutuse ja inimväärikuse säilitamine iga päev." Halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu

27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika ei ole

asjakohane, kuna EIK on lahendis Nikitin jt vs Eesti (nr 23226/16 ja veel 6, p-s 136 ja 141)

need seisukohad ümber lükanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.

7. Määruskaebuses on vaidluse all, kas kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni

10. märts 2021 osas on esitatud tähtaegselt ja seega kohustuslik kohtueelne menetlus

nõuetekohaselt läbitud või tagastas halduskohus viidatud ajavahemiku osas kaebuse

õiguspäraselt.

8. Määruskaebus sisaldab ka väidet nagu määranuks halduskohus vastustaja kindlaks

ebaõigesti. Lisaks Viru Vanglale peab kaebaja vastustajaks ka Justiitsministeeriumit.

Seejuures viitab kaebaja haldusasjale nr 3-19-1538. Ringkonnakohus leiab, et viide nimetatud

asjale ei ole asjakohane, sest asjas nr 3-19-1538 oli vaidluse all kaebaja ümberpaigutamise

taotluse lahendamise õiguspärases, mitte tema tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise

õiguspärasus ja väidetavalt tekkinud kahju hüvitamine, nagu seda on käesolevas asjas.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vastustaja teinud kindlaks õigesti. Justiitsministri

25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 2 sätestab paigutamise ja ümberpaigutamise

otsustamise pädevuse. Viidatud paragrahvist tulenevalt on selle otsustajaks üldjuhul vangla,

kuhu kinnipeetav saabub või kus ta viibib. Kaebaja puhul ei ole tegemist juhuga, kus

paigutamise või ümberpaigutamise üle oleks pidanud otsustama Justiitsministeerium. Pealegi

ei ole menetlusosaliste seisukohad vastustaja määratlemisel kohtule siduvad ning kohus teeb

vaidluse esemest lähtudes vastutaja kindlaks ise (HKMS § 18 lg 1). Lisaks ei anna

menetlusseadustik kaebajale õigust esitada määruskaebust selles osas, kui tema hinnangul on

vastustaja valesti kindlaks tehtud (HKMS § 203 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu

määruses ei sisaldu vastutaja kindlaksmääramist, vaid halduskohtu vastav seisukoht on

esitatud pelgalt määruse põhjendustes. Halduskohus ei ole kaebust ka ülejäänud osas

menetlusse võtnud, sest vaidlustatud määrusega paluti kaebajal kõrvaldada kaebuses esinevad

puudused. Seega tagastab ringkonnakohus määruskaebuse osas, milles kaebaja vaidlustab

Justiitsministeeriumi vastustajana määramata jätmist.

9. Nii vangla kui halduskohus on märkinud, et kaebaja saabus Viru Vanglasse karistust kandma

19. mail 2017 Soome vanglast ning alates 27. juulist 2017 paigutati ta tugevdatud järelevalvega

osakonda, kus ta viibis kuni 2. märtsini 2021. Seejärel oli ta 2. kuni 23. märtsini 2021 Tartu

Vanglas tavarežiimil ning siis taas Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas.

10. Määruskaebuses vaidleb kaebaja vastu sellele, et viibis Tartu Vanglas tavarežiimil, kuna

ta oli sealviibimise ajal psühhiaatriaosakonnas, kus tingimused on võrreldavad

üksikvangistuses viibimisega.

11. Ringkonnakohus nõustub küll kaebajaga, et Õiguskantsleri kontrollkäigu aruandest Tartu

Vanglasse ja vanglate psühhiaatriosakonda (31. augusti 2023. a aruanne nr 7-

7/230789/2304415, p 6.1.; 5. mai 2021. a aruanne, p 9.2.) võib järeldada, et seal viibivate

isikutele kohalduvad tingimused on võrreldavad viibimisega lukustatud kambris, aga siinkohal

ei oma see määruskaebuse lahendamisel tähtsust, sest ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et kaebaja pidi sisuliselt koheselt, kui ta paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda, mõistma,

et tema suhtes on kinnipidamistingimused muutunud ja need võivad tema õigusi rikkuda, mis

võib omakorda viia võimaliku kahju hüvitamiseni. Ka EIK on avaldanud, et kaebaja

vabastamine või ümberpaigutamine erinevale režiimile nii samas asutuses kui ka väljaspool

lõpetavad jätkuva toimingu (Nikitin jt vs Eesti, kaebused nr 23226/16 ja veel 6, p 136). Kahju

hüvitamise taotluse tähtaegsuse kontrollimisel on praeguse kaebuse kontekstis oluline see, et

kaebaja viibis enne Eestisse ületoomist Soome vangla tavaosakonnas. Ringkonnakohtule ei

tundu usutav, et Soome vanglate tavarežiimi tingimused erineksid kardinaalselt Eesti

tavarežiimi omadest, mistõttu ei pea ringkonnakohus tõenäoliseks kaebaja väidet, et kuna kahe

riigi vanglad on nii erinevad, ei pidanud ta aduma ega hakkamagi võrdlema vanglate

tingimuste erinevust. Ringkonnakohtu hinnangul on määrav ka see, et enne kaebaja

paigutamist Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda, viibis ta enam kui kahe kuu vältel

tavaosakonnas, enne kui ta 27. juulil 2017 tugevdatud järelevalvega osakonda karistust

kandma läks. See on piisav aeg mõistmaks seda, millised on vangistuse kandmise eripärad

tavaosakonnas ja mille poolest see erineb tugevdatud järelevalvega osakonnast. Ühtlasi on õige

ka halduskohtu viide sellele, et kaebaja esitas 11. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse

(registreeritud asjana nr 3-19-1538), mille üheks nõudeks oli tuvastada tema suhtes tugevdatud

järelevalve kohaldamise õiguspärasus. Sellest järeldab ringkonnakohus, et seega pidi kaebajale

juba hiljemalt 2019. a augustis olema selge, et tema õigusi võidakse rikkuda ning tekitada

seeläbi talle kahju. Sellest tulenevalt on vanglale 10. märtsil 2024 esitatud kahju hüvitamise

taotlus esitatud ilmselgelt RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades.

12. Määruskaebuse kohaselt tuleb kaebus terve ajavahemiku osas menetlusse võtta, kuna asjas

nr 3-24-1533 võeti analoogne vaidlus terve perioodi osas menetlusse. Ringkonnakohus märgib,

et tutvus Tartu Halduskohtu 27. mai 2024. a määrusega mainitud asjas, kuid ei leia, et seetõttu,

et seal asjas võeti kaebus menetlusse, tuleks seda teha terve ajavahemiku osas ka käesolevas

asjas. Nimelt on kahe vaidluse tehiolud asja materjalidest nähtuvalt erinevad ning asjas nr 3-

24-1533 esitatud kohtu seisukohti ja järeldusi ei saa üks ühele üle võtta käesolevasse asja.

13. Eeltoodu alusel jääb Xe määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024.

a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)