3-24-758/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-758

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. veebruari 2024. a

otsuse nr 4.2-1/1504-2 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X , lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ursula Tropp

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. augustil 2024

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on väljastanud X-ile (kaebaja) relvaloa nr

DL10007492 kehtivusajaga kuni 23. september 2027 sileraudsete püsside Emilio-Rizzini-

Imperator kaliiber 12 nr B32971 ja IŽ-K kaliiber 16 nr H26261, vintraudsete püsside Zastava

kaliiber 308 Win nr 14320, IŽ-18-MH kaliiber 222Rem nr 99M3957, Weatherby-Vanguard

kaliiber 308Win nr VS238640 ja püstoli FN kaliiber 6,35x16SR nr 886243 omamiseks

jahipidamise otstarbel ning enese ja vara kaitseks.

3-24-758

PPA tunnistas 12. veebruari 2024. a otsusega nr 4.2-1/1504-2 X relvaloa nr DL10007492

kehtetuks ning teda kohustati võõrandama või alustama tema nimele registreeritud relvade ja

laskemoona võõrandamist kolme kuu jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuses märgiti, et

vastasel juhul relvad sundvõõrandatakse. PPA tugines relvaseaduse (RelvS) § 43 lg-tele 31 ja

5 ning § 44 lg-tele 6 ja 8.

PPA põhjendas enda otsust järgmiselt:

1) PPA infosüsteemis on X seoses registreeritud järgmised juhtumid: 9. jaanuaril 2024 oli ta

alkoholijoobes ja agressiivse käitumisega ning toimetati kainenemisele; 11. jaanuaril 2024

alkoholijoobes olles vigastas ta ennast noaga, vajas arstiabi ning kiirabi toimetas isiku Lõuna-

Eesti Haiglasse. Toimunud sündmusi arvestades alustas PPA menetlust, et otsustada kas isik

on endiselt sobilik omama relvaluba ja tulirelvi;

2) otsuses kirjeldatud sündmuste põhjal leidis PPA, et isiku käitumine oli agressiivne, esines

vägivalla oht teise isiku suhtes ning seepärast kasutati kainenemisele toimetamisel tema

suhtes vahetut sundi – käeraudu;

3) menetluse käigus välja selgitatud asjaolusid (füüsiline vägivald pereliikme suhtes, taustaks

pikemaajaline tüli) arvestades leiti, et pereliikmete turvalisuse tagamiseks on vajalik

viivitamatult tulirelvad politseiasutusse hoiule võtta;

4) kodukülastuse käigus tuvastas PPA järgmised rikkumised: relvakapi võti kättesaadav

kõrvalisele isikule (isiku abikaasa); kontrollimise hetkel hoiti püstolit FN kaliiber 6,35x16 SR

nr.886243 laskemoonaga koos, lisaks oli püstolil salv all ja salves oli viis padrunit; üks kuuest

tulirelvast ei asunud relvakapis ja selle asukohta teadis abikaasa;

5) tulirelv ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikad ning seega peab kindel olema, et isik, kes

omab tulirelva omamise ja kandmise õigust, on usaldusväärne. RelvS seab kindlad nõuded ja

tingimused relvaloa omajale, kui relvaomanik neid nõudeid ei suuda või ei taha täita, on

seadusandja leidnud, et see isik ei ole enam usaldusväärne ning tema relvaluba tuleb

tunnistada kehtetuks. Relvaloa omamise õigus ei ole inimese absoluutne põhiõigus ning seda

saab seadusest tulenevalt ja sellega kooskõlas piirata;

6) relvaloa omaja, kes ei suuda pärast alkoholi tarvitamist oma emotsioone kontrollida ning

kes käitub agressiivselt ja tema suhtes on vajalik kasutada sunnivahendit, ei ole enam

relvaomanikuna piisavalt usaldusväärne ning ta võib ohustada enda ja teiste isikute

turvalisust. Samuti suureneb oht võtta konfliktide lahendamiseks kasutusele tulirelv ja sellega

luua ohtlik olukord teiste isikute elule või tervisele. Verbaalne konflikt võib kasvada üle

füüsiliseks vägivallaks ja isik võib konflikti lahendamiseks kasutada tulirelva;

7) relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on

isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. X ei järginud relvaseaduses sätestatud

reegleid ja seaduses kehtestatud nõuete eiramisega võimaldas teistel isikutel juurdepääsu

tema tulirelvadele ja laskemoonale;

8) nii jahipidamine kui ka turvalisuse tagamine ei eelda alati tulirelva kasutamist, isikul on

vajaduse korral võimalus enesekaitseks soetada piiramata tsiviilkäibega relvi. Samuti võib iga

isik nii enda tervise kui ka elu ja vara ohtu seadmise kahtluse korral helistada

hädaabinumbrile;

9) vastuskirjast nähtuvalt ei tunnista isik, et ta oleks käitunud viisil, mis ei ole sobilik relvaloa

omajale, õigustades pigem oma käitumist. Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on antud

juhul ennetada ohtu isikute elule ja tervisele ning avalikule korrale. Riik ei saa lubada tekkida

2(8)

3-24-758

olukorral, kus tulirelvaluba omab isik, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb. Teiste isikute

õigus elule, tervisele ja kaitse avalikule korrale kaaluvad üle X vajaduse tulirelvaga jahil

osaleda ning ennast tulirelva abil kaitsta.

2. X esitas 12. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA 12. veebruari

2024. a otsus nr 4.2-1/1504-2 tühistada. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 10. aprillil 2024

Kohus määras 11. aprilli 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja

on esitanud täiendava kirjaliku seisukoha 20. mail 2024 ning vastustaja esitas vastuväited

kaebaja esitatule 6. juunil 2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, esitades järgmised väited.

3.1. Otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks oma tegevusega kas ennast või teiste isikute turvalisust

ohustanud. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli 9. jaanuaril 2024 tarbinud alkoholi, kuid samas ei

ole ta mitte ühelgi ajahetkel ei enda ega teiste isikute turvalisust ohustanud. Kaebaja abikaasa

on kinnitanud, et kuigi nende vahel on olnud tülisid, ei ole kaebaja kunagi vägivaldne olnud.

Kaebaja abikaasa ei ole väitnud, et kaebaja oleks oma käitumisega muul viisil abikaasa

turvalisust ohustanud. Otsuses on õigesti välja toodud kaebaja tüli isaga, kuid esinenud pole

mingit vägivalda.

3.2. Kaebaja ei ole mitte kunagi olnud ühegi isiku suhtes vägivaldne ega agressiivne ega ole

kunagi oma käitumisega ei ennast ega teisi isikuid ohustanud ning vastupidisele viitavaid

tõendeid otsuses esile toodud ei ole. Vähestel kordadel, kui kaebaja on tarvitanud vähesel ja

mõistlikul määral alkoholi, ei ole ta kunagi relva puutunud ega kavatse seda mitte kunagi

teha ka tulevikus. Vastustaja on otsuses esitanud oletusliku väite nagu ei suudaks kaebaja

peale alkoholi tarvitamist oma emotsioone kontrollida, ning et verbaalne konflikt võib ühel

hetkel kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja konflikti tulirelvaga lahendamiseks. Kaebaja

senine laitmatu elukäik ei anna alust pidada kaebajat ebausaldusväärseks inimeseks.

3.3. Noavigastus, mille tõttu kaebaja kiirabiga haiglasse viidi, oli õnnetusjuhtum.

3.4. Kaebaja on selgitanud, et tarvitab alkoholi äärmiselt harva. Kohtupraktikas on korduvalt

rõhutatud, et aeg- ajalt alkoholi tarvitamine ei välista RelvS-i järgi relvaloa omamist ega ole

seega aluseks relvaloa kehtetuks tunnistamisele.

3.5. Kaebaja ei vaidle vastu, et talle ette heidetud rikkumised esinesid, kuid need olid

esmakordsed. Kaebajal on relvaluba alates 2007. aastast, kuid seni poel ühtegi rikkumist

olnud.

3.6. Otsuses puuduvad kaalutlused, miks on esmakordse rikkumise korral kohaldatud

rangeimat karistust ning pole kaalutud kergema karistuse (nt relvaloa peatamine osade relvade

suhtes) kohaldamist. Jahirelvad on kaebajale vajalikud tema igapäevatöös.

3.7. Tähelepanuta tuleb jätta vastustaja viited 2. aprillil 2024 jõustunud väärteomenetluse

otsusele. Kõik kaalutlused ja põhimotiivid peavad ammendavalt sisalduma haldusaktis endas

ning vaidlustatud otsus ei saa tugineda sündmustele, mis on toimunud peale otsuse tegemist.

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

4.1. Vastustajal on kohtupraktika kohaselt RelvS § 43 lg 31 sätte kohaldamisel avar

kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust

ohustavana määral, mis toob kaasa normis nimetatud tagajärje.

3(8)

3-24-758

4.2. Vaidlus puudub, et kaebaja oli 9. jaanuaril 2024 alkoholijoobes, käitus agressiivselt ning

toimetati kainenemisele. Samuti selles, et 11. jaanuaril 2024 viidi noavigastusega

alkoholijoobes kaebaja kiirabiga haiglasse. Kaebaja väited ei kummuta asjaolu, et 9. jaanuaril

2024 kaebaja vanemate kodus aset leidnud sündmused eskaleerusid kaebaja agressiivse

käitumise tõttu politsei sekkumise vajaduseni

ning väljakutsele reageerinud

politseiametnikud pidid kaebaja kainema toimetamisel kasutama käeraudu.

4.3. Politsei ülesanne on tagada avaliku korra kaitseks, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika

käitlemise õigus on üksnes piisavalt usaldusväärsel isikul, kellest ei lähtu ohtu endale või

teistele isikutele. Politseile kaebaja kohta teatavaks saanud teave ei tekita tema kui

relvaomaniku suhtes usaldust ning kaebaja kohta laekunud teavet ei saa relvaloa kehtivusele

hinnangu andmisel jätta arvestamata.

4.4. Kaebuse väidetest nähtuvalt eitab kaebaja jätkuvalt alkoholi tarbimist ja agressiivset

käitumist ega mõista selle võimalikke tagajärgi, mis annab piisavalt kindla aluse järeldada, et

kaebaja ise ei suuda oma ohtlikku käitumist ära tunda ega ohtlikkust maandada. Seega ei

vähenda kaebaja enda suhtumine temast lähtuvat ohtu talle endale ja teistele isikutele.

Alkoholi tarvitanuna agressiivseks muutunud käitumise eitamine ei muuda seda olematuks

ega välista kaebaja käitumise pinnalt järelduste tegemist tema ohtlikkuse kohta. Relvast

lähtuva ohu ennetamiseks ei pea ega tohigi PPA ootama jääda esimest sündmust.

4.5. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist isikust potentsiaalselt tuleneva ohu

maandamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Kohtupraktika järgi ei pea PPA tõendama, et

kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise

ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks ning et isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku

korra kaitsmise eesmärgil on relvaloa kehtetuks tunnistamine on isiku vaba eneseteostuse

õiguse proportsionaalne riive.

4.6. Kaebaja suhtes jõustus 2. aprillil 2024 väärteomenetluse otsus tulirelva olulise

osa/laskemoona käitlemise nõuete rikkumise kohta. Relva kasutamist reguleerivate normide

eiramisel tuleb relvaluba igal juhul (ilma kaalumata) kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 1

alusel, kuna esineb RelvS § 36 lg 1 p 7 nimetatud asjaolu. Isegi juhul kui kohus leiab, et

relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS§ 43 lg 31 alusel ei ole põhjendatud, tuleb kaebaja

relvaluba kehtetuks tunnistada teisel alusel, sest alates 2. aprillist 2024 esineb relvaloa

omamist välistav asjaolu.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega tunnistati kehtetuks talle

väljastatud relvaluba ning kohustati PPA määratud tähtajal võõrandama tema nimele

registreeritud relvad ja laskemoon või alustama võõrandamist (dtl 8-11).

6. PPA tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel. Selle sätte järgi võib PPA

tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust

ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

7. Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab isiku

põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Seda õigust võib piirata

seadusega või seaduse alusel igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kohtupraktikas on selle õiguse piiramise legitiimsete eesmärkidena nimetatud inimeste elu ja

4(8)

3-24-758

tervise, samuti riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 5-19-226, p 41 ja seal viidatud praktika).

RelvS § 43 lg 31 võimaldab haldusorganile otsustamisel kaalumisruumi. Kaalutlusõigust tuleb

teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Vastustaja on

sellele normile tuginemist põhjendanud esmalt järgmiste argumentidega: isiku agressiivne

käitumine; vägivalla oht teise isiku suhtes, mis tingis kainenemisele toimetamisel vahetu

sunni (käerauad) kasutamise; menetluse käigus välja selgitatud vägivald pereliikme suhtes,

taustaks pikemaajaline tüli (vt käeoleva otsuse p 1 alapunktid 1) ja 2)). Teisalt on vastustaja

välja toonud kaebaja kodukülastusel avastatud RelvS rikkumised kaebaja tulirelvade ja

laskemoona hoidmisel.

8. Kaebaja arvates ei ilmne vaidlustatud otsusest, et kaebaja oleks ohustanud oma tegevusega

ennast või teiste isikute turvalisust ning tõendatud pole tema vägivaldsust.

Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi ei eelda RelvS § 43 lg 31 kohaldamine, et relvaloa

omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes kuriteos või väärteos. Selles sättes peetakse silmas loa

omaja isiksuseomadusi laiemalt, tema elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse

prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja

kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate

süütegude toimepanemise eest. Relvaloa omaja loomuomase käitumise hindamisel ei ole

seejuures õigusvastane tugineda ka karistusandmetele, kuid neile andmetele tuginemisel ei

anta hinnangut relvaloa omaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes,

vaid kasutatakse teadaolevat infot relvaloa omaja isikut iseloomustavana. Haldusorgan saab

relvaloa omajast lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta ka tema poolt varem

toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas ta väljendab oma suhtumist nendesse tegudesse

(Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-21-1967, p 12 ja seal viidatud

praktika). Seega on vastustajal avar otsustamisruum ohu mõiste sisustamisel.

9. Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et kaebaja oli mõlema vaidlustatud otsuse andmise

ajendanud sündmuse ajal alkoholijoobes. Kohus nõustub kaebajaga selles, et pelgalt alkoholi

tarvitamine ei pruugi kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamist, ning seda on kinnitanud ka

kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-21-1468, p

15). Samas ei olegi vastustaja tuginenud üksnes alkoholijoobes oleku faktile, vaid on seda

käsitlenud koostoimes pereliikmetega toimunud tülidega ning vahejuhtumiga, mis päädis

politsei sekkumisega ning kaebaja kainenema toimetamisega. Samuti koos kiirabi väljakutse

tinginud noahaavaga, mille tekitas kaebaja väitel ta ise hooletusest. Praegusel juhul on

tõendatud ka kaebaja otsene füüsiline agressiivsus oma isa vastu – PPA väljakutse käigus on

dokumenteeritud kaebaja agressiivseks muutumine perekonnaringis alkoholi tarbides ja tüli

isaga – ning tüli pikaajalisus. Samuti abikaasa etteheide korduvas vaimses vägivallas ja

pikemat aega kestnud tülid abikaasaga (dtl 24-27). Kaebaja käitumist iseloomustab ka

tuvastatud asjaolu, et kainenemisele toimetamisel keeldus kaebaja joobeseisundi tuvastamisest

ning tema suhtes kohaldati vahetut sundi (käeraudu).

10. Kaebaja väitel on vastustaja esitanud otsuses oletusliku väite, nagu ei suudaks kaebaja

pärast alkoholi tarvitamist oma emotsioone kontrollida ning verbaalne konflikt võib ühel

hetkel kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja konflikti tulirelvaga lahendamiseks (vt

vaidlustatud otsuse lk 3 kolmas lõik, dtl 10). Kohus nõustub kaebajaga, et viidatud järeldus

kujutab endast prognoosi võimaliku ohu osas. Samas, arvestades relvalao regulatsiooni

laiemalt ning loa kehtetuks tunnistamise eesmärke (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsus asjas

5(8)

3-24-758

nr 5-19-226), nõustub kohus vastustajaga, et olles määratlenud võimaliku ohu neile

õigushüvedele, ei saa PPA jääda ootama esimest relvaga vahetult seonduvat sündmust, vaid

peab raskemate tagajärgede ärahoidmiseks ennetavalt reageerima. Kuna ka praegusel juhul

tuli PPA ametnikel sekkuda alkoholijoobes kaebaja tegevusse vägivallateate alusel (dtl 24-

26), ei saa PPA järeldusi pidada ülemäära intensiivseks. PPA protokollis on kajastatud vaimse

vägivalla korduvus ja perekonnaliikme hirm selle kordumise ees. Praegusel juhul on ilmnenud

ka relvade lihtne kättesaadavus (sh ühe relva hoidmine väljaspool relvakappi), mis võib

hõlbustada selle konfliktses olukorras kasutamist.

11. Relvaloa kehtetuks tunnistamise teise faktilise alusena on vastustaja välja toonud 10.

jaanuaril 2024 (pärast kaebaja kainenemiselt vabastamist) tema elukohas tuvastatud

tulirelvade ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumised vastavalt RelvS § 46 lg-tele 3, 6 ja 8

ning § 45 lg-le 3: kaebaja abikaasa teadis relvakapi võtme asukohta ning seega oli võti talle

kättesaadav (RelvS § 46 lg 6); üks kaebajale kuuluvast kuuest tulirelvast ei asunud relvakapis

ja sellele oli juurdepääs kaebaja abikaasal (RelvS § 46 lg-d 3 ja 8); kaebaja hoidis tulirelvi

laetuna (RelvS § 45 lg 3).

Kirjeldatud teod on tuvastamist leidnud ka väärteoasjas nr 2780,24,004105. Kaebaja tegevus

on 15. märtsi 2024. a kiirmenetluse otsuses kvalifitseeritud VTMS § 891 lg-s 1 sätestatud

väärteona ning nende rikkumiste eest on talle määratud rahatrahv (dtl 35-37).

Kohtupraktika järgi ei eelda RelvS § 43 lg 31 kohaldamine, et relvaloa omaja oleks süüdi

tunnistatud mõnes RelvS-s sätestatud kuriteos või väärteos (viidatud otsus asjas nr 3-21-1967,

p 12) või et talle etteheidetav tegevus oleks igal juhul seotud relvadega, kuid ilmselgelt

asjakohaseks kaalutluseks selle sätte kohaldamisel saab pidada tuvastatud relvaseaduse

rikkumisi.

12. Kaebaja leiab, et vaidlustatud 12. veebruari 2024. a otsust ei tohtinuks vastustaja sisustada

tuginedes sellest hilisematele sündmustele, sh 2. aprilli 2024. a väärteomenetluse otsusele.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei saa mõjutada pärast

relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust tehtud asjaolud, sh 2. aprillil 2024 jõustunud

väärteomenetluse otsus, millega kaebaja tunnistati süüdi relvaseaduse rikkumistes (dtl 35-37).

Küll aga saab kohus sellest normist tulenevalt hinnata, kas vastustaja on põhjendatult

tuginenud väärteootsuse tinginud asjaoludele, kui need olid haldusakti andmise hetkeks

tuvastatud ning vastustajale teada. HKMS § 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti

õiguspärasust selle andmise aja seisuga

Vastustaja on üksnes tuginenud 10. jaanuaril 2024 kaebaja elukohas haldusmenetluses

tuvastatud rikkumistele, mis on kujundanud PPA veendumuse relvaloa kehtetuks tunnistamise

põhjendatuses, ning mis on ka hiljem leidnud tõendamist ja päädinud karistusega, mida

kaebaja kohtute infosüsteemi andmetel ei ole vaidlustanud. Seega ei olnud vastustaja

tuginemine vaidlustatud otsuses 10. jaanuaril 2024 tuvastatud rikkumistele kaalumisel

asjakohatu ega muuda kaalutlusotsust õigusvastaseks.

13. Kaebaja ei eita eeltoodud ning vaidlustatud otsuses kajastatud asjaolusid ega ole esitanud

väiteid või tõendeid nende ümberlükkamiseks. Küll aga leiab kaebaja, et vastustaja pole

vaidlustatud otsuses esitanud asjakohaseid kaalutlusi ega ole kaalutlusõigust õiguspäraselt

kasutanud. Relvaloa kehtetuks tunnistamine tagajärjena on kaebaja hinnangul ka

ebaproportsionaalselt range ning vastustaja ei ole tema arvates kaalunud vähem koormavat

tagajärge (nt relvaloa kehtivuse peatamist).

6(8)

3-24-758

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selles peab

olema esitatud faktiline ning õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel

lähtunud (HMS § 56 lg 3).

Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega kirjeldatud otsustamisel

aluseks võetud faktilisi asjaolusid ning esitatud asjakohased õiguslikud alused. Vastustaja on

selgitanud ka enda järelduste kujunemist ning seostanud neid faktiliste asjaoludega.

Kaebajal on õigus selles, et vastustaja pole sõnaselgelt arutlenud selle üle, kas kohaldada

relvaloa kehtetuks tunnistamisest leebemat tagajärge (relvaloa kehtivuse peatamine või teha

seda osade relvad suhtes) või jätta kaebajale negatiivne tagajärg üldse kohaldamata. Samas on

vastustaja kohtu hinnangul põhjalikult põhjendanud, miks kaebaja käitumine kujutab endast

potentsiaalselt ohtu nii tema enda kui ka teiste elule, tervisele ja avalikule korrale, ning

hinnanud selle ohu tõsidust, esitades ohuhinnangule tugineva prognoosi. Vastustaja on

seejuurtes kaalunud kaebaja õigust vabale eneseteostusele ja vajadust omada tulirelvi

jahipidamise ning enda ja oma vara kaitseks teiste isikute ning avaliku huviga (teiste isikute

elu ja tervis ning avaliku korra kaitse), pidades viimaseid kaebaja õiguste ja huvidega

võrreldes ülekaalukaks. Vastustaja on küllaldase põhjalikkusega selgitanud oma järeldust,

miks ta kahtleb kaebaja usaldusväärsuses sel määral, et mitte õigustada talle antud relvaloa

kehtima jäämist.

14. Kohtupraktikas (sh vastustaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2023. a otsus

asjas nr 3-21-1176 (p 12) on RelvaS § 43 lg-t 31 tõlgendades leitud, et seadusandja ei ole

piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja kasutamise asjaoludega ning et

relvaloa kehtetuks tunnistamine sel alusel ei eelda isiku poolt õigusrikkumise toimepanemise

tuvastamist. Praegusel juhul ongi vastustaja esitanud erineva sisuga asjaolude kogumi, mis on

viinud vastustaja järeldusele, et relvaloa kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud. Kaebaja

väidete kohta vajadusest ennast ja oma vara kaitsta on vastustaja selgitanud alternatiivseid

võimalusi (helistamine hädaabi numbril, piiramata tsiviilkäibega relvade soetamine). Relva ja

relvaloa omamine (sh jahipidamise eesmärgil) ei saa ka kohtu arvates olla ülekaalukaks

kaitstavaks hüveks võrreldes inimeste elu, tervise ja avaliku korra ning turvalisusega. Oma

vara turvalisuse tagamiseks on kaebajal muid võimalusi (sh vastustaja viidatud näited) ning

seda ka juhul kui kaebaja on oma vara relvaga kaitsmise all pidanud silmas tema põldudel

viibivate metsloomade ja lindude tõrjumist.

PPA ei eksinud kohtu hinnangul kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel. PPA on arvestanud

kaebaja käitumise erinevate episoodidega, mis näitavad tema agressiivset ja konfliktset

käitumist, mida teised inimesed tajusid ohtlikuna ning jätkuva ohuna. PPA ohuprognoosi

aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad haldusmenetluse käigus kogutud tõendid

(lähisuhtevägivalla infoleht dtl 24-27; kainenemisele toimetamise protokoll 28-29).

Ohuprognoosi tõsiseltvõetavust suurendab kohtu hinnangul ka asjaolu, et teatega politsei

poole pöördusid kaebaja lähedased pereliikmed.

Kuigi noavigastuse sai kaebaja väidetavalt enda hooletuse tõttu, ei ole vaidlust, et kaebaja oli

vigastust saades alkoholijoobes. Kohtu hingul ei ole kaalutlusi tervikuna vaadeldes tegemist

asjakohatu kaalutlusega, kuna see asjaolu viitab võimalusele, et alkoholijoobes olles võib

kaebaja teatud esemetega ümber käies luua ohuolukorra.

7(8)

3-24-758

15. Kaebaja väidab põhjendamiskohutuse rikkumist ette heites et täidetud pole ka nõue, et

kõik kaalutlused ja põhimotiivid peavad ammenduvalt sisalduma haldusaktis endas (mitte

mingis muus ega hilisemas dokumendis). Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses

kajastanud otsustamisel aluseks võetud asjaolusid, neil põhinevaid järeldusi ning otsustamisel

aluseks olnud kaalutlusi. Jõustunud otsusega väärteoasjas on vastustaja otsuse kujundanud

asjaolud relvaseaduse rikkumise osas üksnes veenvamalt kinnitust leidnud, kuid tegemist pole

haldusakti põhjendustega, mis on esitatud teises dokumendis (vt HMS § 56 lg 1 ls 2).

16. PPA on andnud kaebajale võimaluse kavandatavale otsusele omapoolsed vastuväited

esitada ning kaebaja on seda võimalust ka enda 5. veebruari 2024. a vastust esitades

kasutanud (dtl 31-32). Seega on vastustaja täitnud HMS §-st 40 tuleneva kohustuse tagada

isikule koormava haldusakti andmise eel õigus olla menetluses ära kuulatud.

17. Eelnevat arvestades leiab kohus, et vaidlustatud otsus on sisuliselt õiguspärane ning ei

esine vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid otsuse tühistamise tingida. Seega tuleb kaebus

jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

18. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Kui vastustajal peaks olema tekkinud menetluskulusid, jäävad ka need HKMS § 109 lg 1 ls 4

alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

kohtunik

8(8)