2-22-13296/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ulvi

Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

05.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-13296

Kohtuasi

N.S-i kaebus Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse

12.09.2022 otsusele täiteasjas nr 022/2022/4925

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.02.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

N.S-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja N.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Madis Truber

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus

(registrikood 12016207)

Puudutatud isik P.Q (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.S-i määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 22.02.2023 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud N.S-i kanda.

4. Mõista N.S-ilt P.Q kasuks välja menetluskulude hüvitis 715,13 eurot. Nimetatud

summalt tuleb alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni

maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Teistel

menetlusosalistel ei ole määruskaebemenetluses hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-22-13296

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. N.S (avaldaja, võlgnik) esitas 23.09.2022 Harju Maakohtule avalduse, milles palus

tühistada Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (puudutatud isik I, kohtutäitur) 12.09.2022

otsuse täiteasjas nr 022/2022/4925 (vaidlusalune täiteasi), millega jäeti avaldaja 18.08.2022

kaebus kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Avaldaja palus kaebuse rahuldada, lõpetada

täitemenetluse ja jätta menetluskulud P.Q (puudutatud isik II, sissenõudja) kanda.

1.1. Avalduse kohaselt algatas kohtutäitur 31.05.2022 sissenõudja 02.05.2022 avalduse alusel

avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2022/3427 (esimene täiteasi). Täitemenetluse

aluseks oli Harju Maakohtu 09.04.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-11-28363 ning täitmisele

esitatud nõudeks sellest tulenev põhinõue 40 000 eurot, millele lisanduvad täitekulud.

Kohtutäitur saatis 26.07.2022 avaldajale teate, et sissenõudja esitatud nõue ei ole täitmisele

esitatud ulatuses lõplik, st sellele lisandub täitedokumendis sätestatud määras viivis (29 084

eurot). Kohtutäitur palus võlgnikul tasuda koos täitekuludega ka viivist. Avaldaja saatis

kohtutäiturile kirja, milles selgitas, et avaldaja tasus vabatahtliku täitmise perioodil põhinõude

40 000 eurot koos täitekuludega ja sissenõudja ei ole avaldajale viivisenõuet varem esitanud,

ning palus seetõttu täiteasja menetluse lõpetada. Kohtutäitur lõpetas 27.07.2022 selle täiteasja

menetluse.

Sissenõudja esitas 29.07.2022 uue täitmisavalduse, milles palus pöörata täitmisele samast

kohtumäärusest tuleneva viivisenõude 29 084 eurot, ning kohtutäitur algatas 05.08.2022

avaldaja suhtes vaidlusaluse täitemenetluse.

Avaldaja esitas 18.08.2022 kaebuse kohtutäituri tegevuse (täitemenetluse alustamise) peale ja

taotles vaidlusaluse täiteasja menetluse lõpetamist, leides, et kohtutäitur ei saa ühest

menetlusdokumendist tulenevaid põhi- ja kõrvalnõudeid täita eraldi menetlustes, mistõttu ei

võinud kohtutäitur vaidlusalust täitemenetlust alustada.

Kohtutäitur jättis 12.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata, sest kohtutäitur ei saa

formaliseeritusse põhimõtte kohaselt täitemenetluse alustamisel kontrollida ega anda

õiguslikku hinnangult sissenõudja ja võlgniku vahel tekkinud materiaalõiguslikele

asjaoludele, sh täitedokumendist tuleneva nõude täidetuse kohta. Seejuures ei piira

täitemenetluse lõpetamine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 49 lg 2 järgi sissenõudja õigus

pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata.

Ka TMS § 23 lg 45 näeb ette võimaluse esitada tulevikus sissenõutavaks muutuvaid nõudeid

eraldi täitemenetluse raames ega kohusta sissenõudjat esitama kõiki täitedokumendis

märgitud nõudeid täitmiseks sama täitemenetluse raames. Üksnes asjaolu, et kahe

täitemenetluse läbiviimine on võlgniku jaoks kulukam, ei ole alus täitemenetluse

lõpetamiseks.

1.2. Kohtule esitatud avalduses jäi avaldaja kohtutäiturile esitatud kaebuses toodud

seisukohtade juurde ega nõustunud kohtutäituri otsuses toodud põhjendustega.

Mh leidis avaldaja, et TMS § 56 lg 1 ei luba täitemenetlust põhi- ja kõrvalnõude osas eraldi

täitemenetlustes läbi viia. Kui sissenõudja märgib täitmisavalduses nõude sisu ja ulatuse, mis

2-22-13296

erineb täitedokumendist nähtuvast, peab kohtutäitur sellele sissenõudja tähelepanu juhtima ja

selgitama välja, milline on sissenõudja tegelik tahe. Seega, kui sissenõudja on

täitmisavalduses märkinud ainult põhinõude, peab kohtutäitur sissenõudjale selgitama, et

kõrvalnõude sissenõudmiseks tuleb vastav tahe selgelt avaldada ka täitmisavalduses. Kui

sissenõudja seda selgelt täitmisavalduses ei märgi, ei saa ta enam kõrvalnõudeid sisse nõuda.

Mh ei saa TMS § 49 lg 2 järgi alustada uut täitemenetlust eraldi kõrvalnõude osas, kui

põhinõude osas on täitemenetlus lõppenud ja lõppenud täitemenetluse raames ei tahtnud

sissenõudja kõrvalnõude sundtäitmist.

Põhi- ja kõrvalnõude eraldi menetlemine tekitab võlgnikule rohkem täitemenetluse kulusid.

29.07.2022 täitmisavalduses nimetatud viivisenõue oli täitmisavalduse esitamise ajaks

osaliselt aegunud. Viivisenõue aegus 11 079 euro osas 01.06.2022 ja aegumine ei katkenud,

sest viivisenõue esitati esimest korda täitmiseks 29.07.2022.

2. Enne avalduse esitamist (07.09.2022) esitas avaldaja Harju Maakohtule esialgse õiguskaitse

taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlusaluse täiteasja menetluse.

Harju Maakohus rahuldas 09.09.2022 määrusega taotluse ja peatas täitemenetluse kuni

12.10.2022 (kohtutäituri otsuse tegemiseni). Avaldaja esitas 12.10.2022 uue esialgse

õiguskaitse taotluse täitemenetluse jätkuvaks peatamiseks ning Harju Maakohus peatas

13.10.2022 määrusega täitemenetluse kuni siinses asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtutäitur peab lähtuma täitemenetluse läbiviimisel täitmisavaldusest ja ei pea selgitama

välja sissenõudja tegelikku tahet, ega seda sissenõudjale selgitama. Kohtutäitur kontrollib

vaid täitmisavalduse alusel esitatud täitedokumendi formaalsetele nõuetele vastavust. Kui

täitedokument vastab formaalsetele nõuetele, on kohtutäitur kohustatud täitedokumendi ja

täitmisavalduse alusel algatama täitemenetluse. Riigikohus on leidnud, et täitemenetluses

kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks

esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima

materiaalõiguslikke asjaolusid (RKTKo 16.10.2002, 3-2-1-119-02, p 8). Sissenõudja esitas

praeguses täiteasjas kohtutäiturile vorminõuetele vastava täitmisavalduse ning

täitedokumendi. Formaliseerituse printsiibist lähtuvalt ei saa kohtutäitur teha otsuseid ega

anda õiguslikke hinnanguid sissenõudja ja võlgniku vahel tekkinud materiaalõiguslikele

asjaoludele.

Sissenõudja võib sama täitedokumendiga pöörduda kohtutäituri poole. TMS § 49 lg 2 alusel

on piiratud üksnes sama nõudega kohtutäituri poole pöördumine. TMS § 56 lg 1 reguleerib

nõude rahuldamise ulatust kohustuse täitmisel, mitte ei kohusta sissenõudjat esitama

täitmisele kõiki täitedokumendist tulenevad nõuded.

Kohtutäitur ei saa täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt hinnata võlgniku

väiteid, mis puudutavad aegumist.

4. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Esimeses täiteasjas esitas sissenõudja 02.05.2022 täitmisavalduse põhinõude täitmiseks ning

19.07.2022 täiendava avalduse viivisenõude täitmiseks, kuid võlgniku vastuväite tõttu lõpetas

kohtutäitur menetluse. Kohtutäitur lõpetas menetluse, sest võlgnik oli põhikohustuste täitnud

2-22-13296

enne seda, kui sissenõudja esitas täiendava avalduse viiviste sissenõudmiseks ja nõuet ei

saanud enam suurendada. Seetõttu esitas sissenõudja viivise sissenõudmiseks 29.07.2022 uue

täitmisavalduse. Asjaolu, et sissenõudja ei vaidlustanud kohtutäituri otsust, ei võta

sissenõudjalt õigust esitada uut avaldust.

Sissenõudjal ei tule esitada viivisenõuet täitmisele koos põhinõudega samas täitemenetluses

ning võlgniku kaebuse alusel täitemenetluse lõpetamine oleks sissenõudja õiguste

ebaproportsionaalne riive.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 22.02.2023 määrusega kaebuse rahuldamata ja tühistas 13.10.2022

kohtumäärusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatati vaidlusaluses

täiteasjas täitemenetlus. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt

sissenõudja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1128,80 eurot koos kohustusega tasuda neilt

seadusjärgses määras viivist.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

sissenõudja esitas täiteasjas nr 022/2022/3427 kohtutäiturile täitmisavalduse Harju

Maakohtu 09.04.2012 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-48363 tuleneva põhivõla 40 000

euro sissenõudmiseks; kohtutäitur lõpetas TMS § 48 lg 1 p 3 alusel 27.07.2022

otsusega selles asjas täitemenetluse, kuna sissenõudja nõue oli täidetud ja

täitemenetluse kulud tasutud;

-

sissenõudja esitas 29.07.2022 kohtutäiturile täitmisavalduse Harju Maakohtu

09.04.2012 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-48363 tuleneva viivisenõude 29 084 eurot

sissenõudmiseks;

-

kohtutäitur alustas 05.08.2022 võlgniku vastu 29 084 euro suuruse viivise

sissenõudmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 022/2022/4925;

-

võlgnik taotles 18.08.2022 kaebuses täitemenetluse lõpetamist;

-

kohtutäitur jättis 12.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei pidanud kohtutäitur täitemenetlust TMS § 48

lg 1 p 7 alusel lõpetama, sest kohtutäitur ei alustanud täitemenetlust põhjendamatult.

Kohtutäitur viib täitemenetlust TMS § 23 lg 1 alusel läbi sissenõudja esitatud täitmisavalduse

ja täitedokumendi alusel. Riigikohtu praktika kohaselt kehtib täitemenetluses formaliseerituse

põhimõte, mille järgi peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab

formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Seega

ei pidanud kohtutäitur välja selgitama sissenõudja nõude tegelikku sisu ja/või ulatust ning pidi

lähtuma üksnes täitmisavalduses märgitust.

Sissenõudjale ei tulene seadusest kohustust esitada korraga täitmisele kõiki täitedokumendist

tulenevad nõudeid, sh põhi- ja kõrvalnõuded. Sissenõudja peab TMS § 23 lg 45 alusel

märkima, kui täitedokument sisaldab nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks tulevikus, kas ta

soovib nende nõuete täitmist samas täitemenetluses.

Täitemenetluse lõpetamine ei piira TMS § 49 lg 2 esimese lause kohaselt sissenõudja õigust

pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata.

Riigikohus on selgitanud, et kehtiv õigus ei piira ka sissenõudja võimalust esitada TMS § 48

lg 1 p 1 kohaselt avaldust käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda seejärel

2-22-13296

TMS § 49 lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude täitmiseks

(RKTKo 13.12.2018, 2-15-16664, p 21). Seega ei saanud võlgnik eeldada, et sissenõudja peab

kõik oma nõuded esitama sama täitemenetluse raames.

TMS § 56 lg 1 reguleerib nõude rahuldamise ulatust kohustuse täitmisel, mitte ei kohusta

sissenõudjat esitama korraga täitmisele kõiki täitedokumendist tulenevad nõudeid, sh

viivisenõuet. TMS § 56 lg 1 ei sätesta, et sissenõudja kaotab õiguse ülejäänud võla

sissenõudmiseks olukorras, kus juba aset leidnud täitemenetluse käigus on sissenõudja nõue

osaliselt rahuldatud. Sissenõudja ei ole oma nõudest kirjalikult loobunud ning täitemenetlust

praeguses täiteasjas ei lõpetatud ka nõude täitmise aegumise tõttu. Seetõttu oli sissenõudjal

õigus esitada kohtutäiturile uus täitmisavaldus täitmata jäänud nõude osas.

Kuna kohtutäiturile esitati täitmiseks nõuetele vastav täitmisavaldus ja jõustunud kohtulahend

ning täitmisavalduse aluseks olev nõue ei olnud rahuldatud, ei saanud kohtutäitur

täitemenetlust lõpetada.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue

määruse, millega kaebus rahuldada ja lõpetada täiteasja menetlus. Menetluskulud palus

avaldaja jätta sissenõudja kanda.

6.1. Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata, et lisaks täitedokumendi ja

täitmisavalduse formaalsele kontrollile pidi kohtutäitur TMS § 8 lg 1 järgi selgitama

sissenõudjale tema õigusi ja kohustusi.

Olukorras, kus sissenõudja ei märkinud esimeses täiteasjas täitmisvaldusele kõrvalnõuet, oli

kohtutäituril selles täiteasjas TMS § 8 lg 1 järgi kohustus selgitada välja, milline oli

sissenõudja tegelik tahe kõrvalnõude osas (kas ta soovib selle sissenõudmist või mitte), ning

selgitada, et TMS § 56 lg 1 järgi rahuldatakse põhinõue koos kõrvalnõudega ühes

täitemenetluses. Samuti lõpetas kohtutäitur ekslikult TMS § 48 lg 1 p 3 alusel esimese

täitemenetluse põhjusel, et täitemenetluse jätkamine ei olnud viivisenõude esitamata jätmise

tõttu võimalik. Kuna sissenõudja saatis kohtutäiturile e-kirja, millest nähtus sissenõudja soov

täita selles täiteasjas ka viivisenõuet, saab tema algselt esitatud täitmisavaldust pidada

ekslikuks ja tema tegeliku sooviga vastuolus olevaks. Kui sissenõudja soovis viivisenõuet

täita, pidi kohtutäitur selgitama talle vajadust esitada uus täitmisavaldus ja käimasoleva

täitemenetlusega ühinemise avaldus.

6.2. Maakohus tõlgendas vääralt TMS § 49 lg-t 2 ning asus seetõttu vääralt seisukohale, et

täitemenetluse lõpetamiseks ei ole alust. Uue täitemenetluse alustamine sama täitedokumendi

alusel ei olnud lubatav.

Olukorras, kus kohtutäitur lõpetas täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 3 alusel, st leidis, et

sissenõudja nõue on rahuldatud, saab TMS § 56 lg 1 järgi eeldada, et esimeses täitemenetluses

oli täitmisel nii põhi- kui ka kõrvalnõue ning täitedokument sai rahuldatud kogu ulatuses, s.o

nii põhi- kui ka kõrvalnõuete osas. Viidatud sätteid koosmõjus tõlgendades saab järeldada, et

sissenõudjal ei olnud õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole. TMS § 56 lg 1 järgi oli

sissenõudjal kohustus esitada täitmiseks kõiki täitedokumendist tulenevaid nõudeid. Viidatud

sättest tuleneb, et põhi- ja kõrvalnõuded rahuldatakse ühes täitemenetluses.

2-22-13296

Maakohus jättis tähelepanuta, et täitemenetlus ei ole lubatav, sest viivisenõue oli

täitmisavalduse esitamise ajaks aegunud. Riigikohtu praktika (RKTKm 09.11.2009, 3-2-1-

116-09, p 9) kohaselt peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega pidi kohtutäitur kontrollima, kas

täitedokumendi kuupäevad viitavad aegumisele.

Maakohus jättis vääralt arvestamata, et kõrvalnõude täitmine eraldi täitemenetluses on

lubamatu ka suuremate täitekulude tõttu ega vasta menetlusökonoomia põhimõttele.

Viivisenõude esimeses täitemenetluses esitamise korral oleks avaldajal tulnud vabatahtliku

täitmise korral tasuda põhi- ja kõrvalnõudelt kohtutäituri põhitasu kokku 1740 eurot, kuid

nõuete eraldi täitemenetluses sissenõudmise korral peab avaldaja tasuma 2520 eurot

(2×1260).

6.3. Maakohus jättis arvestamata, et avaldaja vastu uue täitmisavalduse esitamine on

pahatahtlik ja rikub VÕS § 6 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet. Avaldajal oli õiguspärane

ootus, et sissenõudja esitas tema vastu esimeses täitemenetluses kogu nõude, ning

vabatahtliku täitmise järel sai sissenõudja uskuda, et tema kohustused on täidetud, sest

kohtutäitur ei võtnud sissenõudja viivisenõuet täitmisele ja lõpetas täitemenetluse. Avaldaja

sai sellises olukorras uskuda, et saabus õigusrahu. Uue täitmisavalduse esitamine oli

avaldajale üllatav. Sissenõudja tegevus uue täitmisavalduse esitamisel on pahatahtlik.

Sissenõudja on asunud avaldajat kiusama, sundides teda taluma uut täitemenetlust ja kandam

täiendavaid kulusid.

7. Kohtutäitur jäi varem esitatud seisukohtade juurde, vaidles määruskaebusele vastu ning

palus jätta selle rahuldamata.

8. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu, jäi varem esitatud seisukohtade juurde ning

palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus vastab üksnes määruskaebuse väidetele.

11. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust avaldaja

väited selle kohta, et kohtutäitur rikkus esimeses täitemenetluses talle TMS § 8 lg-st 1

tulenevat selgitamiskohustust ja lõpetas ebaõigesti selle täiteasja menetluse, samuti väited

sissenõudja käitumise kohta.

Avaldajal oli TMS § 217 lg 1 järgi õigus esitada kümne päeva jooksul alates kohtutäituri

vastava otsuse kättesaamisest kohtutäiturile tema otsuse peale kaebus, kui ta ei nõustunud

tema vastu alustatud esimese täitemenetluse lõpetamisega, ja esitada selles kaebuses oma

vastuväited täitemenetluse eksliku lõpetamise ja selgitamiskohustuse täitmata jätmise kohta.

2-22-13296

Seda ei ole avaldaja teinud. Vaidlusaluse täitemenetluse alustamise peale esitatud kaebuse

puhul ei ole aga enam tähtsust sellel, kas ja kuidas rikkus kohtutäitur oma kohustusi esimest

täitemenetlust korraldades, ning kas täitemenetluse lõpetamine oli õiguspärane. Siinses

menetluses ei saa avaldaja enam kohtutäituri esimeses täitemenetluses tehtud toiminguid

vaidlustada.

Samuti ei ole tähtsust avaldaja väidetel sissenõudja käitumise, sh uue täitmisavalduse

lubamatu esitamise kohta. Siinses menetluses kontrollib kohus, kas kohtutäitur alustas õigesti

sissenõudja 29.07.2022 täitemenetlust kohtumäärusest tuleneva viivisenõude

sissenõudmiseks.

12. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus vaidlusaluse täiteasja alustamist puudutavalt

põhjendatult seisukohtale, et kohtutäituril oli õigus alustada vaidlusalust täitemenetlust ning

seetõttu ei ole alust täitemenetlust TMS § 48 lg 1 p 7 alusel (põhjendamatu alustamise tõttu)

lõpetada.

12.1. See, et sissenõudja esitas esimeses täitemenetluses täitmiseks üksnes täitedokumendist

tuleneva põhinõude ja kohtutäitur lõpetas esimese täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 3 alusel

nõude rahuldamise tõttu, ei muuda samast täitedokumendist tuleneva viivisenõude

sissenõudmiseks uue täitemenetluse alustamist lubamatuks.

Maakohus leidis õigesti, et TMS § 49 lg 2 järgi ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja

õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult

täitmata, v.a juhul, kui sissenõudja on nõudest loobunud või sama nõude täitemenetlus on

aegumise tõttu lõpetatud. Viidatud sättest tuleneb selgelt, et veel täitmata nõude

sundtäitmiseks saab sissenõudja esitada üldjuhul uuesti täitmisavalduse sõltumata sellest, et

sama täitedokumendi alusel alustatud varasem täitemenetlus on lõpetatud. Erandina ei ole see

võimalik üksnes siis, kui sissenõudja loobus nõudest või täitemenetlus lõpetati sama nõude

aegumise tõttu. Muul juhul, sh samast täitedokumendist tuleneva viivisenõude

sissenõudmiseks täitemenetluse alustamisel pärast põhinõude sissenõudmiseks alustatud

täitemenetluse lõpetamist, ei ole seadusandja piiranguid ette näinud. Seega oli sissenõudjal

õigus esitada kohtutäiturile samast täitedokumendist tuleneva veel täitmata nõude, sh

viivisenõude sissenõudmiseks uus täitmisavaldus ning kohtutäituril ei olnud alust esimese

täitemenetluse lõpetamise tõttu jätta täiemenetlust alustamata.

Seejuures ei ole uue täitemenetluse alustamise lubatavuse kontekstis tähtsust sellele, kas

esimeses täitemenetluses olid täitmisel kõik täitedokumendist tulenevad nõuded või mitte

ning kas kohtutäitur pidi esimeses menetluses täitma kõiki täitedokumendist tulenevaid

nõudeid. Maakohus viitas õigesti sellele, et kehtiv õigus ei piira sissenõudja võimalust esitada

TMS § 48 lg 1 p 1 kohaselt avaldust käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda

seejärel TMS § 49 lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude

täitmiseks (RKTKo 13.12.2018, 2-15-16664, p 21). Seega, sõltumata sellest, millises ulatuses

täitis kohtutäitur esimeses täitemenetluses täitedokumendist tulenevaid nõudeid, oli

sissenõudjal õigus esitada pärast esimese täitemenetluse lõpetamist kohtutäiturile

täitmisavaldus samast täitedokumendist tulenevate täitmata nõuete sissenõudmiseks ning

kohtutäituril ei olnud seadusest tulenevat alust jätta täitemenetlust alustamata.

12.2. Kuigi uue täitemenetluse alustamine põhjustab võlgnikule suuremaid täitekulusid, ei saa

ka sel põhjusel pidada uue täitemenetluse alustamist lubamatuks, sest ülaltoodu kohaselt on

sama täitedokumendi alusel lubatav esitada uuesti täitmisavaldus ning kohtutäituril ei ole

2-22-13296

seaduse järgi alust jätta täitemenetlust alustamata võlgnikule tekkivate ülemääraste

täitekulude tõttu.

12.3. Avaldaja vastu vaidlusaluse täitemenetluse alustamist ei saa pidada lubamatuks ka sel

põhjusel, et kohtutäitur ei kontrollinud täitemenetluse alustamise eel, kas täitmiseks esitatud

nõue võib olla aegunud.

Kohtutäituril ei ole täitemenetlust alustades formaliseerituse põhimõttest tulenevalt kohustust

kontrollida täitmisele esitatud nõude võimalikku aegumist.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte

kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt

seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ega saa kontrollida

ega tõlgendada täitedokumendi sisu. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele

vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse

alustama. Seejuures saab kohus avaldaja kaebuse alusel hinnata üksnes täitemenetluse

formaalset õiguspärasust, kuid sisulised vastuväited nõudele tuleb avaldajal esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt RKTKm 23.02.2021, 2-19-14461, p 13;

RKTKm 21.06.2017, 3-2-1-63-17, p 32; RKTKm 16.01.2008, 3-2-1-132-07, p 11).

Ülaltoodu kohaselt ei pidanud kohtutäitur kontrollima täitemenetluse alustamise eel

sissenõutava nõude võimalikku aegumist ning avaldaja ei saa TMS § 217 alusel esitatud

kaebuses heita kohtutäiturile ette aegumise omal algatusel kontrollimata jätmist. Võlgnik sai

varem taotleda aegumise kohaldamist TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagiga (RKTKm 21.06.2017, 3-2-1-63-17, p 32). Alates 1. aprillist 2021 kehtiv

TMS § 48¹ lg 1 näeb võlgnikule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise asemel

ette õiguse esitada kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui on möödunud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 157 sätestatud aegumistähtaeg, ning kohtutäiturile

esitatava avalduse asemel või selle edutuse korral, võib võlgnik TMS § 223¹ alusel esitada

samal põhjusel, s.o aegumistähtaja möödumise tõttu ka avalduse maakohtule (vt ka RKTKm

19.06.2024, 2-22-4074, p 12). Sellist avaldust ei ole avaldaja esitanud.

Seega ei pidanud kohtutäitur täitemenetlust alustades kontrollima nõude võimalikku aegumist.

Selleks on võlgnikule täitemenetluses ette nähtud muud õiguskaitsevahendid. Sellest erinevat

järeldust ei saa teha ka avaldaja määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendist, mille kohaselt

peab kohtutäitur täitemenetluse alustamisel mh otsustama, kas täitedokument on täidetav

täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras (RKTKm 09.11.2009, 3-2-1-116-09, p 9).

Viidatud lahend puudutas pankrotimenetluse kestel massikohustuse täitmist ning sellest ei saa

järeldada kohtutäituri kohustust kontrollida täitemenetluse alustamise eel nõude aegumist.

12.4. Täitemenetluse alustamist ei saa pidada ka hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatuks.

Iseenesest tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida TsÜS § 138 järgi heas

usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Ka VÕS § 6 lg 1 järgi peavad

võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Viidatud sätted puudutavad eelkõige võlgniku ja sissenõudja vahelisi suhteid. Samuti heidab

avaldaja määruskaebuses hea usu põhimõtte vastast käitumist ette just sissenõudjale.

Sissenõudja pahatahtlik käitumine ei anna aga kohtutäiturile alust jätta täitemenetlust

alustamata. Ka juhul, kui sissenõudja peaks kuritarvitama võlgniku hinnangul oma õigusi,

2-22-13296

esitades võlgniku vastu samast täitedokumendist tulenevate erinevate nõuete sissenõudmiseks

mitmeid täitmisavaldusi erinevate täitemenetluste alustamiseks eesmärgiga põhjustada

võlgnikule suuremate täitekuludega kahju, ei oleks kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest

tulenevalt õigust jätta sissenõudja poolt formaalsetele tingimustele vastava täitmisavalduse ja

täitedokumendi esitamise korral täitemenetlust alustamata. Samuti ei tulene TMS §-st 48

kohtutäiturile õigust sel põhjusel täitemenetlust lõpetada. Tegemist on täitmisel oleva nõude

kohta esitatud sisulise vastuväitega, mille võlgnik saab maksma panna TMS § 221 lg 1 alusel

esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Samas, arvestades seda, et avaldaja ise

esitas esimeses täitemenetluses hiljem esitatud viivisenõude sissenõudmisele vastuväite, mille

tõttu kohtutäitur lõpetas selles asjas täitemenetluse, ei saaks sissenõudja käitumist (s.o uue

täitmisavalduse kohtutäiturile esitamist) pidada ilmselt hea usu põhimõttest tulenevalt

lubamatuks.

13. Eelnevat arvestades oli kohtutäituril õigus ja kohustus alustada TMS § 23 lg 1 esimese

aluse järgi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel avaldaja vastu vaidlusalust

täitemenetlust ning maakohus jättis õigesti avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse peale

rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata avaldaja määruskaebus.

14. Arvestades seda, et vaidlusaluses täitemenetluses täidetakse 29 084 euro suurust

viivisenõuet, saab kohtutäituri otsuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale TMS § 218

lg 3 teise lause järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetlusega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.

16. Arvestades, et kohtutäitur tegi määruskaebemenetluses toiminguid isiklikult ja vaid

sissenõudja on esitanud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude nimekirja, tuleb

määrata kindlaks sissenõudja menetluskulude suurus. Teistel menetlusosalistel ei ole toimiku

materjalidest nähtuvalt määruskaebemenetluses menetluskulusid tekkinud, seega ei ole vaja

kindlaks määrata neile hüvitatavate menetluskulude suurust.

17. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning

TsMS § 175 lg 1 järgi hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud

ulatuses.

Sissenõudja 12.06.2024 esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema

määruskaebemenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 715,13 eurot (sh

käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus sissenõudja vandeadvokaadist lepingulisel esindajal

määruskaebemenetluse toimingutele kokku 3 tundi 20 minutit, sh 05.04.2023 määruskaebuse

koostamisele 3 tundi ja 07.06.2024 menetluskulude nimekirja koostamiseks 20 minutit. Muid

kulusid toimikust ei nähtu.

Arvestades maakohtu määruse, määruskaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi

hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud kogu ulatuses

põhjendatud ja vajalik.

Menetluskulude nimekirja järgi on sissenõudja esindaja tunnitasu 170 eurot (lisandub

käibemaks), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega asja puhul.

2-22-13296

Seega on sissenõudja vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 715,13 eurot (3 tundi ×

170 eurot/tund + 20% = 645,99 eurot ja 0,33 tundi x 170 eurot/tund + 22% = 69,14 eurot ),

mis tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista. Vastavalt sissenõudja taotlusele tuleb

avaldajal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

18. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)