2-23-10342/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Margo Klaar, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-10342

Kohtuasi

X hagi Revensen OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2023/4018

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.11.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Revensen OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Merike Roosileht

Kostja

Revensen

OÜ

(registrikood

16625699),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Gert Kasekivi ja

vandeadvokaadi abi Aivar Pihlak

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 18.06.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 01.11.2023 otsus osas, millega maakohus tunnistas

sundtäitmise täiteasjas nr 022/2023/4018 lubamatuks 88 021,59 euro osas

(s.o põhivõlg 82 623 eurot ja viivis 5398,59 eurot 05.07.2024 seisuga) ja viivise osas

alates 06.07.2024 0,033% põhivõlalt (82 623 eurot) päevas (resolutsiooni p 1

osaliselt), tühistas Harju Maakohtu 21.07.2023 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu (resolutsiooni p 2), jaotas ja määras rahaliselt kindlaks

menetluskulud ning mõistis Revensen OÜ menetluskulud Xlt koos viivisega välja

(resolutsiooni p 3, sh alapunktid 3.1–3.3). Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2023/4018

lubamatuks 88 021,59 eurot ületavas osas (s.o põhivõlg 82 623 eurot ja viivis 5398,59

eurot 05.07.2024 seisuga) ja osas, mis ületab viivist alates 06.07.2024 0,033%

põhivõlalt (82 623 eurot) päevas ning teha uus menetluskulude jaotus vastavalt

resolutsiooni p-s 3.3 märgitule. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kui muuta ja täiendada osaliselt selle põhjendusi.

2-23-10342

2. Rahuldada Revensen OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Tunnistada

sundtäitmine

täiteasjas

nr

022/2023/4018

lubamatuks

88 021,59 eurot ületavas osas (s.o põhivõlg 82 623 eurot ja viivis 5398,59

eurot 05.07.2024 seisuga) ja osas, mis ületab viivist alates 06.07.2024

0,033% põhivõlalt (82 623 eurot) päevas.

3.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 60,5% ulatuses X kanda ja

39,5% ulatuses Revensen OÜ kanda.

3.4. Mõista Xlt ja Revensen OÜ-lt solidaarselt riigituludesse hagiavalduselt

vähem tasutud riigilõiv 175 eurot. Omavahelises suhtes vastutavad riigilõivu

tasumise eest 60,5% ulatuses X ja 39,5% ulatuses Revensen OÜ. Riigilõiv

tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

(makseinfo on lisatud kohtuotsusele). Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata

summalt maksta Xl ja Revensen OÜ-l solidaarselt viivist võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 20.07.2023 Harju Maakohtule hagi Revensen OÜ (kostja) vastu, paludes

tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2023/4018 (täiteasi).

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid hageja ja AB Kreditex AS (laenuandja)

kolm laenulepingut (laenulepingud).

-

12.06.2017 laenulepingu nr 70612-2 (2017 laenuleping), mille kohaselt oli kasutusse

võetav laenusumma 80 000 eurot, laenu sihtotstarve refinantseerimine ja laenu

tagastamine annuiteetgraafiku ja lõpptähtajaga 22.06.2032;

-

21.03.2018 laenulepingu nr 80321-3 (2018 laenuleping), mille kohaselt oli kasutusse

võetav laenusumma 105 000 eurot, laenu sihtotstarve refinantseerimine ja laenu

tagastamine annuiteetgraafiku ja lõpptähtajaga 10.03.2033;

2-23-10342

-

29.10.2019 laenulepingu nr 91029-2 (2019 laenuleping), mille kohaselt oli kasutusse

võetav laenusumma 130 000 eurot, laenu sihtotstarve refinantseerimine ja laenu

tagastamine bulletgraafiku ja lõpptähtajaga 10.10.2021;

-

07.10.2021 sõlmisid hageja ja laenuandja 2019 laenulepingule lisad 2 ja 3, millega

pikendati laenu tagastamise tähtaega 24 kuud.

1.2. Hageja ja laenuandja sõlmisid ka hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingud, millega

hagejale kuuluv kinnisasi (kinnisasi) koormati hüpoteekidega laenuandja kasuks hageja

kohustuste tagamiseks.

1.3. Laenuandja loovutas laenulepingutest tulenevad nõuded ja andis hüpoteegid üle kostjale.

1.4. Kostja esitas täitmisavalduse, mille alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse. Hageja

hinnangul on sundtäitmine lubamatu.

1.4.1. Laenulepingutes on laenusummade kujunemine ebaselge. Hageja ei ole saanud laenu

2019 laenulepingus märgitud summas, s.o 130 000 eurot. 2019 laenulepinguga refinantseeriti

laenuandja varasemad laenud. Kolme laenulepingu alusel laekus hageja kontole

38 304,54 eurot. Hageja on laenu tagasi maksnud 73 511 euro ulatuses.

1.4.2. Hageja ei ole saanud teadet 2019 laenulepingu ülesütlemise kohta. Samuti ei ole kostja

täitemenetluses esitanud hüpoteegi seadmise lepingut, millest nähtuks, et hüpoteek tagab

2019 laenulepingust tulenevaid nõudeid. Hageja sai 2019 laenulepingu alusel laenu

17 741,27 eurot.

1.4.3. Täitmisavalduses märgitud viivise määr on vastuolus 2019 laenulepingu ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-ga 1. Samuti ei ole kostja arvestanud maksetega, mille hageja

tegi pärast 2019 laenulepingu ülesütlemist – hageja tasutud 8000 eurot tuleb VÕS § 415 lg 2

järgi lugeda tasutuks põhivõla katteks.

1.4.4. Laenulepingutes ei ole märgitud laenu brutosummat ja laenu kogukulu. Laenulepingud

on seetõttu VÕS § 408 lg 1 alusel tühised. 2019 laenulepingu alusel saadud laen tuleb tagastada

alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja põhivõlg ei ole suurem kui 82 623 eurot.

1.4.5. Kui kohus leiab, et laenulepingud ei ole tühised, siis tuleb hinnata, kas laenuandja täitis

vastutustundliku laenamise põhimõtet, hinnates muu hulgas, kas ja millises summas on hagejale

seetõttu tekkinud kahju. Laenuandja ei kontrollinud ühegi laenulepingu puhul hageja

maksevõimet (VÕS § 4034 lg 1). Hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal suured rahalised

kohustused, hageja töötasu oli väiksem kui tema kohustused, kinnisasjale oli seatud käsutamise

keelumärked ning 2019 laenulepingu sõlmimise ajal olid hagejal maksehäired.

1.4.6. Hagejale tekkis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu

kahju vähemalt 150 911,66 eurot, mille hageja tasaarvestab kattuvas ulatuses kostja nõudega.

Kostja nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja kontrollis

hageja maksevõimelisust iga laenulepingu puhul. Hageja oli laenulepingute sõlmimise ajal

2-23-10342

krediidivõimeline, ta töötas ja omas piisavat sissetulekut laenulepingutega võetud kohustuste

täitmiseks. Hageja võttis laenu peamiselt olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks. Hageja

võttis varasema võlgnevuse likvideerimiseks uue laenu. Uue laenulepingu järgne laenusumma

on käsitatav põhivõlana. Laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine ei anna garantiid, et

laenusaajal ei teki tulevikus kohustuste täitmisega raskusi.

2.2. 2018 laenulepingust tulenenud võlgnevuse kohta sõlmisid hageja ja laenuandja 29.10.2019

võlatunnistuse, millega välistati hageja vastuväited võlgnevuse suurusele ja koosseisule.

2018 laenulepingust tulenevate kohustuste refinantseerimiseks ja SkySelect Inc optsioonide

realiseerimiseks

sõlmisid

hageja

ja

laenuandja

võlatunnistusega

samal

päeval

2019 laenulepingu, millega hageja ja laenuandja omandasid uued õigused ja kohustused.

2.3. Kuna hageja ei täitnud 2019 laenulepingust tulenevaid kohustusi, hoiatas laenuandja

hagejat 13.12.2021, 16.02.2022 ja 13.07.2022 laenulepingu ülesütlemise eest. Laenuandja ütles

laenulepingu 07.09.2022 hageja võlgnevuse tõttu üles, saates ülesütlemisteate hagejale

lihtkirjaga, tähitult ja e-kirjaga. 2019 laenuleping on lõppenud ja sellest tulenevad kohustused

on muutunud sissenõutavaks.

2.4. Laenulepingud ei ole tühised. Kõik vajalikud andmed on laenulepingutes esitatud.

Laenuandja esitas hagejale teabelehed, samuti nähtuvad laenu tagastamise graafikutest krediidi

brutosummad.

2.5. Kostja nõustub, et täitmisavalduses on märgitud ebaõige viivisemäär (s.o 0,0657% päevas).

2019 laenulepingu järgi on viivisemäär 0,033% päevas. Samuti on kostja täitmisavaldust

esitades jätnud ekslikult arvestamata pärast 2019 laenulepingu ülesütlemist tehtud

tagasimaksetega. Eelnevat arvestades on kostjal hageja vastu nõuded kokku 143 839 eurot

(s.o põhivõlg 122 010 eurot, viivis 14 005,67 eurot, tasumata intress kuni 07.09.2022

5513,33 eurot ja kahjuhüvitis intressi tasumisega viivitamise eest 2310 eurot).

2.6. Hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hageja

kahjunõue on alusetu ja tõendamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 01.11.2023 otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas

lubamatuks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras kindlaks hagejale

hüvitatavate menetluskulude suuruse.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja kinnisasjale on seatud kostja kasuks hüpoteegid

kokku 260 000 eurot ning et kostja on esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse, milles nõuab

hagejalt hüpoteekidega tagatud nõude rahuldamiseks 145 475,66 euro tasumist, sh tagastamata

põhiosa 124 010 eurot, tasumata intressid kuni 07.09.2022 3563,33 eurot, kõrvalnõuded

2310 eurot ning viivised pärast 2019 laenulepingu ülesütlemist (07.09.2022–07.06.2023)

15 592,33 eurot. Samuti nõuab kostja põhivõla jäägilt (124 010 eurot) arvestatavat jooksvat

viivist alates 08.06.2023 viivise määraga 0,0657% päevas. Võlaarvestuse aluseks on

2019 laenuleping ning selle lisad 2 ja 3, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni

10.10.2023. Laenuandja on loovutanud kostjale 2019 laenulepingust tulenevad nõuded hageja

vastu ja andnud kostjale üle tagatised.

3.2. Hageja on kätte saanud 07.09.2022 ülesütlemise teate. 07.09.2022 saadeti hagejale

2019 laenulepingu ülesütlemise teade nii lihtkirjaga (dtl 491) kui tähitud kirjaga (dtl 492).

2-23-10342

Lisaks saadeti ülesütlemisteade hagejale e-posti aadressidel XXX ja YYY (dtl 493). Viidatud

e-postiaadresside kaudu suhtlesid hageja ja laenuandja omavahel korduvalt. Hageja on lepingu

ülesütlemisele ka vastanud, märkides 22.09.2022 e-kirjas, et „leidsin täna postkastist

reklaamide vahelt kirja, et soovite lepingut lõpetada“ (dtl 494–495).

3.3. Hagejale on esitatud teabelehed, millest nähtuvad mh krediidiga seotud kulude ja krediidi

kulukuse määraga seotud andmed (dtl 324–325, 346–350, 384–387, 402–404). Laenulepingud

ei ole tühised. Lisaks tuleneb VÕS § 408 lg-st 2, et VÕS § 404 lg-s 2 või 23 sätestatud andmete

puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab

krediiti kasutama. Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta poleks laenulepingute alusel kokku

lepitud raha saanud (sh hageja soovil võlausaldajatele hageja kohustuste refinantseerimiseks

kasutatud raha). Kui laen makstakse laenusaaja soovil otse edasi laenusaaja kohustuste

täitmiseks, tuleb lugeda laen nõuetekohaselt välja makstuks.

3.4. Kostja on tõendanud, et laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet seoses

2017 ja 2018 laenulepingutega.

3.4.1. Laenuandja küsis hagejalt andmeid tema majandusliku seisundi, sissetulekute,

soovitavate laenutingimuste, olemasolevate finantskohustuste jms kohta. Hageja esitatud

andmete põhjal hindas laenuandja hageja laenutaotlust igakülgselt ning leidis, et laen

laenulepingus ette nähtud tingimustel on hageja majanduslikku olukorda arvestades hagejale

jõukohane ning laenu andmine hagejale on võimalik. Hageja oli 2017 ja 2018 laenulepingute

sõlmimise ajal krediidivõimeline, ta töötas ja omas piisavat sissetulekut laenulepingutega

võetud kohustuste täitmiseks. Nii 2017 kui ka 2018 laenulepinguga refinantseeris hageja

olemasolevaid kohustusi. Laenuandja kandis kõik summad ise üle võlausaldajatele.

3.4.2. 2017 laenulepingu alusel saadud laen tuli annuiteetgraafiku alusel tagastada

180 osamaksena perioodil 22.07.2017–22.06.2032, mida pikendati kuni 22.02.2033 vastavalt

2017 laenulepingu lisale 2.

3.4.3. 2018 laenulepingu alusel saadud laen tuli annuiteetgraafiku alusel tagastada 180 kuu

jooksul perioodil 10.04.2018–10.03.2033. Hagejale oli mõlema laenulepingu alusel antud

piisavalt pikk aeg laenu tagastamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei saa

järeldada ka 2018 laenulepingu alusel igakuise laenumakse mõningasest suurenemisest.

3.5. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet seoses 2019 laenulepingu ja selle

07.10.2021 lisaga.

3.5.1. 2019 laenulepinguga andis laenuandja varasemate kohustuste refinantseerimise

eesmärgil hagejale laenu 130 000 eurot. Laenust kanti hagejale reaalselt üle 20 563,27 eurot

(dtl 72), ülejäänud osas läks laen hageja seniste kohustuste refinantseerimiseks. Hageja ja

laenuandja sõlmisid samas ka võlatunnistuse, millega hageja tunnistas oma 2018 laenulepingust

tekkinud võlga 110 502,51 eurot, sh põhinõue 102 470,28 eurot (dtl 394). Võlatunnistus ei võta

hagejalt õigust tugineda 2019 laenulepingu osas vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisele. Võlatunnistusest ei nähtu, et hageja oleks loobunud tuginemast vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisele ja sellise kokkuleppe sõlmimine ei olnuks hageja kui tarbijaga

ka õiguslikult võimalik (VÕS § 421).

3.5.2. 2019 laenulepingu maksegraafiku (nn bulletgraafik) kohaselt pidi hageja hiljemalt

01.10.2021 ühe maksena tasuma kogu laenu põhiosa 130 000 eurot (07.10.2021 pikendatud

graafiku kohaselt ühe maksena 130 000 tähtajaks 10.10.2023). Sellistel tingimustel sõlmitud

2-23-10342

laenuleping rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest 2019 laenulepingu sõlmimise

ajal teadaolevad asjaolud ei võimaldanud järeldada, et hageja olnuks võimeline antud lepingus

kokkulepitud tingimustel saadud laenu tagasi maksma. Laenuandja jättis vastuolus VÕS § 4034

lg 1 p-dega 1 ja 2 tähelepanuta asjaolu, et hageja ei suutnud nõuetekohaselt täita juba

varasemast, s.o 2018 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kuna hageja ei olnud võimeline

2018 laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma, siis sõlmiti 29.10.2019 võlatunnistus

(kus fikseeriti 2018 laenulepingust tulenev võla jääk) ning samal päeval refinantseeriti laen

2019 laenulepinguga, millega anti hagejale ühtlasi laenu juurde 20 563,27 eurot. Olukorras, kus

hageja ei suutnud nõuetekohaselt täita 2018 laenulepingut, ei olnud laenuandjal hageja

varasema maksekäitumise põhjal alust arvata, et hageja suudab täita uue laenulepingu järgseid

veelgi suuremaid kohustusi. Seejuures lühendas laenuandja laenusummat suurendades oluliselt

laenu tagasimakse tähtaega võrreldes 2018 laenulepingus märgitud laenu tagastamise

lõpptähtajaga 10.03.2033. 2019 laenulepingu maksegraafiku (nn bulletgraafik) kohaselt pidi

hageja hiljemalt 01.10.2021 tasuma ühe maksena kogu laenu põhiosa 130 000 eurot

(07.10.2021 pikendatud graafiku kohaselt ühe maksena 130 000 eurot tähtajaks 10.10.2023).

2019 laenulepingu bulletgraafik vaatas mööda hageja krediidivõimetusest laenu saamiseks ning

lükkas probleemi üksnes edasi, süvendades veelgi hageja kohustusi ja makseraskusi. Kostja ei

suutnud veenvalt vastata kohtu küsimusele, millistest vahenditest pidanuks hageja kostja

arvates olema võimeline tasuma 10.10.2021 või 10.10.2023 ühekorraga 130 000 eurot. Kohtule

ei esitatud andmeid või analüüsi selle kohta, milliste hageja sissetulekute või muude allikate

põhjal nägi laenuandja võimalust, et hageja suudab ühekorraga tasuda 130 000 eurot.

Laenuandja ei oleks VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga 2019 laenulepingut ja selle lisa

sõlmida.

3.6. Kuna kostja sundtäitmisele esitatud nõude arvutamise aluseks oli 2019 laenuleping, mille

sõlmimisel rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, põhineb kostja

sundtäitmisele esitatud nõue valedel alustel ja on ebaõige suurusega. VÕS § 4034 lg 7 järgi on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi

alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine.

Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude

krediidiga seotud tasude osas. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

3.7. 24.10.2023 kohtuistungil kinnitas kostja, et ei ole teinud alternatiivseid võlaarvestusi

juhuks, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise koos VÕS § 4034

lg 7 sätestatud tagajärgedega. Asjas esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada kostja poolt

sundtäidetava nõude aluseks oleva võlgnevuse täpselt määratletud alust ja suurust. Kostja ei ole

esitanud ega arvestanud oma nõude summat vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, mille kohaselt on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi

alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine.

Hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmine ei ole sellise ebamäärasuse ja valedel eeldusel esitatud

nõude puhul lubatav. Kostja ülesanne oli tõendada, et tal on nõue, mille ulatuses ta võib

täitemenetlust korraldada. Kostja peab esitama ka võlaarvestuse, mh kõrvalnõuete osas ja

näitama detailselt, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab.

3.8. Eelnevast tulenevalt tunnistas maakohus sundtäitmise täiteasjas lubamatuks, märkides, et

hagi rahuldamine ei tähenda aga seda, et kostjal puuduks hageja vastu nõuded.

3.8.1. Maakohus selgitas, et lahendas praeguses asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi, kuid ei lahenda otsusega küsimust sellest, milline on kostja nõude täpne suurus hageja

2-23-10342

vastu lähtudes 2019 laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise nõude rikkumisest ja

selle tagajärgedest. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on

põhjendatud viivist arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Kuna hagejale ei ole uut

tagasimaksegraafikut teatatud, ei ole hageja saanud maksetega viivitusse sattuda.

3.8.2. Kuna 2019 laenuleping on tänaseks igal juhul lõppenud (nii lepingu pikendamise

ülesütlemise kui ka maksegraafiku tähtaja möödumise tõttu), ei ole hagejale võimalik koostada

uut maksegraafikut ning kostja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise

tõttu nõuda hagejalt üksnes põhivõla tasumist. Selleks tuleb kostjal VÕS § 4034 lg 7 alusel

tuvastada, kui suure summa laenuandja hagejale 2019 laenulepingu järgi laenas ja kui suure

summa on kostja tagasi maksnud. Põhivõla arvestuse aluseks tuleb võtta hageja poolt

laenulepingu alusel saadud summa tervikuna, sealhulgas laenuandja poolt refinantseeritud

hageja kohustused. Kui kostja koostab korrektse võlaarvestuse ja pooled ei jõua selle tasumises

kokkuleppele, siis ei ole välistatud, et kostja esitab oma hüpoteegiga tagatud nõude

maksmapanekuks uue täimisavalduse.

3.9. Põhjendamatu on hageja tasaarvestus, millega hageja leidis, et ta on laenusaajana

õigustatud VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestama oma väidetava kahju hüvitamise nõude kostja

krediidi tagastamise nõudega kattuvas ulatuses.

3.9.1. Hageja nõue on põhjendamata ja tõendamata. Vaatamata vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisele ei ole laenuleping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude

krediidiga seotud tasude osas. Kostja saab hagejalt jätkuvalt nõuda põhivõla tasumist.

3.9.2. Hagejal oleks võimalik nõuda üksnes vastutustundliku laenamise nõude rikkumise

tagajärjel tekkinud nn usalduskahju hüvitamist, mis võiks väljenduda krediidist tekkinud

negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalises hüvitamises. Hagejal

ei saa aga olla kostja vastu tasaarvestatavat vastunõuet täitmisele esitatud summa ulatuses, sest

täitmisele esitatud nõue ei ole automaatselt hageja kantud nn usalduskahjuks. Kohtutäituri tasu

otsust on võimalik vaidlustada kaebuse esitamisega kohtutäituri otsusele. Hageja pole ka

väitnud, et ta oleks kohtutäituri tasu reaalselt tasunud ja sellega seotud kahju kandnud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub

kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 4034 lg-t 1,

leides ekslikult, et laenuandja rikkus 2019 laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Laenuandja

kogus hageja krediidivõimelisuse kohta teavet ja hindas seda kohase hoolsusega. Hageja oli

2019 laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Hageja viimase viie kuu keskmine töötasu

oli 3800 eurot, majapidamiskulud 935 eurot ning olemasolev liisingukohustus (maksehäire)

pidi refinantseeritama. Hagejale jäi üksnes makse laenuandjale 1300 eurot kuus (bullet-

graafik). Hageja soovis säilitada oma eluaseme ning palus võimalust võlgnevus refinantseerida.

Laenu sihtotstarveks oli refinantseerida 2018 laenulepingust tulenev võlgnevus, lõpetada

2-23-10342

liisingukohustus (maksehäire) ning välja osta optsioonid SkySelect Inc 26 801 aktsia

omandamiseks. Hageja selgitas laenuandjale 24.10.2019 e-kirjas, et laenu tagastamine toimuks

aktsiate müügitulust, alternatiivselt refinantseerimisest. Kuna maakohus ei selgitanud kostjale,

et kostjal tuleb esile tuua ja tõendada, millest lähtudes pidas laenuandja võimalikuks hageja

poolt 130 000 euro tagasimaksmist ühe maksega, ei saanud kostja hageja 24.10.2019 e-kirja

maakohtu menetluses tõendina esitada. 2019 laenulepingu lisad 2 ja 3 sõlmisid hageja ja

laenuandja laenu tagastamise perioodi pikendamiseks. Lepingujärgne graafik lõppes

10.10.2021 ja hageja soovis seda pikendada 24 kuuks. Hageja oli ka lisade 2 ja 3 sõlmimise ajal

krediidivõimeline. Asjaolu, et laenu arvelt mh refinantseeriti hageja varasemast laenulepingust

tulenevaid kohustusi, ei tähenda, et hageja poleks olnud uue lepingu täitmiseks

maksevõimeline.

4.2. Lepingueelne teavitamiskohustus ei ole vaid ühepoolne kohustus, mis kehtib ainult

laenuandjale. Laenu võtmise otsustab klient, kes hindab laenuandja esitatud teabe ja hoiatuste

põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isiklikule laenuhuvile ja finantsolukorrale,

ning vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Laenuandjal on

vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et klient teab oma

laenueesmärki ja finantsolukorda ning esitab laenuandjale õiget informatsiooni. Kliendi

krediidivõimelisuse hindamine ei saa anda garantiid, et laenusaajal ei teki tulevikus oma

kohustuste täitmisega raskusi.

4.3. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja saab hagejalt nõuda üksnes tagastamata laenu

põhiosa. 2019 laenulepingu ja selle lisa 2 kohaselt tuli hagejal tasuda intressimakseid iga kuu

10. kuupäevaks perioodil 10.11.2019–10.09.2023. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt on hagejal

kohustus tasuda intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras, kui laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva

tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse

seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Kuna seadusjärgne intress oli perioodil

29.10.2019–07.09.2022 (s.o 2019 laenulepingu lõppemise kuupäev) 0%, siis ei mõjutanud

maakohtu ebaõige seisukoht asja menetluslikku tulemust.

4.4. Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et kostjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu õigus nõuda hagejalt viivise tasumist. VÕS § 4034 lg 7 kõrvaldab

krediidilepingu sõlmimise tagajärjena seadusjärgset intressimäära ületava intressimäära, samuti

muud krediidilepinguga seotud tasud (nt lepingutasu), kuid ei kõrvalda makseviivitusest

tekkinud viivise tasumise kohustust, leppetrahvi nõudeid, sissenõudmisel tekkivaid

sissenõudmiskulusid (nt kohtutäituri tasud) ega vara väärtuse vähenemisest tekkinud nõudeid.

Laenulepingu põhitingimuste p-s 1.13 ja laenulepingu üldtingimuste p-s 9.1 leppisid pooled

kokku viivisemääras 0,033% päevas ning selles, et laenulepingu erakorralise ülesütlemise

korral tuleb kõik kohustused täita 14 kalendripäeva jooksul. Laenuandja ütles laenulepingu üles

07.09.2022. Seega tuli hagejal laenu põhiosa tagastada hiljemalt 22.09.2022. Hageja oli selleks

ajaks tasunud 39 377 eurot ning tasus 22.11.2022, 10.12.2022, 11.01.2023, 13.02.2023 ja

12.04.2023 veel kokku 8000 eurot. Kui asuda seisukohale, et laenuandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist lepingus

kokkulepitud suuruses, s.o 0,033% võlgnetavast summast päevas.

4.5. Laenuandja laenas hagejale 2019 laenulepingu alusel 130 000 eurot. Hageja on

laenuandjale 2019 laenulepingu alusel tasunud 47 377 eurot. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ei olnud alust 82 623 euro ulatuses (= 130 000 – 47 377, s.o laenusumma –

hageja makstud summa).

2-23-10342

4.6. Maakohus ei viinud eelmenetlust läbi nõuetekohaselt ja jättis täitmata selgitamiskohustuse,

mis tõi kaasa üllatusliku kohtuotsuse. Kui maakohus oleks kostjale selgitanud või teinud

ettepaneku esitada nõude arvestuse selliselt, et kõik maksed loetakse põhivõlgnevuse katteks,

siis oleks kostja nõude arvestuse esitanud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jääb

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas

lubamatuks 88 021,59 euro osas ja viivise osas alates 06.07.2024 0,033% põhivõlalt

(82 623 eurot) päevas (resolutsiooni p 1 osaliselt), tühistas Harju Maakohtu 21.07.2023

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (resolutsiooni p 2), jaotas ja määras rahaliselt

kindlaks menetluskulud ning mõistis kostja menetluskulud hagejalt koos viivisega välja

(resolutsiooni p 3, sh alapunktid 3.1–3.3). Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asjas ise

uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata, tunnistab sundtäitmine täiteasjas

lubamatuks 88 021,59 eurot ületavas osas ja osas, mis ületab viivist alates 06.07.2024

0,033% põhivõlalt (82 623 eurot) päevas ning teeb uue menetluskulude jaotuse. Muus osas

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta ja täiendada selle põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus jaotab ka apellatsioonimenetluse kulud.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses.

8. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses praeguse otsuse p-s 3.1 nimetatud maakohtu

tuvastatud asjaolude üle, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 2 p 1 järgi

apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks. Lisaks ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses

mh selle üle, et laenuandja täitis 2017 ja 2018 laenulepingute puhul vastutustundliku laenamise

põhimõtet; hageja on tasunud 2019 laenulepingu alusel kokku 47 377 eurot; ning kinnisasjale

seatud hüpoteegid tagavad kostja 2019 laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu

(vt ka dtl 61, p 3.2.2 ja dtl 273, p 4.2.1). Täitmisavalduse kohaselt soovis kostja realiseerida

kõik kinnisasjale seatud hüpoteegid (dtl 47).

9. Hageja on esitanud hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 järgse täitedokumendi

alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitamine täitedokumendiks oleva lepingu alusel tähendab materiaalõigusliku vaidluse

avamist täitedokumendi üle. Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1

esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla

sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva

sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine)

tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse

täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei

pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue

(sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda

2-23-10342

tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks

(vt nt RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16 ja seal viidatud kohtulahendid).

10. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esiteks selle üle, kas laenuandja järgis

2019 laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelkõige on vaidlus

selles, kas laenuandja kontrollis piisavalt, et hagejal on võimalik tasuda laenu põhiosa

bullet-graafiku järgi ühe osamaksena laenu tagastamise tähtajaks. Teiseks vaidlevad pooled

selle üle, kui suur on laenu põhiosa, mis hagejal tuleb kostjale tagastada sõltumata

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud tõenditest kogumis põhjendatult

järeldanud, et laenuandja on jätnud 2019 laenulepingu sõlmimisel nõuetekohaselt hindamata

võlgniku krediidivõimelisuse.

11.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohtule ei saa ette heita selgitamiskohustuse

täitmata jätmist. Hageja tugines juba hagiavalduses vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisele laenuandja poolt, märkides muuhulgas, et laenuandja ei kontrollinud hageja

maksevõimet (dtl 87 ja 89). Sealhulgas tõi hageja esile, et 2019 laenuleping sõlmiti

bullet-graafikuga. Hagile esitatud vastusest nähtub, et kostja on aru saanud, et tal tuli esile tuua

ja tõendada, et laenuandja järgis mh 2019 laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet ja tõi detailselt esile asjaolud, mida laenuandja lepingu sõlmimisel kontrollis

(dtl 311–312). Kostja tõi esile, et hageja viie kuu keskmine töötasu oli 3800 eurot,

majapidamiskulud 935 eurot, olemasolev liisingukohustus (maksehäire) refinantseeritakse ning

hagejale jäi kohustusena ainult makse laenuandjale 1300 eurot (dtl 312, p 16). Maakohtu

menetluses ei väitnud kostja, et laenuandja oleks kontrollinud mingeid täiendavaid asjaolusid,

mis võimaldasid järeldada hageja võimekust tasuda kokkulepitud tähtajaks 130 000 eurot ühe

maksena (nt kontrollinud SkySelect Inc osalusoptsioonide väärtust, likviidsust vms). Seda ei

väida kostja ka apellatsioonkaebuses.

11.2. VÕS § 4034 lg 1 lubab laenuandjal anda laenu ainult sellisele tarbijale, kelle puhul on

tõenäoline, et ta suudab laenu lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksta, millist

kohustust väljendab VÕS § 4034 lg 6. Laenuandjal on kohustus omandada piisav teave, mis

võimaldab tal hinnata tarbija krediidivõimelisust ning kogutud andmete põhjal hinnata tarbija

krediidivõimelisust, et määrata krediidi tagasimaksmise tõenäosus (VÕS II komm (2019),

§ 4034, p 3.1). Kuigi krediidivõimelisuse hindamise tulemusena tuvastatud tarbija võimekus

täita oma kohustused ei väljenda kindlust, et tarbija oma kohustused igal juhul täidab, tuleb

laenuandjal kõrvutada tarbija reaalseid sissetulekuid ja varalist olukorda tarbija kohustuste

mahuga (samas, p 3.1.1). Hageja sissetulekud ja kohustused ei võimaldanud järeldada, et hageja

oli 2019 laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel krediidivõimeline, st tõenäoliselt suudab oma

kohustused nõutavatel tingimustel tulevikus täita.

11.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenuandja eiras 2019 laenulepingu ja selle

lisade sõlmimisel asjaolu, et hageja ei olnud võimeline tasuma laenu põhiosa 130 000 eurot ühe

osamaksena, lühendades seejuures oluliselt 2018 laenulepingus toodud laenu tagastamise

tähtaega (s.o varasema 10.03.2033 asemel 10.10.2023). 2019 laenuleping sõlmiti mh seetõttu,

et hageja ei suutnud täita 2018 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja sissetulek

(sõltumata sellest, kas hageja keskmine sissetulek oli 3800 eurot kuus, sellest väiksem või

puudus sissetulek üldse) ei olnud piisav selleks, et laen 130 000 eurot tagastada nõutavatel

tingimustel ühe osamaksena laenu tagastamise tähtajaks.

2-23-10342

11.4. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et laenuandja ei ole 2019 laenulepingu

puhul nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.

Eirates hageja sissetulekute ja kohustuste suurust, jättis laenuandja nõuetekohaselt hindamata

hageja krediidivõimelisuse. Kui laenuandja oleks võtnud arvesse teavet hageja sissetulekute,

kohustuste ja varasema maksekäitumise kohta, ei oleks laenuandja saanud järeldada, et hageja

on krediidivõimeline ja suudab 2019 laenulepingust tulenevad kohustused nõutud tingimustel

probleemideta täita. Järelikult ei oleks laenuandja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud hagejaga

2019 laenulepingut ja selle lisasid sõlmida.

11.5. Krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on

hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle

puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara

(sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3;

19.02.2014, 3-2-1-169-13, p 21). Laenuandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes

kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks

vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

11.6. Ehkki laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja laenuandja

võib neist lähtuda, ei tähenda see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3). Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid

järeldada, nagu oleks hageja laenuandjale esitanud ebapiisavat või tõele mittevastavat teavet

tema majandusliku olukorra või võimaluste kohta. Vastutustundliku laenuandjana ei oleks

AB Kreditex AS ka saanud tugineda üksnes hageja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele,

seda mõistlikult kontrollimata.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 4034 lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

rikkumine ei välista kostja õigust nõuda hagejalt laenu põhiosa tagasimaksmist.

12.1. Eelnevast tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on

hagejal kohustus tagastada laenu põhiosa, ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras

intressi (intressiga seonduvat käsitleb ringkonnakohus täpsemalt edaspidi p-s 12.1.5).

12.1.1. Kuigi maakohus on otsuses õigesti märkinud, et kostjal tuleb esile tuua, kui suure

summa laenuandja hagejale laenas ja millise summa hageja on tagasi maksnud ning sellele ka

kohtuistungil tagasimaksete määramise kontekstis osundanud (dtl 591, p 64 ja dtl 542,

ajamärgid 00:40:40, 00:42:30 ja 00:45:00), jättis maakohus kostjale andmata võimaluse need

asjaolud esile tuua, eksides TsMS § 392 lg 1 p-de 1–3 vastu. Kostja on menetluses toonud esile,

millise summa laenuandja hagejale 2019 laenulepingu alusel laenas, s.o 130 000 eurot.

Ka hageja on laenuandjale esitatud taotluses märkinud laenusummana 130 000 eurot (dtl 395)

ning selgitanud maakohtu istungil, et hageja sai enda pangakontole laenu 17 741,27 eurot ja

110 502,21 eurot kanti tagasi laenuandja kontole varasema laenu refinantseerimiseks, millega

ka kostja nõustus (dtl 540, ajamärgid 00:26:24–00:30:23). Apellatsioonkaebuses on kostja

toonud esile summad, mille hageja on 2019 laenulepingu alusel tagasi maksnud (dtl 624–626,

2-23-10342

p 2.9.2). Eelnevat arvestades saab ringkonnakohus maakohtu menetlusliku eksimuse

kõrvaldada.

12.1.2. Ringkonnakohus tuvastab, et 2019 laenulepingu järgne laenusumma oli 130 000 eurot

(dtl 50, p 1.1). Kuna maakohus tuvastas, et laenuandja ei rikkunud 2017 ja 2018 laenulepingute

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 587, p 49) ja pooled ei ole

apellatsioonimenetluses maakohtu asjaomaseid järeldusi vaidlustanud, saab laenusumma

tuvastamisel lähtuda 2019 laenulepingus märgitust. Leping on käsitatav dokumentaalse

tõendina selle kohta, et hageja laenas laenuandjalt 130 000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et

2019 laenulepingu alusel ei makstud hagejale kogu laenu rahas välja. Hageja võis laenu

saamisel määrata, et mingi osa saadud laenust kantakse mõnele teisele isikule, nt hageja

kohustuste täitmiseks. Kuna laenu sihtostarve oli refinantseerimine (dtl 50, p 1.3), ei ole laenu

põhisumma suuruse kindlakstegemisel alust lähtuda üksnes sellest, millised summad kanti

hageja pangakontole. 2019 laenulepingus märgitud laenusummat (130 000 eurot) tuleb seega

käsitada laenu põhisummana ning selle arvelt tehtud makseid hageja teiste kohustuste

täitmiseks ja refinantseerimiseks käsitada hageja otsustusena saadud laenu kasutamise kohta.

Ringkonnakohus viitas eelnevalt hageja selgitusele, et ta sai enda pangakontole laenu

17 741,27 eurot ja 110 502,21 eurot kanti tagasivõtmiseõiguseta tagasi laenuandja kontole

varasema laenu refinantseerimiseks (dtl 540, ajamärgid 00:26:24–00:30:23). Kumbki pooltest

ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et refinantseeritud kohustus sisaldas

selliseid nõudeid, mis võisid olla põhjendamatud, ja põhjendada, miks laenuandjal ei olnud

õigust neid nõuda.

12.1.3. Ringkonnakohus tuvastab, et hageja on 2019 laenulepingu alusel teinud tagasimakseid

kokku 47 377 eurot. Pooled ei vaidle tagasimaksete suuruse üle (dtl 659). Arvestades, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne tarbija VÕS § 4034 lg 7 teise

lause kohaselt krediidiandjale muid tasusid peale laenu põhisumma ja VÕS §-s 94 sätestatud

määras intressi, mis oli asjassepuutuval ajavahemikul 0% (vt ka siinse otsuse p 12.1.5), tuleb

kõik hageja tehtud maksed lugeda laenu põhisumma tagastamiseks.

12.1.4. Eelnevat arvestades tuleb laenuandjalt hagejale antud laenu summaks, mis hagejal tuleb

kostjale tagastada vaatamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, lugeda

82 623 eurot (= 130 000 – 47 377, s.o laenu põhisumma – tagasimakstud summad). Hageja on

ka ise möönnud, et arvestades laenulepingus märgitud laenusummat 130 000 eurot ja tehtud

tagasimakseid 47 377 eurot, ei ole hageja põhivõlg suurem kui 82 623 eurot (dtl 84, esimene

lõik). Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 on laenusaajal kohustus maksta laenuna saadud rahasumma

laenuandjale tagasi. VÕS § 86 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita kokkulepitud tähtpäeval.

Kuna vaidlust ei ole selles, et laenuandja on loovutanud laenulepingust tulenevad nõuded

kostjale, on kostjal õigus nõuda hagejalt laenu tagastamata põhiosa tasumist. Korrigeeritud

maksegraafiku esitamata jätmine ei välista praegusel juhul laenu põhiosa tagastamise nõude

rahuldamist, kuna kostja nõue laenu põhiosa tagastamiseks on igal juhul sissenõutavaks

muutunud 2019 laenulepingu tähtaja möödumisega 10.10.2023 (dtl 439 ja 440, p 1.5). Laenu

põhiosa tagastamise kohustus on muutunud sissenõutavaks kohustuse täitmise tähtpäeva

möödumise tõttu (VÕS § 82 lg 7).

12.1.5. Kostja õiguse kohta nõuda hagejalt intressi märgib ringkonnakohus järgmist. Täiteasjas

nõudis kostja hagejalt intressi 3563,33 eurot arvestatuna kuni 07.09.2022 (dtl 47).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on hagejal kohustus tasuda

laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi, mis Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete

kohaselt oli kuni 31.12.2022 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Perioodil

01.01.2023–30.06.2023 oli VÕS § 94 järgne intressimäär 2,50% ja perioodil 01.07.2023–

2-23-10342

10.10.2023 (s.o 2019 laenulepingu lõppemise päev) 4%. Kuna kostja nõudis täitemenetluses

intressi arvestatuna üksnes kuni 07.09.2022 (dtl 47), ei saa kohus sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi lahendades arvestada VÕS §-s 94 sätestatud määra järgse intressiga alates

01.01.2023, mil intressimäär ei olnud enam 0%. Kostja ei ole täitemenetluses intressinõuet selle

perioodi kohta esitanud. Seega tuleb lugeda kõik hageja tasutud maksed tasutuks laenu põhiosa

katteks. Perioodil kuni 07.09.2022 oli VÕS §-s 94 sätestatud määras intress 0%.

12.2. Kuna laenuandja rikkus 2019 laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja tasutud maksed tuleb lugeda tasutuks laenu põhiosa katteks, tuleb

viivise arvestamisel lähtuda 2019 laenulepingu tähtaja lõppemise päevast, s.o 10.10.2023

(dtl 439 ja 440, p 1.5). Arvestades, et kostja tõi laenu põhiosa tagasimaksete suuruse esile

apellatsioonkaebuses (dtl 624–626, p 2.9), saab lugeda hageja tagasimaksete tegemisega

viivituses olevaks alates apellatsioonkaebuse kättesaamisest 20.12.2023 (s.o kohtute

infosüsteemi andmed), mitte lepingu lõppemise päevast. Varem ei saanud võlgnik põhiosa

maksetega viivitusse sattuda. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (VÕS

§ 113 lg 1 esimene ja kolmas lause). Laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras,

nagu oli nende kokkulepitud intressimäär (VÕS § 415 lg 1). 2019 laenulepingu kohaselt oli

viivisemäär 0,033% päevas (dtl 50, p 1.10 ja dtl 440, p 1.10). Ringkonnakohtu otsuse tegemise

päeva seisuga on kostjal viivisekalkulaatori (https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt)

kohaselt õigus nõuda hagejalt viivist 5398,59 eurot (= 27,26559 × 198). Samuti on kostjal õigus

nõuda hagejalt viivist põhivõlalt 0,033% päevas ringkonnakohtu otsuse tegemisele järgnevast

päevast (s.o alates 06.07.2024) kuni põhivõla (82 623 eurot) tasumiseni.

12.3. Muid tasusid hageja kostjale ei võlgne. See tähendab, et kostjal ei ole alust nõuda hagejalt

täitmisavalduses

märgitud

kõrvalnõudeid

2310

eurot

(dtl

47).

Kostja

ei

ole

apellatsioonkaebuses ka väitnud, et kõrvalnõudeid oleks tal olnud õigus hagejalt nõuda

sõltumata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Eelnevat arvestades ei ole

praegusel juhul vajalik hinnata kõrvalnõuete õiguspärasust, sh kooskõla tüüptingimuste ja

tarbijakrediidilepingu regulatsiooniga.

13. Kokkuvõttes tuleb tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks 88 021,59 eurot ületavas

osas (s.o põhivõlg 82 623 eurot ja viivis 5398,59 eurot 05.07.2024 seisuga) ning osas, mis

ületab viivist alates 06.07.2024 0,033% põhivõlalt (82 623 eurot) päevas. Maakohtu otsus tuleb

selles osas tühistada. Kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

14. Hageja on teinud menetluses tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus hagi tema vastu

rahuldab. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja seisukoht, et tal on tekkinud kostja

vastu kahju hüvitamise nõue, mille ta saab kostja nõudega tasaarvestada, ei ole põhjendatud.

14.1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu saab hagejal tekkida kahju

hüvitamise nõue algse laenuandja, mitte kostja vastu. Laenuandja loovutas 2019 laenulepingust

hageja vastu tulenevad nõuded kostjale, kuid see ei võimalda hagejal esitada vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevaid nõudeid kostja vastu.

14.2. VÕS § 4034 lg 8 kohaselt on tarbijal lisaks sama paragrahvi 7. lõikes sätestatule õigus

kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on

kaetud intressimäära alanemisega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse

rikkumise korral saab nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel.

2-23-10342

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks

lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede

(nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude

saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (RKTKo 31.01.2018,

2-14-21710, p-d 44–45; 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25; 15.01.2007, 3-2-1-89-06, p 16).

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud. Hageja ei ole esile toonud

ja tõendanud kahju aluseks olevaid asjaolusid. Seega ei ole hagejal kahju hüvitamise nõuet,

mida tasaarvestada kostja nõudega laenu põhiosa ja viivise saamiseks.

Menetluskulude jaotus ja muud menetluslikud küsimused

15. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb otsus tühistada ka osas, millega maakohus

tühistas TsMS § 386 lg 4 alusel Harju Maakohtu 21.07.2023 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu. Vastavalt 21.07.2023 määrusele on täitemenetlus täiteasjas hagi tagamise

korras peatatud kuni siinses tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

16. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb

TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Täiteasjas sundtäidetava

kostja nõude suuruseks oli 145 475,66 eurot (dtl 47). Ringkonnakohus asus eelnevalt

seisukohale, et sundtäitmine on lubatav 88 021,59 euro ulatuses. See moodustab 60,5%

täitmisavalduses märgitud kostja nõude summast. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja

apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi 60,5% ulatuses hageja kanda ning 39,5% ulatuses kostja

kanda.

17. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtus kantud menetluskulude jaotust, tuleb maakohtu

otsus tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Lähtudes

Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177

lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks

mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt ei tule

kõrgema astme kohtul kindlaks määrata ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise

suurust olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb

menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse

(samas, p 22).

18. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Tsiviilasja hind ja riigilõiv

19. Ringkonnakohus muutis 06.12.2023 määrusega maakohtu määratud tsiviilasja hinda ja

määras hagihinnaks 6000 eurot (dtl 638–640).

20. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 59 lg 1 ja lisa 1

kohaselt on tsiviilasja hinna puhul kuni ja kaasa arvatud 6000 eurot hagi esitamisel riigilõiv

595 eurot. Seega tuli hagejal tasuda hagilt riigilõivu 595 eurot. Hageja tasus hagilt riigilõivu

420 eurot (dtl 27). Seega tasus hageja hagilt riigilõivu 175 eurot nõutavast vähem (= 595 – 420).

2-23-10342

21. Arvestades menetluskulude jaotust, vastutavad hageja ja kostja TsMS § 146 lg-te 1 ja 2

kohaselt hagilt vähem tasutud riigilõivu, st 175 euro tasumise eest solidaarselt. TsMS § 146 lg 3

kohaselt vastutavad omavahelises suhtes riigilõivu tasumise eest 60,5% ulatuses hageja ja

39,5% ulatuses kostja.

22. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral

tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude

väljamõistmise lahendis. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse

tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

(allkirjastatud digitaalselt)