2-24-6187/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 05.07.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-6187

Kohtuasi

SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus

X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest

olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40

päevaks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 21.04.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

SA

Pärnu

Haigla

Psühhiaatriakliiniku (registrikood 90004527, aadress

Ristiku 1, Pärnu, e-post:XXX) juhataja RP

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa (e-

post:XXX)

Eestkosteasutus:

Tallinna

linn

(Nõmme

Linnaosa

Valitsuse kaudu), registrikood 75014882, aadress Valdeku

13, Tallinn, e-post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Ringkonnakohus parandab Pärnu Maakohtu 21.04.2024 määruse resolutsioonis (p

1) ja õiguslikes põhjendustes (p-d 13, 20 ja 21) ilmsed ebatäpsused, märkides, et X

suhtes tuleb pikendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni

27.05.2024 kell 11:00. Ülejäänud osas jääb Pärnu Maakohtu 21.04.2024 määrus

muutmata.

2. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Pikendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada X suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so. alates 17.04.2024 kell 11:00

2-24-6187

kuni 27.05.2024 kell 11:00. X suhtes on lubatud kasutada medikamentoosset

ravi ja elekterkonvulsioonravi.

2.2. Xl on õigus saada riigi õigusabi korras esindaja esialgse õiguskaitse määruse

peale määruskaebuse esitamiseks.

2.3. Määrus kuulub täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale.

2.4. Edastada

kohtumäärus

SA-le

Pärnu

Haigla

Psühhiaatriakliinik,

eestkosteasutusele ning määratud esindajale, ning toimetada Xle kätte määruse

resolutsioon.

2.5. Jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning muud

menetluskulud jätta riigi kanda.

3. X määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

5. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP (avaldaja) esitas 18.04.2024 Pärnu

Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras X (puudutatud isik) suhtes tahtest

olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada tahtest olenematut ravi üle 4 päeva tema

kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

1.1. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti X SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse 17.04.2024

kell 02:25 esialgu ravikokkuleppel, kuid raviarsti otsusel 17.04.2024 kell 11:00 kohaldati tema

suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt PsAS § 11 lg-tele 1-3.

Patsient toodi Tallinna kiirabiga Pärnusse. Eelnevalt oli patsient Tallinnas politsei poolt

kinnipeetud, kuna sõitis autoga ebaadekvaatselt, ületas kiirust ja häiris liiklust. Patsiendi

käitumine oli ebaadekvaatne, tantsis tänaval, jutt seosetu, mõttekäik raskesti jälgitav ja hüplev.

Rääkis energiaaugust, naiste ja meeste erinevusest, naeris ebakohaselt. Patsiendil on

diagnoositud 2000. aastal ägedat psühhootilist episoodi, 2004. aastal paranoidset skisofreeniat,

järgnevatel aastatel olnud statsionaarsel ravil Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Kuressaare

psühhiaatriaosakonnas, sellest ajast käsitletud kui segatüüpi skisoafektiivset häiret. Viimane

2-24-6187

hospitaliseerimine 2023. a maikuus PERH psühhiaatriakliinikus tahtest olenematus korras

maniakaalse psühhootilise seisundi tõttu. Ambulatoorse toetusravi tõenäoliselt katkestanud.

1.2. Haiglaravile võttes mõttekäik desorganiseeritud, avaldab psühhootilisi sümptome (suudab

ajas rännata, läbi kaamera saab mõtteid mõjutada jne). Ravimite tarvitamise kohta ütleb, et

uinumiseks kasutab homöopaatilist unetera, "mikrodoosides narkoained on õpetajad". Patsiendi

meeleolu ja aktiivsus on tõusnud, haigusteadvus osaline, ravisoostumus muutlik, esialgu

nõustub haiglasse jäämisega. Arvestades varasemat anamneesi, siis ravita jäämisel oodata

käitumishäirete süvenemist. Hommikul on raviarstiga kontaktis maniakaalse afektiga.

Mõttekäik äärmiselt hüplik, detailides takerduv ja raskesti jälgitav. Sisuliselt avaldab

paranoilisi luulumõtteid jälgimisest. On kahtlustav oma abikaasa suhtes. Sisuline haiguskriitika

puudub, räägib bipolaarsusest, aga avaldab, et see seisneb selles, et tema kehapooled tajuvad

erinevalt. Haiglaraviga nõustub, kuid ainult omadel tingimustel, raviks tahab ainult

pikatoimelist kvetiapiini 300mg, olansapiini ega süsteraviga ei nõustu. 17.04.2024 kell 11:00

alustatud tahtest olenematut ravi - esineb skisoafektiivne maniaakaalne seisund, käitus ennast

ja teisi ohustavalt liikluses, haiguskriitika puudumisel ravivajadust ega ravi eskaleerimise

vajadusest aru ei saa, ambulatoorne ravi ei ole piisav.

1.3. Käesolevalt püsib rahutu kõrgenenud ebaadekvaatse aktiivsusega käitumine ning

psühhootiline seisund. Tegemist on skisoafektiivse häire maniakaalse ägenemisega. Patsient on

emotsionaalselt afektlabiilne, ärritub pisiasjade peale, vajab ravi manustamiseks veenmist,

vajadusel ka ohjeldusmeetmeid, kuna esimesena keeldub ravist, saadab ravipersonali

ebatsensuursetesse kohtadesse. Käitumine ettearvamatu ning raskest psüühikahäirest tingituna

püsib kõrge risk patsiendi enda ning ka teiste tervisele. Puudub sisuline haigusteadvus ning

ravisoostumus, mistõttu ei pea vajalikuks ravil olekut ning ravita jäämisel dekompenseerub

haigusseisund veelgi ning oht suureneb. Tema psüühiline seisund vajab spetsiifilist ravi

kontrollitud ravikeskkonnas antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega,

lisaks võib vajada ka elekterkonvulsioonravi. Ravita jäämisel suure tõenäosusega korduvad

ohustavad käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas, mh võib jätkuvalt olla ohtlik

liikluses, sattuda ise õnnetustesse või agressiooni ohvriks enda ebaadekvaatse käitumise tõttu.

Kuna tal esinev raske psüühikahäire on ägenenud, siis on ette näha pikemat tahtest olenematut

ravivajadust kui 4 päeva. Selline järeldus põhineb eriteadmistel skisoafektiivse häire kulust

ning konkreetse patsiendi varasema haiguskäitumise alusel. Xl on raske psüühikahäire, mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab

ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu

psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS § 11 lg

1 vajab X tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.

Menetluse edasine käik ja puudutatud isikute seisukohad

2. Pärnu Maakohus kohaldas 17.04.2024 X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva s.o alates tema 17.04.2024 kell 11.00

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 21.04.2024 kell 11.00.

3. Pärnu Maakohus andis Xle 19.04.2024 riigi õigusabi tema esindamiseks kohtus esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamise menetluses kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kohus määras puudutatud isiku esindajale ja Pärnu

linnale tähtaja arvamuse esitamiseks.

2-24-6187

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas oma seisukoha 20.04.2024.

Esindaja kohtus patsiendiga Pärnu Haiglas 20.04.2024. X selgitas, et on ka varem

psühhiaatriahaiglates ravil olnud. Vaimse tervisega on tal kogu aeg probleeme. Selgitas, et

usaldab arste. Ka teda hetkel ravivaid arste. Pidas temale antavaid ravimeid vajalikeks. Selgitas,

et kui arstid sooviksid raviplaani muuta, siis nõustuks sellega. On nõus jääma ravile

vabatahtlikult. Ei esitanud vastuväiteid kui ravi peaks kestma ka 40 päeva. Taotlusest nähtuvalt

on varasemast teada, et patsiendil diagnoositud 2000. aastal ägedat psühhootilist episoodi,

2004. aastal paranoidset skisofreeniat, järgnevatel aastatel olnud statsionaarsel ravil Tartus,

Tallinnas, Pärnus ja Kuressaare psühhiaatriaosakonnas, sellest ajast käsitletud kui segatüüpi

skisoafektiivset häiret. Psüühikahäire olemasolus oli võimalik veenduda ka vahetuärakuulamise

käigus. Möönis, et tal on vaimse tervisega probleeme. Ohtlikkus tähendab isiku reaalset

ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema

enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei

pruugi isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara.

Esialgse õiguskaitse rakendamise ajal oli vastav eeldus täidetud. Senise 3 päevase aja jooksul

ei ole tema seisund ka veel piisavalt paranenud. Tegemist ei ole enam pelgalt hüpoteetilise

ohuga, vaid isik on ka reaalselt ennast ja teisi ohustanud. Ta on ebaadekvaatselt osalenud

liikluses autoga, mis on kõrgendatud ohuallikas. Sellega kujutas ta ohtu nii enesele kui teistele.

Samuti on ebaadekvaatsus püsinud ka hilisemas haiglas viibides erinevate isikutega suheldes.

TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi on isikut võimalik psühhiaatriahaiglasse paigutada nii tema tahteta

kui ka tahte vastaselt koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega. Viidatud säte

reguleerib nii olukordi kus isik ei ole enda psühhiaatriahaiglasse paigutamisega nõus (on sellele

vastu), kui ka olukordi, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. Psühhiaatrilise abi

seaduse kontekstis kasutatakse tahtest olenematu ravi mõistet. Seeläbi saab asuda seisukohale,

et isikut on võimalik tahtest olenematult ravida üksnes juhul, kui ta ei ole võimeline või ei anna

teadvat nõusolekut või ei avalda soovi enese ravimiseks PsAS § 3 lg 1 tähenduses. X on

võimeline PsAS § 3 lg 1 tähenduses oma vaba tahet ravimiseks avaldama. Ta selgitas, et usaldab

arste ning on valmis viibima haiglas ja jälgima raviplaani. Taotluses on viidatud, et haiglaraviga

nõustub, kuid ainult omadel tingimustel, raviks tahab ainult pikatoimelist kvetiapiini 300mg,

olansapiini ega süsteraviga ei nõustu. Samas taotlus ise on esitatud 18.04.2024. Haiglaravil olles

võib isiku seisund ka kiiresti muutuda. Ärakuulamisel vahetult tajutu pinnalt saab järeldada, et

käesoleval ajal on X valmis andma teadva nõusoleku enese ravimiseks. Isik peab mõistma

ravivajadust üldjoontes ning nõustuma arstide pakutava raviga. Ravimiseks vaba tahte

avaldamiseks ei pea isik mõistma samas ulatuses enese ravimeetodeid ja tagajärgi kui

meditsiinilisi eriteadmisi omavad arstid, keda isik usaldab. Piisab kui isik möönab ravivajadust.

Psüühikahäiretega inimesed tavapäraselt ei omagi sisulist arusaama oma seisundist. See ei

välista, et nad ei võiks avaldada vaba tahet enese ravimiseks. Vastasel juhul ei olekski võimalik

patsiente vaba tahte alusel ravida vaid kõigi suhtes tuleks rakendada tahtest olenematut ravi.

Tähendust omab seega üksnes see, kas käesoleval ajal so enne esialgse õiguskaitse pikendamist

on X võimeline või mitte teadvustatud vaba tahet avaldama.

5. Kohus kuulas 04.12.2023 X ära Pärnu Haiglas. X oli orienteeritud ajas, kohas ja omaenese

isikus. Tal on pere, abikaasa, poeg ja minia. Suhted perega head. Mõistis, et viibib haiglas.

Selgitas, milline diagnoos talle on varasemalt pandud – paranoiline skisofreenia ja kuidas see

ajas on paranenud ning käesolevalt on see 3 korda lõdvemaks saadud: skisoefekti sees olev

häire, bipolaarne, rigiidse sümptomiga. Kinnitas, et tarvitab üht ravimit ja käib kord kuus

raviarsti juures Tallinnas. Ütles, et jättis sel päeval ravimi võtmata. Kirjeldas lõbusalt, kuidas

ta läks linna peale „trallama,“ mis tähendab seda, et ta sõitis autoga üksnes auto iseenesliku

vedamise kiirusega, ilma gaasipedaali kasutamata, kuulas muusikat ja tegi aeglasi ringe

Tallinna südalinnas, kiirus oli 3 km/h. Sõitis meelega aeglaselt, hea tuju oli. Sõitis lõpuks Kalev

2-24-6187

Spa ette, sinna tuli politsei ja kiirabi. Ta ei olnud varasemalt ravimit võtnud: kvetiapiini.

300XR. On ravi saanud juba 2000 aastast. Selgitas, et ta on varem korduvalt viibinud tahtest

olenematul ravil. Arvab, et on vist praegu haige. On nõus haiglas olema nii kaua kui vaja on.

Kohtunikke on näinud küll ja veel alates 2007 aastast. Võib olla, et ravil viibimise ajad on kõik

olnud tahtest olenematud ravid. Ta pole kunagi haiglast jooksu pannud. Enne esmaspäeva ei

lähekski kuskile, esmaspäeval tuleb raviarst. Raviarst on dr. R. Valvearst on ka temaga

suhelnud, aga siis ta ei teinud silmi lahti ja ei suhelnud, nii et ta ei tea, kes see oli. Ambulatoorset

ravi saab paarikuise intervalliga, raviarst on Tallinnas. Pidigi minema kolmapäeval raviarsti

juurde. Tablette siis ei võtnud. Miks ei võtnud, ei tea. Hakkas rääkima, et talle anti liitiumi ja

see teeb jalad närviliseks. Seejärel hakkas ette heitma, et teda mingil varasemal korral jäeti

täiesti abita. Temaga tehti osakonnas midagi halba, mida tehti, rääkida ei taha. Kohtu

küsimustele vastas, et seda kõike ei dokumenteeritud ega fikseeritud. Hakkas kõva häälega

naerma: „Kas te tõesti arvate, et nad panevad selle ka kirja?“ Tõmbas käsivarre üles ja näitas

sinist plekki, öeldes, näete, see on ka sinine plekk, aga see on süstimisest… Kohtu selgituste

peale, mida teha kahju tekitamise või õigusvastase ründe peale on umbusklik. Kohus selgitas,

et kohus on määranud advokaadi, kes saab teda abistada kaebuse koostamisel, kui see on

vajalik. Seejärel soovis lahkuda osakonda ja ütles, et raviarst tuleb esmaspäeval.

Kohus oli ärakuulamise põhjal arvamusel, et käesoleval ajal patsiendil puudub selle episoodi

osas täielikult haiguskriitika. Ta mõistab, et viibib haiglas, möönab, et ei ole tarvitanud

ravimeid ambulatoorsel ravil. Enese käitumise suhtes tegelikult igasugune kriitika puudub.

Tema selgitustest nähtuvalt on patsient pikaaegselt pideval ambulatoorsel ravil, kuid ütlustest

on näha, et ta ei järgi raviskeemi, vaid jätab ravimid võtmata. Miks ta seda teeb, ei põhjenda.

Ei saa ka aru, et selline teguviis oleks vale. Enese käitumise suhtes haigusseisundi ajal kriitika

puudub, ka ärakuulamisel on märgata järske ja ebakohaseid meeleolumuutuseid, küsimustest ja

enese tegevusest arusaamine pinnapealne, tegutseb tekkinud emotsioonide põhjal. Mõttekäik

on hüplik ja vahelduv, vaheldub pidevalt ka emotsionaalne seisnud – kord on püüdlikult rõõmus

ja viisakas, siis räägib äkki, et kardab. Sõnades nõustub ravil olema, kuid kohtu hinnangul ei

teadvusta ravi vajalikkust ning on arvamusel, et raviarstiga esmaspäeval kohtub, siis on

võimalus, et ta saab ära minna. Kohus oli seisukohal, et avaldatud nõusolek ravikoostööks on

paljasõnaline ja pinnapealne, patsiendi meeleolumuutused ja räägitava muutumine selle foonil

on pidevad. Isiku antud nõusolek on haigusseisundist tulenevalt pinnapealne ja seetõttu

ootamatult pöörduv, seda ei saa lugeda teadvustatud nõusolekuks ega tegelikuks vabaks

tahteavalduseks, kuna isiku tahet mõjutab valdav haigusseisund, mille korral isiku arusaamad

ja mõtted on katkendlikud ja hüppelised. Isikul puudub käesolevalt arusaam oma varasema

tegevuse tähendusest, selle ohtlikkusest või põhjuslikest seostest. Kohus leidis, et isik ei suuda

teadlikult oma tahet kujundada ega kaalutletud arvamust anda - tema avaldused on pinnapealsed

ja mõtestamata, isikul puudub ärakuulamise põhjal arusaam oma käitumisest ja selle

tagajärgedest. Sellisel viisil avaldatud sõnaline nõusolek on kohtu hinnangul pinnapealne, ei

ole siduv ega püsiv.

6. Kohus tutvus 19.04.2024 haiguslooga ja kuulas 21.04.2024 ära taotluse esitaja RP, kes

selgitas, et sümptomid ei ole taandunud ega haigusseisund leevendunud. Isikul puudub nii

haiguskriitika kui ka arusaam oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest. Ilma ravita on ohtlik

eelkõige iseendale. Patsiendi meeleolu on haigusseisundist tulenevalt kõikuv, sama on ka

haiglas viibimiseks antud nõusolekuga, kord on nõus, kord mitte. Ravikoostöö on vahelduv,

nõustub üksnes selle raviga, mis tema arvates sobib. Kui arstid soovivad seda, mis on vajalik

aga patsient ei soovi, siis koostöö ei õnnestu, ravimitest keeldub. Otsusevõime tulenevalt

haigussesundist ei ole piisav - lisaks formaalsele nõusolekule viibida haiglas peab patsient oma

seisundi leevendamiseks olema ja raviks koostöövõimeline, aga seda patsient käesoleval ajal ei

ole. Meditsiinilistest eriteadmistest tulenevalt ei ole usutav patsiendi kirjeldus, et jättis ühe

2-24-6187

tableti võtmata ja siis tekkis maania, millises seisundis ta haiglasse toimetati. Isegi kui

eeldadada, et ta võttis ravimid ja ikka on maania, siis ei ole see ravi toiminud piisavalt, vaid

seisund on ka ravi ajal ägenenud. Patsient selgitas, et ta on ära jätnud ühe ambulatoorselt

määratud ravimitest, mille tõttu on patsient teinud ise valiku raviks, jättes tegeliku raviskeemi

järgimata. Kokkuvõtvalt on patsiendi varasem ravikoostöö puudumine ambulatoorsel ravil

viinud seisundi ägenemiseni. Seisund ei leevene nelja päevaga ning haigusseisundist tulenevalt

ei ole patsient tegelikult otsusevõimeline – ta küll räägib, et nõustub ravil viibima, kuid see

nõustumus on deklaratiivne, tema tegevus ei ole mõtestatud ega väljenda patsienti tegelikku

tahet, patsient ei ole käesolevas seisundis võimeline oma lubadustest kinni pidama.

7. Tallinna linna Nõmme linnaosa valitsus esitas oma seisukoha 19.04.2024, milles selgitas, et

Nõmme Linnaosa Valitsusel oli kokkupuude Xga viimati 2010. aastal. Xle on määratud raske

puue alates 01.02.2022 kuni 31.01.2027 ning osaline töövõime kuni 28.01.2025. Nõmme

Linnaosa Valitsusel puudub info X toimetuleku kohta. Tulenevalt sellest ei saa Nõmme

Linnaosa Valitsus arvamust kujundada ning on nõus, kui kohus lähtub X suhtes esialgse

õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päeva

arstlikust arvamusest.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus pikendas 21.04.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas X suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva, so. alates 17.04.2024 kell 11:00

kuni 27.05.2024 kell 11:00 määrates, et X suhtes on lubatud kasutada medikamentoosset ravi

ja elekterkonvulsioonravi (resolutsiooni punkt 1); määras, et Xl on õigus saada riigi õigusabi

korras esindaja esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse esitamiseks; määrus kuulub

täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale; edastada kohtumäärus SA-le Pärnu

Haigla Psühhiaatriakliinik, eestkosteasutusele ning määratud esindajale, ning toimetada Xle

kätte määruse resolutsioon; jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning

muud menetluskulud jätta riigi kanda.

9. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning

TsMS 534 lg-tele 1 ja 2. Kohus leidis, et antud juhul on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras

viivitamatult isiku tahtest olenematu ravi kohaldamine neljaks päevaks TsMS § 534 lg 5

esimese lause kohaselt. Kohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud teise

psühhiaatri arvamuse põhjal, et Xl esineb segatüüpi skisoafektiivne maniaakalne häire ning

selle ägenemine. Kohtu andmebaasi kohaselt on isiku suhtes varasemalt viiel korral kohaldatud

tahtest olenematut ravi. Haigusteadvus osaline, ravisoostumus seisundi foonil muutlik, esialgu

nõustub haiglasse jäämisega. Maaniaseisundist tulenevalt käitunud liikluses ohtlikult,

arvestades varasemat anamneesi, siis ravita jäämisel oodata käitumishäirete süvenemist. Kohus

tuvastas avaldusele lisatud teise raviarsti arvamuse ja kiirabikaardi põhjal, et hospitaliseeriti

kiirabi poolt tooduna Tallinnast. Patsient oli politsei poolt kinni peetud, kuna sõitis autoga

ebaadekvaatselt. Kinnipidamisel hakkas tantsima. Jutt seosetu. Varem on tahtest olenemata

sundravil olnud. Avaldas, et läbi kaamera saab mõtteid mõjutada. On jätkuvalt ebaadekvaatse

käitumisega, keeldub kontaktist. Patsient on maniakaalselt psühhootiline.

10. Eeltoodust tulenevalt oli kohus veendunud, et X on haigusseisundist tulenevalt ja ravita

jätmise korral eelkõige ohtlik iseendale, aga ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele.

Kohtu veendumus põhines järgmistel asjaoludel: Isikul on raske psühhikahäire - segatüüpi

skisoafektiivne maniaakaalne häire. Raviarstiga on kontaktis maniakaalse afektiga, raviarstile

teeb silma ja ettepaneku tema meheks hakkamiseks. Mõttekäik on vormiliselt äärmiselt hüplik,

detailides takerduv ja raskesti jälgitav. Sisuliselt avaldab paranoilisi luulumõtteid jälgimisest,

2-24-6187

tunneb kohe ära, kui kaameraga vaadatakse, ja kahjustamisest, avaldab, et 1986. aastal hääletas

ja siis teda kõrvetati mõlema jala peale, osutab kahjustusele. On kahtlustav oma abikaasa suhtes,

vihjab, et sõrmuse sai kahtlasel teel. Sisuline haiguskriitika puudub, räägib bipolaarsusest aga

avaldab, et see seisneb selles, et tema kehapooled tajuvad erinevalt.

11. Kohtu poolsel ärakuulamisel oli patsient püüdlikult positiivne, kuid selgitustest nähtub

varasema ambulatoorse raviskeemi järgimata jätmine, sealjuures patsient selgitas, et tervislik

seisund ilmselt selle pärast halvenes. Haiguskriitika puudumise tõttu ei taju oma haigusseisundi

ohtlikkust ei iseendale ega teistele. Ütles küll, et on nõus ravil viibima, aga siis loetles erinevaid

ravimeid, mis temale kas ei mõju või tekitavad negatiivset mõju enesetundele. Koostööd

raviarstiga jaatas, kuid ravikoostöö on isikupõhiselt valikuline – selgitas, et teise arsti, valvearsti

visiidi ajal teeskles magamist, hoidis silmad kinni ja ei tea, missugune teine arst oli või millest

arst rääkis.

12. Eeltoodust järeldas kohus, et isik kujutab enese kontrollitud ravikeskkonnas

progresseeruvalt ohtlikumaks muutuva käitumisega ohtu nii iseenda kui ka teda ümbritsevate

tervisele ja elule. Ühiskondlikke norme sh liiklusreegleid ei järgi, juhindub enese

emotsioonidest. Sisuline haiguskriitika puudub, räägib bipolaarsusest aga avaldab, et see

seisneb selles, et tema kehapooled tajuvad erinevalt. Selgitas, et ei järgi ambulatoorse ravi

skeemi ning möönis, et tervise halvenemine tuleneb ravimite tarvitamata jätmisest.

Ravikoostöö on seetõttu ambulatoorse ravi puhul puudulik. Käesoleva ajal haiguskriitika

puudumise tõttu ravivajadusest ega ravi eskaleerimise vajadusest aru ei saa. Kohus oli

veendunud, et ambulatoorne ravi ei ole patsiendi koostöövõime puudulikkuse tõttu käesoleval

ajal piisav. Kohus ei nõustunud antud kontekstis, ülaltoodud asjaolusid (patsiendi enda ja

taotluse esitanud arsti 21.04.2024 arvamuse ärakuulamist) arvesse võttes esindaja argumendiga,

et patsiendi nõusolek on selgelt antud ja väljendab tema tahet. Nii taotluses kui ka ärakuulamisel

on arstid selgitanud, et patsiendi nõustumus on formaalne ning mõtestamata, st patsient ei saa

haigusseisundi tõttu aru selle nõustumuse siduvusest enese käitumisele. Patsiendi käitumine

haigusseisundist tulenevalt on muutlik, samuti puudub ravikoostöö – isik nõustub üksnes nende

toimingutega, mida tema arvab vajaliku olevat. Eelduslikult on aga tema praegune

haigusseisund tekkinud just nimelt selliste valikute tulemusena, kus isik aktsepteerib arstide

seisukohta osaliselt.

13. Haiglaravita jätmisel ohustab X temal esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda elu,

tervist ja julgeolekut Isik ei ole suuteline iseseisvalt ravimeid tarvitama ega mistahes raviskeemi

järgima. Kuna seisund on halvenenud ka seni talle tagatud ambulatoorse ravi ajal, oli kohus

veendumusel, et isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmine halvendab edaspidi

isiku vaimset tervist veelgi ning sellest tulenevalt esineb selge oht isikule endale ja ka teda

ümbritsevatele kolmandatele isikutele (sh suurema ohu allikana sõiduki kasutamine

haigusseisundi ajal). Patsient haiguskriitikat ei oma, ravivajadust eitab, mistõttu ei ole võimalik

ambulatoorse sundravi kohaldamine. Haiguskriitika puudumise tõttu ei saa ka kindel olla, et

isegi kui isik ühel hetkel nõustub raviavajadusega, siis järgmisel hetkel ei pruugi ta seda

nõusolekut mäletada. Seega ohustab isik oma käitumisega peamiselt iseennast, kuid kuna

luululine käitumine on täiest ettearvamatu on patsient haigusseisundi ajalö potentsiaalselt ohtlik

ka teda ümbritsevatele inimestele.

14. Kohus oli seisukohal, et täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 toodud eeldus, mille kohaselt muu

psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. X haigusteadvus ja

ravisoostumus on puudulikud, haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii

iseenda kui teiste tervist ja julgeolekut, keeldub ravimitest. Eelnevast tulenevalt on X

koostöövõime puudulik. Ravita jäämisel esineb risk nii patsiendi enda tervise ja elu suhtes kui

2-24-6187

ümbritsevate turvalisuse suhtes. Sellega paneb X ohtu enda elu ja tervise ning ka ümbritsevate

elu ja turvalisuse. Haigusspetsiifilise ravita jäämisel on prognoositav tema terviseseisundi

halvenemine, mis seab ohtu tema edasise toimetuleku ja tuleviku. X vajab spetsiifilist ravi

kontrollitud ravikeskkonnas antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega,

lisaks võib vajada ka elekterkonvulsioonravi.

15. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus Pärnu Haigla seisukohaga, et ambulatoorne ravi isiku

terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu ei ole võimalik. Selline järeldus põhineb

raviarsti ja valvearsti eriteadmistel skisoafektiivse häire kulust ning konkreetse patsiendi

varasema haiguskäitumise alusel. Kohus nõustus avaldajaga, et X suhtes on vajalik tahtest

olenematu ravi pikendamine tähtajaga kuni 40 päeva, kuna patsiendil on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel

ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda kui ka ümbritsevate elu, tervist ja

julgeolekut. X vajab paranemiseks turvalist kontrollitud ravikeskkonda ning seisundi

stabiliseerimist. Mistahes muud võimalused patsiendi ravimiseks puuduvad, kuna patsiendi

seisund ei ole mõtestatud, puudub koostöö ja isik ei ole suuteline ise oma käitumist kontrollima

ega ohjama. Kuna muud võimalused psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole antud

haigusseisundis võimalikud ega küllaldased, tuleb vastavalt PsAS §11 lg 1 tema suhtes

kohaldada tahtest olenematut ravi kuni tema tervenemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päevani,

alates tahtest olenematu ravi alustamisest, so. alates 03.12.2023 kell 10.45 kuni 11.01.2024 kell

10.45.

16. Selline järeldus põhineb eriteadmistel skisoafektiivse häire kulust ning konkreetse patsiendi

varasema haiguskäitumise alusel. Kohus nõustus avaldajaga, et X suhtes on vajalik tahtest

olenematu ravi kohaldamine tähtajaga 4 päeva, kuna patsiendil on raske psüühikahäire, mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab

ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda kui ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut.

Kohus oli veendumusel, et PsAS § 11 lg 1 sätestatud tahtest olenematu ravi kohaldamise

eeldused on täidetud ning kohus peab põhjendatuks rakendada esialgset õiguskaitset tähtajaga

4 päeva alates tahtest olenematu ravi alustamisest, so. alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni

27.05.2024 kell 11:00.

Määruskaebus

17. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles

palub maakohtu määruse täies ulatuses tühistada.

18. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei pruugi olla käesoleval juhul täidetud PsAS § 11 lg

1 p 3 sätestatud eeldus so muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. X esindaja poolsel

ärakuulamisel selgitas, et on ka varem psühhiaatriahaiglates ravil olnud. Vaimse tervisega on

tal kogu aeg probleeme. Selgitas, et usaldab arste. Ka teda hetkel ravivaid arste. Pidas temale

antavaid ravimeid vajalikeks. Selgitas, et kui arstid sooviksid raviplaani muuta, siis nõustuks

sellega. On nõus jääma ravile vabatahtlikult. Ei esitanud vastuväiteid, kui ravi peaks kestma ka

40 päeva.

19. TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi on isikut võimalik psühhiaatriahaiglasse paigutada nii tema tahteta

kui ka tahte vastaselt koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega. Viidatud säte

reguleerib nii olukordi, kus isik ei ole enda psühhiaatriahaiglasse paigutamisega nõus (on sellele

vastu), kui ka olukordi, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. Psühhiaatrilise abi

seaduse kontekstis kasutatakse tahtest olenematu ravi mõistet. Seeläbi saab asuda seisukohale,

2-24-6187

et isikut on võimalik tahtest olenematult ravida üksnes juhul kui ta ei ole võimeline või ei anna

teadvat nõusolekut või ei avalda soovi enese ravimiseks PsAS § 3 lg 1 tähenduses.

20. X oli võimeline PsAS § 3 lg 1 tähenduses oma vaba tahet ravimiseks avaldama. Ta selgitas,

et usaldab arste ning on valmis viibima haiglas ja jälgima raviplaani. Esialgse õiguskaitse

pikendamise ajal oli X valmis andma teadva nõusoleku enese ravimiseks. Isik peab mõistma

ravivajadust üldjoontes ning nõustuma arstide pakutava raviga. Ravimiseks vaba tahte

avaldamiseks ei pea isik mõistma samas ulatuses enese ravimeetodeid ja tagajärgi kui

meditsiinilisi eriteadmisi omavad arstid, keda isik usaldab. Piisab kui isik möönab ravivajadust.

Psüühikahäiretega inimesed tavapäraselt ei omagi sisulist arusaama oma seisundist. See aga ei

välista seda, et nad ei võiks avaldada vaba tahet enese ravimiseks. Vastasel juhul ei olekski

võimalik patsiente vaba tahte alusel ravida vaid kõigi suhtes tuleks rakendada tahtest

olenematut ravi.

21. Kohtumääruses on viidatud, et kohus kuulas 04.12.2023 X ära Pärnu Haiglas. Kui

nimetatud asjaolu vastab tõele, ei hinnanud kohus vahetult enne esialgse õiguskaitse

pikendamist, kas X oli võimeline andma teadvustatud nõusoleku enese ravimiseks

vabatahtlikkuse alusel.

22. TsMS § 541 lg 4 kohaselt kohus võib tunnistada määruse täitmisele kuuluvaks määruse

kättetoimetamisega isikule endale või tema esindajale või tema eestkostjale või edastamisega

tema elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele. Esialgse õiguskaitse kohaldamise 4 päevane

tähtaeg täitus 21.04.2024 kell 11.00. Punktis 3 on kohus resolutsioonis määratlenud, et määrus

kuulub täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale. Väljastusteates ei ole viidatud

kellaajale, millal määrus Xle kätte toimetati. Kuna kohus allkirjastas määruse 21.04.2024 kell

10.49 ei ole usutav, et see jõuti Xle kätte toimetada enne 21.04.2024 kella 11.00. Juhul kui

väljastusteatele kellaaega ei märgita tuleb kahtluses X kasuks tõlgendades lugeda, et määrus

toimetati talle kätte nimetatud kuupäeva viimasel minutil so 21.04.2024 kell 23.59. Juhul kui

kohus ei tühista 21.04.2024 määrust tervikuna tuleb TsMS § 543 lg 3 alusel tuvastada, et X

viibis kinnises asutuses 21.04.2024 kella 11.00 – 21.04.2024 kella 23.59 ebaseaduslikult.

Menetlusosaliste seisukohad

23. Avaldaja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Ägedas psühhootilises seisundis olev

isik võib osadel hetkedel päevast olla suuteline nõusoleku andmiseks, kuid kui tervikuna on

hinnatud seisund vastavaks raskele psüühikahäirele, siis jätkusuutlikku otsusevõimet sellisel

isikul olla ei saa (vastasel juhul ei oleks tegemist raske psüühikahäirega). Teadva nõusoleku

(mitte formaalse nõusoleku nagu nt „olen enne haiglas olnud ja võin jälle olla“) andmine eeldab

kindlasti otsusevõime olemasolu. Kohus allkirjastas kohtumääruse 21.04.2024 kell 10:49 ja

edastas SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku valvearstile meili teel samal päeval kell 10:52

ning valvearst toimetas määruse Xle kätte koheselt, seega igal juhul enne 11:00 tähtaega.

24. Eestkosteasutus ei leidnud, et puudutatud isikule psühhiaatrilise abi osutamisega tahtest

olenematult on riivatud tema õigusi. Arstid on selgitanud, et patsiendi nõustumus raviga on

formaalne ning mõtestamata, see tähendab, et patsient ei saa haigusseisundi tõttu aru selle

nõustumuse siduvusest enese käitumisele. Patsiendi käitumine haigusseisundist tulenevalt on

muutlik, samuti puudub ravikoostöö – isik nõustub üksnes nende toimingutega, mida tema

arvab vajaliku olevat.

Menetluse edasine käik

2-24-6187

25. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik esitas maakohtule 08.05.2024 avalduse puudutatud

isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna tema tervislik seisund

sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei

ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Ühtlasi saab aru edasise ravi

vajalikkusest ning on andnud informeeritud nõusoleku ravi jätkata esialgu haiglas ning edaspidi

ambulatoorselt. Pärnu Maakohus lõpetas puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtevastase ravi

08.05.2024 määrusega.

26. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Pärnu Maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6

käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus parandab

ebatäpsused maakohtu määruse resolutsiooni p-s 1 ja õiguslike põhjenduste p-des 13, 20 ja 21.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

28. Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on

käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk.

VÕS § 766 lg 3 esimese lause kohaselt võib üldjuhul osutada tervishoiuteenust üksnes patsiendi

nõusolekul. VÕS § 766 lg 6 järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega

tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Seega peab

tahtevastase ravi osutamise võimalus tulenema seadusest (vt RKTKm 24.04.2019, 2-18-5670,

p 18.1). Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 4 järgi lubatud

ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel (vt RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 53).

29. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

30. Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

pikendamisel täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, kuna puudutatud isik oli võimeline

andma teadva nõusoleku edasiseks raviks psühhiaatriahaiglas. Ringkonnakohtu hinnangul

eeltoodud väitega nõustuda võimalik ei ole, kuivõrd kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

kogumis hinnates ning maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides saab asuda seisukohale,

et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes olid vaidlustatud määruse tegemisel

täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused. Maakohtule

ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ette heidetav.

31. PsAS § 2 p 5 kohaselt on teadev nõusolek nõusolek, mille andmisel on isik võimeline aru

saama nõusoleku olemusest ja selle andmise või sellest keeldumise tagajärgedest.

Tervishoiuteenuse osutaja on ravi vajaduse hindamisel muuhulgas kohustatud hindama, kas isik

on võimeline kaaluma tervishoiuteenuse osutamisega seotud poolt- ja vastuväiteid. Selline

2-24-6187

otsustus on tagantjärele kontrollitav ainult piiratud ulatuses (vt TlnRKm 09.09.2015, 2-15-

9435, p 23).

32. Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik määratud esindajale 20.04.2024 kohtumisel

avaldanud, et usaldab arste (sh teda hetkel ravivaid arste), peab temale antavaid ravimeid

vajalikeks, oleks nõus, kui arstid sooviksid raviplaani muuta ja on nõus jääma ravile

vabatahtlikult isegi kui see peaks kestma ka 40 päeva. Ringkonnakohus möönab, et selle

tulemusena võis esindajas tekkida arusaam, et avaldatud nõusolek on teadev ja edaspidine

psühhiaatrilise abi andmine PsAS § 3 lg 1 kohaselt võimalik puudutatud isiku enda nõusolekul.

Samas nähtub asja edasistest materjalidest, et see nii siiski ei olnud.

33. Nimelt selgitas psühhiaater RP 21.04.2024 maakohtule, et puudutatud isikul puudub

endiselt nii haiguskriitika kui ka arusaam oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest, tema

meeleolu on haigusseisundist tulenevalt kõikuv, sama on ka haiglas viibimiseks antud

nõusolekuga, kord on nõus, kord mitte, ravikoostöö on vahelduv, puudutatud isik nõustub

üksnes selle raviga, mis tema arvates sobib, tema otsusevõime ei ole haigussesundist tulenevalt

piisav, kuna lisaks formaalsele nõusolekule viibida haiglas, peab puudutatud isik oma seisundi

leevendamiseks olema ka raviks koostöövõimeline, mida ta käesoleval ajal ei ole, tema

nõustumus ravil viibida on deklaratiivne, tema tegevus ei ole mõtestatud ega väljenda tegelikku

tahet.

34. Ringkonnakohtul puudub alus avaldaja 21.04.2024 hinnangute ja seisukoha õigsuses

kahelda, kuna erinevalt puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindajast on tegemist

psühhiaatrilisi eriteadmisi omava isikuga, kellel oli seadusest (VÕS § 766) tulenevalt kohustus

enne tervishoiuteenuse osutamist välja selgitada puudutatud isiku nõusoleku olemasolu ja

kohtule viivitamata teatada, kui isikut ei ole vaja kinnises asutuses hoida kohtu määratud tähtaja

lõppemiseni (TsMS § 539 lg 3 esimene lause).

35. Lisaks eelnevale nähtub, et ka maakohus tajus puudutatud isiku vahetu ärakuulamise käigus

tema järske ja ebakohaseid meeleolumuutuseid, küsimustest ja enese tegevusest arusaamist

pinnapealsena, tegutsemist emotsioonide põhjal hüpleva ja vahelduva mõttekäigu ning

emotsionaalse seisundiga, tuvastades sealjuures, et puudutatud isikul puudub kriitika nii enese

käitumise kui haiguse suhtes. Kuigi puudutatud isik avaldas maakohtule, et on nõus ravil olema

niikaua kui vaja, avaldas ta ka lootust haiglast lahkumiseks pärast eelseisvat kohtumist

raviarstiga, millest maakohus järeldas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et raviga soostumus

oli vaid pealiskaudne ja mittesiduv.

36. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et maakohus puudutatud isiku vahetult enne

vaidlustatud määruse tegemist ära kuulas. Sellist järeldust võimaldavad tsiviilasja materjalid,

arvestades, et nendest ei nähtu varasemat ärakuulamist. Vaidlustatud määruses märgitud

ärakuulamise kuupäevas (04.12.2023) on ilmselt trükiviga, arvestades, et avaldus asjas esitati

maakohtule alles 18.04.2024. Ärakuulamise protokolli puudumine ei ole aga menetluslik

rikkumine, kuna isiku ärakuulamisel kohtuniku tajutu ja sellest tehtud järeldused peavad olema

vähemalt lühidalt põhjendustena kirjas menetlust lõpetavas määruses või nähtuma

ärakuulamise protokollist, mida tuleb sel juhul pidada määruse osaks nimetatud küsimuses (vt

RKTKm, 08.01.2021, 2-20-6730, p 14.2.1.).

37. Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud jätkuvalt enda

ravivajadust ega olnud võimeline väljendama teadvat nõusolekut PsAS § 2 p 5 ja § 3 lg 1 mõttes,

2-24-6187

ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi

muul viisil kui tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamise korras tahtest olenematut ravi

jätkates.

38. Määruskaebuse esitaja hinnangul on puudutatud isik viibinud kinnises asutuses

ebaseaduslikult alates 21.04.2024 kella 11.00 kuni 21.04.2024 kella 23.59. Ringkonnakohus ei

nõustu ka selle väitega.

39. Tsiviilasja materjalides sisalduvast väljastusteatest nähtuvalt toimetati vaidlustatud

määruse resolutsioonmäärus (dtl 72-73) puudutatud isikule isiklikult kätte 21.04.2024 (dtl 81)

Ristiku 1 aadressil RP vahendusel. Väljastusteatel on puudutatud isiku allkiri. Kuigi

väljastusteatele ei ole nõutav kellaaja märkimine, on avaldaja vastuses määruskaebusele

selgitanud, et valvearst sai määruse kätte 10:52 ja toimetas selle puudutatud isikule kätte enne

kella 11:00. Olgugi, et võib nõustuda määruskaebuse esitajaga sellega, et määruse

allkirjastamisest 21.04.2024 kell 10:49 jäi kella 11:00-ni üsna vähe aega, puudub

ringkonnakohtul põhjus avaldaja vastuses toodud selgitustes kahelda. Määruskaebuse esitaja ei

ole ka väitnud ega põhistanud, et määruse kättetoimetamine puudutatud isikule leidis aset

avaldaja väidetud kellaajast hiljem või et ta polegi väljastusteadet allkirjastanud. Eeltoodust

tulenevalt ei tuvasta ringkonnakohus, et puudutatud isik oleks psühhiaatriahaiglas viibinud

ebaseaduslikult.

40. Tuginedes eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud

esialgse õiguskaitse pikendamine ning selle alusel tema jätkuv paigutamine tahtevastasele

haiglaravile psühhiaatriakliinikusse on olnud seaduslik ja põhjendatud ning alus määruskaebuse

rahuldamiseks puudub.

41. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruse resolutsiooni p-s 1 ja õiguslike põhjenduste

p-des 13, 20 ja 21 on vead puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikkuse osas

päevade arvus ja/või kuupäevades ning kellaaegades. Tegemist on ilmsete ebatäpsustega TsMS

§ 447 lg 2 mõttes, mille ringkonnakohus käesoleva määrusega parandab, märkides et

puudutatud isiku suhtes tuleb pikendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni 27.05.2024

kell 11:00.

42. TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

43. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

õigusabikulude kindlaks määramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. TsMS

§-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/